2-22-377/41 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 27. märts 2024

Tsiviilasja number

2-22-377

Tsiviilasi

Ülar Koemetsa hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks

ning töötasu saamiseks, alternatiivselt hüvitise ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. mai 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ülar Koemetsa apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

37 402 eurot 56 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant)

Ülar

Koemets

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Indrek Põder

Kostja (vastustaja) Eesti Vabariik Päästeameti kaudu,

lepinguline esindaja Kristi Vink

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 17. mai 2023. a otsuse resolutsioon muutmata,

täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Ülar Koemetsa kanda.

Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Ülar

Koemets

(hageja)

esitas

22. septembril

2021

Tööinspektsiooni

töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse Eesti Vabariigi (Päästeameti kaudu; kostja) vastu

töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning töötasu, hüvitise ja viivise

saamiseks.

2. TVK jättis 25. novembri 2021. a otsusega nr 4-1/1602/21 avalduse rahuldamata.

Hageja sai TVK otsuse kätte 9. detsembril 2021.

3. Ülar Koemets (hageja) esitas 10. jaanuaril 2022 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi,

milles palus tuvastada, et kostja poolt 23. augustil 2021 töölepingu erakorraline ülesütlemine

on tühine, lugeda tööleping kehtivaks, mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud

töötasu alates 26. augustist 2021 kuni otsuse jõustumiseni 962 eurot (bruto) kuus või

alternatiivselt töölepinguseaduse (TLS) § 107 lg 2 ja § 109 lg 1 alusel hüvitis kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses, s.o 2886 eurot (bruto), ning viivis tasumata summadelt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 alusel alates 26. augustist 2021. Hageja palus jätta

menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 30. aprillil 2013 tähtajatu töölepingu nr 1161TL

(tööleping). Hageja asus kostja juures tööle täiskohaga päästja ametikohale. Kostja andis

23. augustil 2021 hagejale üle töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Avalduse

kohaselt ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 1 alusel. Kostja

märkis, et hageja viibis ajavahemikel 10. märtsist 2021 kuni 31. juulini 2021 ning alates

18. augustist 2021 töövõimetuslehel. Kuna kostjal ei olnud võimalik muuta hageja

töötingimusi ega pakkuda hageja töövõimele vastavat tööd, ütles kostja töölepingu

25. augustist 2021 üles.

Töölepingu erakorraline ülesütlemine ei olnud seaduslik ja on tühine. Kostja pidi pakkuma

TLS § 88 lg 2 järgi hagejale teist tööd, mida hageja on võimeline tegema. Kostja ei teinud

seda. Kostja ei hinnanud hageja terviseseisundit ega pakkunud võimalust täiendõppeks.

Kostja oleks hageja terviseseisundi hindamisel pidanud lähtuma päästeteenistuse seadusest.

Kostja ei püüdnud muuta hageja töökorraldust. Kostja ei tõendanud, et tal ei olnud hagejale

teist sobivat tööd pakkuda või teise töö pakkumine oleks põhjustanud kostjale

ebaproportsionaalselt suuri kulusid või see ei oleks olnud mõistlik. Kostja ei teinud hagejale

TLS § 88 lõikes 3 nimetatud hoiatust. Kui hagejat oleks hoiatatud, oleks hageja saanud

esitada enda tervisliku seisundi kohta tõendid, millest nähtub, et hageja ei ole püsivalt

töövõimetu. Kostja ei järginud etteteatamistähtaega. Tööleping on kehtiv.

Hageja põhipalga suurus oli 2021. aastal 962 eurot kuus (bruto). Hageja oli 10. märtsist 2021

kuni 31. juulini 2021 ning 18. augustist 2021 kuni 25. augustini 2021 töövõimetuslehel.

Hagejal olid 10. märtsist 2021 kuni 31. juulini 2021 põlveprobleemid. Hageja paranes,

naasis tööle ja võttis korralise puhkuse. Hageja pidi 18. augustil 2021 võtma uuesti

töövõimetuslehe, kuna langes kehalise väärkohtlemise ohvriks ja sai uue põlvetrauma.

Viimane trauma oli ajutine.

Hagejal on õigus saada keskmist töötasu alates 26. augustist 2021 kuni otsuse jõustumiseni.

Kohus lõpetaks sel juhul töölepingu otsuse jõustumisest. Alternatiivselt, kui kostja taotleb

töölepingu lõpetamist (TLS § 107 lg-d 1 ja 2), soovib hageja kostjalt hüvitist.

4. Kostja palus tunnistada töölepingu erakorraline ülesütlemine õiguspäraseks või

lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse

korral; jätta töötasu ja hüvitise nõuded rahuldamata või vähendada neid ning jätta viivise

nõue rahuldamata.

Pooled sõlmisid töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures tööle 1. aprillist 2000.

Hageja töötas töölepingu lõppemise ajal päästjana. Hageja haigestus 11. märtsil 2021.

Kostja palus 1. juulil 2021 hagejal teatada tööle asumise prognoos. Hageja lõpetas 31. juulil

2021 töövõimetuslehe ja asus vahetult graafikujärgsele puhkusele. Hageja katkestas

18. augustil

2021

puhkuse

ja

läks

vahetult

töövõimetuslehele.

Kostja

ütles

23. augusti 2021. a avaldusega töölepingu erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 1 alusel.

Töösuhte viimane päev oli 25. august 2021. Kostja maksis hagejale lisaks lõpparvele 962

eurot, s.o hageja kuu palga.

Töölepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. Kostja ütles

töölepingu üles kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis avaldusega. Hageja sai selle

kätte. Kostja põhjendas avalduses töölepingu ülesütlemist. Kostjal oli õigus öelda tööleping

TLS § 88 lg 1 p 1 alusel üles, kuivõrd hageja ei täitnud enda terviseseisundist tulenevalt

tööülesandeid alates 10. märtsist 2021 kuni töölepingu lõpetamiseni, s.o enam kui neli kuud.

Seda neljakuulist perioodi saab arvestada nii järjestikku kui ka summeeritult. Asjaolu, et

hageja oli päästetöötaja, ei välistanud töölepingu ülesütlemist TLS § 88 lg 1 p 1 alusel.

Hageja terviseseisundi vähenemist tõendab pikaajaline töövõimetusleht. Kostja arvestas

töölepingu ülesütlemisel hageja töövõimetuslehel viibimise aega ja hindas seeläbi hageja

töövõimet. Kostja ei pidanud hindama hageja terviseseisundit päästeteenistuse seadusest

lähtuvalt. Kostja ei saanud suunata hagejat töövõimetuslehel ega puhkusel viibimise ajal

tervisekontrolli. Kostja ei hoiatanud hagejat eelnevalt. Hageja viibis töölepingu

ülesütlemiseni töövõimetuslehel ja tema tervis ei võimaldanud tal tööülesandeid täita.

Hageja hoiatamine terviseseisundit parandama ei oleks olnud eesmärgipärane.

Kostja ei rikkunud hagejale teise töökoha, töötingimuste muutmise ja täiendõppe pakkumise

kohustust. Kostja ei pakkunud hagejale teist tööd, kuna kostjal puudusid vaba töökohad,

mida oleks saanud hagejale vastavalt tema haridustasemele ja terviseseisundile pakkuda.

Hagejal on kutsekeskharidus zootehnika erialal. Kostjal oli 23. augusti 2021. a seisuga kaks

vaba töökohta, kus oli kriteeriumiks vähemalt keskhariduse nõue, s.o Lääne ja Põhja

haldusgrupi sõidukimehaaniku töökoht asukohaga vastavalt Pärnus ja Tallinnas. Lõuna

haldusgrupi töökohale oli kandidaat välja valitud ja teda oli valituks osutamisest ka

teavitatud.

Lisaks

eeldasid

vabad

töökohad

häid

mehaanika-,

tehnika-

ning

elektroonikaalaseid oskusi ning head füüsilist vormi. Hageja hinnangust enda tervisele

nähtus, et hageja ei saa põlveprobleemide tõttu füüsilist tööd teha. Hageja ei näinud

paranemise märke. Hagejale ei oleks sõidumehaaniku ametikoht tema tervise tõttu sobinud.

Hageja hariduslik taust ei toetanud hagejale selle töö pakkumist. Kostjalt ei saa eeldada, et

kostja ootaks töökoha täitmisega, kuni selgub, kas hageja terveneb, ja omandab

tööülesannete täitmiseks vajalikud oskused. Töökoha täitmisest sõltub Päästeameti

operatiivvõimekus. Kostja töökorralduse muutmine ei oleks aidanud töösuhet säilitada, kuna

hageja ei olnud võimeline tööd tegema.

Kuna hageja ei saanud tööd teha, ei olnud põhjendatud, et kostja jätkab hagejaga töösuhet

kuni töölepingu ülesütlemisest etteteatamistähtaja lõpuni. Kostja pöördus hageja poole

korduvalt, paludes teatada, kas hageja tervis võimaldab hagejal tööülesandeid täita. Hageja

ei näinud enda tervise paranemise märke. Hageja jätkuv asendamine kolleegide poolt oleks

toonud kostjale kaasa lisakulutusi, töökorralduslikke muudatusi ning seadnud ohtu

operatiivvõimekuse.

Kuna töölepingu ülesütlemine on kehtiv, ei ole hagejal õigust saada täiendavat töötasu ega

hüvitist TLS § 109 lg 1 alusel. Kui kohus sellega ei nõustu, tuleb saamata töötasu nõudest

maha arvata see, mille kostja sai oma tööjõu teistsuguse kasutamisega. Hageja tegeleb

FIE-na põllumajandusega. Hagejal jäi tööülesannete täitmata jätmisest tulenevalt rohkem

aega, et sellega tegeleda. TLS § 109 lg 1 alusel esitatud nõudest tuleks maha arvata kostjale

makstud 962 eurot (bruto).

MAAKOHTU LAHEND

5. Maakohus jättis 17. mai 2023. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Pooled ei vaidle, et töölepingu ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud. Kostja märkis

töölepingu ülesütlemise teatesse ülesütlemise alusena TLS § 88 lg 1 p 1.

Kostjal oli õigus öelda tööleping TLS § 88 lg 1 p 1 alusel üles. Hageja oli 23. augustiks 2021

viibinud töövõimetulehel aastas rohkem kui neli kuud. Kostja ei lõpetanud töösuhet kohe,

kui neljakuuline periood täitus, vaid ootas, et hageja saaks pärast arsti juures käimist oma

tervisliku seisundi osas selguse. Hageja lõpetas töövõimetulehe 31. juulil 2021. Hagejal

algas 1. augustil 2021 korraline põhipuhkus, mis kestis kuni 15. augustini 2021. Hagejal oli

16. augustist kuni 26. augustini 2021 eriteenistuja lisapuhkus. Hageja jäi puhkuse ajal, s.o

18. augustil 2021, uuesti töövõimetuslehele.

Kostja ei pidanud hageja töövõimelisust enne töölepingu ülesütlemist hindama.

TLS § 88 lg 1 p 1 sätestab eelduse, mille täitmisel ei pea tööandja töötaja töövõimelisust

eraldi kontrollima. See eeldus, s.o rohkem kui nelja kuu pikkune töövõimetus jooksva aasta

kestel, oli täidetud. Tähtsust ei oma, kas töötaja oli töövõimetuslehel ühe ja sama või

erinevate terviseprobleemide tõttu ning kas ajutise töövõimetuse põhjuseks olev

terviseprobleem oli kolmanda isiku teo tagajärg. Päästeteenistuse seadusest ei tulenenud

kostjale kohustust hageja töövõimet enne töölepingu ülesütlemist hinnata. Kui töötaja

terviseiseund on selline, et see vastab TLS § 88 lg 1 punktis 1 sätestatud töölepingu

ülesütlemise tingimustele, ei ole vaja kontrollida, kas töölepingu ülesütlemine vastab

päästeteenistuse seaduse ehk eriregulatsiooni nõuetele.

Kostja võis öelda hagejaga sõlmitud töölepingu TLS § 88 lg 3 kohaselt üles hagejat eelnevalt

hoiatamata. Hoiatamine ei oleks eesmärki täitnud, kuna hageja ei oleks saanud töölepingu

lõpetamise aluseks olevat asjaolu kõrvaldada. Hoiatuse sisuks ja eesmärgiks oleks olnud, et

hageja oleks koheselt tööle naasnud. Hagejale väljastati 17. augustil 2021 töövõimetusleht

ajavahemikuks 18. august 2021 kuni 31. august 2021, seda pikendati kuni 27. jaanuarini

2022. Arstid leidsid seega, et hageja ei ole võimeline pikema ajaperioodi vältel töötama.

Arsti 25. juuli 2021. a arvamuse kohaselt võtab hageja paranemine aega 2–3 kuud. Hageja

oli töövõimetuslehel kokku viis kuud. Hageja väide, et ta oleks hoiatuse järel kohe tööle

läinud, ei ole seega usutav. Päästekomandos, kus hageja töötas, tehti ületunde mahus, mis ei

ole töö- ja puhkeaja põhimõtetega kooskõlas. Tööandajal on kohustus tagada töö- ja

puhkeajast kinnipidamine. Seda on raske teha, kui üks töötajatest on pikka aega töölt eemal

ja tema tööle naasmise perspektiiv ei ole lootustandev. Kostjal oli tööandjana kohustus

tagada teiste töötajate õigused, sh õigus saada puhkust. Suures mahus ületundide tasustamine

oli kostjale rahaliselt kulukas, sest ületundide eest tuleb maksta lisatasu. Kostja ei saanud

ühe töötaja töölt kõrvale jäämise tõttu pakkuda teistele ületundide eest vaba aega. Kostjalt

ei saanud hea usu põhimõttest tulenevalt oodata, et ta hoiataks hagejat töövõimetuslehele

jäämisega kaasnevast võimalusest öelda tööleping üles.

Kostja ei pidanud pakkuma hagejale TLS § 88 lg 2 järgi teist tööd. Kostjal olid vabad kolm

sõidukimehaaniku töökohta asukohtadega Lääne, Lõuna ja Põhja haldusgrupis. Lõuna

haldusgrupis, Võrus asuvale töökohale kandideerimine lõppes 30. juulil 2021. Sellele

töökohale oli isik välja valitud ja temaga kokkulepe sõlmitud 19. augustiks 2021. Tööle

asumise aeg oli 14. september 2021. Kuna isikuga oli kokkulepe tööle asumiseks sõlmitud

enne, kui hagejaga hakati töölepingut üles ütlema, ei olnud Võrus asuv töökoht enam vaba.

Hageja ei vastanud ka nimetatud töökohtadele kehtestatud nõuetele. Hagejal oli keskharidus,

ta oli lõpetanud zootehniku eriala. Tal ei olnud tehnilist eriharidust. Hageja ei sobinud

vabadele töökohtadele lisaks seetõttu, et tal puudus neil töötamiseks vajalik füüsiline vorm.

Kostja ei pidanud pakkuma hagejale töökohti, mille nõuetele hageja ei vasta.

Kuna kostja ütles töölepingu õiguspäraselt üles, jäävad hageja nõuded rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha

uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda, või saata tsiviilasi

uueks läbivaatamiseks maakohtule tagasi.

Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigusnorme (TsMS § 277 lg 1, § 231 lg 2, § 232 lg 1,

§ 243 lg 1, § 435 lg 1, § 436 lg 1, § 438 lg 1, § 442 lg 8). See viis vale kohtuotsuse tegemiseni.

Maakohus kohaldas materiaalõiguse norme valesti. Maakohus ei arvestanud kõikide

asjaolude ja tõenditega ega võtnud seisukohta kõigi esitatud faktiliste väidete osas.

Maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamiskohustust. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei

nõustunud hageja väidete ega tõenditega ning jättis hagi rahuldamata. Maakohus ei hinnanud

poolte esitatud selgitusi, tõendeid ega taotlusi.

Töölepingu erakorraline ülesütlemine ei ole seaduslik ja on tühine. Kostja ei hinnanud enne

töölepingu ülesütlemist hageja tervislikku seisundit. Kostja ei hoiatanud hagejat. Kostja ei

pakkunud hagejale teist tööd ega täiendõppe võimalusi. Kostja ei püüdnud muuta hageja

töökorraldust. Kostjal ei olnud seega TLS § 88 lg 1 p 1 alusel õigust töölepingut üles öelda.

Hageja jääb kaebuses ka menetluses varem esitatud seisukohtade juurde ja palub lugeda need

apellatsioonkaebuse osaks.

7. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud poolte endi kanda.

Kostja ütles töölepingu TLS § 88 lg 1 p 1 alusel üles õiguspäraselt. Kostja ei pakkunud

hagejale teist tööd, kuna kostjal ei olnud hagejale pakkuda tööd, mis vastanuks hageja

haridustasemele, oskustele ja terviseseisundile. Kostja ei saanud muuta hageja töökorraldust.

Päästetöö on meeskonnatöö. Töökorraldust ei saa ühe liikme osas muuta. Kostja ei hoiatanud

hagejat töölepingu erakorralisest ülesütlemisest, kuna hoiatus ei olnud olukorras, kus hageja

oli töövõimetuslehel, eesmärgipärane. Kostja ei pidanud enne hagejaga töösuhte

ülesütlemist hageja töövõimelisust eraldi hindama. Kostjal ei ole õigust kohustada hagejat

puhkuse ajal või töövõimetusperioodil läbima päästeteenistuja tervisekontrolli. TLS § 88

lg 1 p 1 on üldnorm. Kui töötajale on väljastatud töövõimetusleht, puudub vajadus

kontrollida, kas töötaja terviseseisund vastaks kõrgema tasemega eriregulatsiooni, s.o

päästeteenistuse seaduse, nõuetele.

Kostja rikkus TLS § 97 lg 2 p-s 4 sätestatud etteteatamistähtaega mõjuval põhjusel. Sellise

õiguse annab TLS § 97 lg 3. Selleks, et kostja saaks täita oma kohustusi päästeteenuse

osutajana, peab ta tagama valveteenistuse isikkoosseisu miinimumi. Päästjat saab asendada

teine päästja. Mõniste päästekomando töötajad pidid tegema ületunde, selleks, et asendada

ühte pikemaajaliselt töövõimetuslehel viibivat päästjat. Ainuüksi töösuhte pikkus ei anna

hagejale õigust nõuda töölepingu jätkumist etteteatamistähtaja lõpuni. Maakohus tuvastas

õigesti kostja vajaduse lõpetada hagejaga töösuhte etteteatamistähtaega järgimata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, täiendades

maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

9. Maakohtu otsus on lõppjäreldustes õige ning suuremas osas ka TsMS § 436 ja § 442

lg 8 nõuete kohaselt põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud

põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 järgi. Maakohus jättis siiski tähelepanuta

hageja väite, et kostja ei järginud töölepingu ülesütlemisel seadusest tulenevat

etteteatamistähtaega. Ringkonnakohus kõrvaldab järgnevalt selle rikkumise ja vastab hageja

apellatsioonkaebuse väidetele.

10. Pooled ei vaidle, et kostja ütles 23. augusti 2021. a avaldusega hagejaga sõlmitud

töölepingu TLS § 88 lg 1 p 1 alusel erakorraliselt üles. Avalduse järgi oli töösuhte viimane

päev 25. august 2021. Pooled vaidlevad selle üle, kas ülesütlemise materiaalsed eeldused on

täidetud.

11. Ringkonnakohus leiab, et kostjal oli õigus öelda tööleping TLS § 88 lg 1 p 1 alusel

erakorraliselt üles. Kostja ei pidanud hageja terviseseisundit selleks eraldi hindama.

Päästetöötajatele laienevad päästeteenistuse seaduse (PäästeTS) § 1 lg 3 järgi töölepingu

seadus ja teised töösuhteid reguleerivad seadused päästeteenistuse seadusest tulenevate

erisustega. Päästetöötajaga sõlmitud töölepingu ülesütlemisele kohaldub seega töölepingu

seaduses töölepingu ülesütlemise kohta sätestatu ulatuses, milles päästeteenistuse seaduses

ei ole sätestatud teisiti. Päästetöötaja võib PäästeTS § 4 lg 1 p 2 ja § 104 järgi teenistusest

vabastada, kui tema terviseseisund ei vasta PäästeTS § 7 lõikes 4 sätestatule, s.o

päästetöötaja tervisenõuetele. Päästetöötaja tervisenõuded on sätestatud siseministri

15. veebruari 2011. a määruses nr 2 "Päästeteenistujate kutsesobivuse nõuded, sealhulgas

füüsilise ettevalmistuse, hariduse- ja tervisenõuded" (määrus nr 2). Päästetöötaja

tervisenõuded sõltuvad määruse nr 2 § 13 lg 1 järgi päästeasutuse töökeskkonna

ohuteguritest ja terviseriskidest ning töö korraldusest ööpäevaringse valmisoleku

tingimustes. PäästeTS § 104 reguleerib seega päästetöötajaga sõlmitud töölepingu

ülesütlemist päästeasutuse töö eripärast tulenevatele kõrgendatud tervisenõuetele

mittevastavuse tõttu. Nimetatud sätte ei välista päästetöötajaga sõlmitud töölepingu üles

ütlemist TLS § 88 lg 1 p 1 alusel, s.o töötaja terviseseisundist tuleneva töövõime üldise

vähenemise tõttu.

Töölepingu võib TLS § 87 järgi erakorraliselt üles öelda üksnes töölepingu seaduses

ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides töölepingu seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu.

Tööandja võib TLS § 88 lg 1 p 1 esimese lause järgi töölepingu erakorraliselt üles öelda

töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides

eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete

täitmisega terviseseisundi tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime vähenemine

terviseseisundi tõttu). Tööandjal on TLS § 88 lg 1 p 1 teise lause järgi õigus eeldada, et

töötaja töövõime on terviseseisundi tõttu vähenenud, kui töötaja ei ole saanud oma tervise

tõttu tööülesandeid täita nelja kuu jooksul. Töötaja töövõime terviseseisundi tõttu

vähenemist saab seega eeldada muuhulgas juhul, kui töötaja on viibinud haiguslehel enam

kui neli kuud. Haigusleht tõendab ravikindlustuse seaduse § 52 lg-te 1, 3 ja § 51 lg 1 p 1

järgi, et isik ei saa tervislikust seisundist tulenevalt töökohustusi täita. Töölepingu TLS § 88

lg 1 p 1 alusel ülesütlemine ei eelda aga, et tööandaja viiks enne töölepingu ülesütlemist läbi

töötaja tervisekontrolli. Kostjale ei tulnud sellist kohustust ka määruse nr 2 §-des 18 ja 19

sätestatud päästetöötajate tervisekontrolli korrast. Päästetöötajate tervisenõuetele vastavust

kontrollitakse määruse nr 2 § 18 lg-te 1 ja 4 järgi töötamise ajal perioodiliselt, üle 50-aastaste

puhul kõige harvem üks kord aastas. Tervisekontrolli sagedust võib määruse nr 2 § 19 lg 2

p 3 järgi muuta pikaajalise töövõimetuse tõttu. Sellest aga ei järeldu kohustust viia enne

päästetöötajaga TLS § 88 lg 1 p 1 alusel töölepingu ülesütlemist läbi tema tervise kontroll.

Maakohus tuvastas õigusnorme rikkumata, et hageja oli töölepingu ülesütlemise ajaks olnud

töövõimetuslehel (haiguslehel) üle nelja kuu. Ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg 6

järgi maakohtu põhjendusi.

12. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei rikkunud kohustust hoiatada hagejat enne

töölepingu ülesütlemist.

Tööandja peab TLS § 88 lg 3 esimese lause järgi enne töötaja töövõime vähenemise tõttu

töölepingu ülesütlemist töötajat reeglina hoiatama. Eelnevat hoiatamist ei ole TLS § 88 lg 3

teise lause järgi siiski vaja, kui töötaja ei saa seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata.

Töötaja hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe

saaks jätkuda. TLS § 88 lg 3 teine lause võimaldab jätta töötaja hoiatamata mh juhul, kui

töötaja hoiatamisega ei ole võimalik saavutada eesmärki anda töötajale võimalus oma

käitumist parandada (vt RKTKo 16.03.2016, 3-2-1-187-15, p 13).

Hageja haiguslehtede väljavõtetest nähtub, et hageja oli haiguse tõttu töölt vabastatud alates

10. märtsist 2021 kuni 1. august 2021 (tl 39 40) ja alates 18. august 2021 kuni

27. jaanuarini 2022 (tl 74–75). Hageja esitatud epikriisidest nähtub, et arst prognoosis

25. juulil 2021, et hageja paranemine võtab aega 2–3 kuud (tl 96–97). Hageja

haiguslehtedest nähtuvalt läks sellega tegelikkuses isegi kauem. Hageja oli enne töölepingu

ülesütlemist ja ka sellele järgnevalt seega pikalt haige ega saanud tööd teha. Kui hageja oleks

olnud terve ja töövõimeline, polnuks põhjust hagejale haiguslehti väljastada. Kostja poolt

hageja enne töölepingu ülesütlemist hoiatamine ei oleks muutnud hageja tervislikku

seisundit ega hageja võimet tööd teha. Hageja hoiatamine ei oleks seega viinud töösuhte

jätkamiseni mõistliku aja jooksul pärast hoiatuse tegemist. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et hageja pikaaegne töölt puudumine tõi kostja teistele töötajatele täiendava

töökoormuse ja kostjale lisakulusid. Kostja küsis 1. juulil 2021 hagejalt hageja tervise

paranemise väljavaadete kohta. Hageja komando pealiku 18. augusti 2021. a kirjast ja TVK-

le antud ütlustest nähtub, et hageja poolt oma komando pealikule avaldatu kohaselt ei olnud

hagejal enda tervislikust seisundist tulenevalt võimalik tööd jätkata ning hageja arvates ei

ole tema tervises paranemise märke (tl 62, 59–60). Hageja ei saanud eeltoodust tulenevalt

hea usu põhimõtte järgi oodata, et kostja teda töölepingu ülesütlemisest eelnevalt hoiataks.

13. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei rikkunud kohustust pakkuda hagejale enne

töölepingu ülesütlemist teist tööd või täiendõppe võimalusi ega kohustust muuta hageja

töökorraldust.

Tööandja peab TLS § 88 lg 2 kohaselt enne töölepingu TLS § 88 lg 1 p 1 alusel ülesütlemist

pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd, sh korraldama vajadusel töötaja

täiendusõppe, kohandama töökohta või muutma töötaja töötingimusi. Tööandjal ei ole

TLS § 88 lg 2 viimase lause järgi nimetatud kohustusi, kui muudatused põhjustavad

tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid ning teise töö pakkumist ei saa asjaolusid

arvestades mõistlikult eeldada. Tööandja peab TLS § 88 lg 2 esimesest lausest tulenevalt

pakkuma töötajale tööd, mida töötaja on võimeline tegema. Tööandja ei pea pakkuma

töötajale tööd, millega töötaja ilmselt ei saa hakkama või mis eeldab eriteadmisi

või -haridust, mida töötajal ei ole. Tööandja peab TLS § 88 lg 2 teises lauses sätestatut

arvestades pakkuma töötajale teist tööd juhul, kui see on asjaolusid arvestades mõistlik

(vt RKTKo 28.09.2016, 3-2-1-70-16, p 13).

Maakohus tuvastas põhjendatult, et töölepingu ülesütlemise aja seisuga oli kostjal vaba kolm

sõidukimehaaniku töökohta asukohaga Lääne, Lõuna ja Põhja haldusgrupis. Nendel

töökohtadel töötamine ei eeldanud keskharidusest kõrgemat haridustaset. Kuna hagejal on

üksnes keskharidus, ei pidanud kostja pakkuma hagejale tööd, mis eeldanuks kõrgemat

haridustaset. Maakohus leidis vabade töökohtadele esitatud nõuete ning hageja oskuste

võrdlemise tulemusena põhjendatult, et hageja oskused ei vastanud vabadele töökohtadel

töötamiseks kehtestatud nõuetele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et hageja

ei olnud oma tervise seisundist tulevalt võimeline täitma selliseid tööülesandeid, mida

sõidumehaaniku töökohtadel töötamine eeldanuks. Hageja haiguslehed kinnitavad, et hageja

ei olnud haiguse tõttu ka pärast töölepingu lõppemist võimeline pika aja jooksul tööd

tegema. Maakohus ei rikkunud nimetatud järelduste tegemisel menetlusnorme ega hinnanud

tõendeid valesti.

Kostja ei pidanud seega pakkuma hagejale teist tööd, kuna kostjal ei olnud hagejale pakkuda

tööd, mida hageja oleks olnud võimeline tegema.

Samuti ei saanud kostjalt mõistlikult oodata, et kostja pakuks hagejale Lõuna haldusgrupis

sõidukimehaaniku töökohta, kuna sellele kohale oli töölepingu ülesütlemise ajaks sobiv

kandidaat välja valitud ja temaga tööle asumise osas kokkuleppe sõlmitud (tl 116–120).

Kostjalt ei saa mõistlikult oodata, et ta võtaks tagasi teisele isikule tehtud töölepingu

sõlmimise pakkumuse.

Kostjalt ei saanud mõistlikult oodata, et kostja oleks korraldanud hageja täiendõppe. Hageja

tervis ei võimaldanud hagejal tööd teha ning hageja tervenemise perspektiiv oli ebaselge.

Kostjalt ei saanud eeldada, et ta oleks korraldanud hageja täiendõppe, et hagejal oleksid

sõidumehhaanikult oodatavad oskused. Kostja ei pidanud jätma sõidukimehaaniku töökoha

seni täitmata, kuni hageja saab terveks ja omandab vajalikud oskused. Kui kostja jätaks

sõidukimehaaniku töökoha pikaks ajaks täitmata, peaksid kostja teised töötajad tegema

rohkem tööd või muutuks päästesõidukite remont aeglasemaks. Kumbki variant ei oleks

kostjale seadusega pandud kohustusi arvestades mõistlik.

Kostjalt ei saanud mõistlikult oodata, et kostja oleks kohandanud hageja töökoha või

muutnud hageja töötingimusi. Hageja epikriisidest tulenevalt seisnes hageja haigus selles, et

ta ei saanud oma põlve hästi liigutada, hageja jalg oli paistes ja valus. Kostjalt ei saanud

eeldada, et ta oleks kohandanud hageja kui päästja töökoha või töötingimused ümber nii, et

hageja ei peaks jalgu kasutama. Selline töökoha ümberkujundamine oleks eeldanud hagejale

sisuliselt teise töökoha loomist, mida ei saa pidada asjaolusid arvestades mõistlikuks.

14. Ringkonnakohus leiab, et kostja võis töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega

järgimata.

Kui tööandja ütleb töölepingu TLS § 88 lg 1 p 1 alusel erakorraliselt üles töötaja töövõime

vähenemisel terviseseisundi tõttu, on ta üldjuhul kohustatud järgima TLS § 97 lõikes 2

sätestatud etteteatamistähtaegu. Üksnes juhul, kui asjaolusid ja mõlema poole huve kaaludes

ei ole mõistlik nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja

lõppemiseni, võib tööandja TLS § 97 lg 3 järgi öelda töölepingu üles etteteatamistähtaega

järgimata. TLS § 97 lg 3 alusel etteteatamistähtaja järgimata jätmine ja selle põhjendatuse

hindamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja mõlema

poole huve (vt RKTKo 25.02.2015, 3-2-1-172-14, 12).

Töölepingust nähtuvalt töötas hageja kostja juures alates 1. aprillist 2000 (tl 16). Kostja pidi

TLS § 97 lg 2 p 4 järgi teatama hagejale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette

vähemalt 90 kalendripäeva. Kostja edastas töölepingu ülesütlemisavalduse 23. augustil 2021

ja märkis töölepingu lõppemise ajaks 25. augusti 2021. Kostja teatas töölepingu

ülesütlemisest ette seega üksnes ühe päeva.

Hageja jäi töövõimetuslehele 10. märtsist 2021 ega täitnud pärast seda kostja juures

tööülesandeid. Kostja ei öelnud hagejaga sõlmitud töölepingut üles nelja kuu möödumisel

töövõimetuslehele jäämisest. Kostja uuris enne töölepingu ülesütlemist hageja

terviseseisundi paranemise võimalikkuse kohta ja ootas, et hageja saaks arstiga konsulteerida

(tl 59 – 63, 67). Hageja kinnitas seejärel enda komando pealikule, et ta ei näe võimalust tööle

naasta ega seda, et ta saaks tööga hakkama. Hageja ei osanud oma paranemist prognoosida

(tl 59–62). Kostjal ei olnud töölepingu ülesütlemise ajal seega alust arvata, et hageja oleks

saanud ülesütlemisavalduse esitamisele järgneval ajal kostja juures tööülesandeid täita. Asja

materjalidest ei nähtu, et kostja oleks teadnud töölepingu ülesütlemise ajal hageja esitatud

epikriiside sisust ega hagejale hilisemalt väljastatud haiguslehtedest. Samas need

dokumendid pigem kinnitavad, et hageja ei oleks saanud ülesütlemisavalduse esitamisele

järgnenud perioodil oma tervisest tulenevalt kostja juures tööülesandeid täita. Kostja

kinnitusel oli tal aga vaja päästjat, kes tööülesandeid täidaks. Kostja ei saanud võtta tööle

uut päästjat enne hagejaga töölepingu lõpetamist (tl 59 pöördel). Hagejat kui päästjat said

asendada üksnes teised päästjad. Hageja pikemajalisem töölt puudumine enne töölepingu

ülesütlemist oli juba toonud kaasa kostja teiste päästjate ületundide tegemise vajaduse (vt

kostja 26. jaanuari 2022. a vastuse lisa 4). Töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja

järgimise korral oleks kostja teised päästjad pidanud jätkama hageja asendamiseks

ületundide tegemist veel kolm kuud. Kui ka teised päästjad oleks lisaks hagejale haigeks

jäänud, oleks kostja operatiivvõimekus sattunud ohtu.

Kostja põhistas seega, miks tema seisukohast vaadatuna ei olnud mõistlik jätkata

töölepinguga etteteatamistähtaja lõpuni. Hageja samas ei toonud välja asjaolusid, millest

tema seisukohast vaadatuna oleks olnud mõistlik jätkata töölepinguga etteteatamistähtaja

lõpuni. Hageja ei märkinud, milline negatiivne tagajärg hagejal tekkis seetõttu, et kostja ei

järginud töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaega. TVK selgitas TLS § 97 lõikes 3

sätestatud kaalutlusotsuse sisu. Hagejal oli seega võimalik TLS § 97 lõikes 3 sätestatud

otsuse tegemise seisukohalt olulised asjaolud välja tuua.

Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt ning arvestades ka kostja poolt töölepingu

ülesütlemisel hagejale täiendavalt makstud ühe kuu töötasu, et asjaolusid ja mõlema poole

huve kaaludes ei ole mõistlik nõuda, et kostja oleks jätkanud töölepinguga

etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kostja võis seega lepingu üles öelda etteteatamistähtaega

järgimata.

15. Kostja ütles 23. augusti 2021. a avaldusega töölepingu TLS § 88 lg 1 p 1 alusel seega

õiguspäraselt üles. Töölepingu ülesütlemine ei ole TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Kuna

töölepingu ülesütlemine on kehtiv, ei saa hageja nõuda kostjalt TLS § 1 lg 3 ja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 2 järgi töötasu töölepingu ülesütlemisele järgneva aja eest,

TLS § 107 lõigete 1 ja 2 ja § 109 lg 1 järgi hüvitist ega VÕS § 113 lg 1 järgi viivist.

16. Apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmise

tõttu

jäävad

menetluskulud

apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole esitanud

menetluskulude nimekirja ning menetluskulude tekkimine kostjal ei nähtu ka tsiviilasja

materjalidest. Kostjal puuduvad seega hüvitatavad menetluskulud.

(allkirjastatud digitaalselt)