3-23-601/32 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

22. märts 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-601

Haldusasi

Hennolenno OÜ kaebus Keskkonnaameti 09.01.2023

korralduse nr 1-3/23/6 "Veehaarde sanitaarkaitseala

vähendamine (Tarbepuurkaev (14612))" ja 15.02.2023

vaideotsuse nr 1-7/23/17-2 tühistamiseks ning

Keskkonnaameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Hennolenno OÜ, volitatud esindaja

Kalle Oja

Vastustaja: Keskkonnaamet

Kolmas isik: Maa-amet

Asja läbivaatamise viis

RESOLUTSIOON

Kohtuistung 21.02.2024

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.04.2024 (kuivõrd

21.04.2024 on pühapäev). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184

lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet (KeA) andis 09.01.2023 korralduse nr 1-3/23/6 "Veehaarde

sanitaarkaitseala vähendamine (Tarbepuurkaev (14612))".

Hennolenno OÜ esitas nimetatud korraldusele vaide. KeA jättis oma 15.02.2023 vaideotsusega

nr 1-7/23/17-2 Hennolenno OÜ vaide rahuldamata.

2.

16.03.2023 saabus Tallinna Halduskohtule Hennolenno OÜ kaebus KeA 09.01.2023

korralduse nr 1-3/23/6 "Veehaarde sanitaarkaitseala vähendamine (Tarbepuurkaev (14612))" ja

15.02.2023 vaideotsuse nr 1-7/23/17-2 tühistamiseks ning KeA kohustamiseks teha asjas uus

korraldus, millega jätta Maa-ameti 24.11.2022 taotlus Harju maakonnas Jõelähtme vallas

Neeme külas Hennolenno kinnistul asuva puurkaevu katastri numbriga 14612 sanitaarkaitseala

vähendamiseks 50 meetrilt 10 meetrile rahuldamata ning jätta puurkaevu katastri numbriga

14612 sanitaarkaitseala raadiuseks 50 m.

Ühtlasi palus kaebaja esialgse õiguskaitse korras peatada KeA 09.01.2023 korralduse nr 1-

3/23/6 „Veehaarde sanitaarkaitseala vähendamine (Tarbepuurkaev (14612)) kehtivus ja täitmine

kuni kohtumenetluse lõppemiseni käesolevas haldusasjas ning kohustada KeA-d tegema

sellekohane märge Maa-ameti kitsenduste kaardile.

3. Kohus võttis kaebuse oma 16.03.2023 määrusega menetlusse ja kohaldas esialgset

õiguskaitset 30-ks päevaks. 03.04.2023 määrusega jättis kohus kaebuse esitaja esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Asjas toimus kohtuistung 21.02.2024.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub kaebuse rahuldada kokkuvõtvalt järgmistel põhjustel.

4.1.

Kaebajale kuulub Harju maakonnas Jõelähtme vallas Neeme külas asuv

Hennolenno

kinnistu,

mis

on

kantud

Tartu

maakohtu

kinnistusosakonna

kinnistusregistri registriossa nr 4623602 (katastritunnus 24505:001:0091), pindalaga

100 m², sihtotstarve 100% tootmismaa. Hennolenno kinnistul asub kaebajale kuuluv

tarbepuurkaev katastri numbriga 14612 (puurkaev).

4.2.

Vaidlustatud korraldus ja vaideotsus rikuvad kaebaja kui tarbepuurkaev nr 14612

omaniku õigusi.

Esmalt on rikutud õigusi sellega, et sanitaarkaitseala vähendamiseks ei ole küsitud tema kui

puurkaevu omaniku nõusolekut.

Kaebajale kuuluva puurkaevu omaduste muutmise (sanitaarkaitseala on üks puurkaevu

omadustest) tulemusel väheneb puurkaevu kaitse ning seega ka selle väärtus. Omandi riive on

Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 kohaselt ilma omaniku nõusolekuta lubatud vaid avalikes

huvides ning kohese ja õiglase hüvitise vastu. Keskkonnaamet ei ole sanitaarkaitseala

muutmiseks saanud kaebajalt nõusolekut, samuti ei ole Keskkonnaamet välja toonud milles

seisneb puurkaevu omaduste muutmiseks avalik huvi ega ole maksnud kaebaja omandi

kitsendamise eest kohest ja õiglast hüvitist.

Kaebaja kaasati puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamise menetlusse vaid formaalselt, anti küll

võimalus esitada oma arvamus, kuid vastav arvamuse andmise periood ajastati jõulude ja uue

aasta vahelisele ajale, mil kaebaja seaduslik esindaja oli puhkusel ning mil oli raskendatud ka

arvamuse kujundamiseks vajalike nõuandjate kaasamine.

Teiseks vähendab sanitaarkaitseala vähendamine kaebaja kui puurkaevu omaniku ning sellest

saadava vee tarbija ning edasimüüja õigusi saada tagatult nii enda tarbeks kui edasimüügiks

puhast põhjavett. Ehk vaidlustatud korraldusega on vähendatud nii põhjavee kui terviku

kaitstust kui ka kaebaja poolt tarbitava vee kvaliteeti. Ei ole kahtlust, et puurkaevu

sanitaarkaitseala vähendamine suurendab puurkaevu saastamise ohtu ning seeläbi vähendab see

puurkaevust saadava vee ja puurkaevu enda väärtust, ühtlasi suurendab aga ka riski põhjavee

reostamisele laiemalt.

Kaebaja leiab, et tema õigusi on rikutud ainuüksi sellega, et puurkaevu omanikuna on rikutud

tema õiguspärast ootust (usaldust), et kord juba tema puurkaevu kaitseks määratud

sanitaarkaitseala ei muudeta ilma asjakohaste uuringuteta, selgete ja jälgitavate põhjendusteta

ning kaebaja huve kaalumata. Samuti rikuti kaebaja usaldust sellega, et vaidlustatud 09.01.2023

korralduses muutis vastustaja oma varasemas ehk 06.10.2022 korralduses toodud seisukohta, et

puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamiseks on vaja kaebuse esitaja kui puurkaevu omaniku

nõusolekut. Usaldus varasemalt vastuvõetud haldusakti kehtima jäämiseks on iseseisev väärtus

ning varasema haldusakti muutmine ilma puudutatud isikute nõusolekuta on õiguskindluse kui

subjektiivse õiguse rikkumine.

Vastuseks vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtadele märgib kaebaja veel, et õigus puhtale

veele ja veehaarde kaitstusele ning kaitsemeetmete otsustusõigus peab olema veehaarde

omanikul sõltumata sellest, kas ta on vee-ettevõtja või mitte. Seejuures ei oma tähtsust ka see,

kas vastavast veehaardest saavad vett 10 tarbijat või 50 tarbijat – mõlemad vajavad ühesugust

kaitset neile tarnitavale veele.

Kaebaja leiab, et teistsugune tõlgenduse andmisega VeeS §-le 277 on vastustaja rikkunud PS

§-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet, mille kohaselt on kõik isikud seaduse ees

võrdsed. Kaebaja leiab, et temalt tuli igal juhul nõusolekut küsida.

Vastustaja on võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud ka sellega, et on ilmselt eelistanud

sanitaarkaitseala vähendamisel Eesti riigi, kes antud juhul tegutses kinnistu omanikuna (läbi

kolmanda isiku ehk Maa-ameti), huve kaebaja kui puurkaevu omaniku huvidele. Kaebaja

rõhutab, et Maa-amet ei tegutsenud antud juhul sanitaarkaitseala vähendamist taotledes avalikes

huvides vaid pelgalt Väljamäe kinnistu omanikuna eraõiguslikes suhetes. Vastustaja aga isegi

ei üritanud kaaluda kolmanda isiku ja kaebaja õigusi, vähe sellest, vastustaja on oma vastuses

kaebusele

leidnud,

et

tal

puudub

sanitaarkaitseala

ulatuse

määramisel

sisuline

kaalumiskohustus – rikkugu see kelle õigusi tahes. Selline kaalumisõiguse või õigemini

kaalumiskohustuse eiramine muudaks sisuliselt sisutühjaks üldse KeA (vastustaja) rolli

veehaarete sanitaarkaitseala määramisel.

Maa-ametil puudus Väljamäe kinnistu omanikuna õigus seada Väljamäe kinnistule servituute

või muid kitsendusi, mis rikkusid kaebajale kuuluva puurkaevu sanitaarkaitseala reegleid.

Asjaolu, et Maa-amet lubas kolmandatele isikutele teeservituudid läbi Väljamäe kinnistu

selliselt, et vastavad läbipääsuteed läbisid just kaebaja puurkaevu sanitaarkaitseala (vastavad

servituudid seati enne vaidlustatud korralduse vastuvõtmist) näitab Maa-ameti hoolimatust

piirangute suhtes, seda enam, et kõnealustele kinnistutele olnuks läbipääs lahendatav ka sellisel

viisil, et kaebaja puurkaevu 50 m laiune sanitaarkaitseala jäänuks puutumata.

Ainuüksi asjaolu, et Maa-amet andis esmalt kolmandatele isikutele ligipääsud oma maalt läbi

kaebaja puurkaevu sanitaarkaitseala ning alles pärast servituutide seadmist läks taotlema

sanitaarkaitseala vähendamist, näitab ilmset omavoli Maa-ameti kui riigivõimu esindaja poolt.

Omavoliks tuleb lugeda sellisel juhul ka vastustaja poolt Maa-ameti sellekohase tegevuse

takkajärgi heakskiitmist.

4.3. Korraldusest ja vaideotsusest ei nähtu korralduse andmise tegelik põhjus ja eesmärk - ehk

ei nähtu, mis eesmärgil soovitakse puurkaevu sanitaarkaitseala vähendada. Sellega on rikutud

HMS § 5 lg 2, mille kohaselt peab haldusmenetlusel olema eesmärk.

KeA oleks antud juhul pidanud kaaluma just nimelt Maa-ameti taotluses toodud kaitseala

vähendamise eesmärke ja kaebaja kui puurkaevu omaniku õigusi ja kaitseala vähendamisega

tekkivaid või tekkida võivaid kahjusid.

Väär ning seadusele mittetuginev on KeA väide nagu ei omaks sanitaarkaitseala puutumust

puurkaevu omandiga ning sanitaarkaitseala puudutab vaid keskkonna- või veekaitselist

eesmärki. Kaebaja leiab, et sanitaarkaitseala eesmärk on lisaks abstraktsele põhjavee kaitsele

ka veehaardeomaniku õiguse kaitse (et veehaarde omanikul säiliksid veehaarde omadused ning

veehaarde kasutatavus ehk vee tarbimise ja edasimüügi võimalus).

Varasemalt määratletud kaitseala vähendamine kellegi abstraktse ja põhjendamata taotluse

alusel ei ole eesmärgipärane, seda enam, et sellega kahjustatakse puurkaevu omaniku õigusi.

Kaebaja leiab, et ka veehaarde sanitaarkaitseala suuruse muutmine saab toimuda siiski

konkreetsete isikute õiguste kaitseks või seadusega kaitstud huvides, mitte abstraktsete õiguste

kaitseks, seejuures akti väljaandmise ajendiks olevad huvid ja õigused aga peaksid olema

selgesõnaliselt kajastatud sanitaarkaitseala muutmise aktis ehk korralduses.

4.4. Kaebaja leiab, et KeA on teinud kaalutlusvea ehk jätnud talle seadusest tuleneva

kaalutlusõiguse teostamata.

Vaidlustatud korralduse näol on tegemist sanitaarkaitseala määramise korralduse muutmisega

Maa-ameti kasuks ning kaebaja kui puurkaevu omaniku kahjuks (kaebaja õigused saavad

riivatud ning temale kuuluv puurkaevu kaitse ja väärtus väheneb), seega kohalduvad antud juhul

HMS § 64 lg 4 järgi sanitaarkaitseala muutmisele haldusakti muutmise sätted, mis reguleerivad

haldusakti muutmist ja/või kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks, ehk HMS §-d 66 ja 67 - need

nõuavad aga huvide kaalumist. Antud juhul ei nähtu korraldusest haldusakti kaalutlused.

4.5. KeA on korralduse vastuvõtmisel rikkunud PS § 32 ja veeseaduse (VeeS) § 277 vähendades

puurkaevu sanitaarkaitseala ilma puurkaevu omaniku nõusolekuta ja jättes kaalumata kaebaja

kui tarbepuurkaevu omaniku huvid.

KeA väide, et VeeS § 277 lg 4 on mõeldud ühisveevärgi ja vee-ettevõtja all kitsalt ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) mõistes ühisveevärki ja vee-ettevõtjat, on ebaõige. VeeS

§ 277 lg 4 all tuleb mõista ühisveevärki ja vee-ettevõtjat laiemalt kui ÜVVKS tähenduses ning

VeeS § 277 lg 4 kohaldub kõigile veehaaretele, mille kaudu toimub vee tarnimine omaniku

poolt kolmandatele isikutele. VeeS § 277 lg 4 sätestab, et ühisveevärgi põhjaveehaarde

sanitaarkaitseala vähendamiseks on vajalik veehaarde omaniku nõusolek.

KeA viide VeeS seletuskirja lk 20 on väär, kuna VeeS seletuskirja lk 20 käsitletakse reovee

käitlemist, mitte aga veehaardega seonduvat. Varem rajatud veehaarete sanitaarkaitseala

muutmist puudutab hoopis seletuskirja 14. peatükk (Rakendussätted), mille lk 64 märgib

järgmist: "Keskkonnaametil on õigus enne eelnõukohase seaduse jõustumist rajatud

puurkaevude ja aukude sanitaarkaitsealasid vähendada puurkaevu omaniku taotluse alusel, kui

on vähenenud veevõtt puurkaevust määral, mis võimaldab sanitaarkaitseala ulatust vähendada.

See õigus tuleneb eelnõu põhisätetest, mistõttu rakendussätteid selle kohta ei ole kavandatud.

Rakendussätetes sätestatakse, et sanitaarkaitseala ulatuse muutmiseks tuleb esitada

Keskkonnaametile avaldus. Sanitaarkaitseala vähendamine või hooldusalaks muutmine toimub

eelnõukohase seaduse järgi. Ühisveevärgi põhjaveehaarde sanitaarkaitseala vähendamiseks või

hooldusalaks muutmiseks on vaja veehaarde omaniku nõusolek."

Ehk erinevalt KeA väitest räägib VeeS seletuskiri siiski veehaarde ehk puurkaevu omaniku

õigusest

nõuda

sanitaarkaitseala

vähendamist

ning

ühisveevärgi

põhjaveehaarde

sanitaarkaitseala vähendamise juures ei täpsustata, et ühisveevärki tuleb mõista üksnes ÜVVKS

tähenduses.

Omaniku nõusolekut eeldab ka PS § 32. Nimelt on puurkaevu sanitaarkaitseala puurkaevu

oluline tingimus, üks osa omandiõigusest, mis on kaitstud PS §-ga 32.

KeA väide, et sanitaarkaitseala vähendamine võimaldab kaebajal kinnistut vabamalt kasutada

on väär, sest ka väiksem sanitaarkaitseala katab kogu kaebaja kinnistu. Vastupidiselt KeA

väitele, kaotab kaebaja veehaarde omanikuna võimaluse oma omandi kaitseks varem kehtinud

ulatuses (ehk OÜ Hennolenno kaotab õiguse nõuda naaberkinnistu omanikelt ja/või valdajatelt

vee kaitse seisukohalt ohtlike tegevuste, väetamine, ohtlike ainete vedu jmt. vältimist veehaarde

läheduses). Veehaarde omaniku õigus veehaarde kaitsmiseks väheneb antud juhul üle kolme

korra (üle kolme korra väheneb sanitaarkaitseala pindala). Väär on KeA seisukoht, et ta ei pea

hindama veehaardeomaniku huvisid - KeA peab hindama veehaarde omaniku huvi kaitsta oma

veehaaret saaste ja kahjustuste eest.

Lisaks ei vajaks riik oma kinnistu varasemal eesmärgil kasutamiseks sanitaarkaitseala

vähendamist - KeA haldusaktist ega vaideotsusest ei nähtu, millise kasutusotstarbe jaoks (ehk

millise uue kasutuotstarbe jaoks) on sanitaarkaitseala vaja vähendada. Omandit võib aga piirata

üksnes kas omaniku nõusolekul või ülekaaluka avaliku huvi korral - antud juhul ei nähtu KeA

korraldusest ei puurkaevu omaniku nõusolekut ega ülekaalukat avalikku huvi, millega võiks

põhjendada kaebaja omandi piiramist.

Vastuseks vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtadele rõhutab kaebaja, et puurkaevu

sanitaarkaitseala muutmine on lubatud vaid puurkaevu omaniku nõusolekul või üldistes

(avalikes) huvides õiglase ja kohese hüvitise eest.

Kaebaja omandipõhiõigus ei ole üksnes puurkaevu sihtotstarbe säilimine minimaalse

kaitsealaga, vaid tema omandipõhiõiguseks on, et tema omandit ja selle ulatust ei muudetaks

tema tahte vastaselt. Omand ei ole piiritletud üksnes asjaga vaid kõigi sellega kaasnevate

õiguste ja kohustustega. Ka kinnisomand (mille esemeks on muuhulgas ka sellel asuvad

ehitised) ei ole seotud pelgalt kinnistu piiridega vaid kinnisasja omand ulatub nii kaugele kui

ulatub omaniku huvi kinnisasja kasutamisel (vt AÕS § 127 lg 1). Oma kinnistul asuva

puurkaevu kaitsmine on kahtlemata omaniku huvi, mis ulatub kogu kaitsealale, sõltumata

sellest, kas kogu kaitseala kuulub talle omandiõiguse alusel või mitte.

Kaebaja võib vaid oletada, et vastustaja on vaidlustatud korralduse vastuvõtmisel unustanud

ära, et veehaarde sanitaarkaitseala ei ole pelgalt veekaitse või keskkonnakaitse küsimus vaid

ka omandiõiguslik küsimus. Kui kitsalt veekaitse seisukohast või keskkonnakaitse seisukohast

võiks teatud juhtudel aktsepteerida nõusolekute puudumist, siis omandiõiguse kui

põhiseadusliku põhiõiguse seisukohalt on omandiõiguse riiveks vajalik omaniku nõusolek või

ülekaalukas avalik (üldine huvi).

4.6. Kaebaja leiab, et lisaks diskretsioonivea tegemisele on KeA käesoleval juhul rikkunud ka

haldusakti põhjendamise kohustust.

Olukorras, kus KeA on puurkaevu sanitaarkaitseala vähendanud ilma, et oleks välja selgitanud,

mil määral sanitaarkaitseala vähendamine muudab konkreetse piirkonna põhjavee kaitstust ja

konkreetsest puurkaevust saadava tarbevee kvaliteeti, on tegemist suvaotsusega.

4.7. Kaebaja kaasamine ning HMS § 40 kohane ärakuulamine on toimunud vaid formaalselt,

ilma tema huve sisuliselt kaalumata.

KeA väide korralduses, et kaebaja ei ole esitanud oma arvamust sanitaarkaitseala vähendamise

korralduse eelnõue kohta, on väär. KeA on menetlenud puurkaevu sanitaarkaitseala

vähendamist eksitavalt. Nii on KeA menetlenud Maa-ameti puurkaevu sanitaarkaitseala

vähendamist esmalt 11.07.2022 taotluse alusel. Kui 11.07.2022 taotluse menetluse käigus küsiti

kaebajalt arvamust, siis kaebaja avaldas, et ta ei nõustu puurkaevu sanitaarkaitseala

vähendamisega (dtl 26-27). KeA lõpetas puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamise menetluse

oma 06.10.2022 otsusega nr 14-4/22/13581-7.

Olukorras, kus kaebaja jaoks arusaamatutel ja KeA poolt avaldamata põhjustel (vahemikus

06.10.2022 kuni 24.11.2022 ei toimunud faktilise ega õigusliku olukorra muudatusi) otsustas

KeA samasisulist Maa-ameti 24.11.2022 taotlust uuesti menetleda, oli kaebaja jaoks eksitav, et

ta peab oma vastuväited taaskord esitama.

KeA edastas 22.12.2022 puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamise korralduse eelnõu

tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks märkides kirjas, et haldusmenetluse kestab 13.01.2023.

Kaebaja esitas oma arvamuse korralduse eelnõu osas 13.01.2023 ehk KeA 22.12.2022 kirjas

nimetatud haldusmenetluse kestel, kaebaja leiab, et sellise arvamusega oleks pidanud KeA

arvestama ning mitte tegema otsust enne kaebajale teatatud haldusmenetluse lõpptähtaega.

KeA on eksitanud kaebajat märkides oma 22.12.2022 arvamuse küsimise kirjas, et puurkaevu

sanitaarkaitseala vähendamise haldusmenetluse tähtaeg on 13.01.2023, kuid tegelikult lõpetas

KeA haldusmenetluse 09.01.2023 ehk 4 päeva varem, jättes seejuures arvestamata kaebaja poolt

13.01.2023 ehk haldusmenetluse eeldatava kestmise ajal saadetud vastuväite.

4.8. Keskkonnaamet ei ole 09.01.2023 korraldust nr 1-3/23/6 vastu võttes ning varasemalt

kehtestatud puurkaevu kaitseala ulatust muutes arvestanud kaebaja usaldusega, rikkudes sellega

HMS § 67 nõudeid.

Kaebaja on juhindudes kuni 09.01.2023 kehtinud puurkaevu sanitaarkaitsealast lähtunud oma

klientidele tarbevee tarnimisel, lubades tagada temalt tarbevett saavatele klientidele puhtaima

tarbevee. Kaebaja puhul puuduvad HMS § 67 lg 4 toodud asjaolud, mis välistaks nende õiguse

usaldusele tuginemiseks. Seega peaks HMS § 67 lg 2 kohaselt kaebajale kuuluva puurkaevu

sanitaarkaitseala vähendamiseks esinema oluline ja ülekaalukas avalik huvi, mis kaaluks üles

kaebaja usalduse, lisaks peaks see kaalutlus HMS § 56 lg 3 kohaselt kajastuma selgelt ja

arusaadavalt ka haldusakti enda põhjendustes.

Sisuliselt on kaebaja usaldusega jäetud arvestamata ka puurkaevu sanitaarkaitseala

vähendamisel omaniku nõusoleku vajadust puudutavas osas.

4.9. Väär ning alusetu on vastustaja ja kolmanda isiku tuginemine Keskkonnaministeeriumi

17.11.2022 selgitustele (dtl 121-123).

4.10. Vastustaja ei ole ka kohtumenetluses põhistanud puuraugu sanitaarkaitseala vähendamist

ja selle ohutust objektiivselt.

4.11. KeA 15.02.2023 vaideotsus ei sisalda uusi põhistusi KeA 09.01.2023 korraldusele ning

tugineb sellel, et KeA arvates on 09.01.2023 korraldus kehtiv ning selle vastuvõtmise

menetlusel ei ole rikutud haldusmenetluse nõudeid. Vaideotsuse sisuks on, et KeA ei nõustu

kaebaja poolt esitatud väidetega.

Kaebaja leiab, et kuivõrd KeA vaideotsuse toodud seisukohad ehk 09.01.2023 korralduses

toodud põhjendused ei tugine seadusele, siis tuleb tühistada ka KeA 15.02.2023 vaideotsus.

4.12. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1856 eurot (koos

käibemaksuga sh riigilõiv 40 eurot) vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl

192-197). Kaebaja palub vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista viivis hüvitamisele kuuluvalt

menetluskulu summalt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni

lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Sanitaarkaitseala on tulenevalt VeeS § 151 lg 1 ja 2 omandipõhiõiguse kitsendus PS

§ 32 tähenduses, sest takistab omaniku õigust oma omandit vabalt vallata, kasutada

ja käsutada.

5.2. Põhjavee sanitaarkaitseala ulatus sõltub sellest, kui kaitstud on põhjavee kiht. VeeS

§ 149 lg 1 sätestab, et kui projektikohane veevõtt on 10-500 m3 ööpäevas, siis on

sanitaarkaitseala ulatus 10 m, kui veehaardega avatud põhjaveekiht on kaitstud; 30

m kui see on keskmiselt kaitstud või suhteliselt kaitstud ja 50 m, kui see on nõrgalt

kaitstud või kaitsmata.

5.3. Põhjaveekiht on käesoleval juhul hästi kaitstud, mistõttu määrati sanitaarkaitseala

ulatuseks 10 m. Nagu KeA korralduses selgitatud, on keskkonnaloaga nr KL-

513503 lubatud puurkaevust 14612 vett võtta kuni 12 m3 ööpäevas. Veetarbimine

on 2021.-2022. aastal vee erikasutusõiguse tasu deklaratsioonide alusel olnud

keskmiselt 3,5 m3 ööpäevas. Puurkaev 14612 on 91 meetri sügavune ning avab

Kambrium-Vendi

Voronka

kihistu

põhjaveekihti.

Kambrium-Vendi

põhjaveekogum on maapinnalt tuleneva reostuse eest kaitstud regionaalse

veepidemega, seega on põhjaveekiht kaitstud. Kuna põhjaveekiht on maapinnalt

tuleneva reostuse eest veepideme tõttu hästi kaitstud, ei sea sanitaarkaitseala

vähendamine ohtu põhjavee kvaliteeti.

5.4. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et kaebaja nõusolekut küsitud ei ole.

Kaebaja ei ole nõusolekut andnud, kuid ta on olnud läbivalt kaasatud haldusmenetlusse,

sealjuures on kaebaja olnud Maa-ameti taotluste adressaatide nimekirjas (dtl 118-120 ja

124126). Samuti toob KeA välja, et arvamuse küsimust ei ajatatud spetsiaalselt jõulude ja uue

aasta vahelisele ajale, vaid KeA on haldusmenetluse läbiviimisel seotud seaduses sätestatud

menetlustähtaegadega. Taotlus esitati 24.11.2023, mistõttu ei olnud KeA-l võimalik esitada

eelnõud arvamuse esitamiseks menetlusosalistele varem kui detsembri teises pooles. Samuti on

haldusmenetluse osalistel võimalus taotleda vastamiseks pikemat tähtaega, kuid kaebaja seda

ei teinud.

5.5. Vastustaja leiab, et haldusmenetlus on olnud eesmärgipärane.

Haldusmenetluse eesmärgiks on puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamine vastavalt VeeS § 277

lg-le 3. Nimetatud sätte järgi esitatakse KeA-le taotlus sanitaarkaitseala ulatuse vähendamiseks,

arvestades käesoleva seaduse § 149 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning lõike 2 punktis 1 sätestatut, ja

KeA teeb sanitaarkaitseala ulatuse vähendamise otsuse.

Veehaarde sanitaarkaitseala eesmärgiks on vee kvaliteedi halvenemise vältimine (VeeS § 148

lg 1). Nagu selgitatud korralduses ja eelnevalt, on põhjavesi hästi kaitstud ka 10-meetrise

sanitaarkaitseala ulatusega.

Haldusmenetluse eesmärgiks oli viia sanitaarkaitseala ulatus kooskõlla seadusest tulenevate

tingimustega, mille järgi on hästi kaitstud põhjavee puhul puurkaevu sanitaarkaitseala ulatus 10

m. Põhjendatud ei ole ebaproportsionaalselt suure sanitaarkaitseala ulatuse säilitamine, mille

tõttu on piiratud teiste isikute huvid ja õigused.

KeA hinnangul ei olnud vajalik kaaluda Maa-ameti eesmärki sanitaarkaitseala vähendamiseks,

VeeS § 277 lg 3 järgi on KeA kaalutlusõigus väga piiratud. Sättest nähtub, et KeA teeb

sanitaarkaitseala vähendamise otsuse arvestades VeeS § § 149 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning

lõike 2 punktis 1 sätestatut. Seega peab KeA arvestama põhjavee kaitstusega, kuid põhjendatud

ei ole välja selgitada, mis põhjusel sanitaarkaitseala ulatuse vähendamist taotletakse. Taotluse

põhjendamise kohustust ei tulene samuti VeeS §-st 277.

Kaebaja väidab, et sanitaarkaitseala eesmärk on ka veehaardeomaniku õiguste kaitse (et

veehaarde omanikul säiliks veehaarde omadused ning veehaarde kasutatavus ehk vee tarbimise

ja edasimüügi võimalus). KeA on seisukohal, et veehaarde omaniku õigused on kaitstud, kui

täidetud on veehaarde sanitaarkaitseala eesmärk – vee kvaliteedi halvenemise vältimine. Nagu

selgitatud, siis on veehaarde omaniku õigused kaitstud seega ka sanitaarkaitsealaga, mille ulatus

on 10 m.

5.6. Vastustaja leiab, et KeA on kaalutlusõigust teostanud õiguspäraselt.

KeA kaalutlusõigus on konkreetsel juhul väga piiratud. Nimelt peab KeA kaaluma põhjavee

kaitstust ja veevõtu hulka (VeeS § 149 lg-d 1 ja 2) ja tegema vastavalt sellele sanitaarkaitseala

ulatuse vähendamise otsuse (VeeS § 277 lg 3). Seaduse järgi „teeb /…/ otsuse“ KeA pärast

taotluse esitamist. Antud säte ei anna KeA-le õigust kaaluda sanitaarkaitseala vähendamist või

suurendamist seoses omandipõhiõiguse piiramise või muude huvidega. Samas on KeA

seisukohal, et õigus omandit vabamalt kasutada suureneb sanitaarkaitseala vähendamisega, sest

piirangute alune ala väheneb.

Seega saab KeA veehaarde, mis ei kuulu ühisveevärki, sanitaarkaitseala vähendamise puhul

teha otsuse ainult tuginedes veevõtu kogustele ja põhjavee kaitstusele (VeeS § 149 ja § 277).

KeA hinnangul on kaebaja väited selle kohta, et KeA on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet

(PS § 12), alusetud. KeA on lähtunud vaidlusaluse korralduse tegemisel talle seadusega seatud

piiridest, eelkõige VeeS-st § 277. Lähtudes VeeS § 277 lg-st 3 on KeA kaalutlusõigus piiratud,

sisaldudes põhjavee sanitaarkaitseala ulatuse määramisel eelkõige veevõtu ja põhjavee kaitstuse

kindlaks tegemisel. Seda on KeA ka nõuetekohaselt teinud, mistõttu on kaebaja etteheide KeA

poolt kaalutluskohustuse eiramise kohta kohatu.

5.7. Korraldus on kooskõlas PS §-ga 32 ja VeeS §-ga 277.

VeeS § 277 lg 1 järgi jääb enne käesoleva seaduse jõustumist rajatud puurkaevude ja -aukude

kohta kehtima puurkaevu ja -augu rajamise ajal kehtinud õigusaktides määratud

sanitaarkaitseala ning hooldusala ulatus. Sanitaarkaitseala vähendamiseks esitatakse taotluse

KeA-le, kes teeb sanitaarkaitseala vähendamise otsuse (VeeS § 277 lg 3). Puurkaev rajati enne

vastava VeeS redaktsiooni jõustumist.

Kaebaja hinnangul on sanitaarkaitseala vähendamise otsuse tegemiseks vajalik puurkaevu

omaniku nõusolek või ülekaalukas avalik huvi. KeA selle seisukohaga ei nõustu. VeeS § 277 lg

3 ei sätesta kohustust kaaluda avaliku huvi esinemist. Samuti on vaja veehaarde omaniku

nõusolekut

põhjaveehaarde

sanitaarkaitseala

hooldusalaks

muutmiseks

või

ulatuse

vähendamiseks vaid ühisveevärgi puhul (VeeS § 277 lg 4).

Ühisveevärk ja -kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute

veega varustamine või reovee ärajuhtimine ning mis on vee-ettevõtja hallatav või teenindab

vähemalt 50 elanikku. Ühisveevärgi ja -kanalisatsioonina käsitatakse ühisveevärki või

ühiskanalisatsiooni eraldi või mõlemat üheskoos (ÜVVKS, § 2 lg 1). Vee-ettevõtja on käesoleva

seaduse tähenduses eraõiguslik juriidiline isik, kes varustab kliendi kinnistu veevärki

ühisveevärgi kaudu veega või korraldab kliendi kinnistu kanalisatsioonist reo-, sademe- ja

drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimist ja puhastamist (ÜVVKS § 7 lg 1).

Kaebaja ei vasta nimetatud tunnustele, mistõttu ei ole tegemist vee-ettevõtjaga. Seda on

kinnitanud ka Jõelähtme Vallavalitsus (dtl 79).

Kaebaja hinnangul tuleb VeeS § 277 lg 4 all mõista ühisveevärki ja vee-ettevõtjat laiemalt kui

ÜVVKS tähenduses ning VeeS § 277 lg 4 kohaldub kõigile veehaaretele, mille kaudu toimub

vee tarnimine omaniku poolt kolmandatele isikutele. KeA selle seisukohaga ei nõustu ning

kaebaja ei ole põhjendanud, millele ta järeldus tugineb.

KeA on nõus kaebaja selles, et VeeS seletuskiri1 lk 20 räägib reovee kogumise ja puhastamise

korraldamisest. KeA selgitab aga, et seletuskiri reovee kogumise ja puhastamise korraldamisest

viitab ÜVVKS-le, mille järgi: „Lisaks veeseadusele reguleeritakse nimetatud valdkonda ka

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusega (ÜVVKS), kuid erinevalt veeseadusest, kus

reguleeritakse reovee puhastamise ja suublasse juhtimise nõudeid, reguleerib ÜVVKS vaid

õiguslikke suhteid, mis tekivad vee-ettevõtja, vee-ettevõtja kliendi ja kohaliku omavalitsuse

vahel.“ Sellest nähtub, et nii VeeS kui ka ÜVVKS kasutavad sama terminoloogiat.

KeA hinnangul tuleb mõistete sisustamisel lähtuda kehtivast seadusraamistikust. Teisisõnu –

puudub VeeS seletuskirjas selgitus või viide, et ühisveevärki peaks sisustama teisiti kui kehtivas

ÜVVKS, millele VeeS eelnevalt viitab.

Samuti nähtub, mis põhjusel on vajalik ühisveevärgi põhjaveehaarde sanitaarkaitseala

vähendamisel omaniku nõusolek: see on mõeldud eeskätt nn reservkaevude jaoks. Puurkaevu

näol ei ole tegemist reservkaevuga.

1 Seletuskiri veeseaduse eelnõu juurde. Käesaadav:

hps://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/80f09d63-11a3-4055-8b3b-a23dffa90a61/Veeseadus

PS § 32 järgi on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused

sätestab seadus. Sanitaarkaitseala kui selline on oma sisult kitsendus, sest piirab seal lubatud

tegevusi (VeeS § 151), mistõttu on sanitaarkaitseala vähendamine just kitsenduse

leevendamine. Sealjuures vähenevad lisaks puurkaevu omanikule kohalduvad kitsendused ka

kõikidele omanikele, kelle kinnistutele sanitaarkaitseala ulatus.

Kaebaja väidab, et isegi väiksema sanitaarkaitseala ulatusega ei saa ta oma omandit vabamalt

kasutada, vaid kaotab võimaluse oma omandi kaitseks varem kehtinud ulatuses. KeA selgitab,

et väiksem sanitaarkaitseala ei ohusta kaebaja puurkaevu, sest põhjavesi on hästi kaitstud. Seega

on eelnevalt kehtinud sanitaarkaitseala ulatus ebaproportsionaalne ka teiste kinnistu omanike

suhtes, kelle kinnistutele sanitaarkaitseala ulatus.

Kaebaja viitab õiglasele ja kohesele hüvitisele omandipõhiõiguse riive korral, kuid jätab

tähelepanuta, et see kohaldub vaid omandi kaotuse (sundvõõrandamise) korral.

Käesoleval juhul ei ole kaebaja oma omandit kaotanud ning seda ei ole muudetud, mistõttu ei

ole PS § 32 lg 1 asjakohane.

Juhul, kui siiski lähtuda kaebaja seisukohast, et sanitaarkaitseala ulatuse vähendamine riivab

tema omandipõhiõigust (lisaks sellele, et sanitaarkaitseala kui selline on kinnistu omanikele

omandiõiguse kitsendus), siis tuleb arvestada, et omandipõhiõigus ei ole piiramatu põhiõigus.

KeA selgitab, et PS § 32 lg 2 on lihtsa seadusereservatsiooniga säte, mis tähendab, et

omandipõhiõigust võib piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole PS-ga vastuolus (RKPJKo 3-41-

25-11 p 37). Sellisel juhul oleks kaebaja omandipõhiõiguse kitsenduse aluseks veeseadus

(edaspidi VeeS) § 277 lg 3 koosmõjus VeeS §-ga 149. Seega on ka kaebaja enda käsitluse järgi

sanitaarkaitseala ulatuse vähendamine põhiseadusega kooskõlas.

Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas sanitaarkaitseala vähendamine puurkaevu vee kvaliteeti

halvendab ning kaebaja huve kahjustab, arvestades, et puurkaev asub kaitstud põhjaveega alal.

5.8. KeA on täitnud põhjendamiskohustust.

KeA selgitab, et põhjaveekihi kaitstus on põhjaveekihi kaetus vett halvasti juhtiva pinnasekihiga

või veepidemega. Põhjaveekihi kaitstuse hindamisel võetakse arvesse pinnakatte koostis ja kõik

põhjaveekihi kohal lasuvad veepidemed (VeeS § 68 lg 1 ja 2).

Puurkaevu 14612 võetav põhjavee veekiht on kaitstud regionaalse veepidemega, mis VeeS § 68

lg 3 p 5 kohaselt tähendab, et puurkaevuga avatava põhjaveekihil lasub veepide ning põhjavesi

on kaitstud. Veepide on vettpidav kivimitekiht.

KeA on selgitanud, et puurkaevuga 14612 võetava vee põhjaveekiht on kaitstud regionaalse

veepidemega, mis tähendab, et põhjavesi on hästi kaitstud maapinnalt tuleneva reostuse eest

(VeeS § 68 lg 3 p 5). KeA on tuginenud puurkaevu 14612 andmetele (vt korralduse p 3).

Viidatud keskkonnaregistri andmetes on näha, et puurkaevu 14612 sügavus on 91 meetrit

sügavune, manteltoru pikkus 70 meetrit ning puurkaev avab Kambrium-Vendi Voronka kihistu

põhjaveekihti. Kambrium-Vendi põhjaveekogum on kogu ulatuses kaetud Lükati–Lontova

(Clk–ln) regionaalse veepidemega, mis on esindatud samanimeliste Alam-Kambriumi kihistute

aleuroliitide ja savidega. Voronka põhjaveekogumi põhjavesi on surveline ja põhjavesi on

kaitstud reostuse eest.2

2 Kambriumi-Vendi Voronka põhjaveekogum. Käesaadav:

hps://keskkonnaportaal.ee/sites/default/files/2021- 12/vesi/2_Ca-V_Voronka.pdf

5.9. Kaebaja ei ole õigeaegselt esitanud oma arvamust.

KeA selgitas kaebajale, et kaebaja saab esitada oma seisukohti korralduse eelnõule kuni

05.01.2023. Nimetatud tähtaja jooksul ei esitanud kaebaja oma seisukohta. Haldusmenetluse

tähtaeg, milleks oli 13.01.2023, tähendab seda tähtaega, mis on viimane aeg KeA poolt otsus

teha. Samas võis KeA otsuse teha ka varem, sest haldusmenetlus peab olema läbi viidud

võimalikult kiirelt ja efektiivselt (HMS § 5 lg 2). Kaebaja esitas oma seisukoha alles

13.01.2023, kuigi haldusmenetlus lõppes juba 09.01.2023. Seega ei esitanud kaebaja oma

seisukohta tähtaegselt ning KeA ei saanud sellega arvestada. Kaebajale anti menetluses

võimalus olla ära kuulatud.

Kaebaja oli varasemalt esitanud oma seisukoha 12.09.2022, mille järgi on 50 m laiune

sanitaarkaitseala kooskõlas valla üldplaneeringus rõhutatud keskkonnakaitse, sh põhjavee

kaitse eesmärkidega ning puudub avalik huvi puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamiseks.

Tegemist oli aga seisukohaga teises haldusmenetluses, mistõttu KeA ei saanud sellega

arvestada. KeA ei saanud eeldada, milline on kaebaja seisukoht vaidlusaluses haldusmenetluses.

On õige, et KeA on muutnud halduspraktikat Maa-ameti 11.07.2022 taotluse ja Maa-amet

24.11.2022 taotluse vahel. KeA selgitab, et KeA-le edastati Keskkonnaministeeriumi vastus

selgitustaotlusele puurkaevu sanitaarkaitseala kohta (vt lisa 2, dtl 121-123), mille järgi: „Oleme

endiselt seisukohal, et puurkaevu hooldusala või sanitaarkaitseala ulatus ei tohi olla

seadusevastane ja ebaproportsionaalne nõue, mis seab asjatuid piiranguid teiste kinnistute

omanikele. Haldusmenetluse seaduse § 40 lg 3 p 3 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia

menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui asja ei otsustata selle

menetlusosalise kahjuks, kuid oluline on omaniku teavitamine.

Puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamiseks esitatakse vabas vormis taotlus veeseaduse § 277

lõike 3 alusel, arvestades veeseaduse § 149 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning lõike 2 punktis 1

sätestatut ning Keskkonnaamet teeb sanitaarkaitseala ulatuse vähendamise otsuse.

Sanitaarkaitseala vähendamisel ja muutmisel hooldusalaks ei ole üldjuhul nõutav omaniku

nõusolek, sest nõuded muutuvad leebemaks.

Veeseaduse § 277 lõike 4 alusel on põhjaveehaarde omaniku nõusolek sanitaarkaitseala ulatuse

vähendamiseks või muutmisel hooldusalaks vajalik ainult ühisveevärgi põhjaveehaarde puhul.

Meil puudus varem teadmine, et puurkaevu nr 14612 ei ole ühisveevärgi puurkaev. Palusite

Jõelähtme Vallavalitsuselt infot, kas nimetatud puurkaevu puhul on tegu ühisveevärgi

põhjaveehaardega. Jõelähtme Vallavalitsus kinnitas 12.10.2022 e-kirjaga, et puurkaev ei ole

ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse (§ 2 lõike 1) tähenduses ühisveevärgi puurkaev ehk

nimetatud puurkaev ei ole vee-ettevõtja hallatav ning sellest võetava veega varustatakse

kinnistuid, kus elab kokku alla 50 inimese. Seega olukorras, kus puurkaev ei ole ühisveevärgi

põhjaveehaare, on Keskkonnaametil võimalik otsustada puurkaevu sanitaarkaitseala

vähendamine ka ilma puurkaevu omaniku volikirjata või nõusolekuta.“

Seega on KeA muutnud halduspraktikat vastavalt Keskkonnaministeeriumi poolt saadud

selgitustele.

Mis puudutab kaebaja väidet halduspraktika muutmisele, siis toob KeA välja kohtupraktikas

kinnistunud põhimõtte, et õiguspärasele ootusele ega võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes

ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-53-04 p 13 ja 3-31-

19-04 p 18).

Kaebaja väited selle kohta, et KeA on oma tegevuses olnud kallutatud, on asjakohatud ja

põhjendamatud.

5.10. KeA ei nõustu kaebaja hinnanguga, et KeA ei ole arvestanud kaebaja usaldust õigusakti

kehtimisele HMS § 67 tähenduses.

KeA selgitab, et sanitaarkaitseala ulatuse vähendamine ei ohusta puurkaevust tarbitavat vett.

KeA korraldusega ei kaasne kaebajale ka kahjulikke tagajärgi, mistõttu ei ole tegemist

haldusakti kehtetuks tunnistamisega isiku kahjuks HMS § 67 tähenduses. Kuna tegemist ei ole

haldusakti kehtetuks tunnistamisega isiku kahjuks, siis ei olnud vajalik kaaluda ka HMS § 67

lg 2 seatud tingimuste täidetust.

Õige ei ole kaebaja väide, et KeA ei ole oma seisukoha muutust põhjendanud seoses omaniku

nõusolekuga. KeA korralduses on selgitatud, et vastavalt Keskkonnaministeeriumi selgitustele,

on võimalik vähendada sanitaarkaitseala ulatust ka ilma puurkaevu omaniku nõusolekuta, kui

tegemist ei ole ühisveevärgi põhjaveehaardega (vt dtl 11-14).

Seega ei saanud arvestada isiku usaldust HMS § 67 tähenduses.

Kaebaja ei ole terve menetluse kestel põhjendanud, kuidas sanitaarkaitseala ulatuse

vähendamine konkreetsel juhul tema huve kahjustaks ning milles seisneb negatiivne mõju tema

puurkaevule.

VeeS § 277 lg 3 ei sea taotlusele põhjendamise nõuet, mistõttu ei ole KeA hinnangul

põhjendatud ka taotlejalt oma avalduse põhistamist nõuda. KeA lähtub haldusmenetluse

läbiviimisel seaduses sätestatud nõuetest.

5.11. Veeseaduse kohaselt on kaitstud põhjaveega ala, kus põhjaveekiht on kaitstud regionaalse

veepidemega (VeeS § 68 lg 3 p 5). Vastustaja on välja selgitanud, et puurkaev 14612 avab

põhjaveekihti, mis on kaitstud regionaalse veepidemega ning ei vaja suuremat sanitaarkaitseala

kui 10 m (VeeS § 149 lg 1 p 1) (vt ka dtl 174-174 „Põhjavee kaitstus“).

5.12. KeA leiab, et vaideotsus on õiguspärane ülal toodud põhjustel.

5.13. Kaebaja taotleb menetluskulude väljamõistmist KeA-lt kokku summas 1856 eurot. Juhul,

kui kohus peab kaebaja menetluskulude väljamõistmist KeA-lt põhjendatuks, palub KeA

vähendada vastustajalt väljamõistetavaid menetluskulusid kohtu õiglasel äranägemisel (sh

arvestades, et nii kohtuistungi korraldamine käesolevas asjas ei olnud vajalik).

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

6. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata.

6.1.

Käesolevas asjas toimub vaidlus puurkaevu sanitaarkaitseala ulatuse üle, mis ei

mõjuta mitte ainult Hennolenno kinnisasja omaniku, vaid ka ümberkaudsete

kinnisasjade, sh riigi kui Väljamäe kinnisasja omaniku õigusi. Nimelt on Väljamäe

kinnisasi koormatud piiratud asjaõigustega (isiklikud kasutusõigused tehnovõrkude

rajamiseks, reaalservituudid juurdepääsu tagamiseks). Jõelähtme Vallavolikogu

30.05.2000 otsusega nr 27 on kehtestatud Uitro maaüksuse II lahustüki detailplaneering,

mille lahendus näeb ette planeeringualale moodustatud kruntide (praegused Tanuma tee

53, Ühise, Herta, Linderi, Udo, Otsa ja Lea kinnisasjad) juurdepääsu Väljamäe

kinnisasja servast, sh osaliselt puurkaevu 50-meetriselt sanitaarkaitsealalt. Tanuma tee

53 kinnisasjale (katastritunnus 24505:001:0275) juurdepääsu tagamiseks on Väljamäe

kinnisasjale seatud reaalservituut. Herta kinnisasja (katastritunnus 24505:001:0271)

omanik esitas 20.05.2022 ning Linderi (katastritunnus 24505:001:0269) ja Udo

(katastritunnus 24505:001:0273) kinnisasjade omanik esitas 26.02.2023 Maa-ametile

taotlused teeservituudi seadmiseks, et detailplaneeringu alusel juurdepääs realiseerida.

Lisaks on Väljamäe kinnisasi ainsaks maismaaühenduseks ja juurdepääsuvõimaluseks

Uitro (katastritunnus 24505:001:1821) ning Neeme piilkonnamaja (katastritunnus

24505:001:0101) kinnisasjadele. Harju Maakohtu 10.12.2019 määrusega tsiviilasjas nr

2-15-3077 (osaliselt jõustunud 08.05.2020 Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga) on

Väljamäe kinnisasjale, sh osaliselt puurkaevu 50-meetrisele sanitaarkaitsealale,

määratud juurdepääsuõigus Neeme piilkonnamaja kinnisasja kasuks. Juurdepääsu

asukoht järgib osaliselt kehiva detailplaneeringuga ette nähtud juurdepääsutee asukohta.

Kohtumäärusega määratud juurdepääsuõigus ei ole veel kinnistusraamatusse kantud,

kuid määrus on juurdepääsuõiguse määramise ja asukoha osas jõustunud. Lähtuvalt

kohtumäärusega määratud juurdepääsuõigusest on samale alale seatud reaalservituut ka

Uitro kinnisasja kasuks. Kohtumääruse või detailplaneeringuga on Väljamäe kinnisasjal

määratud kindlaks naaberkinnisasjade juurdepääsuõiguste asukohad, mis annab

juurdepääsu vajavate kinnisasjade omanikele õigustatud ootuse kindlaksmääratud ala

kaudu juurdepääsuõiguse realiseerimiseks. Asjaolu, et juurdepääsuõiguse alal kehtib

puurkaevu sanitaarkaitseala näol osaliselt põhjendamatu kitsendus, takistab

juurdepääsuõiguse teostamist ja tee väljaehitamist. Lisaks eelnevale märgime, et Uitro

kinnisasja omanik on 24.01.2023 ja Tanuma tee 53 kinnisasja omanik on 18.01.2023

esitanud Maa-ametile taotlused sidekaablite ning vee- ja kanalisatsioonitrasside

rajamiseks Väljamäe kinnisasjale. Tehnorajatised on kavandatud alale, mis jääb osaliselt

puurkaevu 50-meetrisele sanitaarkaitsealale, kuid väljapoole puurkaevu 10meetrist

sanitaarkaitseala. Arvestades veehaarde sanitaarkaitsealal veeseadusest tulenevate

kitsendusega, takistab põhjendamatult suur puukraevu sanitaarkaitseala Uitro ja

Tanuma tee 53 kinnisasjade omanikel oma kinnisasjade teenindamiseks vajalike

tehnorajatiste väljaehitamist. Koostamisel oleva Jõelähtme valla üldplaneeringu

kohaselt asub Väljamäe kinnisasi väikeelamu ja puhkeotstarbelisel maa-alal.

Põhjendamatult suur sanitaarkaitseala takistab seega ka Väljamäe kinnisasja

perspektiivset kasutust ja maaomaniku õiguste teostamise võimalust. Seega takistab

esialgse õiguskaitse kohaldamine niivõrd pikaks ajaks tsiviilasjas nr 2-15-3077

praeguseks osaliselt jõustunud kohtulahendi täitmist.

6.2.

Sanitaarkaitseala vähendamine oli õiguspärane ning kaebaja ei ole esitanud

ühtegi täiendavat tõendit, mis võiks selle potentsiaalselt ümber lükata. Seevastu kõik

vastustaja ja kolmanda isiku esitatud dokumentaalsed tõendid kinnitavad asjaolu, et

kaebajalt ei olnud vaja küsida nõusolekut santaarkaitseala vähendamiseks, kuna

vaidlusalune puurkaev ei kuulu ühisveevärki ning kaebaja ei ole vee-ettevõtja. Seetõttu

on asjakohatu ja tuleb jätta tähelepanuta kaebaja käsitlus, justkui oleks tema nõusolek

sanitaarkaitseala vähendamiseks vajalik. Asjakohatu on kaebaja käsitlus, et (tsit) „/…/

ei oma tähtsust ka see, kas vastavast veehaardest saavad vett 10 tarbijat või 50 tarbijat.“

Seadusandja on sanitaarkaitseala ulatuse sidunud veevõtu mahuga, mille kohta on

käesolevas asjas esitatud kohaliku omavalitsuse kinnitus, et vaidlusaluse puurkaevu

näol ei ole tegemist ühisveevärgi taristu hulka kuuluva puurkaevuga. 6.3. Kolmas isik

palub kohtul jätta tähelepanuta kaebaja toodud käsitlus, justkui (tsit):

„[s]anitaarkaitseala on osa puurkaevu omandipõhiõigusest ning sanitaarkaitseala vähendamine

on kaebaja omandiõiguse riive, mida võib ilma omaniku nõusolekuta teha vaid avalikes huvides

ning kohese ja õiglase hüvitise eest“. Maa-amet on seisukohal, et isikul puudub subjektiivne

õigus nõuda, et sanitaarkaitseala oleks määratud temale sobival viisil. Seda enam, et

õigusaktides on sätestatud kriteeriumid ning ka konkreetsed tingimused sanitaarkaitseala

määramiseks, millele on vaidlustatud haldusakti andmisel õiguspäraselt tuginetud.

Sanitaarkaitseala eesmärk on kaitsta põhjavett ja põhjavee kaitse vajadus tuleneb objektiivsetest

asjaoludest, mida vastustaja on haldusakti andmisel arvesse võtnud, kaalunud ja arvestanud.

6.4. Kolmas isik märgib, et isegi juhul, kui isikul oleks subjektiivne õigus nõuda, et haldusorgan

määrab sanitaarkaitseala temale sobival viisil, ei ole sanitaarkaitseala vähendamise näol

tegemist isiku omandi põhiõiguse riivega. Vastupidi, mida suurem on isikule või tema omandile

kehtestatud piirang, seda suurema riivega on tegemist. Sanitaarkaitseala kui piirangu

vähendamisega omandiõiguse riive intensiivsus hoopis väheneb, seega on kaebaja käsitlus

eksitav ja põhjendamatu. Sanitaarkaitseala määramise haldusakti puhul võiksime omandiõiguse

riivest rääkida vaid juhul, kui sanitaarkaitseala oleks suurendatud, mida antud juhul aga ei

tehtud. Omandiõiguse riivete puhul on seaduse reservatsioon lubatud ning riive on lubatud, kui

see põhineb õiguslikul alusel, on proportsionaalne, vajalik ja kohane. Omandiõiguse puhul ei

ole tegemist absoluutse õigusega. Ühtlasi märgime, et isegi juhul, kui vastustaja oleks

sanitaarkaitseala suurendanud, ei tähendaks ka see veel tingimata haldusakti õigusvastasust.

Olulist tähtsust omab, kas kohaldatud on õigeid õigusnorme ja kas piiranguala on määratud

õigusaktides sätestatud ulatuses. Antud juhul on nii vastustaja kui kolmas isik esitanud selle

tõendamiseks asjakohased dokumentaalsed tõendid.

6.5. Samuti tuleb jätta tähelepanuta kaebaja 15.01.2024 menetlusdokumendi punktis 3

sisalduv paljasõnaline väide, justkui vastustaja poolt läbi viidud haldusmenetlus

puurkaevu

sanitaarkaitseala

vähendamisel

ei

olnud

eesmärgipärane.

Sanitaarkaitseala määramisel tuleb otsustuse tegemisel lähtuda veevõtu mahust ja

põhjaveekihi kaitstusest. Ühtlasi märgib kolmas isik, et kaebaja viide HMS § 67

väidetavale rikkumisele ei ole asjakohane. Nimelt on viidatud sätte eesmärgiks

kaitsta isiku usaldust ning seda eelkõige juhtudel, kui haldusorgan kavatseb anda

haldusakti isiku kahjuks. Antud juhul aga ei ole sanitaarkaitseala vähendamise näol

tegemist isiku kahjuks antava haldusaktiga.

6.6. Kuna veeseaduse on välja töötanud Keskkonnaministeerium, on seaduse kohta

selgituste andmiseks pädev just Keskkonnaministeerium.

6.7. Kolmas isik palub jätta kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda

kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus, analüüsinud ja hinnanud Keskkonnaameti (KeA) 09.01.2023 korralduses nr 1-3/23/6

"Veehaarde sanitaarkaitseala vähendamine (Tarbepuurkaev (14612))" ja 15.02.2023

vaideotsuses nr 1-7/23/17-2 märgitut, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke ning suulisi

seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on

seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et

vaidlustatud korraldus ja vaideotsus rikuks kaebaja õigusi ja oleks vastuolus veeseaduse (VeeS),

Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) või mõne muu õigusaktiga, et need oleks õigusvastased ning

tuleks tühistada. Kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus

jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema

viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud

vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust

oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub

nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud korralduses ja selle suhtes tehtud

vaideotsuses, kui ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks

konkreetselt

kaebuses

toodud

väidetele.

Kohus

kohaldab

HKMS-st

tulenevat

menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel

vaid järgmiste selgituste ja põhjendustega.

8. Käesolevas asjas tuvastatud faktilised ja õiguslikud asjaolud

8.1. Harju maakonnas Jõelähtme vallas Neeme külas asub Eesti Vabariigile kuuluv Väljamäe

kinnistu (katastritunnus 24505:001:0377), mille valitseja on Keskkonnaministeerium ja

volitatud asutus Maa-amet. Väljamäe kinnistu sees asub kaebajale kuuluv Hennolenno kinnistu

(katastritunnus 24505:001:0091), millel paikneb puurkaev tunnusega PRK0014612.

Maakatastri kitsenduste kaardile oli kantud puurkaevu PRK0014612 sanitaarkaitseala ulatusega

50 meetrit, ulatudes Väljamäe kinnistule ning kitsendades selles ulatuses Väljamäe kinnistu

maakasutust.

8.2. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et puurkaevu 14612 veevõtt on reguleeritud tähtajalise

keskkonnaloaga nr KL-513503, mis kuulub kaebajale. Keskkonnaloaga nr KL-513503 on

lubatud puurkaevust 14612 vett võtta kuni 12 m3 ööpäevas.

8.3. Maa-amet esitas 24.11.2022 KeA-le taotluse Harju maakonnas Jõelähtme vallas Neeme

külas Hennolenno kinnistul (Hennolenno kinnistu) asuva puukaevu katastri numbriga 146123

(edaspidi puurkaev 14612) sanitaarkaitseala vähendamiseks 50 meetrilt 10 meetrile.

8.4. Vaidlustatud KeA 09.01.2023 korralduse nr 1-3/23/6 "Veehaarde sanitaarkaitseala

vähendamine (Tarbepuurkaev (14612))" alusel vähendati puurkaevu sanitaarkaitseala 10-le

meetrile (dtl 11-14).

8.5. Kaebaja esitas nimetatud korraldusele vaide (dtl 36-41). Keskkonnaameti 15.02.2023

vaideotsusega nr 1-7/23/17-2 jäeti kaebaja vaie rahuldamata (dtl 15-22).

8.6. VeeS § 149 lg 1 kohaselt juhul, kui põhjaveehaarde projektikohane veevõtt on 10–500

kuupmeetrit ööpäevas, on sanitaarkaitseala ulatus: 1) 10 meetrit, kui veehaardega avatud

põhjaveekiht on kaitstud; 2) 30 meetrit, kui veehaardega avatud põhjaveekiht on keskmiselt

kaitstud või suhteliselt kaitstud; 3) 50 meetrit, kui veehaardega avatud põhjaveekiht on

kaitsmata või nõrgalt kaitstud.

VeeS § 151 lg 1 sätestab, et veehaarde sanitaarkaitsealal tuleb vältida põhjavee, veekogu või

selle osa kvaliteedi halvenemist ulatuses, mis võib joogivee tootmisel kaasa tuua veetöötluse

kulude olulise suurenemise. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on veehaarde sanitaarkaitsealal

majandustegevus keelatud, välja arvatud: 1) veehaarde ehitamine, teenindamine ja kasutamine;

2) sanitaarkaitseala hooldamine; 3) metsa hooldamine; 4) rohttaimede niitmine ja niite

koristamine või äravedu; 5) õiguspäraselt ehitatud ehitise kasutamine ja muu ehitisega seonduv

tegevus kavandatud viisil, kui ehitis ei põhjusta vee kvaliteedi halvenemist; 6) teadustöö

tegemine.

VeeS § 277 lg 1 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist rajatud puurkaevude ja -aukude

kohta jääb kehtima puurkaevu ja -augu rajamise ajal kehtinud õigusaktides määratud

sanitaarkaitseala ning hooldusala ulatus. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et sanitaarkaitseala

ulatuse vähendamiseks, arvestades käesoleva seaduse § 149 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning lõike

2 punktis 1 sätestatut, esitatakse taotlus Keskkonnaametile, kes teeb sanitaarkaitseala ulatuse

vähendamise otsuse. VeeS § 277 lg 4 kohaselt on ühisveevärgi põhjaveehaarde sanitaarkaitseala

hooldusalaks muutmiseks või ulatuse vähendamiseks vaja veehaarde omaniku nõusolekut.

9. Kaebaja leiab, et kuivõrd ta ei ole andnud kohustuslikku nõusolekut sanitaarkaitseala

vähendamiseks, kaebaja ärakuulamine oli üksnes formaalne ning korraldus on nõuetekohaselt

põhjendamata, tuleb vaidlustatud korraldus ja selle suhtes tehtud vaideotsus tühistada.

Vastustaja ja kolmas isik leiavad seevastu, et vastustaja on langetanud õiguspärase ja

põhjendatud otsuse. Viimase seisukohaga nõustub ka kohus märkides, et kaebaja on ekslikul

seisukohal nagu oleks antud juhul kaebaja nõusolek sanitaarkaitse ala vähendamiseks olnud

seaduse kohaselt igal juhul nõutav. Samuti ei jaga kohus kaebaja seisukohta selles, et vastusaja

on jätnud kaebuse esitaja ära kuulamata ning korraldus on põhjendamata.

9.1. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebajale kuuluv puurkaev on rajatud enne

veeseaduse jõustumist (veeseadus jõustus 01.10.2019). Keskkonnaameti 08.10.2021

korraldusega nr DM-115892-16 otsustas Keskkonnaamet 1) anda OÜ-le Hennolenno

(registrikood: 10326910, aadress: Harju maakond, Tallinn, Kesklinna linnaosa, Pärnu mnt 141,

11314) keskkonnaluba nr KL-513503 põhjavee võtmiseks puurkaevust katastrinumbriga 14612

I kvartalis 1 080 m3, II kvartalis 1 080 m3, III kvartalis 1 080 m3, IV kvartalis 1 080 m3, aastas

4 320 m 3 ja ööpäevas 12 m3 kehtivusega kuni 31.12.2042; 2) Määrata keskkonnaloas nr

KL513503 puurkaevust katastrinumbriga 14612 põhjavee seire kvaliteedinäitajate kloriidi,

elektrijuhtivuse, pH, lahustunud hapniku sisalduse, keemiline hapnikutarbe, nitraatide,

ammooniumi ja sulfaatide osas üks kord viie aasta jooksul3. Vaidlust ei ole ka selles, et

puurkaevu sanitaarkaitseala ulatuseks märgiti 50 m. Ühtlasi märgiti korralduse nr DM-

11589216 p 3.5.2. Keskkonnaameti seisukoht järgmist: „Põhjavee kaitstuse kaardi alusel asub

puurkaev katastrinumbriga 14612 kaitstud põhjaveega alal. Keskkonnaamet märgib, et

põhjavee kaitstuse kaart näitab esimese aluspõhjalise veekompleksi põhjavee looduslikku

kaitstust. Puurkaev katastrinumbriga 14612 sügavusega 91 m avab Kambriumi–Vendi

põhjaveekogumit. Kui põhjaveehaarde projektikohane veevõtt on 10 – 500 m3 ööpäevas, on

sanitaarkaitseala ulatus 10 m, kui veehaardega avatud põhjaveekiht on kaitstud.

Keskkonnaamet saab puurkaevu sanitaarkaitseala ulatust vähendada kinnistuomaniku vastava

taotluse alusel. Arvestades, et veehaardega avatud põhjaveekiht on kaitstud ning põhjaveevõtt

puurkaevust on ligikaudu 12 m3 ööpäevas ning sanitaarkaitsealasse jääb tee, on

Keskkonnaameti hinnangul võimalik puurkaevu katastrinumbriga 14612 sanitaarkaitseala

ulatust võimalik vähendada 10 m-ni. Eeltoodust tulenevalt soovitab Keskkonnaamet ettevõttel

esitada puurkaevu katastrinumbriga 14612 sanitaarkaitseala vähendamise taotlus.“

Vaidlustatud korraldusega otsustas Keskkonnaamet määrata Harju maakonnas Jõelähtme vallas

Neeme külas Hennolenno kinnistul asuva puurkaevu katastri numbriga 14612 (Tarbepuurkaev

3 Käesaadav arvu/võrgus:

hps://kotkas.envir.ee/permits/public_document_view?represented_id=&document_id=62761

(14612)) sanitaarkaitseala ulatuseks 10 meetrit. Korraldus on antud Maa-ameti 24.11.2022

taotluse alusel.

Korralduse kohaselt: „Puurkaevu 14612 puhul ei ole tegemist ühisveevärgi põhjaveehaardega

ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse § 2 lg 1 tähenduses, seega ei ole sanitaarkaitseala

ulatuse muumiseks veehaarde omaniku nõusolek vajalik.

Keskkonnaministeerium on 18.11.2022 Keskkonnaametile edastanud seisukoha (Registreeritud

Keskkonnaameti dokumendihaldussüsteemis 18.11.2022 nr 14-4/22/13581-9 all), mille kohaselt

ei tohi puurkaevu hooldusala või sanitaarkaitseala ulatus olla seadusevastane ja

ebaproportsionaalne nõue, mis seab asjatuid piiranguid teiste kinnistute omanikele.

Keskkonnaministeerium on kirjas välja toonud, et sanitaarkaitseala vähendamisel ja muutmisel

hooldusalaks ei ole üldjuhul nõutav omaniku nõusolek, sest nõuded muutuvad leebemaks. Seega

on nii puurkaevu kui ka piirnevate kinnistute omanikel võimalik oma kinnistut suuremas

ulatuses sihtotstarbeliselt kasutada. Keskkonnaministeerium on seisukohal, et olukorras, kus

puurkaev ei ole ühisveevärgi põhjaveehaare, on Keskkonnaametil võimalik otsustada

puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamine ka ilma puurkaevu omaniku volikirjata või

nõusolekuta.

Puurkaevu 14612 veevõtt on reguleeritud tähtajalise keskkonnaloaga nr KL-513503, mis

kuulub HENNOLENNO OÜ-le. Keskkonnaloaga nr KL-513503 on lubatud puurkaevust 14612

vett võtta kuni 12 m3 ööpäevas. Veetarbimine on 2021.-2022. aastal vee erikasutusõiguse tasu

deklaratsioonide alusel olnud keskmiselt 3,5 m3 ööpäevas; suurim 13,3 m3 ning väikseim 0,2

m3 ööpäevas.

Puurkaev 14612 on ehitatud 1998. aastal, on 91 meetri sügavune ning avab Kambrium-Vendi

Voronka kihistu põhjaveekihti. Kambrium-Vendi põhjaveekogum on maapinnalt tuleneva

reostuse eest kaitstud regionaalse veepidemega, seega on põhjaveekiht kaitstud. Arvestades

asjaolu, et põhjaveekiht on maapinnalt tuleneva reostuse eest veepideme tõttu hästi kaitstud, ei

sea sanitaarkaitseala vähendamine ohtu põhjavee kvaliteeti.

Kui põhjaveehaarde projektikohane veevõtt on 10–500 m3 ööpäevas ning veehaardega avatud

põhjaveekiht on kaitstud, on sanitaarkaitseala ulatus 10 meetrit (VeeS § 149 lg 1 p 1). Põhjavee

võtmiseks üle 500 m3 tuleb põhjaveevaru hinnata (VeeS § 204 lg 1). Kui tegelik veevõtt erineb

projektikohasest veevõtust, võib Keskkonnaamet määrata sanitaarkaitseala ulatuse või muuta

sanitaarkaitseala hooldusalaks, lähtudes tegelikust veevõtust (Vees § 149 lg 3).

Jõelähtme valla põhjaveevarud on kinnitatud keskkonnaministri 25.04.2016 käskkirjaga nr

12/16/379, kehtivusega kuni 31.12.2042.

Eelnevast tulenevalt on Keskkonnaamet seisukohal, et arvestades puurkaevust 14612 lubatud

ja tegelikku veevõttu, ning asjaolu, et põhjaveekiht on kaitstud regionaalse veepidemega ning

veehaare ei vaja 50 meetri ulatust sanitaarkaitseala, on sanitaarkaitseala vähendamine 10

meetrile põhjendatud. Lisaks leevenevad sanitaarkaitseala vähendamisel majandustegevusega

seotud piirangud, mis kitsendavad maaomanike õigusi oma omandit vabalt vallata (Eesti

Vabariigi Põhiseadus § 32).“

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus (ÜVVKS) § 2 lg 1 sätestab, et ühisveevärk ja

kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega

varustamine või reovee ärajuhtimine ning mis on vee-ettevõtja hallatav või teenindab vähemalt

elanikku.

Ühisveevärgi

ja

-kanalisatsioonina

käsitatakse

ühisveevärki

või

ühiskanalisatsiooni eraldi või mõlemat üheskoos. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale kuuluva

puurkaevu näol ei ole tegemist ÜVVKS mõttes ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga (vt ka

Jõelähtme Vallavalitsuse 12.10.2022 e-kiri dtl 79).

Kohus leiab, et Keskkonnaamet on rakendanud VeeS § 149 lg 1 p 1 ja § 277 õiguspäraselt.

Kohus nõustub Keskkonnaameti poolt vaidlustatud korralduses märgituga, et kuivõrd kaebaja

puurkaevu 14612 puhul ei ole tegemist ühisveevärgi põhjaveehaardega ühisveevärgi- ja

kanalisatsiooni seaduse § 2 lg 1 tähenduses, siis ei ole sanitaarkaitseala ulatuse muumiseks

veehaarde omaniku ehk kaebaja nõusolek vajalik. Antud juhul piisas selleks kinnistu omaniku

(Maa-ameti), kelle kinnistule sanitaarkaitseala ulatus, taotlusest.

Kaebaja etteheited võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest ei ole siinkohal asjakohased ega

too kaasa korralduse tühistamist, kuivõrd tegemist on kahe eraldiseisva grupiga keda

koheldaksegi lähtuvalt seadusest erinevalt. Kohtule ei ole ära tuntav, et tegemist võiks olla ka

PS-se vastase olukorraga. Kaebaja ei ole ka ise selles osas täpsemaid seisukohti esitanud. 9.2.

Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et ärakuulamine viidi läbi üksnes formaalselt ning juba

üksnes seetõttu tuleks kaebus rahuldada ja vaidlustatud korraldus tühistada.

Kaebajale on antud võimalus omapoolseid seisukohti avaldada, kuid kaebaja ei ole seda

tähtaegselt teinud.

Kaebaja seisukoht, et tema arusaamist mööda oli tal võimalik seisukohti avaldada kuni

13.01.2023 ei ole asjakohane. Keskkonnaameti 22.12.2023 kirjaga on antud korralduse eelnõule

arvamuse avaldamiseks ja vastuväidete esitamiseks, tähtaeg kaks nädalat alates eelnõu

saatmisest4. Seega tuli arvamus esitada Keskkonnaametile hiljemalt 05.01.2023. Vaidlust ei ole

selles, et kaebaja viidatud tähtajaks omapoolset seisukohta vastustajale ei esitanud. Siinkohal

juhib kohus kaebaja tähelepanu sellele, et äriühing peab korraldama e-posti kättesaamist

äriregistrile esitatud e-posti aadressil. Seega kaebaja viited sellele, et tema juhatuse liige viibis

vastaval vahemikul väljaspool Eestit puhkusel ning sellest tulenevalt ei esitanud kaebaja

omapoolseid seisukohti varem, ei ole asjakohased.

Ka asjaolu, et Keskkonnaamet pikendas haldusmenetluse läbiviimise tähtaega HMS § 41 alusel

kuni 13.01.2023, ei tähenda, et kaebaja sai omapoolseid seisukohti esitada kuni 13.01.2023.

Samuti ei tähenda see seda, et enne 13.01.2023 ei tohtinud vastustaja otsust langetada.

Haldusmenetluse läbiviimise aeg on see maksimaalne aeg, mille jooksul haldusorgan peab

tegema kõik vajalikud menetlustoimingud ja langetama otsuse. Haldusmenetluse võib läbi viia

ka kiiremini. Kohus kordab, et seisukohtade esitamise tähtajaks oli 05.01.2023. Kaebaja

nimetatud ajaks omapoolseid seisukohti ei esitanud ja seisukoha andmiseks täiendavat aega ei

taotlenud.

Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vastustaja oleks pidanud arvestama otsuse tegemisel

täiendavalt kaebaja poolt varasemas haldusmenetluses avaldatud seisukohtadega olukorras, kus

läbi viidi uus haldusmenetlus. Kui kaebaja soovis jääda oma varasemate seisukohtade juurde,

siis oleks piisanud sellest, kui kaebaja oleks vastava teate vastustajale edastanud, kuid kaebaja

seda ei teinud. Ka asjaolu, et menetlus viidi läbi pühade (jõulude) ajal, kui kaebaja esindaja

4 registreeritud Keskkonnaame/ dokumendihaldussüsteemis 22.12.2022 nr 14-4/22/13581-11 all. Käesaadav

arvu/võrgus: hps://adr.envir.ee/et/document.html?id=0ec8a27b-6082-422e-854d-b8ea7705c76

puhkas, ei muuda korraldust õigusvastaseks. Maa-amet esitas vastava taotluse 24.11.2022,

vastav menetlus viiakse läbi 30 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest (millist tähtaega

käesoleval juhul pikendati) ning kaebajal oli antud vahemikus 8 täis tööpäeva aega oma

seisukohti esitada. Kaebaja oleks saanud vajadusel ka taotleda tähtaja pikendamist või viidata

oma varasematele seisukohtadele, aga ühtegi nendest võimalustest ta ei kasutanud.

Kokkuvõtvalt ei ole kaebaja etteheited tema ära kuulamata jätmisest põhjendatud.

9.3. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et korraldus on põhjendamata, eesmärgipäratu ning

vastustaja oleks pidanud põhjalikumalt kaaluma kaebaja huve ja avalikke huve, millest tulevalt

on vastustaja teinud kaalutlusvea.

Veehaarde sanitaarkaitseala eesmärk on vee kvaliteedi halvenemise vältimine. Kehtiva seaduse

kohaselt on piisavaks sanitaarkaitseala ulatuseks 10 meetrit, kui veehaardega avatud

põhjaveekiht on kaitstud ning põhjaveehaarde projektikohane veevõtt on 10–500 kuupmeetrit

ööpäevas.

Kaebajale väljastatud keskkonnaloa KL-513503 kohaselt on põhjaveekiht kaebaja puurkaevu

asukohas kaitstud ning põhjaveehaarde projektikohane veevõtt on 12m3 ööpäevas. Samuti on

juba nimetatud keskkonnaloas KL-513503 juhitud kaebaja tähelepanu sellele, et

sanitaarkaitseala tuleks vähendada ning soovitatud kaebajal esitada vastav taotlus (mida kaebaja

ei ole aga teinud). Sanitaarkaitseala eesmärk ei ole põhjendamatute piirangute seadmine selle

alale jäävatele kinnisasjadele, millest tulenevalt ei jaga kohus kaebaja seisukohta, et korraldus

on eesmärgipäratu. Samuti ei ole sanitaarkaitseala eesmärk kaitsta ega piirata eraldiseisvalt

kellegi omandiõigust, vaid selle eesmärk on vee kvaliteedi halvenemise vältimine. Olukorras,

kus juba keskkonnaloas on üheselt ja selgelt fikseeritud, et kaebajale kuuluv puurkaev asub

kohas, kus põhjaveekiht on kaitstud, ei pidanud vastustaja hakkama käesolevas asjas

vaidlustatud korralduses, milles muudeti sanitaarkaitseala ulatust, esitama täiendavaid

põhjendusi koos tõenditega põhjaveekihi kaitstuse kohta nagu leiab kaebaja. Kui kaebaja on

seisukohal, et vastav väide on ekslik (ja ka talle väljastatud keskkonnaloas on selles osas valed

andmed), siis tuleb kaebajal endal oma vastupidiseid väiteid tõendada. Kaebaja ei ole

haldusmenetluses ega kohtumenetluses esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et tegemist ei ole

alaga, kus põhjaveekiht on kaitstud.

Kohtule ei nähtu ka, et vastustaja oleks pidanud antud olukorras esitama põhjalikumad

kaalutlused kaebaja võimalike õiguste kahjustumisest, kuivõrd kaebaja õiguste kahjustumist

faktilisest asjaoludest ei nähtunud ja ta ise vastuväiteid ettenähtud ajaks ei esitanud. Sellest

tulenevalt on mitteasjakohased ka kõik kaebaja väited haldusakti kaebaja kahjuks muutmisest.

Olukorras, kus kahtlus puudub põhjaveekihi kaitstuse osas ja määratud sanitaarkaitseala vastab

seaduses sätestatud nõuetele ja kaebaja oma vastuväiteid ei avaldanud, leiab kohus, et vastustaja

ei pidanud veel täiendavalt asuma kaaluma (ise välja mõtlema) võimalikke kahjulikke mõjusid

kaebajale. Kaebaja õigusi saaks mõjutada üksnes olukord, kus vee kvaliteet halveneks (sisuliselt

möönab seda ka kaebaja). Kui vastav asjaolu on aga välistatud, siis jääb kohtule arusaamatuks,

mida oleks vastustaja pidanud veel kaaluma ja täiendavalt põhjendama. Kohus mainib, et ka

kaebaja väited võimalikest tulevastest klientidest, kellele soovitakse tagada parim vesi, on

tõendamata, paljasõnalised ja asjaolusid arvestades väheusutavad ning ei saa olla aluseks

kaebuse rahuldamiseks.

10. Kaebaja asus kaebuses veel seisukohale, et sanitaarkaitseala on osa puurkaevu

omandipõhiõigusest ning sanitaarkaitseala vähendamine on kaebaja omandiõiguse riive, mida

võib ilma omaniku nõusolekuta teha vaid avalikes huvides ning kohese ja õiglase hüvitise eest.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et vastustaja on asjakohaselt välja toonud,

et käesoleval juhul ei ole kaebaja oma omandit kaotanud ning seda ei ole muudetud, mistõttu ei

ole kaebaja omandiõigust riivatud ega PS § 32 rikutud. Tegemist ei ole omandi nõusolekuta

võõrandamisega, millisel juhul tuleks maksta hüvitist. Tegemist on seaduses sätestatud

kitsendusega, mille ulatust muudeti kitsendusega hõlmatud kinnistul soodsamas suunas.

Kohus jagab vastustaja seisukohta ka selles, et isegi juhul kui lähtuda kaebaja seisukohast, et

sanitaarkaitseala ulatuse vähendamine riivab tema omandipõhiõigust (lisaks sellele, et

sanitaarkaitseala kui selline on kinnistu omanikele omandiõiguse kitsendus), siis tuleb

arvestada, et omandipõhiõigus ei ole piiramatu põhiõigus. PS § 32 lg 2 on lihtsa

seadusereservatsiooniga säte, mis tähendab, et omandipõhiõigust võib piirata mis tahes

eesmärgil, mis ei ole PS-ga vastuolus (Riigikohtu otsus nr 3-4-1-25-11 p 37). Piirang peab

olema proportsionaalne. Antud juhul oleks kaebaja omandipõhiõiguse kitsenduse aluseks VeeS

§ 277 lg 3 koosmõjus VeeS §-ga 149. Kohtule ei nähtu ning ka kaebaja ei ole väitnud ega lahti

kirjutanud, miks see piirang proportsionaalne ei ole.

Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, kuidas sanitaarkaitseala vähendamine puurkaevu vee

kvaliteeti halvendab ning kaebaja huve kahjustab, arvestades, et puurkaev asub kaitstud

põhjaveega alal.

11. Viimaseks leidis kaebaja, et väär ning alusetu on vastustaja ja kolmanda isiku

tuginemine Keskkonnaministeeriumi selgitustele. Kaebaja leiab, et Keskkonnaministeeriumil

puudus pädevus anda veeseaduse kohta sellist tõlgendust nagu käesoleva juhul on tehtud.

Kohus leiab, et kaebaja seisukoht on ekslik ning Keskkonnaministeeriumil on otsene kohustus

anda tema poolt välja töötatud õigusaktide ja nende eelnõude kohta selgitusi tulenevalt

märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse §-

le 3. Vastustaja poolt vastava selgituse järgimist ei saa talle kuidagi ette heita. Seejuures leiab

ka kohus, et Keskkonnaministeeriumi poolt antud selgitus on kooskõlas veeseaduse teksti ja

mõttega. Kaebuse esitaja ei ole suutnud kohut veenda vastupidises.

12. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane haldusakt ja selle

tühistamiseks puuduvad alused, millest tulenevalt ka vaideotsuses õiguspärane ja kaebus on

tervikuna põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud 13. Vastavalt HKMS §

108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 8

sätestab, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi

nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda

kanda.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Kolmas isik oli vastustaja poolel.

Vastustaja ega kolmas isik ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud, seega

jäävad nende menetluskulud nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalset)

Daimar Liiv

Kohtunik