2-23-15974/25 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Andres Suik

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.03.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-15974

Tsiviilasi

E L (L) hagi A Ei (E) vastu võla nõudes

Hagihind

10757,6 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: E L (isikukood xxx; xxx);

Hageja lepinguline esindaja: Leon Glikman (Glikman

Alvin; xxx);

Kostja: A E (isikukood xxx; aadress xxx; e-post: xxx).

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Maris Kure

(Advokaadibüroo Küllike Namm; xxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

2.1 Jätta menetluskulud hageja E L kanda.

2.2 Mõista välja hagejalt E L kostja A E kasuks menetluskulud summas 4143,6 eurot. Hageja

poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (4143,6 eurot) tuleb hagejal

tasuda kostjale viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-

post talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid

mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei

taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset

menetlusabi menetluskulude kandmiseks.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. E L esitas 10.11.2023 hagi A E vastu 9 605 € ja lisanduva viivise nõudes. Hageja palub: 1.

Kohustada kostjat A E´it (iskukood xxx) tasuma hagejale E L´le (isikukood xxx) 9 605 € ja viivist

VÕS § 113 määras kuni põhikohustuste nõuetekohase täitmiseni järgnevalt: alates 13.11.20232

2-23-15974

summalt 9205 € ja alates 11.01.2024 summalt 400 € s.o. mõista nimetatud summad kostjalt hageja

kasuks välja. 2. Jätta menetluskulud kostja kanda, mõista need hageja kasuks välja, kohaldades VÕS §

113 kohast viivist.

2. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt on hageja poolt kostja kasuks tehtud rahaülekanded ja võlg

9 205 €. Hageja on 2020.a. üle kandnud kostjale 8 550.00 € järgmiselt: 1) 11.11.2020 5 000,00 €; 2)

xxx 250,00 €; 3) 01.12.2020 2 000,00 €; 4) 14.12.2020 200,00 €; 5) 15.12.2020 620,00 €; 6)

21.12.2020 200,00 €; 7) 23.12.2020 120,00 €; 8) 25.12.2020 160,00 €. Hageja on kostjale 2021.a. üle

kandnud 670 € järgmiselt: 1) 05.01.2021 50,00 €; 2) 18.01.2021 620,00 €. Kostja on hagejale

tagastanud 15.01.2021 15 €, seega on 2021.a. võlg 655 €. Seega on hagejale 2020-2021.a. ülekandnud

tagastamata summasid kokku 9 220 € ja kostja on tagastanud 15 €, mistõttu tagastamata summa on 9

205 €.

3. Ülekannete teostamise fakti nimetatud summas kinnitavad Swedpanga väljavõtted (Lisa 1-4).

Hageja esitas 12.09.2023 laenulepingu ülesütlemise teate 9 205 € osas, nõudes raha tagastamist kahe

kuu jooksul (Lisa 5). Hageja tugineb lisaks L T OÜ-lt omandatud nõudele. L T OÜ kandis 13.12.2016

kostja arvelduskontole Swedpangas 400 € selgitusega „laen“ (Lisa 6), millekohase nõude loovutas ta

kostjale 07.11.2023 (Lisa 7). Loovutusest teatas hageja kostjale 10.11.2023 (Lisa 8). Hageja ütles

tähtajatu laenulepingu 400 € üles 10.11.2023 (Lisa 9).

4. Hagi võib esitada mitmel alternatiivsel alusel (3-2-1-143-16, p. 25; 3-2-1-99-14, p. 20). Kuna

hageja nõuab viivist alles alates 13.11.2023, siis kummagi hageja pakutud alternatiivi puhul jääks

tulemus samaks. Esimene alternatiiv: tähtajatu laen. L Te poolt teostatud ülekanne 400 € on laen.

Maksekorraldusel on märgitud „laen“ ning kostja aktsepteeris raha laenuna. Hageja omandas nõude

17.11.2023 ja ta ütles 400 € laenulepingu üles 10.11.2023 (Lisa 9). Laen muutub sissenõutavaks

menetluse kestel, 11.01.2024. 9 205 € puudutavatele ülekande korraldusele oli kantud „perevod“, mis

tähendab eesti keeles ülekannet (vt. Lisa 1-4 sh. tõlked). Selline selgitus on tavapärane ka tähtajatu

laenu puhul. Ülekande eesmärgiks oli kostjale tähtajatu laenu andmine. Kostja avaldas hagejale, et ta

vajab raha, eeskätt USA-s elamiseks, kodulaenu kustutamiseks ja muude kulude hüvitamiseks ning

hageja andis temale tähtajatut laenu.

5. Laenulepingu sõlmimist ja poolte käitumist lepingu täitmisel ja laenu tunnistamisel saab kinnitada

N L (Lisa 10), kelle seletus on lisatud hagile. N L kinnitas, et pooled leppisid novembris 2020 kokku

tähtajatus laenus, mille küsib hageja kunagi tagasi. N L selgitas, et laenus ca 10 000 € lepiti kokku

videosilla teel novembris 2020.a. ning laen 5000 € kanti üle 11.11.2020. A E oli sel ajal ja pikalt USA-

s. A E vajas raha kulude katmiseks USA-s, kui ka Eestis, tal oli siin kaelas kodulaen , suured

kommunaal- ja muud kulud. E L lubas laenata niipalju kui tal on momendil võimalik. N L oli

tunnistajaks nii laenulepingu sõlmimise, kui ka kostja poolt laenu tagastamise kohustuse võtmise osas.

N L kinnitas, et pooled avaldasid, et laen oli tähtajatu st. tähtajas kokkulepet polnud. Samuti teab N L,

et E L võttis laenu andmiseks laenu N M. M kirjaliku seletuse kohaselt andis ta E Lle laenu

edasilaenamiseks kostjale (Lisa 15). Maksekorraldused (Lisa 13, 14) kinnitavad N L ja N M sõnu.

Samuti on tõendatud kostja suur kodulaen, mis on tagatud hüpoteegiga (Lisa 16).

6. Pooled polnud laenu tagastamise ajas kokku leppinud. Vastavalt VÕS § 398 lg. 1 on laenuleping

tähtajatu, kui pooled pole laenu tagastamise tähtaega kokku leppinud. Kehtib tähtajatu laenulepingu

eeldus ning tähtajalisust peab tõendama kostja (3-2-1-45-17, p 12; 3-2-1-67-14, p.31; 3-2-1-137-06, p.

14). VÕS § 398 lg. 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja

nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist (2-19-2439, p. 16; 2-14-61508, p. 14; 2-19-

11650, p. 12, 13; 2-14-61508, p. 14; Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2020 otsus nr. 2-18-1910, p. 24;

Tartu Ringkonnakohtu 13.02.2020 otsus nr. 2-18-11478, p. 8). VÕS § 398 lg. 1 sätestab, et kui laenu

tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu

ülesütlemist. Laenuandja võib tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks

kuud. Leping lõpeb kahe kuu möödudes.

2-23-15974

7. Hageja esitas 12.09.2023 laenulepingu ülesütlemise teate 2020 ja 2021 laenu osas (9 220 €), nõudes

raha tagastamist kahe kuu jooksul, mis saabub 12.11.2023. Paraku, selleks ajaks oleks ühe päeva võrra

aegunud 11.11.2020 makse osas nõue alusetu rikastumise alternatiivi alusel (vt. allpool). L T OÜ-lt

omandatud nõude osas 400 eurot pole laen sissenõutavaks muutunud, kuid muutub menetluse käigus

11.01.2024. Võimalik oleks esitada mitu eraldi hagi, kuid tegemist menetlusökonoomia printsiibiga

vastuolus oleva variandina, mis tooks kaasa mitu eraldi menetlust. Seetõttu oli hageja sunnitud nõude

esitama enne 12.11.2023. Tõenäoliselt, hagi menetlusse võtmise ajaks on kogu 2020-2021 laen

muutunud sissenõutavaks ning menetlus ei sa läbi ajaks, mil muutub sissenõutavaks omandatud nõue

400 eurot. Vastavalt TsMS § 369, tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada,

et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Kostja ei vastanud 12.09.2023 nõudele pikemat aega,

millepeale tegi hageja 02.11.2023 selgitusnõude (Lisa 11). 09.11.2023 vastas kostja esindaja, et ta ei

kavatse raha tagastada (Lisa 12). Seega on selge, et kostja ei kavatse 9205 € nõuet täita. See puudutab

sisuliselt ka laenu 400 €, mida kinnitab ka see, et L T OÜ (mille osanikuks ja juhatuse liikmeks on

hageja) vahel on menetluses tsiviilasi xxx, kus kostja on hageja vastu esitanud suurema vastunõude.

Tulevikus sissenõutavaks muutuva nõude esitamine on kohtupraktikas aktsepteeritav (TsMS § 369 ;2-

20-10358, p. 14, 3-2-1-136-13, p. 11, 3-2-1-20-12, p. 18).

8. Hageja esitas ka alusetu rikastumise alternatiivi 2020-2021 laenu osas. Kui kohus leiab, et poolte

vahel polnud 9205 € osas laenulepingut, siis kuulub hagi rahuldamisele alusetu rikastumise sätete

alusel. Hagejal puudusid kostja ees igasugused kohustused ning kostjal puudusid õiguslikud ja

lepingulised alused raha saada. Vastavalt VÕS § 1027 peab kostja hagejale tagastama temalt õigusliku

aluseta saadu. Antud juhul polnud kohustust olemas ning see ei tekkinud (VÕS § 1028 lg. 1). Võimalik

on tugineda ka nimetatud sätte viimasele alternatiivile, kus hageja arvas, et ta annab laenu, kuid

laenulepingut kohus ei tuvasta, millisel juhul saab rääkida kohustuse äralangemisest. Riigikohus on

rõhutanud, et alusetult ülekantud summade puhul kohaldub VÕS § 1028 lg 1 (1-21-2156, p 23; 3-2-1-

131-15, p. 14). Riigikohus selgitas lahendites 3-2-1-146-05, p.27, et kui hageja on tõendanud raha

kostjale ülekandmise, siis peab kostja tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada ning seetõttu

peab kostja tõendama, et on olemas mingi alus temale rahasummade ülekandmiseks. Sellised alused

puudusid.

9. Hageja käsutab vastavalt TsMS § 4 oma menetlusõigusi ja nõuab VÕS § 113 kohast viivist 2020-

2021 laenult üksnes alates 13.11.2023. L T OÜ-lt omandatud nõudelt hakkab hageja nõudma viivist

sissenõutavaks muutumisest s.o. alates 11.01.2024. Eeltoodud põhjustel viivist hagi esitamiseni hageja

ei nõua.

10.

08.01.2024 menetlusdokumendis leidis hageja, et kostjal puudub igasugune õiguslik käsitlus

hageja ja kostja vahelise õigussuhte osas. Hageja poolt nimetatud N L on hageja ja kostja vahelises

võlasuhtes asjassepuutumatu isik. N L pole hageja ja kostja vahelise õigussuhte pool. Isegi, kui

tinglikult nõustuda kostja vastuväidetega, kuulub hagi rahuldamisele.

11. Hagi puudutab hageja ja kostja vahelist võlasuhet, kus pooled ei vaidle, et hageja on kostjale

selgitustega „ülekanne“ üle kandnud raha. Teisisõnu, hageja arvet debiteeriti ja kostja arvet

krediteeriti. Hageja rahaline sfäär vähenes kostja oma suurenemise võrra. Samuti on L T OÜ üle

kandnud kostjale raha selgitusega „laen“ ja nõude hagejale loovutanud. Kostja pole selgitanud ega

tõendanud, mis andis talle õigusliku aluse saada hagejalt ja L T OÜ-lt raha, rääkimata omapoolsele

versioonile hageja ja kostja võlasuhte osas õigusliku kvalifikatsiooni andmisest. Hagivastuses ei

tugineta ainsalegi hageja seadusest tulenevale kohustusele maksta kostjale raha. Seega, kõne alla saaks

tulla hageja ja kostja vaheline lepingusuhe. Kummatigi, kostja ei tugine ainsalegi lepingule hageja ja

kostja vahel, mis võiks kostjale anda aluse hagejalt raha saada ja seda mitte tagastada. Vastuses

puuduvad ka viited seadusele, mis saaksid tema positsiooni toetada.

2-23-15974

12. Kostja seevastu rajab oma versiooni oma suhetele endise abikaasa N L. Kostjal oli N L

lahusvararežiim, mistõttu olid nende varad, õigused ja kohustused lahus (Lisa 7). Kuidas saavad

menetlusosaliseks mitteoleva N L kirjad kostjale vabastada kostjat võlakohustustest hageja ees jääb

täielikult arusaamatuks. Kirjades pole hagejat isegi mainitud. Igasugune sellekohane õigussuhte

õiguslik käsitlus kostjal puudub. Kostja ei väida, et hagejal oli mingeid rahalisi kohustusi tema ees.

Mitte mingit tähtsust ei oma see, kas N L palus hagejat teha ülekandeid või mitte. N L pole hageja ja

kostja vahelise õigussuhte pool. Hageja ei vaidlusta, et N L on talle teadaandnud kostja rahalistest

probleemidest ning on palunud ka viimasele raha laenata. Kust info pärineb, tähtsust ei oma. Mida

tähendab N L poolne „vahendus“ jääb üheselt arusaamatuks. N L pole hageja volinik ja ta pole ka

sellisena esinenud, st. N L pole isegi hagejat nimetanud. Samuti pole tõendeid N L ja hageja vahelise

suhtluse osas.

13. Väited selle kohta, et N L kasutas E. L kontot on puhas väljamõeldis ja otsene vale. Swedbank,

kelle kontolt tegi hageja ülekandeid kinnitas, et ainus allkirjaõiguslik isik oli hageja E L (Lisa 10).

Kuna hageja kontot debiteeriti kostja kasuks, siis on väide ka õiguslikult sisutu, kuna tegemist on

hagejapoolse maksega. Hageja pole ühtegi makset teinud N L eest ja ta pole kuskil, sh.

ülekandekorraldustes teinud viiteid N Lle. Viimane pole hageja ja kostja vahelise võlakohustuse pool.

14. Kostjapoolsed tõendid on hageja ja kostja vahelises õigussuhtes asjassepuutumatud. Isegi, kui

kostja oleks kasutanud raha laste ülalpidamiseks, mis pole pealegi tõendatud, ei mõjutaks see hageja ja

kostja vahelist võlasuhet. Tõendatud saab olla, et kostja maksis kahel korral transpordi eest ning tegi

makse 369.00 E M kasuks, kuid see kuidas kostja käsutas oma kontol olevat raha, ei mõjuta hageja ja

kostja vahelisi õigussuhteid. Pealegi ei saa raha, kui liigitunnusega (s.o. individuaaltunnusteta) vara

osas rääkida „samast rahast“. Hageja pole palunud sellekohaseid kulutusi teha. Kuna raha jõudis kostja

kontole, siis sai ta seda AÕS § 68 põhimõttel vabalt käsutada. Hageja pole üheski ülekandekorralduses

viidanud raha sihtotstarbele. Ülekandekorraldustel seisab kirjas kas „ülekanne“ või „laen“. Kui hageja

oleks soovinud raha kinkida (kostja kinkele ei tugine), siis oleks ta ka nii ülekandekorraldusele

kandnud, kuivõrd kinge on siiski tavapäratu tehing. Samuti pole ülekandekorraldustel nt. „N L eest“

või „N L kohustuse täitmine“.

15. Hagejal puudub võimalus juhtida või kontrollida kostja ja N L kirjavahetust ning mida

viimased omavahel diskuteerisid, tema õigusi ei mõjuta. Esiteks, sellist kirjavahetust saab

konstrueerida ka tagantjärele ning ka osaliselt kustutada. Teiseks, see, mida kostja ja N L omavahel

kirjutasid ei puuduta hageja õigusi. Kuna kirjavahetus pole hageja kontrolli all, siis ei saa see tema

õigusi mõjutada.

16. Hageja leiab, et hagivastuse lisad on asjakohatud tõendid. Lisa 1 kinnitab kostja abielu

lahutamist N L, mis ei puuduta hagejat ning see ei saa tema võlaõigusi kärpida. On aga oluline, et N L

ja kostja vahel kehtis lahusvararežiim, mistõttu nende varad, õigused ja kohustused olid lahus

(käesoleva menetlusdokumendi Lisa 7). Lisa 2 ja 3 on N L suhtes tehtud kohtuotsused. Need ei

puuduta hagejat ega hageja ja kostja vahelisi õigussuhteid. Õige võib olla ka pankrotilahend, mis

kinnitab, et N Ll rahalised vahendid puudusid (tegu oleks ka lahusvaraga) ning ta ei saanud neid ka

käsutada. Kõik nõuded N L vastu sai esitada pankrotimenetluses ja tema kohustusi sai täita

pankrotimenetluse kaudu.

17. Lisa 4, N L viitab 12.11.20 kirjas ülekande faktile. Hagejat pole kirjas nimetatud. N L võis

ülekandest teadlik olla ja end „võõraste sulgedega ehtida“, kuid see ei mõjuta hageja ja kostja vahelisi

suhteid. Ülekanne tehti hageja (mitte N L) kontolt, mida debiteeriti ja kostja arvet krediteeriti. Kostja

sai raha hageja arvelt. Seega oli tegemist hageja ülekandega. Ainuke küsitav tõendi tõenduslik väärtus

saab seisneda selles, et õigussuhte pooleks mitteolev N L teadis ülekande faktist, kuid see ei mõjuta

hageja õigusi kostja suhtes ning ei oma mingit õiguslikku väljundit. Lisa 5 on asjassepuutumatu, kuna

21.11.20 kostja ja N L diskuteerivad selle üle, palju kostjal sularaha on ning kas saab sularahas maksta.

2-23-15974

Kuidas saab see mõjutada hageja õigusi jääb arusaamatuks.

18. Lisa 6, 01.12 20 kiri määratlematu summa saamise kohta ei saa mingil määral mõjutada hageja

ja kostja vahelisi võlasuhteid. Lisa 7, 14.12.2020 kiri teemal palju maksab passi vormistamine (kokku

192, 13 eurot) ja küsimus kas täna on raha vaja on hageja osas asjassepuutumatu. Lisa 8, 15.12.2020

kiri ei nimeta ainsatki summat , kuid seal on Citadele Panga konto number. Vastavalt hagi Lisa 1-4

kandis hageja kostjale raha hoopis Swedpangast. Muu on pooltevaheliste õigussuhete osas

asjassepuutumatu. Lisa 9 puudutab hageja ülekannet kostjale 620 eurot selgitusega „ülekanne“. Sama

kinnitab hagi Lisa 1 ja 2. Lisa 10, 21.12.2020 kirjas kurdab kostja mähkmete kalliduse üle ja palub N

Llt raha. Milliseid hageja õigusi saab see mõjutada on arusaamatu. Lisa 11 , maksekorraldus saab

tõendada vaid seda, et 31.12.2020 kulutas kostja 126.59 EUR, ilmselt autorendile. Kostjapoolsed

rahakulutused hageja õigusi ei mõjuta. Lisa 12, 29.12.2020 maksekorraldus saab tõendada seda, et

kostja kulutas Uberile 52.71 EUR. Hageja õigusi see ei puuduta.

19. Lisa 13, 05.01.2021 kiri ühtegi summat ei nimeta ning sisaldab ilma igasuguse seoseta

sõbraliku meeldetuletust telefoniarve maksmise osas. See, et N L palus maksta telefoni eest ei ole

asjassepuutuv hageja õiguste suhtes. Lisa 14 on basseinipilt lõunamaal 2018.a. ja 28.10.2021 on teade,

et telefon on blokeeritud. Hagejasse see ei puutu. Kui kostja püüab väita, et ta sel ajal Whattsapp

rakendust ei kasutanud, siis sellega pole ta hageja väiteid ümber ei lükanud. N L kinnitas 10.11.2023 ja

jäi selle juurde ka 08.01.2023 dokumendis: „Saan seega kinnitada, et E L ja E leppisid minu

juuresolekul novembris 2020 videokonverentsil kokku laenus mingi 10 000 eurot. 11.11.2020 laenu

ülekannet E L poolt Eile mäletan hästi, kuna summa oli väga suur, 5000 eurot. Umbes sama summa

laenas E Lle ka M. Tähtajas E L ja E kokku ei leppinud“. N L afirmeeris selle väite õigust, olles kohtus

valmis neid vande all kinnitama (Lisa 9).

20. Mis konkreetset äravahetamiseni sarnast rakendust kasutati pole oluline. Kostja kasutas väga

erinevaid rakendusi nagu Viber, Whatsapp, FaceTime, Facebook messenger, Telegram (N L seletus

Lisa 9; Lisa 1-6 ). Kostja tunnistas iseenesest suhtlust hagejaga Whatsapp rakenduse kaudu. Väär on

kostja väide, et ta ei kasutanud Whatsapp rakendust 5.12.2018-28.10.2021. Käesoleva

menetlusdokumendi Lisa 1 ja Lisa 2 kinnitavad, et ta kasutas seda aastal 2020. Kostja kasutas kolme

erinevat telefoninumbrit xxx; + xxx; + xxx ning neil oli Viber ja Whatsapp rakendus (Lisa 1, 5, 6).

Isegi, kui kostja ühel numbril Whatsapp´i ei kasutanud, pole välistatud selle kasutamine teistel. Hageja

ei ekskludeeri, et suhtlus võis käia novembris 2020 ka Viberi või FaceTime kaudu, mis on

äravahetamiseni sarnane Whatsapp-ga (Lisa 4). Kahjuks FaceTime kustutab oma ajaloo 20 suhtluse

järel. Novembris 2020 kostja kasutas aktiivselt Viber rakendust, mis sisaldab lisaks meediafailidele,

helile ja tekstile ka videovõimalust ning mis on väga sarnane Whatsapp-ga nii visuaalselt, kui

kvaliteedilt (Lisa 3). Lisa 3 tõendab, et kostjaga käisid videosuhtlused 05.11.2020; 19.11.2020;

27.11.2020;28.11.2020; 29.11.2020. Tõenäoliselt toimus suhtlus laenu teemal 05.11.2023 Viber video

vahendusel (Lisa 6), kuid kuivõrd palju aega on möödunud, siis võis see toimuda ka mõnel muul

novembrikuu päeval. Kuna tähtis on videovestluse sisu, mitte rakendus, siis täiendav analüüs siin

vajalik pole. Ennetamaks kostja, kelle emakeel on vene keel asjakohatuid taotlusi, hageja on esitanud

Lisa 1-6 dokumendiosade, millele ta tugineb, tõlked (Lisa 11-13), ehkki selliste rakenduste puhul see

iseenesest vajalik ei ole.

21. Lisa 15, 20 mai 2019 lapsepilt ja kett on asjasse puutumatud ning ei lange kokku ka hagi

aluseks olevate sündmuste perioodiga. Hagiperiood oli ülekannete suhtes 11.11.2020-18.01.2021 ja

juriidilise isiku laenu osas 13.12.2016. Lisa 16, 07.11.2023 juriidilise isiku L T vastus tsiviilasjas xxx

on asjasse puutumatu. Vastuse käsitletakse, et kostja roll äriühingu juhatuse liikmena oli alates

08.03.2017 marginaalne ning on väljatoodud, mis töid tegi N L. Hageja ja kostja õigussuhteid see ei

puuduta. Enamgi veel, menetlusdokument ei puuduta 2016 aastat, mil kostja polnud juhatuse liige.

Selleks oli A S (ik. xxx) vt. Lisa 8. Lisa 17 kohaselt kostja maksis 14.12.2016 369.00 E M , mille eest

on ebaselge. Kuidas saab selline rahakulutus puudutada hagejat on selgusetu. Kostja võis ükskõik

2-23-15974

millele kulutada L T OÜ-lt saadud laenu, kuid see ei lõpeta võlakohustust. 2016.a. oli L T juhatuse

liige A S. Liiatigi, kui N L kontrollinuks äriühingu kontot, maksnuks ta kaardiga. Lisa 18 on N L foto

ebaselgel ajal, fooniks võib tõesti olla Milaano vaatamisväärsus. N L käes olevas kotis võis olla kostja

jope, kuid kuidas kostja käsutas oma kontot hagejat ei mõjuta.

22.

29.01.2024 menetlusdokumendis leidis hageja, et kostja vastuolulised väited hageja poolt

ülalpidamiskohustuse täitmise osas on paljasõnalised väljamõeldised. See, kuidas kostja oma kontol

raha (liigitunnusega asendatavat vara, mille puhul ei saa kunagi rääkida laenurahaga „samast rahast“)

kasutas ei mõjuta viimase võlakohustusi hageja ees. Hageja pole kunagi avaldanud tahet vabastada

kostjat raha tagastamise kohustusest. Kostja rikub TsMS §-i 200, esitades üllatusväite selle kohta,

justkui olevat hageja täitnud vanavanema ülalpidamiskohustust (p. 2.14). Eelnevalt väitis kostja, et

hageja tegi makseid hoopis N L eest, korrates seda vastuoluliselt ka 22.01.2024 menetlusdokumendis

(p.2.9). Lisaks väidab kostja õiguslikku selgitust andmata, et tegu olla ka N L perekonna kulutuste

katmine. Milline makse oli väidetav kostja ülalpidamiskulu ja milline N L poolt elatise maksmine ning

mis ülekanne tehti N L perekonna kulutuste katteks on välja toomata.

23. Vastavalt PKS § 96 lg. 2 ja § 106 lg. 1 saaks vanavanematel tekkida ülalpidamiskohustus vaid

siis, kui vanem on ülalpidamise andmisest vabastatud. N Le pole isegi kostja väidetel

ülalpidamiskohustusest vabastatud. Veelgi enam, kostja on esitanud N L vastu hagi

ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning kohus on selle rahuldanud. Kui hagejal oleks vanavanemana

lastelaste ülalpidamiskohustus, siis ei saaks see olla kostja poolt viidatud mittetäielik kohustus. Kui

hageja täitis sõltumata kohustuse puudumist olematut kohustust, siis oleks tegu alusetu rikastumisega.

Kuna puuduvad tõendid hageja poolt ükskõik mis vormis ülalpidamiskohustuse täitmise kohustuse või

faktilise täitmise osas, siis oleks järgnev analüüs liigne.

24. Harju Maakohtu tuvastas 24.11.2021 otsuses 2-21-16997, pooltevahelise vaidluse puudumisel,

et kostja ja N L ei ela koos alates 17.07.2021 (Lisa 1). Enne elati ühtse perena. Hageja esitas

07.12.2021 N L vastu elatise saamise hagi kinnitades, et pooled ei ela koos alates 17.07.2021 ning

alles alates sellest ajast ei anna N L lastele ülalpidamist (Lisa 2). Harju Maakohus tuvastas 10.06.2022

otsuses nr. E V, et N L ei andnud ülalpidamist alles alates 17.07.2021, mitte aga varem (Lisa 3). Seega,

kostja ja N L elasid koos kuni 17.07.2021 ning N L maksis kogu hagiperioodil elatist. Viimane makse,

millekohast raha nõuab hageja tagasi toimus 18.01.2021 s.o. ajal, mil N L täitis ülalpidamiskohustust

ning kostja elas koos N Lga.

25. Kuigi kooselu ajal abikaasad tavapäraselt üksteisele ülekandeid ei tee, siis N L tegi kostja

kasuks regulaarseid ülekandeid aastatel 2019 (Lisa 4) ja 2020 (Lisa 5). Samuti tasus N L aastatel

oktoobrist 2020- märtsini 2021 lasteaiakulusid 268 - 488 euro suuruste maksetena, mis on

ülalpidamisskohustuse osa (Lisa 6). Samuti tasus N L elamuaseme kulusid (Lisa 7). Hageja ei pea

kõiki makseid välja tooma, kuid on selge, et kostja poolt hageja raha saamise ajal täitis N L

ülalpidamiskohustust ning hageja poolt sellise kohustuse täitmine ei tulnud kõne alla. Väite kohta, et

maksete all „perevod“ e. „ülekanne“ pidas hageja silmas kas N L või vastuoluliselt, hageja

ülalpidamiskohustust, ühtegi tõendit esitatud ei ole. Hageja pole kunagi avaldanud tahet

ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Isegi kostja poolt esitatud N L ja kostja vaheline kirjavahetus sellele

ei viita.

26. Viide N L pankrotile on asjakohatu, kuna kostja ei väida, et ta oleks esitanud sellekohases

menetluses nõudeid. Elatise nõuded pole pankrotimenetluses lahendatavad nõuded (PankRS § 421 ,

43). Elatisnõue on isegi masskohustuste ees olev nõue PankRS § 146 lg. 1 p. 2 tähenduses. Enamgi

veel kostja on 13.02.2020 kohtule võlgniku usaldusisikuna kinnitanud, et N L kulutused

ülalpeetavatele on 450 eurot kuus (Lisa 7), mis näitab ülalpidamiskohustuse täitmist selles mahus.

PankrS § 173 lg-te 3 ja 4 järgi loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest

saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule, nimetatud tulust peab

2-23-15974

usaldusisik võlgnikule üle andma 25%. Seega kostja valitses lahusvararežiimis oleva N L varade üle.

Kostja oli N L usaldusisik kuni 07.01.2022, mil ta kohtumäärusega vabastati (Lisa 9).

27. Kostja pole viidanud ühelegi tõendile kinke osas. Ülekandekorraldusel olev selgitus „perevod“

e ülekanne ei tähenda kinget, mis on tsiviilkäibes ebatavaline tehing. VÕS § 259 eeldab tahteavaldust

vara tasuta üleandmiseks, mis puudus ning mille kohta tõendid puuduvad. Tõendamisesemesse kuulub

kinkija tahteavaldus kostjat rikastada koos vastusooritusest loobumisega (3-2-1-145-16, p. 13.1; 3-2-1-

117-09, p 13, 14; 2-17-17756, p 21, 22). Sellist tahteavaldust pole hageja teinud. Lisaks on kinkeleping

kohustusliku kirjaliku vorminõudega (VÕS § 261 lg.1). Kostja viide VÕS § 261 lg.2 on sisutu, kuna

see eeldab kinkelepingu sõlmimist, mida pole aset leidnud ning mille kohta tõendid puuduvad. Seega

ei saanud hageja kinkelepingut täita. Ühtegi tõendit selle kohta, et hageja avaldas tahet raha korduvaks

kinkimiseks esitatud ei ole, seda enam, et kostja peaks iga rahaportsjoni „kinget“ tõendama.

28. Kostja majandusseis ei mõjuta hageja ja kostja vahelist võlasuhet. Kostja positsioon on

vastuoluline. 21.12.2023 vastuses tsiteerib kostja kirju N Lle, et tal ei ole söögiraha, kulutused on

suured ning raha ei jätku. 22.01.2024 dokumendis seevastu väidab kostja, et tal puudus rahavajadus,

kuna tal oli palju kinnisvara, osalus ettevõttes jne. Kostja kirjadest ja (lahusvararežiimis olevale) N Lle

tehtud avaldustest nähtub tungiv rahavajadus ning hageja just sellest johtuvalt laenas talle raha.

Rahavajaduse puudumine ei vabasta võlakohustusute täitmisest. Kuna kostja majanduslik seis ei ole

võlakohustuse lõpetamise alus (selleks on VÕS § 186. lg. 1 kohane nõuetekohane täitmine), siis seda

teemaderingi pole vaja täiendavalt analüüsida. Kostja eksib tõendamiskohustuse osas. Laenu

tõendatuse korral peab kostja tõendama laenu tähtaegsust. Hageja ei pea tõendama tähtajatust. Laen on

eelduslikult tähtajatu. Laenusaaja arvel oleva raha käsutus on asjassepuutumatu.

29. L Te ülekandekorraldusel oli selgelt kirjas „laen“ ja kostja seda sellisena ka aktsepteeris.

30. Kostja tõendamiskohustuse käsitlus on väär. Selleks, et tugineda laenu tähtajalisusele, peaks

kostja välja tooma, milline oli laenu tagastamise aeg ja tõendama sellekohast kokkulepet. Vastavalt

VÕS § 398 lg. 1 on laenuleping tähtajatu, kui pooled pole laenu tagastamise tähtaega kokku leppinud

(2-19-2439 , p. 16; Tallinna ringkonnakohtu o1.10.2023 otsus nr. 2-18-13461, p. 13.1 Riigikohus

toonitas, et kehtib tähtajatu laenulepingu eeldus ning tähtajalisust peab tõendama kostja (3-2-1-45-17,

p 12; 3-2-1-67-14, p.31; 3-2-1-137-06, p. 14). Kostja pole isegi nimetanud laenu tähtaega, ega ka

tõendanud laenu tähtaegsust.

31. Kostja menetlusdokumendi p. 2.27 väide, et kuigi kostja käsutas tema kontol olevat vara N Lle

jope ostmiseks (et jope osteti viimasele on tõendamata), mistõttu raha tegelikuks kasutajaks olev

(lahusvararežiimis olev) N L on niivõrd asjakohatu, et ei vaja kommentaare. Kostjal on vastavalt AÕS

§ 68 võimalik ükskõik kuidas käsutada tema kontol olevat raha, mis on individuaaltunnusteta

asendatav vara (s.o. välistatud on väide „sama raha“ kohta), kuid see ei mõjuta VÕS § 396 kohast

laenulepingut laenu andja ja saaja vahel. Raha saajaks oli pealegi müüja, mille kohta kostja esitas

14.12.2016 maksekorralduse Outlet M kasuks 369 eurot (mis pole 400 eurot), mitte N L kasuks. Kui

kostja oleks kronoloogiliselt pärast laenu saamist, tema kontol oleva raha eest ostnud näiteks

lennupileti, siis ei saaks hageja suhtes lugeda raha „kasutajaks“ lennukompaniid või isikut, kellele

kostja pileti ostis.

32.

18.03.2024 menetlusdokumendis leidis kostja, et viited N Lle on sisutud, kuna viimane pole

hageja ja kostja vahelise õigussuhte pool. Hagi on esitatud hageja ja kostja vahelise võlakohustuse

täitmiseks, kus N L on asjassepuutumatu isik. Isegi, kui ta oleks „vahendaja“ nagu kostja väidab, et

elimineeriks see kostja võlakohustusi hageja ees.

33. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja L T OÜ, kellelt hageja omandas nõude, kandsid

kostjale üle hagis märgitud rahasummad. Seega peaks kostja tõendama, et tal oli õiguslik või

lepinguline alus raha saada, mida ta pole teinud. Hageja on tõendanud, et tegemist oli laenuga. Kui see

2-23-15974

nii ei oleks, VÕS § 1027 sätestab sõnaselgelt, et isik peab andma teisele isikule välja temalt õigusliku

aluseta saadu. Õiguslikku alust saada hageja raha pole kostja tõendanud. Kui tegu poleks laenuga, siis

puudus raha saamisel lepinguline ja õiguslik alus s.o. hageja ja kostja vahel kohustust ei olnud olemas,

kohustust ei tekkinud (VÕS § 1028). Viimati mainitud alusetu rikastumise säte on kohaldatav ka siis,

kui raha anti, kuid leping jäi sõlmimata. Antud juhul on laenulepingu olemasolu tõendatud.

34. Kostja tõendid on asjakohatud. Arusaamatud on viited kostja kuludele. Vastavalt VÕS § 186 p.

1 lõpetab kohustuse nõuetekohane täitmine, mitte võlgniku kulu või suhted N Lga. See milliseid

kulusid kandis kostja ei oma hageja ja kostja vahelises õigussuhtes mingit tähtsust. Tõendid on

asjakohatud ning need tuleb vastu võtmata või tähelepanuta jätta (e-toimiku puhul on tagastamine

küsitav). Isegi, kui kohus võtab tõendid vastu, puudub neil tõenduslik väärtus. Esiteks, pole tõendatud,

et saadud raha kulutati just nende kulude katmiseks. Näiteks, TsMS § 230 lg 1 järgi peab kostja

tõendama, et ta tegi toimingud hageja kasuks või viimase juhiste järgi (2-18-14696/161, p 15.2.).

Teiseks, kui isegi oleks see „sama raha“ (õiguslikult võimatu kontseptsioon individuaaltunnusteta

asendatava vara osas), tegemist on laenu- (või õigusliku või lepingulise aluseta saadud) raha

kulutamisega, mis ei mõjuta kostja kohustust raha tagastada. Teisisõnu, see kuidas kostja oma kontol

raha s.o. liigitunnusega asendatavat vara, mille puhul ei saa kunagi rääkida laenurahaga „samast

rahast“, kasutas ei mõjuta viimase võlakohustusi hageja ees. Hageja pole kunagi avaldanud tahet

vabastada kostjat raha tagastamise kohustusest. Kostja pole viidanud tõenditele, mis andis talle aluse

hageja raha enesele jätta.

35. Kostja on esitanud tema lahusvaraks oleva korteriomandi kuluarveid ja usaldusisiku aruande,

milliseid puudutasime ülal. Samuti esitas ta lasteaiakoha kuluarveid, milliseid oleme käsitlenud

eelnevates menetlusdokumentides, näidates, et ka N L kandis vastavaid kulusid.

36. Tähtsust ei oma N L antud juriidilise isiku üldvolikiri. Hageja on tõendanud, et L T tegi

kostjale kande selgitusega „laen“ ja kostja seda sellisena aktsepteeris. Võlakohustus ei sõltu käesoleva

menetlusega mitteseotud volikirjast ega isegi sellest, kui N L oleks palunud ülekannet teha, mille osas

igasugused tõendid lisaks veel puuduvad.

37. Kostja menetluse lõppstaadiumis 22.01.2024 esitatud üllatusväide ülalpidamiskohustuse osas

on sisutu, kuna hagejal puudus kostja või tema laste suhtes igasugune ülalpidamiskohustus ja ta pole

seda täitnud (vt. täpsemalt hageja 29.01.2024 menetlusdokument; vt ka hageja 08.01.2024

menetlusdokument). Kuna kostja väidab, et ta kulutas raha lastele ja endale, siis saaks pigem olla

tegemist kostja ülalpidamiskohustuse täitmisega, mis saaks olla kvalifitseeritav veel käsundita

asjaajamisena. Veel saaks tekkida võimalik kvalifikatsioon VÕS § 1030 alusel kui tegu oleks saaja

kasuks sõlmitud lepingu täitmisega. Kuna aga tegemist oli laenuga (lepingusuhtega), siis on raha ka

laenuna tagasinõutud.

38. Kostja pole ka millegagi tõendanud väiteid, et hageja oli maksnud N L eest, ehkki see ei

mõjutaks hageja ja kostja vahelist õigussuhet. Mida maksmine N L eest õiguslikult tähendab, jääb

üheselt arusaamatuks. Isegi, kui oleks tõendatud, et N L palus kanda kostjale üle raha, ei tähenda see,

et hagejal oleks lepinguline või seadusest tulenev kohustus kostjale raha kanda. N L ja kostja vahel

kehtis lahusvararežiim, seega muud N L kohustused peale elatise ei tule kõne alla. Vabaduse pst 181

korter 4 on kostja lahusvara ja kostja on KÜ liige, mistõttu sellega seotud kuludokumendid on

asjakohatud. Tegemist on lahusvaraga seotud kuluga.

39. Kostja oli tema enda poolt esitatud tõendi kohaselt N L usaldusisik, kelle kontrolli all olid

viimase varad ja maksed (PankRS 2020.a. redaktsiooni § 172; 3-2-1-31-16, p 18; 3-2-1-124-16, p

13.1). Seega kostja sisuliselt kontrollis N L rahalist tegevust ja suhe oli vertikaalne. Viited kostja kui N

L usaldusisiku aruandele perioodi kohta 2020 on alusetud veel järgnevatel põhjustel. Esiteks, sealt

nähtub elatisraha tasumine ning kuskilt ei nähtu elatisraha nõudeid, mida saanuks esitada

pankrotimenetluses. Kostja pole esitanud nõudeid N L pankrotimenetluses, ms oleks

2-23-15974

iseenesestmõistetav elatisvõla puhul. Teiseks, viide „sugulastele“ on sisutu. Aruandes on blanketi

lahter: „Kes kannab igakuised püsikulud (kas võlgnik ise või muu isik)? Muud isikud (sugulased)“,

mille järel valitseb tühjus, seega kostja eitas sugulaste poolt elatisraha maksmist. Eeldades, et

usaldusisik (ametiisik KarS mõttes) ei esitanud õiguslikku vastutust kaasatoovaid valeandmeid, siis

„sugulased“ pole tema enda poolt esitatud deklaratsiooni kohaselt N L eest kulusid kandnud.

40. L Te maksekorraldusel on selgitus „laen“. Muudel maksekorraldustel on selgitus „perevod“ e.

„ülekanne“ (hageja arve debiteerimine ja kostja arve krediteerimine). Puuduvad kanded „N eest“,

„ülalpidamiskohustus“, „kinge“ või midagi sarnast, mis kinnitaks, et raha on antud ilma

tagastamiskohustuseta. Mitte midagi ei toeta kostja positsiooni. N L ja kostja kirjavahetus on

asjassepuutumatu ja sel hagejat ei nimetata. Reeglina on tehingud tasulised. Vastupidist peab tõendama

kostja. Ülekandekorraldusel olev selgitus „perevod“ e ülekanne ei tähenda kinget, mis on tsiviilkäibes

ebatavaline tehing. Vastavalt VÕS § 261 peab kinkeleping olema kirjalik. VÕS § 259 eeldab

tahteavaldust vara tasuta üleandmiseks, mis puudus ning mille kohta tõendid puuduvad (3-2-1-145-16,

p. 13.1; 3-2-1-117-09, p 13, 14; 2-17-17756, p 21, 22).

41. Kostjapoolne tõendamiskoormuse käsitlus ei vasta seadusele. On kummastav, et kostja heidab

hagejale ette tõendamiskohustuse mittetäitmist, samas, kus ta, erinevalt hagejast, pole oma versiooni

kinnitamiseks vaatamata raha saamise tunnistamisele esitanud ainsatki asjakohast tõendit. Kostja pole

järjekindel tõendamiskohustuse osas. Ainus pooltevahelist õigussuhet tõendanud isik on hageja, kes

esitas N L kirjalikud seletused (TsMS § 272 kohane dokumentaalne tõend), mille kohus luges

dokumentaalseks tõendiks. Ainus, mis oli kostjal vastu väita oli see, et väidetavalt vaenusuhetes olev

N L eksis rakenduse osas, mida kasutati videoülekande ajal. Isegi, kui see oleks nii, ei anna see alust

seletust mitteusaldusväärseks tunnustada. Rakendust pole ülekande ajal näha ning tavaline inimene ei

orienteeru täpselt rakenduste nimedes, Whatsapp on üsnagi levinud mõiste. Isegi, kui oleks tõendatud

suhete vaenulikkus, tõendatud pole valeseletuse (võltsimise) toimepanek. Lisaks on hageja esitanud N

M kirjaliku seletuse ja ülekandekorralduse, millega N M laenas hagejale raha edasilaenamiseks

kostjale. Väide selle kohta, justkui peaks N L seletus sisaldama konkreetseid summasid ei ole

asjakohane. N L kinnitas, et hageja ja kostja sõlmisid suulise laenulepingu ja 11.11.2020 kuni jaanuari

alguseni 2021 laenas hageja kostjale umbes 10 000 eurot, kostja tunnistas võlga ja kohustus tagastama.

42. Lepingu saab sõlmida ka kaudsete tahteavaldustega, kuid tõendatud on ka otsesed

tahteavaldused. Oluline on tõend laenulepingu sõlmimise suhtes. N L oli valmis seda kohtus vande all

tunnistama. Kuna muid tõendeid ei ole, siis see tekitab koos N M seletusega piisava TsMS § 232 lg. 1

kohase tõendikogumi, tõendamaks laenusuhet. Muud tõendid puuduvad. Kuna laenulepingu sõlmimine

11.11.2020 on tõendatud, siis on eelduslikult kõigi ülekannete näol tegemist laenuga. Tulenevalt TsMS

§ 230 lg-st 1 lasub hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks, kuid kui hageja on

esitanud tõendid enda väidetud asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel

kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (2-19-7379/61, p.20; 3-2-1-137-07, p 13). Hageja

tõendas laenulepingu sõlmimist ja ülekandeid, kostja oma versiooni ei tõendanud.

KOSTJA VASTUVÄITED

43. 21.12.2023 vastuses kostja ei tunnista hagi ning vaidleb sellele vastu. Kostja on seisukohal, et

hagi on perspektiivitu seetõttu, et hageja on esitanud nõude vale kostja vastu. Kostja peab võimalikuks,

et E L peab oma nõudega (selle olemasolu korral) pöörduma N L (L) vastu.

44. Kostja selgitab, et E L on tema endise abikaasa, N L ema. N L ning A E olid abielus 17.07.2015-

11.01.2022 (lisa 1; kohtuotsus abielu lahutamise kohta tsiviilasjas xxx). N Ll ning A Eil on kolm ühist

last (H L, sündinud xxx.a, D M L, sündinud xxx.a; E J L, sündinud xxx.a; vt lisa 1, lk 2). 2014. aastal

algatati N L suhtes kriminaalmenetlust, mis päädis süüdimõistva otsusega 2017. aastal (lisa 2,

2-23-15974

kohtuotsus kriminaalasjas nr xxx). Ühtlasi kuulutas kohus 18.09.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr

xxx välja N L pankroti (lisa 3, N L pankroti väljakuulutamise teade). Juba kriminaalmenetluse ajal,

kuid eriti pärast pankroti välja kuulutamist, vältis N L enda pangakonto kasutamist ning kostjale ning

lastele ülalpidamise andmiseks ning perekonna kulutuste eest tasumiseks kasutas ta E L kontot.

45. Kuna perioodil perioodil 02.11.2020-27.12.2020 viibis kostja USA-s, kus xxx sündis kostja ning

N L ühine tütar E J L, suhtlesid kostja ning N L rahaasjade arutamisel interneti teel. Seoses tütre sünni

ning välismaal viibimisega tekkisid perel märkimisväärsed väljaminekud, mille eest osaliselt tasus N

L, kes kandis E L vahendusel kostjale raha. Rahaliste ülekannete osas on olemas üksikasjalik vestlus N

L ning kostja vahel, milleks kasutati Viber mobiilirakendust. Selle tõenduseks, et hageja poolt kostjale

kantud raha oli sisuliselt ülalpidamiskohustuse täitmine (N L poolt või N L asemel), esitab kostja

väljavõtted kostja ning N L vahel toimunud vestlustest. Vestlustes on seostatavad nii kuupäevad kui ka

rahasummad ning need langevad kokku E L poolt teostatud ülekannetega.

46. 11.11.2020 ülekanne 5 000 €. 12.11.2020 kirjutas N L kostjale: „Kass, saatsin eile 5k.“ N L

teavitas sellega kostjat, et on palunud enda emal teha kostjale ülekanne summas 5 000 eurot. Seejärel

jätkub N L ning A Ei vestlus, mille tarbeks on raha vajalik ning millised on kulutuste suurused eurodes

ja dollarites (lisa 4, kostja vestlus N L 12.11.2020).

47. xxx ülekanne 250,00 €. 21.11.2020 kirjutas kostja N Lle, et tal ei ole enam peaaegu üldse

söögiraha (lisa 5, kostja ja N L vestlus 21.11.2020). Sellele järgneb N L ning kostja arutelu selle osas,

kui palju on kostjal alles sularaha ning millised on ajaliselt kõige lähedasemad väljaminekud. N L

küsib samuti kostjalt, kas raha ülekandega kannataks paar päeva oodata ning kostja vastab, et kannatab

küll. xxx kannabki vestluse jätkuna N L E L vahendusel kostjale 250 eurot.

48. 01.12.2020 ülekanne 2 000,00 €. 01.12.2020 kirjutab kostja N Lle: „ Tere. Sain raha kätte. Suur

tänu.“ (lisa 6, kostja ja N L vestlus 01.12.2020). Täiendavalt küsib kostja N Llt, kas võib selle raha eest

ka oma telefoni eest tasuda ja N L vastab jaatavalt.

49. 14.12.2020 ülekanne 200,00 €. 14.12.2020 kirjutab kostja N Lle, et taotles passi ning edastab foto,

millelt nähtub, et passiga seonduvate kulutuste suurus on 192,13 dollarit (lisa 7, kostja ja N L vestlus

14.12.2020). N L küsib seejärel kostjalt: „ Kas täna on raha vaja?“ Kostja vastab, et jah, on vaja. Samal

päeval kannabki hageja N L eest kostjale 200 eurot. Kostja kirjutab hiljem N Lle: „Aitäh, sain kätte.“

( vt lisa 7)

50. 15.12.2020 ülekanne 620,00 € ja 18.01.2021 ülekanne 620,00 €. 15.12.2020 kirjutas N L kostjale,

et kostja annaks talle Citadele panga arve numbri. (lisa 8, 15.12.2020 suhtlus kostja ja N L vahel).

Kostja selgitab, et kostjal oli eluasemelaenu leping Citadele pangaga – seega oli N L küsimus

ajendatud soovist tasuda kostja asemel detsembris 2020 kostja eluasemelaenu. Kostja saatis N Lle enda

Citadele pangakonto nr xxx (vt lisa 8) ja samale kontole saatiski E L 15.12.2020 ülekandena 620 eurot

(lisa 9, kostja pangakonto väljavõte Citadele pangas). 18.12.2021 ülekanne oli E L poolt tehtud kostja

teisele pangakontole ning kostja seejärel ise kandis selle Citadele pangas olevale kontole (vt lisa 9).

Kostjal ning N Ll oli abielu varasuhtena valitud varalahusus. Sellegi poolest elas N L koos kostjaga

ning pidi seetõttu samuti panustama eluasemega seotud kuludesse. Igakuiselt N L eluasemekulusid

nagu kommunaalkulud, elektriarved jmt, ei tasunud – need tasus kostja. Hüvitamaks eluasemega

seonduvaid kulutusi N L tasus detsembris 2020 ning jaanuaris 2021 eluasemelaenu tagasimaksega

võrdväärse summa, s.o 620 eurot kostja pangakontole. Kostja poolt tõendina esitatud väljavõttest enda

Citadele pangas asuvast kontost nähtub, et pärast hageja poolseid laekumisi vastavalt 15.12.2020 ja

18.01.2021 on toimunud eluasemelaenu põhiosa ja intressimaksete mahaarvamised. 15.12.2020 on

põhiosa ja intressimakse olnud kokku summas 611,35 eurot ning 18.01.2021 summas 609,64 eurot (vt

lisa 9). Kuigi 18.01.2021 makse osas ei ole eraldiseisvat vestlust, on kostja seisukohal, et eelviidatud

tõenditest kogumis on arusaadav, et tegemist ei olnud laenuga, vaid N L poolt hageja vahendusel

toimunud panustamisega pere ülalpidamiskuludesse.

2-23-15974

51. 21.12.2020 ülekanne 200,00 €. 21.12.2020 kirjutas kostja N Lle: „Kui ei ole raske, tee ülekanne

pampersite ja söögi jaoks.“ (lisa 10, kostja ja N L vestlus 21.12.2020). N L küsib vastu: „Kui palju?“

Kostja vastab N Lle: „Nii palju kui saad. Siin maksab üks pakk mähkmeid 28 dollarit. Samal

kuupäeval laekus A Eile N Llt hageja vahendusel 200 eurot.

52. 23.12.2020 ülekanne 120,00 €. 25.12.2020 on hageja lapselapse, kostja poja D M L sünnipäev

ning hageja kandis sünnipäevakingina lapsele 120 eurot kostja pangakontole.

53. 25.12.2020 ülekanne 160,00 €. Kostja sõitis 25.12.2020 Eesti konsuli juurde USA-s ning

transpordi kulu läks autorendi näol maksma 126,59 eurot. Kostja esitab tõendina maksekorralduse

summas 126,59 eurot, mis on tehtud 31.12.2020 kuupäeval ning selgitusest nähtub, et tegemist on just

25.12.2020 renditud auto eest tasumisega (lisa 11, maksekorraldus 25.12.2020 autorendi eest). Lisaks

esitab kostja maksekorralduse kuupäevaga 29.12.2020 summas 52,71 eurot ning selgitusest nähtub

tasumine 27.12.2020 Uberi taksosõidu eest – sel kuupäeval sõitis kostja lennujaama, et naasta Eestisse

(lisa 12, 29.12.2020 maksekorraldus summas 52,71 eurot). Eeltoodust tulenevalt oli 25.12.2020

ülekanne N L rahaline toetus, mis tehti kostjale hageja vahendusel, et aidata tasuda kostja

transpordikulude eest USA-s.

54. 05.01.2021 ülekanne 50,00 €. 05.01.2021 ülekande summas 50 eurot kandis N L hageja kaudu

kostjale omal soovil. Kostja ei palunud N Llt ülekannet. N L ning kostja vahelisest vestlusest

05.01.2021 nähtub, et N L tegi ülekande hageja kaudu eesmärgil, et anda raha telefoni arve eest

tasumiseks. Nii kirjutabki N L vestluses kostjaga 05.01.2021: „Maksa enda telefoni eest.“ Kostja

vastab N Lle üllatunult: „Ohoh. Tänan.“ (lisa 13, kostja ja N L vestlus 05.01.2023)

55. Hagi lisana 10 on esitatud N L selgitus, kus N L avaldab, et E L ning A E sõlmisid novembris

2020 suulise laenulepingu videosilla teel, kasutades selleks WhatsApp rakendust. Kostja esitab

tõendina väljavõtte enda ja hageja vahel vestlusest WhatsApp rakendusest, millest nähtub, et perioodil

15.12.2018-28.10.2021 ei ole hageja ning kostja omavahel seda rakendust kasutades suhelnud (lisa 14,

väljavõte poolte suhtlusest WhatsApp rakenduses). Kui pooled oleks videosilla teel rääkinud, oleks

sellest ka märge rakenduses. Täiendavalt esitab kostja tõendina väljavõtte enda ning N L suhtlusest

WhatsApp rakenduses, millest samuti nähtub, et novembris 2020 pole mingit suhtlust toimunud (lisa

15, kostja ja N L suhtlus WhatsApp rakenduses). Järelikult ei saa tõele vastata N L selgitus, milles ta

kirjeldab, et oli tunnistajaks suulise laenulepingu sõlmimisele WhatsApp rakenduse kaudu tehtud

videokõnes. N L selgitus tervikuna on väljamõeldis ning selle ebausaldusväärsusele viitabki asjaolu, et

N L korduvalt nimetab WhatsApp rakendust – järelikult pole tegemist juhusliku eksimusega.

56. Kostja osutab täiendavalt, et tema ja N L vahel toimunud vestlustes mobiilirakenduses Viber

perioodil november 2020 kuni jaanuar 2021 ei ole mingeid viiteid laenudele. Vestlusest nähtub vaid

üheselt, et N L on saatnud kostjale raha perekonna väljaminekute katteks ning on kasutanud selleks E

L pangakontot.

57. 13.12.2016 L T OÜ ülekande osas märgib kostja, et 13.12.2016 kandis L T OÜ kostja

pangakontole 400 eurot selgitusega „laen“. Kostja selgitab, et 13.12.2016 viibis kostja koos N L reisil

Itaalias, Milaanos. N L, kes oli L T OÜ faktiline ühingujuht (lisa 16, L T OÜ vastus A Ei vastuhagile

tsiviilasjas nr xxx, lk 20 p 84) ning kontrollis 2016. aastal ainuisikuliselt L T OÜ pangakontot, soovis

endale osta jopet ning sellel eesmärgil kandis N L L T OÜ kontolt kostja kontole rahasumma 400

eurot. Kostja ei oska selgitada, miks kirjutas N L ülekande selgituseks „laen“ või kelle vahelist

laenusuhet N L ülekannet tehes silmas pidas. Kuivõrd kriminaalmenetlus N L suhtes oli kestnud juba

alates 2014. aastast ja oli 2016. a novembriks jõudnud lõpufaasi (aprillis 2017 läks N L vangi), siis

ilmselt ei soovinud N L, et tema kontolt nähtuks reisiga seonduvaid väljaminekuid ning laekumisi

ettevõtte kontolt. Seetõttu kandiski N L jope raha just kostja kontole. Kostja ostiski N L palvel

14.12.2016 N Lle jope (lisa 17, makse jope eest). Kostja esitab ka tõendina pildi N Lst Milanos, käes

2-23-15974

kott värskelt ostetud jopega ( lisa 18, pilt N Lst Milaanos 14.12.2016 ostuga). N L käes olevale kotile

on kirjutatud „M“, mis kattub 14.12.2016 makse saanud ettevõtte nimega (vt lisa 17). Seega, kui

lugeda, et 13.12.2016 ülekanne oli laen, oli laenu saaja N L, kes ostis nimetatud raha eest endale jope.

Kostja eitab laenusuhte olemasolu L T OÜ-ga või E Lga.

58. 22.01.2024 esitas kostja täiendava vastuse. Hageja on hagiavalduses osutanud, et E L poolt

11.11.2020-05.01.2021 A Eile tehtud rahalised ülekanded (kokku summas 9 205 eurot) oli tähtajatu

laen. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega. Kostja ei ole mitte kunagi E Lga laenulepingut sõlminud. E

L on esitanud tõendina N M selgituse ning pangakonto väljavõtte N M raha saamise kohta. Kostja on

seisukohal, et antud dokumentaalsed tõendid ei saa tõendada hageja ning kostja vahelise laenulepingu

sõlmimist. Mis ettekäändel on E L N M raha laenanud ja milliseid selgitusi selle kohta N Mle andnud,

on väljaspool kostja mõjusfääri. Kostja pole kunagi palunud hagejal sõlmida laenulepingut N Mga

ning ei olnud vastava laenusuhte olemasolust enne käesoleva menetluse algust ka teadlik. 21.12.2023

kostja vastuse p-s 2.10, alapunktides 1-9 ja lisades nr 4-13 on kostja esitanud üksikasjalikud selgitused

selle kohta, kuidas E L poolt ülekantud raha on tegelikkuses saadetud kostjale tema endise abikaasa N

L poolt perekonna kulutuste tarbeks. Vestlustes N L (21.12.2023 dokumendi lisad 4-13) on nähtav N L

soov kostjat rahaliselt toetada ning kordagi ei ole juttu hagejalt raha laenamise kohta. Seega on kostja

poolt esitatud kirjalikud tõendid selges vastuolus hageja teooriatega laenulepingu kohta.

59. Kostjal puudus ka vajadus hagejalt raha laenata. Kostja osutab, et perioodil 11.11.2020-

05.01.2021 oleks kostjal olnud võimalik realiseerida mitmeid temale kuuluvaid varasid, kui tal oleks

olnud vastav soov ja vajadus. Näiteks oli kostja perioodil 27.03.2019-22.04.2021 ettevõtte L T OÜ

ainuosanik (lisa 1, L T OÜ üld- ja isikuandmete ajalugu; kostja endine nimi on A L ning tõendil

kostja endise nimega). Perioodil 27.04.2019-27.04.2021 oli kostja L T OÜ ainuke juhatuse liige. L T

OÜ puhaskasum 2020. aastal oli 89 447 eurot ja 2019. aastal 42 631 eurot (lisa 2, L T OÜ 2020. a

majandusaasta aruanne). Kostjal oleks seega olnud võimalus igal ajahetkel osanikuna võtta vastu otsus

maksta endale dividende või ka igakuiselt juhatuse liikme tasu, kui tal oleks olnud vajadus täiendavate

rahaliste vahendite järele. 2019. aastal ning 2020. aastal juhatuse liikme tasusid ettevõte ei makstud

ning ka kasumi jaotamist ei toimunud. (Kuivõrd tsiviilasjas nr xxx on A E esitanud L T OÜ vastu

juhatuse liikme tasu nõude siis märgib kostja, et eeltoodut ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et kostja

oleks võtnud vastu juhatuse liikme tasust loobumise otsuse või nõustunud tasuta töötamisega.)

60. Lisaks eelnimetatud osaühingu osalusele kuulus 2020. aasta lõpuperioodil kostjale viis erinevat

kinnisasja, mida kostja ei kasutanud enda elukohana: 1. Tartu Maakohtu poolt peetava

kinnistusraamatu registriosa nr xxx, s.o aadressil xxx (lisa 3, kinnistusraamatu registriosa nr xxx

väljavõte); 2. Tartu Maakohtu poolt peetava kinnistusraamatu registriosa nr xxx, s.o aadressil xxx (lisa

4, kinnistusraamatu registriosa nr xxx väljavõte); 3. Tartu Maakohtu poolt peetava kinnistusraamatu

registriosa nr xxx, s.o xxx (lisa 5, kinnistusraamatu registriosa nr xxx väljavõte); 4. Tartu Maakohtu

poolt peetava kinnistusraamatu registriosa nr xxx, s.o xxx (lisa 6, kinnistusraamatu registriosa nr xxx

väljavõte); 5. Tartu Maakohtu poolt peetava kinnistusraamatu registriosa nr xxx, s.o xxx maakond asuv

ärimaa (lisa 7, registriosa nr xxx väljavõte).

61. Olukorras, kus kostjal endal oli 2020. a teisel poolel mitmeid varasid, mida realiseerida ning kust

oleks kostja saanud kiirelt täiendavaid rahalisi vahendeid, puudus tal mistahes põhjus pöörduda enda

ämma poole raha laenamiseks. Sellise laenulepingu sõlmimises puudub mistahes loogika. Seda enam

olukorras, kus ämmal endalgi polnud vabasid rahalisi vahendeid – hageja ise on esitanud tõendi, et

tema rahaline seis oli kehv ning ta laenas raha N M. Kostja toob välja, et 2020. a lõpus toimunud

USA-s viibimisega seotud kulud ei tulnud kostjale üllatusena. Kostja oli ka oma kaks vanemat last

sünnitanud USA-s ning oskas sinna reisides kulusid planeerida. Ta oli kokkuleppel oma toonase

abikaasa N L arvestanud tema rahalise toetusega, mitte ämmalt raha laenamisega.

62. Alusetu rikastumise osas märgib kostja, et hageja on alternatiivselt leidnud, et hageja poolt

2-23-15974

teostatud ülekanded on kostja poolt alusetult saadu ning tuleb tagastada VÕS § 1027 alusel. Kostja on

seisukohal, et hageja täitis kostja alaealiste laste ülalpidamiskohustust (enda poja N L asemel),

mistõttu pole tegemist alusetu rikastumisega. Kostja on seisukohal, et tegemist oli seadusest tuleneva

ülalpidamiskohustuse täitmisega (põhjendus alates käesoleva dokumendi p 2.12. jj). VÕS § 1028 lg 2

p 1 sätestab, et üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik

kohustus. Kui kohus peaks leidma, et tegemist ei olnud seadusest tuleneva ülalpidamiskohustusega, on

kostja seisukohal, et 9 205 eurot tasumisega täitis hageja mittetäieliku kohustuse VÕS § 1028 lg 2 p 1

ning VÕS § 4 lg 2 p 2 tähenduses ning seda ei ole võimalik kostjalt tagasi nõuda.

63. Kostja on seisukohal, et E L poolt temale ülekantud 9 205 eurot oli ülalpidamiskohustuse täitmine.

Perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 96 lg 2 alusel on teise astme ülenejad sugulased

ülalpidamiskohustuslased oma alaealiste alanejate sugulaste suhtes. PKS § 106 lg 1 järgi tekib

asenduskohustus eelkõige siis, kui ülalpidamist andma kohustatud sugulane on oma varalise seisundi

tõttu ülalpidamise andmisest vabastatud. Selline asenduskohustus tekib vanavanemal PKS § 106 lg 2

järgi juhul, kui vanema vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise

väljamõistmist on vanemalt ülemäära raske saavutada.

64. N L kui eraisik oli pankrotis (vt 21.12.2023 menetlusdokumendi lisa 3). Eeltoodust tulenevalt oli

hageja ülalpidamiskohustuslane enda poja N L ja kostja ühiste laste osas (poolte vahel puudub vaidlus,

et A Eil ning N Ll on kolm alaealist last: H L, sündinud xxx.a, D M L, sündinud xxx.a; E J L, sündinud

xxx.a). Kostja on seisukohal, et hageja poolt kostjale teostatud rahalised ülekanded on käsitletavad kui

hageja kolme eelviidatud lapselapse ülalpidamiskohustuse täitmine N L asemel, mistõttu pole hagejal

õigust kostjalt 9 205 eurot tagasi nõuda.

65. Alternatiivselt, kui kohus on seisukohal, et hageja rahalised ülekanded ei ole käsitletavad kui

ülalpidamiskohustuse täitmine, on kostja seisukohal, et tegemist oli kinkega VÕS § 259 lg 1

tähenduses. Hageja poolt kostjale tehtud ülekannete selgituses ei ole märgitud „laen“, vaid lihtsalt

„perevod“, mis tõlkes tähendab ülekannet. Lisaks tõendavad kostja poolt esitatud suhtlus N L

(21.12.2023 menetlusdokumendi lisad 4-13), et hageja poeg soovis kostjat rahaliselt toetada. Poolte

vahel puudub vaidlus selle osas, et N L ise kostjale ülekandeid ei teinud. Hageja soovis poja peret

rahaliselt toetada ning seetõttu tegi kostjale rahalisi ülekandeid.

66. Kui kohus on seisukohal, et hagejal puudus seadusest tulenev kohustus kostja lapsi rahaliselt

toetada, siis oli tegemist kõlbelise kohustuse täitmisega. VÕS § 261 lg 1 kohaselt peab kinkija

avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks olema tehtud kirjalikult, kui seadusest

ei tulene teisiti. VÕS § 261 lg 2 sätestab, et kinkelepingust tuleneva kohustuse täitmisega loetakse

kinkeleping kehtivaks ka juhul, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud vorminõuet ei ole järgitud.

Kuivõrd hageja on kohustuse ehk rahalised ülekanded, täitnud, loetakse kinkelepingut kehtivaks

hoolimata vorminõude täitmata jätmisest. Eeltoodust tulenevalt, kuigi pooled pole sõlminud kirjalikku

kinkelepingut ja puudub hageja kirjalik vastavasisuline tahteavaldus, on hageja kostjale ülekandeid

tehes kohustuse täitnud, mistõttu on kinkeleping kehtiv.

67. Hageja väidab, et L T OÜ laenas kostjale 400 eurot, kui kandis 13.12.2016 kostja arvelduskontole

400 € selgitusega „laen“. Nõude loovutas L T OÜ hagejale 07.11.2023. Kostja on seisukohal, et ei ole

L T OÜ-ga laenulepingut sõlminud ning selline väide on tõendamata. Kostja jääb nimetatud ülekande

osas 21.12.2023 menetlusdokumendi punktides 2.13.-2.18. antud selgituste juurde ning on seisukohal,

et kuigi raha laekus kostja kontole, oli selle raha kasutajaks ja laenu saajaks N L, kes ostis nimetatud

raha eest endale jope. Kostja osutab, et hageja ei ole selgitanud kõnealuse laenusuhte asjaolusid – kes

L T OÜ nimel kostjaga antud laenulepingu sõlmis ning ülekande teostas või millest nähtub, et tegemist

oli tähtajatu laenulepinguga. Kuigi raha tasuti kostja arveldusarvele ei saa olla välistatud, et

laenulepingu poolteks olid hoopis L T OÜ ja N L. Vastavate asjaolude tõendamine on hageja kohustus.

Juhul, kui kohus leiab, et tegemist siiski oli laenuga, mis olid sõlmitud kostja ja L T OÜ vahel, on

2-23-15974

kostja seisukohal, et nõue on aegunud. Puuduvad mistahes tõendid, et laen oli antud tähtajatult.

Niisamuti jääb arusaamatuks, kuidas vastab juriidilise isiku huvidele tähtajatu laenu andmine.

68. Lisaks selgitab kostja, et ka 2016. aastal puudus kostjal vajadus kelleltki raha laenata.

Tegelikkuses, oli olukord hoopis vastupidine – kostja laenas raha N Lle. 02.12.2016 laenas kostja N

Lle 1 500 eurot ning 04.12.0216 veel kord 1 500 eurot (lisa 8, 02.12.2016 pangaülekanne N Lle; lisa 9,

04.12.2016 pangaülekanne N Lle). Kostja kaalub käesoleval ajal viidatud tähtajatute laenulepingute

ülesütlemist.

69. N L väidab, et on näinud (või kuulnud) pealt lepingu sõlmimist, kuigi sellist lepingut pole kunagi

sõlmitud. N L on juba kohtule andnud kirjalikud selgitused. Need selgitused on vastuolus teiste

menetluses esitatud kirjalike tõenditega (kostja ning N L vahelised vestlused 2020. ja 2021. aastal).

Esmalt väitis N L, et „lepingu sõlmimine“ toimus ühes mobiilirakenduses, s.o „whatsapp“ – seejuures

nimetades selle rakenduse nime korduvalt ja ilma igasuguse kahtluse varjundita. Kui kostja esitas

tõendi, et nimetatud rakenduses pole suhtlust kõnealusel ajavahemikul toimunud (21.12.2023

menetlusdokumendi lisa 14 ja 15), siis N L taganes esialgsest selgitusest ja ilmnes, et tema arvates võis

ikkagi olla kõne kellegi teise vahel, teisel ajal ja teises rakenduses. Lõpuks otsustas N L, et E L sõlmis

lepingu N L ja A Ei vahel toimunud vestluse jooksul. Eeltoodu näitab, et N L poolt antavad selgitused

ei ole järjepidevad, on väljamõeldis ega peegelda tõsielu sündmusi.

70. Kostja juhib samuti tähelepanu, et 08.01.2024 koostatud selgituses on N L pidanud põhjendatuks

kommenteerida, et tema pole E L pangakontot ülekannete tegemiseks kasutanud. Samas ei ole N L

välja toonud, kuidas ta siis enda peret rahaliselt toetas olukorras, kus kohus oli välja kuulutanud tema

pankroti.

71. Kostja osutab, et kriminaalasjas xxx karistati N Le KarS § 211 lg 1 alusel investeerimiskelmuse

eest ning KarS § 394 lg 2 p 1 ja p 3 alusel suures ulatuses rahapesu eest (kohtuotsus 21.12.2023

menetlusdokumendi lisas 2). Nimetatud asjaolu tõendab, et N L ei ole usaldusväärne inimene ning isik

on kergekäeliselt valmis seadust rikkuma, kui see on tema huvides. Käesoleval juhul on aga tema

huvides, kui kohus mõistab kostjalt tema ema kasuks välja suure summa.

72. Kostja selgitab, et alates tema ning N L abielu lahutusest 2021. aastal on nende suhted olnud

erakordselt halvad. Vastastikku on endised abikaasad esitanud kuriteokaebusi ning peetud on mitmeid

tsiviilkohtu vaidlusi. Muu seas on käesoleval ajal pooleli vaidlus laste hooldusõiguse üle (tsiviilasja nr

xxx) ning kostja on esitanud kohtutäiturile avalduse elatise võlgnevuse sissenõudmiseks. 04.10.2023

seisuga oli N L elatise võlgnevus kolme lapse ees summas 13 633,43 eurot (lisa 10, kohtutäitur E V

tõend). Kokkuvõtvalt ei ole N L usaldusväärne – tema kirjalikud selgitused on ebajärjepidevad ning

vastuolus teiste tõenditega, ta on kriminaalkorras karistatud, seoses abielu lahutusega on tal isiklik

vimm kostja suhtes ning tal on huvi, et kostjalt mõistetakse tema ema kasuks raha välja, kuna N L on

ise võlgneb kostjale suuri summasid.

73. 14.03.2024 esitas kostja täiendavad seisukohad. Hageja nõuab kostjalt käesolevas menetluses kahe

erineva rahalise kohustuse täitmist: 1. hageja poolt kostja pangakontole 2020. aastal ja 2021. aastal

kantud kokku summas 9 205 euro tagastamist; 2. L T OÜ poolt kostjale 13.12.2016 pangakontole

kantud 400 euro tagastamist (L T OÜ on loovutanud nõude E Lle). Hageja on olnud menetluses

peamiselt seisukohal, et eelnimetatud rahalised maksed on käsitletavad kui tähtajatud laenud.

74. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja

sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on

piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kostja on seisukohal, et laenulepingute

olemasolu tõestamiseks, oleks hageja pidanud tõendama lisaks rahaülekannete faktile ka kostja

tahteavaldust astuda lepingulisse suhtesse ning samuti, et lepingupooled on üldse saavutanud

2-23-15974

kokkuleppe ja mis oli kokkuleppe sisu. Kui jätta kõrvale N L kui kostja endise abikaasa

ebausaldusväärsed ning vastuolulised selgituskirjad, pole hageja esitanud lepingulise suhte olemasolu

kohta ühtegi tõendit. Seejuures isegi N L poolt antud kirjeldusest ei ole selgelt tuvastatav oletatava

kokkuleppe sisu (sh laenu summa, selle väljastamise tingimused) ning jääb ka aru saamatuks, miks

pidi hästi kindlustatud A E võtma laenu ämmalt, kel N L kirjelduste kohaselt tegelikkuses endal vabad

vahendid puudusid. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et ei ole E Lga laenulepingut sõlminud. Kostja

suhtles rahaliste kulutuste jagamise osas vaid enda abikaasa N L (kostja ning N L suhtlus esitatud

21.12.2023 menetlusdokumendi lisades 4-10, s.o dtl 104-133).

75. Hageja on esitanud 29.01.2024 menetlusdokumendi lisana 1 A Ei ja N L abielu lahutust puudutava

kohtuotsuse, lisana 2 N L laste hagiavalduse elatise nõudes alates 17.07.2021 ning lisana 3 Harju

Maakohtu 17.07.2021 otsus nr. E V (elatise vaidluses). Kostja hinnangul ei oma 29.01.2024 esitatud

eelnimetatud tõendid (lisad 1-3) käesoleva vaidluse lahendamisel olulist tähtsust, kuivõrd puudutavad

aega, mis on hilisem kui vaidlusalune periood. Asjaolu, et alates abielu lahutamisest on kostja laste

nimel nõudnud N Llt elatise tasumist, ei anna informatsiooni selle kohta, mil viisil N L täitis kohustusi

sellele eelnenud ajal ning ajal mil E L tegi A Eile mitmeid rahalisi ülekandeid. Küll aga nähtub lisana

2 esitatud elatise hagist ning lisana 3 esitatud kohtuotsusest, et perekonnal olid seoses laste

ülalpidamisega märkimisväärsed kulud. Kohtuotsuse punktis 8 (dtl 301-302) on kostja poolt koostatud

kolme lapse igakuised ülalpidamiskulud vastavalt nende tavalisele elulaadile kokku summas 3 644,33

eurot, millest kohus on ülalpidamisena välja mõistnud alates 17.05.2022 kolme lapse peale igakuiselt

kokku 753,5 eurot (kohtuotsuse p-d 25-27, dtl 307).

76. 29.01.2024 dokumendi punktis 5 argumenteerib hageja, et N L panustas perekonna

majapidamiskuludesse, sh kommunaalmaksete tasumisse ja laste ülalpidamisse, sh lasteaiatasude

maksmisesse. Nimetatud väite tõenduseks on 08.03.2024 menetlusdokumendi lisadena 4-7 esitatud

kulutuste tegemist tõendavad konto väljavõtted. Lisast 4 nähtub, et 2019. aastal on N L teinud A Eile 7

rahalist ülekannet, mille koguväärtus on summas 695 eurot ja kandnud ühes kuus ka perekonna

eluaseme kommunaalmaksete kulud. Kokku ei katnud N L poolt 2019. aastal tasutu isegi mitte ühes

kuus laste ülalpidamiseks vajalikku summat. Rohkem N L isiklikult perekonna ülalpidamisse 2019.

aastal ei panustanud. 2020. aastal on N L teinud A Eile 8 rahalist ülekannet kogusummas 270 eurot ja

tasunud ühekordse maksena ka lasteaia eest 236,8 eurot, kokku summas 506,8 eurot. Hageja väide, et

on esitanud vaid osa võimalikest tõenditest N L poolsesse pere ülalpidamisse panustamise kohta, on

sisutühi. Kui vastavasisulisi tõendeid eksisteeriks, oleks hageja need esitanud, kuid neid lihtsalt ei ole.

77. Kostja väidet, et N L isiklikult laste ülalpidamises juba abielu ajal ei osalenud või osales väga

väikeses osas, kinnitab ka hageja poolt esitatud 08.03.2024 dokumendi lisa 8, s.o usaldusisiku aruanne

2019. aasta kohta. Kuigi hageja on enda menetlusdokumendi p-s 7 asunud seisukohale, et usaldusisiku

aruandest nähtub N L poolt ülalpidamiskohustuse täitmine summas 450 eurot kuus, leiab kostja, et

selline järeldus antud tõendist on ekslik. Lisana 8 esitatud usaldusisiku aruande lk 3 ülaosas (dtl 322)

on selgitatud, et võlgniku igakuiseid püsikulusid (sh ülalpidamiskohustus), ei täida võlgnik ise, vaid

tema asemel täidavad neid sugulased. Puudub vaidlus, et hageja on N L ema, seega üleneja sugulane.

Seega kinnitab hageja poolt tõendina esitatud usaldusisiku aruanne kostja väidet, et E L täitis kostjale

raha-ülekandeid tehes N L asemel ülalpidamiskohustust.

78. Kuivõrd vastab tõele, et A E oli N L usaldusisik kuni 07.01.2022, esitab kostja täiendavalt

tõendina 2021. aastal tsiviilasjas nr xxx esitatud usaldusisiku aruande 2020. aasta kohta (lisa 1,

usaldusisiku aruanne perioodi 2020 a kohta). Nimetatud aruandes on märgitud N L igakuise

kohustustena muu hulgas elukoha kulud (üür või kommunaalkulud) 500 eurot ning

ülalpidamiskohustuse täitmine summas 500 eurot. Nimetatud aruandes on samuti välja toodud, et

igakuised kulusid kannab N L eest tema sugulane.

79. E L on üritanud jätta 29.01.2024 menetlusdokumendis muljet, et N L kandis enda elamise ja

perekonna ülalpidamisega seotud kulusid ise, kuid see ei vasta tõele ning on ka vastuolus asjas

2-23-15974

kogutud tõenditega, mh E L enda poolt esitatuga. Kostja selgitab, et perekond elas kuni abielu

lahutuseni 2021. aasta juulis A Eile kuuluvas korteris ning peamiselt oli perekonnaga seonduvad kulud

A Ei kanda. Antud väite tõendamiseks esitab kostja enda pangakonto väljavõtte, millest nähtub 2020.

aasta korteri kommunaalkulude kandmine A. Ei poolt kokku summas 2 933,17 eurot (lisa 2,

kommunaalkulude tasumine kostja poolt 2020 a) poolt ning ka lasteaiatasu tasumine A. Ei poolt

kokku summas 1 604 eurot (lisa 3, lasteaia kohatasu tasumine kostja poolt 2020. a). Näited antud

kulude kandmisest on esitatud vastukaaluks E L poolt 29.01.2024 esitatud tõenditele ning ei kajasta

kõiki ülalpidamisega seonduvaid kulusid. Perekonna kulutuste suurust on kirjeldatud tsiviilasjas xxx

tehtud kohtuotsuses (dtl 301-302). Eeltoodust tulenevalt jääb kostja enda seisukoha juurde, et hageja

ülekanded kostjale 2020. ja 2021. aastal oli teostatud ülalpidamiskohustuse täiteks. Alternatiivselt on

kostja seisukohal, et tegemist oli mittetäieliku kohustuse täitmisega hageja poolt või kinkega.

80. L T OÜ poolt A Eile 13.12.2016 teostatud ülekande osas märgib kostja, et hageja, kes ise on L T

OÜ juhatuse liige, ei ole esitanud täiendavaid tõendeid näiteks selle kohta, kes konkreetse ülekande

teostas. Seejuures on kõik vastavad andmed hageja mõjuväljas. Puuduvad andmed, kes osaühingu

nimel oletatava laenulepingu sõlmis ja kas tegu oli üldse laenu või mingi muu tehinguga, millele oli

ekslikult antud laenu nimetus vaid ülekandes. Kostja selgitab täiendavalt, et L T OÜ faktiline

ühingujuht 2016. aastal oli N L, kes tegutses juhatuse liikme A Si poolt antud üldvolikirja alusel (lisa

4, üldvolikiri N Lle). Ilmselt oli N L ise isikuks, kes teostas A Eile 13.12.2016 pangakonto ülekande

eesmärgil osta iseendale Itaalias Milaanos viibides jope. Seetõttu on E L teinud teadliku valiku tehingu

osas mitte tõendeid esitada, kuid on kostja hinnangul seeläbi rikkunud hagejal kui nõude esitajal

lasuvat tõendamiskoormust. Kui ka ülekande faktiline teostaja oli kolmas isik, toimus ülekanne sellegi

poolest N L käsul (üldvolikirja alusel), kuna ta soovis endale osta viidatud jopet (dtl 169-170 ostu

kinnitus ja foto N Lst koos ostuga). Seega on hageja seisukohal, et kui üldse on võimalik tuvastada

laenulepingu olemasolu kõnealuse 400 euro osas, siis olid laenulepingu poolteks L T OÜ ja N L,

lihtsalt laenu väljamaksmine toimus A Ei pangakontole. Kuivõrd kõnealusel perioodil toimus juba

kriminaalmenetlus N L suhtes, ei tahtnud N L enda kontol näidata sissetulekuid, mistõttu pidaski N L

oluliseks, et jope ost toimuks kostja pangakonto vahendusel. A E ei ole L T OÜ-ga kunagi

laenulepingut sõlminud.

81. Kokkuvõtvalt on A E seisukohal, et E L ning A Ei vahel puudub lepingust või muust alusest

tulenev võlasuhe ning E L poolt esitatud hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

82. Kohus lahendab käesoleva tsiviilasja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses, lähtudes

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1. Kohus selgitab, et on võtnud kõik käesolevas

menetluses poolte esitatud dokumentaalsed tõendid (sh pärast 20.02.2024 esitatud tõendid) tsiviilasja

materjalide juurde ega pea vajalikuks nende tagastamist.

83. Vaidlus puudub ja kohus loeb asjas esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et hageja on 2020.a.

kandnud kostjale üle 8550 eurot ja 2021.a. 670 eurot, seega kokku 9220 eurot (dtl 10-14). Hageja

väitel on kostja talle tagastanud 15 eurot, mistõttu nõuab hageja kostjalt 9205 euro tagastamist. Hageja

arvates oli nimetatud rahaülekannete eesmärgiks kostjale tähtajatu laenu andmine. Hageja leiab, et

poolte vahel oli sõlmitud tähtajatu laenuleping. Hageja esitas 12.09.2023 laenulepingu ülesütlemise

teate 9205 euro osas, nõudes raha tagastamist kahe kuu jooksul (dtl 15, 18-22). Hageja tugineb lisaks

L T OÜ-lt omandatud nõudele. L T OÜ kandis 13.12.2016 kostja arvelduskontole 400 eurot

selgitusega „laen“ (dtl 25). Hageja arvates olevat ka kostja aktsepteerinud seda raha laenuna. Hageja

omandas väidetavast 400-eurosest laenust tuleneva nõude kostja vastu 07.11.2023 (dtl 26-28). Hageja

esitas 10.11.2023 laenulepingu ülesütlemise teate ka 400 euro osas, nõudes raha tagastamist kahe kuu

jooksul (dtl 34).

2-23-15974

84. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega. Kostja on seisukohal, et ta ei ole kunagi hagejaga hagis

viidatud laenulepinguid sõlminud ning hageja poolt kostjale kantud raha oli sisuliselt

ülalpidamiskohustuse täitmine (N L poolt või N L asemel).

85. Kuna hageja tugineb esimese alternatiivina tähtajatute laenulepingute sõlmimisele, siis lahendab

kohus esmalt küsimuse, kas kostja oli sõlminud hageja ja L T OÜ-ga hageja väidetud tähtajatud

laenulepingud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 on sätestatud, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga

kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama

kvaliteediga. Käesoleval juhul laenulepingute sõlmimise ja laenu tagastamata jätmisele põhineva hagi

rahuldamise eeldusena tuli hagejal kohtu ette tuua ja tõendada hageja väidetud tähtajatute

laenulepingute sõlmimine. Seega peab kohus tsiviilasja õigeks lahendamiseks esmalt hindama, kas

kostja oli sõlminud hageja väidetud laenulepingud. Juhul, kui pooled laenulepinguid ei sõlminud, ei

saa kostjal olla hagejale laenu tagastamise kohustust ja laenulepingu alusel esitatud hagi tuleb jätta

rahuldamata. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-10-27720 p-s 9 on

selgitatud, et laenusuhte olemasolu peab tõendama hageja, kes vastavale asjaolule tugineb. Juhul, kui

hageja seda tõendada ei suuda, tuleb laenulepingule tuginev hagi jätta rahuldamata.

86. VÕS § 9 lg 1 on sätestatud, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et

lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Riigikohtu 24.11.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11

on selgitatud et laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte

vahel kokkuleppe saavutamisega, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on

sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Riigikohus märkis, et poolte tahe laenulepingu

sõlmimiseks peab olema äratuntavalt väljendatud ning üksnes rahasumma ülekandmine kostja

arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks.

87. Hageja viitab sellele, et 9205 eurot puudutavatele rahaülekannete korraldustele oli kantud

„perevod“, mis tähendab eesti keeles ülekannet. Selline selgitus on hageja arvates tavapärane ka

tähtajatu laenu puhul. Kohus märgib esiteks, et sõnast „ülekanne“ ei järeldu kuidagi laenulepingu

sõlmimist. Teiseks, kohus rõhutab, et laenulepingu sõlmimiseks peab olema tuvastatud mõlema poole

tahe sellise lepingu sõlmimiseks. Laenulepingut ei saa lugeda sõlmituks üksnes selle põhjal, kuidas

hageja enda rahaülekannet kostjale (tagantjärele) mõistis või mis oli kirjutatud rahaülekande selgitusse.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 2 kolmanda lause järgi on lepingu sõlmimiseks vajalik

kahe või enama isiku tahteavaldus. Vastavalt oma hagiavalduses esitatud väidetele pidi seega hageja

tõendama poolte kokkuleppe (sh kostja tahteavalduse) selles, et pooled leppisid kokku hagejale

tähtajatu laenu andmises. Seega pidi hageja tõendama, millal ja milliste (äratuntavalt väljendatud)

tahteavalduste tegemisega on vaidlusalused laenulepingud sõlmitud. Kohus on seisukohal, et hageja

selliseid asjaolusid tõendanud ei ole.

88. Asjas esitatud tõendid ei kinnita hageja poolset tahteavaldust kostjaga laenulepingu sõlmimiseks;

rääkimata sellest, et kostjale üle kantud rahasummasid oleks laenuks pidanud kostja. Pooltevahelise

laenulepingu sõlmimist ei tõenda hageja poolt esitatud N L ega N M seletused. N M 10.11.2023

kirjaliku seletuse kohaselt andis ta 2020. a novembris hagejale laenu kokku summas 5150 eurot

edasilaenamiseks kostjale ning E L olevat kinnitanud, et laenas raha edasi kostjale (dtl 59-60). Sama

asjaolu kinnitas ka N L oma 10.11.2023 seletuses, väites, et „E L ütles, et ta laenab talle alul 5000

eurot ning et N M laenab talle raha, millisel juhul saab ta edasilaenata“ (dtl 39-40). Kohus märgib, et

nii N L kui N M ütlused N Mlt saadud raha edasilaenamisest kostjale on vastuolus sündmuste faktilise

ajalise kulgemisega. „Edasi laenamine“ tähendab seda, et esmalt pidanuks N M üle kandma raha

hagejale ja seejärel hageja N Mlt saadud raha edasi kandma kostjale. Tegelikkuses tegi hageja kostjale

2020. a novembris kaks ülekannet (ilma laenule viitamata), vastavalt 11.11.2020 summas 5000 eurot ja

xxx summas 250 eurot (dtl 10-11). N M tegi aga hagejale 2020. a novembris kaks ülekannet pärast

2-23-15974

seda, kui hageja oli kostjale raha juba üle kandnud (vastavalt 24.11.2020 summas 3150 eurot ja

26.11.2020 summas 2000 eurot; vt dtl 56 ja dtl 58). Tulenevalt eeltoodust on ebaõiged N L ja N M

väited N M poolt hagejale ülekantud raha „edasilaenamisest“ kostjale. Hageja tegi rahaülekanded

kostjale enne, kui oli N Mlt väidetava laenu saanud.

89. Lisaks eeltoodule ei ole N M kostja suhtes kõrvalise isikuna pädev hindama seda, kas hageja ja

kostja vahel oli sõlmitud laenuleping. N M väide selle kohta, et ta olevat 3 aastat tagasi kuulnud

hagejalt kostjale laenu andmise kohta, ei tekita hageja ja kostja vahelist laenusuhet. Kostja märgib

õigesti, et see, mis ettekäändel on E L N M raha laenanud ja milliseid selgitusi selle kohta N Mle

andnud, on väljaspool kostja mõjusfääri.

90. Hageja ja kostja vahelist laenusuhet ei tõenda ka N L vastuolulised seletused, mida kohus peab

ebausaldusväärseks. Esiteks, nagu juba mainitud, N L väitis ekslikult, justkui oleks hageja eelnevalt N

Mlt saadud raha kostjale edasi laenanud. Teiseks, N L väitis ka seda, et „E L ja A E suhtlesid laenus

kokkuleppimisel WhatsApp kaudu, selle video oli sisselülitatud ja ma olin E L kõrval“ (dtl 40). Kostja

esitas kohtule tõendina väljavõtte enda ja hageja vahel vestlusest WhatsApp rakendusest, millest

nähtub, et perioodil 15.12.2018-28.10.2021 ei ole hageja ning kostja omavahel seda rakendust

kasutades suhelnud (dtl 134). Täiendavalt esitas kostja tõendina väljavõtte enda ning N L suhtlusest

WhatsApp rakenduses, millest samuti nähtub, et novembris 2020 pole mingit suhtlust toimunud (dtl

135). Kohus nõustub seda arvestades kostjaga, et vale on N L selgitus, milles ta kirjeldab, et oli

tunnistajaks suulise laenulepingu sõlmimisele WhatsApp rakenduse kaudu tehtud videokõnes.

91. Kohtu seisukohta ei muuda N L poolt käesoleva menetluse kestel 08.01.2024 oma ütlustes

vastavalt kostja vastuväidetele tehtud „korrektsioon“, et laenu andmises võidi kokku leppida

WhatsApp rakenduse kaudu või ka mingi muu rakenduse kaudu, kuna need olevat kõik kvaliteedilt

sarnased ja rakendus ei omavat mingit tähtsust (vt dtl 212-213). Kohus selliseid N L tagantjärele antud

selgitusi usaldusväärseks ei pea. Kohus nõustub hagejaga, et N L viite puhul suhtlusest WhatsApp

kaudu ei saanud tegemist olla juhusliku eksimusega. Just N L oli see, kes algselt kinnitas korduvalt ja

kindlas kõneviisis just WhatsAp rakenduse kasutamist, väites, et „E L ja A E suhtlesid laenus

kokkuleppimisel WhatsApp kaudu“ (dtl 40). N L poolt hilisemalt hageja esindajale oma seletuste osas

esitatud n-ö korrektsiooni peab kohus ebausaldusväärseks, nii nagu ka N L algset väidet, et ta olevat

laenulepingu sõlmimise juures olnud. N L vastuolulised väited kinnitavad kohtu hinnangul hoopis

seda, et tegelikult ta hageja ja kostja vahelise väidetava laenulepingu sõlmimisest midagi ei teadnud.

Kostja osutab asjakohaselt, et tema ja N L vahel toimunud vestlustes mobiilirakenduses Viber

perioodil november 2020 kuni jaanuar 2021 ei ole samuti mingeid viiteid laenudele.

92. Hageja abstraktsed viited sellele, milliseid erinevaid rakendusi kostja oma suhtluses kasutas, on

kohtu hinnangul asjassepuutumatud. Digitoimiku lk 181-206 hageja poolt esitatud tõendid ei oma asja

lahendamiseks tähtsust, sest nendest ei nähtu vähemalgi määral hageja ja kostja vahelist laenusuhet (dtl

181-206; dtl 216-228). Seoses hageja lepingulise esindaja väitega, et „Tõenäoliselt toimus suhtlus

laenu teemal 05.11.2023 Viber video vahendusel, kuid kuivõrd palju aega on möödunud, siis võis see

toimuda ka mõnel muul novembrikuu päeval“, märgib kohus, et kohus ei saa otsuse aluseks võtta

oletusi ega spekulatsioone. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 on sätestatud, et

kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele Kohus märgib, et vastavalt TsMS § 229

lg 2 ei ole hagimenetluses tõendiks hageja lepingulise esindaja arvamus.

93. Kohus ei pea N L poolt käesolevas menetluses antud kirjalikke seletusi usaldusväärseks ka

seetõttu, et kostja ja N L puhul on tegemist endiste abikaasadega, kelle suhted on konfliktsed. Kostja

selgitas, et alates tema ning N L abielu lahutusest 2021. aastal (vt dtl 87-88) on nende suhted olnud

erakordselt halvad. Vastastikku on endised abikaasad esitanud kuriteokaebusi ning peetud on mitmeid

tsiviilkohtu vaidlusi. Muuhulgas on käesoleval ajal pooleli vaidlus laste hooldusõiguse üle (tsiviilasi nr

xxx) ning kostja on esitanud kohtutäiturile avalduse elatise võlgnevuse sissenõudmiseks. 04.10.2023

seisuga oli N L elatise võlgnevus kolme lapse ees summas 13 633,43 eurot (dtl 270-272). Hageja ei ole

2-23-15974

neid asjaolusid (sh seda, et kostja ja N L suhted on erakordselt halvad ning käesoleval ajal on kohtus

pooleli vaidlus laste hooldusõiguse üle) vaidlustanud. Sellele vaatamata leiab hageja, et kostja suhted

tunnistajaga ei muuda N L ütlusi mitteusaldusväärseteks. Kohus hagejaga ei nõustu. Kohtul pole alust

eeldada, et oma endise abikaasaga (kostja) vaenulikes suhetes olev N L suudaks anda erapooletuid ja

usaldusväärseid seletusi küsimuses, mis puudutab N L ema (hageja) ja kostja vahelist vaidlust. Nagu

kohus eelnevalt tuvastas, on N L kirjalikud seisukohad vastuolulised ja ebaõiged. N L kirjalike

seletuste usaldusväärsust vähendab veelgi asjaolu, et need on antud n-ö projektipõhiselt (sarnaselt ka N

M kirjalikule seletusele) ehk allkirjastatud käesolevas asjas hagi esitamisega samal päeval ning

suunatud ka otse hageja esindajale (vt dtl 39-40; dtl 212-213). Kohus leiab oma siseveendumuse

alusel, et N L kirjalike seletuste näol on tegemist kunstlikult loodud tõenditega, mille eesmärk on N L

poolt oma endise abikaasa positsiooni kahjustamine vaidluses N L emaga.

94. Hageja ja kostja vahelise laenusuhte muudab kohtu jaoks eluliselt ebausutavaks ka asjaolu, et

hageja E L on kostja endise abikaasa, N L ema. N L ning A E olid abielus 17.07.2015-11.01.2022 ning

neil on kolm ühist last (H L, sündinud xxx.a, D M L, sündinud xxx.a; E J L, sündinud xxx.a; vt dtl 87-

88). Kostja on põhistanud ja tõendanud, et tal puudus hageja (tema abikaasa ema) poolt talle

ülekannete tegemise ajal vajadus hagejalt raha laenata, kuivõrd tal olnuks võimalik realiseerida

mitmeid temale kuuluvaid varasid, kui tal oleks olnud vastav soov ja vajadus. Muuhulgas oli kostja

perioodil 27.03.2019-22.04.2021 ettevõtte L T OÜ ainuosanik (dtl 244-260). Lisaks nimetatud

osaühingu osalusele kuulus 2020. aasta lõpuperioodil kostjale viis erinevat kinnisasja, mida kostja ei

kasutanud enda elukohana (dtl 261-265). Kohus nõustub kostjaga, et jääb arusaamatuks, miks

pidanuks hästi kindlustatud kostja võtma laenu oma hagejast ämmalt, kellel hageja väitel piisavad

vabad vahendid puudusid ja kes pidi väidetava laenu andmiseks omakorda N Mlt laenu võtma.

95. Samuti on kostja põhistanud ja tõendanud, et tema ja N L perekond elas kuni abielu lahutuseni

2021. aasta juulis kostjale kuuluvas korteris ning peamiselt oli perekonnaga seonduvad kulud kostja

kanda. Antud väite tõendamiseks esitas kostja pangakonto väljavõtte, millest nähtub 2020. aasta

korteri kommunaalkulude kandmine kostja poolt kokku summas 2 933,17 eurot ning ka lasteaiatasu

tasumine kostja poolt kokku summas 1 604 eurot (dtl 361-366). Kohtu hinnangul kinnitavad ka

viidatud kostja tõendid täiendavalt, et põhjendamatu ja eluliselt ebausutav on hageja poolt esitatud

konstruktsioon, justkui oleks hageja oma pojanaisele „laenu“ andnud.

96. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et N L suhtes algatatud kriminaalmenetlus päädis süüdimõistva

otsusega 03.05.2016 (vt dtl 89-102, kohtuotsus kriminaalasjas nr xxx jõustus kohtute infosüsteemi

andmetel 06.03.2017). Ühtlasi kuulutas kohus 18.09.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr xxx välja N L

pankroti (dtl 103). Kostja (kes oli ka N L usaldusisik pankrotimenetluses, vt dtl 319-322, dtl 358-360)

selgitas, et kriminaalmenetluse ajal, kuid eriti pärast pankroti välja kuulutamist vältis N L enda

pangakonto kasutamist ning kostjale ja lastele ülalpidamise andmiseks ja perekonna kulutuste eest

tasumiseks kasutas ta E L kontot. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et kostja suhtles rahaliste kulutuste

jagamise osas vaid enda abikaasa N Lga, mitte hagejaga. Kostja esitas üksikasjalikud selgitused ja

tõendid selle kohta, et hageja poolt talle ülekantud raha on tegelikkuses saadetud kostjale tema endise

abikaasa N L poolt perekonna kulutuste tarbeks (dtl 81-83, dtl 104-133). Kohus nõustub kostjaga, et

kostja ja N L vestlustest (dtl 104-133) on nähtav N L soov kostjat rahaliselt toetada ning kordagi ei ole

juttu hagejalt raha laenamise kohta. Kostja ja N L vestlustes on seostatavad nii kuupäevad kui ka

rahasummad ning need langevad suures osas kokku hageja poolt kostjale teostatud ülekannetega.

Seega ka viidatud kirjalikud tõendid lükkavad ümber hageja eksliku teooria hageja ja kostja vahelise

laenulepingu kohta.

97. Asjakohatu on hageja väide, et kuna temal puudub võimalus kontrollida kostja ja N L

kirjavahetust, siis see tema õigusi ei mõjuta. Käesolevas menetluses ei vaielda selle üle, et hageja ei

saanud kontrollida oma poja ja tema naise kirjavahetust. Küll on aga antud kirjavahetus üheks

tõendiks, mille alusel (koos teiste tõenditega) saab kohus tuvastada hageja ja kostja vahelise laenusuhte

2-23-15974

puudumise. TsMS § 229 lg 1 on sätestatud, et tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses

sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte

nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks

lahendamiseks tähtsad asjaolud. Õige on hageja seisukoht, et tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub

hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks. Paraku käesolevas menetluses pole just

hageja suutnud oma tõendamiskohustust täita ja laenusuhte olemasolu tõendada.

98. Kohus on seisukohal, et hageja pole tõendanud ka seda, et kostja oleks sõlminud tähtajatu

laenulepingu L T OÜ-ga. L T OÜ kandis 13.12.2016 kostja arvelduskontole 400 eurot selgitusega

„laen“ (dtl 25). Kostja selgitas, et 13.12.2016 viibis kostja koos N L reisil Itaalias, Milaanos. Kostja

viitas, et N L, kes oli L T OÜ faktiline ühingujuht (vt dtl 136-168, L T OÜ vastus vastuhagile

tsiviilasjas nr xxx, p 84), soovis endale osta jopet ning sellel eesmärgil kandis N L L T OÜ kontolt

kostja kontole rahasumma 400 eurot. Kostja ei oska selgitada, miks kirjutas N L ülekande selgituseks

„laen“ või kelle vahelist laenusuhet N L ülekannet tehes silmas pidas. Kostja märkis, et kuivõrd

kriminaalmenetlus N L suhtes oli kestnud juba alates 2014. aastast ja oli 2016. a novembriks jõudnud

lõpufaasi (aprillis 2017 läks N L vangi), siis ei soovinud N L, et tema kontolt nähtuks reisiga

seonduvaid väljaminekuid ning laekumisi ettevõtte kontolt. Kostja leiab, et seetõttu kandiski N L jope

raha just kostja kontole ning kostja ostiski N L palvel 14.12.2016 N Lle jope (dtl 169, makse jope eest

summas 369 eurot). Kostja esitas ka tõendina pildi N Lst Milanos, käes kott värskelt ostetud jopega

(dtl 170). N L käes olevale kotile on kirjutatud „Matias“, mis kattub 14.12.2016 makse saanud

ettevõtte nimega.

99. Kohus on seisukohal, et kostja poolt esitatud põhistused ja tõendid seoses L T OÜ poolt kostja

arvele 13.12.2016 tehtud ülekandega summas 400 eurot on loogilised ja eluliselt usutavad. Kostja

versiooni toetab ka asjaolu, et asjas esitatud tõenditest ei nähtu ühtegi arusaadavat põhjust, miks

pidanuks N L poolt kontrollitav ettevõte laenama N L abikaasale 400 eurot. Hageja pole ka selgitanud,

kuidas vastanuks juriidilise isiku huvidele kostjale tähtajatu laenu andmine. Kostja on põhistanud, et

2016. aastal puudus kostjal vajadus kelleltki raha laenata ning tegelikkuses oli olukord hoopis

vastupidine – kostja laenas raha N Lle. Kohus loeb tuvastatuks, et 02.12.2016 laenas kostja N Lle 1500

eurot (dtl 267) ning 04.12.0216 veel 1500 eurot (dtl 269). Kohus nõustab eelnevat arvestades kostjaga,

et hageja väide kostja L T OÜ vahelisest laenulepingust on tõendamata. Laenusuhet kui kahepoolset

kokkulepet ei tekita ainuüksi L T OÜ maksekorralduse selgitus. Kohus nõustub Tallinna

Ringkonnakohtu 05.12.2022 otsuses tsiviilasjas 2-21-1798 p-s 39 esitatuga, et „Esiteks on raha

maksmine sooritus, mitte tehing. Teiseks on makse tegemine selgitusega „laen“ vaid hageja kontrolli

all ning ülekande saajal puudub igasugune võimalus selgituse sisu mõjutada, mistõttu ei saa hageja

poolt kostjale ülekande tegemisel selgitusega „laen“ eeldada, et see tehti laenulepingu alusel.

Riigikohus on rõhutanud, et üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust

lugeda laenuleping sõlmituks (vt Riigikohtu 24. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p

11).

100. Asjassepuutumatud on hageja väited, et kostja poolne rahakäsutus ei mõjuta laenulepingut laenu

andja ja saaja vahel ning kostjal on võimalik ükskõik kuidas käsutada tema kontol olevat raha.

Käesolevas menetluses ei vaielda kostjapoolse raha käsutusõiguse üle, vaid kostja eitab laenulepingu

sõlmimist. Õige on hageja seisukoht, et tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub hagejal tõendamiskoormis

nõude olemasolu tõendamiseks. Paraku käesolevas menetluses pole just hageja suutnud oma

tõendamiskohustust täita ja laenusuhte olemasolu tõendada. Kostja poolt esitatud tõendid (dtl 136-170)

kinnitavad L T OÜ ja kostja vahelise laenusuhte puudumist ja seda sõltumata sellest, et ostetud jope

maksis pisut vähem kui kostjale ülekantud raha. Asjas esitatud tõendite kohaselt ei ole kostja L T OÜ-

lt laenu palunud ega aktsepteerinud tehtud ülekannet laenuna. Kuna laenusuhe puudus, siis ei saanud L

T OÜ-l olla ka laenulepingust tulenevat nõuet kostja vastu, mida ta saanuks hagejale loovutada.

Pealegi nähtub kohtule esitatud nõude loovutamise lepingust (dtl 27), et hageja kohustus kandma 10

päeva jooksul alates raha saamisest (kas võlgnikult otse või kohtulahendi alusel) selle loovutajale.

2-23-15974

Seega hageja ei omandanud nõude loovutamise lepingu alusel sisuliselt mingeid rahalisi õigusi.

101. Kokkuvõttes ei ole asjas tõendamist leidnud, et kostja oleks sõlminud hageja ja L T OÜ-ga hageja

väidetud tähtajatud laenulepingud. Laenu andmine ei saa toimuda ühepoolselt ja ilma poolte

kokkuleppeta. Riigikohtu 24.11.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11 on selgitatud et laenuleping

loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe

saavutamisega, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 9 lg 1

mõtteks ei ole luua olukordi, kus väidetav lepingupool ei saa ise ka aru, et on laenulepingu sõlminud.

Poolte tahe laenulepingu sõlmimiseks peab olema äratuntavalt väljendatud, kuid käesoleval juhul see

nii polnud. Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-1798 p-s

39 esitatud selgitusega, et laenu ei saa anda kellelegi, ilma et seda on küsitud ja jäetud selgesõnaliselt

kokku leppimata laenu tagastamise kohustuses. Ka käesolevas asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid,

et kostja oleks hagejalt või ja L T OÜ-lt laenu küsinud ja et pooled oleks kokku leppinud hageja

väidetud „laenu“ tagastamise kohustuses. Esitatud tõendite põhjal ei ole vaidlusalust asjaolu, s.o

laenulepingu sõlmimist, võimalik tuvastada. Samuti ei saa kostjale ülekantud raha kasutamisele

asumisega tuvastada laenulepingu sõlmimist.

102. Hageja esitas kostjale perioodil 2020-2021 tehtud ülekannete osas ka alusetu rikastumise

alternatiivi. Hageja leiab, et kui poolte vahel polnud 9205 euro osas laenulepingut, siis kuulub hagi

rahuldamisele alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja arvates puudusid tal kostja ees igasugused

kohustused ning kostjal puudusid alused raha saada. Kohus hagejaga ei nõustu. VÕS § 1028 lg 1 on

sätestatud, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase

kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust

ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et

ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes

hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale

VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 26.

novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10). Käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud, et

hageja või L T OÜ oleks teinud kostjale ekslikult ülekande, soovides täita mõnda oma kohustust, mida

ei olnud olemas, ei tekkinud või mis langes hiljem ära VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. Kohus nõustub

asjas esitatud tõendeid arvestades kostjaga, et hageja poolt kostjale kui oma poja abikaasale kantud

raha oli sisuliselt ülalpidamiskohustuse täitmine (N L poolt või N L asemel). Seda kinnitavad ka

kohtule esitatud N L usaldusisiku aruanded, mille kohaselt N L kulutusi ülalpeetavatele kannavad

sugulased (dtl 321-322, dtl 359-360).

103. Isegi kui hageja oleks pidanud tema poolt kostjale tehtud ülekandeid ekslikult laenuks, ei tekiks

hagejal ülekantud rahasummade tagasinõudmise õigust. VÕS § 1028 lg 2 p 1 kohaselt ei või üleandja

saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus. VÕS § 4 lg 2 p 2 kohaselt

on mittetäielik kohustus mh kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Kostja

esitas üksikasjalikud selgitused ja tõendid selle kohta, et hageja poolt talle ülekantud raha on

tegelikkuses saadetud kostjale tema endise abikaasa N L poolt perekonna kulutuste tarbeks (dtl 81-83,

dtl 104-133). Kostja põhistas ka seda, et pärast pankroti välja kuulutamist vältis N L enda pangakonto

kasutamist ning lastele ülalpidamise andmiseks ja perekonna kulutuste eest tasumiseks kasutas ta

hageja kontot. Hageja on tõendanud, et perekonnal olid seoses laste ülalpidamisega märkimisväärsed

kulud. Harju Maakohtu 10.06.2022 kohtuotsuses tsiviilasjas nr E V punktis 8 (dtl 301-302) on kostja

poolt koostatud kolme lapse igakuised ülalpidamiskulud vastavalt nende tavalisele elulaadile kokku

summas 3 644,33 eurot, millest kohus on ülalpidamisena välja mõistnud alates 17.05.2022 kolme lapse

peale igakuiselt kokku 753,5 eurot (kohtuotsuse p-d 25-27, dtl 307). 04.10.2023 seisuga oli N L

elatise võlgnevus kolme lapse ees summas 13 633,43 eurot (dtl 270-272). Seda infot arvestades (N L

kui pankrotis isik ja elatisvõlgnik) tuleb pidada üldisele arusaamale vastavaks, et N L ema toetas oma

poja abikaasat ja lastelaste ema kulutuste kandmisel ning seetõttu tegi kostjale rahalisi ülekandeid.

Hageja poolt kostjale rahaliste ülekannete tegemist tuleb käesolevas asjas esitatud tõendeid arvestades

2-23-15974

pidada täiesti normaalseks inimlikuks käitumiseks, sest hageja toetas rahaliselt oma poja perekonda ja

lapselapsi. Isegi eeldades, et hagejal ei olnud oma lastelaste suhtes formaalselt perekonnaseaduse § 96

lg 2 ja § 106 lg 2 tulenevat ülalpidamiskohustust, tuleb hageja poolt kostjale tehtud rahaülekandeid

pidada minimaalselt kõlbelise kohustuse täitmiseks VÕS § 4 lg 2 p 2 tähenduses, mistõttu vastavalt

VÕS § 1028 lg 2 p 1 ei ole hagejal õigust neid makseid kostjalt tagasi nõuda.

104. Arvestades eeltoodut nõustub kohus kostjaga, et hageja ja kostja vahel puudub lepingust või

muust alusest tulenev võlasuhe. Kohus jätab esitatud hagiavalduse täies ulatuses rahuldamata. Hageja

põhinõude põhjendamatuse ehk kostjal hageja ees rahalise kohustuse puudumise tõttu puudub hagejal

õigus nõuda ka põhinõudega seotud viivist. Kuna hagiavaldus jääb võlasuhte puudumise tõttu igal

juhul rahuldamata, siis menetlusökonoomia huvides ei hinda kohus poolte muid väiteid ja tõendeid,

sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldusi hagi rahuldata

jätmise osas. Muuhulgas ei anna kohus laenusuhte puudumise tõttu hinnangut poolte seisukohtadele

laenulepingu tähtajatuse osas ja sellega seotud L T OÜ väidetavale laenule esitatud alternatiivsele

aegumise vastuväitele. Samuti ei hinda kohus alternatiivseid vastuväiteid selles, kas hageja poolt

kostjale ülekantud summad võinuks olla hinnatavad kinkena. Asja õigeks lahendamiseks ei oma

tähtsust ka see, millises ulatuses osales N L 2019. aastal ülalpidamiskohustuse täitmisel ega hageja

viited N L ja kostja vahelisele lahusvararežiimile.

105. Lõpetuseks määrab kohus vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude

jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt

kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab

kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud hageja kanda.

106. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud

kindlaks menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja materjalide põhjal. Kostja esitas 14.03.2024

menetluskulude nimekirja, milles palub määrata kindlaks ning mõista välja kostjalt hageja kasuks

menetluskulud summas 4 143,6 (neli tuhat ükssada nelikümmend kolm koma kuus) eurot. Kostja

menetluskulud koosnevad järgnevatest lepingulise esindaja kuludest: 1) hagiavaldusega tutvumine (1

h), tõendite kogumine (2 h), 21.12.2023 kostja vastuse koostamine (5 h), summa 1 728 eurot (koos

käibemaksuga), õigusteenuse maht 8 h, tunnitasu määr 180 eurot/+km; 2) 08.01.2024 hageja

seisukohaga tutvumine (0,5 h), tõendite kogumine (0,5 h), 22.01.2024 täiendava kostja vastuse

koostamine (4,5 h) tsiviilasjas nr 2-23-15974, summa 1 207,80 eurot (koos käibemaksuga),

õigusteenuse maht 5,5 h, tunnitasu määr 180 eurot/+km; 3) tsiviilasjas 2-23-15974 hageja 29.01.2024

menetlusdokumendi ja tõenditega tutvumine (0,5 h); 30.01.2024 kohtumäärusega tutvumine (0,25 h);

20.02.2024 kohtumäärusega tutvumine (0,25 h); hageja 08.03.2024 avaldusega tutvumine ja

kompromissettepaneku arutamine A Eiga (0,25 h); tõendite kogumine (0,5 h); 14.03.2024 seisukoha

koostamine (3,5 h); 14.03.2024 menetluskulude nimekirja koostamine (0,25 h), summa 1 207,8 eurot;

õigusteenuse maht 5,5 h, tunnitasu määr 180 eurot/+km. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 10 teavitas

kostja, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu taotleb kostja menetluskulude väljamõistmist

koos käibemaksuga.

107. Hageja leidis, et kostja menetluskulud on ülepaisutatud ning ta on sinna liitnud ex injuria jus non

oritur põhimõtte rikkumisega kulusid tema enese menetlusliku pahatahtluse eest. Hageja väitis, et

kostja ei võtnud pikka aega menetlusdokumente vastu, kostja positsioon olevat olnud heitlik ning täis

üllatusväited ja lahmivalt sisutuid taotlusi, millele pidi hageja vastama. Hageja märkis, et hagejat

esindab 42.a. staažiga vandeadvokaat, kelle puhul oli lepingulise esindaja tasu madalam, kui kostja

esindajal: 3553 eurot. Hageja arvates on hageja töömaht reeglina suurem kui kostjal ning nii olevat

olnud ka sellel korral. Hageja lepingulise esindaja tasu on 170 eurot h + KM, kuid kostjal 180 eurot h

+ KM.

2-23-15974

108. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Kohus peab kontrollima kostja lepingulise esindaja menetluskulude põhjendatust. TsMS § 175 lg 1

alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames

eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). TsMS § 175 lg 1

esimese lause kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja

keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud

diskretsioonipiire (vt Riigikohtu üldkogu 02.05.2017 otsus nr 3-2-1-134-16, p 56).

109. Kohus on seisukohal, et kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 180 eurot tund (lisandub

käibemaks) on käesolevas asjas aktsepteeritav. Samas suurusjärgus on ka hageja lepingulise esindaja

tasu ning kohtu hinnangul ei ületa tunnihind 180/eurot tund antud juhul turuhinda. Sellest, et hageja

lepingulise esindaja staaž on pikem kui kostja lepingulisel esindajal, ei järeldu, et hageja lepingulise

esindaja tasu peaks olema kõrgem. Kohus on seisukohal, et ka kostja lepingulise esindaja ajakulu

kokku 19 h on käesolevat menetlust arvestades tervikuna vajalik ja põhjendatud. Seejuures hageja

lepingulise esindaja ajakulu kokku 27,9 h oli käesolevas menetluses oluliselt suurem kui kostja

lepingulise esindaja ajakulu. Kohus ei nõustu hagejaga, nagu olnuks käesolevas asjas tegemist kostja

poolt kunstlikult keerukaks ja mahukaks aetud tsiviilasjaga. Kohus leiab, et käesolev menetlus kujunes

keerukaks ja mahukaks pigem hageja poolt esitatud põhjendamatu hagi tõttu ning seetõttu vajas ka

kostja asjatundlikku õigusabi hageja poolt esitatud mahukate õiguslike käsitluste ja tõendite vastu.

Väär on hageja väide, nagu oleks kostja käesolevat asja venitanud, sh. menetlusdokumentide

mittevastuvõtmisega. Kostja esindaja on teavitanud kohut kostja esindamisest juba 6-dal päeval peale

hagi menetlusse võtmist ja kostja esitas hagivastuse vähem kui kuu aega pärast hagi menetlusse

võtmist. Hageja väited kostja väidetava pahatahtlikkuse, menetlusdokumentide „pikka aega“

mittevastuvõtmise ja „lahmiva“ menetlusliku käitumise kohta on paraku hoopis hageja poolne lahmiv

käitumine.

110. Arvestades eeltoodut määrab kohus kindlaks ning mõistab välja hagejalt kostja kasuks

menetluskulud summas 4 143,6 eurot. Vastavalt kostja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lõike 4

alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (4 143,6 eurot) tuleb hagejal tasuda kostjale

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses. Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, siis puudub kohtul vajadus

kindlaks määrata hageja menetluskulude rahalist suurust.

111. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline

suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale

edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik,

kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et

menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andres Suik, kohtunik