1-22-3897/37 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

26. märts 2024

Kohtuasja number

1-22-3897

Kohtukoosseis

eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Aarne Sarjas ja Ingeri Tamm

Kohtusekretär

Aune Puusepp

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi üldmenetluses Tõnu Leppiku süüdistuses

karistusseadustiku (KarS) § 334 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 28. märtsi 2023 otsus

Apellant

Tõnu Leppik. Isikukood 36505165719, elukoht XXX;

juhatuse liige MTÜ-s RadugaEU; kriminaalkorras karistatud

Tartu Maakohtu 1. aprilli 2020 otsusega KarS § 394 lg 2 p-de

1 ja 3 järgi 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega

Tõnu Leppiku kaitsja vandeadvokaat Margo Normann

prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Katrin

Lindpere

Menetluse vorm

suuline, kohtuistung 29. novembril 2023

RESOLUTSIOON

1. Tühistada maakohtu otsus osas, millega:

- jäeti Tõnu Leppikule kohaldamata käitumiskontroll;

- konfiskeeriti 50-eurosed kupüürid seerianumbritega WA6791443588, WA8485657876,

WA7851525445, RB0690620675, WA4986611569, MD1312776944, WA8153071606,

WA4978563562, RA2318046054, WA9677318347, RA3446237562 ja RA1936181166;

- erineva paberraha tükid;

- musta värvi rahataolised paberid ja

- 3 omavahel ühendatud Lääne-Aafrika 10 000 frangist.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

- allutada Tõnu Leppik katseajaks KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel käitumiskontrollile.

Tõnu Leppik peab käitumiskontrolli ajal täitma KarS § 75 lg 1 p-des 1–6 sätestatud

nõudeid, st ta peab:



elama XXX;



ilmuma

kriminaalhooldaja

määratud

ajavahemike

järel

kriminaalhooldusosakonda registreerimisele;



alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid

oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;



hankima kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti

territooriumi piires kauemaks kui viiteteistkümneks päevaks;



hankima kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha

vahetamiseks;



hankima kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt

lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks;

- selgitada, et käitumiskontroll hakkab kehtima käesoleva otsuse jõustudes;

- tagastada 50-eurosed kupüürid seerianumbritega WA6791443588, WA8485657876,

WA7851525445, RB0690620675, WA4986611569, MD1312776944, WA8153071606,

WA4978563562, RA2318046054 ja WA9677318347 Apollo Kino OÜ-le;

- tagastada 50-eurosed kupüürid seerianumbritega RA3446237562 ja RA1936181166,

erineva paberraha tükid, musta värvi rahataolised paberid ja 3 omavahel ühendatud

Lääne-Aafrika 10 000 frangist Tõnu Leppikule.

3. Prokuratuuri apellatsioon ja Tõnu Leppiku apellatsioon rahuldada osaliselt ning Tõnu

Leppiku kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

4. Mõista Tõnu Leppikult Eesti Vabariigi kasuks välja Tartu Ringkonnakohtu 29.

veebruari 2024 määrusega Advokaadibüroole Normann ja Partnerid vandeadvokaat

Margo Normanni poolt apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstav tasu ja

hüvitatav kulu – 758,40 eurot. See kulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel

näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui raha jääb tähtajaks

tasumata, saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku

kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. 22. juunil 2022 esitas prokuratuur Tartu Maakohtusse Tõnu Leppiku süüdistuse, mida

prokuratuur muutis 27. veebruaril 2023. T. Leppikut süüdistatakse KarS § 334 lg 2 p 1 järgi

võltsitud raha korduvas käitlemises, mis seisnes lühidalt järgnevas.

2. Esiteks sisestas T. Leppik raha käibele laskmise eesmärgil 21. oktoobril 2019 kell 00.27

Tartus Ülikooli 2a asuvasse LHV-panga sularahaautomaati temale väljastatud pangakaardiga

võltsitud 50-eurose pangatähe, emiteerimisaastaga 2017, seerianumbriga EB4487613732 ja

plaadinumbriga E009B3.

3. Teiseks maksis ta 3. detsembril 2019 Tartus Ringtee 75 asuvas Apollo Kino OÜ (edaspidi:

Apollo Kino) iseteeninduskassas:

- kell 18.37 50-eurose pangatähega 2,99 eurose ostu eest;

- kell 18.40 50-eurose pangatähega 2,49 eurose ostu eest;

- kell 18.50 50-eurose pangatähega 2,99 eurose ostu eest ja

- jälle kell 18.50 50-eurose pangatähega 99 sendise ostu eest.

Kõik kasutatud pangatähed olid võltsitud ning T. Leppik kasutas neid võltsitud raha

käibelelaskmise eesmärgil.

4. Samas kohas maksis T. Leppik ka 5. detsembril 2019:

- kell 19.24 50-eurose pangatähega 1,29 eurose ostu eest;

- kell 19.25 50-eurose pangatähega 1,29 eurose ostu eest ja

- kell 19.26 50-eurose pangatähega 99 sendise ostu eest.

Jällegi olid kõik rahad võltsitud ning T. Leppik kasutas neid võltsitud raha käibelelaskmise

eesmärgil.

Maakohtu otsus

5. Tartu Maakohtu 28. märtsi 2023 otsusega tunnistati T. Leppik KarS § 334 lg 2 p 1 järgi süüdi

ja teda karistati 3 aastase vangistusega. Seda vangistust vähendati 2 päevase eelvangistuse võrra.

T. Leppikule Tartu Maakohtu 1. aprilli 2020 otsusega mõistetud karistus – 2 aastat ja 6 kuud

vangistust – loeti kaetuks käesolevas asjas mõistetud vangistusega. Nii saadud 2 aasta 11 kuu ja

28 päevane vangistus jäeti KarS § 73 alusel 5 aastast katseaega kohaldades täitmisele pööramata.

Maakohtu peamised seisukohad olid sellised.

6. T. Leppik sisestas 50-eurose 21. novembril 2019 LHV-panga automaati. T. Leppik tunnistab

seda isegi: ta üritas automaati sisestada mitut pangatähte, ent automaat võttis vastu vaid ühe ja

ekraanile ilmus teavitus, et kupüüri hakatakse kontrollima ning raha tema arvele ei kanta. Raha

sisestamine nähtub ka kaamera kasutamise kohta käivast videost. See ilmneb ka tõsiasjast, et

raha pandi automaati siis, kui selle juures tehti toiminguid T. Lepiku äriühingu – OÜ

OrgaminTechnology – pangakaardiga.

7. Tõendatud on seegi, et T. Leppik ostis 3. ja 5. detsembril 2019 Lõunakeskuse Apollo Kino

iseteeninduskassast asju ja maksis nende eest süüdistuses viidatud rahatähtedega. T. Leppik

tunnistas, et ta viibis tõesti iseteeninduskassa juures ja ostis sealt üht-teist. Lõunakeskuse Apollo

Kino juht K.K. ütles järgmist. Kassa tühjendati 29. detsembril 2019 ja sealt avastati seitseteist

50-eurost valeraha. Need rahad sattusid masinasse millalgi pärast 30. novembrit 2019, mil

masinat eelnevalt tühjendatud oli. Et valerahad sisestati masinasse 3. detsembril 2019 kell 18.37–

18.50 ja 5. detsembril 2019 kell 19.24–19.26, ilmneb sellest, et tegemist oli väga ebatavalise

maksekäitumisega: 50-eurostega osteti järjest odavaid asju. Ka Lõunakeskuse turvameeskonnalt

saadud kaamera 5. detsembri 2019 videosalvestiselt nähtub, et üks härrasmees tegutses kella

19.25 paiku kassa juures väga osavasti. Kohtu meelest on sellel videol ja video kuvatõmmistel

olev mees äratuntav kui T. Leppik. Niisiis sisestas süüdistuses kirjeldatud rahad 5. detsembril

2019 iseteeninduskassasse just T. Leppik. T. Leppik sisestas rahad ka 3. detsembril 2019. Esiteks

ei eita T. Leppik ise, et ta 3. detsembril 2019 seal kassas mingeid asju ostis. Teiseks oli

maksmine 3. detsembril 2019 sarnane maksmisega 5. detsembril 2019: odavaid asju osteti 50-

eurostega. T. Leppik ütles kohtus, et „ostad šokolaadi, saad väikseid rahatähti vastu“.

8. Kaitsja meelest pole tõendatud, et 17 kino makseautomaadist leitud kupüüri sisestas sinna T.

Leppik. See seisukoht pole õige. Ekspertiisi kohaselt oli kõigil 17 rahatähel samu võltsimise

tunnuseid. See viitab nende ühisele päritolule. Ka T. Leppik ise tunnistab, et ta sisestas kino

rahaautomaati sellised rahatähed, mida ta nimetab kulunuteks.

9. Järgnevalt tuleb hinnata, kas maksmiseks kasutatud kupüürid olid võltsitud. Raha võltsimine

on selle järeletegemine või ümbertegemine.

10. LHV-panga automaadist leitud rahatäht on ekspertide hinnangul võltsitud. Samuti asusid

eksperdid seisukohale, et võltsitud on ka kino ostuautomaadist leitud 17 kupüüri. Võltsitud

rahatähed on valmistatud kombineerimise meetodil: osa on õige, osa aga vale. Samad võltsimise

tunnused viitavad ühisele päritolule. Kõnealused kupüürid erinevad ametlikult käibele lastutest

selle poolest, et neil on mõned õige, kuid kahjustatud raha turvaelemendid asendatud võltsitud

turvaelementidega. Menetluse esemeks olevatel rahatähtedel on näha selliseid jälgi, mis on väga

tõenäoliselt tekitanud turvavärv1. Turvavärvi tekitatud kahjustuste maskeerimiseks on rahatähed

kombineeritud võltsitud turvaelementidega. Praegu uuritud rahadel on kahjustunud

turvaelemendid eemaldatud ja asendatud võltsitud optiliselt muutuva elemendiga ning võltsitud

aknaga kileribaga.

11. Ekspert Kairi Kriiska-Maiväli selgitas kohtus, et vaidlusaluste kupüüride näol on tegu õigete

rahatähtedega, mida on kombineeritud võltsitud osistega. Raha on töödeldud mingi keemilise

ainega. Töötlemise käigus võivad turvaelemendid eralduda. Rahatähtedele on paigaldatud

võltsitud elemendid ja see muudab raha võltsituks. Raha oli õige kuni hetkeni, mil sellele pandi

võltsitud elemendid.

12. Ekspertiisiga tuvastati mitmed tunnused, mis eristavad uuritud rahatähti õigetest:

- rahatähti on töödeldud mingi keemilise vedelikuga;

- esiküljel puudub õige optiliselt muutuv turvaelement, OVD-kile – selle asemele on liimitud

optilise elemendi imiteering kilel;

- tagakülje kahjustatud alale on tindiprintertehnikas prinditud õige rahatähe taustamuster kas

otse rahale või liimitavale ribale;

- tagaküljel akna kohas on optiliselt muutuva elemendi imitatsioon;

- rahatähtedel on osaliselt säilinud õige rahatähe masinloetavad elemendid.

13. K. Kriiska-Maiväli selgitas sedagi, et OVD-kilet tuntakse laiemas üldsuses hologrammi nime

all. Hologrammi on võimalik mehaanilise töötlusega eemaldada, tugeva pesemise käigus võib

hologramm raha pealt ära tulla. Praegu on hologrammid valmistatud teisiti kui seda muidu

tehakse. Tagaküljel on säilinud küll pärlmutterriba, ent see pole enam pärlmutter-värvi, vaid

tume. Tagakülje vasakul pool on eemaldatud õige raha üks osa ja asendatud uue osaga –

turvaelementi seal enam pole.

14. Seega saab ekspertiisiaktide ja eksperdi selgituste alusel järeldada, et kõik rahatähed on

võltsitud. Võltsimistunnused on sarnased – see viitab kupüüride ühtsele päritolule. Võltsitud

turvaelemendid rahal muudavad raha võltsituks.

15. Üldteadaolevalt on eurode emiteerimise õigus Euroopa Keskpangal ja euroala liikmesriikide

kekspankadel. Raha lastakse käibele turvaelementidega ja turvaelemendid on raha lahutamatu

osa. Saab nõustuda prokuröriga, et võltsimine seisneb raha ümbertegemises. Algselt olid 50-

eurosed õiged rahatähed, ent hiljem asuti neid muutma ehk ümber tegema: kahjustatud raha

turvaelemendid asendati võltsitud turvaelementidega.

16. Raha on võltsitud vaid siis, kui see on sobiv esinema tavalises ringluses heauskse isiku jaoks

ehtsa rahana. K. Kriiska-Maiväli ütlustest tulenevalt saab selle tingimuse täidetust jaatada.

Nimelt leidis ekspert, et kupüüride võltsimistase on päris kõrge. Ka on rahatähtedel säilinud

mõned õige raha masinloetavad elemendid ehk masinad võivad selle raha tuvastada kui õige.

17. Eeltoodust tulenevalt täitis T. Leppik KarS § 334 lg 2 p 1 objektiivse koosseisu.

1 Asja parema mõistmise huvides olgu viidatud sellele, mida tähendab ekspertiisiakti kohaselt turvavärv. Turvavärv

ehk IBNS-värv on vargusevastane kaitseelement kassettides, kus hoitakse või transporditakse raha. Ründe korral

kaitsemehhanism plahvatab ja rahatähed määritakse värviga. Tugevate kemikaalidega on võimalik värvaine hiljem

küllaltki suures osas eemaldada. (kd 1, tl 53 pöördel) (Ringkonnakohtu märkus)

18. Subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu elementide osas. T. Leppiku

sõnul ei olnud tal tahtlust lasta käibele võltsitud raha. Ta kontrollis kõigi võimalike meetoditega,

kas raha on õige – sealjuures ka selliste meetoditega, mida tavainimesed kasutada ei saa.

19. T. Leppik väitis raha päritolu kohta järgmist. Ta sai raha 2019. aasta oktoobris. Ta oli

parajasti Türgis oma äripartneri Salahadini juures, kui tolle kontorisse tuli Mogamed. Mogamed

ütles, et tal on võimalik osta Golden Bazaarilt kulunud 50-euroseid rahatähti 25% allahindlusega

– kokku 30 000 eurot. Golden Bazaar on suur turg, kus kaubeldakse kullaga. Mogamedil oli

parajasti raha ainult 10 000 euro ostmiseks. Mogamed aga palus, et T. Leppik ja Salahadin

ostaksid raha välja ning tema – st Mogamed – ostab selle raha neilt kolme päeva pärast ära. T.

Leppik, Salahadin ja Mogamed läksid koos Golden Bazaari ja seal müüs üks Erhani nimeline

mees neile 30 000 eurot. Nad kontrollisid rahatähti neil kaasas olnud rahadetektori ja

detektorpliiatsiga. Nad viisid raha Salahadini kontorisse ja kolm päeva hiljem ostiski Mogamed

need rahad välja. T. Leppikul endal olid katkised 200-eurosed kupüürid ja ta vahetas need 50-

euroste vastu välja. Nii ta selle raha saigi.

20. Kohtueelses menetluses väitis T. Leppik aga seda, et ta tuli Türgist 7000–8000 euroga, mille

ta oli saanud osaliselt Türgi pangast ja osaliselt mingitelt võlgnikelt. Kohtus selgitas T. Leppik

niisugust väidet seeläbi, et Mogamed oligi võlgnik, kes raha temalt ja Salahadinilt välja ostis.

21. Kohus pidas T. Leppiku ütlusi raha päritolu kohta segaseks ja vastuoluliseks.

22. Euroopa uurimismääruse kohaselt avastati 16. augustil 2019 Riia lennujaamas, et Türgist

saabunud T. Leppikul oli käsipagasis ligi 14 000 eurot deklareerimata sularaha, sh 7

võltsimistunnustega 200-eurost ja 2 võltsimistunnustega 50-eurost. Toona selgitas T. Leppik, et

probleemsed 200-eurosed kupüürid sai ta ammu ja need olid niiskuses hoiul; kust sattusid tema

kätte kaks problemaatilist 50-eurost, ta ei tea.

23. Lätis koostatud ekspertiisiaktiga tuvastati järgmist. 50-eurostele oli kleebitud sobimatu

holograafiline riba ja pangatähtede pinnal on sobimatu värvaine jäägid. Rahatähtede paberkiht on

kahjustunud ja kujutise värvitoonid on erinevad. Rahadel on kasutatud keemilist ainet.

Pangatähtede tagaküljele on kleebitud sobimatu holograafilise riba akna kujutis.

24. T. Leppik selgitas Lätis juhtunu kohta järgmist. Tal oli 16. augustil 2019 Türgist tulles kaasas

liiga palju sularaha ja selle eest maksis ta 2700 eurot trahvi. Ta oli kindel, et talt uurimiseks ära

võetud seitse 200-eurost ja kaks 50-eurost on õiged rahad. Hiljem sai ta aga teada, et neil rahadel

olnud hologrammid polnud sobivad. Ta isegi ei saanud süüdistusest aru. Ta oli kindel, et ta ei

saanud neid rahatähti kui kulunuid. Ta sai need kupüürid hoopis vahetusest tagasi. Saab oletada,

et selliseid rahatähti oli Türgis juba ammu enne seda juhtumit käibesse pandud. 200-eurosed talle

tagastati, aga 50-eurosed valede hologrammide tõttu hävitati. Lätis temalt ära võetud ja Eestis

automaatidesse pandud rahad ei pärine ühest allikast. Lätis ära võetud 50-eurosed sai ta vahetuse

korras: ta ostis mingit juveliiritoodet ja sai tagasi kaks 50-eurost. Rahadel olid nii väiksed

kulumise jäljed, et ta isegi ei mõelnud.

25. T. Leppikul Lätis ära võetud 50-eurosed on väga sarnased Eestis automaatidesse sisestatud

rahaga. Rahatähtede tagaküljel olev riba pole pärlmutter-värvi, vaid on tume. Mõlemal juhul

kombineeriti õiget raha valede elementidega. Rahatähti oli töödeldud keemiliselt ja neil esines

värvaine jääke. Ehkki kriminaalmenetlus Lätis lõpetati, pidi T. Leppikul tekkima kahtlus 50-

euroste osas juba augustis, seoses eelviidatud juhtumiga Riia lennujaamas. T. Leppikul pidi

tekkima kahtlus, et ka teised tema valduses olevad 50-eurosed võivad olla võltsitud. 19.

oktoobril 2019 nägi T. Leppik LHV-panga automaadis teavitust, et raha ei kanta tema kontole,

vaid suunatakse kontrolli. Sellegipoolest kasutas T. Leppik samasugust raha edasi – kinos

makstes.

26. T. Leppik mõistis, et võltsituteks osutunud rahatähed olid tavalisest rahast erinevad: T.

Leppik nimetas neid „kulunud rahaks“. T. Leppik tunnistas, et ta hoidis „kulunud“ rahatähti

„õigetest“ eraldi. Seega suutis ta tuvastada, millised rahad on õiged ja millised võltsitud. Et T.

Leppik teadis, et kõnealune raha on võltsitud, ilmneb ka sellest, et ta on terve menetluse kestel

andnud vastuolulisi ja ennastõigustavaid ütlusi.

27. Vastuolulised on suisa mõningad kohtus antud T. Leppiku ütlusel. Prokurörile väitis T.

Leppik, et ta tahtis kinos saada väikseid rahatähti, et oma samuti Lõunakeskuses olnud lastele

taskuraha anda – ehk ta sisuliselt vahetas kupüüre. Kaitsjale ütles T. Leppik aga, et tema sooviks

oligi midagi osta. Kohtueelselt oli T. Leppik esitanud veel kolmanda versiooni: ta tahtis kulunud

kupüürid ära vahetada, sest ei soovinud neid Eesti Panka viia. Väide lastele taskuraha andmise

kohta on ka seetõttu ebausutav, et T. Leppik sai automaadist tagasi sadu eurosid. Ka oleks

ostukeskuses paremaid võimalusi rahavahetuseks: seda oleks saanud teha mõnes kaupluses

müüja kaudu, kes oleks saanud raha ehtsust vastava masina abil kontrollida. Sularahamakse

automaat aga oli anonüümne. Just seetõttu T. Leppik seda kasutaski.

28. Tõendatud on tõesti, et T. Leppik on rahatähti Eesti Pangas ümber vahetanud. Ta aga vahetas

ümber selliseid pangatähti, millel oli niiskuskahjustus. Praegu ei olnud tegemist taoliste

kupüüridega ja neid poleks olnud võimalik Eesti Pangas ära vahetada.

29. T. Leppiku valdusest leiti tavapäratult palju ebatavalist raha. Muu hulgas leiti erinevate

paberrahade tükke ja puru, musta värvi rahataolisi pabereid, kummalisi eurokupüüre ja omavahel

ühendatud rahatähti. Üks nii avastatud 50-eurone oli küll ehtne, ent sellel olid turvavärvi välja

pesemisele iseloomulikud tunnused. Teine 50-eurone oli samuti õige raha, ent see oli kaetud

turvavärviga. Omavahel kokku ühendatud rahad olid Lääne-Aafrika frangid ja neil oli näha

punast turvavärvi laadset määrdumist. Oli ka lagunenud pangatähti, mida on keemiliselt

töödeldud. Musta värvi rahataoliste paberite hulgas oli nii ehtsat raha kui ka raha meenutavaid

asju: Venetsueela, Eesti ja USA rahatähti. Need esemed viitavad ekspertide hinnangul nn wash-

wash money pettusele (musta raha kelmus).

30. T. Leppiku telefonist leiti vestlusi, kus T. Leppik oli suhelnud erinevate inimestega rikutud

pangatähtede üle. 17. juunil 2020 saatis Avetiq Kahninyan T. Leppikule pildid raha

hologrammidest ja päris, kas tegemist on originaaliga. 28. juulil saatis A.K. T. Leppikule pildid

rohelise värviga määrdunud 50-eurostest. Kaks päeva hiljem saatis sama inimene T. Leppikule

videofaili, millel on näha Türgi rahatähed ja see, kuidas valeraha-detektorisse sisestatakse

roheliseks määrdunud 50-eurosed. 20. augustil 2020 saatis A.K. T. Leppikule video ja

häälsõnumi punaseks määrdunud 20- ja 50-eurostest. Selle faili saatis T. Leppik edasi kasutajale

nimega Magomed. Ehkki need vestlused toimusid pärast kuritegu, kinnitavad nad ikkagi seda, et

T. Leppikul oli kontakte, kellel oli juurdepääs võltsitud rahale ja hologrammidele.

31. Seega kasutas T. Leppik otsese tahtlusega võltsitud raha selle käibele laskmise eesmärgil –

seda 21. oktoobril, 3. detsembril ja 5. detsembril 2019. Õigusvastasust ega süüd välistavaid

asjaolusid ei esine.

32. KarS § 334 lg 2 võimaldab 2- kuni 10-aastast vangistust. T. Leppikul on üks kriminaal- ja

kolm väärteokaristust. Ta pani praegused kuriteod toime ajal, mil menetleti tema vastast

rahapesu-süüdistust. T. Leppik sisestas raha automaatidesse mitmeid kordi. Samas ei lasknud ta

ringlusse märkimisväärselt suurt hulka raha – kokku 400 eurot. Seega on T. Leppiku süü

keskmisest pigem väiksem. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Seega

tuleb T. Leppikule mõista vangistus. Prokurör taotles siiski liiga karmi karistust. Põhjendatud on

mõista sanktsiooni alammäära lähedale jääv karistus: 3-aastane vangistus. Seda tuleb vähendada

kahe eelvangistuspäeva võrra. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel tuleb lugeda T. Leppikule Tartu

Maakohtu 1. aprilli 2020 otsusega mõistetud 2 aasta ja 6 kuuline vangistus praegu mõistetava

karistusega kaetuks. Seega jääb karistuseks 2 aasta 11 kuu ja 28 päevane vangistus. See

vangistust tuleb jätta KarS § 73 alusel 5-aastast katseaga seades täitmisele pööramata.

Käitumiskontrollile ei saa T. Leppikut allutada eeskätt seetõttu, et ta elab Türgis. Ka on

kuritegudest möödunud pikk aeg.

33. Maakohus ka konfiskeerimis mitmeid asju ning tegi otsustused menetluskulude osas.

Apellatsioonimenetlus

34. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokuratuur, T. Leppik ja tema kaitsja

vandeadvokaat Margo Normann. Lühidalt on apellatsioonide sisu selline.

35. Prokuratuur leiab, et maakohus mõistis T. Leppikule liiga leebe karistuse. Sanktsiooni

keskmine määr on 6-aastane vangistus. T. Leppik käitles raha kolm korda ja kahel viimasel

korral lasi T. Leppik käibele mitmeid võltsitud rahatähti. Seda silmas pidades ei saa ka käideldud

raha võrdlemisi vähene summa – 400 eurot – tuua endaga kaasa vaid sanktsiooni alammäära

lähedal olevat vangistust. Et T. Leppik pani kuriteod toime ajal, mil menetleti tema eelmist

kuritegu, pole õige kohaldada katseaega ilma käitumiskontrollita. T. Leppik pole oma süüd

tunnistanud ega tegu kahetsenud. Seega pole põhjust eeldada, et T. Leppik on teinud vajalikke

järeldusi, mistõttu on tarvis allutada ta KarS § 74 alusel käitumiskontrollile. Niisiis tuleb T.

Leppikut karistada 5-aastase vangistusega ja seada talle 5-aastane katseaeg koos

käitumiskontrolliga.

36. Kaitsja meelest tuleb T. Leppik õigeks mõista.

37. 50-eurosed ei ole võltsitud. Ilmselt kujutab raha võltsimine endast 99,9% juhtudest raha

järele tegemist. Tõenäoliselt on siiski võimalik ka raha ümbertegemine. See aga pole võimalik

viisil, mida käsitleb süüdistus. Õigele rahatähele hologrammi paigutamine ei ole võltsimine

ümbertegemise tähenduses. Rahatähe kõige olulisemad identifitseerimist võimaldavad tunnused

on muutmata. Ümbertegemine peab puudutama raha olulisi ja individuaalseid tunnuseid.

Ümbertegemine võib seisneda kahe erineva seerianumbriga kupüüri kombineerimises üheks

rahatäheks. Seda praegu ei ole tehtud. Hologramm ei ole rahatähe individualiseerimist võimaldav

turvaelement, sest ta ei ole unikaalne ega individuaalne. Rahatähtede ehtsust kontrollivad

süsteemid tuvastavad rahatähe unikaalseid turvaelemente, mitte hologramme. Ka Apollo Kino

iseteeninduskassa ei tuvastanud hologrammi võltsitust.

38. Isegi kui pidada pangatähti võltsituks, ei saa tõsikindlalt järeldada, et T. Leppik soovis

võltsitud rahatähti tahtlikult käibele lasta. T. Leppiku kinnitusel kontrollis ta isiklike

turvaseadmetega rahatähtede ehtsust. Eksperdi kinnitusel on hologrammid kõrgel tasemel ja

silmaga ei ole võimalik nende mitteehtsust tuvastada. Seega ei saanud ka T. Leppik olla

hologrammi võltsitusest teadlik.

39. Kulunud rahatähele hologrammi paigutamiseks puudub vajadus, sest kulunud rahatähti

vahetatakse uute vastu ka ilma hologrammita – kui sellest on säilinud 51%.

40. Raha saab lugeda ümbertegemise läbi võltsituks ainult siis, kui muudetakse raha

individuaalseid tunnuseid, eriti raha seerianumbrit.

41. Apollo Kinos juhtunu osas pole ekspert veenvalt rahatähtede võltsitust tõendanud. Kui

eksperdi meelest on võltsitud OVD-kile, tuleb selgitada, mille alusel tehakse OVD-kile võltsitus

kindlaks. Ekspert ei teadnud, millised on hologrammi tehnilised nõuded. Et eksperdi meelest ei

tee OVD-kile puudumine raha valerahaks, ei tee ka väär või võltsitud OVD-kile rahatähte

võltsituks. Ekspert väitis ekslikult, et rahal oli säilinud masinloetavad elemendid vaid osaliselt –

samas aga ei osuta ekspert mitte ühelegi masinloetavale elemendile, mis ei oleks säilinud.

42. Kohus pidas mõõduandvaks seda, kas raha on sobiv esinema tavalises ringluses heauskse

isiku jaoks ehtsa rahana. Tõepoolest ei saa pidada T. Leppikut tavaliseks isikuks, sest ta tegeleb

kulunud ja kahjustatud rahaga. Siiski käitus T. Leppik mõistusepäraselt ja heauskselt. Tal on

raha kontrollimist võimaldavad seadmed. Ta on vahetanud Eesti Pangas tuhandeid eurosid

kulunud või kahjustunud raha. Kulunud raha on ta paigutanud makseautomaatide teel ka tema

enda võimu all olevatesse äriühingutesse.

43. T. Leppiku ütluste segasus ja vastuolulisus ei anna veel alust T. Leppikut süüdi mõista. Nt

kaitsja ei suuda mäletada, kus ta mingite rahatähtedega poole aasta eest maksis. Ka kaitsjal on

makseautomaat võtnud raha kontrolli, ent hiljem on kõik laabunud. Kinos olnud automaat võttis

raha vastu ehk T. Leppik tegi kõik selleks, et rahatähtede ehtsuses veenduda, mistõttu ta polnud

pahatahtlik.

44. T. Leppik lasi raha ringlusse seaduslikul viisil. Ta ei käitunud konspiratiivselt.

Konspiratiivsust ei saa tuletada sellest, et T. Leppik ei läinud rahaga mõne müüja juurde midagi

ostma. Kui raha ei pidanud võltsituks iseteeninduskassa, ei oleks seda eeldatavasti teinud ka

müüjate käsutuses olevad raha kontrollimise masinad. Liiatigi ei võta müüjad probleemide

esinemise korral raha ära, vaid tagastavad selle ostjale. T. Leppikul polnud alust eeldada, et tema

isik jääb makseautomaadi kasutamise korral tuvastamatuks.

45. Kulumistunnustega raha sisestamine makseautomaati pole keelatud. Pole tõendatud, et kõik

kino makseautomaadist leitud problemaatilised rahatähed sisestas sinna T. Leppik. Tegelikult

heidetigi T. Leppikule ette vaid 7 kino makseautomaadist leitud rahatähe käibelelaskmist. Pole

võimalik mõista, miks ei tehtud seesugust etteheidet kõigi sealt automaadist saadud sarnase 50-

eurose, st 17 kupüüri osas. Pole teada, millised 7 rahatähte 17 hulgast T. Leppik sisestas.

46. T. Leppiku teadmist sellest, et raha oli võltsitud, ei saa tuletada Lätis juhtunust. Lätis suunati

raha üksnes järelkontrolli. Et masin õiget raha kontrolli saadab, on tavaline. Lisaks jõudsid Lätis

toimunu asjaolud T. Leppikuni alles pärast käesoleva menetluse esemeks olevaid tegusid.

47. Ka T. Leppik ise soovib, et ta õigeks mõistetaks.

48. On tavaline, et pangaautomaat võtab kulunud rahatähe kontrolli. Tal on seda varemgi

juhtunud ja pärast kontrolli lõppu on raha kantud tema kontole. T. Leppik ei soovinud LHV-

panga automaati 50-eurose sisestamist varjata, sest päeval pärast raha automaati panemist

helistas ta ise LHV-panka ja uuris, mis selle rahaga saab. See näitab, et T. Leppiku meelest olid

tema valduses ainult õiged rahatähed. Ka pank ei väitnud, et tegemist on võltsimiskahtlusega

kupüüriga.

49. Vaidlusaluste rahade kino makseautomaati sattumist ei saa T. Leppikuga seostada.

50. T. Leppiku käes on olnud ainult õiged rahad: ta on rahade ehtsust kontrollinud

valerahadetektoriga ja muul moel.

51. T. Leppiku kodus on erinevaid rahatähti ja nendega seonduvat palju seetõttu, et ta kirjutab

raamatut „50 suurpettust või tasuta juust hiirelõksus“.

52. T. Leppik on tegelenud kulunud rahatähtedega alates 2014. aastast. Talle on saadetud palju

kupüüre selleks, et ta saaks need Eesti Pangas uute vastu vahetada. Seda seetõttu, et seesugused

rahatähed ei lähe ühestki detektorist läbi ja neid mujal ei vahetata. T. Leppik ongi need Eesti

Pangas ära vahetanud.

53. T. Leppik soovis, et A.K. kuulataks video teel üle, aga kohus sellest keeldus.

54. T. Leppiku selgitused raha päritolu kohta pole segased ega vastuolulised. Uurija ei soovinud

kohtueelses menetluses teada saada, millistelt võlgnikelt T. Leppik Türgist toodud raha sai –

antud isiku tuvastamine teises riigis oleks menetluse väga pikaks ajanud. T. Leppiku telefonis

olevad sõnumid kinnitavad, et 50-eurosed osteti tõesti 25% allahindlusega. Kui T. Leppik

mõistis, et nõnda hangitud rahatähtedega on midagi viltu, lõpetas ta suhtlemise nii Mogamedi kui

ja A.K. iga.

55. Kohus ei oleks tohtinud pidada eluliselt mitteusutavaks seda, et Mogamed oli nõus vahetama

kehvas seisus 200-eurosed kulunud 50-euroste vastu. Seda seetõttu, et selle kohta T. Leppikult

midagi ei küsitud.

56. T. Leppikul olnud rahatähed oleks läbinud ka poemüüjate kasutatava detektori kontrolli.

Raha vahetamine poemüüja juures oleks olnud aeganõudvam: oleks pidanud ootama järjekorras.

T. Leppiku lootusest anonüümsusele rääkida ei saa, sest T. Leppik teadis turvakaamerate

olemasolust kaubanduskeskustes.

57. Vastuolu ei esine ka ses osas, mis põhjusel T. Leppik kino makseautomaati kasutas. Nii

kohtueelses menetluses kui ka kohtus nimetas T. Leppik üheselt 50-euroste lahti vahetamise

põhjustena: 1) oli vaja lahti vahetada, 2) raha oli kulunud, 3) oli vaja midagi osta ja 4) lastele oli

tarvis anda peenraha. Kohus ei või oletada, milline võimalus ja soov T. Leppikul oma lastele

raha andmisel oli.

58. T. Leppiku teadmist raha võltsitusest ei saa rajada sellele, mis juhtus Lätis. T. Leppik eeldas,

et kontrollimiseks ära võetud rahad antakse talle tagasi. Et Lätis alustati kriminaalmenetlust, sai

T. Leppik teada alles 2020. aasta augustis. Pealegi leiti selle menetluse käigus, et tegemist oli

õigete rahadega, millele lihtsalt olid peale kleebitud sobimatud hologrammid.

59. Lätis ei avastatud 50-eurostelt turvavärvi jääke. Eestis tehtud ekspertiisi viited turvavärvile

on valed. Lätis asuti seisukohale, et T. Leppikult ära võetud 50-eurosed olid õiged rahatähed,

millele oli vaid kleebitud sobimatud hologrammid.

60. Valerahadetektorite valmistajad annavad valeraha tuvastamisel 100% garantii. Maakohtu

otsusest aga järeldub, et nii kinos olnud detektor kui ka T. Leppiku kasutuses olevad detektorid

eksivad: peavad võltsitud raha õigeks. Seega on valerahadetektorid valmistanud ettevõtted

pannud toime kuriteo. Ka kinotöötaja K.K. oli imestunud, et selline asi on võimalik.

61. T. Leppik on viinud kahjustatud rahatähti Eesti Panka suurtes kogustes ja Eesti Keskpangas

deklareerinud, et tal on selliseid rahatähti 5 miljoni euro ulatuses. Ka on T. Leppik viinud

selliseid rahatähti suurtes kogustes oma ettevõtete pangaarvetele. Mõnikord on kupüüride osas

tekkinud kahtlusi, ent need kupüürid on siiski ehtsad olnud.

62. Eestis tehtud ekspertiis ei olnud põhjalik. Lätis lõigati 50-eurosed kihiliselt lahti ja turvavärvi

ei leitud. Eestis aga asuti vaid visuaalse vaatluse teel oletuslikult seisukohale, et arvatavasti või

tõenäoliselt on rahatähtedel turvavärvi kahjustused. Selline oletuslik järeldus on vale.

63. Eurosid emiteerib Euroopa Keskpank. See õigus hõlmab ka pädevust võtta meetmeid euro

pangatähtede kui maksevahendi ehtsuse hindamiseks. Praegu ekspert Euroopa Keskpangaga ei

konsulteerinud ega seda menetlusse ei kaasanud. Seetõttu ei ole ka eksperdi hinnang õige. Ka ei

olnud kohus nõus kaasama Eesti Panka. Euroopa Keskpanga oleks pidanud kaasama

kannatanuna.

64. Kohus eksis ka seeläbi, et ta otsustas rahatähed konfiskeerida ehk ringlusest kõrvaldada. Et

rahade emiteerija on Euroopa Keskpank, tuleb kupüürid tagastada Euroopa Keskpanga Eesti

Keskpanka. Vaid tema saab teha otsuse rahatähtede edasise saatuse kohta.

65. T. Leppiku kodust võetud asitõendid, pakend nr 3 ja pakend nr 16, T. Leppikule tema

kollektsiooni jaoks tagastada, kuna need paberid ja rahatähed ei ole seotud kriminaalasjaga.

66. Lätis tehti õigesti, aga Eestis valesti.

67. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et ekspert konsulteeris Eesti Pangaga Euroopa

Keskpanga võltsingute seiresüsteemi menetluskäsiraamatu seisukohtade rakendamise osas.

68. Euroopa Keskpank on ka 2022. ja 2023. aastal teada andnud, et europangatähed on jätkuvalt

usaldusväärne ja turvaline maksevahend. Seega ei saa väita, et praeguse menetluse esemeks

olevad 50-eurosed rahatähed kahandasid euro või finantssüsteemi usaldusväärsust.

69. Euroopa Keskpanga poolt emiteeritud raha võltsimiseks saaks lugeda ainult seda, kui

muudetakse raha nimiväärtust.

70. Pelga võltsimiskahtluse põhjal ei saa teha järeldust, et raha ongi võltsitud.

71. Euroopa Keskpanga poolt õiguspäraselt emiteeritud rahatäht ei muutu kokkupuutel

kemikaaliga võltsituks. Ringluses olevad rahad puutuvad paratamatult erinevate ainetega kokku.

Kemikaali võidakse kupüürile kanda selleks, et tuvastada selle ehtsust.

72. Euroopa Keskpank on oma juhendmaterjalides möönnud, et purunenud raha

kokkukleepimine või rahale märgete tegemine ei muuda õiguspäraselt emiteeritud raha võltsituks

(EKP otsus 16.09.2010; 2010/59/EL).

73. Isegi kui OVD-kile oli praegu järgi tehtud, ei saa seda T. Leppikule ette heita: selle

avastamine ei olnud T. Leppiku jaoks võimalik.

74. Õigele rahatähele võltsitud hologrammi paigaldamine rikub küll raha, kuid ei tee seda

valerahaks.

75. Ringkonnakohtu istungil jäid pooled varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Prokuratuur

vaidles vastu T. Leppiku ja tema kaitsja apellatsioonile ning viimased polnud päri prokuratuuri

esitatud kaebusega.

Ringkonnakohtu seisukoht

76. T. Leppiku hinnangul on rikutud menetlusõigust: A.K. i oleks pidanud üle kuulama ja

ekspertiisid tehti valesti.

77. A.K. i video teel üle kuulamist taotleti kaitseaktis (kd 1, tl 6 pöördel). Prokuratuur vaidles

sellele ülekuulamisele eelistungil vastu (kd 1, tl 8 pöördel). Kohus uuris eelistungil T. Leppiku

kaitsjalt, kas välismaalane A.K. üldse oleks kättesaadav – kaitsja vastas sellele küsimusele

jaatavalt (kd 1, tl 8 pöördel), ent palus siiski aega, et A.K. i ülekuulamisega seonduvat täpsustada

ja kohus seda võimaldaski (kd 1, tl 9). Mõni päev pärast eelistungit teatas kaitsja kohtule, et A.K.

(õigemini: A.K. ) viibib Armeenias ja temaga pole võimalik ühendust saada (kd 1, tl 10). Veel

kümmekond päeva hiljem informeeris kaitsja kohut, et ta ei saa ikka veel A.K. iga kontakti, ent

ta jätkab kontakti otsimist ja esitab kohtule andmed esimesel võimalusel (kd 1, tl 14). Kaitsja aga

jättiski vastavad andmed kohtule teada andmata. KrMS § 2861 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus

keelduda tõendi vastuvõtmisest, kui tõend ei ole kättesaadav, eelkõige kui teada ei ole tunnistaja

andmed. Praegu ei saanud keegi Eestiga mitte mingeid sidemeid omavat A.K. i kätte – ja jäi isegi

ebaselgeks, kas kõnealuse tunnistaja nimi üldse on A.K. . Sellises olukorras ei saa viidatud

inimese ülekuulamata jätmist pidada menetlusõiguse rikkumiseks.

78. Sarnaselt T. Leppikuga näeb ka ringkonnakohus ekspertiisidega seoses probleeme – aga

mitte tulenevalt neist aspektidest, millele viitab T. Leppik.

79. Võltsimine on juriidiline termin – see nähtub selgelt käesoleva otsuse p-dest 95–103. Sellest

tulenevalt ei tohiks eksperdilt küsida, kas raha (või õigemini: raha moodi asi) on võltsitud – sest

ekspert peab KrMS § 95 lg 1 kohaselt rakendama „mitteõiguslikke“ eriteadmisi2. Kui eksperdilt

siiski seda küsitakse, peaks ekspert ütlema, et sellele küsimusele ta ei vasta, sest see on õiguslik

küsimus. Üleüldse peaks ekspert mõiste „võltsimine“ kasutamist vältima – kui ta seda siiski teeb

ja leiab, et mingi asi on „võltsitud“, võib muu hulgas jääda segaseks, mida see seisukoht

tähendab. Olukord on samasugune, nagu puutuvalt küsimusse, kas mingi asi on tulirelv: küsimus

selle kohta, kas tegemist on tulirelvaga, on õiguslikku laadi ja (relva)ekspert seda öelda ei saa –

küll aga saab ta öelda nt seda, kas ekspertiisiobjektist saab (või on kunagi saanud)

püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel

lasta suunatult välja lendkeha, kas seadmest on kunagi püssirohugaaside, põlemisgaaside või

plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel lastud suunatult välja lendkeha, kas

seadet on kuidagi modifitseeritud, kas ja kuidas seda oleks võimalik modifitseerida ning kui

hõlbus see oleks jms (vt täpsemalt Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-19-7756/47, p 50).

Valerahakahtluse korral peaks ekspert ütlema nt seda, kas ekspertiisiobjekt (raha moodi asi)

valmistati tema praegusel kujul sellises kohas, kus mõne keskpanga käsundi alusel rahatähti

valmistataksegi või mitte; kui jaa, siis kas seda eset on hiljem kuidagi modifitseeritud; kui jaa,

siis mida täpsemalt muudeti ja kuidas jms.

80. Praegu täiel määral ülal kirjeldatud moel ei toimitud. Ekspertidele esitati küsimused, kas

rahatähed on võltsitud (kd 1, tl 30 ja 53) ja eksperdid ka vastasid neile küsimustele – öeldes, et

rahatähed on tõesti võltsitud (kd 1, tl 31 ja 54). Tulenevalt eelöeldust tuleb eksperdi see hinnang

2 Lisaks on õiguskirjanduses viidatud sellele, et võltsimiseks tuleb pidada ka seda, kui raha valmistatakse selleks

ettenähtud kohas ja viisil, kuid ilma riigi poolt volitatud emitendi loata (Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, §

3331, komm 4.2). Seesuguse võltsimise puhul pole raha tehnilise uurimisega midagi peale hakata: võltsitud raha on

absoluutselt identne ehtsa rahaga. Seegi viitab kaude sellele, et ekspert ei saa öelda, kas raha on võltsitud või ei.

– rahatähed on võltsitud – jätta tähelepanuta, sest eksperdil pole pädevust sellist õiguslikku

seisukohta võtta. Samamoodi pole tähtsust eksperdi Kairi Kriiska-Maiväli sellekohastel

kohtuistungil antud selgitustel – nt väitel, et raha keemiline töötlemine ei muuda raha võltsituks,

vaid üksnes kahjustab seda (kd 2, tl 149 pöördel) või et turvaelementide võltsimine muudab raha

võltsituks (kd 2, tl 150 ja 150 pöördel). Olgu märgitud, et toimikumaterjalide kohaselt näib

olukord Lätis olevat selles suhtes mõnevõrra parem: ka Lätis küsiti eksperdilt (kompetentselt

asutuselt), kas rahatähed on võltsitud, ent ekspert (kompetentse asutuse esindaja) oma vastuses

„võltsimise“ terminile ei viidanud, vaid rääkis sellest, et pangatähed on valmistatud ettevõttes,

mis tegeleb euro rahatähtede valmistamisega (kd 2, tl 53–55).

81. Eelöeldust nähtub ühtlasi see, et õiged pole T. Leppiku viited sellele, et raha võltsituks

lugemine tuleb otsustada selle pinnalt, mida arvab Euroopa Keskpank või Eesti Pank ning

seetõttu oleks tulnud need organid menetlusse kaasata. Seesuguse arusaama ekslikkust kinnitab

vähemalt kaude ka 19. aprillist 2013 pärinev Euroopa Keskpanga otsus euro pangatähtede

nimiväärtuste, tehniliste nõuete, reprodutseerimise, vahetamise ja ringlusest kõrvaldamise kohta,

mille preambuli 7. punkti kohaselt ei kitsenda see otsus kriminaalõiguse kohaldamist, eriti

võltsingute osas. Sellest punktist saab teha järelduse, et Euroopa Keskpangal pole pädevust

kirjutada Euroopa Liidu liikmesriikidele ette, kuidas nood peaksid rakendama oma karistusõigust

– sh puutuvalt eurode võltsimisse.

82. Ülal märgitu ei tähenda siiski, et tehtud ekspertiisidele ei saa tugineda. Kui jätta kõrvale

termini „võltsimine“ kasutamine, on ekspertiisiaktid ringkonnakohtu meelest suuresti

arusaadavad ja nende kvaliteedis pole põhjust kahelda (tõsi, tähele tuleb panna ka käesoleva

otsuse p-s 86 öeldavat). Sama saab öelda ka puutuvalt ekspert K. Kriiska-Maiväli kohtus antud

selgitustesse (kd 2, tl 149–152 pöördel).

83. Sellest lähtuvalt saab esiteks tuvastada, et ekspertiisi käigus uuritud 50-eurosed olid

valmistatud mõnes sellises kohas, kus eurorahatähti Euroopa Keskpanga soovil valmistatakse, ja

nad valmistati nõnda, nagu seda Euroopa Keskpanga juhiste kohaselt tegema peabki. Seda saab

järeldada ekspertiisiaktides märgitust, et tegemist oli „õigete“ rahatähtedega, millel olid osaliselt

säilinud „õige“ rahatähe masinloetavad elemendid. Niisamuti tuleb tähele panna, et kaitsja küsis

eksperdilt, kas rahatähed olid trükitud Euroopa Keskpangas ja ekspert vastas, et tegu on õigete

rahadega (kd 2, tl 149). Ka nähtub eksperdi öeldust, et raha õigsuse kontrollimise masinad

võivad ekspertiisiobjektid n-ö tunnistada õigeks rahaks tulenevalt sellest, et kupüüridel on

säilinud masinloetavad elemendid (kd 2, tl 152 pöördel).

84. Ka saab öelda, et 50-eurosed olid saanud turvavärvi kahjustusi ning seda turvavärvi oli

püütud keemiliste vahendite abil maha pesta. Nimelt on ekspertiisiaktides öeldud, et rahatähtedel

esinevad tunnused, mis on väga tõenäoliselt põhjustatud turvavärvist ja värvainet püüti tugevate

kemikaalidega eemaldada. Ka kohtuistungil selgitas ekspert, et pinna peal olnud värv oli maha

pestud (kd 2, tl 151). Järeldusele, et määrdumus ekspertiisiobjektidel on suure tõenäosusega

tekkinud turvavärvist, jõudis ekspert seetõttu, et värvijäägid langevad kokku turvavärvide

konfiguratsiooniga (kd 1, tl 30 pöördel ja tl 53 pöördel; kd 2, tl 151). Ringkonnakohtu meelest on

selline selgitus arusaadav ja seda ei lükka ümber T. Leppiku hinnang, et vaatluse abil tehtud

järeldused turvavärvi esinemise kohta on väärad ning turvavärvi puutuvalt tehti ekspertiis õigesti

Lätis. Liiatigi selgitas ekspert kohtus, et värvi ei olnud selle vähesuse tõttu võimalik keemiliselt

analüüsida (kd 2, tl 151). Mingit eksimust ei saa näha ka sellest, et eksperdiarvamus on

tõenäosuslik – ekspert viitas sellele, et „väga tõenäoliselt“ oli tegemist turvavärviga. Nimelt on

Riigikohus leidnud, et eksperdiarvamus ei pea tingimata olema kategooriline, vaid võib olla ka

tõenäosuslik (vt kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-1-03, p 12).

85. Ekspertiiside alusel saab tõdeda sedagi, et kupüüridele esiküljelt puudub originaalne OVD-

kile (hologramm) ning selle asemele on liimitud uus kile ja ekspertiisiobjektide tagaküljele on

liimitud originaalse rahatähe taustamustrit imiteeriv riba.

86. Tõsi, ühes osas on 12. märtsi 2020 ekspertiisiakt (17 Apollo Kinost leitud kupüüri analüüs)

mõneti segadust tekitav. Nimelt märgitakse selle 2. leheküljel (põhjenduste alapunktis), et

„mõnedel“ rahatähtedel esineb turvavärvile viitava värvaine jääke (kd 1, tl 53 pöördel). See

justkui annaks märku, et ekspert leidis turvavärvi vaid mõnelt kupüürilt – mõnelt aga mitte.

Samas tuuakse eksperdiarvamuses (akti lk 3) välja, et turvavärviga kokkupuutumise tunnused

esinevad kõigil kupüüridel (kd 1, tl 54). Kriminaalkolleegium taunib sellist ebaselgust, ent ei pea

seda siiski n-ö fataalseks – seda isegi juhul, kui eksperdid mõnel neile esitatud kupüüril

turvavärvi-kahjustusi ei näinud. Nimelt on ekspertiisiaktist ja ka eksperdi kohtus öeldust aru

saada, et turvavärvi maha pesemine oli olnud küllaltki edukas: turvavärvi-määrdumus oli vaid

vähene. Seega on mõeldav, et mõnelt kupüürilt oligi õnnestunud turvavärv tervenisti maha pesta.

Pole siiski alust kahelda, et sellistel kupüüridel turvavärvi kunagi ei olnudki: kõiki rahatähti oli

töödeldud kemikaaliga ja nende turvaelemente oli modifitseeritud. Seetõttu saab öelda, et kõik

17 kupüüri olid sama päritoluga ja nad kõik olid kunagi saanud turvavärvi-kahjustusi.

87. T. Leppik esitab mõne vastuväite ka puutuvalt (objektiivsete) asjaolude tuvastamisse: teda (st

T. Leppikut) ei saa seostada kino makseautomaadist (iseteeninduskassast) leitud rahaga ja kohus

oleks pidanud uskuma tema ütlusi rahatähtede päritolu kohta. Ka kaitsja meelest ei ole

tõendatud, et kõik kino iseteeninduskassast leitud problemaatilised kupüürid sisestas sinna just T.

Leppik.

88. Ringkonnakohtu hinnangul on tõendatud, et kino iseteeninduskassast leitud

seitsmeteistkümnest sarnasest kupüürist sisestas seitse sinna kassasse T. Leppik – neli tükki 3. ja

kolm tükki 5. detsembril 2019. Esiteks tunnistab ju T. Leppik isegi „kulunud“ rahade

makseautomaati panemist. Teiseks on oluline, et kino makseautomaadist leitud 17 rahatähte olid

väga sarnased T. Leppiku poolt LHV-pangaautomaati sisestatud kupüüriga. Kaamerasalvestis

võimaldab ilma kahtluseta öelda, et 5. detsembril 2019 ostis just T. Leppik mitmel korral järjest

50-eurostega vähese väärtusega asju. See on Apollo Kino esindaja K.K. i sõnul väga ebaharilik

(kd 2, tl 154 pöördel). Niisugune asjaolu viitab sellele, et T. Leppik soovis tema käes olnud

„kulunud“ rahast lahti saada: ostes suure rahaga odavaid asju sai ta tagasi peaaegu sama palju

raha kui ta kulutas – küll aga olid tal nüüd kõigiti mitteproblemaatilised kupüürid. Sarnaselt

maakohtuga peab ka ringkonnakohus T. Leppiku enda selgitusi ostude osas vastuolulisteks ega

usu neid. Nende selgituste vastuolulisus ilmneb ilmekalt ka T. Leppiku apellatsioonist, kus ta

viitab ostude tegemise põhjustena üheaegselt lihtsalt vajadusele raha lahti vahetada, sellele, et

raha oli „kulunud“, soovile osta asju ja tahtmisele saada laste jaoks peenraha. Ehkki 3.

detsembril 2019 aset leidnud ostmisi ei ole videole salvestatud, saab öelda, et ka need ostud tegi

T. Leppik. Esiteks olid need ostud 5. detsembri 2019 ostudega sarnased: korduvad lühikese

ajavahemiku jooksul tehtud väheväärtuslike asjade ostud 50-eurostega. Teiseks oli T. Leppiku

telefon ostude ajal Lõunakeskuse teeninduspiirkonnas.

89. Tõsi on see, et pole teada, millised 7 rahatähte 17 problemaatilisest rahatähest sisestas

iseteeninduskassasse T. Leppik. Tundub tõenäoline, et tegelikult sisestas T. Leppik kassasse kõik

need 17 kupüüri. Ka kaitsja küsib, miks ei tehtud T. Leppikule just niisugust etteheidet.

Ringkonnakohus ei oska sellele vastata – on võimalik, et prokuratuur asus mingil põhjusel

seisukohale, et ta suudab ära tõendada vaid seitsme pangatähe makseautomaati panemise. See

aga polegi oluline, sest selline ebaselgus – millised seitse kupüüri seitsmeteistkümnest

problemaatilisest pani T. Leppik kassasse 3. ja 5. detsembril 2019 – ei tingi T. Leppiku õigeks

mõistmist. Ülal öeldust tulenevalt ei ole nende seitsmeteistkümne kupüüri vahel mingeid olulisi

erinevusi: nad kõik olid vähemasti kunagi olnud määrdunud turvavärviga ja nende turvaelemente

oli modifitseeritud. Seetõttu ei muuda T. Leppiku tegude õiguslikus hinnangus midagi see,

millised seitse rahatähte seitsmeteistkümnest täpselt ta 3. ja 5. detsembril 2019 kino

makseautomaati pani.

90. Et maakohus kahtles T. Leppiku selgitustes raha päritolu kohta ja neid selgitusi vähemasti

mitte täiel määral ei uskunud, on kõigiti mõistetav. T. Leppik pole oma väiteid rahatähtede koos

Salahadini ja Mogamediga Golden Bazaarilt Erhani käest allahindlusega ostmise kohta

tõendanud. Samas polegi see oluline: puutuvalt praegusse menetlusse pole tähtis, kas raha sattus

T. Leppiku kätte täpselt nii, nagu ta väitis või enam-vähem nii või hoopis mõnel muul moel.

91. Valdav osa kaitseväiteid puudutab aga materiaalõigust: nii T. Leppik kui ka tema kaitsja

põhjendavad mitmel moel seda, et tegemist polnud võltsitud rahaga või vähemasti ei olnud T.

Leppikul raha võltsituks olemise osas tahtlust.

92. KarS § 334 lg 1 näeb muu hulgas ette vastutuse võltsitud raha kasutamise eest.

93. Kriminaalkolleegiumi meelest saab öelda, et T. Leppik kaheksat 50-eurost kasutas: ta sisestas

ühe kupüüri LHV-panga automaati ja seitse kupüüri Apollo Kino iseteeninduskassasse.

94. Objektiivse koosseisu osas käib vaidlus selle üle, kas viidatud esemed olid võltsitud rahad

või mitte.

95. Ringkonnakohus on puutuvalt „võltsimise“ terminisse heitnud seadusandjale KarS § 344 ja §

345 osas korduvalt ette, et seda terminit ei ole seaduses mitte kuidagi avatud. Viimati märgiti

seda otsuses nr 1-20-3934/141 (p 458) (jõustumata), kus toodi välja järgmist. „Kuivõrd KarS §

344 koosseisutegu on võltsimine, on see säte (ja mitmed muud nn võltsimiskoosseisud, nt § 345)

põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud karistusõiguslikku määratletuspõhimõtet silmas pidades

problemaatiline (nii on leitud ka värskes õiguskirjanduses: Sootak. Intellektuaalne võltsimine.

Juridica, 2023/4–5, lk 420). Seda seetõttu, et võltsimise termin on väga abstraktne. Abstraktseid

termineid peaks aga kuriteokoosseisu kehtestades üritama vältida. Selle asemel tuleks

võimalikult täpselt panna paika konkreetsed karistatavad tegevused. Nii näiteks on KarS § 199

pealkiri „vargus“. Selle normi tekstis pole aga sätestatud, et kedagi karistatakse „varguse eest“,

vaid öeldud piisavalt konkreetselt ära, mida abstraktne mõiste „vargus“ tähendab: vallasasja

äravõtmist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgiga. Sama saab öelda nt KarS § 209 kohta:

normi tekstis täidetakse abstraktne mõiste „kelmus“ konkreetse sisuga. Kahjuks pole nii toimitud

KarS § 344 puhul. Selle sätte puhul on teokirjeldus täpselt sama lakooniline ja abstraktne, nagu

normi pealkiri: võltsimine. Tagamaks KarS § 344 kooskõla põhiseadusega, tuleb seda sätet

tõlgendada nii, et selle sisu oleks arusaadav ja see ei hõlmaks selliseid tegusid, mis

karistamisväärsed ei ole.“ See kriitika sobib ka KarS § 3331 (ja sellest tulenevalt KarS § 334)

suhtes: nähakse ette vastutus raha „võltsimise“ eest – ilma „võltsimise“ mõistet (vähimalgi

määral) avamata.

96. Maakohus on seda mõistet sisustanud õiguskirjanduse abil – viitega karistusseadustiku

kommenteeritud väljaandele leidis esimese astme kohus, et raha saab võltsida seda ümber tehes

või seda järele tehes (kd 2, tl 189; Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 3331, komm 4.1). On

üheselt mõistetav, et niisugune seisukoht baseerub Saksa õigusel: viidatakse Saksa

õigusallikatele. Seetõttu toob kriminaalkolleegium välja, mismoodi on sõnastatud Saksa

karistusseadustiku asjakohane säte. Sealse karistusseadustiku § 146 (raha võltsimine) näeb ette

karistuse muu hulgas isikule, kes „teeb raha järgi eesmärgiga, et see lastakse käibele või selline

käibele laskmine tehakse võimalikuks, või võltsib raha sellisel eesmärgil nii, et tekib mulje raha

kõrgemast väärtusest“. Seda normi lugedes pole Saksa seadusandjale võimalik käesoleva otsuse

eelmises punktis esitatud etteheiteid teha: on kõigiti arusaadav, et raha võltsimine kujutab endast

raha järgi tegemist (1. alternatiiv) või raha ümber tegemist (2. alternatiiv). Seesugune selgus

oleks tervitatav ka Eestis, mistõttu võiks Eesti seadusandja raha võltsimise koosseisud (ja

võltsimiskoosseisud üleüldse) ümber sõnastada – tagamaks (senisest paremat) kooskõla

põhiseadusliku määratletuspõhimõttega.

97. Kui siiski soostuda arusaamaga, et ka KarS § 3331 ja § 334 peavad raha võltsimise all silmas

ümber tegemist või järgi tegemist, tuleb leida järgmist.

98. Pole mingit põhjust leida, et võltsimiseks peaks lugema selle, kui keegi modifitseerib ehtsat

raha sellisel moel, mis ei kutsu esile arusaama, justkui oleks raha väärtus varasemast suurem.

Niisugusel juhul ei kanna raharingluse (rahakäibe) usaldusväärsus – st sättega kaitstav õigushüve

– kahju: kui Euroopa Keskpank andis välja 50-eurose kupüüri, on see kupüür ringluses 50-

eurosena – ehk sellisena, nagu plaaniti – ka siis, kui sellele kupüürile joonistatakse paar

kriipsujukut, kui sellele kirjutatakse peale „LOLL“ või kui sellele kleebitakse (nt õige

hologrammi peale) mingi n-ö kodukootud hologramm. Teisisõnu tuleb KarS § 3331 ja § 334

tõlgendamisel Saksa õiguse ülevõtmisel võtta omaks ka arusaam, et ehtsat raha saab võltsida

vaid nii, kui raha modifitseerimise tõttu näib selle väärtus varasemast suurem (nt kirjutatakse 50-

ühikulisele rahale numbri „50“ taha „0“ – jättes nõnda mulje, justkui oleks asjakohane keskpank

andnud välja 500-ühikulise raha). Niisiis langeb praegu ümber tegemise alternatiiv ära: Euroopa

Keskpank andis vaidluse esemeks olevad asjad välja 50-euroste rahatähtedena ja ka T. Leppiku

tegude hetkel paistsid nad 50-euroste rahatähtedena. Eelöeldu tähendab muu hulgas seda, et väär

on kaitsja senises menetluses vähemalt vihjamisi väljendatud arusaam, nagu eeldaks võltsimisest

kõnelemine seda, et keskpanga käsundi alusel oleks valmistatud vähem kui 50% rahatähest – sest

vastasel korral saab pangatähe keskpangas ümber vahetada. Kui joonistada 50-ühikusele

kupüürile juurde „0“, on n-ö originaalkujul oluliselt üle 50% pangatähest – aga ikkagi on

tegemist võltsitud rahaga. Seega on T. Leppikul õigus – ehtsat raha saab võltsida vaid nii, et

muudetakse raha nimiväärtust (seda suurendades).

99. Niisiis tuleb kontrollida, kas T. Leppiku kasutatud asju saaks pidada võltsitud rahaks

tulenevalt sellest, et rahaks mitte olevad asjad tehti nõnda ümber, et jääb mulje, justkui oleks

tegemist ehtsate rahadega.

100. Nagu eelnevast ilmneb, olid T. Leppiku kasutatud asjad kunagi ehtsad rahad – sest need

olid Euroopa Keskpanga käsundi alusel valmis tehtud. See siiski ei tähenda, et nad jäidki

alatiseks ehtsaks rahaks. Nimelt võib rahaks olev asi lakata raha olemast. Olgu sellega seoses

toodud välja mõningad seisukohad Saksa õigusest. Ühel nõul ollakse selles, et kupüür võib

lakata olemast raha siis, kui see kutsutakse riikliku aktiga n-ö tagasi (võetakse käibelt ära) (vt nt

Erb – Münchener Kommentar zum Strafgesetzbuch (StGB). 4. Auflage, § 146, Rn 7; Heger –

Lackner/Kühl/Heger. Kommentar zum StGB. 30. Auflage, § 146, Rn 2; Puppe/Schumann –

Kindhäuser/Neumann/Paeffgen/Saliger. Kommentar zum StGB. 6. Auflage, § 146, Rn 8;

Sternberg-Lieben – Schönke/Schröder. Kommentar zum StGB. 30. Auflage, § 146, Rn 3;

Fischer. Kommentar zum StGB. 68. Auflage, § 146, Rn 3). Vaieldav on aga see, kas niisugusest

tagasikutsumisest üksi piisab. Nimelt on võimalik, et tagasi kutsutud rahaga ei saa enam maksta,

aga seda saab endiselt keskpangas ümber vahetada3. Mõned leiavad, et rahaks olnud ese muutub

tagasikutsumise korral mitte-rahaks sõltumata sellest, kas seda keskpangas ümber vahetada saab

või ei: kui valmistada seda raha meenutav ese, ei ole võimalik ringluses oleva raha hulka

suurendada, vaid üksnes petta raha vahetavat asutust – selline petmine ei riku aga raha võltsimise

koosseisuga kaitstavaid õigushüvesid (vt nt Puppe/Schumann – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen/

Saliger. Kommentar zum StGB. 6. Auflage, § 146, Rn 8; Fischer. Kommentar zum StGB. 68.

3 Nii on praegu nt Eesti krooniga: nt poest kroonidega midagi osta ei saa, ent Eesti Pangas on võimalik neid eurode

vastu ümber vahetada.

Auflage, § 146, Rn 3). Teised seevastu on seisukohal, et rahaga ei ole tegemist alles siis, kui

keskpank seda enam ümber ei vaheta – sest seni jääb raha ikkagi ringlusse, ehkki piiratud

ulatuses (vaid ümber vahetamine keskpangas) (vt nt Erb – Münchener Kommentar zum

Strafgesetzbuch (StGB). 4. Auflage, § 146, Rn 8; Heger – Lackner/Kühl/Heger. Kommentar zum

StGB. 30. Auflage, § 146, Rn 2; Sternberg-Lieben – Schönke/Schröder. Kommentar zum StGB.

30. Auflage, § 146, Rn 3). Vaieldav on seegi, kas raha võib muutuda mitte-rahaks ka siis, kui

riikliku aktiga tagasikutsumist ei ole toimunud – seda tavaõiguse alusel. Selle vaidluse põhjustas

üks 1950-tel aastatel aset leidnud sündmus. Üks Saksamaa elanik vahetas Saksa pankades

korduvalt Saksa markade vastu 19. sajandil Suurbritannias sealse keskpanga poolt välja antud

sovrinitega äravahetamiseni sarnaseid asju – st järgi tehtud sovrineid. Suurbritannia riik

(keskpank) polnud sovrineid kunagi tagasi kutsunud ja formaalselt oli tegemist kehtiva rahaga.

Samas polnud sovrineid 20. sajandi keskpaigaks juba aastakümneid enam kusagil

maksevahendina kasutatud – ka Suurbritannias mitte. Seega olid nad faktiliselt muutunud rahana

mittekasutatavaks. Seetõttu tekkiski küsimus, kas neid vahetanud isik valeraha kasutamise eest

vastutab – või ei olnud olemas kooseisupärast teoobjekti, sest järgi oli tehtud asi, mis ei olnud

(enam) raha. Saksa kohtud leidsid (sh analüüsides mitmete välisriikide kohtupraktikat – Neue

Juristische Wochenschrift. 1959, S. 947) siiski, et tegemist oli päris rahaga. Õiguskirjanduses aga

ühte meelt ei olda. Mõned toetavad kohtupraktikas omaks võetud seisukohta (vt nt Heger –

Lackner/Kühl/Heger. Kommentar zum StGB. 30. Auflage, § 146, Rn 2; Puppe/Schumann –

Kindhäuser/Neumann/Paeffgen/Saliger. Kommentar zum StGB. 6. Auflage, § 146, Rn 10).

Samas on esindatud ka teistsugune arvamus, mille esindajad on seda meelt, et kui asja ei saa

faktiliselt rahana kasutada, ei riku sellega tehtavad toimingud ka raharingluse usaldusväärsust –

ehk tegemist pole rahaga (vt nt Sternberg-Lieben – Schönke/Schröder. Kommentar zum StGB.

30. Auflage, § 146, Rn 3; Erb – Münchener Kommentar zum Strafgesetzbuch (StGB). 4.

Auflage, § 146, Rn 9).

101. Järgnevalt tuleb meelde tuletada, mida kujutab endast turvavärv, ja selgitada, milline

(faktiline) tähendus on sellel, kui raha sellise värviga määrdub. Nagu juba käesoleva otsuse 1.

joonealuses märkuses välja toodud: turvavärv ehk IBNS-värv on vargusevastane kaitseelement

kassettides, kus hoitakse või transporditakse raha; ründe korral kaitsemehhanism plahvatab ja

rahatähed määritakse värviga; tugevate kemikaalidega on võimalik värvaine hiljem küllaltki

suures osas eemaldada. Euroopa Keskpanga kodulehel märgitakse ka järgmist: „Kuritegeliku

tegevuse tagajärjel võivad mõned tindiplekkidega pangatähed olla kahjustatud vargusevastaste

seadmetega. Selline seade (intelligentne pangatähtede neutraliseerimise süsteem) aktiveerub

kaitstud sularahakonteineri, näiteks pangaautomaadi või sularahaveo sõidukis asuva seifi

avamisel. […] Mõnikord püüavad kurjategijad pangatähti kemikaalide abil turvatindist

puhastada, mis võib nende värvi muuta. See võib ühtlasi muuta pangatähe enda värvi ja

kahjustada või muuta

nähtamatuks mõningaid turvaelemente.“

(https://www.ecb.europa.eu/euro/banknotes/damaged/html/index.et.html) Turvavärvi mõte on

kriminaalkolleegiumi meelest see, et raha vargus, röövimine jms muutuks mõttetuks – ja keegi

enam raha varastama, röövima vms tegema ei hakkakski. Mõttetuks loodetakse seesugused teod

teha seeläbi, et seesuguse raha kasutamine muudetakse võimatuks. Nimelt on juba ülal viidatud

Euroopa Keskpanga 19. aprilli 2013 otsuses ära toodud seesugune info:

- kuna ehtsate euro pangatähtede kahjustamine vargusevastaste seadmete poolt võib esineda

kuriteo toimepanemise või katse käigus, tuleb tagada, et pangatähti saab sel juhul vahetada

ainult kuriteo toimepaneku või katse ohver (preambuli p 12);

- ehtsate euro pangatähtede kahjustamise korral vargusevastastes seadmetes: taotleja peab

[raha Euroopa Keskpangas väljavahetamiseks] esitama kirjaliku selgituse värvikaotuse

põhjuse kohta (art 3 lg 2 p d);

- ehtsate euro pangatähtede kahjustamise korral vargusevastastes seadmetes seoses röövi,

varguse või selle katsega või muu kuriteoga: pangatähed vahetatakse ainult omaniku, kes on

pangatähtede kahjustamisele viinud kuriteo või selle katse ohver, või tema poolt volitatud

taotleja taotlusel (art 3 lg 2 p e);

- kui [riiklikud keskpangad] teavad või neil on piisav põhjus arvata, et on sooritatud kuritegu,

keelduvad nad kahjustatud ehtsate euro pangatähtede vahetamisest ja peavad neid kviitungi

vastu kinni kui tõendeid, et esitada need pädevatele ametiasutustele kriminaalmenetluse

algatamiseks või toetamiseks (art 3 lg 3 p b).

Euroopa Keskpanga veebisaidil on niisugune teave: „Ärge võtke vastu tindiga kaetud pangatähti,

sest tõenäoliselt on tegu varastatud pangatähtedega. […] Vargusevastased süsteemid muudavad

varastatud pangatähed kasutuskõlbmatuks ja väärtusetuks, vähendades jaemüüjate, pankade ja

teiste sularahakäitlejate jaoks riski langeda kuriteo ohvriks. […] Ärge võtke [tindiplekiga

pangatähte] vastu ja paluge anda teine pangatäht. Ei saa olla kindel, et pangatähe andnud isik on

selle õige omanik. Keelduge pangatähtedest, mis on pleekinud või mille värv on muutunud.

Tõenäoliselt on püütud pangatähti pesta või pleegitada, et turvatindi plekke kõrvaldada. Kui

olete tindiplekiga pangatähe vastu võtnud, tuleb see viia pangafiliaali või riigi keskpanka ja anda

teada,

kuidas te pangatähe saite.“

(https://www.ecb.europa.eu/euro/banknotes/damaged/html/index.et.html)

102. Eeltoodust tulenevalt asub kriminaalkolleegium seisukohale, et kui rahatäht saab

turvavärviga kahjustada, lakkab see olemast raha, st muutub mitte-rahaks. Esiteks võib siin näha

analoogiat keskpanga poolse raha tagasi kutsumisega: vargusevastased süsteemid, sh turvavärvid

seatakse keskpanga soovil kasutusse just selleks, et nende rakendumise korral puudutatud

rahatähti enam ringluses kasutada ei saaks. Seetõttu võib öelda, et turvavärvi rakendamine on

justkui vahendlik riiklik akt muutmaks raha kehtetuks: turvavärvi konteiner plahvatab vahetult

küll varga või röövli tegevuse tõttu (nt kui too varastatud või röövitud raha sisaldava mahuti

(jõuga) avab), ent turvavärvi konteineri paigaldas selliseks puhuks just keskpank (või: keegi

teine keskpanga käsundi alusel). Tõsi, sellise raha ümber vahetamine mõnes keskpangas pole

täiesti võimatu. See on aga veel märksa raskem kui n-ö normaalsel viisil tagasi kutsutud raha (nt

Eesti kroonide) välja vahetamine: seda saab teha vaid raha omanik ja ta peab keskpangale

selgitama, mil moel turvavärv rahale sattus. Kui pidada mitte-rahaks juba tagasi kutsutud, ent

keskpankades ikkagi ümber vahetatavat raha (nt Eesti kroone), tuleb seda enam pidada mitte-

rahaks turvavärviga kahjustada saanud kupüüre. Lisaks sellele tuleb toonitada, et turvavärviga

määrdunud raha faktiline maksevahendina kasutamine on kui mitte päris võimatu, siis äärmiselt

piiratud. Ülal nähtuvast selgitab Euroopa Keskpank raha kasutajatele, et seesugust raha ei tohi

vastu võtta. Vähemalt mõningad võltsraha-detektorid kuulutavad turvavärviga määrdunud raha

sobimatuks – ja võltsraha-detektoreid on ringluses üha enam. Ka saab eeldada, et väga palju

inimesed ei võta tugevasti määrdunud raha vastu juba n-ö oma kõhutunde tõttu – nad peavad

seda „kahtlaseks“.

103. Kuivõrd praeguse menetluse esemeks olevad 50-eurosed muutusid turvavärviga kahjustada

saamise korral mitte-rahadeks, sai võimalikuks ka nende baasil raha võltsimine – järgi tegemise

versioonis. Seda tehtigi: keegi pesi kunagi neilt esemetelt suure osa turvavärvist maha, kleepis

neile uued hologrammid, taustamustri ja ühe optiliselt muutuva elemendi imitatsiooni. Sel viisil

muutus rahaks mitte olev asi ehtsa rahaga väga sarnaseks. Seega oli tegemist raha võltsimisega.

104. Eelöeldu tähendab, et T. Leppik täitis KarS § 334 lg 1 objektiivse koosseisu: ta kasutas

võltsitud raha. Ka saab rääkida kvalifikatsioonist KarS § 334 lg 2 p 1 tähenduses: T. Leppik pani

toime kolm tegu: 21. oktoobril, 3. ja 5. detsembril 2019.

105. Subjektiivse koosseisu osas tuleb kõigepealt selgitada seda, et maakohus on kasutanud

ebaõnnestunud terminoloogiat. Nimelt viitab kohus sellele, et T. Leppikul pidid mingitest

asjaoludest tulenevalt tekkima rahaga seoses võltsimiskahtlused (vt lühidalt käesoleva otsuse p

25). Riigikohus on öelnud, et konstruktsioon „pidi võimalikuks pidama“ ei ole (kaudsest)

tahtlusest rääkides korrektne: vt kriminaalkolleegiumi otsused nr 1-20-3306/139, p 15 ja nr 1-20-

6745/88, p 30. Niisugune sõnakasutus viitaks justkui sellele, et tegelikult inimene kõnealust

asjaolu võimalikuks ei pidanud ehk tahtluse kognitiivset külge ei esine, st tahtlust polnud.

Seetõttu pole korrektne sisustada tahtlust ka läbi argumentatsiooni, et kellelgi pidi mingist

ajaolust tulenevalt tekkima mingisugune kahtlus. On võimalik, et selline – kohtupraktikas

küllaltki levinud – eksimus tuleneb tsiviilõigusest: nt võlaõigusseadus räägib korduvalt sellest, et

keegi midagi „teadis või pidi teadma“ (vt nt § 15 lg-d 2 ja 3, § 29 lg 3, § 32 lg 2 jne).

Karistusõiguses tuleb seesugust mõisteaparatuuri aga vältida. Siiski leiab ringkonnakohus all

öeldavast tulenevalt, et T. Leppikul oli vajalik tahtlus olemas ja maakohus lihtsalt kasutas

segadust tekitaval moel mõisteaparatuuri.

106. Puutuvalt subjektiivsesse koosseisu tuleb osutada ka sellele, et süüdistusaktis ja maakohtu

otsuses räägitakse ebavajalikul viisil „võltsitud raha käibelelaskmise eesmärgist“. Tõsi on see, et

KarS § 334 seesugusest eesmärgist kõneleb. See eesmärk aga ei pea isikul olema sugugi mitte

kõigi teoalternatiivide puhul. Nii sätte grammatiline kui ka teleoloogiline tõlgendamine

võimaldab öelda, et käibele laskmise eesmärk peab olema vaid võltsitud raha „omandamise“,

„hoidmise“, „sisseveo“, „väljaveo“ ja „muul viisil käitlemise“ korral. Karistusnormis esimesena

välja toodud teoalternatiivid – „kasutamine“, „vahetamine“, „edasiandmine“ ja „muul viisil

käibelelaskmine“ – aga „käibelelaskmise eesmärki“ ei nõua. Juba norm ise võimaldab öelda, et

viimasena viidatud alternatiivid kujutavadki endast „käibele laskmist“ – ja sellisel juhul oleks

üleliigne nõuda veel vastavat eesmärki. Nimelt saab öelda, et kõige vahetumalt kahjustab

rahakäibe usaldusväärsust see, kui valeraha lastakse ringlusse. Kui aga ringlusse laskmisest

kõneleda ei saa, sõltub isiku vastutus sellest, kas tal raha käibele laskmise eesmärk oli või mitte.

Kui tal seda ei ole, pole põhjust teda karistada: nt ei tekita raharingluse usaldusväärsusele kahju

ega isegi mitte ohtu see, kui keegi omandab võltsraha lihtsalt numismaatilisest huvist, st ei

kavatse seda kunagi enda kollektsioonist välja anda. Et praegu on tegemist „kasutamisega“ – st

ühe käibele laskmise variandiga –, ei puutu „käibelelaskmise eesmärk“ asjasse ja

ringkonnakohus selle olemasolu ei kontrolli.

107. Subjektiivne koosseis eeldab tulenevalt KarS § 15 lg-st 1 tahtlust kõigi objektiivse

koosseisu elementide osas, kusjuures KarS § 16 lg 4 kohaselt piisab ka kaudsest tahtlusest. T.

Leppik mõistis, et ta paneb kupüürid automaatidesse ehk tal oli tahtlus „kasutamise“ osas. Ka oli

T. Leppikul tahtlus nende faktiliste asjaolude osas, mis annavad aluse pidada rahatähti võltsituks.

Sellega seoses on eeskätt oluline, et T. Leppikul olid rahatähtedesse puutuvalt väga suured

teadmised ja kogemused. Sellest lähtuvalt ei pea kriminaalkolleegium usutavaks, et T. Leppik ei

saanud aru sellest, et 50-eurostel on turvavärvi määrdumus ja et n-ö kulunud kupüüre oli pestud.

Kõige muu kõrval viitas maakohus õigesti sellele, et T. Leppik suhtles A.K. iga määrdunud

rahade ja rahade pesemise teemal. T. Leppiku teadmisi ja kogemusi arvestades on välistatud

seegi, et ta ei saanud aru, et rahatähtedele oli peale kleebitud hologramme jms. Esimese astme

kohus on õigesti viidanud sellelegi, et kahtlustäratav on tõik, kuidas täpselt T. Leppik rahasid

kasutas: suhteliselt suurte kupüüridega korduv väheväärtuslike asjade ostmine viitab T. Leppiku

soovile saada 50-euroste asemele teistsugused kupüürid. On kõigiti põhjendatud eeldada, et T.

Leppik soovis seda seetõttu, et ta mõistis nende rahatähtede problemaatilisust – just tulenevalt

turvavärvi jääkidest, originaalvärvi kulumisest, lisatud elementidest jne. Ringkonnakohtule jääb

arusaamatuks subjektiivse koosseisuga seoses esitatud kaitseväide, et T. Leppik oli kulunud raha

paigutanud läbi makseautomaatide ka tema endaga seotud äriühingutesse. Kui sularaha

makstakse mõnele kontole makseautomaadi teel, ei ole raha saajal hiljem konkreetsete

kupüüridega mingit seost – tema arveldusarvel suureneb n-ö (individualiseerimata) kontoraha

hulk. Kriminaalkolleegiumit ei veena ka T. Leppiku väide, et tema teadlikkuse raha võltsituse

kohta välistab tõik, et ta helistas ise LHV-panka ja uuris, mis temalt ära võetud rahast saab.

Esiteks pole T. Leppik sellist panka helistamist tõendanud. Kui ta seda aga tegigi, ei viita see

tema heausksusele (mitteteadlikkusele raha võltsitusest). T. Leppik sai aru, et pangal on väga

hõlbus teha kindlaks, kes raha sisestaja oli: oli ju T. Leppik end raha sissemakse tarvis

identifitseerinud. Seega polnud T. Leppikul niikuinii lootust ananüümseks jääda ja ta võis panka

helistada just selleks, et hiljem sellega seoses enda süütusele viidata – mida ta käesolevas

menetluses tegigi.

108. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.

109. Süüd välistavana võiks tulla kõne alla T. Leppiku keelueksimus KarS § 39 tähenduses: T.

Leppik võis eeldada, et hoolimata kupüüride turvavärviga määrdumusest, originaalvärvi

kulumusest, hologrammide jms rahade peale kleepimisest oli nende rahatähtede kasutamine

ikkagi lubatav.

110. Kriminaalkolleegium nõustub valitseva arvamusega Saksamaal: keelueksimust tuleb eitada

mitte üksnes siis, kui isik on oma teo ebaõiguses (keelatuses) täiesti kindel, vaid ka juhul, kui ta

seesugust ebaõigust (keelatust) võimalikuks peab (vt eestikeelset lühikokkuvõtet Sootak.

Karistusõigus. Üldosa. 2018, VIII, vnr 65). Nimelt pole põhjust kohelda isikut ses olukorras

leebemalt kui teda koheldakse puutuvalt tahtlusse: kui subjektiivset koosseisu saab reeglina

jaatada ka pelgalt kaudse tahtluse olemasolul, pole põhjust öelda, et keelueksimusest peaks

kõnelema olukorras, kus isik peab võimalikuks seda, et tema tegu on õigusvastane (keelatud).

111. Isegi kui T. Leppikul ei olnud täit kindlust selles osas, et ta toimib seaduse vastaselt,

arvestas ta seesuguse võimalusega (pidas seda võimalikuks). Ringkonnakohtu meelest ei saa T.

Leppiku ebaõigusteadlikkust välistada läbi väite, et T. Leppik kontrollis rahade ehtsust erinevate

masinatega (detektoritega). Esiteks ei ole T. Leppik niisugust väidet tõendanud. Kui ta seda aga

tegigi, talitas ta kriminaalkolleegiumi hinnangul nõnda selleks, et saada aru, kas järgi tehtud

rahade kvaliteet on piisavalt hea, et masinaid petta – mitte aga heauskse inimesena, kes n-ö heast

peast hangib valeraha-detektorid, et igaks-juhuks kõigi tema valdusse sattuvate rahakupüüride

õigsust kontrollida. Keelueksimuse puudumisele viitab ka T. Leppiku konspiratiivne käitumine.

Ringkonnakohus nõustub prokuratuuri ja maakohtuga, et T. Leppik n-ö vabanes rahast

võimalikult vähe tähelepanu ärataval ja endas madalat riski kätkeval moel: makseautomaate

kasutades ei tekkinud võimalust, et mõni inimene tuvastab T. Leppikult saadud kupüürid

valerahana ja võtab selles osas midagi ette (nt kutsub turvatöötja või politsei). Ka ei saa

veenvaks pidada kaitseväidet, et T. Leppik mõistis, et turvakaamerate abil võidakse talle jälile

saada: T. Leppik võis eeldada seda, et turvakaamera salvestisi vaadates pole võimalik teha

kindlaks, kes makseautomaati kasutanud paljudest inimestest võltsrahad automaati sisestas.

Viimaks tuleb siingi arvesse võtta seda, et T. Leppiku teadmised sularahast olid laialdased. Muu

hulgas oli tal teada see, et vajadusel oleks ta saanud nt Eesti Pangast kõnealuste rahade

lubatavuse kohta uurida – seda ta aga ei teinud.

112. Eeltoodut kokku võttes leiab kriminaalkolleegium, et maakohus tunnistas T. Leppiku

õigesti KarS § 334 lg 2 p 1 järgi süüdi.

113. Prokuratuuri hinnangul talitas maakohus T. Leppikule karistust mõistes liiga leebelt.

114. Esiteks on mõistetud vangistus prokuratuuri hinnangul liiga lühike: 3 aasta pikkuse

vangistuse asemel tuleks T. Leppikut karistada 5 aasta pikkuse vangistusega. Apellandil on õigus

selles, et kui võtta aluseks see, et keskmise teo eest mõistetav karistus peaks päädima sanktsiooni

keskmisele vastava karistusega, tuleks T. Leppikule mõista 3 aastast oluliselt pikem vangistus.

Seda seetõttu, et ka maakohus ise tõi välja mitu asjaolu, mis suurendavad T. Leppiku süüd. T.

Leppik on varemgi kuriteo toime pannud – rahapesu ehk sellise kuriteo, mis sarnaselt võltsraha

kasutamisega õõnestab finantssüsteemi korrektset toimimist. Praeguse kuriteo sooritas ta ajal,

mil viidatud rahapesu menetleti ehk käitus ses mõttes jultunult. T. Leppik ei kasutanud valeraha

mitte kaks korda (mis on korduvusest rääkimiseks piisav), vaid suisa kolm korda. T. Leppiku

kasuks rääkiv ainus kaalukas asjaolu on kriminaalkolleegiumi hinnangul see, et ta kasutas

valeraha vaid (küllaltki) vähe – 400 euro ulatuses. Neid asjaolusid kokku võttes näib isegi

prokuratuuri taotletav 5 aasta pikkune vangistus võrdlemisi leebe – näeb ju KarS § 334 lg 2 ette

2–10 aasta pikkuse vangistuse. Siiski ei pea ringkonnakohus T. Leppiku vangistuse pikendamist

võimalikuks. Nimelt oleks 5 aasta pikkune (saati siis veel pikem) vangistus süüpõhimõttega

vastuolus ja vabaduspõhiõigust ebaproportsionaalselt piirav – ja niisugust karistust kohus

sanktsioonivahemikust sõltumata mõista ei saa (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi otsus nr 5-20-5, p 19). KarS § 334 lg 2 järgne sanktsioonimäär on sarnane paljude

selliste kuritegude omaga, mis on ringkonnakohtu meelest oluliselt suurema ebaõigussisuga kui

korduv valeraha kasutamine: vt nt § 110 lg 1 (piraatlus), § 112 lg 1 (lennuohutusvastane rünne),

§ 134 lg 2 (isikuvabadust piiravasse riiki toimetamine raskendavatel asjaoludel), § 175 lg-d 1 ja

2 (inimkaubandus alaealise suhtes), § 200 lg 1 (röövimine), § 2372 lg 1 (terrorikuriteo

ettevalmistamine ja üleskutse selle toimepanemisele), § 2373 lg 1 (terrorikuriteo ja selle

toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamine ning toetamine), § 251 lg 1 (võimuhaaramine

Kaitseväes või Kaitseliidus), § 2901 lg 2 (piinamine raskendavatel asjaoludel) või § 443 (raske

tagajärje tekitamine laevajuhtimisnõuete rikkumise tõttu). Valeraha kasutamisega sisult ehk

paremini võrreldavad varavastased kuriteod on karistatavad märksa leebemalt: vargus (KarS §

199) kuni 3 või kuni 5 aastase vangistusega, omastamine (KarS § 201) kuni 2 või kuni 5 aastase

vangistusega, kelmus (KarS § 209) kuni 4 või kuni 5 aastase vangistusega ja usalduse

kuritarvitamine (KarS § 2172) kuni 5 aastase vangistusega – seda isegi juhul, kui tekitatakse

miljonitesse eurodesse ulatuv kahju. Seda silmas pidades leiab ringkonnakohus, et praegu pole

sanktsiooni keskmisest määrast lähtumine õigustatud ja hoolimata mitmest T. Leppiku süüd

suurendavast asjaolust tuleb talle mõistetud sanktsiooni alammäära lähedale jääv vangistus

muutmata jätta.

115. Küll aga soostub kriminaalkolleegium prokuratuuriga selles, et T. Leppikule tuleb seada

käitumiskontroll. T. Leppik on olnud kuritegelikult aktiivne. Esiteks puutuvalt praegu

menetlevatesse kuritegudesse: T. Leppik mitte üksnes ei kasutanud korduvalt valeraha, vaid ta

on ka suhelnud erinevate isikutega sellistel teemadel, mis vähemasti kätkevad endas valerahade

valmistamise ja kasutamisega seonduvaid ohte. Kõrge kuritegelik aktiivsus on täheldatav ka selle

rahapesu puhul, mille eest T. Leppik asjas nr 1-18-3710 süüdi tunnistati: T. Leppik pesi raha

mitmete käitumisaktidega, ta tegi seda küllaltki suures mahus, ta üritas küllalti rafineeritud viisil

varjata kuriteojälgi, sh mõtles välja küllaltki keerukaid valeväiteid. Ka tuleb arvesse võtta seda,

et nii rahapesu kui ka valeraha kasutamise eest karistati T. Leppikut 3 aasta pikkuste ehk sugugi

mitte lühikeste vangistustega. Mida pikemad vangistused inimesele mõistetud on, seda

madalamal on talle käitumiskontrolli (või isegi reaalse vangistuse) seadmise lävend: temast on

karta küllaltki tõsist laadi kuritegusid ja tal on seetõttu tarvis n-ö silma peal hoida. Prokuratuur

viitab õigesti ka sellele, et T. Leppik pole oma tegu tunnistanud ega kahetsenud. See asjaolu ei

võimalda tulenevalt nn nemo tenetur-printsiibist küll raskendada tema karistust, ent annab aluse

karta, et T. Leppik võib uuesti kuritegelikule teele sattuda: pole võimalik järeldada, et T. Leppik

on aru saanud, millised tegurid tema kuriteod tingisid, ja et ta on nende tegurite kontrolli alla

saamisega tegelenud. Siin(gi) tuleb arvesse võtta, et võltsraha kasutas T. Leppik sel ajal, mil

tema rahapesu menetleti – seega ei lasknud ta end pelgast menetlusest mõjutada ehk temaga on

tarvis tegeleda mõneti intensiivsemal moel. T. Leppikule käitumiskontrolli seadmist ei takista

see, et ta elab Türgis. Nimelt on T. Leppik ise käesolevas menetluses öelnud, et ta elab ühtlasi

Vilaski talus Valgamaal. Sellele viitavad ka tõsiasjad, et sealt talust leiti T. Leppiku asju (sh

kummalisi rahatähti jms) ja et T. Leppik on ka viimasel ajal aeg-ajalt käinud Eestis (nt 2019.

aasta augustis tuli ta Riia lennujaamast Eestisse). Tuleb möönda, et seesugune otsustus tähendab

vastavalt KarS § 75 lg 1 p-dele 4 ja 6 suure tõenäosusega (faktilises mõttes) keeldu Türgis elada.

Seesugune keeld on T. Leppikule ilmselt (küllaltki) koormav. See siiski käitumiskontrolli

seadmist ei väära: kes paneb toime suure aktiivsusega mitmeid erinevaid kuritegusid, mille eest

teda karistatakse mitme aasta pikkuste vangistustega, võib pidada end õnnelikuks, kui teda ei

saadeta reaalselt vanglasse. Sellest tulenevalt tühistab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4 ja §

338 p 4 alusel osaliselt maakohtu otsuse – käitumiskontrolli kohaldamata jätmine ei vasta T.

Leppiku isikule. Kriminaalkolleegium kohustab T. Leppikut alluma järgi jäänud katseajal – mis

algas 28. märtsil 2023 – käitumiskontrollile. Käitumiskontrolli nõudeid tuleb hakata täitma alates

käesoleva otsuse jõustumisest (KarS § 78 p 1).

116. T. Leppik vaidlustab osaliselt ka konfiskeerimisega seonduvat.

117. Kõigepealt leiab süüdistatav, et kuivõrd eurod annab välja Euroopa Keskpank, saab üksnes

Euroopa Keskpank otsustada, mida eurodega peale hakata. Kui see väide oleks õige, peaks iga

raha hävitav (nt seda n-ö poosetamise mõttes põlema panev) või isegi rikkuv (nt rahale

kriipsujukut joonistav) isik vastutama KarS § 203 järgi võõra asja hävitamise või rikkumise eest.

Nii see siiski pole – T. Leppiku väide on väär. Omand sularaha üle on nagu igasugune muu

omand – täielik õiguslik võim asja üle (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 ls 1). Seega võib raha

omanik teha rahaga mida iganes ta soovib (kui ta just ei pane nõnda toime mõnda süütegu):

sellega poes maksta; kasutada raamatus järjehoidjana; keerata sellest endale n-ö suitsukesta,

panna selle sisse tubaka ja see ära suitsetada; täis sodida; põlema panna jne. Niisiis on võimalik

ka see, et raha konfiskeeritakse ja uus omanik – riik – teeb sellega seda, mida ta õigeks peab

(mida õigusaktid ette näevad), ilma et ta peaks selleks Euroopa Keskpangalt luba küsima.

118. Konfiskeerimine peab aga (loomulikult) toimuma õiguslikul alusel. Seetõttu tuleb

analüüsida, kas praegu seesugune alus esines, st kas maakohus konfiskeeris õigesti:

- 8 praeguse menetluse esemeks olevat 50-eurost (üks, mille T. Leppik pani LHV-panga

automaati ja seitse, mis ta pani Apollo Kino makseautomaati);

- Apollo Kino makseautomaadist leitud kümme 50-eurost, mis olid sarnased nende seitsme

50-eurosega, mis oli sinna automaati pannud T. Leppik;

- 50-eurone seerianumbriga RA3446237562 (13. novembri 2020 ekspertiisiakti pakend nr 3);

- 50-eurone seerianumbriga RA1936181166 (13. novembri 2020 ekspertiisiakti pakend nr

11);

- erineva paberraha tükid (13. novembri 2020 ekspertiisiakti pakend nr 3);

- musta värvi rahataolised paberid (13. novembri 2020 ekspertiisiakti pakend nr 3);

- 3 omavahel ühendatud Lääne-Aafrika 10 000 frangist (CFA – Communauté Financière

Africaine) rahatähte (13. novembri 2020 ekspertiisiakti pakend nr 16).

119. Kaheksa T. Leppiku kasutatud rahatähe konfiskeerimine oleks iseenesest probleemitu: KarS

§ 343 võimaldab konfiskeerida valeraha kasutamise kui kuriteo vahetuks objektiks olnud eseme.

LHV-panga automaati pandud rahaga probleemi polegi: kupüür numbriga EB4487613732 on

vaja konfiskeerida. Ülejäänud seitsmeteistkümne pangatähega on olukord keerulisem: nagu juba

eelnevast nähtub, pole teada, millised seitse pangatähte neist seitsmeteistkümnest T. Leppik 3. ja

5. detsembril 2019 kinoautomaati sisestas. See siiski ei tähenda, et T. Leppikule oleks tarvis

mingid kupüürid tagastada.

120. Ringkonnakohus leiab, et ülejäänut kümmet kupüüri konfiskeerida ei saa – selles osas on

vaja maakohtu otsus materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p

2 alusel tühistada. Need kupüürid leiti Apollo Kino makseautomaadist, st nad olid Apollo Kino

valduses. See tähendab seda, et need on vaja Apollo Kinole tagasi anda. Seda seetõttu, et

tulenevalt AÕS § 90 lg-st 1 eeldatakse valdaja omandiõigust ehk saab lähtuda sellest, et kümme

T. Leppiku poolt mitte sisestatud kupüüri kuuluvad Apollo Kinole. Nende kupüüride Apollo

Kinole tagastamist ei takista see, et tegemist on võltsitud rahaga. Erinevalt narkootikumidest ei

ole võltsitud rahaga toimingute tegemise keeld (peaaegu) kõikehõlmav – puudub narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg-ga 1 sarnane norm, mis näeb ette n-

ö tavakäitlemise absoluutse keelu. See nähtub tegelikult juba käesoleva otsuse p-st 106: kui

keegi hoiab võltsitud raha enda valduses ilma selle käibele laskmise eesmärgita, käitub ta

õiguspäraselt. Ka ei väära kupüüride Apollo Kinole tagastamist KarS § 83 lg 4: vahend, aine või

ese konfiskeeritakse, kui selle omamiseks vajalik luba puudub. Seda seetõttu, et valerahade

käitlemiseks ei anna keegi (riik) välja mingeid lubasid. Ringkonnakohtu meelest ei ole Apollo

Kinol mingit huvi (eelistust) puutuvalt sellesse, millised rahatähed talle tagastatakse. Seetõttu

määrab kriminaalkolleegium suva alusel, et kinole on vaja tagastada kupüürid numbritega

WA6791443588, WA8485657876, WA7851525445, RB0690620675, WA4986611569,

MD1312776944, WA8153071606, WA4978563562, RA2318046054 ja WA9677318347.

Eelöeldu ei tähenda seda, et Apollo Kino peabki neid kupüüre hoidma hakkama. Tema kui nende

kupüüride omanik võib nendega teha, mida ta vaid soovib (nagu juba käesoleva otsuse p-s 117

öeldud). Mõeldav on ka see, et kui Apollo Kino saab riigiga kokkuleppele, jäävadki need

kupüürid riigi valdusse ja lähevad üle riigi omandisse – seda aga mitte tulenevalt

konfiskeerimisest, vaid senise omaniku (Apollo Kino) ja riigi vahelise kokkuleppe (eeldatavasti

kinge) alusel. Riik võib seejärel otsustada, mis ta nende kupüüridega teeb. Sama on ka ülejäänud

seitsme kupüüriga, nr-d RA1828042422, WA5325659938, WA4131619687, EB4738146597,

RA3015389319, UC7029693397 ja EB3220441245: riik võib nendega teha, mida ta soovib –

seda tänu nende T. Leppikult konfiskeerimisele.

121. (Ka) ülejäänud praegu konfiskeeritud asju ringkonnakohtu meelest konfiskeerida ei saa,

mistõttu tuleb maakohtu otsus materiaalõiguse ebaõige kohaldamise pärast KrMS § 337 lg 1 p 4

ja § 338 p 2 alusel tühistada. Need asjad ei olnud ühegi kuriteo toimepanemise vahetu objekt ega

ese, nende – sh valerahade – käitlemine iseenesest (eeskätt hoidmine) pole keelatud ja

käitlemiseks pole tarvis (riiklikku) luba. Konfiskeerimise aluseks ei saa kehtiva õiguse kohaselt

olla pelk kahtlus või oht – et T. Leppik võis kunagi tahta mõne kõnealuse esemega sooritada

mõnda kuritegu või et ta võib asjade tagasi saamise korral plaanida mingi kuriteo toimepanemist

tulevikus. Lääne-Aafrika frankidega seoses olgu märgitud sedagi, et ringkonnakohus soostub

Saksamaal valitseva seisukohaga, et lahti lõikamata kupüüridega trükipoognaid ei saa pidada

rahaks, sest nende puhul ei esine ohtu, et keegi peaks sellist asja (just tema lahti lõikamata kujul)

käibel olevaks pärisrahaks (Rengier. Strafrecht. Besonderer Teil II. 19. Auflage, § 39, Rn 5).

Sellest tulenevalt on vaja need asjad T. Leppikule tagasi anda.

122. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt: T. Leppikule

tuleb seada käitumiskontroll; valdav osa maakohtu konfiskeeritud asjadest tuleb jätta

konfiskeerimata ja tagastada nende omanikele – osa T. Leppikule ja osa Apollo Kinole.

Prokuratuuri ja T. Leppiku apellatsioon osaliselt rahuldatakse. T. Leppiku kaitsja apellatsioon

jääb rahuldamata.

123. Tartu Ringkonnakohtu 29. veebruari 2024 määrusega luges kohtukolleegium kaitsja

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja hüvitatavate kulude

suuruseks 758,40 eurot, sh 126,40 eurone käibemaks. Riigikohtu hinnangul tuleb KrMS § 185

(menetluskulude hüvitamine apellatsioonimenetluses) rakendamisel arvesse võtta seda, kui

suures ulatuses apellatsioon rahuldatakse ja milline on apellatsiooni põhjendatud argumentide

osakaal ning maht (kriminaalkolleegiumi lahend nr 1-18-5815/389, p 60). Ka Riigikohtu otsusest

nr 1-20-2438/33 (p 58) ilmneb, et kui maakohtu lahendit ei tühistata süüdistatava huvides

esitatud apellatsiooni alusel ja selline apellatsioon osutub täielikult põhjendamatuks, peab selle

apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama

süüdistatav. Ringkonnakohus ei tee KrMS § 337 lg 1 p 4 järgset lahendit T. Leppiku kaitsja

apellatsiooni alusel, vaid prokuratuuri ja süüdistatava kaebuste põhjal. Niisiis osutus süüdistatava

kaitsja kaebus täielikult põhjendamatuks, mistõttu tuleb sellega seoses tekkinud menetluskulu T.

Leppikult riigi kasuks välja mõista. Tulenevalt KrMS §-st 423 ja § 417 lg-st 2 peab T. Leppik

maksma selle raha ära 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Riigikohtu 18.12.2024 RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 26. märtsi 2024. a ja Tartu Maakohtu 28. märtsi

2023. a otsus osas, millega tunnistati Tõnu Leppik süüdi ja teda karistati KarS § 334 lg

2 p 1 järgi ning moodustati liitkaristus.

2. Tunnistada Tõnu Leppik süüdi KarS § 334 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 2 aastat

vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 2

päeva. Ära tuleb kanda 1 aasta 11 kuud ja 28 päeva vangistust.

3. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel moodustada liitkaristus Tartu Maakohtu 1. aprilli

2020. a otsusega asjas nr 1-18-3710 mõistetud karistusega ning lugeda käesoleva

otsusega mõistetud karistus kaetuks otsusega asjas nr 1-18-3710 mõistetud 2 aasta ja 6

kuu pikkuse vangistusega. Jätta mõistetud liitkaristus KarS § 74 lg-te 1 ja 3 kohaselt

täitmisele pööramata 3-aastase katseajaga.

4. Muus osas jätta otsused muutmata.

5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

6. Jätta Riigikohtu 12. augusti 2024. a määrusega kindlaks määratud riigi õigusabi tasu

Eesti Vabariigi kanda.