3-22-2309/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. märts 2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-2309

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 2. augusti 2022. a

ettekirjutuse nr 4.1-16/37195-7 ja 29. septembri 2022. a

vaideotsuse nr 5.2-3/39424-2 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 11. september 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11. septembri 2023. a otsus

muutmata.

2. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja A, B ja D nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 22. aprill 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) kohustas 2. augusti 2022 ettekirjutusega nr 4.1-16/37195-7

kaebajat tagasi maksma talle alusetult makstud perehüvitis 11 806,10 eurot.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi

SKA 2. augusti 2022. a ettekirjutuse nr 4.1-16/37195-7 ja 29. septembri 2022. a vaideotsuse nr 5.2-

3/39424-2 tühistamine.

Kaebuse kohaselt ei ole selge, kas ettekirjutuse allkirjastanud ametnik oli selleks pädev.

Vajalik on välja selgitada, kas Šveitsi Konföderatsioonis Schwyzi kantonis arvestatud (mitte

makstud) hüvitised on sarnased Eestis makstud perehüvitistega. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 4 lg

4 kohaselt ei ole perehüvitise saamise õigust Eesti elanikul, kes saab mõne teise riigi samaliigilist

hüvitist. SKA ei ole sellist järelepärimist Šveitsi pädevale asutusel teinud ega ka selgitanud, miks ta

ei pea seda vajalikuks. Kaebaja on 28. veebruari 2022 vastuväidetes selgitanud, et Eestis temale

rahaliselt makstud ja Šveitsis tema elukaaslasele arvestatud (tema pensioni osana) osad ei ole

samaliigilised.

Ettekirjutusest nähtuvalt on kaebajale makstud lapse A eest lapsetoetust 60 eurot kuus kuni 30.

juunini 2021, B eest lapsetoetust 60 eurot kuus kuni 30. juunini 2021. SKA poolt 12. märtsil 2021

saadetud e-kirjas on küll teatatud, et lõpetatakse A lapsetoetuse ja lapsehooldustasu maksmine alates

1. aprillist 2021, kuid ettekirjutusest ja vaideotsusest nähtuvalt on makseid teostatud kuni 30. juunini

2021. Seega on igati asjakohane, et rakendada tuleks ka riigipoolset tegemata jätmist.

Kaebaja ja tema laste elukoht on kahes riigis. PHS § 4 lg-st 3 ei saa tuletada, et ka Eestis elaval

residendil on õigus hüvitisele ainult sellel perioodil, millal ta tegelikult Eestis elab. Pigem tuleb

viidatud sätteid tõlgendada selliselt, et kui elanik viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul

vähemalt 183 päeva, loetakse ta residendiks alates tema Eestisse saabumise päevast ja temal tekib

õigus saada perehüvitisi, seega muuhulgas ka vanemahüvitist. SKA kohaldas viidatud sätet

kitsendavalt ja vähendas summat ainult selle perioodi eest, mille kohta kaebajal olid säilinud tõendid

Eestis viibimise kohta. Arvestada oleks tulnud hüvitisi terve aasta lõikes.

SKA nõuab alates 2015. a makstud summasid tagasi ühekordse maksena, mis ei ole ilmselgelt

väidetava kohustuse tekkimise perioodi arvestades mõistlik tähtaeg.

3. Vastuses kaebusele vaidles vastustaja kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et Šveitsist 27. mail 2021 saabunud vastuses kinnitatakse, et härra Y elab koos

abikaasa X ja nende laste A ja B alates 1. augustist 2014 kantonis Scwyz ning et enne seda elas pere

kantonis Zürich. Samuti kinnitatakse, et Y saab perehüvitisi alates 1. augustist 2014 Schwyz

Ausgleichskassest. Lisatud dokumendis on perioodide kaupa ära näidatud kummagi lapse eest

makstud toetused (kinderzulage – lastetoetus, geburtszulage – sünnitoetus).

KA-le saabus 6. detsembril 2021 vastus ka Šveitsist Zürichi kantonist, milles kinnitati, et alates 1.

aprillist 2013 Y töötab (st Šveitsis) ning ta on saanud sealt perehüvitisi (vormi E411 p-s 6.1 on

toodud periood, millal Y oli tööalaselt tegev ning p-s 6.2 on toodud periood, mille eest maksti talle

perehüvitisi ning mis summas kuus).

Kaebaja perel oli ja on õigus saada perehüvitisi Šveitsist, sest pere elab seal ning lisaks pereisa

töötab seal. Samuti on Šveitsi pädev asutus kinnitanud perehüvitiste maksmist perele. Järelikult

maksis Eesti kaebajale alusetult perehüvitisi.

Haldusmenetluses ei ole leidnud tuvastamist kaebaja ja tema laste elamine Eestis, v.a ettekirjutuses

välja toodud perioodil 8. juuli 2019 kuni 7. jaanuar 2000. Seega kohaldub pere suhtes ülejäänud

perioodil Šveitsi siseriiklik õigus perehüvitiste maksmise osas ning Eesti riigil puudus alus

perehüvitiste maksmiseks perele, kes Eestis ei ela.

Rahvastikuregister on üheks andmeandjaks perehüvitiste maksmisel ning rahvastikuregistri

andmetel on kaebaja ja tema laste elukohaks jätkuvalt Eesti Vabariik ning seetõttu sai ka

võimalikuks kaebajale perehüvitiste maksmine, kuigi tal selleks õigust ei olnud.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. 11. septembri 2023. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.

5. Halduskohus selgitas, et tulenevalt HKMS § 158 lg 2 ls-st 2 ei saa vaidlustatud haldusaktide

õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta asjaolusid ja tõendeid, mis ilmnesid pärast haldusakti

andmist. Seetõttu ei ole asjas tähtsust, et Šveitsi Konföderatsiooni Sotsiaalkindlustusamet on 8.

märtsil 2023 laste isale esitanud arve, milles olid kajastatud tasaarvestused laste isa pensionifondi

maksete ja lastetoetuste vahel (dtl 287, 289-291, tõlge dtl 292-293) ega Šveitsi Konföderatsiooni

pädeva asutuse 20. märtsi 2023. a vastusel.

6. Asja materjalidest nähtub, et Šveitsi Konföderatsioonist SKA-le saabunud info kohaselt on

kaebaja perele määratud täismääras perehüvitisi lapse A kasvatamise eest summas 200CHF/192,66

eurot perioodil 1. august 2013 kuni 31. detsember 2014, summas 210CHF/202,30 eurot kuus

perioodil 1. jaanuar 2015 kuni 31. detsember 2016, summas 220CHF/211,93 eurot kuus 1. jaanuar

2017 kuni 31. detsember 2020, summas 230CHF/221 eurot kuus alates 1. jaanuar 2021, lapse B

kasvatamise eest summas 220CHF/211,93 eurot kuus perioodil 1. mai 2019 kuni 31. detsember

2020, summas 230CHF/211,93 eurot kuus alates 1. jaanuar 2021.

Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebajale on SKA kaudu makstud perehüvitisi järgmiselt: lapse

A eest lapsetoetust summas 19,18 eurot kuus perioodil 1. august 2013 kuni 31. detsember 2014,

summas 45 eurot kuus perioodil 1. jaanuar 2015 kuni 31. detsember 2015, summas 50 eurot kuus

perioodil 1. jaanuar 2016 kuni 31. detsember 2017, summas 55 eurot kuus perioodil 1. jaanuar 2018

kuni 31. detsember 2018, summas 60 eurot perioodil 1. jaanuar 2019 kuni 30. juuni 2021,

lapsehooldustasu summas 38,35 eurot kuus perioodil 13. oktoober 2014 kuni 30. aprill 2016,

summas 19,18 eurot perioodil 12. november 2020 kuni 31. märts 2021, vanemahüvitist summas 320

eurot kuus perioodil 1. august 2013 kuni 31. detsember 2013, summas 355 eurot kuus perioodil 1.

jaanuar 2014 kuni 12. oktoober 2014; lapse B eest perehüvitist lapsetoetust summas 60 eurot kuus

perioodil 12. mai 2019 kuni 30. juuni 2021, lapsehooldustasu summas 38,36 eurot kuus perioodil

12. november 2020 kuni 30. juuni 2021, vanemahüvitist summas 500 eurot kuus perioodil 12. mai

2019 kuni 30. juuni 2021.

7. Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja ja tema laste elukoht Eestis. Laste isa Y elukohaks on

rahvastikuregistri andmetel Zürich, Šveits. PHS § 8 lg-st 3 tulenevalt oli vastustajal perehüvitiste

määramise ja maksmise üle otsustamisel lisaks RRS-is sätestatud andmetele õigus lähtuda ka

muudest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise maksmine, peatamine või lõpetamine.

8. Kaebaja selgitusel (dtl 52) elab poeg alates 2020. a septembrist isaga Šveitsis ja käib seal koolis,

aga kaebaja koos tütrega elas Eestis, kuid plaanis augustis või septembris 2021. a samuti Šveitsi

elama asuda. Šveitsist 27. mail 2021 SKA-le saabunud vastuse kohaselt elab Y koos abikaasa X ja

nende lastega alates 1. augustist 2014 kantonis Schwyz. Enne seda elas pere kantonis Zürich. Samuti

kinnitati, et Y saab perehüvitisi alates 1. augustist 2014 Schwyz Ausgleichskassest. SKA-le esitatud

dokumendis on perioodide kaupa ära näidatud kummagi lapse eest makstud ja tulevikus makstavad

toetused Šveitsis. SKA-le saabus 6. detsembril 2021 vastus ka Šveitsist Zürichi kantonist, milles

kinnitati, et alates 1. aprillist 2013 Y töötab (st Šveitsis) ning ta on saanud sealt perehüvitisi (vormi

E411 p-s 6.1 on toodud periood, millal Y oli tööalaselt tegev ning p‑s 6.2 on toodud periood, mille

eest maksti talle perehüvitisi ning mis summas kuus).

9. PHS § 1 lg 3 sätestab, et kui pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis

või Šveitsi Konföderatsioonis, kohaldatakse perehüvitiste määramisel Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta

(põhimäärus). Põhimääruse kohaselt on Euroopa Liidu perehüvitiste maksmise prioriteetsuse

määramisel esmaseks maksjaks lapsevanema(te) töötamise riik. Pere jagunemisel kahe riigi vahel

maksab perehüvitisi see riik, kus lapsevanem töötab ning juhul, kui elukohajärgse riigi perehüvitised

on suuremad, maksab viimane lisahüvitist. Kuna laste isa töötab Šveitsis ning kaebaja ei tööta Eestis

ega ole töötuna arvel, kohaldub põhimääruse art 68 lg 1 punkt a. Esmane perehüvitiste maksja on

seega Šveits.

10. Ettekirjutuses selgitas vastustaja, et praegusel juhtumil on tegemist nii riigi kui kaebaja

kohustuse täitmata jätmisega. Sellest tulenevalt loobus vastustaja perioodi 1. august 2013 kuni 28.

veebruar 2015 eest alusetult makstud perehüvitise tagasinõudmisest. Vaideotsuses aga märkis

vastustaja, et nimetatud perioodi osas on nõue aegunud.

Kuigi on ilmselge, et kaebaja võiks teada, mis põhjusel loobub riik perioodi 1. august 2013 kuni 28.

veebruar 2015 perehüvitise tagasinõudmisest, ei tingi selline vastuolulisus haldusakti tühistamist.

Haldusaktiga on kaebajale esitatud perehüvitiste tagasinõue seoses SKA poolt kaebajale

ajavahemikus 1. märts 2015 kuni 31. juuni 2021 makstud perehüvitistega.

11. Hüvitise tagasinõudmise nõue ei ole aegunud. SÜS § 35 lg 1 sätestab, et hüvitise andmiseks

alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmisele ja tasaarvestamisele kohaldatakse TsÜS-is

aegumistähtaegade kohta sätestatut. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust

rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi

teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Sama sätte lg 2 kohaselt aegub alusetust

rikastumisest tulenev nõue hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest.

12. Selleks, et otsustada tagasinõude perioodiline tagastamine muus summas kui 100 eurot kuus

(mille kohta on vastustaja avaldanud, et see summa on liiga väike), peab kaebaja esitama oma

sooviavalduse või nõusoleku, vastasel juhul ei ole tegemist kokkuleppega. Igakuine summa selgub

võttes arvesse tagastatavat summat, eelduslikku tagasimakse perioodi ning ka kaebaja pere

olukorda.

13. Vaideotsuses ei ole võetud seisukohta vaides esitatud alternatiivsete nõuete kohta, kuid see ei

ole takistanud kaebajal oma õiguste kaitsmist kohtus ega too kaasa kaevatud ettekirjutuse

tühistamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

14. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et asja õigeks lahendamiseks oleks halduskohus pidanud

hindama kaebaja poolt 27. juulil 2023 esitatud tõendeid. Neist tõenditest nähtub SKA poolt hea

halduse põhimõtte jätkuv rikkumine. Täpsemalt on SKA kohtumenetluse ajal pöördunud ilma

halduskohut ja kaebajat teavitamata Šveitsi riigi poole sooviga saada tagasi väidetavalt

enammakstud summad.

Nõustuda ei saa halduskohtuga, nagu ei oleks vastuolu ettekirjutuse ja vaideotsuse vahel piisav

haldusakti tühistamise nõude rahuldamiseks. Aegumise ja diskretsiooni kohaldamise alused ja

nende kohaldamise õiguspärasuse kontrollimismehhanismid on erinevad ja neid ei saa samastada.

Mööda ei saa vaadata sellestki, et SKA-l ei ole õigust otsustada, millises osas ta esitatud vaide

lahendab ja millise osa lihtsalt lahendamata jätab.

Samuti ei saa nõustuda, et saamaks aru, kas haldusaktile on alla kirjutanud pädev ametnik, peab

kaebaja asutuse kodulehe kaudu tutvuma ametniku ametijuhendiga ja sellest tulenevalt tegema ise

järelduse, milline on ametniku pädevus.

Kirjeldatud rikkumised kui mitte eraldi, siis vähemalt kogumis on piisavad, et tuua kaasa nii

vaidlustatud ettekirjutuse kui ka vaideotsuse tühistamise.

Kaebajal on mitu elukohta, so Eestis ja Šveitsis. PHS § 4 lõike 3 vähemalt sõnastusest ei tulene, et

õigus Eestis toetust saada oleks siis, kui elukoht Eestis hõlmab mingi aastaaja, näiteks talv või suvi.

PHS § 4 lõike 3 sõnastusest tuleneb üheselt, et perehüvitiste saamise õigus on Eesti alalisel elanikul,

kelle elukoht on mitmes riigis, kui ta on resident tulumakseseaduse § 6 lõike 1 tähenduses. Viidatud

sätte lõike 4 järgi perehüvitiste saamise õigust ei ole Eesti elanikul, kes saab mõne teise riigi

samaliigilist hüvitist. Tulumaksuseaduse § 6 lõige 1 sätestab, et füüsiline isik on resident, kui tema

elukoht on Eestis või kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeva.

Isik loetakse residendiks tema Eestisse saabumise päevast.

Viidatud sätteid tuleb tõlgendada nii, et kui tegemist on residendiga tulumaksuseaduse § 6 lõike

mõttes, siis on temal õigus saada toetust terve aasta eest, mitte üksnes seaduses märgitud residendi

staatuse saamise perioodi so 183 päeva eest.

Eestis makstud (pangakontole kantud hüvitis) ja Šveitsis ühele lapsevanemale pensioniosakuna

arvestatav lisa ei ole oma olemuselt samaväärsed. Seega on ebaõiglane ja põhjendamatu

halduskohtu otsuses punktis 21 märgitu, mille kohaselt on praegusel juhtumil saanud kaebaja pere

hüvitisi täismääras kahest riigist samaaegselt.

15. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.

Halduskohus on selgitanud peretoetuste maksmise põhimõtteid, kuid perekond on seotud mitme

riigiga ning arusaadavalt põhjendanud, miks kaebajal ei olnud õigust saada lapsetoetusi Eesti

Vabariigis. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab

põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

17. Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuse ja

vaideotsuse tegemisel, samuti ettekirjutuse täitmisel sedavõrd oluliselt rikkunud menetlusnõudeid,

et see iseenesest tingib kaevatud haldusaktide tühistamise.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

18. Vastustaja toimingud ettekirjutuse täitmisel, s.h ettekirjutusega kaebajalt nõutava summa osas

järelepärimise saatmine Šveitsi pädevale asutusele, täitmise korraldamiseks Šveitsi pädeva asutuse

kaudu, ei saa mõjutada vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust. Praeguse vaidluse lahendamisel

pidi halduskohus hindama eelkõige seda, kas kaebajale on alusetult makstud vanemahüvitist ja

lapsetoetust. Hinnangus tugines halduskohus põhjendatult põhimääruse art 68 lg 1 regulatsioonile.

Selle kohaselt on toetuste maksmiseks kohustatud riigi väljaselgitamisel prioriteetsusjärjekord

järgmine: esmalt õigused, mis saadakse töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise

alusel, teiseks õigused, mis saadakse pensioni saamise alusel, ja lõpuks elukohast tulenevad õigused.

Riigi pädeva asutuse toimingud makstud toetuse tagasinõudmisel ei ole seega toetuse maksmiseks

kohustatud riigi määramisel olulised. Halduskohus jättis seetõttu põhjendatult need asjaolud välja

selgitamata ja tagastas kaebajale sellega seotud tõendid. Kui kaebaja hinnangul vastustaja on

ettekirjutuse täitmisel rikkunud kaebaja õigusi, saab ta oma õigusi kaitsta teises menetluses näiteks

keelamis-, kohustamis- või hüvitamisnõude esitamisega.

Halduskohtul on õigus selleski, et haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmisel

eksisteerinud asjaolude pinnal. Ei saa küll välistada, et hiljem tekkinud tõend võib tõendada

haldusakti andmise asjaolusid. Praegu see aga nii ei ole, kuna kaebaja heidab vastustajale ette hea

halduse põhimõtte rikkumist haldusakti täitmisel, s.o tegevust just pärast haldusakti andmist.

19. Nõustuda ei saa kaebajaga selleski, nagu sõltuks hinnang ettekirjutusega kaebajalt toetuse

tagasinõudmise õiguspärasusele sellest, kas vastustaja loobus enne 28. veebruari 2015 makstud

perehüvitiste tagasinõudmisest nõude aegumise või asjas toimunud riigipoolse eksimuse tõttu

diskretsiooni rakendamise tõttu. Halduskohus möönis, et vaidlustatud ettekirjutuses ja vaideotsuses

on vastustaja asunud selles küsimuses erinevatele seisukohtadele. Kohtumenetluses on SKA olnud

järjekindlalt seisukohal, et tagasinõue ei ole aegunud. Halduskohus analüüsis seda küsimust otsuse

punktis 26 ja leidis samuti, et nõue ka enne 28. veebruari 2015 makstud perehüvitiste osas ei ole

aegunud. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja sellele järeldusele vastu vaielnud. Ka ringkonnakohus

ei näe, et halduskohus oleks eksinud. Kokkuvõttes ilmneb seega, et kuigi vastustaja vaideotsuses

ekslikult leidis, et tagasinõue on osaliselt aegunud, on ta ise ettekirjutuses tagasinõudest osaliselt

loobudes põhjendatult selgitanud, et see otsus on tehtud kaalutlusõiguse alusel, arvestades ka riigi

osa toetuse alusetus maksmises. Toetuse tagasinõudmisest osaline loobumine on kaebaja suhtes

soodne otsustus. Seetõttu see otsustus iseenesest ei saa kahjustada kaebaja õigusi. Otsustus võiks

olla õigusvastane, kui vastavalt asjaoludele olnuks põhjendatud nõudest loobumine suuremas

ulatuses. Kaebaja ei ole aga seda väitnud ega toonud esile põhjusi, miks tulnuks toetuse

tagasinõudmisest loobuda suuremas ulatuses. Ka ringkonnakohtule ei ole teada, et vastustaja on

tagasinõudeõigusest loobumisel jätnud mõne olulise asjaoluga arvestamata või andnud asjaoludele

ilmselt vale kaalu ja seetõttu jõudnud ebaõige tulemuseni.

20. Asja lahendamisel ei ole määravat tähendust sellel, et vastustaja ei ole vaideotsuses analüüsinud

ega otsesõnu lahendanud kaebaja alternatiivset taotlust teha uus otsus, milles loobuda täielikult

tagasimakse nõudest; loobuda perioodi 1. august 2013 kuni 1. juuli 2021 eest alusetult makstud

perehüvitiste tagasinõudest; või võimaldada tagasimakse osadena, s.o kuni 100 eurot ühes kuus.

Vastustaja vaideotsuses esitatud seisukohtadest on arusaadav, et vastustaja ei ole pidanud

võimalikuks kaebaja alternatiivsete taotluste rahuldamist.

Seejuures on kaebaja ja vastustaja eelnevalt pidanud läbirääkimisi toetuse tagastamise tingimuste

üle ning vastustaja on ka kohtumenetluses põhjendanud, miks toetuse tagastamisel perioodiliste

maksetena ei ole 100 eurot kuus piisav summa. Ettekirjutusest ilmneb, et vastustaja jätkuvalt ei

välista toetuse tagastamist osade kaupa, kuid ootab selleks ettepanekut kaebajalt. Ringkonnakohus

ei näe, et kokkuleppe saavutamine selles osas oleks võimatu, kuna vastustaja on väljendanud

valmisolekut toetuse tagastamiseks 150 euro kaupa kuus (dtl 150).

21. Samuti ei anna põhjust ettekirjutuse tühistamiseks asjaolu, et ettekirjutusest ei selgu selle

allkirjastanud ametniku volitus teha otsustus toetuse tagasinõudmise kohta.

Vaidlust ei ole, et SÜS § 31 lg 1 p-ga ? on hüvitise andjale pandud kohustus nõuda hüvitis tagasi

juhul, kui hüvitise saamise õigus on lõppenud. Seega on SKA pädev asutus enda poolt määratud

toetuse tagasinõudmise otsustamiseks.

Vaidlustatud otsustuse tegi vastustaja ametnik

teenistusülesandeid täites vastustaja nimel. Olukorras, kus kehtivas õiguses ei ole sätestatud, milline

ametnik võib teha SKA nimel toetuse tagasinõudmise otsustuse, on vastustajal ulatuslik

otsustusruum seadusest tulenevate ülesannete delegeerimiseks haldusorgani siseselt. Üldjuhul ei pea

haldusakti adressaat seetõttu asuma kontrollima haldusorgani nimel otsustuse teinud ametniku

volitusi, vaid võib usaldada haldusorgani nimel antud haldusakti kehtivust. Vastavalt

haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 p-le 3 toob haldusakti tühisuse kaasa üksnes välispädevuse

rikkumine, s.t olukord, kus otsuse on teinud haldusorgan, mis ei ole selleks pädev. Vastavalt ka

juhul, kui haldusakti andmisel on rikutud sisepädevuse reegleid, ei väära see haldusakti kehtivust

ega kohustuslikkust. Praegusel juhul on halduskohus põhjendatult osutanud ettekirjutuse teinud

ametniku ametijuhendile, millest nähtub ülesanne tegeleda toetuse tagasinõudmise küsimustega.

Nendel asjaoludel ei näe ringkonnakohus, et ettekirjutuse tegemisel oleks vastustaja ametnik

ületanud sisepädevust ka juhul, kui vastustaja ei ole vormistanud selleks eraldi volitust. SKA

haldusorganina vastutab haldusakti allkirjastanud ametniku tegevuse ja eksimuste eest. Seetõttu ei

kahjusta sisepädevuse jaotus kaebaja õigusi.

22. Olukorras, kus eelkirjeldatud küsimused eraldi ei saanud mõjutada kaevatava ettekirjutuse

õiguspärasust, ei ole neil ka ühiselt mõju ettekirjutuse õiguspärasusele.

23. Kaebaja viitab veel siseriiklikule õigusele ja leiab, et sellest tulenevalt tulnuks vähemalt

täpsemalt hinnata kaebaja Eestis elamise perioode ja kaebaja residentsust TuMS § 6 lg 1 tähenduses,

lugedes ta õigustatuks saama perehüvitisi nende aastate eest, mil ta kvalifitseerus residendina.

Halduskohus analüüsis põhjalikult siseriiklikku õigust (otsuse punktid 18-20) ja selle toimet kaebaja

õigusele saada perehüvitis. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid

siinkohal, pidades silmas, et kaebaja ei ole halduskohtu analüüsi ega järeldusi kahtluse alla seadnud.

Samuti hindas halduskohus asjas kogutud tõendeid ning leidis, et kaebaja elukoha osas ei ole

rahvastikuregistri andmed õiged ning lähtuda tuleb Šveitsi pädeva asutuse poolt edastatud

tõenditest. Ka selles küsimuses ei ole kaebaja halduskohtu põhjendusi kahtluse alla seadnud, s.h ei

ole kaebaja väitnud, Šveitsi pädeva asutuse edastatud andmed kaebaja ja tema perekonnaliikmete

elukoha osas oleks ebaõiged. Samas ei ole asja lahendamisel ka määrav, kui kaebaja on periooditi

siiski Eestis elanud.

24. Nagu halduskohus märkis tuleb PHS § 1 lg 3 järgi juhul, kui pereliige elab või töötab Euroopa

Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis, kohaldada perehüvitiste

määramisel põhimäärust ((EÜ) nr 883/2004). Põhimääruse art 68 lg 1 p a järgi on toetuse

maksmiseks kohustatud riigi määramisel esmaselt olulised õigused, mis saadakse töötamise või

füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel. Olukorras, kus kaebaja abikaasa on Šveitsis

tegutsenud füüsilisest isikust ettevõtjana ja kaebaja ei ole Eestis töötanud ega olnud arvel töötuna,

on perehüvitiste maksmise osas esmaseks maksjaks laste isa töötamise riik, s.o Šveits. Põhimääruse

asjakohase sätte otstarbeks ongi vältida hüvitiste kattuvat maksmist, s.t olukorda, kus tulenevalt

seotusest mitme riigiga, saab isik või perekond perehüvitisi samaaegselt mitmest riigist. Pere

jagunemisel kahe riigi vahel maksab perehüvitisi see riik, kus lapsevanem töötab ning juhul, kui

elukohajärgse riigi perehüvitised on suuremad, maksab viimane lisahüvitist. Seega ei mõjuta

kaebaja ajutine Eestis elamine seda, et perehüvitiste maksmiseks kohustatud riigiks oli jätkuvalt

Šveits.

25. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja arusaama sellestki, nagu ei oleks kaebaja abikaasale Šveitsis

määratud toetused käsitatavad perehüvitistena ega ole samaväärsed Eestis määratavate

vanemahüvitise ja lapsetoetusega. Šveitsi pädeva asutuse esitatud andmetest (tõlge dtl 262-266)

nähtub selgelt, et kaebaja laste eest on määratud ühekordne sünnitoetus ja igakuine lapsetoetus,

mitte muud liiki toetus. Tõsi, Šveitsi pädeva asutuse andmetest ilmneb seegi, et perehüvitised

tasaarveldatakse üldjuhul kord kvartalis hüvitiskassa sissemaksetega. Viimasest ei saa aga teha

järeldust, et laste eest määratud toetused ei olegi perehüvitised. Toetuste tasaarvestamine isiku poolt

hüvitiskassale tehtavate (pensioni-)maksetega ei muuda toetuste iseloomu ega tee neist kaebaja

abikaasa pensionikindlustusmakseid või -toetusi. Kaebaja perekonna sissetuleku suuruse osas ei ole

vahet, kas toetused maksti kaebaja abikaasale välja ja viimane omakorda tegi enda eest sissemaksed

hüvitisekassale või need maksed tasaarveldati toetuse ulatuses. Mõlemal juhul on perekonna

rahaline olukord paranenud määratud toetuse ulatuses, kuna tasaarvelduse korral on kaebaja

abikaasa hoidnud kokku toetusele vastava summa hüvitisekassale maksete tegemisel. Oluline ei ole

seegi, et perehüvitised määrati Šveitsis kaebaja abikaasale (mitte kaebajale) ja ka tasaarvestati

kaebaja abikaasa maksetega hüvitisekassale. Ka Eestis makstakse perehüvitisi ühele vanematest.

Erinevates riikides makstavate perehüvitiste kattuvust ei muuda olematuks see, kui kummaski riigis

määratakse toetus erinevale vanemale. Põhimääruse art-s 68 reguleeritaksegi toetuste maksmist muu

hulgas praeguse vaidluse asjaoludel.

26. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja

menetluskulud jäävad tema enda kanda.

27. HKMS § 175 lg-le 3 alusel asendab ringkonnakohus omal algatusel kohtuotsuse avaldamisel

kaebaja ja teiste füüsiliste isikute nimed tähemärgiga kaebaja ja tema perekonnaliikmete

isikuandmete kaitseks.

/allkirjastatud digitaalselt/