3-23-2310/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.03.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2310

Haldusasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kaebus nõudes keelata

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil 11.10.2023

esitatud sunniraha tasumise ja täiendava sunniraha hoiatusega

nr 19-4/23-08592-010 TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalile

määratud

sunniraha

rakendamine,

sh

sissenõudmise

toiminute tegemine, või kohustada Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve

Ametit

nimetatud

toimingute

tagajärgede

kõrvaldamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali, volitatud0esin-

daja Irina Solovjova

Vastustaja – Tarbijakaitse ja Tehnilise järelevalve Amet, vo-

litatud esindaja Melissa Liivak

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta vastustaja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 24.04.2024 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (vastustaja/TTJA) 29.09.2023 ettekirjutusega nr

19-4/23-08592-005 (ettekirjutus) kohustati TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali (kaebaja/pank)

hiljemalt 04.10.2023 lõpetama kõikidel reklaamikandjatel ettekirjutuses toodud kaebaja

tarbijakrediidi reklaamide, mis ei vasta ettekirjutuses toodud nõuetele, avalikustamine. Kaebajal tuli

lõpetada selliste reklaamide avaldamine, mis ei sisalda üleskutset tutvuda finantsteenuse

tingimustega ning vajaduse korral konsulteerida asjatundjaga (ettekirjutuse resolutsiooni p 1.1); mis

ei sisalda üldse või ei sisalda reklaamiseadusele vastavat tarbijakrediidi tüüpilist näidet (p 1.2); mis

sisaldavad teavet tarbijakrediidi tingimuste kohta, mis ei ole kohustusliku tüüpilise näite osaks (p

1.3); mis sisaldavad reklaamlauseid, mis ei ole RekS § 29 lg-s 3 välja toodud lubatud teabe osaks

(p 1.4); mis ei ole vastutustundlikud ega tasakaalustatud ning esitletud teave ei tohi jätta muljet, et

3-23-2310

2(8)

tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks

ega kallutada tarbijat kergekäeliselt laenu võtma (p 1.5); milles on eksponeeritud kaubamärke, mis

ei ole vastutustundlikud ega tasakaalustatud, st tarbijakrediidi reklaamis eksponeeritud kaubamärk

ei tohi sisaldada teavet, mis domineerib teabe üle, mis käib laenamisega kaasnevate kohustuste

kohta. Tarbijakrediidi reklaamis kuvatud kaubamärk võib sisaldada üksnes esmavajalikku teavet

krediidiandja või krediidivahendaja ning osutatava teenuse kohta (p 1.6). Ettekirjutus sisaldab

üheksa reklaami avaldamise episoodi rikkumise näidet (ettekirjutuse lisad 1-9).

2. Kaebaja ettekirjutust ei vaidlustanud, kuid taotles 03.10.2023 ettekirjutuse tähtaja pikendamist

kuni 10.10.2023 põhjusel, et turundusspetsialist viibib 29.09.2023-09.10.2023 korralisel puhkusel

ning tema asendamine on keeruline. Reklaami avaldamine on protsess, millesse on kaasatud välised

teenusepakkujad ning vastav kommunikatsioon, sh reklaamide muutmine nõuab aega.

3. Vastustaja ei pidanud 03.10.2023 vastusega nr 19-4/23-08592-007 tähtaja pikendamist

võimalikuks ning pidas ettekirjutuse täitmiseks antud kolme tööpäeva piisavaks. Vastustaja

põhjendas seisukohta sellega, et veebireklaamide muutmine või nende avaldamise lõpetamine käib

paari hiireklõpsuga, mistõttu tegemist ei ole ajakuluka tegevusega. Ettekirjutuse täitmise tähtaja

määramisel on peetud silmas ka asjaolu, et kui taotleja reklaam on avalikustamisel, saadakse ebaaus

konkurentsieelis ja mõjutatakse tarbijaid tegema vastutustundetuid finantsotsuseid.

4. Kaebaja kinnitas 04.10.2023, et täitis ettekirjutuse ja lõpetas 03.10.2023 üheksa etteheidetud

reklaami avaldamise.

5. TTJA edastas 11.10.2023 pangale sunniraha tasumise nõude ja täiendava sunniraha

hoiatuse nr 19-4/23-08592-010 (sunniraha tasumise nõue), millega määrati pangale sunniraha

summas 3200 eurot vabatahtliku tasumise tähtajaks 16.10.2023. Korralduse kohaselt tuvastas TTJA

11.10.2023 paikvaatlusprotokolliga nr 19-4/23-08592-009, et jätkuvalt on Facebook’is

avalikustatud reklaam, mis ei sisalda reklaamiseaduse (RekS) § 29 lg 31 kohast korrektset

tarbijakrediidi kohustuslikku tüüpilist näidet ning mis sisaldab reklaamlauseid, mis ei ole RekS §

29 lg-s 3 välja toodud. Seega ei ole pank ettekirjutust täielikult täitnud. TTJA määras pangale

sunniraha ülemmäära suuruses põhjusel, et finantsteenuse reklaami puhul on tegemist piirangutega

reklaamiga ning veelgi karmimad on seadusandja ette nähtud nõuded tarbijakrediidi reklaamile,

eesmärgiga kaitsta tarbijaid. Sunniraha tasumise nõude kohaselt on samasisulistele rikkumistele

viidatud ka 16.06.2023 panga ärakuulamise dokumendis nr 19-4/23-08592-001 ning 29.09.2023

ettekirjutuses. Pank ei ole esitanud vastuväiteid nõuete rikkumise osas ning on kinnitanud

finantsteenuse reklaami (sh tarbijakrediidi reklaami) nõuete mõistmist ja vajalike muudatuste

elluviimist. Sunniraha tasumise nõue sisaldab ka täiendavat sunniraha rakendamise hoiatust. Kui

pank ei täida ettekirjutust ega teavita TTJA-d sellest hiljemalt 16.10.2023, määratakse sunniraha

3200 eurot.

6. Kaebaja esitas 13.10.2023 TTJA-le vastuväited sunniraha tasumise nõudele, paludes sunniraha

tasumise nõude tühistamist, vältimaks halduskohtusse pöördumist.

7. Kaebaja esitas 17.10.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ameti 11.10.2023 sunniraha tasumise nõudega ja täiendava sunniraha hoiatusega nr 19-

4/23-08592-010 TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalile määratud sunniraha rakendamise, sh

sissenõudmise toimingute tegemise, keelamiseks või Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile

ettekirjutuse tegemiseks toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

8. Kaebaja leiab, et 11.10.2023 sunniraha tasumise nõue ja täiendava sunniraha hoiatus on

õigusvastane ning taotleb sunniraha rakendamise keelamist või sunniraha rakendamise tagajärgede

kõrvaldamist. Kaebaja seisukoht on kokkuvõtvalt järgmine.

3-23-2310

3(8)

8.1. Sunniraha määramise otsus on menetlustoiming, millega teavitatakse adressaati sellest, et

tema vastu on alustatud sunniraha rakendamise menetlust ning et sunniraha tasumata jätmise korral

pöördub vastustaja sunniraha sissenõudmiseks kohtutäituri poole. Sunniraha rakendamine

õigusvastane, kui ettekirjutus, mille täitmata jätmise eest on sunniraha määratud, ei ole kehtiv; kui

puudub sunnivahendi kohaldamise hoiatus või kui kohustus, mille täitmise tagamiseks sunniraha

rakendati, on enne sunniraha rakendamist täidetud. Kaebaja täitis ettekirjutuse 03.10.2023, kui

lõpetas

ettekirjutuses

toodud

üheksa

reklaami

avaldamise.

Vastustaja

11.10.2023

paikvaatlusprotokollis märgitud tarbijakrediidi reklaamid ei olnud ettekirjutuses käsitletud.

8.2. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad

nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas

on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav

haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik

võimalus ettekirjutuse täitmiseks. Vastustaja ettekirjutus ei vasta nimetatud nõuetele ega saa olla

sunniraha nõude aluseks. Ettekirjutusest tulenes kaebajale üheselt mõistetav kohustus lõpetada

reklaami avaldamine üheksa episoodi osas, kuid ettekirjutuses ei käsitletud kolme reklaami

episoodi, mis tuvastati järelevalve läbiviimise käigus. Kaebaja on seisukohal, et ebapiisava

konkreetsuse astmega, käesoleval juhul faktoloogiliselt puuduliku ettekirjutuse alusel ei saa

sunniraha määrata ja sunniraha on sellisel juhul õigusvastane.

8.3. Kaebaja on seisuga 12.10.2023 lõpetanud kõikide reklaamide avaldamise, sh 03.10.2023

lõpetati ettekirjutuses toodud üheksa reklaami avaldamine ja 12.10.2023 lõpetati sunniraha nõude

aluseks olevas 11.10.2023 kontrollaktis käsitletud kolme reklaami avaldamine. Kaebaja peab

oluliseks märkida, et ettekirjutuse täitmiseks esitas kaebaja tähtaja pikendamise taotluse, mille

rahuldamisest vastustaja keeldus. Nimetatud taotluses osundas kaebaja, et valdkonna eest vastutava

töötaja eemalviibimisele. Töötaja puudumisel tegelesid ettekirjutuse täitmisega kolleegid, kes ei

teadnud ega osanud panna tähele kõiki käimasolevaid reklaame ja kampaaniaid, mille avaldamine

oleks õige töötaja ametipostil viibimise korral lõpetatud koos ettekirjutuses toodud reklaamidega.

8.4. Sunniraha summas 3200 eurot on ebaproportsionaalne ning määratud kaalutlusõigust

rikkudes. Tegemist on maksimaalse võimaliku määraga, samas võimaldab haldusorganile antud

kaalutlusõigus maksimaalsest määrast väiksemas ulatuses. Vastustaja on tuvastanud ettekirjutuse

osalist täitmist. Vaidlustatavast otsusest ei tulene, miks ettekirjutuse osalist täitmist karistusmäära

valikul ei võetud üldse arvesse. Vastustaja põhjendas sunniraha maksimaalses määras rakendamist

ebakonkreetselt, arvestamata vastustaja tuvastatud asjaolusid. Põhjendused, et finantsteenuse

reklaami puhul on tegemist rangemate piirangutega reklaamiga ja et tarbijakrediidi reklaamile on

veelgi rangemad nõuded, eesmärgiga kaitsta tarbijaid, ei ole kaebaja hinnangul piisavad ning on

liiga üldsõnalised, õigustamaks maksimaalse karistuse määramist.

Vastustaja seisukoht

9. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, paludes jätta kaebus läbi vaatamata või alternatiivselt jätta

rahuldamata, leides kokkuvõtlikult järgmist.

9.1. Kaebuse eesmärki ei ole käesoleval hetkel võimalik saavutada, mistõttu tuleb kaebus jätta läbi

vaatamata. Kaebaja tasus sunniraha 19.10.2023, s.o kolm päeva pärast vabatahtliku täitmise tähtaja

möödumist. Vastustaja kinnitab, et ei ole esitanud avaldust täitemenetluse alustamiseks ega ole

teinud muid toiminguid seoses sunniraha tähtaegselt tasumata jätmisega. Vastustaja leiab, et antud

juhul on tegemist kaebuse ilmselge perspektiivitusega, kuivõrd soovitud eesmärgi saavutamine

esitatud kaebusega ei ole võimalik ning kaebus tuleks jätta läbi vaatamata halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 ja § 151 lg 2 p1 alusel. Alternatiivselt palub vastustaja jätta

kaebus rahuldamata.

9.2. Sunnivahendi rakendamiseks olid kõik eeldused täidetud. Ettekirjutus oli määratud tähtajaks

04.10.2023 osaliselt täitmata. Seega oli sunnivahendi rakendamine õiguspärane. Kaebajale tehtud

ettekirjutus on kehtiv ning ettekirjutuses sisalduv kohustus oli sõnastatud selgelt ja täpselt.

3-23-2310

4(8)

Niisamuti on kaebaja kinnitanud, et tal puudub soov ettekirjutust vaidlustada, millest võib järeldada

kaebajale etteheidetud nõuete rikkumise omaksvõtmist. Kuigi ettekirjutus ei ole iseseisvalt

käesoleva vaidluse esemeks, on kaebus püstitatud eeldusele, et ettekirjutuses ei sisaldunud keeld

avaldada selliseid reklaame, milliste suhtes 11.10.2023 TTJA sunniraha tasumise nõude esitas.

Ettekirjutuse täitmiseks loeb kaebaja ettekirjutuse lisades toodud üheksa reklaami avaldamise

lõpetamist. Vastustaja selgitab, et ettekirjutuse resolutsioon, mis koosnes kuuest punktist, oli

suunatud kõikidele kaebaja avalikustatud reklaamidele. Mõistlikku vaidlust ei saa olla selles, et

ettekirjutuses on selgelt ja arusaadavalt esitletud reklaamides esinenud rikkumised. Vastustajale

jääb arusaamatuks, kuidas ettekirjutuse resolutsiooni ja põhjenduste koostoimes jõudis kaebaja

järeldusele, et kaebajat kohustati lõpetama rikkumised üksnes üheksa reklaami suhtes. Võttes ka

arvesse reklaamide eripära ning nende rohkust, on ebamõistlik järeldada, et haldusorgan saab

ettevõtjat kohustada lõpetama rikkumine üksnes konkreetselt ettekirjutuses esitatud näidete suhtes.

Ettekirjutuses väljatoodud reklaamid eemaldati 03.10.2023, 04.10.2023 ja 12.10.2023.

9.3. Ettekirjutusega anti kaebajale võimalus rikkumine vabatahtlikult kõrvaldada ja hoiatati, et kui

rikkumist vabatahtlikult ei kõrvaldata, on TTJA-l õigus kohaldada sunniraha. Tänasel päeval on

võimalik reklaame avaldada erinevates reklaamkanalites (nt väli, raadio-, trüki- ja telereklaam,

sotsiaalmeedia) ning kaebaja avalikustatud, tellitud ja/või teostatud reklaamidest on kõige paremini

teadlik kaebaja ise. Ettevõtjal lasub kohustus oma majandus- ja kutsetegevuses olla teadlik

reklaamidele sätestatud piirangutest, eriti niivõrd reglementeeritud valdkonnas nagu seda on

finantsteenuste osutamine. Ühe töötaja ajutine puudumine ei vabasta ettevõtjat seaduse täitmisest

ega õigusta õigusvastaste reklaamide jätkuvat avalikustamist.

9.4. Sunniraha summas 3200 eurot rakendamine oli põhjendatud ja proportsionaalne. Sunniraha

eesmärgiks on motiveerida isikut määratud kohustust täitma, mitte karistada isikut minevikus toime

pandud või toiminud rikkumise eest. Sunniraha suurus määratakse kindlaks üksikjuhtumi põhjal,

võttes arvesse kohustuse täitmise pakilisust ja olulisust. Sunniraha määramise kaalutluses tuleb

arvestada ka sellega, et see ei koormaks üleliigselt adressaati. Sotsiaalmeedias avalikustatud

reklaamide eemaldamine ei ole ajakulukas protsess, vaid üksnes paari nupuvajutuse küsimus.

Reeglina on reklaamide ja kampaaniate avalikustamise aeg lühike, mistõttu tõhusa järelevalve

läbiviimiseks on oluline reklaamide puhul reageerida võimalikult kiiresti ja valida ettevõtjat kõige

tõhusamalt motiveeriv meede, hoidmaks ära võimalik kaasnev kahju tarbijatele. TTJA on nii

ettekirjutuse kui ka sunniraha tasumise nõude koostamisel ja sunniraha summa määramisel

kaalunud asjas tähtsust omavaid asjaolusid, hinnates nii avalikku huvi, kui ka kaebaja subjektiivseid

õiguseid. Väiksema kui 3200 euro suuruse sunniraha määramine ei oleks olnud ettevõtte

majanduslikku seisu arvesse võttes ettevõtte jaoks kohustuse täitmisele motiveeriv. Sunniraha määr

ei ole kaebajale liigselt koormav, arvestades, et tegemist on krediidiasutusega. Ühtlasi kinnitab

sunniraha meetme tõhusust ka fakt, et kaebaja eemaldas sunniraha tasumise nõude objektis oleva

reklaami pärast nõude saamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

11. Käesolevas haldusasjas soovib kaebaja keelata vastustajal 11.10.2023 sunniraha tasumise

nõudega ja täiendava sunniraha hoiatusega nr 19-4/23-08592-010 kaebajale määratud sunniraha

rakendamist, sh sissenõudmise toimingute tegemise, või teha vastustajale ettekirjutus toimingute

tagajärgede kõrvaldamiseks.

12. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p 3 kohaselt võib kaebuse esitamisega

nõuda haldusakti andmise või toimingu tegemise keelamist ning p 5 kohaselt võib nõuda haldusakti

või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Haldusorgani toiminguid sunniraha

rakendamisel on isikul asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 16 lg 1 alusel võimalik

vaidlustada halduskohtus. Kui haldusorgan rakendab sunniraha, aga ei ole sunniraha nõuet veel

3-23-2310

5(8)

kohtutäiturile täitmiseks andnud ega täitmisavaldust esitanud, saab isik esitada keelamiskaebuse,

mille esemeks on täitmisavalduse esitamise keelamise nõue (HKMS § 37 lg 2 p 3). Keelamiskaebuse

rahuldamise korral saab kohus keelata sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise (HKMS § 5 lg

1 p 3). Kaebaja on sisuliselt esitanud nii keelamiskaebuse kui ka heastamiskaebuse.

13. Vastustaja esitas 16.11.2023 kaebusele vastuse, milles palub mh jätta kaebus läbi vaatamata,

kuna nõude rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2 ja

§ 151 lg 2 p 1). HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel on kohtul võimalik jätta kaebus läbi

vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kaebuse rahuldamisega ei oleks

võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus märgib, et HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaldamine toimub

kohtu diskretsiooni alusel. Kohtu hinnangul ei saa praegusel juhul asuda seisukohale, et kaebuse

rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebuse eesmärki peetakse

saavutamatuks siis, kui esitatud on ebaõige nõue või kaebus on ennatlikult esitatud. Käesoleval juhul

sellise olukorraga tegemist ei ole.

14. Kohtule esitatud asjaolude kohaselt on kaebaja kohtule kaebuse esitamise järgselt, s.o

19.10.2023 tasunud vastustajale nõutud sunniraha 3200 eurot. Kaebaja eesmärk on vabaneda

õigusvastaselt rakendatud sunniraha kohustusest. Vastustaja on kohtule kinnitanud, et kaebaja

suhtes ei ole avaldust täitemenetluse algatamiseks esitatud ega tehtud muid toiminguid seoses

sunniraha tähtaegselt tasumata jätmisega. Üksnes asjaolu, et kaebaja on sunniraha vabatahtlikult

tasunud, ei muuda aga kaebuse eesmärgi saavutamist võimatuks, kuivõrd kaebus on esitatud

alternatiivse heastamisnõudega. Käesoleva heastamiskaebuse lahendamisel hindabki kohus

sunniraha rakendamise õiguspärasust. See tähendab, et juhul, kui kohus leiab heastamiskaebuse

sisulisel läbivaatamisel, et sunniraha on rakendatud õigusvastaselt, on kaebaja õigusvastase

sunniraha rakendamise nõude korral tasunud sunniraha alusetult ning vastustajal tuleks sunniraha

rakendamise õigusvastane tagajärg kõrvaldada kaebajale juba tasutud sunniraha tagastamise teel.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastustaja taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.

Järgnevalt lahendab kohus kaebuse sisuliselt.

15. HKMS § 45 lg 1 järgi võib keelamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et

vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt

kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Keelamiskaebus tuleb kohtul lahendada

kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Kaebaja on kohtule 31.01.2024 esitatud

seisukohas kinnitanud, et tasus sunniraha vabatahtlikult, vältimaks sunniraha sissenõudmiseks

täitemenetluse alustamist ja seeläbi suurema kahju ärahoidmiseks, ent see ei tähenda kaebaja

hinnangul siiski sunniraha määramisega sisulist nõustumist. Arvestades, et sunniraha vabatahtlikul

tasumisel ei ähvarda kaebajat oht, et vastustaja asuks läbi viima sunniraha sissenõudmise

toiminguid, siis on üks keelamiskaebuse esitamise eeldustest ära langenud ja kaebus tuleb jätta selles

osas rahuldamata.

16. Kaebaja on esitanud heastamiskaebuse mõista vastustajalt õigusvastaste tagajärgede

kõrvaldamiseks kaebaja kasuks välja 3200 eurot. Heastamiskaebuse lahendamiseks tuleb kohtul

hinnata, kas vastustaja poolt sunnivahendi rakendamine on olnud õiguspärane. Kohus kontrollib

asja sisulisel läbivaatamisel, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja

selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu

(vt Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 16; Riigikohtu 12.04.2022 otsus nr 3-19-2051, p

10).

17. ATSS § 10 lg 1 sätestab, et sunniraha on hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille peab

adressaat tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida.

ATSS-i kohaselt on sunnivahendi rakendamise eeldusteks kehtiv ettekirjutus, millega on

adressaadile pandud kohustus teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost (ATSS § 4 lg 1). Siinkohal

tuleb arvestada sellega, et eelduseks on ettekirjutuse kehtivus, mitte võimalik õigusvastasus. Kui

ettekirjutust pole õigeaegselt vaidlustatud ei saa sunnivahendi rakendamise menetluses esitada

vastuväiteid ettekirjutuse suhtes; haldusorgan on ettekirjutuse adressaati hoiatanud sunnivahendi

3-23-2310

6(8)

rakendamise eest, kui ettekirjutus jäetakse määratud tähtajaks täitmata (ATSS § 7); adressaat on

jätnud ettekirjutuse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata (ATSS § 8 lg 1); ei esine

sunnivahendi rakendamist välistavaid asjaolusid (ATSS § 8 lg 3). Kui ettekirjutust hoiatuses

märgitud tähtaja jooksul ei täideta, nõutakse sunniraha sisse, s.o rakendatakse sunniraha (ATSS § 2

lg 1). Sunnivahendi rakendamist välistavad asjaolud on ATSS § 8 lg 3 kohaselt järgnevad: 1) ATSS

§ 8 lg-s 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud; 2) ettekirjutuse aluseks olnud

õigusnorm on tunnistatud kehtetuks; 3) sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi; 4) halduskohus

peatab sunnivahendi rakendamise halduskohtumenetluse (HKMS) seadustikus ettenähtud korras.

18. Praeguses haldusasjas puudub vaidlus selles, et vastustaja tegi kaebajale 29.09.2023

ettekirjutuse nr 19-4/23-08592-005 (ettekirjutus, dtl 10-18), mis kehtib. Vaidlust ei ole poolte vahel

selles, et kaebaja ettekirjutust ei vaidlustanud ning et vastustaja hoiatas kaebajat sunniraha

rakendamise eest. Ettekirjutuses on hoiatatud iga ettekirjutuse resolutsiooni punkti täitmata jätmise

eest 3200 euro suuruse sunniraha rakendamisest ja sunniraha rakendamisel selle vabatahtlikuks

tasumiseks tähtaja määramisest (ettekirjutuse IV peatükk, punktid 34-40). Seega on täidetud

sunnivahendi rakendamise kaks esmast eeldust.

19. Kaebaja heidab vastustajale ette, et ettekirjutus oli koostatud puudulikult faktiliste asjaolude

poolest ega olnud kaebaja jaoks üheselt mõistetav. Kaebaja hinnangul oli ettekirjutus koostatud

ettekirjutusele lisatud üheksa reklaami episoodi rikkumises osas ning kaebaja eemaldas need

reklaamid ettekirjutuses määratud tähtaja jooksul. Kaebaja arvates on sunniraha nõudmine

õigusvastane eelkõige seetõttu, et tal ei olnud objektiivselt võimalik ebaselget ettekirjutust täita.

Kohus märgib, et kaebaja etteheited on seotud eelkõige ettekirjutuse õiguspärasuse küsimusega, mis

ei ole aga käesoleva vaidluse esemeks. Asjaolu, et kaebaja arvates on ettekirjutus õigusvastane, ei

saa muuta järeldust sunniraha rakendamise lubatavuse kohta.

20. Kohtu hinnangul on täidetud sunnivahendi rakendamise eeldus, et ettekirjutusega pandud

kohustus on hoiatuses märgitud tähtaja jooksul jäetud täitmata.

21. Sunniraha tasumise nõude ja täiendava sunniraha hoiatuse aluseks oleva ettekirjutusega tehti

kaebajale kohustuseks lõpetada kõikide selliste reklaamide avaldamine, mis ei sisalda üleskutset

tutvuda finantsteenuse tingimustega ning vajaduse korral konsulteerida asjatundjaga (ettekirjutuse

resolutsiooni p 1.1); mis ei sisalda üldse või ei sisalda reklaamiseadusele vastavat tarbijakrediidi

tüüpilist näidet (p 1.2); mis sisaldavad teavet tarbijakrediidi tingimuste kohta, mis ei ole

kohustusliku tüüpilise näite osaks (p 1.3); mis sisaldavad reklaamlauseid, mis ei ole RekS § 29 lg-s

3 välja toodud lubatud teabe osaks (p 1.4); mis ei ole vastutustundlikud ega tasakaalustatud ning

esitletud teave ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus

finantsprobleemide lahendamiseks ega kallutada tarbijat kergekäeliselt laenu võtma (p 1.5); milles

on eksponeeritud kaubamärke, mis ei ole vastutustundlikud ega tasakaalustatud, st tarbijakrediidi

reklaamis eksponeeritud kaubamärk ei tohi sisaldada teavet, mis domineerib teabe üle, mis käib

laenamisega kaasnevate kohustuste kohta. Tarbijakrediidi reklaamis kuvatud kaubamärk

võib sisaldada üksnes esmavajalikku teavet krediidiandja või krediidivahendaja ning osutatava

teenuse kohta (p 1.6). Ettekirjutus tuli kaebajal täita 04.10.2023.

22. Kohus nõustub vastustajaga, et ettekirjutuse resolutsioon, mis koosnes kuuest punktist, oli

suunatud kõikidele kaebaja avalikustatud reklaamidele, mis sisaldasid RekS § 29 lg-tes 2, 3, 31, 6 ja

7 sätestatud nõuete rikkumist. Sealjuures nähtub kohtule ettekirjutuses selle menetluskäiku

kirjeldavas osas, et ettekirjutusele on lisatud üksnes need reklaamid, mille reklaamiseadusele nõuete

mittevastavus tuvastati 29.09.2023 sotsiaalmeediaplatvormil Facebook (Facebook Ad Library) ja

Google otsingumootoris teostatud paikvaatluse käigus (29.09.2023 järelevalvemenetluse

menetlustoimingu protokoll nr 19-4/23-08592-004, dtl 71), kuid ettekirjutus ise oli suunatud

kõikidele nõuetele mittevastavate reklaamide eemaldamisele. Kohtu hinnangul on ettekirjutuses

selgelt ja arusaadavalt selgitatud, millistele nõuetele peavad kaebaja poolt avalikustatud, tellitud

ja/või teostatud reklaamid vastama ning sellest tulenevalt pidi olema kaebajale ka üheselt mõistetav,

et ettekirjutus on nii selle resolutsiooni sõnastusest kui ka põhjendustest tulenevalt kohaldatav

3-23-2310

7(8)

kõikide kaebaja poolt avaldatud reklaamidele. Ka juhul, kui möönda ettekirjutuses teatud

ebaselguste esinemist, nt ettekirjutuse lisades toodud reklaamide väljavõtete tähendus ettekirjutuse

täitmise kontekstis, ei muuda see kohtu hinnangul ettekirjutuse täitmist objektiivselt võimatuks ega

sunniraha rakendamist ebaproportsionaalseks.

23. Kaebuse kohaselt taotles kaebaja 03.10.2023 ettekirjutuse tähtaja pikendamist põhjusel, et

vastutav töötaja viibib 29.09.2023-09.10.2023 korralisel puhkusel. Samuti leidis kaebaja, et

reklaami avaldamisesse kaastatud väliste teenusepakkujatega vastava kommunikatsiooni tõttu on

reklaamide muutmine ajakulukas. Vastustaja jättis ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamise

taotluse rahuldamata põhjusel, et veebireklaamide muutmine või nende avaldamise lõpetamine ei

ole ajakulukas tegevus ning ajal, mil kaebaja reklaam on avalikustamisel, saadakse ebaaus

konkurentsieelis ja mõjutatakse tarbijaid tegema vastutustundetuid finantsotsuseid. Kohus on

seisukohal, et vastustaja leidis õigesti, et kaebaja ühe töötaja eemalviibimine ei saanud olla selliseks

takistuseks, mis muudaks ettekirjutuse täitmise määratud tähtaja jooksul objektiivselt võimatuks.

Kaebaja ise kinnitas vastustajale 03.10.2023, et sai tema hinnangul temalt ettekirjutusega nõutud

reklaamid eemaldatud, mistõttu võib järeldada, et nende eemaldamine ei olnud kaebaja jaoks üleliia

ajakulukas ega keerukas tegevus. Asjaolu, et ettekirjutuse täitmisega tegelesid töötajad, kes ei

teadnud ega osanud tähele panna kõiki käimasolevaid reklaame ja kampaaniaid, mille õige töötaja

osanuks õigeks hetkeks lõpetada, ei vabasta kaebajat kui krediidiasutust seaduse täitmisest ega

õigusta nõuetele mittevastavate reklaamide jätkuvat avalikustamist. Kaebaja peab oma tegevuses

tagama, et õigusaktidest tulenevad nõuded oleksid täidetud ka olukorras, kus konkreetset ülesannet

täitev töötaja on puhkusel. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja avalikustatud, tellitud

ja/või teostatud reklaamidest on kõige paremini teadlik kaebaja ise, st reklaamide avalikustamine,

tellimine ja nende sisu teostamine on kaebaja mõjusfääris ka siis, kui nendega tegelev konkreetne

töötaja viibib eemal. Krediidiasutusel lasub kohustus oma majandus- ja kutsetegevuses olla teadlik

reklaamidele sätestatud piirangutest, eriti niivõrd reglementeeritud valdkonnas nagu seda on

finantsteenuste osutamine ning olukorras, kus oluliselt ebaõige või eksitav reklaam on aluseks ka

krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks (vt nt krediidiasutuse seaduse § 17 lg 1 p 8).

24. Vastustaja

tuvastas

11.10.2023

ettekirjutuse

täitmise

järelkontrolli

käigus

paikvaatlusprotokolliga (dtl 34-36), et jätkuvalt on Facebook’is avalikustatud reklaam, mis ei

sisalda RekS § 29 lg 31 kohast korrektset tarbijakrediidi kohustuslikku tüüpilist näidet ning mis

sisaldab reklaamlauseid, mis ei ole RekS § 29 lg-s 3 välja toodud. Kohtu hinnangul on seeläbi

vastustaja kontrollinud sunniraha rakendamise eelduste täidetust ning tuvastanud, et ettekirjutus ei

olnud tähtaegselt täidetud. Vastustaja on kohtule selgitanud, et kaebaja eemaldas ettekirjutuses

väljatoodud reklaamid 03.10.2023, 04.10.2023 ja 12.10.2023, kusjuures 12.10.2023 eemaldas

kaebaja reklaami, mis oli välja toodud nii ettekirjutuses kui ka sunniraha tasumise nõudes.

Kaebajagi on kaebuses kinnitanud, et täitis ettekirjutuses määratud tähtajaks kohustuse vaid

ettekirjutuses kajastatud üheksa reklaami osas, kusjuures needki olid ettekirjutuse lisades kajastatud

ilmestamaks avalikustatud reklaamile kohaldatavate nõuete rikkumist. Seetõttu ei saa olla praeguses

asjas vaidlust selles, et kaebaja täitis ettekirjutuses märgitud tähtajaks ettekirjutuse vaid osaliselt.

Seega asub kohus seisukohale, et käesoleval juhul on täidetud sunnivahendi rakendamise eeldus, et

kaebaja on jätnud ettekirjutuse märgitud tähtaja jooksul täitmata, kuivõrd ettekirjutuse osalist

täitmist ei saa pidada selle täielikuks täitmiseks.

25. Kohus leiab, et sunniraha rakendamine summas 3200 eurot oli põhjendatud ja proportsionaalne.

Sunnivahendi eesmärk on suunata isikut täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Pärast

ettekirjutuse täielikku täitmist ei ole sunnirahaga enam võimalik isiku käitumist suunata ning

kohustuse täitmine muudab alusetuks haldusorgani edasised toimingud sunniraha rakendamisel ja

sissenõudmisel (Riigikohtu 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p 17). Seega saab sunniraha

rakendada üksnes hetkeni, millal kohustus täideti, kuivõrd pärast ettekirjutuse täitmist ei ole

sunnirahaga enam võimalik isiku käitumist suunata. Sunnivahendit ei tohi rakendada karistusena

(Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 27). Karistusena oleks sunniraha rakendamine

tõlgendatav olukorras, kus sunniraha rakendatakse pärast ettekirjutuse täitmist, sest sellisel juhul ei

3-23-2310

8(8)

ole isikut enam võimalik sunnirahaga ettekirjutuse täitmisele suunata. Arvestades, et vastustaja

kohaldas sunniraha ajal, mil kaebaja ei olnud ettekirjutust veel täielikult täitnud, ei rakendanud

vastustaja sunniraha karistusliku meetmena, st sunniraha rakendamine oli lubatav. Sealjuures

saavutas vastustaja mõjutusvahendiga soovitud tulemuse, kui kaebaja eemaldas sunniraha tasumise

nõude esitamise järgselt, s.o alles 12.10.2023 nõuetele mittevastavad reklaamid.

26. Reklaamiseaduse (RekS)§ 32 kohaselt on ettekirjutuse täitmata jätmise korral ATSS-is

sätestatud korras rakendatava sunniraha ülemmäär 3200 eurot. Kaebajale rakendatud sunniraha seda

ülemmäära ei ületa ning ülempiiri rakendamine eraldiseisvalt ei muuda sunniraha

ebaproportsionaalseks. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vastustaja ei ole teostanud

kaalutlusõigust sunniraha suuruse määramisel. Vastustaja on sunniraha tasumise nõudes kaebajale

selgitanud, et finantsteenuse reklaami puhul on tegemist piirangutega reklaamiga, sealjuures on

suuremad piirangud tarbijakrediidi reklaamile ning seda eelkõige tarbijate kaitsmise eesmärgil.

Kohtumenetluses on vastustaja samuti selgitanud, et nõuetele mitte vastavate finantsteenuste

reklaamide veebis ja sotsiaalmeedias avaldamisega kaasnev kahju on suur ning need avaldavad

mõju eelkõige laenuvõtjatele (tarbijatele), olles lihtsamini kättesaadavad. Kohus nõustub, et

vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimisel ja tarbijate kaitsel on oluline avalik huvi.

Olukorras, kus kaebaja tähelepanu on pööratud reklaamile kohalduvatele nõuetele juba enne

ettekirjutuse tegemist ja sunniraha määramist (nt 16.06.2023 menetlusdokumendis, dtl 59-67), oleks

kaebaja saanud enda majandustegevuse läbiviimisel, sh turustamisel arvestada talle tehtud

märkustega ja oma kõik avaldatud reklaamid kriitiliselt üle vaadata. Kohus on 17.10.2023

kohtumääruses leidnud, et kaebajale kui krediidiasutusele, kellele kohalduvad kõrgendatud

omakapitali nõuded ja kes mh väljastab tagatiseta laene kuni 20 000 euro ulatuses, ei saa 3200 euro

suurune sunniraha olla ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kohus jääb selle seisukoha juurde ning leiab,

et väiksema sunniraha määra kohaldamisel ei oleks sunniraha rakendamine tõhusalt täitnud oma

eesmärki kallutada kaebajat ettekirjutusega määratud kohustust täitma. Sunniraha maksimaalne

määr ei ole kohtu hinnangul nii suur, et seda saaks pidada rikkumisega võrreldes kaebajat

ebaproportsionaalselt koormavaks. Kaebajal oli võimalik sunniraha tasumist vältida ettekirjutuse

tähtaegse ja täieliku täitmisega.

27. Kokkuvõtlikult asub kohus seisukohale, et sunniraha rakendamiseks olid täidetud kõik

sunnivahendi rakendamise eeldused ja sunnivahendi rakendamist välistavad asjaolud puudusid.

Sunniraha rakendamine oli põhjendatud ja proportsionaalne, seega õiguspärane.

28. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata.

29. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus

on tehtud kaebaja kahjuks, mis tähendab, et menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei

ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ega esitanud menetluskulusid tõendavaid

dokumente. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja

§ 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm