3-21-818/45 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

3-21-818

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus

Kohtunik Ülle Polluks

Otsuse tegemise kuupäev ja koht 25.03.2024, Jõhvi

Haldusasja number 3-21-818

Haldusasi M.M-i kaebus Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse

tegemiseks ( üle vaadata kaebaja tugevdatud

järelevalvega

osakonnas hoidmise vajadus kord kolme kuu jooksul ja

edastada kaebajale riskihindamise tulemused)

Menetluse vorm Kirjalik menetlus

Menetlusosalised Kaebaja: M.M

Vastustaja: Viru Vangla, esindaja: Ülo Anijalg

RESOLUTSIOON

1. Jätta vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

4. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja teiste füüsiliste isikute nimed

initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.04.2024. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

3-21-818

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Alates 21.07.2017 viibib M.M (edaspidi kaebaja) Viru Vangla II-s üksuses, mis on

tugevdatud järelevalvega üksus ja kus hoitakse kõige ohtlikumaid kinnipeetavaid, mille

aluseks on inspektor-kontaktisiku poolt 2019. a septembris koostatud riskihindamine.

2. 27.12.2020 esitas kaebaja Viru Vanglale taotluse nr 6-10/40570-1, milles taotles CPT (CPT/

Inf (2019) 31, edaspidi ka CPT) raportile tuginedes, et talle antakse võimalus väljendada

seisukohta seoses tugevdatud järelevalvega osakonnas (edaspidi TJO) paiknemisega ja teda

teavitatakse kirjalikult TJO-nda paigutamise põhjustest. Samas nõudis kaebaja taotluses, et

tema viibimist TJO-s vaadatakse läbi iga kolme kuu tagant.

3. Viru Vangla vastas 27.01.2021 kaebaja taotlusele vastusega nr 6-10/40570-2, milles viitas

16.03.2020 vastusele nr 6-10/7841-2 ning jättis kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaatamata.

4. Kaebaja esitas 24.02.2021 Viru Vanglale vaide 6-12/59-1, milles vaidlustas vangla vastuse

nr 6-10/40570-2.

5. Viru Vangla tagastas 15.03.2021 vaide otsusega nr 6-12/59-2. Otsuse põhjenduste kohaselt

on kaebaja esitanud vanglale samasisulised taotlused 17.02.2020 ja 27.12.2020. Vangla on

koostanud vaide esitajale vastuse 16.03.2020 ning märkinud 27.01.2021 vastuses, et vaide

esitajale on juba vastatud 16.03.2020 kirjaga ning sellest ajast ei ole vangla seisukoht

muutunud. Seega, kaebajal oli võimalus vaidlustada 16.03.2020 vastust 30 päeva jooksul.

Kaebaja seda ei teinud. Vangla selgitas 16.03.2020 kirjas nr 6-10/7841-2, et kinnipeetava

vanglasisene paigutus on toiming, mistõttu on vanglal selle põhjendamiskohustus vaid isiku

nõudel. Kinnipeetava paigutamine TJO-nda toimub riskihindamise alusel ning nimetatud

dokumenti kinnipeetavale ei väljastata. Põhjused on kaebajale teada. Kaebajal on võimalus

väljendada nii kirjalikult kui ka suuliselt oma seisukohta ning vangla ei ole sellist keeldu

rakendanud. Eesti Vabariigis kehtivad õigusaktid ei sätesta, millise aja jooksul tuleb vanglal

kontrollida kinnipeetavate puhul TJO-s hoidmise vajadust. Samas asjaolud, mis tingivad TJO-

s hoidmise vajaduse, ei ole sellised, mis üleöö ära langevad. Kehtiva õiguskorra kohaselt

koostatakse üldjuhul kinnipeetava kohta uus riskihindamine, kui täitmiskava täitmisperiood

on möödunud või kui isikul on käimas tingimisi enne tähtaega vabastamise menetlus või kui

ilmsiks on tulnud muud olulised asjaolud. Arvestades, et CPT raportis väljendatu on

soovitusliku iseloomuga, siis ei ole vangla kaebaja õigusi rikkunud. Ühtlasi selgitas vangla, et

vaidega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki, kuna vaides pole võimalik esitada

tuvastusnõuet preventiivsel eesmärgil.

6. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 19.04.2021 riigi õigusabi taotluse, milles taotles riigi

õigusabi määramist selleks, et vaidlustada halduskohtumenetluses Viru Vangla 15.03.2021

vaideotsust nr 6-12/59-2.

7. Tartu Halduskohus jättis 23.04.2021 määrusega rahuldamata kaebaja riigi õigusabi taotluse

(määruse resolutsiooni punkt 1). Kohus tõlgendas riigi õigusabi taotlust kaebusena, jättis selle

käiguta ja kohustas kaebajat 15 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest kõrvaldama

kaebuses esinenud puudused (määruse resolutsiooni punkt 2).

3-21-818

8. Kaebaja esitas 14.05.2021 kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles kinnitas, et

esitas koos riigi õigusabi taotlusega kaebuse, milles nõudis: 1) vangla kohustamist vaatama

üle kaebaja TJO-s hoidmise vajadus vähemalt iga kolme kuu tagant ja 2) vangla kohustamist

teatama TJO-s hoidmise põhjustest (riskihindamised) ning 3) vangla kohustamist ümber

paigutama kaebaja TJO-st teise osakonda.

9. Kaebaja esitas halduskohtu 23.04.2021 määruse resolutsiooni p-i 1 peale määruskaebuse

Tartu Ringkonnakohtule. Tartu Ringkonnakohus jättis 8.06.2021 määrusega kaebaja

määruskaebuse rahuldamata. Kohtumäärused jõustusid 8.06.2021.

10. Tartu Halduskohtusse laekus 25.05.2021 kaebuse täiendus, mille kohaselt väitis kaebaja

viidates kohtupraktikale, et vangla poolt koostatud riskihindamised on ebausaldusväärsed,

mistõttu nende kasutamine kinnipeetava vanglasisesel paigutamisel on lubamatu.

11. Tartu Halduskohus tagastas 25.05.2022 määrusega kaebuse kohustamisnõuete osas

(määruse resolutsiooni punktid 1-3 ja jättis kaebaja menetluslikud taotlused läbi vaatamata

(määruse resolutsiooni punkt 4).

12. Kaebaja esitas 15.06.2022 halduskohtu 25.05.2022 määruse peale määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule.

13. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 20.10.2022 määrusega määruskaebuse ja tühistas

halduskohtu 25.05.2022 määruse resolutsiooni p-d 2-4 (kohustamisnõuete tagastamise osas,

milles kaebaja soovis, et vangla vaataks kaebaja TJO-s hoidmise vajaduse üle vähemalt kolme

kuu jooksul ja edastaks kaebajale riskihindamise tulemused, aga samuti menetluslike taotluste

läbivaatamata jätmise osas).

14. Tartu Halduskohus võttis 8.02.2023 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks

Viru Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.

15. Vastus kaebusele laekus kohtusse 1.03.2023. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata ja

taotles kaebusele lisatud dokumentide osas (kaebaja riskihindamise ankeedid)

halduskohtumenetluse kinniseks kuulutamist ja kaebaja tutvumisõiguse piiramist.

16. Tartu Halduskohus kuulutas 22.03.2023 määrusega halduskohtumenetluse kinniseks Viru

Vangla vastuse kaebusele lisana 2 esitatud riskihindamise ankeetide osas ja piiras nendega

kaebaja tutvumis- ja koopiate saamise õigusi. Kohus määras muu hulgas menetlusosalistele

täiendavate tõendite, seisukohtade ja vastusväidete esitamise tähtajad ning teatas kohtuotsuse

avalikustamise aja.

17. Kaebaja esitas kohtule 21.02.2024 asja menetleva kohtuniku taandamisavalduse.

18. Kaebaja esitas 26.02.2024 kohtule vastuväite kohtu tegevusele, milles avaldas

rahuolematust seoses lahendamata jäetud taandamisavaldusega. Kohtusse laekus 27.02.2024

kaebaja selgitamistaotlus, milles kaebaja palus kohtul selgitusi selle kohta, miks

taandamisavaldusi ja vastuväiteid kohtu tegevusele lahendab Viru Vangla jurist.

3-21-818

19. Haldusasja menetlev kohtunik jättis 7.03.2024 määrusega kaebaja taandamisavalduse

rahuldamata ja edastas selle koos määrusega Tartu Halduskohtu esemehele. Tartu

Halduskohtu esimees jättis 7.03.2024 määrusega kaebaja taandamisavalduse rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

20. Kaebaja leidis, et tugevdatud järelevalve kohaldamise vajadust tingivad asjaolud on

sellised, mis võivad ära langeda ära üleöö, mistõttu oleks põhjendatud TJO-s hoidmise

vajaduse ülevaatamine vähemalt kord kolme kuu jooksul, nagu soovitas CPT avalikustatud

raportis. Kaebaja väitis, et 12.06.2019 koostatud riskihindamise kohaselt oli kinnipeetav S.

Lehismaal TJO-nda paigutamise vajadus, kuid selline vajadus langes ära ka 17.10.2019, mis

kinnitab seda, et vajadus võib ära langeda kiiresti, kuigi S. Lehismaa suhtes algatati 2019. a

vähemalt 6 kriminaalmenetlust ja määrati talle kaheaastane vanglakaristus. Sama olukord on

ka teise kinnipeetavaga, kellele vanglas kahe inimese tapmise eest määrati 19-aastane

vanglakaristus ja kes pandi Tallinna Vangla tavaosakonda. CPT soovitab enda raporti punktis

82 ametivõimudel tagada järgmist: 1) vangidele, kes on TJO-s või kelle paigutamise kohta

tehakse veel otsust, antakse võimalus väljendada sellega seoses oma seisukohta ning kelle

teatatakse kirjalikult paigutamise põhjustest; 2) vangide paigutus TJO-s vaadatakse läbi

vähemalt kord kolme kuu jooksul. Kaebaja arvates koostavad ametnikud TJO-s

kinnipeetavate riskihindamised suvalise andmete järgi (haldusasi nr 3-19-1538). Kaebaja

kinnitusel puudub tal TJO-s hoidmise vajadus, ning seda on kinnitanud selle asjaoluga, et

vanglasse saabudes oli ta kaks kuud tavalises osakonnas. TJO-s viibimise tõttu ei saa kaebaja

osaleda moslemite palvustel, omandada vangistuse ajal eriala, ei saa jalutada mujal kui

betoonboksis, kust on näha läbi võrre vaid taevast (samal ajal teistes osakondades viibivad

kinnipeetavad jalutavad spordiväljakul) ning puudub võimalus taotleda ümberpaigutamist

kodukohajärgsesse vanglasse jne. Kaebaja rõhutas, et ka kohtud on korduvalt asunud

seisukohale, et vanglate poolt koostatud riskihindamised on ebausaldusväärsed (15.03.2017

määrus nr 1-09-2625 p 11 ja 17.10.2017 määrus nr 1-16-6652, p 15). Seega pidas kaebaja

enda nõudeid kohustada vastustajat vaatama üle kaebaja TJO-s hoidmise vajadus vähemalt iga

kolme kuu tagant ja kohustada vastustajat teatama TJO-s hoidmise põhjustest

(riskihindamised) põhjendatuks ja rahuldamisele kuuluvaks.

21. Vastustaja ei nõustunud kaebusega, vaidles sellele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vangistusseaduse (VangS) § 5 lg 1 kohaselt sätestab täitmisplaan kinnipeetava, arestialuse või

vahistatu vastuvõtmiseks pädeva vangla. VangS § 11 lg 1 sätestab, et kinnipeetava

paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva

karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, terviseseisundit ning iseloomustusi.

Justiitsministri 25.03.2008 määrus nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi määrus nr 9) § 5 lg 1 p 7

sätestab, et meessoost kinnipeetav, kes riskihinnangust tulenevalt vajab tugevdatud

järelevalvet, paigutatakse Viru Vanglasse. Justiitsministri 13.06.2006 määruse nr 20 (edaspidi

määrus nr 20) „Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus“ § 142 sätestab, et teise üksuse

põhiülesanne on korraldada pidevalt tugevdatud järelevalvet kinnipeetavate üle, kes seda

vajavad. Vangiregistri andmetel on kaebaja kohta ajavahemikus 2020-2022 koostatud

riskihindamised 6 korda (igal aastal 2 korda). Kaebaja individuaal täitmiskavas (ITK-s) on

märge kaebaja kõrgohtlikkuse kohta ja riskihinnangust tulenevalt on tuvastatud kaebaja TJO-s

hoidmise vajadus. Seda hinnatakse riskihindamise ankeedi 10.2.1 järgi, mida täidab vastustaja

teabe- ja uurimisosakond. (TUO). Ankeedi täitmise käigus selgub, kas kinnipeetav peaks

asuma TJO-s või mitte. Olulist rolli mängib ka süüdimõistmine, kinnipeetava minevik ja

suhted kriminaalse maailmaga (sh organiseeritud kuritegevusega). Riskihindamise ankeet on

tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks avaliku teabe seaduse (ATS) § 35

3-21-818

lg 1 p-de 9 ja 12 alusel. Ankeet sisaldab andmeid, mis võivad avalikuks tuleku korral

kahjustada vangistuse täideviimist ning võimaldavad sada teavet vanglatöös kasutavate

meetodite ja taktika kohta. Ankeedist nähtub, milliseid konkreetseid andmeid vangla

analüüsib ning millist metoodikat kasutab. Neid andmeid teades on kinnipeetaval võimalik

vanglale edastavate andmetega tulevikus manipuleerida ja seeläbi vangla otsuseid endale

meelepärases suunas mõjutada, mis omakorda võib takistada vangistuse tõhusat täideviimist

tulevikus. Vangla huvi andmete saladuses hoidmiseks kaalub üles kaebaja huvi nende

andmetega tutvuda.

Vastustaja ei pidanud kaebaja vaide tagastamist 15.03.2021 otsusega nr 6-12/59-2

õigusvastaseks. Vastustaja jäi 10.06.2021 vastuses kohtunõudele esitatud põhjenduste juurde.

Vastustaja selgitas täiendavalt, et vaatamata asjaolule, et riskihindamist vaadatakse teatud

ajaperioodi väitel uuesti läbi, ei muuda sisulises mõttes kaebaja esitatud taotluste ega

vastustaja vastuste olemust. Kaebajal ei ole õigusaktidest tulenevalt subjektiivset õigust nõuda

riskihindamisega tutvumist ning CPT seisukohad on soovituslikud. Kaebajale on selgitatud,

millistel õiguslikel alustel ta antud osakonnas viibima peab. Juhul, kui riskihindamise

tulemused muutuksid sellisel määral, et kaebaja suhtes puudus TJO-na paigutamise ja seal

hoidmise vajadus, siis kahtlemata ei tekkiks olukorda, kus riskihindamise tulemusena jäetaks

arvestamata. Samuti ei saa väita seda, et riskihindamisega arvestamine sõltub eelkõige

kinnipeetavate poolt esitatud taotlustest, kuivõrd vangla tegeleb ka ilma pöördumisteta ja

iseseisvalt.

Vastustaja ei nõustunud kaebajaga, et teda piinatakse. Vangiregistri andmetel paikneb kaebaja

V7 osakonnas. V7 osakonna päevakava on täpsemalt välja toodud Viru Vangla kodukorras.

Hõive toimub TJO-s üksusesiseselt, üldharidusõpe toimub individuaalselt – õpetaja tuleb

tunniplaani kohaselt üksusesse, viib tunnid läbi õpilasele selleks eraldatud ruumis (nt

grupitöörühm), sportimisvõimalused on loodud üksuse päevaruumidesse (trenažöör,

velotrenažöör, võimlemismatid, lõuatõmbekangid), usuline tegevus on enamasti individuaalne

- vestlused kaplaniga (kaplan tuleb üksusesse), samuti on tehtud ka grupis usulist tegevust (nt

ühe osakonna kinnipeetavad koos, kes soovivad, grupitööruumis ning kaplan tegeleb seal

nendega). Kaebajale on tagatud õiguste tegelik ja seaduses sätestatud mahus kasutamise

võimalus. Õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti

ühesugused kinnipidamistingimused ning juhul, kui kinnipidamistingimused küll mõnevõrra

erinevad, kuid isikutele on tagatud siiski õiguste tegelik ja seaduses sätestatud mahus

kasutamise võimalus, pole tegemist kinnipeetava õiguste lõpetamisele suunatud tegevusega,

mis eeldaks haldusakti andmist. Kohtupraktikas on leitud, et paigutamise õiguspärasuse

kontrollimisel ei ole vajalik hinnata, kas ja mis määral on osakondades kinnipeetavate õigused

tagatud, vaid üksnes seda, kas esinevad vastavasse osakonda paigutamise vajalikud alused.

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

22. Esmalt peatub kohus kaebaja vastuväidetel kohtu tegevusele ja selgitamistaotlusel, mis

haldusasja materjalide kohaselt jäi halduskohtumenetluse käigus lahendamata. Kohus jätab

kaebaja poolt kohtule esitatud vastusväite kohtu tegevusele rahuldamata, kuna tema

taandamisavaldus on lahendatud 7.03.2024 määrustega. Vastates selgitustaotlusele selgitab

kohus, et kohus küsis vastustajalt seisukohta kaebaja taandamisavaldusele ja vastuväidetele,

mitte ei kohustanud vastustajat neid lahendama.

23. Vaidluse all on vastustaja 27.01.2021 vastus nr 6-10/40570-2, millega ta keeldus kaebaja

taotluse rahuldamisest: vähemalt kord kolme kuu jooksul TJO-s hoidmise vajaduse üle

3-21-818

vaatamisest ning kaebajale TJO-s hoidmise põhjustest teatamisest. Menetlusse võetud kaebaja

nõuete kohaselt soovib ta: 1) vastustaja kohustamist vaatama kaebaja TJO-s hoidmise

vajaduse üle iga kolme kuu tagant ja 2) vangla kohustamist teatama kaebajale TJO-s hoidmise

põhjustest (riskihindamise ankeedid). Kohus selgitab, et hindab kaebuse põhjendatavust selles

esitatud nõuete kaupa.

24. Vastates vangla arvamusele kaebaja vaide tagastamise õiguspärasuse osas kordab kohus

25.05.2022 määruse p-s 16 öeldut ja peab seal esitatud põhjendustest lähtudes kaebaja vaide

tagastamist õigusvastaseks. Vastustaja ei ole käsitlenud kaebaja 27.12.2020 taotlust

16.03.2020 vastusega lõpetatud haldusmenetluse uuendamise taotlusena ega keeldunud

menetluse uuendamisest haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 44 nimetatud asjaolude

puudumise tõttu, vaid keeldus kaebaja uue 27.12.2020 taotluse rahuldamisest viidates

16.03.2020 vastuses nr 6-10/7841-2 esitatud põhjendustele. Vaideotsuses on vastustaja ka

põhjendanud mitte seda, miks ta haldusmenetlust ei uuenda, vaid hoopis seda, miks ta ei pea

kaebaja taotluse rahuldamist põhjendatuks. Kaebuse menetlusse võtmise määruses selgitas

kohus täiendavalt seonduvalt kohustamisnõudega edastada kaebajale riskihindamise

tulemused, et teabenõude esitamise korral ei näe avaliku teabe seadus (AvTS § 46 lg 1)

eriseadusena ette vanglale vaide esitamise kohustust. Kohtupraktikas peetakse AvTS § 46 lg-t

1 erinormiks VangS § 11 lg 5 suhtes, mitte vastupidi.1

25. Kohus märgib esmalt, et vastustaja 27.01.2021 vastus nr 6-10/40570-2 on toiming HMS §

106 lg-s 1 sätestatud tähenduses, kuna sellega keelduti toimingu sooritamisest (kinnipeetava

riskihinnangu koostamine on toiming ja vanglasisene paigutamine ka2). Kohtupraktika

kohaselt ei ole tarvis toimingu tegemisest keeldumist vormistada haldusaktina.3 Samas

sätestab HMS § 107 lg 1, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega.

26. TJO-s hoidmise vajaduse üle vaatamine vähemalt kord kolme kuu jooksul

26.1. Vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg-le 1 isik võib nõuda haldusakti andmist

või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või

toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Sellest tulenevalt on oluline välja selgitada,

kas vastustajal esineb õigusaktidest tulenevalt kaebaja TJO-s hoidmise vajaduse ülevaatamise

kohustus ja kas selline kohustus kohustaks vanglat seda tegema või kaaluma ülevaatamist

vähemalt kolme kuu tagant.

26.2. VangS § 11 lg 1 sätestab, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani

alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu,

tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Määruse nr 9 § 5 lg 1 p 7 sätestab, et meessoost

kinnipeetav, kes riskihinnangust tulenevalt vajab tugevdatud järelevalvet, paigutatakse Viru

Vanglasse. Määruse nr 20 § 142 sätestab, et teise üksuse põhiülesanne on korraldada pidevalt

tugevdatud järelevalvet kinnipeetavate üle, kes seda vajavad. Vastustaja selgitusel on tegemist

tugevdatud järelevalvega osakonnaga, kus hoitakse kõrgohtlikke kinnipeetavaid. Kohus

märgib, et kaebuse esemeks ei ole vaidlus selle üle, et kaebaja oli kaebuse esitamise aja

seisuga ja praegusel hetkel vastustaja poolt riskide hindamise tulemusena tunnistatud

kõrgohtlikuks kinnipeetavaks ja seetõttu vajas tugevdatud järelevalvet, mistõttu hoitakse teda

Viru Vangla TJO-s. Pooltevaheline vaidlus käib eelkõige selle üle, kas vastustajal esineb

1 RKHKm 3-20-992, p 10.

2 RKHKo 3-3-1-10-11, p 13.

3 RKHKo 3-16-1864, p 29.

3-21-818

kohustus üle vaadata kaebaja TJO-s hoidmise vajaduse ehk hinnata tema ohtlikkust, vähemalt

iga kolme kuu tagant.

26.3. Kohus märgib CPT tõepoolest soovitas raporti (CPT/Inf (2019) 31) p-s 82, et vangide

paigutus TJO-s vaadatakse läbi vähemalt kord kolme kuu jooksul.4 Samas rõhutab kohus, et

kohtupraktikas on leitud, et CPT esitab raportites üksnes mittesiduvaid ettepanekuid

(piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa

konventsiooni art 10 lg 1).5 CPT preventiivset rolli väärkohtlemise ennetamisel ning tema

koostatud raportites kajastatu olulisust on rõhutanud oma praktikas ka Euroopa Inimõiguste

Kohus (EIK).6 Hilisemas lahendis leidis Riigikohus, et kuigi need rahvusvaheliste

organisatsioonide seisukohad on soovituslikud, on nende soovituste põhjal võimalik hinnata

piirangu proportsionaalsust.7

Kaebaja viitas muu hulgas sellele, et mõned kinnipeetavad hoolimata neile määratud

karistustest olid paigaldatud TJO-na kas lühiajaliselt või üldse mitte. Kohus jätab kaebaja

väite tähelepanuta, kuna antud juhul ei hinda kohus kaebaja TJO-s hoidmise põhjendatavust

(selles osas oli kaebus tagastatud 25.05.2022 määrusega).

26.4. Kohus selgitab, kuna määruse nr 9 § 5 lg 1 p-st 7 tulenevalt on TJO-nda paigutamise

aluseks kinnipeetava kohta riskihinnangu koostamine, vajab ka tuvastamist, kui tihti esineb

vastustajal kinnipeetava riskihindamise koostamise kohustus. Määruse nr 9 § 52 sätestab, et

meessoost kinnipeetav, kes on lg 1 p-i 7 alusel paigutatud Viru Vanglasse, paigutatakse ümber

lg 2 alusel, kui riskihinnangust tulenevalt on tugevdatud järelevalve vajadus ära langenud.

Määrusest nr 9 ei tulene, kui tihti peab vastustaja üle vaatama TJO-s hoidmise vajaduse.

Justiitsministri poolt 14.05.2008 vastu võetud määruse nr 21 (edaspidi määrus nr 21)

„Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 2 lg 1 kohaselt

koosneb täitmiskava koostamise protsess kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamisest

(riskihindamine), täitmiskava koostamisest, selle kinnitamisest ning kinnipeetavale

tutvustamisest. Sama määruse § 3 lg 6 sätestab, et riskihindamise tulemust kasutatakse

paigutamise ja ümberpaigutamise otsustamisel. Määruse nr 21 § 4 lg 3 sätestab, et täitmiskava

täitmisperiood on üks aasta, mida arvestatakse alates täitmiskava kinnitamisest.

Täitmisperioodil rakendatavad sekkumised planeeritakse kvartali täpsusega. Määruse nr 21 §

8 lg 2 sätestab, et täitmisperioodi möödumisel vaadatakse üle täitmisperioodiks planeeritud

sekkumiste rakendamine ja viiakse täitmiskava täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel

läbi korduv riskihindamine käesoleva määruse §-s 3 sätestatud korras.

26.5. Eelenvast on kohtu arvates võimalik järeldada, et kinnipeetava riskide hindamine ITK

koostamisel, mida võetakse arvesse ka kinnipeetava paigutamise ja ümberpaigutamise

otsustamisel, sh TJO-nda, toimub reeglina kord aastas. Kohtu hinnangul ei tulene vastustajale

juriidilist kohustust läbi viia riskide hindamine sagedamini kui üks kord aastas. Viimane ei

tähenda seda, et vastustaja ei saa seda teha juhul, kui esinevad riskide hindamise ülevaatamise

asjaolud.

26.6. Kohus ei näe alust pidada määruse nr 21 § 4 lg-s 3 sätestatud perioodi (üks aasta), mille

käigus hinnates kinnipeetava kriminogeenseid riske otsustab vastustaja TJO-s hoidmise

vajaduse üle, ebaproportsionaalselt pikaks perioodiks. Kohtu hinnangul väärib tähelepanu

4 https://rm.coe.int/168098db94

5 RKHKo 3-3-1-55-16, p 10.

6 EIKo Muršić vs. Horvaatia, 7334/13.

7 RKHKo 3-21-884, p 21.

3-21-818

asjaolu, et määruse nr 21 § 8 lg-te 5 ja 6 kohaselt viib täitmiskava täitmist mõjutavate uute

asjaolude ilmnemisel inspektor-kontaktisik läbi uue riskihindamise ja vajaduse korral muudab

koostatud täitmiskava 15 tööpäeva jooksul arvates uute asjaolude ilmnemisest. Käesoleva

paragrahvi lg-s 5 nimetatud asjaolud on eelkõige: 1) kinnipeetava suhtes uue süüdimõistva

kohtuotsuse või kohtuvälise menetleja otsuse jõustumine; 2) asjaolud, mis võivad mõjutada

kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamise tulemusi või mille tõttu on vaja muuta

kavandatud sekkumisi või paigutada kinnipeetav teise vanglasse. Määruse nr 21 § 5 lg 6

kohaselt võib täitmiskava koostamisel arvesse võtta kinnipeetava ettepanekuid. Vajab kohtu

hinnangul rõhutamist ka see asjaolu, et vastustaja selgitusel on kaebaja kohta ajavahemikul

2020-2022 koostatud riskihindamised 6 korda. Seega igal aastal 2 korda, mis kinnitab ka seda,

et vastustaja ei lähtu rangelt pelgalt üheaastasest perioodist kaebaja kohta käivate

riskihinnangute tegemisel ning asjaolude muutmisel hinnatakse uuesti kaebaja TJO-s

hoidmise vajadust.

26.7. Kohtu hinnangul on õiguslik maastik, mille alusel on vastustajal kohustus üle vaadata

kinnipeetava TJO-s hoidmise vajaduse piisavalt soodne, et jaatada seda, et kinnipeetav, kes

varasemalt oli paigutatud riskhindamise tulemusena TJO-nda, saaks sellest välja pääseda

muutunud asjaolude tõttu. Kohus rõhutab, et määruse nr 21 § 8 lg-s 6 nimetatud asjaolude

esinemisel on vastustajal kohustus läbi viia uus kriminogeensete riskide hindamise menetlus

ning kinnipeetaval, sh kaebajal on võimalus juhtida selliste uute asjaolude ilmnemisele

vastustaja tähelepanu.

26.8. Kohus nõustub vastustajaga, et reeglina ei muutu faktilised asjaolud, millele tugines

paigutatakse kinnipeetav TJO-nda ja seal hoitakse, väga kiiresti. Õiguskirjanduses on leitud,

et riskihindamine on vahend, mille toel on võimalik välja selgitada kuritegeliku käitumise

põhjused ning uue kuriteo toimepanemise tõenäosus ja ohtlikus ning tegevused, millega

mõjutada süüdimõistetut käituma õiguskuulekalt. 8

Riskihindamine täidab mitmeid

funktsioone. Nende hulgas on määramine kui suur on tõenäosus, et süüdimõistetu paneb

toime uue kuriteo ning kui suure tõenäosusega võib süüdimõistetu põhjustada tõsist kahju

teistele, endale ja ühiskonnale (ohtlikkus). Kriminogeensete riskide hindamine on

prognoosiotsus, mis sünnib intervjuul õigusrikkujaga, karistusandmete ja muu

dokumentatsiooni analüüsi ja intervjueerija isiklike teadmiste ja kogemuste põhjal.

26.9. Vanglaametnikud on pidevas kontaktis kinnipeetavaga. Seega, kindlasti märkavad nad

seda, kas kinnipeetava käitumine on muutunud aja jooksul või mitte. Järelikult selleks, et

otsustada kinnipeetava ümberpaigutamise üle TJO-st teise osakonda, piisab esimesel etapil

kaalumisest, kas alustada uut riskide hindamist või vastustaja poolt omaalgatuslikult

tuvastatud või kinnipeetava poolt esile toodud asjaolud on piisavad selleks, et vastustaja saks

kaaluda uue riskide hindamise alustamist. Sellisel juhul on vastustajal kaalutlusruum

otsustada uue riskide hindamise alustamise üle. Eelnevast nähtub, et vastustaja ei ole rangelt

seotud määruse nr 21 § 4 lg-s 3 nimetatud üheaastase perioodiga kriminogeensete riskide

hindamiseks ja uute mõjuvate asjaolude ilmnemisel (kinnipeetava suhtes nii negatiivsete kui

ka positiivsete) on tal kohustus läbi viia uus riskide hindamine.

26.10. Samas väärib kohtu hinnangul tähelepanu, et lähtuvalt kohtupraktikas väljakujunenud

seisukohast ei ole isikliku täitmiskava ega selle raames läbiviidud riskihindamise tulemust

eraldi võimalik vaidlustada, kuna tegemist ei ole haldusaktiga. Küll aga on võimalik

vaidlustada haldusakte, mis on antud isiklikus täitmiskavas planeeritud eesmärkide

8 Kriminogeensete riskide hindamine. M. Grünberg, lk 8.

3-21-818

saavutamiseks, kui riskihindamise tulemus oli otsustamise aluseks. Samuti on kinnipeetaval

võimalus vaidlustada muu hulgas vangasisest paigutamist kui toimingut.

26.11. Kohtu hinnangul iga kolme kuu tagant riskide hinnangu ülevaatamiseks peab olema

kindel tõuge, kuid mitte pelgalt kohustus seda teha. Kohus tegi kindlaks, et määruse nr 21 §-s

8 on selline võimalus vastustajale ette nähtud ja kinnipeetaval on võimalus juhtida vastustaja

tähelepanu muutunud asjaoludele.

26.12. Väheoluline ei ole kohtu arvates see, et kohtupraktikast tulenevalt ei tulene vangistust

reguleerivatest õigusaktidest vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti

ühesugused kinnipidamistingimused, kuid kinnipeetavatele peab õiguste kasutamine olema

tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud, ehk isikutel peab olema mõistlik võimalus

kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi.9 Seega juhul, kui vangla osakondades on

kinnipidamistingimused mõnevõrra erinevad, kuid isikutele on tagatud siiski õiguste tegelik ja

seaduses sätestatud mahus kasutamise võimalus, pole tegemist kinnipeetava õiguste

lõpetamisele või muutmisele suunatud tegevusega. Lisaks on leitud, et paigutamise

õiguspärasuse kontrollimisel ei ole vajalik hinnata, kas ja mil määral on osakondades kinni

peetavate isikute õigused tagatud, vaid üksnes seda, kas esinevad vastavasse osakonda

paigutamiseks vajalikud alused. Kinnipidamistingimuste õigusaktides sätestatud nõuetele

mittevastavuse ning õiguste kasutamise nõuetekohase tagamata jätmise korral on kinni

peetaval isikul võimalik esitada iseseisev kaebus.10

26.13. Kohus märgib, et vastustaja poolt esitatud andmetel toimub TJO-s hõive (kool,

töötamine, huvitegevus, sh sportimine ja usuline tegevus) üksusesiseselt ja üldhariduse õpe

toimub individuaalselt. Sellest on võimalik järeldada, et õigusaktidest tulenevad kaebaja

õigused on tagatud ka TJO-s, kuigi teisel kujul. Vaidlus puudub selle üle, et tavaosakonnas

võrreldes TJO-ga on samade õiguste realiseerimise võimalused avaramad, kuid sellega ei ole

kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud, kuna tulenevalt kohtupraktikast puudub vastustajal

kohustus tagada kõikidele kinnipeetavatele samaväärsed kinnipidamistingimusi.

26.14. Samas on vangla üldise ja teiste vanglas viibivate isikute julgeoleku tagamine väga

oluline väärtus. Silmas pidades eelpoolnimetatut peab kohus võrreldes CPT raportis

väljendatud seisukohaga kinnipeetava TJO-s hoidmise vajaduse hindamist üldjuhul kord aasta

jooksul proportsionaalseks meetmeks. Kohus nõustub vastustajaga selles, et üldjuhul asjaolud,

mille tuginedes otsustatakse, kas kinnipeetav vajab tugevdatud järelevalvet, ei pruugi

muutuda kolme kuu jooksul. Kinnipeetavast tuleneva riskide hindamine on mahukas protsess,

mis näeb ette andmete kogumist, süstematiseerimist ja analüüsimist. Selle tegevuse

läbiviimine iga kolme kuu tagant on kahtlemata vastustajale ebaproportsionaalselt koormav.

26.15. Kokkuvõttes on kohus seisukohal CPT raporti p-s 82 pakutud meede vaadata TJO-s

kinnipeetava hoidmise vajadus iga kolme kuu tagant ei ole põhjendatud. Pakutud meede on

küll sobiv, et

asjaolude muutmisel tagada kinnipeetavale võimalust olla

kinnipidamistingimustes, mis on mõnevõrra soodsamad, kuid võttes arvesse, et kaebajale on

tagatud võrreldes teistes osakondades viibivate kinnipeetavatega samad õigused, vajadusel

saab kaebaja taotleda kohtulikku kontrolli selle üle, kas esinevad vastavasse osakonda

paigutamiseks vajalikud alused (mille raames saab kohus kontrollida koostatud riskide

hinnangu ohuhinnangu õiguspärasust11) ning kinnipidamistingimuse õiguspärasuse üle, aga

9 RKHKo 3-3-1-20-08, p 24.

10 RKHKo 3-3-1-10-11, p-d 13 ja 14.

11 RKHKm 10.04.2029 3-18-111, p 15.

3-21-818

samuti seda, et asjaolude muutmisel on vastustajal võimalus ümber hinnata kaebaja kohta

kriminogeenseid riske ja seda tehakse ning seda, et automaatne (ilma nähtava põhjuseta)

sisuliselt neli korda aastas kaebaja kriminogeensete riskide ümberhindamine oleks

vastustajale liiga koormav ülesanne, ei pea kohus CTP rapordi p-s 82 pakutud meedet

lõppkokkuvõttes vajalikuks ja mõõdukaks ehk proportsionaalseks. Kohtu hinnangul on CPT

poolt pakutud meetme eesmärk (kinnipeetava mitte hoidmine TJO-s olukorras, kus selle

vajadus langes asjaolude muutmise tõttu ära) saavutatav muude eelpoolkirjeldatud ja

vastustajat vähemkoormavate meetmetega. Sellest tulenevalt leiab kohus, et olukorda, kus

määrused nr 21 ja nr 9 ei näe vastustajale ette kohustust vaadata TJO-s hoidmise vajadust üle

vähemalt kolme kuu tagant, on võimalik tõlgendada põhiseaduse §-tes 11 ja 12 sätestatud

põhimõtetega kooskõlas olevaks, millega ei kaasne ka kaebaja subjektiivsete õiguste riive.

Seega ei näe kohus vajadust alustada põhiseaduslikku järelevalvet selle üle, et vangistust

reguleerivad õigusaktid ei näe ete vastustajale kohustust igal juhul vaadata üle vähemalt üks

kord kolme kuu jooksul kaebaja TJO-s hoidmise vajadus (HKMS § 158 lg 4), nagu seda

soovitab CPT rapordi p-s 82 väljendatud seisukoht.

26.16. Lähtudes eeltoodust on halduskohus seisukohal, et vastustaja keeldus õiguspäraselt

otsusega 27.01.2021 nr 6-10/40570-2 rahuldamast kaebaja taotlust vaadata tema TJO-s

hoidmise vajadus üle iga kolme kuu tagant. Seega ei ole antud juhul täidetud RVastS § 6 lg-s 1

sätestatud kohustamisnõude rahuldamise eeldused (vastustaja õigusvastane tegevus ja kaebaja

õiguste rikkumine). Sellest tulenevalt jätab kohus kaebuse kohustamisnõude osas kohustada

vastustajat vaatama TJO-s hoidmise vajaduse üle iga kolme kuu tagant, rahuldamata.

27. TJO-s jätkuvalt hoidmise põhjustest teatamine

27.1. Viidates CPT raporti p-s 82 avaldatud seisukohale soovis kaebaja, et vastustaja

tutvustaks talle riskihindamise tulemused. CPT raporti p-i 82 kohaselt antakse vangidele, kes

on tugevdatud järelevalvega osakonnas või kelle paigutamise kohta tehakse veel otsust,

võimalus väljendada sellega seoses oma seisukohta ning neile teatatakse kirjalikult

paigutamise põhjustest (arvestades, et võib leiduda mõjuvaid põhjuseid, miks vangile mitte

edastada kindlaid julgeolekuga seotud üksikasju).

27.2. Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja ei pea kaebaja nõuet põhjendatuks.

27.3. Kohus selgitab, et antud juhul vaidluse esemeks ei ole see asjaolu, et riskihinnangust

lähtudes on kaebaja tunnistatud kõrgohtlikust kinnipeetavaks, kes tulenevalt määruse nr 9 § 5

lg 1 p-st 7 paigutatakse TJO-na ja hoitakse seal seni kuni vajaduse äralangemiseni. Poolte

vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebaja on teadlik enda kui kõrgohtliku kinnipeetava

staatusest ja TJO-s hoidmise õiguslikust alusest. Seega soovib kaebaja teada, miks on

vastustaja teda riskihindamise ankeedis kõrgohtlikuks kinnipeetavaks tunnistanud ehk

sisuliselt tutvuda riskihindamise ankeedi andmetega.

27.4. Kohus märgib, et riskihindamise ankeedis fikseeritud andmed on avalik teave AvTS § 3

lg-s 1 sätestatud tähenduses. AvTS § 3 lg 2 sätestab, et lg-s 1 nimetatud teabele juurdepääsu

võib piirata seaduses sätestatud korras. Puudub vaidlus selle üle, et vastustaja on tunnistanud

AvTS § 34 lg-s 2 ja § 35 lg 1 p-s 9 sätestatud alusel riskihindamise ankeedis kajastatud

andmed asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks ja piiras kolmandatele isikutele, sh

kaebajale nimetatud andmetele juurdepääsu. AvTS § 35 lg 1 p-i 9 kohaselt on teabevaldaja

3-21-818

kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks muu hulgas teabe

turvasüsteemide, turvaorganisatsiooni või turvameetmete kirjelduse kohta.

27.5. Puudub ka vaidlus selle üle, et riskihindamise ankeedis on olemas kaebaja isikuandmed.

Isikuandmete seaduse (IKS) § 24 lg 1 p-i 1 kohaselt peab andmesubjekti soovil vastutav

töötleja andmesubjektile teatavaks tegema muu hulgas tema kohta käivad isikuandmed ja

asjaomaste isikuandmete kategooriad. Sama paragrahvi lg 2 p 1 sätestab, et seaduses

sätestatud juhtudel võib vastutav töötleja käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud teabe

andmesubjektile esitada hiljem, piirata selle esitamist või keelduda selle väljastamisest, kui

see võib muu hulgas takistada või kahjustada süüteo tõkestamist, avastamist või menetlemist

või karistuse täideviimist. Lisaks sätestab IKS § 25 lg 1, et andmesubjektil on õigus nõuda

vastutavalt töötlejalt teda puudutavate ebaõigete faktidel põhinevate isikuandmete

parandamist.

27.6. VangS § 53 g 1 p 7 kohaselt kantakse vangiregistrisse andmed kinnipeetava või

kriminaalhooldusaluse senise elukäigu ja hoiakute ning nendest tuleneva uue kuriteo riski ja

ohtlikkuse kohta ning riskide maandamise meetodite ja nende rakendamise kohta. VangS § 52

lg 4 sätestab, et kinnipeetavale, vahistatule, arestialusele ja kriminaalhooldusalusele

väljastatakse nende kohta andmekogusse kantud andmeid digitaalselt või omakäeliselt

allkirjastatud taotluse alusel. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik

keelduda vangiregistrist andmete väljastamisest, kui need sisaldavad informatsiooni

vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta ning kui

selle avalikuks tulek võib ohustada vangistuse, eelvangistuse, aresti või kriminaalhoolduse

täideviimist, samuti teistel seaduses sätestatud alustel.

27.7. Vastustaja selgituste kohaselt on riskihindamise ankeedile juurdepääsu piiramine vajalik

avaliku korra kaitseks. Riskihindamise ankeet on tunnistatud asutusesiseseks käsitamiseks

mõeldud teabeks AvTS § 35 lg 1 p-de 9 ja 12 alusel. Ankeet sisaldab andmeid, mis võivad

avalikuks tuleku korral kahjustada vangistuse täideviimist ning võimaldavad saada teavet

vanglatöös kasutavate meetodite ja taktika kohta. Ankeedist nähtub, millised konkreetseid

andmeid vangla analüüsib ja millist metoodikat kasutab. Neid andmeid teades on

kinnipeetaval vanglale edastavate andmetega tulevikus manipuleerida ja seeläbi ka vangla

otsuseid endale meelepärases suunas mõjutada, mis omakorda võib takistada vangistuse

tõhusat täideviimist tulevikus. Vastustaja huvi andmete saladuses hoidmises kaalub üles

kaebaja huvi nende andmetega tutvuda.

27.8. Kohus jagab vastustaja seisukohta. Kohtu hinnangul teades riskihindamise ankeedi

struktuuri, võib kinnipeetaval (sh kaebajal) järgmistel riskihindamistel vastuste andmisel

osutuda võimalikuks riskihindamise tulemuse ebaobjektiivne mõjutamine, mis võib kaasa

tuua ebaõige kriminogeensete riskide hindamise otsuse koos sellest lähtuvate ebaõigete

järelmitega. Juhul, kui kinnipeetaval õnnestub ankeedi küsimustikku ja metoodikat teades

saavutada tegelikust madalam riskitase, ei ole võimalik vangistuse täideviimise eesmärke

efektiivselt saavutada ja vajalikud riskid võivad jääda maandamata. Lisaks ilmnevad

riskihindamise ankeetidest teabe kogumise viisid ja allikad, mida on vaja kinnipeetavate eest

varjata. Kohus rõhutab, et vanglas koostatud riskihindamise ankeetidele kinnipeetavate

juurdepääsu piiramist on peetud korduvalt põhjendatuks ka senises kohtupraktikas. Kohus on

ka varasemalt piiranud kaebaja kui menetlusosalise õigust tutvuda riskihindamise ankeetidega

ja keelas kaebajal nendega tutvuda ja nendest saada ärakirju/koopiad põhjusel, et

riskihindamise ankeetidele juurdepääsu piiramist tuleb pidada avaliku korra kaitseks

3-21-818

vajalikuks ja põhjendatuks. Kohus leidis, et vajadus seda teavet salajas hoida on kirjeldatud

põhjustel kaalukam kui kaebaja huvi teabega tutvuda. 12

27.9. Võttes arvesse, et CPT raportides avalikustatud seisukohad on soovitusliku iseloomuga,

ei pea kohus tuginedes varasemalt võetud seisukohtadele riskihindamise ankeetide

kinnipeetavatele avalikustamise osas ning pidades silmas riskihindamise ankeetide saladuses

hoidmise legitiimset eesmärki, aga samuti seda, et kaebajal on vajadusel võimalik pöörduda

kohtusse toimingu või haldusakti vaidlustamiseks, mis põhineb vastustaja ohuhinnangul,

vastustaja keelduvat otsust õigusvastaseks. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega, mis on

välja toodud vaideotsuses ja vastuses kaebusele, kui toimingu täiendavate põhjendustega

halduskohtumenetluses, mida kohtupraktikas peetakse lubatavaks.13

27.10. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja otsus, millega ta keeldus

avaldamast kaebajale riskihindamise ankeetide andmed on õiguspärane toiming, millega ei ole

rikutud kaebaja õigusi. Kuna tegemist on õiguspärase toiminguga ja puudub kaebaja õiguste

rikkumine, ei ole täidetud RVastS § 6 lg-s 1 kohustamisnõude rahuldamise eeldused.

27.11. Lähtudes eeltoodust jätab halduskohus kaebuse vastustajale kohustava ettekirjutuse

tegemise nõude osas väljastada kaebajale TJO-s jätkuvalt hoidmise põhjendused

(riskihindamise ankeedid) rahuldamata.

28. Kokkuvõtvalt märgib kohus, et halduskohus jättis kohtuotsusega kaebuse tervikuna

rahuldamata.

29. Vastavalt HKMS § 158 lg-le 5 määrab kohus otsuses kindlaks ka menetluskulude jaotuse

ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et

menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis kaebuse täies ulatuses

rahuldamata. Seega esineb kaebajal menetluskulude kandmise kohustus. Vastustaja ei ole

taotlenud halduskohtumenetluse käigus tekkinud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt.

HKMS § 109 lg 1 sätestab, et kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude

nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole

esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlenud menetluskulude väljamõistmist

kaebajalt. Seega jätab kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 poolte menetluskulud nende enda

kanda.

30. Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja

muude füüsiliste isikute nimed initsiaalidega.

(allkirjastatud digitaalselt )

12 TrtHKo 3-19-2035, p 18.3; TlnRK 22.07.2020 määrus nr 3-20-492, p 9 ja seal viidatud kohtupraktika.

13 RKHKo 3-3-1-19-13, p 14.