2-22-121023/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.03.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-121023

Tsiviilasi

I.U , C.O hagi L.O C.O C.O vastu elatise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.05.2023 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

L.O C.O C.O apellatsioonkaebus, hind I.U osas

2740,50 eurot ja C.O osas 2187 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad I.U (isikukood XXX) ja C.O (isikukood

XXX), seaduslik esindaja T.A

Kostja L.O C.O C.O (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Kalev Pihlak

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 15.05.2023 otsus muutmata ja L.O C.O C.O

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. I.U (hageja I) ja C.O (hageja II) esitasid 14.06.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse L.O C.O C.O-lt (kostja, isa) elatise väljamõistmiseks. Kostja

vastuväite tõttu lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hagiavalduse kohaselt sündisid hagejad kostja ja T.A (laste ema) abielust. Vanemad

lahutasid abielu 02.07.2021 Harju Maakohtus. 05.12.2022 lõpetas maakohus vanemate ühise

hooldusõiguse laste suhtes osaliselt ja andis laste ainuhooldusõiguse viibimiskoha määramise

osas Eesti Vabariigi piires ning haridusküsimustes üle laste emale. Ülejäänud osas vanemate

ühine hooldusõigus säilis. Lapsed elasid ema juures ning nende igapäevase elukorralduse eest

vastutas ema. Kostja ei osalenud laste igapäevaelus, ei tasunud nõuetekohaselt elatist ja rikkus

sellega oma ülalpidamiskohustust.

Hageja I igakuised kulud moodustasid kokku 609 eurot, sh eluasemekulud 223 eurot,

kulutused toidule ja hügieenitarvetele 100 eurot, kulutused treeningutele 50 eurot, sidekulud 3

eurot, kulutused tervishoiule 15 eurot, kulutused lapse koolikohustuse täitmiseks 105 eurot,

kulutused riietele ja jalanõudele 40 eurot, muud vältimatud püsikulutused 25 eurot. Hageja II

igakuised kulud moodustasid kokku 486 eurot, sh eluasemekulud 223 eurot, kulutused toidule

ja hügieenitarvetele 100 eurot, kulutused treeningutele 50 eurot, kulutused tervishoiule 5

eurot, kulutused lapse koolikohustuse täitmiseks 10 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 40

eurot, muud vältimatud püsikulutused 25 eurot.

Hagejad palusid kostjalt hageja I kasuks välja mõista tagasiulatuva elatise perioodi

14.06.2021-13.06.2022 eest 1608 eurot ja hageja II kasuks tagasiulatuva elatise perioodi

14.06.2021-13.06.2022 eest 1560 eurot. Täiendavalt tuli hageja I kasuks välja mõista igakuine

elatis 304,50 eurot alates hagiavalduse esitamisest kuni tema täisealiseks saamiseni ning

hageja II kasuks igakuine elatis 243 eurot alates hagiavalduse esitamisest kuni tema

täisealiseks saamiseni.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

Tagasiulatuva elatise nõue tuli jätta rahuldamata. Kostja pidas oma lapsi Egiptuses kohaselt

ülal ning hea usu põhimõttest lähtuvalt ei olnud vastuvõetav mõista temalt selle perioodi eest

välja raha Eesti seaduste ja elustandardi alusel. Perioodi vältel, mille eest tagasiulatuvat elatist

nõuti, oli hagejate elukoht Egiptus. Õiglane oli mõista elatis välja alates kohtuotsuse

tegemisest, tuvastades, et kostja täitis selle ajani ülalpidamiskohustust piisaval määral. Kostja

toetas hagejaid nii palju kui võimalik, arvestades tema sissetulekut. Laste ema sai Eestis

lapsetoetusi ning tal olid Eestis paremad teenimisvõimalused kui kostjal. Kostja ei hoidnud

ülalpidamiskohustuse täitmisest kõrvale ega andnud ülalpidamist põhjendamatul määral või

viisil.

Kostja tasus menetluse kestel vastavalt võimalustele elatist, alates 2022. aasta augustist kuni

2023. aasta märtsini 610 eurot. Lisaks hagejatele otse raha andmisele, tehti nende vanemate

abielu kestel kostja raha eest korda laste emale kuuluv korter Keila-Joal, millest saadav tulu

pidi tagama ülalpidamise hagejatele ning osaliselt ka kostja varasemast suhtest pärit 16-

aastastele poegadele. Kostjal oli peale hagejate veel kaks alaealist last, kelle ees tal oli

ülalpidamiskohustus. Q ja F elasid Belgias, käisid seal koolis ning kostja pidas neid ülal

kooskõlas Belgia õigusega vastavalt enda sissetulekule. Õiglane ega põhjendatud ei olnud, et

Eestis elavad lapsed saavad rohkem raha kui Belgias elavad lapsed. Kostjal ei olnud võimalik

hagejate Eestis elamise korral nõutavaid summasid tasuda, arvestades sissetulekute ja

elukalliduse erinevust kahes riigis.

Edasiulatuva elatise puhul oli põhjendatud lugeda hagejate ema tekitatud olukord (s.o ilma

kostja nõusoleku ja teadmiseta hagejate toimetamine Egiptusest Eestisse) mõjuvaks

põhjuseks, millest tulenevalt võib kohus perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 2 alusel vähendada

elatist alla PKS § 101 alusel arvutatud summa. Laste ema tõi lapsed 26.05.2022 Eestisse ilma

kostja kui hooldusõigusliku vanema nõusolekuta ja ilma teda eelnevalt informeerimata, s.o

pani toime lapseröövi. Eelnevaga tekitas ema teadlikult ja õigusvastaselt olukorra, kus

hagejate ülalpidamiskulud suurenesid oluliselt ja kostjal oli võimatu hagejatega koos aega

veeta ja vahetult nende ülalpidamise eest hoolitseda. Seega oli õiglane, et laste ema kanda on

suurem osa laste kuludest, arvestades mh ka Eesti oluliselt kõrgemate palkadega. Samuti tuli

arvestada lapsetoetustega, mis laekusid laste emale. Hagejad jõudsid Eestisse 26.05.2022 ning

nende alaliseks elukohaks võis Eesti saada kõige varem alles Harju Maakohtu 05.12.2022

määruse jõustumisega tsiviilasjas nr 2-22-8169. Kuni hetkeni, mil hagejate alaliseks

elukohaks sai Eesti, tuli nende elatisnõudele kohaldada Egiptuse õigust.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise perioodi

14.06.2021-13.06.2022 eest 1608 eurot, perioodi 14.06.2022-31.03.2023 eest 2138,62 eurot

ning alates 01.04.2023 kuni hageja I täisealiseks saamiseni 260,33 eurot kuus. Kohus mõistis

kostjalt hageja II kasuks välja elatise perioodi 14.06.2021-13.06.2022 eest 1560 eurot,

perioodi 14.06.2022-31.03.2023 eest 1817,79 eurot ning alates 01.04.2023 kuni hageja II

täisealiseks saamiseni 221,28 eurot kuus. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Kuivõrd hagejate elukohariik oli alates 09.06.2022 Eesti, kuulus kohaldamisele Eesti õigus, sh

sai Eesti õiguse kohaselt kindlaks määrata, mil määral said hagejad nõuda elatist

tagasiulatuvalt. Hagejatel oli kostjast lahuselavate alaealiste lastena kostja vastu PKS §-dest

96-100 lähtudes nõue ülalpidamise saamiseks. Kohtule esitatud elatise nõude rahuldamise

eelduseks oli kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine. Perioodil

14.06.2022 kuni 31.01.2023 oli miinimumelatise summaks hageja I puhul 225,64 eurot ja

hageja II puhul 191,79 eurot. Perioodil 01.02.2023 kuni 31.03.2023 oli miinimumelatise

summaks hageja I puhul 215,64 eurot ja hageja II puhul 183,29 eurot. Alates 01.04.2023 oli

miinimumelatise summaks hageja I puhul 260,33 eurot ja hageja II puhul 221,28 eurot. Kostja

ei esitanud tõendeid, et ta oleks hagejatele elatist regulaarselt vähemalt miinimumulatuses

tasunud. Kohtule esitatud üksnes tõend selle kohta, et 2022. aasta augustist kuni 2023. aasta

märtsini tasus kostja elatist kokku 610 eurot, s.o keskmiselt mõlemale hagejale kokku 76,25

eurot kuus. Seega oli elatise nõude esitamine kostja vastu õiguslikult põhjendatud.

Hagejad palusid hagejale I välja mõista elatise igakuiselt 304,50 eurot ja hagejale II 243 eurot

ja märkisid hageja I igakuisteks kuludeks kokku 609 eurot ja hageja II igakuisteks kuludeks

kokku 486 eurot. Kuivõrd hagejate nõue ületas miinimumsuurust, tuli kohtul hinnata kulude

põhjendatust. Esmalt märkis kohus, et hagejate esitatud nimekirjade kohaselt moodustasid

hageja I igakuised kulud kokku 561 eurot (mitte 609 eurot) ja hageja II igakuised kulud 453

eurot (mitte 486 eurot).

Hagejatel tuli seoses eluasemega tasuda igakuiselt üüri 500 eurot, millele lisandusid

kommunaalkulud keskmiselt 138 eurot kuus, elektrikulu keskmiselt 14,48 eurot kuus ja kulud

Elisa Eesti AS-ile keskmiselt 15,41 eurot kuus. Seega moodustasid igakuised kulud seoses

eluasemega kokku 667,89 eurot. Arvestades, et hagejad elasid koos emaga, tuli vastavad

kulud jagada kolme inimesega, s.o ühe hageja osaks jäi ligikaudu 223 eurot. Hageja I osas

lisandusid nimetatule sidekulud 3 eurot kuus. Seega olid hageja II eluaseme ja sidekulud

põhjendatud 223 euro ulatuses ja hageja I kulud 226 euro ulatuses. Kohus luges põhjendatud

igakuiseks treeningkuluks mõlema hageja osas 50 eurot. Arvestades, et hagejad olid

kooliealised, siis oli eluliselt usutav, et tekkisid kulutused seoses kooliga. Hagejad tõid välja,

et hageja I õppis interneti vahendusel ning igakuine makse oli 120 eurot. Samas ei tõendatud,

et hageja I käiks aastaringselt internetitundides. Tõendatud oli üksnes hagejale I arve

esitamine kolme kuu eest maksumusega 316,05 eurot. Seega pidas kohus hageja I osas

põhjendatud koolikuluks 36,34 eurot ja hageja II osas 10 eurot. Ülejäänud kulude osas

hagejad tõendeid ei esitanud. Kohtu hinnangul puudus alus eeldada, et kulud toidule,

hügieenitarvetele, ravimitele, riietele ja meelelahutusele oleksid hagejatel igakuiselt

keskmisest suuremad ning ületaksid koos eluaseme-, treeningu- ja koolikuluga seaduses

sätestatud kahekordset baassummat. Kuivõrd hagejad ei tõendanud, et nende igakuised kulud

oleksid miinimumist suuremad, võis pidada usutavaks ja põhjendatuks, et hagejate igakuised

kulud vastasid vähemalt seaduses sätestatud kahekordsele baassummale.

Tulenevalt PKS § 101 lg-st 5 tuli elatise suuruse määramisel arvestada laste emale laekuva

lastetoetustega, mis oli 2022. aastal esimese ja teise lapse puhul 60 eurot ning alates

01.02.2023 80 eurot. PKS § 101 lg 7 kohaselt tuli hageja II elatise summat vähendada 15%

võrra, kuivõrd hagejate vanusevahe oli väiksem kui kolm aastat. Kostja viitas menetluses oma

keerulisele majanduslikule olukorrale ja tõi välja, et tal oli lisaks hagejatele veel kaks

ülalpeetavat. Ühtegi tõendit kostja oma majandusliku olukorra, sh sissetulekute ja

väljaminekute ning teiste laste kulude kohta kostja ei esitanud. Kohus pidas eluliselt

usutavaks, et kostjal olid igakuised kulud ning teiste laste olemasolul pidi ta ka nende

ülalpidamises osalema. Samas ei leidnud tõendamist, et kostja või tema võimalikud teised

ülalpeetavad jääksid elatise väljamõistmisel varaliselt vähemkindlustatuks. Asjaolu, et vanem

elas teises riigis kui tema lapsed, ei olnud alus elatise vähendamiseks. Kohtu hinnangul

puudus alus elatise vähendamiseks alla miinimummäära ning kostjalt kuulus väljamõistmisele

hagejate kasuks elatis miinimummääras alates hagiavalduse esitamisest kuni hagejate

täisealiseks saamiseni (sh alates 14.06.2022 kuni 31.03.2023 hagejale I 2138,62 euro ulatuses

ning hagejale II 1817,79 euro ulatuses).

Hagiavalduse kohaselt nõudis hageja I tagasiulatuvat elatist perioodi eest 14.06.2021-

13.06.2022 summas 1608 eurot ning hageja II tagasiulatuvat elatist perioodi eest 14.06.2021-

13.06.2022 summas 1560 eurot. Tegemist oli kuludega, mis kanti Egiptuses elades. Kostja ei

esitanud kohtule tõendeid, et ta oleks nimetatud perioodil oma ülalpidamiskohustust täitnud

või ei oleks pidanud seda tegema. Seega rahuldas kohus hagejate tagasiulatuva elatise nõude.

Kostja apellatsioonkaebus

5. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega rahuldati hagejate nõuded

tagasiulatuva elatise saamiseks, mõisteti perioodi 14.06.2022 kuni 31.10.2022 eest kummalegi

hagejale elatist rohkem kui 50 eurot ühe kuu eest ning millega määrati edasiulatuv elatis iga

aasta 1. aprillil muutuma. Tühistatud osas palus kostja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt

hageja I kasuks välja elatis perioodi 14.06.2022-31.10.2022 eest kokku 225 eurot ning alates

01.11.2022 kuni tema täisealiseks saamiseni 260,33 eurot kuus ning kostja II kasuks välja

elatis perioodi 14.06.2022-31.10.2022 eest kokku 225 eurot ning alates 01.11.2022 kuni tema

täisealiseks saamiseni 221,28 eurot kuus. Alternatiivselt palus kostja tühistada otsuse täies

ulatuses ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Maakohus kohaldas ebaõigesti PKS §-i 108, §-i 101 ja § 102 lg-t 2 ning rikkus oluliselt

menetlusõigust. Kohus kohaldas alusetult Eesti õigust perioodi osas, mil hagejate alaline

elukoht oli Egiptus. Kuni lõpplahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-22-8169 oli hagejate

peamine elukoht Egiptus. Väide, et rahvastikuregistris oli hagejate peamine elukoht alates

09.06.2022 Eesti, oli asjassepuutumatu, kuna kostja kui hooldusõigusliku vanema nõusolek

selleks puudus. Laste peamine elukoht ei saanud lapseröövi korral muutuda, sest lapsed viidi

kodust ära ilma isa nõusolekuta.

Kohus jättis tähelepanuta kostja väited selle kohta, et tagasiulatuva elatise nõudmine oli hea

usu põhimõtte vastane. Kui kohaldada Eesti õigust, oleks tulnud jätta PKS § 108 VÕS § 6 lg 2

alusel kohaldamata. Kostja pidas oma lapsi Egiptuses kohaselt ülal ning hea usu põhimõttest

lähtuvalt ei olnud vastuvõetav mõista temalt selle perioodi eest välja raha Eesti seaduste ja

elustandardi alusel. Terve perioodi vältel, mille eest tagasiulatuvalt elatist nõutakse, oli

hagejate peamine elukoht Egiptus ning valdava enamuse nõudeperioodist viibisid nad

füüsiliselt seal. Egiptuse olusid arvestades oli 3168 eurot ebamõistlik summa ning kostjal

puudus mõistlik võimalus ette näha ja arvestada võimalusega, et temalt nõutakse selline

summa Eesti õiguse alusel tagantjärele välja. Perioodil, mille eest tagasiulatuvat elatist

nõutakse, oli kostja sissetulek 15 000 Egiptuse naela, mis moodustas ligikaudu 444 eurot.

PKS § 101 kohaselt igal aastal muutuva elatise väljamõistmisega ületas kohus nõude piire

vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 439. Hagejad nõudsid elatise

väljamõistmist kindla summana, kuid kohus määras, et elatis hakkab iga aasta 1. aprillil

muutuma. Arvestades tarbijahinnaindeksi ja keskmise brutokuupalga kiiret tõusu, võis juba

lähiaastatel olla kohtu poolt välja mõistetud elatis suurem kui hagejad nõudsid. Mitme aasta

lõikes võib summa, mis kostja peaks maakohtu otsuse alusel hagejatele tasuma, olla

märkimisväärselt suurem sellest, mida hagejad nõudsid. Kohus oleks pidanud võtma nõude

muutmise vastuvõtmise kohta selge seisukoha enne kohtuotsuse tegemist, kuid jättis sellele

adekvaatselt reageerimata.

Kuni kostjal oli võimalik Belgia tööandja juures töötamist jätkata, oli ta nõus tasuma hagejale

I 260,33 eurot kuus ja hagejale II 221,28 eurot kuus. Üllatavad olid kohtu põhjendused kostja

väidete puuduliku tõendamise osas, kuivõrd kohus ei selgitanud, et kostja väited vajasid

täiendavat tõendamist. Egiptuses toimus arveldamine üldjuhul sularahas, seda nii palkade kui

ka väljaminekute puhul ning õigussuhete dokumenteerimine ei olnud tavaks. Teise kahe lapse

olemasolu ja neile elatise tasumine oli menetlusosalistele teada, mistõttu selles osas vaidlus

puudus. Ebaõiglane oli kohtu väide, et elatise vähendamiseks PKS § 102 lg 2 alusel ei saanud

pidada põhjendatuks olukorda, kus vanem elab teises riigis kui tema lapsed. Vanemad

nõustusid koos lastega Egiptusesse kolima. Laste toomine Eestisse oli lapserööv, kuivõrd selle

jaoks puudus kostja nõusolek. Seega oli põhjendatud lugeda teises riigis elamist mõjuvaks

põhjuseks elatise vähendamiseks. Ebamõistlik oli kostjalt nõuda, et ta peaks jätma maha oma

kodu ja kogu senise elukorralduse ning kolima rikkamasse riiki, sest ema toimetas lapsed

kõrgema elukallidusega riiki. Kui laste ema Eestis rahaliselt toime ei tule, tuleks lapsed

toimetada tagasi Egiptusesse. Samuti oli oluline arvesse võtta, et laste elamine Eestis

tähendab, et kostjal on oluliselt keerulisem osaleda laste vahetus ülalpidamises. Eelnevast

tulenevalt tuli nii teiste laste olemasolu kui ka kostja elamist Egiptuses lugeda mõjuvaks

põhjuseks elatise vähendamisel.

Hagejate seisukoht

6. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle läbi vaatamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub TsMS

§ 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

9. TsMS § 631 lg 1 näeb ette, et apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese

astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses

arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha

esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Kaebuse kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti

materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõigust. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu

poolt menetlusõiguse rikkumisi ega ebaõiget materiaalõiguse kohaldamist, mis oleks viinud

ebaõige otsuse tegemiseni. Asjaolu, et kostja ei ole nõus maakohtu seisukohtadega, ei anna

alust väita, et maakohus oleks rikkunud menetlusõigust või kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Kostja hinnangul kohaldas kohus alusetult tagasiulatuva elatise osas Eesti õigust, kuivõrd

hagejate peamine elukoht oli vastava perioodi vältel Egiptus. Samuti oli tagasiulatuva elatise

nõudmine apellatsioonkaebuse väidete kohaselt vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja

pidas lapsi Egiptuses elades kohaselt ülal.

11. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 65 sätestab, et vanema ja lapse vahelistele

perekonnaõiguslikele suhetele kohaldatakse lapse elukohariigi õigust. REÕS § 61 kohaselt

kohaldatakse perekonnasuhetest tulenevatele ülalpidamiskohustustele ülalpidamiskohustuste

suhtes kohaldatavat õigust käsitlevat 23.11.2007 Haagi Protokolli. Protokoll sätestab artikkel

3 lg-s 1 üldreegli, et ülalpidamiskohustust suhtes kohaldatakse õigustatud isiku peamiseks

elukohaks oleva riigi õigust. Protokolli artikkel 3 lg 2 sätestab, et kui õigustatud isiku

peamine elukoht muutub, kohaldatakse uueks peamiseks elukohaks oleva riigi õigust alates

muutuse toimumise hetkest. Artikkel 4 lg 2 sätestab, et kui õigustatud isikul ei ole artiklis 3

osutatud õiguse alusel võimalik kohustatud isikult elatist saada, kohaldatakse kohtu

asukohariigi õigust.

12. Õigustatud isikuteks on käesoleval juhul hagejad, kelle elukoha riik on

rahvastikuregistrijärgselt alates 09.06.2022 Eesti. Hagejad nõudsid tagasiulatuvat elatist alates

14.06.2021 kuni 13.06.2022. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega, et antud

juhul tuleb nii tagasiulatuva kui ka edasiulatuva elatise väljamõistmisel lähtuda Eesti õigusest

tulenevalt Haagi Protokolli artikkel 4 lg-st 2. 16.11.2022 kohtuistungil märkis hagejate

seaduslik esindaja, et proovis pöörduda elatise saamiseks Egiptuse kohtusse, kuid kuivõrd

hagejad ja nende seaduslik esindaja ei olnud Egiptuse kodanikud, ei osutunud Egiptuses

kohtusse pöördumine võimalikuks (dtl 99). Samuti avaldas kostja kahtlusi tagasiulatuva

elatise õiguspärasuse osas Egiptuse õiguses (dtl 86). Ringkonnakohus märgib, et Haagi

Protokolli artikkel 4 lg 2 tagab, et õigustatud isikutel oleks võimalik elatist saada, kui taotluse

saanud asutuse õiguses on see ette nähtud. Kuivõrd hagejad ei saanud pöörduda elatise

nõudmiseks Egiptuse kohtusse, leidis maakohus põhjendatult, et Egiptuse õiguse alusel ei

olnud võimalik kohustatud isikult elatist saada ja kohaldas põhjendatult nii tagasiulatuva kui

ka edasiulatuva ülalpidamisnõude lahendamisel Eesti materiaalõigust ehk perekonnaseadust.

13. PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse

täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne

elatishagi kohtule esitamist. PKS § 108 kohaselt elatist välja mõistes tuleb erisätete

puudumise tõttu lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (RKTKo 27.10.2021, 2-19-18082,

p 13).

14. Ringkonnakohus märgib, et kostjal oli menetluse jooksul võimalik esitada tõendeid selle

kohta, et ta täitis tagasiulatuva elatise perioodil kohaselt ülalpidamiskohustust. Samuti juhtis

maakohus 16.11.2022 istungil kostja tähelepanu asjaolule, et tagasiulatuva perioodi osas on

vajalikud kostja täiendavad selgitused ja tõendid selle kohta, kuidas kostja sel perioodil

ülalpidamiskohustust täitis (dtl 98). Vaatamata eelnevale ei põhistanud kostja oma väidet, et

pidas lapsi Egiptuses elades kohaselt ülal. Asjaolu, et Egiptuses arveldati üldjuhul sularahas ja

kostjale jäi arusaamatuks, milliseid tõendeid kohus sellises olukorras piisavaks peab, ei ole

alus tõendite esitamata jätmiseks. Ringkonnakohus märgib, et kuigi kohtu roll on

perekonnaasjades tõendite kogumisel suurem, kui tavapärases hagimenetluses, siis ei võta see

pooltelt ära kohustust tuua esile asjaolusid ja tõendeid, millele ta vaidluses tugineb.

Ringkonnakohtu hinnangul täitis maakohus kohaselt selgitamiskohustust ja kostjal tui oma

vastuväiteid tõendada. Eelnevast tulenevalt oli paljasõnaline ja tõendamata kostja väide, et ta

pidas hagejaid Egiptuses elades kohaselt üleval. Asja materjalide pinnalt puudub alus väita, et

tagasiulatuva elatise nõudmine oli vastuolus hea usu põhimõttega.

15. Kostja hinnangul oli 3168 euro tagasiulatuva elatise nõudmine Egiptuse elukallidust

arvestades ebamõistlik ning kaebuse väidete kohaselt esinesid antud juhul alused PKS § 102

lg 2 järgi elatise vähendamiseks, sest kostjal oli veel kaks last ning kostja elas Egiptuses.

16. Riigikohtu praktika kohaselt peab mõjuvale põhjusele PKS § 102 lg 2 mõttes tuginema

kohustatud vanem ehk kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma

ja neid ka tõendama (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 15.2.; RKTKo 07.02.2018, 2-16-

118651, p 10; RKTKo 28.10.2015, 3-2-1-124-15, p 15). Mõjuvad põhjused on PKS § 102 lg 2

neljandas lauses toodud näidisloeteluna. Kohus saab hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus

PKS § 101 alusel arvutatud summast väiksema elatise väljamõistmiseks iga üksikjuhtumi

asjaolusid arvestades (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 15.3.; RKTKo 28.03.2018, 2-16-

11905, p 18; RKTKo 07.02.2018, 2-16-118651, p 12). Mõjuv põhjus võib mh olla asjaolu,

millele on viidatud PKS § 101 lg-tes 5-7 (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 15.3.). PKS §

102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu kaalutlus- ehk

diskretsiooniotsustus (RKTKo 07.02.2018, 2-15-15909, p 14), millesse kõrgema astme kohus

saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire.

17. Arvestades maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid ning kostja apellatsioonkaebuses esitatud

väiteid, puudub käesoleval juhul alus vähendada maakohtu otsusega hagejate kasuks

väljamõistetud tagasiulatuvat elatist ulatuses nagu kostja seda apellatsioonkaebuses taotles.

Ringkonnakohtu hinnangul ei toonud kostja esile selliseid asjaolusid, mis kaaluksid üles

hagejate õigustatud huvi saada oma vanemalt ülalpidamist. Vanemal on kohustus hankida nii

enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem

täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel

aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus

teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et

tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12,

p 15).

18. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega, et elatise vähendamiseks ei andnud

alust asjaolu, et kostja elas Egiptuses. Hageja I soovis kostjalt tagasiulatuvat elatist kokku

1608 eurot, mis moodustas 134 eurot ühes kalendrikuus ning hageja II kokku 1560 eurot, mis

moodustas ühe kalendrikuu kohta 130 eurot. Hagejate esitatud dokumentidest nähtuvalt oli

tagasiulatuva elatise puhul tegemist kuludega, mida kanti Egiptuses elades. Kostja nõustus

tasuma mõlemale hagejale edasiulatuvalt ligikaudu poole suuremat igakuist elatist võrreldes

tagasiulatuva elatise kuupõhise suurusega. Kostja märkis, et tal oli veel kaks last, kuid ei

tuginenud asjaolule, et tema teised lapsed osutuksid elatise väljamõistmisel oluliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saavad lapsed. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus õigesti, et antud

juhul ei esinenud niivõrd erandlikke asjaolusid, mis annaksid PKS § 102 lg 2 järgi aluse

tagasiulatuva elatise vähendamiseks.

19. Kostja hinnangul oli põhjendatud tasuda alates 01.04.2023 kuni hageja I täisealiseks

saamiseni elatist 260,33 eurot kuus ning alates 01.04.2023 kuni hageja II täisealiseks

saamiseni elatist 221,28 eurot, kuid ta vaidles vastu elatisesummade muutumisele iga aasta 1.

aprillil.

20. Ringkonnakohus selgitab, et alates 01.01.2022 kehtima hakanud PKS § 101 lg 1 kohaselt

ei või igakuine elatis olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. PKS § 101 lg 3, lg

4, lg 5 ja lg 6 kohaselt on igakuise elatise arvutamise aluseks baassumma. Baassumma ühe

lapse kohta on 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt

ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist

loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud

baassumma. Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta

Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv

summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil. Ringkonnakohtu

hinnangul kohaldas maakohus edasiulatuva elatise suuruse kindlaksmääramisel korrektselt

materiaalõigust ning põhjendamatu ja ebaõige oli kostja väide, et kohus ületas igal aastal

muutuva elatise väljamõistmisega nõude piire. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus

kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

21. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb hagilises perekonnaasjas jätta

menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda (TsMS § 164 lg 1; RKTKo

22.06.2022, 2-19-19160, p 21). Tulenevalt TsMS § 164 lg-st 1 jäävad ringkonnakohtus

kantud menetluskulud poolte endi kanda. Sellise kulude jaotuse puhul puudub vajadus

menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)