1-23-5470/17 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

27. märts 2024

Kohtuasja number

1-23-5470

Kohtukoosseis

Eesistuja Mario Truu, liikmed Erkki Hirsnik ja Ingeri Tamm

Kohtuasi ja menetluse liik

Kriminaalasi Lev Pylkini süüdistuses KarS § 931 lg 1 järgi,

lühimenetlus

Vaidlustatud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 4. detsembri 2023. a otsus

Apellant

Lev Pylkin

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

Lev Pylkin, isikukood 34804020298, elukoht XXX,

pensionär, kriminaalkorras karistamata, tõkendit pole

kohaldatud

Kaitsja

-

vandeadvokaadi abi Igor Belugin (riigi õigusabi korras)

Prokuratuur

-

esindaja riigiprokurör Alan Rüütel

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 4. detsembri 2023. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

2. Jätta kriminaalasja materjalide juurde võtmata apellatsioonile lisatud Viru Maakohtu

4. detsembri 2023. a otsuse koopia, Maksu- ja Tolliameti 11. mail ja 13. juunil 2022 tehtud

läbivaatuse akti koopiad, väljavõte õigusaktist ning kaks piiripunkti teavet kajastavat fotot.

Edasikaebamise kord

Käesoleva otsuse saab vaidlustada süüdistatava advokaadist kaitsja. Selleks tuleb esitada Riigikohtule

kirjalik kassatsioon 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Lev Pylkinile esitati süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 931 lg 1 järgi. Süüdistatav üritas

13. juunil 2022 kell 1.40 minna autoga Eestist Venemaale, kandes kaasas sularaha 2560 eurot.

Süüdistatav ei soovinud piiriületusel sularaha deklareerida ja ta vastas, et tal on sularaha kaasas

lubatu piires. Talle tehti tollikontroll, mille käigus leiti tema jope taskust ja rahakotist sularaha

2560 eurot. Süüdistatav oli teadlik, et eurodes nomineeritud pangatähtede eksport Eestist

Venemaale pole lubatud. Selle keelab Euroopa Liidu Nõukogu 1. märtsi 2022. a määrus

2(9)

nr 2022/345, millega muudeti määrust (EL) nr 833/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses

Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas (edaspidi määrus nr 2022/345).

Määruse nr 2022/345 art 5i lg 1 järgi on keelatud müüa, tarnida, üle kanda või eksportida eurodes

nomineeritud pangatähti Venemaale või Venemaal asuvale füüsilisele või juriidilisele isikule,

üksusele või asutusele, sealhulgas valitsusele ja Venemaa Keskpangale, või Venemaal

kasutamiseks. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (RSanS) § 6 kohaselt on rahvusvahelise

sanktsiooni rikkumine rahvusvahelist sanktsiooni rakendavas õigusaktis sätestatud kohustuse

täitmata jätmine või keelu rikkumine. Euroopa Liidu Nõukogu määrused nr 2022/345 ja 833/2014

on RSanS § 9 lg 1 mõistes rahvusvahelist sanktsiooni kehtestavad õigusaktid.

Maakohtu otsus

(a) Resolutiivosa

2. Viru Maakohtu 4. detsembri 2023. a otsusega tunnistati L. Pylkin süüdi KarS § 931 lg 1 - § 25 lg 2

järgi ja teda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära ehk 1785 eurot, mida vähendati

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel 100 päevamäärani ehk 1190 euroni.

(b) Põhiosa

3. Vaidlust pole selles, et süüdistatav üritas 13. juunil 2022 minna Eestist Venemaale, kandes kaasas

sularaha 2560 eurot, mis võeti temalt tollikontrollis ära. Tunnistajate A.A. i, M.L. e, V.S. i ja A.V.

sõnul on süüdistatav pannud korduvalt toime piiriületust puudutavaid rikkumisi. Tema kohta on

märge, et talle tuleb teha sularaha kontroll, sest ta on varem püüdnud Venemaale viia suuremas

summas sularaha. Süüdistatav ei varjanud sularaha olemasolu.

4. Prokuratuuri kvalifikatsioon on ekslik, sest süüdistatav ei viinud tegu lõpule. Sularaha on Eestist

Venemaale eksporditud Eesti riigipiiri ületamisega. Riigipiiri seaduse (RiPS) § 9 lg-test 1 ja 2

tulenevalt ületatakse riigipiir siis, kui toll annab selleks loa piirikontrolli läbinud isikule, kelle

suhtes ei esine välispiiri ületamist välistavaid asjaolusid ning kes on täitnud Eestist lahkumise

nõuded. Süüdistatav allutati piiriületuse käigus tolliseaduse (TS) §-des 64 ja 65 märgitud

toimingutele. Temalt küsiti sularaha kohta, mille peale ta vastas, et tal on rahakoti vahel

2470 eurot ja jope taskus 90 eurot, mis võeti seejärel süüdistatavalt ära. Pärast seda sõitis ta

minema. Seega ei toimetanud süüdistatav sularaha üle Euroopa Liidu välispiiri. Kui süüdistatavalt

võeti sularaha ära, oli ta veel piirirežiimi mõjusfääris RiPS §-de 8 ja 9 mõistes. Seetõttu vastutab

ta kuriteokatse eest. Süüdistatav pani toime lõpetatud katse ega loobunud sellest vabatahtlikult,

sest ta ei teavitanud sularahast omal initsiatiivil, vaid alles tolliametnike küsimise peale.

5. Iseenesest on õige süüdistatava öeldu, et Euroopa Liidu välispiiri ületamisel pole vaja euro

vääringus sularaha deklareerida, kui eurode väärtus jääb alla 10 000 euro. Märgitu on sätestatud

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruses (EL) nr 2018/1672, mis käsitleb liitu toodava või

liidust välja viidava sularaha kontrolli ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ)

nr 1889/2005. Kõnealuse määruse art 3 lg 1 sätestab, et vedaja, kellel on kaasas sularaha väärtuses

10 000 eurot või enam, peab sularaha deklareerima selle liikmesriigi pädevale asutusele, mille

kaudu ta liitu siseneb või liidust lahkub, ning esitama selle pädevale asutusele kontrolliks. Küll

aga on 2022. aasta märtsist mistahes väärtuses eurodes nomineeritud pangatähtede Venemaale

viimine keelatud määruse nr 2022/345 art 5i lg 1 järgi.

6. Süüdistatav eitab rikkumist. Ta ei varjanud sularaha olemasolu. Süüdistatava sõnul oli tal

väljavõte määrusest nr 2022/345 ja ta nägi piiripunktis teavet, et Eestist võib Venemaale viia ilma

deklareerimata eurosid, mille väärtus jääb alla 10 000 euro. Maakohus möönis, et määruse

3(9)

nr 2022/345 art 5i lg 2 punkt a näeb tõesti sellise võimaluse ette. Samas on Euroopa Liidu

ametlikul

veebileheküljel

(https://finance.ec.europa.eu/system/files/2022-08/faqs-sanctions-

russia-euro-banknotes_en.pdf) avaldatud, et määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punktis a märgitud

erandit tuleks tõlgendada kitsalt. See on mõeldud üksnes reisijale ja seda ei saa kasutada sularaha

viimiseks vanematele, sõpradele või tuttavatele. Lubatud on ainult selline sularaha, mis katab

füüsiliste isikute või nende perekonnaliikmete vajadused reisi ajal. Samad seisukohad on kirjas ka

Maksu- ja Tolliameti veebilehel (https://www.emta.ee/eraklient/saadetised-reisimine-elama-

asumine/reisimine/sularaha-deklareerimine#piirang). Süüdistatav elab nii Eestis kui ka Venemaal.

Ta ei tõendanud reisikulusid. Tunnistajate A.A. i ja M.L. e sõnul ütles süüdistatav neile, et kasutab

sularaha 2560 eurot hambaraviks. Süüdistatav ei tõendanud seda asjaolu. Samuti pole ta esitanud

mõistlikku põhjendust, miks on vaja Venemaal maksta hambaravi eest eurodes, kuigi tal oli kaasas

ka 175 000 rublat. Kokkuvõttes polnud süüdistatava sularaha reisikulude katmiseks ega lange

seetõttu määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punktis a sätestatud erandi alla.

7. Süüdistatava väidetu põhjal on tarvis hinnata, kas ta oli keelueksimuses KarS § 39 lg 1 järgi. Kohtu

arvates võib määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punkti a sõnastus olla õigusteadmisi mitteomavatele

isikutele eksitav. Keskmine mõistlik inimene võib seda sätet mõista nii, et Venemaale reisides

tohib ta alati võtta kaasa eurosid isiklikuks kasutamiseks. Liiati jõustus see õigusnorm 1. märtsil

2022, olles süüdistatava teo ajaks kehtinud võrdlemisi lühikest aega. Samas püüdis süüdistatav ka

11. mail 2022 viia sularaha (siis 4100 eurot) Eestist Venemaale ning talle selgitati tunnistajate

V.S. i ja A.V. sõnul selle keelatust. Ühtlasi koostati ja anti süüdistatavale läbivaatuse akt, milles

oli märgitud, et erand eurode viimiseks Venemaale kehtib vaid siis, kui need on isiklikuks

kasutamiseks, et katta reisikulu. Süüdistatav oli 13. juunil 2022 teadlik määruse nr 2022/345

olemasolust, samuti oli talle kõigest kuu varem antud teada, et ta ei tohi tal kaasas olnud eurosid

Venemaale viia. Seepärast pidi süüdistatav aru saama, et tema tegu võib olla keelatud. Ta pidanuks

pöörduma asjatundja poole, kes saanuks talle olukorda selgitada. Samuti saanuks süüdistatav

pöörduda Maksu- ja Tolliameti poole. Õigupoolest tekkiski süüdistataval kahtlus sularaha viimise

lubatavusest Eestist Venemaale, kuna ta sõnas ülekuulamisel, kuidas tema tuttav selgitas talle, et

füüsiline isik võib sularaha viia Venemaale isiklikuks kasutamiseks. Süüdistatava väide, et Vene

kodanikele eurode ekspordi keeld ei kehti, on alusetu.

8. Tõsiasi, et teo ajal oli piiripunktis enam mitte kehtinud teave eurode Eestist Venemaale viimise

kohta, pole oluline. Seda põhjusel, et süüdistatav sellest teabest ei lähtunud, kuna ta kontrollis

piiripunktis nähtuvat infot alles pärast seda, kui oli Venemaalt Eestisse naasnud. Seega ei saanud

sellel teabel olla süüdistatava jaoks eksitavat mõju teo toimepanemise ajal.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatav, paludes see üle vaadata. Ta leiab, et tollikontrollis ei

toimitud õigesti, sest piiripunktis oli kirjas, et Eestist võib Venemaale viia isiklikuks otstarbeks

mõeldud sularaha. Määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punkti a järgi ei kohaldata seda määrust sellise

euro vääringus sularaha viimise kohta Venemaale, mis on isiklikuks kasutamiseks.

10. Prokuratuur apellatsioonile ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(a) Sissejuhatus

11. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav pani toime rahvusvahelise sanktsiooni rikkumise

katse KarS § 931 lg 1 - § 25 lg 2 järgi. Käsilolevas asjas pole vaidlust faktilistes asjaoludes.

4(9)

Süüdistatav üritas 13. juunil 2022 viia Eestist Venemaale sularaha 2560 eurot. Talle tehti

tollikontroll, mille käigus avaldas ta tolliametnike küsimustele vastates, et tal on euro vääringus

sularaha, ning ta andis selle üle. Vaidlust pole ka asjaolus, et süüdistatav teadis teo toimepanemise

ajal määruse nr 2022/345 olemasolust ja tal oli piiriületusel lausa väljavõte sellest õigusaktist.

Süüdistatav kordab apellatsioonis enda läbivat seisukohta menetluses, et 2560 eurot oli mõeldud

isiklikuks kasutuseks, mis langeb seetõttu määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punktis a sätestatud

erandi alla. Ringkonnakohus vastab kõigepealt sellele väitele (b), selgitab seejärel, miks oli

süüdistatav välditavas keelueksimuses (c), väljub siis apellatsiooni piirest (d), peatudes karistuse

võimaliku kergendamise küsimusel ja vaidlustatud otsuses deliktistruktuuri järgimisel. Viimaks

võtab kolleegium kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (e).

12. Süüdistatav lisas apellatsioonile maakohtu otsuse faili, Maksu- ja Tolliameti 11. mail ja 13. juunil

2022 tehtud läbivaatuse akti koopiad, väljavõtte määrusest nr 2022/345 ning kaks piiripunkti

teavet kajastavat fotot. Ringkonnakohus ei pea selle materjali vastuvõtmist KrMS § 321 lg 6 alusel

vajalikuks ega võimalikuks, sest see on kohtutoimikus juba olemas (vt KoTo, tl 3 ja 4, 8, 60–63

ning 105 jj).

(b) Süüdistatava apellatsioon

Määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punkti a tõlgendamine

13. Apellatsiooni lahendamine eeldab määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punkti a tõlgendamist. Sellele

sättele antavast tõlgendusest sõltub, millal saab KarS § 931 lg 1 järgi karistada Eestist Venemaale

europangatähti viinud füüsilist isikut. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et määruse

nr 2022/345 art 5i lg 2 punktis a sätestatud erand menetletavas asjas ei kohaldu. Seda leides

lahendab ringkonnakohus ka karistusõiguse määratletuse põhimõtte järgimist puudutava

küsimuse, kas süüdistatavale oli tema süüditunnistamine ja karistamine teo toimepanemise ajal

mõistlikult ettenähtav.

14. KarS § 931 lg 1 näeb ette karistuse muu hulgas rahvusvahelist sanktsiooni rakendavas õigusaktis

sätestatud keelu rikkumise eest. See on blanketne kuriteokoosseis, mida tuleb sisustada teistest

õigusaktidest

tulenevate

keeldudega,

mille

rikkumises

koosseisu

täitmine

seisneb

(vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegium

(RKKK) 31.05.2018,

1-16-9717/24,

p

17).

Rahvusvaheline sanktsioon on RSanS § 3 lg-te 1 ja 3 järgi välispoliitika meede, millega võib

keelata rahvusvahelise sanktsiooni subjekti riiki sisenemise, piirata rahvusvahelist kaubandust ja

rahvusvahelisi tehinguid ning seada muid keelde või kohustusi. RSanS § 6 sätestab, et

rahvusvahelise sanktsiooni rikkumine on sama seaduse §-s 9 loetletud rahvusvahelist sanktsiooni

rakendavas õigusaktis sätestatud kohustuse täitmata jätmine või keelu rikkumine. RSanS § 9 lg 1

nimetab ühe rahvusvahelist sanktsiooni rakendava õigusaktina Euroopa Liidu Nõukogu määrust,

milleks on ka praegu asjasse puutuv määrus nr 2022/345.

15. Määruse nr 2022/345 art 5i lg 1 kohaselt on keelatud müüa, tarnida, üle kanda või eksportida

eurodes nomineeritud pangatähti Venemaale või Venemaal asuvale füüsilisele või juriidilisele

isikule, üksusele või asutusele, sealhulgas valitsusele ja Venemaa Keskpangale, või Venemaal

kasutamiseks. Selle määruse art 5i lg 2 punkti a järgi ei kohaldata seda keeldu eurodes

nomineeritud pangatähtede müügi, tarnimise, ülekandmise ega ekspordi suhtes, kui kõnealune

müük, tarnimine, ülekandmine või eksport on vajalik Venemaale reisivate füüsiliste isikute või

nendega koos reisivate lähisugulaste isiklikuks kasutuseks.

16. Kolleegium möönab, et määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punkti a võib esmapilgul mõista mitmeti,

kuna pelgalt sellest sättest ei selgu üheselt ja jääb küsitavaks, mida täpsemalt saab käsitada reisiva

5(9)

füüsilise isiku isiklikuks kasutuseks vajaliku kulutusena. Mujalgi määruses pole seda täpsustatud.

Samas räägib määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punkt a selgesõnaliselt vaid Venemaale reisivatest

füüsilistest isikutest ja nendega koos reisivatest lähisugulastest ning sellest, et sularaha viimine

Venemaale peab olema vajalik just selliste isikute poolt sularaha isiklikuks kasutuseks. Juba

niisugune sõnastus võimaldab väita, et vaidlusaluse sättega on mõeldud vaid reisivate füüsiliste

isikute enda tarbeks kantavaid kulutusi reisimise ajal. Määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punkti a

sedasi piiritlemata oleks see säte liiga ebamäärane, andes võimaluse hõlmata sellega Eestist

Venemaale mineva füüsilise isiku poolt enda huvides sisuliselt mistahes põhjusel

europangatähtede Venemaale viimist, mis ei vastaks aga enam määruse nr 2022/345 art 5i lg 2

punkti a sõnastusele.

17. Samuti on oluline tähele panna, et 21. aprillil 2022 ehk pea kaks kuud enne süüdistatavale süüks

arvatava teo toimepanemist avaldas Euroopa Komisjon enda ametlikul veebilehel (täpsemalt siin:

https://finance.ec.europa.eu/publications/banknotes_en) kõigile kättesaadavad vastused määruse

nr 2022/345 kohaldamist puudutavatele küsimustele, millele maakohus õigustatult ka viitas.

Komisjon märkis, et määruse nr 2022/345 art 5i lg-s 1 sätestatud keelu eesmärk on vältida

europangatähtede sattumist teiste seas Venemaal viibivate füüsiliste ja juriidiliste isikute

käsutusse. Seda eesmärki silmas pidades selgitas Komisjon, et määruse nr 2022/345 art 5i lg 2

punkti a tuleks mõista nii, et selles sisalduv erand hõlmab üksnes sellist sularaha, mis katab

füüsiliste isikute ja nende lähisugulaste vajadused Venemaale reisimise ajal. Sinna alla ei lange

sularaha viimine vanematele, sõpradele või tuttavatele. Seega saab nii vaidlusaluse sätte enda kui

ka Euroopa Komisjoni selgituse põhjal sisustada füüsilise isiku poolt europangatähtede

Venemaale viimise lubatavust, mis võimaldab ühtlasi kindlaks määrata KarS § 931 lg 1

karistatavusala. Samasisulised seisukohad määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punkti a tõlgendamise

kohta on toodud ka maakohtu viidatud Maksu- ja Tolliameti veebilehel (vt käesoleva otsuse p 6).

18. Praeguses asjas saab väljaspool mõistlikku kahtlust öelda, et süüdistatava 2560 eurot sularaha

polnud mõeldud pelgalt reisikuludeks ega ole seetõttu hõlmatud määruse nr 2022/345 art 5i lg 2

punktiga a. Maakohus tuvastas süüdistatava ütluste põhjal, et ta elab nii Eestis kui ka Venemaal.

Süüdistatava väidetu, et 2560 eurot sularaha pidi ta kasutama Venemaal hambaraviks, pole

tõendatud ja isegi kui midagi sellist oleks tuvastatud, ei oleks see hõlmatud määruse nr 2022/345

art 5i lg 2 punktiga a, kuna seda poleks käsiloleval juhtumil võimalik lugeda reisiva füüsilise isiku

reisiga seotud isiklikuks kulutuseks. Tagatipuks ei ole süüdistatav millegagi tõendanud, et ta

kandis kõnealuse sularahaga reisikulu (vt maakohtu otsuse lk 6, p 8, vt ka KoTo, tl 56).

Kriminaalvastutuse ettenähtavus

19. Järgmisena lahendab kolleegium küsimuse, kas süüdistatavale oli määruse nr 2022/345 art 5i lg 2

punktile a antud tõlgendus ning sellest tulenevalt tema vastutusele võtmine ja karistamine teo

toimepanemise ajal mõistlikult ettenähtav. Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja KarS § 2 lg-st 1, samuti

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 7 lg-st 1 ning Euroopa

Liidu põhiõiguste harta art 49 lg-st 1 tuleneb karistusõiguse määratletuse ehk ettenähtavuse

põhimõte. See põhimõte nõuab muu hulgas seda, et tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb,

peab olema selgesti määratletud. Kõnealust nõuet on järgitud siis, kui isik saab asjasse puutuva

karistussätte sõnastusest aru, vajadusel kohtu poolt sellele sättele antud tõlgenduse abil, milline

käitumine on keelatud ja karistatav (vt nt alates RKÜK 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p-d 49 ja 50,

vt ka RKKK 09.11.2017, 1-16-5792/101, p 12 ning alates EIK 25.05.1993, Kokkinakis vs.

Kreeka, p 52, samuti EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 92 ja 93).

20. Riigikohus on korduvalt öelnud, et karistusnormi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei

tähenda tingimata põhiseadusvastasust. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata

6(9)

õigusmõistete kasutamist (vt nt RKKK 16.06.2023, 1-21-5633/135, p 72 koos viitega). Samas on

Riigikohus selgitanud sedagi, et süüteokoosseisu tunnuseid tuleb tõlgendada viisil, mis võimaldab

igaühel ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav, et ta saaks käitumist vastavalt

kujundada (vt nt RKKK 09.11.2018, 1-17-6580/138, p 12 koos viitega). Ka Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) praktikas on korduvalt märgitud, et kriminaalvastutust ettenägevad sätted võivad

sisaldada ebamääraseid mõisteid, mida kohtul tuleb tõlgendada, et selliseid sätteid järk-järgult

selgemaks muuta. Oluline on aga see, et kohtu antud tõlgendus oleks kooskõlas kuriteo

põhiolemusega ja isiku jaoks mõistlikult ettenähtav (vt nt EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p 94

koos viidetega, vt samuti RKKK 20.11.2015, 3-1-1-93-15, p 96). Kuna blanketse kuriteokoosseisu

blanketti sisustav säte on olemuslikult sellise koosseisu lahutamatu ja täisväärtuslik osa

(vt nt RKKK 08.06.2016, 3-1-1-55-16, p 9 koos viitega), peab ka niisugust sätet tõlgendama viisil,

mis tagaks määratletuse põhimõtte järgimise.

21. Veel väärivad tähelepanu järgmised EIK seisukohad. Teo karistatavuse ettenähtavust tuleb

hinnata just teo toimepanemise aja seisuga (vt nt EIK 12.07.2007, Jorgic vs. Saksamaa, p-d 111–

114; 06.03.2012 Huhtamäki vs. Soome, p 51; 04.10.2016, Žaja vs. Horvaatia, p-d 102–105 ning

03.12.2019, Parmak ja Bakir vs. Türgi, p-d 62 ja 63). Teisisõnu on määratletuse põhimõtet

järgitud vaid juhul, kui süüditunnistamine ja karistamine oli mõistlikult ettenähtav juba teo

toimepanemise ajal. Ainult nii on välistatud meelevaldne kriminaalvastutusele võtmine. See

tähendab ühtlasi, et kohtu antav tõlgendus asjakohasele karistussättele peab samuti olema teo

toimepanemise ajal ettenähtav. Sellise seisukoha on sisuliselt omaks võtnud ka Riigikohus

(vt RKKK 20.11.2015, 3-1-1-93-15, p 97). Lisaks on EIK pidanud ettenähtavust hinnates

oluliseks seda, kas isik näinuks enda süüditunnistamist ja karistamist mõistlikult ette, kui ta

kasutanuks õigusabi (vt nt EIK 11.11.1996, Cantoni vs. Prantsusmaa, p 35; 29.03.2006, Achour

vs. Prantsusmaa, p 54; 12.07.2007, Jorgic vs. Saksamaa, p 113 ja 15.07.2014, Ashlarba vs.

Gruusia, p 40).

22. Seega tuleb käsilolevat asja silmas pidades lahendada küsimus, kas süüdistatavale pidi teo

toimepanemise ajal olema mõistlikult ettenähtav, et teda saab vastutusele võtta KarS § 931 lg 1

järgi. Sellele vastates tuleb arvestada ka sellega, kas see olnuks ettenähtav õigusabi kasutades.

Kolleegium leiab, et nendele küsimustele tuleb järgmistel põhjustel vastata jaatavalt.

23. Esiteks pidi süüdistatavale olema juba määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punkti a sõnastuse põhjal

mõistlikult aru saada, et sellega on hõlmatud ainult reisivate füüsiliste isikute ja nendega koos

reisivate lähisugulaste reisimise tarbeks kantud isiklikud kulutused. Teiseks oli süüdistatav teo

toimepanemise ajal teadlik määruse nr 2022/345 art 5i lg 1 keelust ja lg 2 punktis a sätestatud

erandist. Talle tehti 11. mail 2022 ehk umbes kuu aega enne menetletavat juhtumit tollikontroll,

mille jooksul selgus, et süüdistataval on kaasas sularaha 4100 eurot. Süüdistatavale selgitati selle

keelatust (KoTo, tl 8, 47 ja 52). Samuti koostati läbivaatuse akt, milles on viidatud määruse

nr 2022/345 art 5i lg-le 1 ja mis anti süüdistatavale. Selles aktis on selgesõnaliselt kirjas, et

„[s]eega on eurode eksport Venemaa Föderatsiooni keelatud v.a eurode eksport isiklikuks

otstarbeks summas, mis katab isiku ja temaga kaasas reisiva perekonna vajadused reisi jooksul“

(KoTo, tl 8). Veel oli süüdistataval võimalik pea kahe kuu jooksul enne teo toimepanemist lugeda

avalikust allikast Euroopa Komisjoni selgitust määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punkti a kohta

(vt käesoleva otsuse p 17), mis pealegi kattub süüdistatava suhtes 11. mail 2022 tehtud läbivaatuse

aktis märgituga. Ühtlasi oli süüdistataval võimalik see teave saada ka Maksu- ja Tolliametilt.

Samuti võib öelda, et süüdistatav saanuks selgust selles, et tema poolt 2560 euro sularaha Eestist

Venemaale viimine on keelatud ja karistatav, professionaalset õigusabi kasutades.

24. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et praeguses asjas ei saa kõneleda määruse nr 2022/345 art 5i lg 2

punktis a sätestatud erandist ning süüdistatavale oli teo toimepanemise ajal mõistlikult ettenähtav,

7(9)

et see, mida ta teeb, on keelatud ja selle eest võidakse teda karistada. Seepärast ei tingi

apellatsioonis öeldu vaidlustatud otsuse muutmist.

(c) Keelueksimuse küsimus

25. Apellatsioonist nähtub, et süüdistatav on jätkuvalt veendunud enda teo lubatavuses. Seda sama

väljendas ta nii kohtueelses menetluses ülekuulamisel (KoTo, tl 56) kui ka maakohtus (KoTo,

tl 94 pd). Seetõttu on esile kerkinud küsimus süüdistatava võimalikust keelueksimusest ning selle

välditavusest või vältimatusest KarS § 39 mõistes. Maakohus leidis, et süüdistatav oli teo

toimepanemise ajal välditavas keelueksimuses (vt otsuse lk 6–8, p 9). Kolleegium jagab seda

seisukohta ega pea vajalikuks KrMS § 342 lg 3 p-st 1 tulenevalt maakohtu kõiki kaalutlusi korrata,

selgitades järgmist.

26. Vaatamata sellele, et süüdistatav pidi mõistlikult aru saama enda teo keelatusest (vt käesoleva

otsuse p-d 23 ja 24), leiab kolleegium siiski, et ta oli õiguslikus eksimuses. Süüdistatav teadis

keelava õigusnormi ehk määruse nr 2022/345 art 5i lg 1 olemasolust, aga mõistis seda valesti,

pidades enda tegu ekslikult seaduslikuks määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punktis a sätestatu tõttu,

ehkki selline tegu oli keelatud (vt ka RKKK 10.10.2014, 3-1-1-46-14, p 17.1). Kuigi süüdistatav

pidi juba 11. mail 2022 tollikontrollis ja talle kätte antud läbivaatuse aktist teada saama euro

vääringus sularaha Venemaale viimise keelatusest, võttis ta 13. juunil 2022 piiriületusele kaasa

väljavõtte määruse nr 2022/345 art-st 5i, leides selle põhjal, et tema tegu pole keelatud. See selgub

süüdistatava öeldust ülekuulamisel: „Enne sõitu ma tegin Euroopa Liidu määrusest, milles nähtub,

et füüsiliste isikute suhtes, kes on Vene Föderatsiooni kodanikud, ma elan nii Eestis kui Peterburis,

see määrus ei kehti. Võtsin selle väljatrüki piiriületusele kaasa [--] Mina selgitasin, et minul on

kaasas muuhulgas ka sularaha eurodes üle 2000 ning mul on kaasas ka Euroopa Liidu Nõukogu

määruse väljatrükk, kust on näha, et minu suhtes sularaha üleviimise keeld ei laiene“ (KoTo,

tl 55). Seega võib öelda, et süüdistatav ei saanud enda teo keelatusest aru.

27. Keelueksimuses oleval isikul puudub süü KarS § 39 lg 1 järgi üksnes juhul, kui eksimus on talle

vältimatu. Riigikohus on selgitanud, et küsimus eksimuse välditavusest aktualiseerub

keelueksimuse korral alati. Selleks tuleb kindlaks teha, kui hoolikalt suhtus eksimuses olija

õiguskorda ja kas ta tegi kõik vajaliku ning võimaliku selgitamaks välja vastava teo keelatust.

Teisiti öeldes on tarvis anda hinnang, kuivõrd selgelt tajutav olnuks vajadus küsida enda käitumise

õiguspärasuse järele või astuda samme selle kontrollimiseks ex ante objektiivsele mõistlikule

kõrvalseisjale, kellel on toimepanijaga sarnased teadmised ja elukogemus. See sõltub suuresti teo

iseloomust. Eeskätt peab hindama, kas tal oli objektiivselt põhjust kahelda teo õiguspärasuses.

Tavaliselt on keelueksimus välditav. Näiteks on see nii juhul, kui teo keelatus on ilmne. Üldjuhul

peab oma teo keelatuse ära tundma ka kindlas valdkonnas tegutsev isik: tal tuleb selle valdkonna

reeglid endale selgeks teha. Samuti saab eksimuses olnud isikule tihtipeale ette heita seda, et ta ei

pöördunud nt õigusnõustaja või mõne muu spetsialisti poole. Samuti on leitud, et mida vähem

intensiivne on keelueksimuses tegutsenud isiku käitumisega põhjustatud kahju või oht

keelunormiga kaitstavale hüvele, seda vähem on alust eeldada, et isik oleks pidanud oma teo

õiguspärasuses kahtlema. Tähtis on seegi, kuivõrd äratuntavalt võib tegu kahjustada või ohustada

seda hüve või eesmärki, mida rikutud õigusnormiga kaitstakse. (Vt RKKK 27.09.2022, 1-21-

7336/33, p-d 15 ja 16.)

28. Kolleegium leiab, et süüdistatava eksimus oli välditav. Ta oli teadlik määruse nr 2022/345 art 5i

lg 1 keelust ja lg 2 punktis a sätestatud erandist ning talle tehti kõigest umbes kuu aega enne

13. juunit 2022 tollikontroll ning süüdistatavale anti läbivaatuse akt selgitusega, et füüsiline isik

võib Venemaale euro vääringus sularaha viia ainult enda ja perekonna vajaduste katmiseks reisi

vältel. Ehkki süüdistatav teadis määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punkti a olemasolust ja talle oli

8(9)

seda sätet ka selgitatud, ei teinud ta pärast 11. maid ja enne 13. juunit 2022 midagi selle jaoks, et

vaidlusaluse sätte kohaldamisalas usaldusväärselt veenduda. Tal pidi tekkima ja õigupoolest

tekkiski kahtlus, mida see säte täpsemini silmas peab, millele osutab lisaks muule maakohtu

tuvastatu, kuidas süüdistatav sai väidetavalt ühelt tuttavalt teada, millisel juhul võib füüsiline isik

sularaha Venemaale viia (vt otsuse lk 7). Samas ei pöördunud süüdistatav mõne asjatundja poole

ega uurinud Maksu- ja Tolliametilt või Euroopa Komisjoni veebilehelt (vt käesoleva otsuse p-d 17

ja 23), et selles selgust saada, kuigi see olnuks oodatav, kui ta ka vaatamata 11. mail 2022 tehtud

tollikontrollile ja läbivaatuse aktile kahtles enda teo keelatuses. Süüdistatav pidanuks olema

hoolsam, et enne seda, kui ta järgmine kord Venemaale euro vääringus sularaha kaasa võtab,

veenduda lõplikult, kas ja millistel puhkudel on selline tegu keelatud ja karistatav lausa

rahvusvahelise sanktsiooni rikkumisena. Sellest hoolimata otsustas süüdistatav uuesti Venemaale

minnes võtta kaasa sularaha. 13. juunil 2022 oli selleks summaks 2560 eurot, mida kolleegiumi

hinnangul ei saa määruse nr 2022/345 art 5i lg 1 keelu eesmärki silmas pidades lugeda

väheoluliseks (vt ka käesoleva otsuse p 17). Süüdistatav kõneles juba kohtueelses menetluses ja

kordas ka apellatsioonis, et piiripunktis olnud teabe järgi võis Venemaale viia (alla 10 000 euro)

sularaha (vt KoTo, tl 55 ja 56). Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatavale ei saanud see

teo toimepanemise ajal eksitavat mõju avaldada, sest ta tutvus selle teabega alles hiljem, kui oli

Venemaalt Eestisse tagasi pöördunud (vt maakohtu otsuse lk 7–8 ja KoTo, tl 55 ja 56). Eelneva

kokkuvõtteks oli süüdistatava jaoks teo ajal selgelt äratuntav, et tema tegu on keelatud ja ta võib

rikkuda rahvusvahelist sanktsiooni, mis tähendab, et rääkida saab välditavast keelueksimusest.

(d) Väljaspool apellatsiooni piire

Karistuse võimalik kergendamine

29. Kuna süüdistatava tegu piirdus kuriteokatsega ja ta oli välditavas keelueksimuses, peab KarS § 25

lg 6 ja § 39 lg 2 järgi kaaluma karistuse võimalikku kergendamist KarS § 60 alusel (vt nt RKKK

20.10.2016, 3-1-1-70-16, p 13). Kuigi KarS § 60 järgne karistuse kergendamine pole kohustuslik,

tuleb kohtul selle tegemata jätmist eraldi põhjendada (vt ka RKKK 20.06.2022, 1-20-6745/88,

p 58). Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et maakohus oleks kaalunud karistuse kergendamist. Kohus

märkis vaid, et „[k]ui tegu pandi toime välditavas keelueksimuses, on teo toimepanija süü

tulenevalt KarS § 39 lg-st 2 väiksem“ (vt otsuse lk 8, p 12). Seegi puudutas aga süüdistatava süü

suuruse hindamist, mitte seda, kas võtta karistust mõistes aluseks KarS § 931 lg-s 1 ette nähtud

karistusvahemik või kergendada KarS § 60 järgi karistuse ülem- ja alammäära. Kolleegium saab

märgitud puudujäägi ise kõrvaldada.

30. Ehkki KarS § 60 kohaldamist tuleb menetletavas asjas hinnata nii süüteokatse kui ka välditava

keelueksimuse tõttu, pole süüdistatava teos asjaolusid, mis tingiksid karistuse kergendamise.

Süüdistatav kandis Venemaale minnes endaga kaasas arvestatava summa sularaha ehk 2560 eurot

ja tal ei õnnestunud tegu viia lõpule üksnes seepärast, et talle tehti tollikontroll, mille käigus andis

ta tolliametnike küsimuste peale sularaha üle (vt ka KoTo, tl 45). Süüdistatav tegi põhimõtteliselt

kõik endast oleneva, et sularaha Eestist Venemaale viia ja see oleks tal ilma tolliametnike

sekkumata kahtlemata ka teoks saanud. Sellised kuriteo toimepanemise asjaolud ja põhjus, miks

tegu jäi lõpule viimata, ei võimalda süüdistatava karistuse kergendamist KarS § 25 lg 6 järgi

(vt ka RKKK 20.10.2016, 3-1-1-70-16, p 14). Samuti ei too karistuse kergendamist kaasa asjaolu,

et süüdistatav oli välditavas keelueksimuses. Arvestades seda, et süüdistatav püüdis juba 11. mail

2022 viia Eestist Venemaale suisa 4100 eurot, mille peale selgitati talle tollikontrollis selle

keelatust ja koostati läbivaatuse akt, kus oli kirjas, millisel juhul võib euro vääringus sularaha

võtta Venemaale kaasa, oli süüdistatava eksimus teo keelatuse suhtes 13. juunil 2022 lihtsasti

välditav. Teo keelatuses saanuks ta lõplikult veenduda näiteks Maksu- ja Tolliametiga veel

suheldes. Lisaks on mainimisväärne, et maakohus ei tuvastanud süüdistatava karistust

9(9)

kergendavaid asjaolusid KarS § 57 mõistes. Toodud kaalutlustel ei pea kolleegium põhjendatuks

karistuse kergendamist KarS § 25 lg 6 ja § 39 lg 2 alusel.

Deliktistruktuuri järgimine

31. Maakohus lahendas ekslikult keelueksimuse ja süüteokatsest loobumise küsimuse enne, kui oli

kindlaks teinud teo koosseisupärasuse ja õigusvastasuse. KarS § 2 lg 2 järgi karistatakse isikut

koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Seda nimetatakse kolmeastmeliseks

deliktistruktuuriks, mis seab süüküsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõudmised

(vt RKKK 08.05.2019, 4-18-3732/22, p 10). Karistatava teo olemasolu või puudumise

kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust (KarS § 12), tuvastades katseteo korral süüteo

subjektiivse ja objektiivse koosseisu. Seejärel saab asuda kontrollima õigusvastasust

(KarS § 27 jj) ning alles siis, kui on kindlaks tehtud nii koosseisupärasus kui ka õigusvastasus, on

võimalik hinnata süüd (KarS § 32 jj), sh süüd välistava asjaoluna keelueksimust ja selle

vältimatust (KarS § 39) ning süüteokatsest loobumist (KarS § 40 jj). Seega ei talitanud maakohus

korrektselt, kui analüüsis võimalikku keelueksimust ja süüteokatsest loobumist, tuvastamata enne

seda süüdistatava tahtlust ja talle süüks arvatud teo õigusvastasust (vt maakohtu otsuse lk 5, p 7,

lk 6–8, p 9 ja lk 8, p 11). Seejuures ei nähtu otsusest, et kohus oleks üldse peatunud teo

õigusvastasusel. Märgitu ei tingi siiski kohtuotsuse tühistamist ega muutmist, sest see ei mõjuta

süüdistatava süüditunnistamist puudutavaid sisulisi seisukohti ning lisaks sellele on ka selge, et

tema teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.

(e) Kokkuvõte

32. Eelnevatel põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru

Maakohtu 4. detsembri 2023. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Mario Truu

Erkki Hirsnik

Ingeri Tamm

(allkirjastatud digitaalselt)