3-23-2391/62 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Pihel Sarv

Määruse tegemise aeg ja koht

26. märtsil 2024 Tallinnas

Haldusasja number

3-23-2391

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X. X.i kinnipidamise

tähtaja pikendamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Katri Bergmann

Puudutatud isik X. X., esindaja vandeadvokaat Andrei

Matvejev

Asja läbivaatamise viis

Lihtmenetluses, 22. märtsi 2024. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada taotlus. Pikendada luba pidada X. X.it kinnipidamiskeskuses kinni kuni

kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauem kui neli kuud arvates

praeguse määruse tegemisest, so 26. juulini 2024.

2. Määrata vandeadvokaat Aleksei Matvejevi osutatud riigi õigusabi tasuks 136 eurot

ja 40 senti (koos käibemaksuga).

3. Määruse avaldamisel asendada X. X.i nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Määrus toimetatakse kätte X. X.ile, A. Matvejevile ja Eesti Advokatuurile.

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X. X. esitas 25. oktoobril 2023 Tallinnas Politsei- ja

Piirivalveametile (PPA) rahvusvahelise kaitse taotluse. X. X.i sõnul ujus ta 24. oktoobri

2023. a ööl üle Narva jõe Venemaalt Eestisse. PPA esitas 26. oktoobril 2023 Tallinna

Halduskohtule taotluse X. X. kuni kaheks kuuks kinni pidada.

2. 27. oktoobri 2023. a määrusega haldusasjas nr 3-23-2391 andis Tallinna Halduskohus loa

X. X. kinni pidada ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse üheks kuuks, s.o

27. novembrini 2023.

2.1. PPA pole veel kindlaks teinud X. X.i Eestisse saabumise viisi, asjaolusid ja eesmärki

(välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p 3). Mehe ütlustes

Eestisse saabumise ja oma käikude kohta pärast Eestisse jõudmist on vastuolud.

2.2. PPA-l tuleb kontrollida X. X.i rahvusvahelise kaitse taotluses esitatud andmete õigsust,

väidete usutavust ja muid asjaolusid (VRKS § 361 lg 2 p 4). See võtab aega.

2.3. X. X. on teada andnud, et ta on kogenud vägivalda. Tegu võib olla haavatava inimesega

(VRKS § 151 lg 1). Istungil selgitas mees, et ta viibis 2020–2022 vanglas. 2022. a-l külastas

vanglat J. Prigožin, eesmärgiga värvata kinnipeetavaid sõtta. X. X. keeldus. Seetõttu pandi ta

üheksaks kuuks üksikvangistusse. Vanglaametnikud peksid teda (haavatavuse hindamise

ankeeti on tema sõnul ekslikult märgitud, et teda peksid kaaskinnipeetavad). Pärast vabanemist

peksid teda Wagneri eraarmeesse kuuluvad inimesed. Neid asjaolusid tuleb PPA-l kontrollida.

2.4. Esineb oht, et X. X. vabaduses viibides põgeneb. Ta pöördus küll vabatahtlikult politseisse,

kuid sisenes riiki ebaseaduslikult ning tema liikumisi pole olnud võimalik kindlaks teha

(väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p 8). Pole arusaadav, miks ta ei

pöördunud PPA poole kohe pärast Narva jõudmist, vaid sõitis selleks Tallinna, arvestades ka

seda, et ta väidetavalt ujus üle Narva jõe tavalistes riietes. Pole usutav, et ta jalutas märgades

riietes pikalt öösel mööda võõrast linna. Usutav pole ka see, et võõras inimene oli nõus ta

läbimärjana auto peale võtma ja Tallinna sõidutama. Tallinnasse jõudes läks ta hotelli, mitte

otse politseisse. Samas oli tal enda sõnul raha otsas. X. X.il pole seoseid Eestiga, elukohta ega

piisavaid rahalisi vahendeid. Vastuolulised ütlused vähendavad tema usaldusväärsust.

2.5. X. X.i väitel tegeles ta sõjavastase tegevusega nii vanglas kui ka pärast vabanemist. Tema

sõnul on Youtube’i keskkonnas tema videod, millel on pea miljon vaatajat. Need väited pole

usutavad. Tema nime järgi tehtud Youtube’i otsing ei näita ühtki sellise sisuga videot.

Rahvusvahelist kaitset asus mees otsima pool aastat pärast vanglast vabanemist.

2.6. Kuna esineb põgenemisoht, ei ole leebemaid järelevalvemeetmeid (VRKS § 29) võimalik

kohaldada. Mees on öelnud, et püüdis jõuda Euroopasse ja taotleda rahvusvahelist kaitset

KeskEuroopas. Tal on sõber Saksamaal. Ta ei kavatsenud tulla Eestisse. Tema ütlused ei kinnita

tema usaldusväärsust. Arusaamatu on ka see, miks ta kandis Eestisse saabudes endaga kaasas

külmrelva. X. X.i paigutamine kinnipidamiskeskusesse üheks kuuks ei ole ebaproportsionaalne.

Talle on keskuses tagatud arstiabi ja psühholoogiline abi.

3. X. X. esitas määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. novembri 2023. a

määrusega rahuldamata.

3.1.

Ringkonnakohus muutis halduskohtu põhjendusi VRKS § 361 lg 2 p 3 kohaldamise osas.

See kinnipidamise alus on kohaldatav piiril toimuvas menetluses, mille käigus otsustatakse

rahvusvahelise kaitse taotleja õiguse üle liikmesriigi territooriumile siseneda. Praeguse juhul

sellise menetlusega tegemist ei olnud. Mees oli juba jõudnud Tallinnasse.

3.2.

VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaldas halduskohus õigesti. X. X.i rahvusvahelise kaitse taotluse

menetlus on algusjärgus. PPA-l tuleb teha toiminguid, mis eeldavad taotleja osalust. Esineb oht,

et X. X. põgeneb (VSS § 68 p 8). Halduskohus tõi õigesti esile vastuolud mehe ütlustes. Vastab

tõele, et mees pöördus ise politseisse ja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse. Seda ei saa aga

pidada ümberlükkamatuks tõendiks selle kohta, et ta jääb taotluse menetluse ajaks Eestisse. Ta

võis esitada taotluse ka selleks, et saada Schengeni alal viibimise alus ja liikuda hõlpsamalt

edasi. Ta võis pärast Tallinnas hotellis ööbimist pöörduda PPA poole ka põhjusel, et kartis, et

politseile esitatakse tema kohta teade.

4. X. X. esitas määruskaebuse, mille Riigikohus jättis 22. detsembri 2023. a määrusega

menetlusse võtmata.

5. PPA esitas 22. novembril 2023 taotluse pikendada X. X.i kinnipidamise tähtaega. Tallinna

Halduskohus andis 27. novembri 2023. a määrusega loa pidada X. X.it kinni kuni 27.

märtsini 2024 (k.a).

5.1.

X. X.i jätkuv kinnipidamine on vajalik, kuna tema rahvusvahelise kaitse taotluse

asjaolud ei ole veel välja selgitatud (VRKS § 361 lg 2 p 4). Rahvusvahelise kaitse menetlus on

pooleli. PPA pidas temaga 8. novembril 2023 vestluse. PPA-l tuleb saadud infot kontrollida ja

võrrelda seda päritolumaa infoga. Pärast seda tuleb teha uus intervjuu.

5.2.

X. X.i väited tema tagakiusamise kohta seoses Ukraina sõja vastasusega on üldsõnalised

ja vasturääkivad. Väide, et ta levitas sõjavastast sõnumit Youtube’i kanalis, on tõendamata.

Oluline on selgitada välja ka X. X.i terviseseisund seoses tema väitega, et ta on kogenud rasket

vägivalda.

5.3.

VRKS § 181 lg 1 järgi vaadatakse rahvusvahelise kaitse taotlus läbi nii kiiresti kui

võimalik, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast selle vastuvõtmist. PPA ei ole seda tähtaega

ületanud.

5.4.

Jätkuvalt esineb oht, et X. X. põgeneb. Isikuandmete ankeedi järgi oli tema eesmärk

jõuda Saksamaale. Eestis esitas ta rahvusvahelise kaitse taotluse eeldatavasti olude sunnil.

Kinnipidamiskeskusest vabanedes võib ta Eestist lahkuda. Tema Eestisse saabumise asjaolud

on kahtlased. Venemaal karistati teda röövimise eest, mistõttu võib ta ohustada avalikku korda.

6. X. X. esitas määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. detsembri 2023. a

määrusega rahuldamata.

7. PPA esitas 19. märtsil 2024 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada luba

X. X.i kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks.

7.1. X. X.it on jätkuvalt alus kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel. On oluline, et mees oleks

PPA-le kättesaadav rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse lõpetamiseks ja tulevase

väljasaatmise jaoks. PPA tegi 4. märtsil 2024 X. X.iga uue intervjuu, milles tõi esile eelmise

vestluse ebakõlad. X. X.il on nüüd võimalus esitada tõendeid. Pärast seda peab PPA koostama

otsuse, selle tõlkima ja taotlejale kätte toimetama. Haldusmenetlus lõppeb haldusakti teatavaks

tegemisega. VRKS § 361 lg 2 p 4 on kohaldatav kuni lõpliku otsuse (vt VRKS § 31 lg 2)

tegemiseni. Halduskohtul tuleb rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse

vaidlustamise korral rakendada uurimisprintsiipi ja teha võimaluse korral ise uus otsus. Ka

Euroopa Komisjon on sellist lähenemist toetanud.

7.2. Põgenemisohtu saab tõdeda VSS § 68 p-de 6 ja 8 alusel. X. X. on mitmel intervjuul

kinnitanud, et ta ei soovi Venemaale tagasi minna. Ta ületas piiri ettekavatsetult ebaseaduslikul

viisil. Tema algne eesmärk ei olnud taotleda rahvusvahelist kaitset siin, vaid liikuda edasi Kesk-

Euroopasse. Põgenemise ohtu suurendab see, et mees teab praeguseks, et PPA tema ütlusi ei

usu ja tema rahvusvahelise kaitse taotlus võib jääda rahuldamata.

7.3. X. X.it on alust kinni pidada ka VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel. X. X.i sõnul viibis ta aastatel

2020–2023 rangema režiimiga koloonias. Sinna paigutatakse inimesed, keda on korduvalt

kriminaalkorras karistatud. Ta ületas piiri ebaseaduslikult ja kohtud on leidnud, et tema Eestisse

saabumise asjaolud äratavad kahtlust. Praeguses julgeolekuolukorras on suurenenud Venemaa

Föderatsiooni kodanikest lähtuv oht riigi julgeolekule.

7.4. Põgenemisoht on põhjendatud ka VSS § 68 p 4 alusel. Kaasani linnakohtu 25. mai 2015. a

otsuse järgi röövis ta 17. detsembril 2012 talle teenust osutanud prostituuti, ähvardades teda

relvataolise esemega. Mehele määrati kolmeaastane vanglakaristus.

7.5. Leebemaid järelevalvemeetmeid (VRKS § 29) pole põgenemisohu tõttu võimalik tõhusalt

kohaldada. Tema varasem käitumine ei anna alust teda usaldada. Vabaduses viibides võib ta

hakata end varjama või lahkuda mõnda teise Schengeni ala riiki. Tal pole PPA-le teadaolevalt

Eestis lähedasi ega võimalikku elukohta.

7.6. Kinnipidamine ei riiva X. X.i õigusi ülemäära. See ei ohusta tema tervist ega turvalisust.

Kinnipidamiskeskuses on talle tagatud majutus, toitlustus, arstiabi kättesaadavus ja võimalus

viibida värske õhu käes.

8. Istungil vaidles X. X. PPA taotlusele vastu. Mees selgitas, et PPA on tema sõnu valesti

mõistnud. Kui ta politseisse pöördus, ütles ta, et soovib külastada tuttavaid Saksamaal, kui

selleks võimalus avaneb. Ta ei kavatsenud lihtsalt Saksamaale sõita. Seda kinnitab fakt, et ta

pöördus vabatahtlikult politseisse. Ta ei esitanud varjupaigataotlust Narvas, kuna jõudis sinna

hilisõhtul. Ta sõitis Tallinna, puhkas ja pöördus siis politseisse. Varem on leitud, et

põgenemisohtu kinnitab see, et pole usutav, et mees ujus üle Narva jõe. Tänaseks on PPA-l selle

kohta tõendid olemas.

8.1.

KPK-s viibides ei saa X. X. koguda tõendeid varjupaiga saamiseks. Vajalikud

dokumendid läksid kaduma koos Narva jõkke uppunud seljakotiga. X. X. peab tõendite

taastamiseks inimestega suhtlema. Osa tõendeid on ta saanud interneti vahendusel.

8.2.

X. X.i sõnul on ta füüsiliselt enam-vähem terve, kuid tema psühholoogiline tervis

kannatab.

8.3.

Põgenemisoht on väga väike. Vabaduses saaks X. X. isikut tõendava dokumendi

(rahvusvahelise kaitse taotleja kaart).

8.4.

Vastuseks kohtu küsimusele selgitas X. X., et viibis esimesel korral vanglas röövimise

eest (kriminaalkoodeks § 162). Uurimise all oli ta üheksa kuud ja vanglas üheksa kuud. Teisel

korral oli ta vanglas kaks aastat ja kuus kuud. Teda karistati väljapressimise eest

(kriminaalkoodeks § 163).

9. PPA esindaja selgitas istungil vastuseks kohtu küsimusele, et selle kohta, kas VRKS §

361 lg 2 p 4 saab kohaldada ka pärast seda, kui PPA langetab otsuse varjupaigamenetluses, on

olnud vaidlusi. PPA pöördus selguse saamiseks Siseministeeriumi poole. Ministeerium küsis

seisukohta Euroopa Komisjonilt ja sai vastuse (digitoimiku leht (dtl) 380).

Komisjoni vastuse järgi on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33/EL, millega

sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded, art 8 lg 3 p b kohaldatav kuni

lõpliku otsuse tegemiseni. Kui inimene vaidlustab varjupaiga andmisest keeldumise otsuse, on

ta jätkuvalt varjupaigataotleja staatuses ja kohaldada tuleb direktiivi nõuded (mitte üksnes

kinnipidamisele kohalduvaid norme, vaid ka teisi). Siiski tuleb kinnipidamist otsustades silmas

pidada kõiki art 8 nõudeid (mitte üksnes põgenemisohu esinemist): individuaalset hindamist,

leebemate meetmete puudumist, õiguspärast eesmärki ja nõuet, et kinnipidamine kestaks üksnes

lühima võimaliku aja.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus võtab asja juurde PPA 22. märtsil 2024 esitatud tõendi (Euroopa Komisjonist

saadetud ingliskeelne vastus). Kuna kohus lahendab PPA taotluse lihtmenetluses ja viivitamata,

võtab kohus tõendi vastu ilma tõlketa (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lg 4 ja

§ 134 lg 2 p 4). Istungil kinnitas X. X.i esindaja, et saab inglise keelest aru. X. X. ütles, et saab

selle dokumendi enda jaoks tõlkida sõnastiku abil.

11. Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alustel,

kui leebemaid järelevalvemeetmeid pole võimalik kohaldada. Kinnipidamine peab olema

kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil

rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid.

12. PPA taotleb esmalt X. X.i kinnipidamist VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud alusel: see on

vajalik tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses oluliste asjaolude väljaselgitamiseks.

PPA hinnangul on oht, et X. X. vabaduses viibides põgeneks.

13. VRKS § 361 lg 2 p 4 peamine eesmärk on tagada inimese kättesaadavus

menetlustoiminguteks, mis on vajalikud rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses oluliste

asjaolude selgitamiseks (nt ärakuulamine). Väljaselgitamist vajavad asjaolud seonduvad

eelkõige pagulase staatuse aluseks olevate väidete kontrollimisega (nt tagakiusukartust

põhistavad asjaolud), mis eeldavad inimese isiklikku osalust ja kättesaadavust.

14. Kohus on varem lubanud X. X.it sel alusel kinni pidada. Praeguse määruse tegemise aja

seisuga on see endiselt põhjendatud. PPA on selgitanud, et tegi 4. märtsil 2024

X. X.iga intervjuu, kus juhtis tema tähelepanu ebakõladele tema väidetes. Taotlejal on nüüd

võimalus neile seisukohtadele vastata ja tõendeid esitada. On vajalik, et X. X. oleks tema

taotlusega seotud asjaolude väljaselgitamiseks kättesaadav.

15. Oht, et X. X. vabaduses viibides põgeneb, esineb endiselt. Mees on kinni peetud Eesti

välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu (VSS § 68 p 8). Kohtud on varem leidnud, et tema

selgitused oma liikumiste kohta pole usutavad. Isegi kui praeguseks on selgunud, et mees

tõepoolest ujus üle Narva jõe, ei ole endiselt selge, kuidas ja mis eesmärgiga ta sealt Tallinna

liikus. Põgenemise ohtu kinnitab ka see, et tegu on inimesega, kes on varem korduvalt

seadusega pahuksisse sattunud ja kandnud vanglakaristust röövi ning väljapressimise eest (VSS

§ 68 p 4). Ka asjaolu, et PPA on andnud X. X.ile teada oma esialgse hinnangu, et tema

varjupaigataotlus võib jääda rahuldamata, suurendab ohtu, et mees loobub oma viibimise

seadustamisest ja asub end varjama.

16. Varjupaigataotluse kohta tuleb PPA-l teha otsus hiljemalt 25. aprillil 2024 (vt VRKS §

181 lg 1), kui ei esine alust taotluse läbivaatamise tähtaega pikendada (vt VRKS § 181 lg 2).

Kohus ei nõustu PPA-ga selles, et VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud kinnipidamise alust võiks

jätkuvalt kohaldada ka juhul, kui PPA teeb otsuse X. X.i taotluse tagasilükkamise kohta. Senises

kohtupraktikas pole seda võimalikuks peetud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri

2023. a määrus asjas nr 3-23-246, p 9).

17. Riigikohus on VRKS § 361 lg 2 p 4 kohta selgitanud, et sel alusel inimese kinnipidamist

taotledes peab PPA ära näitama, milliseid andmeid on vaja täpsemalt kontrollida. Inimese

kinnipidamiseks peab olema konkreetne ja pakiline vajadus (17. aprilli 2020. a määrus asjas nr

3-19-1068, p 25). Võimalus, et inimene vaidlustab tema varjupaigataotluse tagasilükkamise

kohta tehtud otsuse, samuti võimalus, et järgnevas kohtumenetluses tekkib vajadus tema

osalusel asjaolusid välja selgitada, on hüpoteetiline. Tegu pole konkreetse ja pakilise

vajadusega, mis õigustaks inimeselt vabaduse võtmist.

18. VRKS § 361 lg 2 p-s 4 põhineb direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-l b. Euroopa Kohus on

selgitanud, et võttes arvesse seda, kui rasket vabadusõiguse riivet kinnipidamine endast kujutab,

ja selle õiguse tähtsust, on liikmesriigi pädevate asutuste võimalus kolmanda riigi kodanikke

kinni pidada rangelt piiritletud (otsus asjas C‑72/22 PPU Valstybės sienos apsaugos tarnyba jt,

p-d 83 ja 86). Iga art 8 lg-s 3 loetletud kinnipidamist õigustav alus vastab konkreetsele

vajadusele. Punkti b alusel võidakse taotleja kinni pidada ainult siis, kui tema taotluse aluseks

olevaid asjaolusid ei ole võimalik ilma kinnipidamiseta kindlaks teha. Taotleja peetakse kinni

võimalikult lühikeseks ajaks ja teda hoitakse kinni ainult seni, kuni direktiivi art 8 lg-s 3

sätestatud alused on kohaldatavad (otsus asjas C-18/16 K., p-d 42 ja 45). Kui ilmneb, et

kinnipidamise õiguspärasuse tingimused ei olnud täidetud või ei ole enam täidetud, tuleb

puudutatud isik viivitamatult vabastada (otsus liidetud kohtuasjades C‑704/20 ja C‑39/21

Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (Examen d’office de la rétention), p 79).

19. PPA esitatud kiri Euroopa Komisjonist ei anna alust senisest riigisisesest kohtupraktikast

irduda. Vaidlust pole kirjas märgitud tõdemuse üle, et taotluse esitanud inimene on

varjupaigataotleja staatuses kuni lõpliku otsuse tegemiseni, sh tagasilükkamise otsuse

vaidlustamise tähtaja kestel (VRKS § 31 lg 1 p 1) ja halduskohtu otsuse tegemiseni (samas, p

2). Kui selle aja jooksul – näiteks kohtumenetluse raames – ilmneb konkreetne vajadus inimese

osalusel mingeid asjaolusid välja selgitada, on võimalik pidada ta kinni VRKS § 361 lg 2 p 4

alusel. Kirjas on rõhutatud, et täidetud peavad olema ka kõik muud kinnipidamise eeldused.

Olukorras, kus konkreetset vajadust mingeid asjaolusid inimese osalusel välja selgitada pole

(veel) ilmnenud, ei ole inimeselt vabaduse võtmisele seatud ranged eeldused täidetud. Seega ei

kinnita esitatud kiri kohtu hinnangul PPA järeldust, et inimese kinnipidamine võiks

VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel ilma konkreetse vajaduseta jätkuda ka pärast varjupaigataotluse

tagasilükkamist.

20. VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel võib varjupaigataotleja kinni pidada riigi julgeoleku või

avaliku korra kaitsmise eesmärgil. Inimese sellel alusel kinnipidamisega kaitstakse avalikkust

tema käitumisega kaasneda võivate ohtude eest. Inimese kinnipidamine on põhjendatud üksnes

siis, kui tema käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab

mõnd ühiskonna põhihuvi, ning oht avalikule korrale on märkimisväärne (vt Riigikohtu määrus

asjas nr 3-19-1068, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

21. Kohus nõustub PPA-ga, et X. X.i puhul on need tingimused täidetud. Ta kinnitas istungil,

et on Venemaal kahel korral kriminaalkorras karistatud: röövimise ja väljapressimise eest.

Viimase vanglakaristuse lõpust (2022. või 2023. a-l) polnud tema Eestisse saabumise ajaks

möödunud palju aega. Arvestades kuritegude iseloomu ja nende toimepanemise aega, on X.

X.ist lähtuv oht avalikule korrale piisavalt tõsine ja jätkuvalt aktuaalne. Ka selle aluse

kohaldamisel tuleb arvestada sellega, et esineb oht, et X. X. vabaduses viibides põgeneb.

22. Põgenemise ohu tõttu poleks leebemad järelevalvemeetmed (vt VRKS § 10 lg 2)

tõhusad.

23. Kuigi kinnipidamine on praeguseks kestnud juba kuus kuud, ei ole kinnipidamise

pikendamine vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Kinnipidamiskeskuses viibimine ei sea

ohtu X. X.i tervist ega turvalisust. Keskuses on tagatud majutus ja toitlustus, värskes õhus

viibimise võimalus, arstiabi ja vaba aja veetmise võimalused. Ka on X. X.il võimalik suhelda

välismaailmaga, kuna keskuses on võimalik kasutada nii mobiiltelefone kui ka internetti.

Seeläbi on X. X.il võimalik koguda ka oma varjupaigataotluse menetluse jaoks vajalikke

tõendeid.

24. Eeltoodu põhjal annab kohus loa pidada X. X.it VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinni

senikaua, kuni konkreetne vajadus tema osalusel varjupaigamenetluses olulisi asjaolusid välja

selgitada ära langeb, aga mitte kauem kui neli kuud. Kohus annab loa pidada X. X.it kinni

VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel, kuni temast lähtuva ohu äralangemiseni, aga mitte kauem kui neli

kuud.

25. Määruse avaldamisel tuleb X. X.i nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 5 ja

VRKS § 13 lg 1). Kuna X. X.it esindab kohtumenetluses riigi õigusabi korras määratud

advokaat, ei tõlgi kohus määrust tema jaoks vene keelde. X. X. saab määrusega tutvuda oma

esindaja vahendusel.

26. A. Matvejev esitas 22. märtsil 2024 taotluse riigi õigusabi tasu saamiseks (dtl 376). A.

Matvejev palus suurendada tavapärast tasumäära 100% võrra ja määrata 86 minuti vältel

ositatud riigi õigusabi tasu suuruseks 273 eurot ja 28 senti. 25. märtsil 2024 esitatud avalduses

loobus advokaat tasumäära suurendamise avaldusest ja palus määrata tasu normaalmääras.

27. Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu

maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 11 lg 1 järgi on tasu riigi õigusabi osutamise eest

halduskohtumenetluses 39 eurot iga poole tunni kohta. 86 minuti õigusabi osutamise eest tuleb

advokaadile määrata seega tasu 136 eurot ja 40 senti (koos käibemaksuga).

Pihel Sarv

/allkirjastatud digitaalselt/