2-23-131859/7 · Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

T A R T U M A A K O H U S

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Avalikult teatavakstegemine

22.märts 2024 Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja

Tsiviilasi

nr 2-23-131859;

OK Incure OÜ hagi U.K. vastu;

võlgnevuse ja kõrvalnõuete väljamõistmiseks;

tsiviilasja hind 5249,35 eurot

Kohtunik

Kalev Kuningas

Hageja

OK Incure OÜ (registrikood 11542046; aadress Mustamäe tee

16, Tallinn, 10617 Harjumaa)

Hageja esindaja

Dmitri Santašev (dmitri.santasev@okincure.ee)

Kostja

U.K. (isikukood xxxxxxxxxxx; aadress xxx xx.x-xx, xxxxxxx

xxxxxx, xxxxx xxxxxxxx; xxxxxxxxxxxxxxx@xxxxxxx.

xxx

)

Asja lahendamine

lihtmenetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Seoses eelnevaga:

2.1 jaotada menetluskulud ning jätta need hageja kanda; kostjal kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

2.2 tunnistada kohtuotsus viivitamata täidetavaks;

2.3 toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte;

2.4 kostjale kättetoimetamiseks avaldada tagaseljaotsus väljaandes Ametlikud Teadaanded;

2.5 tagaseljaotsuse tegemisele eelnenud käesoleva tsiviilasja materjalide kättetoimetamise

saavutamiseks tehtud toimingutest ja asjaoludest nähtuvalt on selge, et tagaseljaotsust ei

ole võimalik muul viisil kostjale kätte toimetada, sest kostja (rahvastiku-) registrikannet ei

ole muudetud ja uusi andmeid kostja suhtes ei ole ilmnenud.

3. Selgitada:

3.1 menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS § 178 lg

2);

3.2 vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta

viivitamata täidetavaks;

3.3 vastavalt TsMS § 474 lg-le 2 kui viivitamata täitmisele kuuluvat lahendit muudetakse või

lahend tühistatakse, peab sissenõudja tagastama võlgnikule viivitamatu sundtäitmisega

saadu ja hüvitama võlgnikule sundtäitmise vältimiseks tehtud kulutused. Võlgnik võib

nõuda ka seda ületava kahju hüvitamist;

3.4 TsMS § 415 lg 2 kohaselt on kostjal tagaseljaotsuse peale õigus esitada kaja Tartu

Maakohtule Viljandi kohtumaja kaudu tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva

jooksul; kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul

alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud

täitemenetlusest teada;

3.5 TsMS § 420 lg 1 kohaselt on hagejal tagaseljaotsuse peale õigus esitada

apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule ning TsMS § 632 lg 1 kohaselt on

apellatsioonikaebuse esitamise tähtaeg 30 päeva, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks-

tegemisest;

3.6 apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta

selle lahendamist istungil;

3.7 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Asjaolud

1.Hagiavalduse kohaselt IPF Digital AS ja kostja sõlmisid 31.03.2016 krediidikontolepingu nr

2672272, mille alusel sai kostja limiiti 2000 eurot. 5.06.2017 lepinguga nr 3102620

suurendati limiiti kuni 2500 eurot. 13.02.2018 lepinguga nr 3351744 suurendati limiiti kuni

3000 eurot. 1.06.2021 lepinguga nr 5085746 suurendati limiiti kuni 3500 eurot. Krediidiandja

on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid perioodil 15.04.2016 kuni 1.10.2022 kogu

summas 6981,48 eurot. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi olles viivituses vähemalt kolme

üksteisele järgneva maksega. Leping loeti ülesöelduks 10.04.2023 (dtl 86). Hageja palub välja

mõista kostjalt põhivõlgnevus 3453,32 eurot, intress 470,03 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivis 1291 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot ning menetluskulud summas 615 eurot ja

viivis menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2.Hagimaterjalid on kostjale kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu 21.02.2024, kostja

tähtaegselt vastanud ei ole.

Kohtu põhjendused

3.Vastavalt TsMS §-le 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega

rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja,

kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi

toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse

hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

Vastavalt TsMS §-le 407 lg-le 2 TsMS § 407 lõikes 1 sätestatud hageja nõusolekut eeldatakse,

kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist.

Seoses sellega, et kostja ei ole kohtule tähtaegselt vastanud, tuleb TsMS § 407 lg 1 kohaselt

teha asjas tagaseljaotsus.

Tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud, mis tulenevad TsMS § 407 lg-st 5 ja 51,

puuduvad. TsMS § 444 lg 3 kohaselt tagaseljaotsuse või hagi õigeksvõtul põhineva otsuse

võib kohus teha kirjeldava ja põhjendava osata.

4.Hageja on esitanud kostja vastu nõuded tulenevalt kostja ja IPF Digital AS vahel sõlmitud

31.03.2016 krediidikontolepingu nr 2672272, mille alusel sai kostja limiiti 2000 eurot.

5.06.2017 lepinguga nr 3102620 suurendati limiiti kuni 2500 eurot. 13.02.2018 lepinguga nr

3351744 suurendati limiiti kuni 3000 eurot. 1.06.2021 lepinguga nr 5085746 suurendati

limiiti kuni 3500 eurot (dtl 49-97).

5.Vaidlust ei ole selles, et kostja ja hageja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping

võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Hageja oli oma majandus- ja kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis

ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Poolte vahel ei ole

vaidlust selles, et laenuandja ütles lepingu üles 10.04.2023 (dtl 125). Vaidlust ei ole, et kostja

on saanud laenu summas 6981,48 eurot (dtl 111-123). Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et

kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses

nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.

6. Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

7. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja

varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS §

4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab

vaidluse korral krediidiandja.

8.KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses

sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt

kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib

tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral

tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

9.VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks

küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

10.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6

sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe

vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja

selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

11. Hagiavalduse kohaselt IPF Digital AS tegi päringud Creditinfo andmebaasi, kust selgitada

välja kas isikul on maksehäireid. Päringu vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel

tarbija kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid.

Krediidivõimekuse hindamiseks analüüsis krediidiandja kostja arvelduskonto väljavõtet

perioodi 01.03.2017 – 05.06.2017 eest. Krediidiandja tuvastas, et kostja keskmine sissetulek 3

kuu põhjal on 2867,55 eurot, finantskohustused on 697,03 eurot. Andmete kogumis tekkis

krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita

krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel. Krediidivõimekuse

hindamiseks tehti päring Eesti pensionikeskusesse eesmärgil arvutada välja ja tuvastada isiku

sissetulek. Registri andmete kohaselt kostja sissetulek oli 2687,24 eurot. Päring toimub IT

süsteemide vahendusel automatiseeritult ning saadud maksuandmete alusel arvutab

krediidiandja IT-süsteem välja pensionimaksete alusel sellele vastava sissetuleku suuruse.

Tõendina on hageja esitanud arvelduskonto väljavõtte analüüs (dtl 98-99) ja kostja konto

väljavõtte 1.03.2017-5.06.2017 (dtl 100-110).

12.Hageja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta

ning andmeid ülalpeetavate kohta piisaval määral. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks ei ole piisav tuvastada üksnes isiku sissetuleku ja tema finantskohustuste suurus.

Lisaks finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda

ka enda ja enda ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Konto väljavõttest

nähtub, et kostjal on üks laps. Kohustus arvestada tarbija regulaarseid majapidamiskulusid

tuleneb KAVS § 49 lg 1 p-st 4. Seega on hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 neljas lause vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tagajärgede kohaldamise üksnes juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või

võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja

oleks esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Kohus leiab

samuti, et laenuandja on jätnud kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvestamata kostja

pangakontodelt nähtuva teabe kostja kohustuste kohta erinevate võlausaldajate ees. Kostja

pangakonto väljavõtte põhjal pidi olema selge, et kostja väljaminekud ületavad tema

sissetulekuid. Lisaks nähtub kostja pangakonto väljavõttest, et väljamakseid on tehtud

erinevatele krediidiandjatele. See viitab sellele, et kostjal oli laenukohustusi, mis oleks

pidanud tekitama mõistlikus laenuandjas kahtluse, et kostja püsivalt ei suuda oma

sissetulekute arvel katta oma väljaminekuid, vaid peab võtma selleks laene. Laenuandja ei

omandanud piisavalt teavet laenutaotleja sissetulekute ja muude kohustuste kohta. Hoolas

laenuandja oleks pidanud kostjalt tema pangakonto väljavõttelt nähtuvate muude

finantskohustuste kohta vähemalt selgitusi küsima. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et

laenuandja oleks kostjalt tema pangakonto väljavõttelt nähtuvate muude finantskohustuste

kohta küsinud või palunud kostjal selgitada vastuolusid pangakonto väljavõttelt nähtuva teabe

ja laenutaotlustes märgitu vahel. Kostja konto väljavõte on küsitud ainult seoses 5.06.2017

lepinguga nr 3102620, ülejäänud lepingute sõlmimise puhul seda tehtud ei ole. Samuti nähtub,

et on sõlmitud lepingud ja sooritatud maksed AS-le LHV Finance, Inbank AS-le; AS-ile

Swedbank.

13.Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Hageja seda teinud ei ole. Eelnevast

tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses

ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on

selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest

tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga

seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu, haldustasu jne).

14.Seoses eeltooduga saab hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise

tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist. Hagiavalduse kohaselt väljastati kostjale krediiti

summas 6981,48 eurot (dtl 111-123). Kostja on teostanud makseid kokku 11046,69 eurot (dtl

128-133). Seega on kostja hagejale põhivõlgnevuse 6981,48 eurot tasunud.

15.Kuna krediidiandja on lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet

ega ole kostja krediidivõimelisust kontrollinud, siis oli kostjal kohustus tasuda vaid põhivõlga,

sest seadusjärgne intressimäär oli 0%. Seega saab kostja tasutud summasid pidada laenude

põhiosade tasumiseks. Järelikult oli kostja lepingu ülesütlemise ajaks tasunud rohkem, kui ta

oleks pidanud tasuma, ning kostja ei olnud ülesütlemisavalduse tegemise ajal oma kohustusi

rikkunud. Krediidiandjal ei olnud õigust lepingut üles öelda. Seega ei ole hagejal kostja vastu

põhiosa tasumise nõuet. Samuti ei saa hageja nõuda kostjalt intressi. Lisaks põhivõlale ja

intressile nõuab hageja kostjalt viivist krediidi tagastamisega viivitamise eest alates lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni. Kuivõrd leping ei ole kehtivalt üles

öeldud, siis ei saa hageja nõuda kostjalt ka viivist.

16.Eelnevast tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

17. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kalev Kuningas

Kohtunik