2-22-6280/36 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-22-6280

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 20. märts 2024

Kohtukoosseis

Anneli Roonet, Margit Jäätma, Indrek Parrest

Tsiviilasi

AS-i EKE, EKEREPOL OÜ, Hallivana OÜ,

Osaühingu Merix Consulting ja OÜ Tornimäe

Hotell hagi aktsiaseltsi Olerex vastu võla ja

viivise väljamõistmiseks

Aktsiaseltsi

Olerex

vastuhagi

AS-i

EKE,

EKEREPOL OÜ, Hallivana OÜ, Osaühingu

Merix Consulting ja OÜ Tornimäe Hotell vastu

lepingu tingimuste muutmise tahteavalduste

andmiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. septembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik aktsiaseltsi Olerex apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

AS-i EKE nõude osas 180 998 eurot 19 senti

EKEREPOL OÜ nõude osas 117 741 eurot 65 senti

Hallivana OÜ nõude osas 34 177 eurot

Osaühingu Merix Consulting nõude osas 4604 eurot

8 senti

OÜ Tornimäe Hotell nõude osas 118 247 eurot

69 senti

Kohtuistungi toimumise aeg

20. veebruar 2024

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(vastustaja)

AS

EKE

(registrikood

10046500)

Hageja (vastustaja) EKEREPOL OÜ (registrikood

12856215)

2(19)

Hageja (vastustaja) Hallivana OÜ (registrikood

12666365)

Hageja (vastustaja) Osaühing Merix Consulting

(registrikood 10575374)

Hageja

(vastustaja)

OÜ

Tornimäe

Hotell

(registrikood 11016820)

Hagejate ühised esindajad vandeadvokaadid Arne

Ots ja Kerstin Linnart-Herm

Kostja (apellant) aktsiaselts Olerex (registrikood

10136870), esindajad vandeadvokaadid Aarne

Akerberg ja Indrek Lillo

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 29. septembri 2023. a otsus osas, millega maakohus

määras menetluskuluna kindlaks ning mõistis aktsiaseltsilt Olerex AS-i EKE,

Osaühingu Merix Consulting ja OÜ Tornimäe Hotell kasuks hagiavaldustelt

tasutud riigilõivude katteks menetluskuluna välja rohkem kui vastavalt

2520 eurot, 560 eurot ja 2100 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 14 ja 15).

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta neid summasid ületavas ulatuses

riigilõiv aktsiaseltsilt Olerex AS-i EKE, Osaühingu Merix Consulting ja OÜ

Tornimäe Hotell kasuks välja mõistmata. Muus osas jätta Tartu Maakohtu

29. septembri 2023. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse

põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 29. septembri 2023. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks alljärgnevalt:

"1. Rahuldada AS-i EKE, EKEREPOL OÜ, Hallivana OÜ, Osaühingu Merix

Consulting ja OÜ Tornimäe Hotell hagi täies ulatuses.

2. Mõista aktsiaseltsilt Olerex AS-i EKE kasuks välja põhinõue 163 799 eurot

27 senti.

3. Mõista aktsiaseltsilt Olerex AS-i EKE kasuks välja 163 799 eurolt 27 sendilt

arvestatav viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras alates 23. veebruarist 2023 kuni põhinõude täitmiseni.

4. Mõista aktsiaseltsilt Olerex EKEREPOL OÜ kasuks välja põhinõue

106 553 eurot 53 senti.

5. Mõista aktsiaseltsilt Olerex EKEREPOL OÜ kasuks välja 106 553 eurolt

53 sendilt arvestatav viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras

alates 23. veebruarist 2023 kuni põhinõude täitmiseni.

6. Mõista aktsiaseltsilt Olerex Hallivana OÜ kasuks välja põhinõue

30 929 eurot 41 senti.

7. Mõista aktsiaseltsilt Olerex Hallivana OÜ kasuks välja 30 929 eurolt

41 sendilt arvestatav viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras

alates 23. veebruarist 2023 kuni põhinõude täitmiseni.

3(19)

8. Mõista aktsiaseltsilt Olerex Osaühingu Merix Consulting kasuks välja

põhinõue 4166 eurot 59 senti.

9. Mõista aktsiaseltsilt Olerex Osaühingu Merix Consulting kasuks välja

4166 eurolt 59 sendilt arvestatav viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras alates 23. veebruarist 2023 kuni põhinõude täitmiseni.

10. Mõista aktsiaseltsilt Olerex OÜ Tornimäe Hotell kasuks välja põhinõue

107 011 eurot 48 senti.

11. Mõista aktsiaseltsilt Olerex OÜ Tornimäe Hotell kasuks välja

107 011 eurolt 48 sendilt arvestatav viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras alates 23. veebruarist 2023 kuni põhinõude täitmiseni.

12. Jätta aktsiaseltsi Olerex vastuhagi rahuldamata.

13. Jätta menetluskulud täies ulatuses aktsiaseltsi Olerex kanda.

14. Määrata AS EKE, EKEREPOL OÜ, Hallivana OÜ, Osaühingu Merix

Consulting ja OÜ Tornimäe Hotell menetluskulude rahaliseks suuruseks

maakohtus kokku 17 014 eurot 80 senti (käibemaksuta) järgmiselt:

 riigilõiv 8260 eurot;

 hagejate õigusabikulud 8824,80 eurot, sh 8490 eurot lepinguliste

esindajate kulud ja 334 eurot 80 senti esindajate sõidukulud.

15. Mõista aktsiaseltsilt Olerex hagejate kasuks menetluskulud välja

järgmiselt:

 AS-i EKE kasuks 4284 eurot 96 senti, sh riigilõiv 2520 eurot ja 1/5

õigusabikuludest ehk 1764 eurot 96 senti;

 EKEREPOL OÜ kasuks 3864 eurot 96 senti, sh riigilõiv 2100 eurot ja

1/5 õigusabikuludest ehk 1764 eurot 96 senti;

 Hallivana OÜ kasuks 2744 eurot 96 senti, sh riigilõiv 980 eurot ja 1/5

õigusabikuludest ehk 1764 eurot 96 senti;

 osaühingu Merix Consulting kasuks 2324 eurot 96 senti, sh riigilõiv

560 eurot ja 1/5 õigusabikuludest ehk 1764 eurot 96 senti;

 OÜ Tornimäe Hotell kasuks 3864 eurot 96 senti, sh riigilõiv 2100 eurot

ja 1/5 õigusabikuludest ehk 1764 eurot 96 senti.

16. Kostja peab hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma viivist

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses."

4. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud aktsiaseltsi Olerex kanda.

5. Määrata aktsiaseltsi Olerex poolt hagejatele hüvitatavate menetluskulude

suuruseks 3436 eurot ning mõista aktsiaseltsilt Olerex iga hageja (s.o AS-i EKE,

EKEREPOL OÜ, Hallivana OÜ, osaühingu Merix Consulting ja OÜ Tornimäe

Hotell)

kasuks

välja

apellatsioonimenetluses

kantud

menetluskulud

(esindajakulu) 687 eurot 20 senti.

6. Välja mõistetud menetluskulude summadelt tuleb aktsiaseltsil Olerex tasuda igale

hagejale (s.o AS-ile EKE, EKEREPOL OÜ-le, Hallivana OÜ-le, osaühingule

Merix Consulting ja OÜ-le Tornimäe Hotell) viivist alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4(19)

7. Rahuldada AS-i EKE, Osaühingu Merix Consulting ja OÜ Tornimäe Hotell

taotlus hagiavalduselt enamtasutud riigilõivude tagastamiseks.

8. Tagastada AS-ile EKE enamtasutud riigilõiv 840 eurot, Osaühingule Merix

Consulting enamtasutud riigilõiv 420 eurot ja OÜ-le Tornimäe Hotell

enamtasutud riigilõiv 420 eurot ning kanda tagastatavad summad Ellex Raidla

Advokaadibüroo OÜ kontole numbriga EE502200221001145400.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS EKE (hageja I), EKEREPOL OÜ (hageja II), Hallivana OÜ (hageja III),

Osaühing Merix Consulting (hageja IV) ja OÜ Tornimäe Hotell (hageja V) esitasid

28. aprillil 2022 Tartu Maakohtule aktsiaseltsi Olerex (kostja) vastu hagi, milles palusid

hilisemaid muudatusi arvestades mõista kostjalt põhinõuetena hageja I kasuks välja

163 799 eurot 27 senti, hageja II kasuks 106 553 eurot 53 senti, hageja III kasuks 30 929

eurot 41 senti, hageja IV kasuks 4166 eurot 59 senti ja hageja V kasuks 107 011 eurot 48

senti. Samuti palusid hagejad mõista kostjalt välja viivise ülalmärgitud põhinõuete

summadelt kõikide hagejate kasuks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

23. veebruarist 2023 kuni põhinõuete täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hagejad ostjatena ning kostja müüjana 27. märtsil 2020

elektrienergia müügilepingud, millega kostja kohustus müüma hagejatele alates 1. juulist

2020 kuni 31. detsembrini 2022 elektrit hinnaga 35,63 €/MWh. 21. veebruaril 2022 teatas

kostja, et kui hagejad ei nõustu ostma alates 1. märtsist 2022 kuni 31. detsembrini 2022

elektrit hinnaga 35,63 €/MWh + Nord Pooli Eesti ja Soome hinnaerinevus - 2,5 €/MWh,

siis kostja rohkem hagejatele elektrit ei müü. Hagejad esitasid kostjale 25. veebruaril 2022

vastuväite ning mh teatasid, et elektrienergia tarnete katkemise vältimiseks tasuvad

hagejad alates 1. märtsist 2022 kostjale küsitud hinda. Alates aprillist 2022 hakkaski kostja

esitama arveid, mis lähtusid mitte lepingutes kokkulepitud, vaid kostja enda määratud

hinnast.

5(19)

31. detsembril 2022 lõppes lepingute periood ja esitas kostja hagejatele viimased arved,

mille hagejad tasusid 26. jaanuariks 2023. Kokku esitas kostja perioodi märts kuni

detsember 2022 eest hagejatele arveid summas 787 408 euro 77 senti, millest 374 948 euro

49 sendi ulatuses vastasid arved lepingutes kokkulepitud hinnale ja 412 460 eurot 28 sendi

ulatuses puudus arvete esitamiseks alus. Elektrikatkestuse vältimiseks tasusid hagejad

arved täies ulatuses, eristades maksekorraldustes lepingutele vastavaid summasid ja

õigusvastaselt arveldatud summasid.

Kokku esitas kostja ajavahemiku märts kuni detsember 2022 kohta alusetult hagejale I

arveid summas 163 799 eurot 27 senti; hagejale II summas 106 553 eurot 53 senti, hagejale

III summas 30 929 eurot 41 senti; hagejale IV summas 4166 eurot 59 senti ja hagejale V

summas 107 011 eurot 48 senti. Hagejad paluvad kostja poolt alusetult arveldatud summad

kostjalt välja mõista, tuginedes VÕS §-le 115 või alternatiivselt VÕS §-le 1028.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostja vastuväidete kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata eelkõige kostja vastuhagi

rahuldamise tõttu. Isegi kui kohus ei rahulda vastuhagi, siis ei ole kostja hagejatele kahju

tekitanud. Elektrienergia müügilepingutele mittevastavate arvete esitamine ei saanud

tekitada hagejatele kahju ning ei ole põhjuslikus seoses väidetavalt tekkinud kahjuga.

Samuti ei kohaldu VÕS § 1028, kuna hagejatel puudus tahe teha sooritus olemasoleva või

tulevase kohustuse täitmiseks.

3. Kostja esitas hagejate vastu vastuhagi, milles palus muuta hagejatega 27. märtsil

2020 sõlmitud elektrienergia müügilepingute tingimusi selliselt, et ajavahemikul

1. märtsist 2022 kuni 31. detsembrini 2022 müüdava elektri hind arvutatakse järgmise

valemi alusel: 35,62 EUR/MWh + Nord Pool AS Eesti ja Soome elektribörsi tarnekuu

keskmise hinna erinevus – 2,5 EUR/MWh = elektri hind EUR/MWh (käibemaksuta).

Selleks palus kostja kohustada hagejaid andma vastavaid tahteavaldusi hagejatega

sõlmitud elektrienergia müügilepingute tingimuste muutmiseks.

Kostja pakutud elektri hind 35,63 eurot/MWh koosnes kolmest komponendist: Soome

alusvara (elektri) hind 30,63 eurot/MWh, Eesti ja Soome elektri hinnaerinevus 2,5

eurot/MWh ja marginaal 2,5 eurot/MWh. Eesti ja Soome elektri hinnaerinevuse

kalkuleerimisel arvestas kostja ostjatega müügilepingute sõlmimisele eelneva 36 kuu

(periood märts 2017 kuni veebruar 2020) keskmiseid hinnaerinevusi. Kolme aasta

keskmine hinnavahe oli 0,90 €/MWh. Sellest statistikast lähtudes oli kostja poolt mõistlik

eeldada, et keskmine hinnavahe on ka edaspidiselt umbes sama suur ja sellele teadmisele

tuginedes kalkuleeris kostja hinnaerinevuseks 2,5 €/MWh. Müügilepingute sõlmimise ajal

ei viidanud mitte miski peatsele energiakriisile ega sellele, et Vene Föderatsiooni ja

Ukraina vahel võiks alata sõjategevus. Samuti ei olnud müügilepingute sõlmimise ajal

teada Eesti ja Soome vaheliste võrguühenduste läbilaskevõime ebapiisavus.

Kostja asus müügilepingute järgi elektrienergiat ostjatele tarnima 1. aprillil 2020. Peatselt

asusid elektri börsihinnad kõikuma oluliselt suuremas ulatuses kui varasemalt. Alates

2020. aasta juulist asusid oluliselt erinema ka Eesti ja Soome börsihinnad.

Sellist hinnaerinevust Eesti kasuks, et Eesti hind oleks Soome hinnast odavam, ei ole

ajavahemikul juuli 2020 kuni aprill 2022 esinenud mitte ühelgi kalendrikuul. Samas

ajavahemikus märts 2017 kuni veebruar 2020 esines hinnaerinevus Eesti kasuks kaheksal

kalendrikuul. Hinnaerinevuse suurenemise põhjuseks olid järgmised asjaolud: 1) maagaasi

hinna järsk tõus; 2) Vene Föderatsiooni ja Ukraina vahelise sõjategevuse algus

24. veebruaril 2022, mille tulemusena märtsi algusest piirati Balti võrku odavama elektri

ostmist Vene Föderatsioonist, alates juunist lõpetati Vene Föderatsioonist elektri ostmine

Balti võrku üldse, samuti katkes vene gaasi import Baltikumi; 3) Soome piirkonna

6(19)

odavama elektri tarnet Eesti piirkonda takistab Eesti ja Soome vaheliste võrguühenduste

ebapiisav läbilaskevõime.

Kõigi hagejatega sõlmitud müügilepingute puhul oleks juulist 2020–juulini 2021 kostja

kulud müügilepingute täitmiseks (ostjate jaoks elektrienergia ostmiseks) olnud osadel

kuudel väiksemad ja osadel kuudel suuremad kui ostjate poolt kostjale elektri eest tasutud

summad. Alates augustist 2021 on toimunud müügilepingute poolte kohustuste vahekorra

oluline muutumine, mistõttu on kostja kulud ostjate jaoks elektrienergia ostmiseks oluliselt

suurenenud võrreldes ostjate poolt kostjale elektri eest tasutud summadega.

Vastuhagiga taotletud müügilepingute tingimuste muutmine taastaks poolte kohustuste

tasakaalu – ostjate poolt kostjale makstavad summad kataksid kostja kulud ostjate jaoks

börsilt elektri ostmisele ja kostjale jääb enda kulude katmiseks ning vähese kasumi

teenimiseks marginaal 2,5 EUR/MWh kohta. Samas ostjate jaoks ei tähenda

müügilepingute selline muutmine seda, et nad peaksid asuma elektrit ostma börsihinnaga,

vaid üksnes seda, et ostjad võtavad enda kanda Eesti ja Soome hinnaerinevuse. Kui Eesti

ja Soome hinnaerinevus puudub või kui see peaks muutuma Eesti kasuks, siis saavad ostjad

(sõltumata elektri) börsihinnast elektrit soodsama hinnaga kui müügilepingute seniste

tingimuste alusel. Selliselt taastatakse õiglus müügilepingute poolte vahelistes suhetes ja

samas ei toimu ka ostjate kulude ülemäärast tõusu.

Kostja arvestas müügilepingute sõlmimisel elektri hinna kalkuleerimisel, et Eesti ja Soome

elektri kolme aasta keskmine hinnavahe oli ainult 0,90 €/MWh. Müügilepingute kehtivuse

ajal on Eesti ja Soome elektri hinnavahe oluliselt suurenenud. Sellega on kaasnenud

müügilepingute poolte kohustuste vahekorra oluline muutmine, mistõttu on oluliselt

suurenenud kostja kulud ostjate jaoks börsilt elektri ostmisele.

Kostja ei saanud müügilepingute sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et Eesti ja Soome

elektri hinnaerinevus suureneb müügilepingute kehtivuse ajal kümnete eurodeni MWh

kohta ja jõuab märtsis 2022 tasemele 64,75 eurot/MWh kohta, millega tõusis

seitsmekümne kahe kordseks (7200%) võrreldes varasemaga. Kostja ei saanud ega saa

Eesti ja Soome elektri hinnaerinevuse suurenemist ega seda põhjustavaid asjaolusid

mõjutada. Kostja ei kanna seadusest ega müügilepingutest tulenevalt Eesti ja Soome elektri

hinnaerinevuse suurenemist põhjustavate asjaolude muutumise riisikot. Kui kostja oleks

teadnud, et Eesti ja Soome elektri hinnaerinevus suureneb mitukümmend korda, siis ei

oleks kostja müügilepinguid sõlminud nendes kokkulepitud tingimustel, vaid oleks

sõlminud müügilepingud sellistel tingimustel, nagu taotletakse nende muutmist

vastuhagis.

Kohustuste vahekord muutus juba alates augustist 2021. Kostja taotleb müügilepingute

muutmist tagasiulatuvalt alates 1. märtsist 2022.

Vastuhagi rahuldamine ei muudaks lepingute eesmärki ja olemust. Elektrienergia

müügilepingute eesmärgiks on elektrienergia müük, mitte elektrienergia müük

ilmtingimata hinnaga 35,63 eurot/MWh. Müügilepingute tingimuste muutmisega kaasneks

hagejate jaoks üleminek fikseeritud hinnalt mitte börsihinnale, vaid kombineeritud hinnale.

Kuna müüdavaks energiaks on ka pärast müügilepingute muutmist elektrienergia, siis ei

muutu müügilepingute olemus.

Hagejate etteheide, nagu kostja sooviks säilitada endale kogu algselt planeeritud

marginaali ja teisalt lükata hagejate kanda kogu algselt võetud äririski, on eksitav, kuna

Eesti ja Soome hinnaerinevuse riski kandmiseks oli eraldi hinnakomponent, mis

müügilepingute muutmise korral ei kuuluks enam hagejate poolt tasumisele. Seega

müügilepingute muutmisel läheks ühelt poolt hagejatele üle Eesti ja Soome hinnaerinevuse

risk, kuid teiselt poolt ei peaks nad enam maksma kostjale vastava riski maandamiseks

mõeldud hinnakomponenti.

7(19)

Tegelikkusele ei vasta hagejate väited, nagu ei oleks kostja teinud enne lepingute sõlmimist

teatavaks ja hagejad ei olevat saanud teada, et kostja pakutud fikseeritud hind koosnes

vastuhagis (p-s 2.4) väidetud komponentidest ning kostja arvestas fikseeritud hinda

pakkudes Eesti ja Soome elektri hinnaerinevusega (2,5 eurot/MWh). Kuna EKE Grupp

(s.o hagejad) ja Tervise Grupp (s.o Aktsiaselts Sanatoorium Tervis ja Osaühing Tervise

Paradiis) pidasid kostjaga läbirääkimisi ühiselt, võib eeldada, et kostja poolt Tervise

Grupile avaldatud asjaolud said teatavaks ka hagejatele ja hagejad olid müügilepingute

sõlmimisel teadlikud hinna fikseerimisel tähtsust omavatest asjaoludest, mh sellest, et

hinna fikseerimisel omab tähtsust ka Eesti ja Soome hinnavahe. Eesti ja Soome hinnavahe

kuulub müügilepingute sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka ja selle olulise

muutmisega kaasnes müügilepingute poolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mis

annab kostjale aluse nõuda müügilepingute tingimuste muutmist.

Käesoleval juhul ei tulene seadusest ega müügilepingutest, et kostja kannaks asjaolude

muutumise riisikot. Kostja ei saa tõendada seda, et ta ei kanna asjaolude muutumise

riisikot, kuna tegemist on negatiivse asjaoluga.

4. Hagejad vaidlesid vastuhagile vastu ning palusid jätta selle läbi vaatamata või

rahuldamata.

Kehtiv õigus ei võimalda kohtul vastuhagi alusena toodud asjaoludel hagejate ja kostja

vahel sõlmitud lepinguid muuta. Kostja viidatud VÕS § 97 lg 1 järgi võib kahjustatud

lepingupool nõuda lepingu muutmist mitte kohtult, vaid teiselt lepingupoolelt. VÕS § 97

ja Riigikohtu praktika järgi võib lepingupool nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu

muutmist konkreetsete eelduste täidetuse korral.

Vastuhagi rahuldamine muudaks müügilepingute eesmärki ja olemust. Hagejate ja kostja

vahel sõlmitud lepingute eesmärk oli ostetava ja müüdava elektri hind 2022. aasta lõpuni

fikseerida. Hagejad ja kostja sõlmisid lepingud, mis nägid ette fikseeritud hinnaga elektri

ostmise ja müümise. Elektri hinna fikseerimine oli lepingupoolte teadlik tahe, otsus ja

eesmärk. Hagejad teadsid, et peavad ostma elektrit fikseeritud hinnaga ka siis, kui elektri

börsihind langeb fikseeritud hinnast madalamale. Kostja pidi teadma, et peab müüma

elektrit fikseeritud hinnaga ka siis, kui sisendhinnad tõusevad fikseeritud hinnast

kõrgemale.

Vastuhagi järgi on kostja eesmärk muuta lepinguid selliselt, et säilitada endale ühelt poolt

kogu algselt planeeritud marginaal (2,5 €/MWh) ja teiselt pool lükata hagejate kanda kogu

algselt võetud äririsk. See ei ole VÕS §-s 97 ettenähtud poolte kohustuste esialgse

vahekorra taastamine. Soovides muuta fikseeritud hinnaga lepinguid muutuva hinnaga

lepinguteks, soovib kostja muuta lepingute olemust ja eesmärki.

Kostja tugineb selliste asjaolude muutumisele, mis ei olnud lepingute sõlmimise aluseks.

Kostja ei teinud enne lepingute sõlmimist teatavaks ja hagejad ei saanud teada, et kostja

pakutud fikseeritud hind koosnes vastuhagis väidetud komponentidest ning kostja arvestas

fikseeritud hinda pakkudes vastuhagis väidetud Eesti ja Soome elektri hinnaerinevusega

(2,5 €/MWh). Kuna Eesti ja Soome elektri hinnaerinevus ei kuulu lepingute sõlmimise

aluseks olnud asjaolude hulka, ei ole ka võimalik Eesti ja Soome elektri hinnaerinevuse

muutusele tuginedes VÕS §-i 97 kohaldada.

Kostja kannab asjaolude muutumise riisikot. Kostja kannab riski, et Eesti ja Soome elektri

hinnaerinevuse suurenemise tõttu võib hagejatega sõlmitud lepingutest tulenevate

kohustuste täitmine muutuda kostja jaoks koormavamaks ja kallimaks. Kostja ei ole

väitnud ega tõendanud, et pooled oleksid leppinud kokku teisiti.

8(19)

MAAKOHTU LAHEND

5. Maakohus rahuldas 29. septembri 2023. a otsusega hagi täies ulatuses ning mõistis

kostjalt hageja I kasuks välja põhinõudena 163 799 eurot 27 senti, hageja II kasuks 106 553

eurot 53 senti, hageja III kasuks 30 929 eurot 41 senti, hageja IV kasuks 4166 eurot 59

senti ja hageja V kasuks 107 011 eurot 48 senti. Samuti mõistis kohus kostjalt kõigi

hagejate kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

23. veebruarist 2023 kuni põhinõuete täitmiseni. Kostja vastuhagi jättis kohus

rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohus määras

menetluskulud kindlaks ning mõistis kostjalt välja hagejate menetluskulud.

5.1.

Otsuse põhjenduste kohaselt on 27. märtsil 2020 ja 30. märtsil 2020 poolte vahel

sõlmitud fikseeritud hinnaga elektrienergia müügilepingud, millega kostja müüjana

kohustus hagejatele müüma alates 1. juulist 2020 kuni 31. detsembrini 2022 elektrit

hinnaga 35,63 eur/MWh. Iga hagejaga lepiti kokku ka eeldatav ostukogus. Tarbimiskoguse

suurenemise korral rohkem kui 20% eeldatavast ostukogusest müüb kostja ostukogust

ületava tegeliku koguse elektribörsi North Pool Spot AS Eesti turupiikonna vastava tunni

hinnaga, millele lisandub marginaal 0,34 €/MWh.

Kostja tegi pärast lepingute sõlmimist hagejatele korduvalt ettepanekuid lepingute

muutmiseks, soovides muuta lepingute hinda ajavahemikul 1. märtsist 2022 –

31. detsembrini 2022 müüdava elektrienergia eest. Kostja teatas 21. veebruaril 2022

saadetud kirjas mh, et juhul, kui hagejad keelduvad lepingute muutmisest, ütleb kostja

VÕS § 196 korras lepingud erakorraliselt üles.

Vaidlust pole selles, et kostja hakkas alates aprillist 2022 esitama hagejatele elektri eest

arveid, milles lähtus kostja määratud hinnast, mis erineb müügilepingutes fikseeritud

hinnast. Arved on esitatud märtsist kuni detsembrini 2022 müüdud elektrienergia eest.

Hagejad on kostjale enne arvete esitamist kui ka hiljem teatanud, et peavad lepingutes

ettenähtust suuremas summas arvete esitamist õigusvastaseks. Hagejad siiski tasusid kostja

esitatud arved, põhjendades seda sooviga vältida olukorda, kus kostja lõpetab hagejate

elektriga varustatuse.

Hagejad on esitanud kohtule arvestused, millest nähtub, kui suur on aprillist detsembrini

2022 esitatud arvete osas müügilepingutele vastav osa ning seda ületav osa. Kostja

arvestustele vastu vaielnud ei ole. Ajavahemiku märts–detsember 2022 kohta on kostja

esitanud hagejatele arveid, milles müügilepingutes kokkulepitud osa ületavad summad

koos käibemaksuga on kokku järgmised: hageja I puhul 163 799 eurot 27 senti, hageja II

puhul 106 553 eurot 53 senti, hageja III puhul 30 929 eurot 41 senti, hageja IV puhul 4166

eurot 59 senti ning hageja V puhul 107 011 eurot 48 senti.

Maakohus pidas põhjendatuks lähtuda hagi lahendamisel kahju hüvitamise regulatsioonist

VÕS § 115 lg 1 alusel.

Ajavahemiku märts–detsember 2022 müüdud elektri osas ei vastanud müüdud elektri hind

hagejatega sõlmitud müügilepingutes kokkulepitud määrale, vaid ületas seda. Seega on

kostja lepinguid rikkunud (VÕS § 100). Kohus ei tuvastanud, et kostja rikkumine oleks

vabandatav, seega vastutab kostja lepingute rikkumise eest lepingutele mittevastavate

arvete esitamisega (VÕS § 103 lg 1). Hagejatele on tekitatud otsest varalist kahju (VÕS

§ 128 lg 3), sest hagejad tasusid elektri eest lepingutele mittevastavat kõrgemat hinda.

Samuti esineb põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) kostja rikkumise ja hagejatel tekkinud kahju

vahel. Kui kostja oleks esitanud müügilepingutele vastavaid arveid, oleksid hagejad

tasunud kostjale 787 408 euro 77 sendi asemel 374 948 eurot 49 senti (s.o 412 460 eurot

28 senti vähem).

9(19)

Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega, mille kohaselt oleksid hagejad võinud jätta nende

arvates õigusvastaselt küsitud osades tasumata, samuti seisukohaga, et hagejad on endale

ise kahju tekitanud. Kostja viidatud müügilepingute üldtingimuste p 3.6 käsitab kohtu

hinnangul olukorda, kus pooltel tekivad eriarvamused arvel toodud koguses või arvestatud

summas ning eriarvamust on võimalik lahendada arve kontrolli tulemusena. Sellele viitab

p 3.6 lause "Müüja kontrollib Ostja avaldust ja teatab Ostjale kontrolli tulemustest

mõistliku aja jooksul pärast Ostja teate kättesaamist". Praegusel juhul on kostja ühepoolselt

muutnud müüdava elektri hinna arvestamise tingimusi ning seejuures teatanud, et juhul,

kui hagejad keelduvad lepingute muutmisest, ütleb kostja lepingud erakorraliselt üles.

Hagejad on usutavalt selgitanud, et jätkasid arvete tasumist põhjusel, et vältida elektriga

varustatuse katkemist.

Hagejad ja kostja olid vastastikku teadlikud sellest, et hagejad ei nõustu kostja esitatavate

arvetega ning kostja ei pea hagejate vastuväiteid põhjendatuks. Selliselt puudub alus kostja

vastuväitel, et hagejad oleksid võinud jätta arved üldtingimuste p 3.6 järgi osaliselt

tasumata. Kui hagejad oleks jätnud arved osaliselt tasumata, tekkinuks kostjal

üldtingimuste p 6.7.1 alusel alus heita hagejatele ette müügilepingute olulist rikkumist ja

öelda seetõttu müügilepingud üles.

Hagejatele tekkinud kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127

lg 2) ning lepingutele mittevastavate arvete esitamisest tekkiv kahju oli kostjale lepingute

sõlmimise ajal ettenähtav ja kostja esitas lepingutele mittevastavaid arveid tahtlikult (VÕS

§ 127 lg 3).

Eelnevast tulenevalt jaatas kohus hagejate õigust nõuda kostjalt lepingutele mittevastavate

arvete esitamisega tekitatud kahju hüvitamist. Hagejad tuleb asetada olukorda, mis oleks

võimalikult lähedane olukorrale, kus kostja oleks esitanud lepingutele vastavaid arveid

(VÕS § 127 lg 1). Kostjat tuleb kohustada hüvitama lepingutele mittevastavate arvete

esitamisega hagejatele tekitatud kahju.

Kohus rahuldas ka hagejate viivisenõude VÕS § 113 lg 1 ja 2 alusel ning mõistis kostjalt

hagejate kasuks välja viivise seaduses sätestatud määras alates 23. veebruarist 2023.

5.2.

Vastuhagi ei pidanud kohus põhjendatuks, sest VÕS § 97 eeldused ei ole täidetud.

Lepingupool võib nõuda teiselt lepingupoolelt VÕS § 97 lg 1 alusel lepingu muutmist, kui

on täidetud VÕS § 97 lg-s 2 sätestatud eeldused. Kohus luges tõendatuks, et vaidlusaluse

ajavahemiku (märts–detsember 2022; maakohtu otsuses ekslikult märgitud 2020) osas

suurenesid kostja kulud hagejate jaoks börsilt elektri ostmisele oluliselt. Lepingute

sõlmimise aluseks olnud asjaolud on muutunud pärast lepingute sõlmimist. Eesti ja Soome

elektri hinnavahe oluline suurenemine on toimunud lepingute kehtivuse ajal.

VÕS § 97 alusel esitatud hagi lahendamisel peab kohus mh jälgima, et lepingutingimuste

muutmise tulemusel ei muutuks lepingu olemus ja eesmärk ja et oleks kinni peetud

lepinguvabaduse põhimõttest. Hagejate ja kostja vahel sõlmitud lepingute eesmärk oli

ostetava ja müüdava elektri hind 2022. aasta lõpuni fikseerida. Kostja on hagejatega

lepingute sõlmimise eelselt peetud kirjavahetustes kinnitanud, et tegu on 100% fikseeritud

Eesti hindadega ning Eesti hind on 100% fikseeritud. Kõikides hagejatega sõlmitud

lepingutes nähakse ette fikseeritud hinnaga elektri müüki ja ostu. Kohus nõustus

hagejatega, et elektri hinna fikseerimine oli lepingupoolte teadlik tahe, otsus ja eesmärk,

Juhul kui kohus asuks lepinguid muutma kostja soovitud viisil, tekitaks see olukorra, kus

fikseeritud hinna asemel oleks lepingutes muutuv hind. Kohtu hinnangul muutuks sellisel

juhul lepingute eesmärk.

Pooltel on vaidlus selles, kas kostja tegi hagejatele enne lepingute sõlmimist teatavaks, et

kostja pakutud fikseeritud hind koosnes kostja vastuhagis toodud komponentidest – Soome

10(19)

alusvara (elektri) hind 30,63 eurot/MWh; Eesti ja Soome elektri hinnaerinevus 2,5

eurot/MWh ja marginaal 2,5 €/MWh – ja et kostja arvestas fikseeritud hinda pakkudes

Eesti ja Soome elektri hinnaerinevusega.

Kuna müügilepingute sõlmimiseks pidas kostja ühiselt läbirääkimisi EKE Grupiga

(hagejatega) ning Tervise Grupiga, võib eeldada, et kostja poolt Tervise Grupile avaldatud

asjaolud said teatavaks ka hagejatele ja hagejad olid müügilepingute sõlmimisel teadlikud

hinna fikseerimisel tähtsust omavatest asjaoludest, muuhulgas sellest, et hinna

fikseerimisel omab tähtsust ka Eesti ja Soome hinnavahe. Samas ei saa siiski järeldada, et

28. oktoobri 2019. a e-kirjaga kostja poolt Tervise Grupile saadetud graafikud oleksid

saanud teatavaks hagejatele, sh et hagejad oleksid müügilepingute sõlmimisel olnud

teadlikud sellest, et hinna fikseerimisel omab tähtsust ka Eesti ja Soome hinnavahe.

Hagejad on tõendanud, et enne lepingute sõlmimist on kostja tutvustanud hagejatele

erinevaid hinnapakette, sh elektribörsi hinnal põhinevaid lahendusi, fikseeritud lahendusi

ja kombineeritud/kaalutud ehk osaliselt fikseeritud hinnaga lahendusi. Hagejad valisid

100% fikseeritud Eesti hinnaga lahenduse. Sellest saab järeldada, et hagejad ei soovinud

lepinguid sõlmides võtta aluseks Eesti ja Soome hinnavahe erinevust.

Seega ei kuulu Eesti ja Soome elektri hinnaerinevus lepingute sõlmimise aluseks olnud

asjaolude hulka ning Eesti ja Soome elektri hinnaerinevuse muutusele tuginedes ei ole

võimalik VÕS § 97 kohaldada.

Lisaks kannab vaidlusaluste müügilepingute puhul kostja riisikot (VÕS § 97 lg 2 p 3), et

Eesti ja Soome elektri hinnaerinevuse suurenemise tõttu võib hagejatega sõlmitud

lepingutest tulenevate kohustuste täitmine muutuda kostja jaoks koormavamaks ja

kallimaks. Teistsugust kokkulepet kostja tõendanud ei ole. Kohus nõustus hagejatega, et

100% fikseeritud Eesti hinnas kokkuleppimise eesmärk oligi see, et Eesti ja Soome

hinnavahe muutumise risk jääb täies ulatuses kostja kanda. Hagejad ei vastuta selle eest,

kui hinnaerinevuse riski kandmise eest kostjale makstav hinnakomponent ei kata tegelikku

hinnaerinevust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja palub esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha

uue otsuse, millega jätta hagejate hagi täises ulatuses rahuldamata ning rahuldada kostja

vastuhagi. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda.

Kostja tugineb apellatsioonkaebuses järgmistele põhilistele väidetele:

6.1.

Maakohus lahendas hagi ja vastuhagi ebaõiges järjekorras. Kuna vastuhagi

rahuldamine välistaks hagi rahuldamise, oleks maakohus pidanud lahendama esmalt

vastuhagi ja seejärel hagi.

6.2.

VÕS § 115 lõikest 1 tuleneva kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldused on

järgmised: 1) lepingu rikkumine; 2) kahju tekkimine; 3) põhjuslik seos lepingu rikkumise

ja tekkinud kahju vahel. Juhul kui üks nimetatud kolmest eeldusest puudub, siis ei teki ka

kahju hüvitamise kohustust. Isegi kui kostja rikkus müügilepinguid (ning vastuhagi jääb

rahuldamata), ei saanud lepingutele mittevastavate arvete esitamine tekitada hagejatele

kahju olukorras, kus hagejad teadsid arveid tasudes, et arved on lepingutele mittevastavad.

Hagejate vara vähenes mitte kostja poolt arvete esitamise, vaid hagejate poolt arvete

tasumise tulemusena. Lepingule mittevastavate arvete esitamine ei ole põhjuslikus seoses

hagejatel tekkinud kahjuga. Hagejatel võis tekkida kahju seoses lepingutele mittevastavate

arvete tasumisega, kuid arvete tasumine on hagejate endi tegu, mida ei saa ette heita

kostjale ega käsitleda kostja poolt lepingute rikkumisena. Kuna kahju hüvitamise

11(19)

kohustuse tekkimise kolmas eeldus ehk põhjuslik seos puudus, siis oleks tulnud jätta

hagejate hagi rahuldamata. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 115 lõiget 1 ja §

127 lõiget 4 olukorras, kus nende normide kohaldamise eeldused on täitmata.

6.3.

Müügilepingu p 3.6 kohaldumine või mittekohaldumine ei ole määrava tähtsusega

hagi rahuldamise seisukohalt. Hagejad oleksid võinud nende arvates kostja poolt enam

küsitud summad jätta maksmata ka olukorras, kus müügilepingute üldtingimustes ei

sisaldunuks p 3.6 või sellega sarnast regulatsiooni. Ükski õigusnorm ei kohusta isikut

maksma arvet osas, mis ületab kokkulepitud summat.

6.4.

Elektrituruseaduse § 90 lg 1 annab võrguühenduse katkestamise õiguse üksnes

võrguettevõtjale. Võrguühenduse katkestamise aluseks ei ole see, et tarbija jätab

elektrienergia avatud tarne eest tasumata muule isikule kui võrguettevõtja. Seega ei olnud

hagejatel vaja tasuda arveid selleks, et ei tekiks elektrikatkestust.

6.5.

Kuna hagejate põhinõuded oleks tulnud jätta rahuldamata, siis oleks tulnud jätta

rahuldamata ka viiviste nõuded.

6.6.

Maakohus määratles õigesti VÕS § 97 kohaldamise eeldused. Maakohus luges

otsuses (põhjenduste p-s 24) tõendatuks, et vaidlusaluse perioodi märts–detsember 2022

osas suurenesid kostja kulud hagejate jaoks börsilt elektri ostmisele oluliselt ja et

müügilepingute sõlmimise aluseks olnud asjaolud (Eesti ja Soome elektri hinnavahe

oluline suurenemine) on muutunud pärast lepingute sõlmimist (lepingute kehtivuse ajal).

Hagejatega sõlmitud lepingute eesmärk oli elektrienergia müük, mitte elektrienergia müük

ilmtingimata hinnaga 35,63 €/MW. Praeguses asjas esile toodud asjaoludel peaks olema

võimalik muuta elektrienergia müügilepingutes kokkulepitud hinda. Lepingute tingimuste

muutmisega kaasneks hagejate jaoks üleminek fikseeritud hinnalt mitte börsihinnale, vaid

kombineeritud hinnale.

6.7.

Maakohtu otsusest ei ole mõistetav, miks ei saa järeldada, et Tervise Grupile

avaldatud graafikud oleksid saanud teatavaks hagejatele. Maakohtu otsus on selles osas

vastuoluline ja põhjendamata ning maakohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 436 lõiget 1. Hagejad on 13. jaanuari 2023. a menetlusdokumendis

(p-s 9) omaks võtnud, et kostja pidas läbirääkimisi ühiselt hagejatega ning Tervise

Grupiga. Seega pidid kõik Tervise Grupile teatavaks saanud asjaolud saama teatavaks ka

hagejatele. Maakohus tuvastas, et hagejate esindajatele 28. oktoobril 2019 edastatud

dokumendis sisalduvad graafikud Eesti elektribörsi hindade ning Eesti-Soome hinnavahe

kohta. Tulenevalt asjaolust, et läbirääkimisi peeti ühiselt, oleks põhjendatud järeldus see,

et ka hagejatele sai teatavaks, et hinna fikseerimisel omab tähtsust ka Eesti ja Soome

hinnavahe.

6.8.

Ei ole oluline, kas hagejad soovisid lepinguid sõlmides aluseks võtta Eesti ja Soome

hinnaerinevust või mitte. Lepingu sõlmimise aluseks oleva asjaoluna saab käsitleda kostja

ootust, et Eesti ja Soome hinnavahe püsib stabiilne. Oluline on ka see, et kostja oleks

hagejat vastavast asjaolust teavitanud. Kuna kostja võttis Eesti ja Soome hinnavahe kui

ühe komponendi aluseks fikseeritud hinna 35,63 €/MWh kalkuleerimisel ja hagejatele oli

see teada, oli tegemist müügilepingute sõlmimise aluseks oleva ajaoluga, mille muutumise

korral (kui sellega kaasneb lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine) on

võimalik VÕS § 97 kohaldamine. Maakohtu vastupidine seisukoht on ebaõige. Maakohtu

otsus on vastuoluline selles osas, kas Eesti ja Soome hinnavahe kuulub lepingu sõlmimise

aluseks olnud asjaolude hulka või mitte.

6.9.

Kostja tõi 4. jaanuari 2023 menetlusdokumendis (p-s 2.4.2) välja, et kostjalt ei

saanud eeldada, et ta oleks pidanud ette nägema maagaasi hinna järsku tõusu, Vene

Föderatsiooni ja Ukraina vahelise sõjategevuse algust 24. veebruaril 2022 või Eesti ja

Soome vaheliste võrguühenduste läbilaskevõime ebapiisavust. Neil põhjustel on

12(19)

mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 7) tulenevalt vastuvõetamatu panna Eesti ja Soome

hinnaerinevuse ekstreemse suurenemise tagajärjed kostja kanda. Maakohus ei ole nende

väidete osas seisukohta võtnud ega kaalunud VÕS § 7 kohaldamist. Kostja poolt esile

toodud asjaolud andsid aluse VÕS § 7 kohaldamiseks.

6.10. Kostja tõi vastuhagis välja, et kui ta oleks teadnud, et Eesti ja Soome elektri

hinnaerinevus suureneb mitukümmend korda, siis ei oleks ta müügilepinguid sõlminud

nendes kokkulepitud tingimustel, vaid oleks sõlminud müügilepingud sellistel tingimustel,

nagu ta taotleb vastuhagis. Tegemist on VÕS § 97 lg 2 p-des 1, 2 ja 4 toodud VÕS § 97

kohaldamise eeldustega. Maakohus ei ole võtnud seisukohta, kas need eeldused esinevad

või mitte ja jättis tähelepanuta ka kostja tõendid, mis kinnitavad hinnaerinevuse

suurenemist põhjustavaid asjaolusid. Sellega rikkus maakohus TsMS § 442 lg-t 8.

6.11. VÕS § 97 kohaldamise eelduste esinemise tuvastamisel oleks maakohus pidanud

kaaluma

müügilepingute

tingimuste

muutmist

vastuhagis

taotletud

viisil.

Lepingutingimuste selline muutmine oleks taastanud poolte kohustuste tasakaalu.

6.12. Maakohus rikkus TsMS § 174 lõiget 1, mille kohaselt määrab kohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Hagejad on

maksnud riigilõivu liiga suures summas, mistõttu ei ole riigilõivuks kantud kulu

hüvitamine täies ulatuses põhjendatud. Maakohus mõistis kostjalt põhjendamatult välja

menetluskuludena hageja I kasuks 840 eurot, hageja IV kasuks 420 eurot ja hageja V

kasuks 420 eurot. Nende hagejate kasuks kostjalt väljamõistetud menetluskulude

summasid tuleks vastavate summade võrra vähendada juhul, kui ringkonnakohus jätab

maakohtu otsuse muus osas jõusse. Samas, kuna hagi oleks tulnud jätta rahuldamata ja

vastuhagi rahuldada, siis oleks tulnud ka menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta

hagejate kanda.

7. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Põhjenduste järjestus kohtuotsuses ei oma asja lahendamisel sisulist tähtsust. See on kohtu

vormistuslik valik ning see ei ole mõjutanud otsuse sisu ega asja lahendust.

Maakohus on hagejate nõuded õigesti lahendanud ja rahuldanud, kohaldades kahju

hüvitamise sätteid ning tuvastades kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused,

sealhulgas põhjusliku seose kostja tegevuse ja kahju vahel. Hagejad toimisid ratsionaalselt

ning valisid teguviisi, mis tagas neile kontrollitud ja ilmselt väiksemas mahus kahju

tekkimise, võrreldes võimaliku oluliselt suurema kahjuga (eelkõige arvestades võimaliku

asendustehingu

hinda

pärast

lepingu

ülesütlemist

ja

võimalikku

hagejate

majandustegevuse seiskumist). Hagejad olid kostjapoolse lepingurikkumise tõttu pandud

olukorda, kus neil oli valida vaid kahe kahjuliku tagajärjega käitumisviisi vahel. Kostja

rikkumine oli hagejatele kahju tekkimise põhjuseks ning põhjuslik seos on olemas.

Hagejad valisid väiksemate kahjulike tagajärgedega käitumisviisi.

Hagejad on viidanud nõuete õiguslike alustena alternatiivselt ka alusetu rikastumise

sätetele. Kui olekski alust tuvastada, et kahju hüvitamise sätted ei tule nõuete lahendamisel

arvesse, tuleks kohtul rakendada alusetu rikastumise sätteid ja rahuldada nõuded nende

sätete alusel.

Maakohus jättis vastuhagi põhjendatult rahuldamata. Kohus leidis õigesti, et lepingu, mille

sõlmimise eesmärk oli fikseerida hind kokkulepitud perioodiks, hinna muutmine VÕS § 97

lg 1 alusel kujutaks endast lepingu olemuse ja eesmärgi muutmist.

Maakohus leidis õigesti, et hinnavahe Eesti ja Soome elektribörsil ei olnud lepingute

sõlmimise aluseks olev asjaolu, mistõttu ei ole selle muutuse toimel võimalik VÕS § 97

lg-t 1 kohaldada. Maakohus tuvastas õigesti, et hagejad ei olnud müügilepingute

13(19)

sõlmimisel teadlikud, et kostja poolt fikseeritud hinna puhul omab tähtsust Eesti ja Soome

elektribörside hinnavahe. Samuti on ilmne, et lepingute sõlmimise aluseks oli hagejate

soov saada lepingute perioodi vältel fikseeritud hinna eest elektrit. Hagejad valisid paketi,

mille järgi pidi kostja neile pakkuma fikseeritud (st asjaoludest sõltumatu ja muutumatu)

hinnaga elektrienergiat. Kostjale oli teada, et hagejad soovivad sellist paketti, kuna ta oli

pakkunud hagejatele ka muid pakette ning hagejad olid valinud just fikseeritud hinnaga

paketi. Seega ei olnud Soome ja Eesti elektribörside hinnavahe lepingute sõlmimise

aluseks olev asjaolu, hoolimata sellest, et kostja ise võis seda oma toodete hinnastamisel

arvestada.

VÕS § 97 lg 2 punkti 3 kohaselt on lepingu muutmise nõudmine võimalik üksnes siis, kui

asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest või lepingust tulenevalt kahjustatud

lepingupool. Isegi juhul, kui oleks võimalik järeldada, et Eesti ja Soome elektribörside

hinnaerinevus oli müügilepingute aluseks olev asjaolu (millega hagejad ei nõustu), kandis

selle riski kostja. Fikseeritud hinnaga elektrienergia müügilepingut eristabki fikseerimata

hinnaga lepingust see, et börsihinna muutumise riski võtab enda kanda täielikult müüja.

Hea usu ega mõistlikkuse põhimõttega ei oleks kooskõlas järeldus, et kui asjaolude

muutusest tekkinud kahju on suur, siis ei pea seda kandma vastava riski enda peale võtnud

pool, vaid see pool, kelle kaitsmine vastava riski eest oli lepingu eesmärgiks.

Hagejad tasusid hagilt riigilõivu 5. mai 2022. a kohtumääruses märgitud summades. Kui

ringkonnakohus leiab, et hagejad on maakohtu menetluses tasunud riigilõivu liiga palju,

taotlevad hagejad enamtasutud riigilõivu tagastamist. Kui kohus leiab, et hagejatele

riigilõivu tagastamiseks alus puudub, siis on tegu põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga,

mille maakohus jättis õigesti kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus määras

menetluskuluna kindlaks ning mõistis kostjalt hagejate I, IV ja V kasuks menetluskuluna

välja hagiavaldustelt tasutud riigilõivude katteks rohkem kui vastavalt 2520 eurot,

560 eurot ja 2100 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 14 ja 15). Ringkonnakohus

teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab neid summasid ületavas ulatuses riigilõivu

kostjalt hagejate I, IV ja V kasuks välja mõistmata. Muus osas jätab ringkonnakohus

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke

põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg 2² järgi otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

9. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus eksis menetluskulude rahalise

suuruse kindlaksmääramisel TsMS § 174 lg 1 vastu, mille kohaselt määrab kohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

Hagiavalduselt seaduses sätestatud suuruses tasutud riigilõiv on menetlusosalise

põhjendatud menetluskulu (TsMS § 138 lg-d 1 ja 2), mis tuleb kostjal sõltuvalt hagi

rahuldamise ulatusest üldjuhul hagejale hüvitada. Samas ei ole hageja poolt seaduses

sätestatust enam tasutud riigilõivu väljamõistmine kostjalt põhjendatud.

9.1.

Algses hagiavalduses hagejate esitatud tuvastusnõuete hinna määras maakohus

sisuliselt 5. mai 2022. a määruses, kohustades hagejaid tasuma hagilt täiendavat riigilõivu

(tl 54–55). 13. aprilli 2023. a määrusega lubas maakohus algses hagiavalduses esitatud

tuvastusnõuete asemel sooritusnõuete esitamist ning luges hagejate 23. veebruari 2023. a

14(19)

avalduses esitatud nõuded esialgu nõutud eseme asemel teise eseme nõudmiseks TsMS

§ 376 lg 4 p 3 kohaselt (tl 153–154).

9.2.

Vaidlustatud kohtuotsuse sissejuhatuses märgitud tsiviilasja hinnast nähtuvalt on

maakohus 5. mai 2022. a määrusega määratud hagihindasid muutnud. Kohus võib TsMS

§ 136 lg 4 teise lause järgi muuta tsiviilasja hinda ka asja lahendava kohtulahendiga. Samas

on maakohus otsuses hagejate nõuete hagihindade määramisel eksinud.

9.3.

Muudetud hagi esitasid hagejad kohtule 23. veebruaril 2023 ning taotlesid sellest

ajast ka viiviste välja mõistmist esitatud põhinõuetelt. Raha maksmisele suunatud hagi

puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga (TsMS § 124 lg 1). Hagihind

arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi (TsMS § 133 lg 1). TsMS §-s 367 sätestatud

kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse TsMS § 133 lg 2 järgi hagi esitamise seisuga

arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale.

Hagejate n-ö edasiulatuvate viivisenõuete osas tuleb hagihinna määramisel ka praegusel

juhul lähtuda TsMS § 133 lg-st 2, leides summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud

viivise summale.

9.4.

TsMS § 123 järgi võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitamise aeg.

Kuna aga hagejate nõuded muutusid 23. veebruari 2023. a avaldusega selliselt, et sisuliselt

on tegemist uute nõudega, tuli hinna määramisel ringkonnakohtu hinnangul lähtuda uute

nõuete kohtusse esitamise ajast. VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivis

oli 23. veebruari 2023. a seisuga 10,5% (2,5% + 8%). Sellest lähtuvalt on hageja I nõuetelt

arvestatud hagihind 180 998 eurot 19 senti, hageja II nõuetelt arvestatud hagihind 117 741

eurot 65 senti, hageja III nõuetelt arvestatud hagihind 34 177 eurot, hageja IV nõuetelt

arvestatud hagihind 4604 eurot 8 senti ning hageja V nõuetelt arvestatud hagihind 118 247

eurot 69 senti.

Arvestades apellatsioonkaebuse ulatust, on tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses sama

(TsMS § 137 lg 1).

9.5.

Kuna hageja I hagi hagihinnaks on 180 998 eurot 19 senti, siis vajalik ja

põhjendatud riigilõiv sellelt on RLS § 59 lg 1 ja sama seaduse lisa 1 kohaselt 2520 eurot.

Sarnaselt on hageja IV hagi hagihinnalt 4604 eurot 8 senti vajalik ja põhjendatud riigilõiv

560 eurot. Hageja V hagi hagihinnalt 118 247 eurot 69 senti on vajalik ja põhjendatud

riigilõiv 2100 eurot.

9.6.

Apellatsioonkaebusest lähtudes on maakohus mõistnud kostjalt põhjendamatult

välja menetluskuluna hageja I kasuks 840 eurot, hageja IV kasuks 420 eurot ja hageja V

kasuks 420 eurot. Nende hagejate kasuks kostjalt väljamõistetud menetluskulude suurust

tuleb vastavate summade võrra vähendada.

10. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub lõppjäreldustes maakohtuga hagejate nõuete

rahuldamise osas. Samas tuleb ringkonnakohtu hinnangul muuta hagi rahuldamist

puudutavaid maakohtu otsuse põhjendusi.

11. Maakohus lähtus hagi lahendamisel kahju hüvitamise regulatsioonist (VÕS § 115

lg 1), leides, et kostja lepingurikkumise tõttu on hagejatel tekkinud kahju, kuna hagejad

tasusid elektri eest lepingutele mittevastavat kõrgemat hinda. Ringkonnakohus möönab, et

kokkulepitust kõrgema hinna nõudmisega on kostja lepinguid rikkunud, kuid kahju

hüvitamise kohustuse tekkimine VÕS § 115 lg 1 alusel eeldab mh põhjusliku seose (VÕS

§ 127 lg 4) tuvastamist lepingu rikkumise ja tekkinud kahju vahel. Ringkonnakohtu

hinnangul kostjale ette heidetud lepingurikkumise ja hagejatel tekkinud kahju vahel sellist

põhjuslikku seost ei ole. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et kõrgema hinna nõudmise ja

selle põhjal lepingutele mittevastavate arvete esitamise vahel ei ole vajalikku põhjuslikku

15(19)

seost olukorras, kus hagejad teadsid neid arveid tasudes, et arved on lepingutele

mittevastavad.

12. Samas saab hagejate põhinõuded ringkonnakohtu hinnangul rahuldada hagejate

esitatud alternatiivsel õiguslikul alusel. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt

isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib

üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui

kohustus langeb hiljem ära. Kohustuse täitmisena saadu tagastamisele suunatud alusetu

rikastumise nõude eeldused on VÕS § 1028 lg 1 järgi seega järgmised: teisele isikule on

midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks üle antud (st on tehtud sooritus),

mis on tehtud ilma õigusliku aluseta, st kohustust, mida sooviti sooritusega täita, ei ole

olemas, seda ei teki või langeb see pärast soorituse tegemist ära. Soorituse all VÕS § 1028

lg 1 tähenduses mõistetakse mistahes teadlikku ja eesmärgipärast võõra vara suurendamist.

12.1. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kostja täitis müügilepingutest tuleneva

elektrienergia tarnimise kohustuse nõuetekohaselt, kuid hagejad on tasunud selle eest

rohkem, kui nad oleksid olnud müügilepingute alusel kohustatud, puudub enammakstud

osades soorituseks õiguslik alus ning hagejad ostjatena saavad enamtasutu VÕS § 1028

lg 1 alusel tagasi nõuda. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kuna

sooritusega silmas peetavaks eesmärgiks peab olema teatava kohustuse täitmine, kuid

hagejate poolt esile toodud asjaoludel teadsid nad, et nad ei täida oma kohustusi kostja ees,

siis ei ole VÕS § 1028 kohaldatav. Arvete tasumist, milles oli märgitud müügilepingutes

kokku lepitust suurem müügihind, saab kokku lepitud hinda ületavas osas pidada

soorituseks VÕS § 1028 lg 1 tähenduses.

12.2. Kostja ei ole esitanud VÕS § 1028 lg 2 või § 1033 lg 1 kohaseid vastuväiteid ega

muid põhjendatud vastuväiteid, mis välistaksid hagejate nõuete maksmapaneku.

12.3. VÕS §-st 1028 tuleneva nõude puhul võib üleandja VÕS § 1032 lg 1 esimese lause

järgi saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Rahasumma alusetu üleandmise

korral tuleb see seega üleandjale tagasi maksta. Maakohtu tuvastatu kohaselt ei ole kostja

vaidlustanud hagejate arvestusi selle kohta, kui suur on aprillist detsembrini 2022 esitatud

arvete osas müügilepingutele vastav osa ning seda ületav osa. Kostja esitatud arvetes

moodustavad müügilepingutes kokkulepitut ületava osa hageja I puhul 163 799 eurot

27 senti, hageja II puhul 106 553 eurot 53 senti, kostja III puhul 30 929 eurot 41 senti,

hageja IV puhul 4166 eurot 59 senti ning hageja V puhul 107 011 eurot 48 sendi. Nende

arvestuste üle ei vaidle pooled ka apellatsioonimenetluses.

12.4. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hagejate põhinõuded käesolevas

otsuses esitatud põhjendustel.

13. Hagejate viivisenõuete rahuldamise osas ja kostja vastuhagi rahuldamata jätmise

osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Maakohus ei ole eksinud asjaolude

tuvastamisel ning on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti. Samuti ei

ole ringkonnakohus tuvastanud menetlusõiguse normide selliseid rikkumisi, mis võinuks

mõjutada otsust. Ringkonnakohus nõustub kõnealuses osas maakohtu otsuse

põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

13.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et VÕS § 97 lg 1 ei ole praegusel juhul

kohaldatav. Maakohus leidis õigesti, et lepingute, mille sõlmimise eesmärk oli fikseerida

hind kokkulepitud perioodiks, hinna muutmine VÕS § 97 lg 1 alusel tähendaks lepingu

olemuse ja eesmärgi muutmist.

13.2. Lepingupool võib nõuda VÕS § 97 lg 1 alusel lepingu muutmist, kui on täidetud

kõik sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud eeldused, üheks nendest eeldustest on see, et

16(19)

asjaolude muutumise riisikot ei kanna kahjustatud lepingupool (VÕS § 97 lg 2 p 3).

Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas Eesti ja Soome

elektribörside hinnavahe kuulus lepingute sõlmimise aluseks olevate asjaolude hulka ning

kas nimetatud asjaolu muutumise riisikot kandis kostja ise.

13.3. Hagejate ja kostja vahel sõlmitud müügilepingute eesmärk oli elektri hind hagejate

jaoks ajavahemikuks 1. juuli 2020 kuni 31. detsember 2022 fikseerida. Kostja pidi müüma

hagejatele elektrit hinnaga 35,63 eurot/MWh. See kokkulepe kehtis lepingute järgi küll

eeldusel, et eeldatavaid tarbimiskoguseid ei ületata rohkem kui 20%, kuid pooled ei ole

menetluses väitnud, et hagejad neid eeldatavaid tarbimiskoguseid ületasid.

13.4. Ringkonnakohus rõhutab, et lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka saab

lugeda ainult selliseid asjaolusid, mille olemasolu, saabumine või edasikestmine on

hõlmatud poolte ühisest arusaamast ja millel põhineb lepingu sõlmimise soov. Lepingu

sõlmimise aluseks olnud asjaolude määramisel ei saa üldjuhul lähtuda ühe lepingupoole

ootustest (vt VÕS I-Komm/Kull (2016), § 97, lk 454, komm 4.3.2.1; RKTKo 26.10.2010,

3-2-1-76-10, p 14).

Asja materjalidest nähtub ning pooled ka ei vaidle, et lepingute sõlmimisele eelnenud

läbirääkimiste käigus pakkus kostja hagejatele ka teisi lahendusi, sh elektribörsi hinnal

põhinevat tasu ja osaliselt fikseeritud hinnal põhinevat tasu. Seega ei ole põhjendatud

kostja väide, et poolte eesmärk lepingute sõlmimisel hõlmas üksnes elektrienergia müüki,

mitte fikseeritud hinnaga müüki.

13.5. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et Eesti ja Soome hinnaerinevus oli lepingute

sõlmimise aluseks olevaks asjaoluks, sest kostja oli hagejaid sellest teavitanud.

Ringkonnakohus kostja selle käsitlusega ei nõustu.

Hagejad valisid paketi, mille järgi pidi kostja neile pakkuma fikseeritud (st asjaoludest

sõltumatu ja muutumatu) hinnaga elektrienergiat. Kostjale oli teada, et hagejad soovivad

sellist paketti, kuna ta oli pakkunud hagejatele ka muid pakette ning hagejad olid valinud

just fikseeritud hinnaga paketi. Kostja pidi fikseeritud hinna pakkumisel ise otsustama,

milline hind talle sellise riski võtmist kompenseerib ning vajadusel leppima hagejatega

lisaks kokku täiendavat tagatised asjaolude muutumisest johtuvate riskide maandamiseks.

Kostja enda jaoks võis Soome ja Eesti elektribörside hinnavahe olla toodete hinnastamisel

oluline, kuid see ja muud võimalikud asjaolud, millest lähtuvalt kostja hagejatele müüdava

elektri hinna määras, ei puutunud hagejatesse ega olnud praegusel juhul lepingute

sõlmimise aluseks. Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et apellatsioonkaebuses viidatud

Riigikohtu 5. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-15 (p 34) ei ole praegusel juhul

asjakohane. Riigikohus ei käsitlenud selles otsuses sellist lepingut, mille eesmärgiks

olnuks hind mingiks ajaperioodiks fikseerida.

13.6. Eelmärgitut arvestades ei ole määravat tähtsust sellel, kas hagejad olid

müügilepingute sõlmimisel teadlikud, et kostja poolt fikseeritud hinna puhul omab tähtsust

Eesti ja Soome elektribörside hinnavahe. Siiski on maakohus ringkonnakohtu hinnangul

otsuses (p-s 26) menetlusõiguse norme rikkumata tuvastanud, et hagejate teadlikkus

nimetatud asjaolust ei ole tõendatud.

13.7. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti ka seda, et Eesti ja Soome

elektribörsi hinnaerinevuse muutumise riski kandis kostja (VÕS § 97 lg 2 p 3).

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et mõistlikkuse ja hea usu põhimõtetest tulenevalt ei ole

õige leida, et börsihindade muutuse riski kandis kostja, kuna muutus oli ettenägematult

suur. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

17(19)

Hagejad leiavad ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult, et VÕS § 97 lg 2 p 1 kohaselt on

muutuse ettenägematus eraldiseisev VÕS § 97 lg 1 kohaldamise eeldus, mis tähendab, et

see ei saa ühtlasi välistada VÕS § 97 lg 2 p 3 kohaldumist. Lepingu muutmist saab nõuda

üksnes juhul, kui üheaegselt asjaolude muudatus ei olnud kahjustatud poolele ettenähtav

ja ta ei kanna vastava muudatuse riski. Muudatuse ulatus, mille riski kahjustatud pool VÕS

§ 97 lg 2 p 3 tähenduses kannab, võib ringkonnakohtu arvates iseenesest tähtsust omada,

kuna lepingute siduvusest lähtumine (VÕS § 8 lg 2) ei saa viia hea usu põhimõtte

seisukohalt vastuvõetamatute lahendusteni (VÕS § 6 lg 2). Samas, kuna praegusel juhul

olid pooled lepingud sõlmitud ja hinna fikseeritud määratud tähtajaks (kuni

31. detsembrini 2022) ning börsihindade järsk tõus puudutab ainult lepingute viimast

aastat, siis peab kostja muutuse riski kandma täies ulatuses. Ringkonnakohus rõhutab ka

eelmärgitut, et Eesti ja Soome börsihindade erinevus ei olnud lepingute sõlmimise aluseks

olevaks asjaoluks VÕS § 97 lg 1 tähenduses.

13.8. Kuigi kostja vastuhagi täielik rahuldamine välistaks hagejate hagi rahuldamise

(TsMS § 373 lg 1 p 2), ei pidanud maakohus tingimata lahendama kõigepealt vastuhagi ja

seejärel hagi. Kohtul oli kohustus kontrollida nii hagi kui ka vastuhagi õiguslikku

põhjendatust (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1), liiatigi leiab kostja jätkuvalt ka

apellatsioonkaebuses, et hagejate hagi ei saaks rahuldada isegi juhul, kui kostja vastuhagi

jääks rahuldamata. Hagide lahendamise järjekord ei saanud mõjutada maakohtu

lõppjäreldusi.

14. Ringkonnakohus ei muuda maakohtu määratud menetluskulude jaotust.

Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg 1 ja § 171

lg 1 alusel kostja kanda, sest asja sisuline lahendus esitatud apellatsioonkaebuse alusel ei

muutu ning menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud menetluskulud ei

kuuluks TsMS § 178 lg 4 järgi hüvitamisele.

15. Ringkonnakohus

määrab

TsMS § 174

lg-st 3

lähtudes

kindlaks

ka

apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse.

15.1. Hagejate 20. veebruaril 2024 ringkonnakohtule esitatud nimekirja kohaselt on

hagejate menetluskulud apellatsiooniastmes kokku 6451 eurot (käibemaksuta), millele

lisandub 20. veebruari 2024. a ringkonnakohtu istungil osalemise kulu vastavalt esindajate

tunnitasu (A. Ots 295 eurot ja K. Linnart-Herm 190 eurot) ja istungi toimumisaja

korrutisele. Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Vandeadvokaat A. Ots on osutanud

õigusabi mahus 7,9 tundi tunnihinnaga 280 eurot ning 4 tundi tunnihinnaga 295 eurot ja 2

tundi tunnihinnaga 190 eurot. Vandeadvokaat K. Linnart-Herm on osutanud õigusabi

mahus 14,1 tundi tunnihinnaga 190 eurot. Ringkonnakohtu 20. veebruari 2024. a istung

kestis 1 tund.

Hageja kinnitavad, et kulud on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176

lg 5) ning et menetluskulud, mille kindlaksmääramist hagejad taotlevad, ei sisalda

käibemaksu. Hagejad paluvad mõista iga hageja kasuks välja 1/5 hüvitamisele kuuluvatest

esindajakuludest.

15.2. Kostja leiab 22. veebruaril 2024 esitatud vastuväites, et hagejate esindajakulude

vajalik ja põhjendatud suurus ei saa ületada 3173 eurot 33 senti. Hagejate esindajate

tunnitasud 295 eurot, 280 eurot ja 190 eurot on ebamõistlikult suured. Põhjendatud

tunnitasu suuruseks võiks pidada 180 eurot (arvestamata käibemaksu).

Hagejate esindajate 20. veebruari 2024. a transpordikulust Tallinn-Tartu saaks

hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu, milleks on nt

bussipileti või autokütuse maksumus. Seadus ei võimalda mõista menetlusosaliselt välja

hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest.

Ringkonnakohtu istungiks valmistumiseks on esindajatel nimekirjast nähtuvalt kulunud

18(19)

kokku 6 tundi. Kostja arvates võib põhjendatud ajakuluks pidada kokku 3 tundi, s.o 1 tund

ja 30 minutit mõlemale esindajale. Apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele on

esindajatel kokku kulunud 16,7 tundi. Kostja arvates ei saa apellatsioonkaebuse vastuse

mahtu arvestades vajalik ja põhjendatud ajakulu ületada 8 tundi.

15.3. TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse

asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga

(vt nt RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785/114, p 31.3; RKTKo 27.05.2020, 2-17-16812/57,

p 19.2). Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust

(vt nt RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Esindaja põhjendatud tunnitasu suurus

sõltub eelkõige asja ning vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja

kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks

menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14;

13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25).

15.4. Ringkonnakohtu hinnangul on hagejate esindajakulu vajalik ja põhjendatud

osaliselt. Apellatsioonkaebusele vastuse koostamise vajalik ja põhjendatud ajakulu on

praeguse asja keerukust ja mahukust ning hagejate esindajate kvalifikatsiooni arvestades

kokku 10 tundi, sh A. Otsal 5 tundi ja K. Linnart-Hermil 5 tundi. Asi on küll õiguslikult

võrdlemisi keerukas, kuid materjalide maht ei ületa keskmist. Üks hagejate esindajatest

esindas hagejaid ka maakohtu menetluses ning oli seega vaidluse asjaoludega eelnevalt

kursis. Apellatsioonimenetluses pooled suures osas ka kordavad juba maakohtu

menetluses esitatud argumente. Eeltoodut arvestades ei saa ka ringkonnakohtu istungiks

ettevalmistamise vajalik ja põhjendatud aeg ületada kahte tundi kummagi esindaja jaoks.

15.5. Hagejad on palunud hüvitada ka esindajate ringkonnakohtu istungile sõidule

kulunud aja (Tallinn-Tartu), lähtudes tunnitasust 190 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul

saab seda ajakulu hüvitada vaid osaliselt. Riigikohtu 12. juuni 2013. a määrusest

tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13 tulenevalt ei võimalda TsMS §-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 mõista

menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud

aja eest. Riigikohus on hilisemas praktikas pidanud võimalikuks kohaldada lepingulise

esindaja poolt sõidule kulutatud aja eest makstava tasu hüvitamisele analoogia korras

Justiitsministri 26. juuli 2016 määruse nr 16 "Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja

kulude hüvitamise kord" (kord) paragrahvi 151 (RKTKm 29.09.2021, 2-14-63261/149,

p 12). Korra § 151 näeb ette sõidule kulutatud aja eest tasu maksmise alates 29. jaanuarist

2018. Hagejate esindajad osutavad õigusabiteenust Tallinnas asuva advokaadibüroo

kaudu. Kohtuistung toimus Tartu kohtumajas. Tallinna ja Tartu vahemaa on ühte suunda

arvestades 180 kilomeetrit. Sellest lähtuvalt kuulub korra § 151 p 4 kohaldades kummagi

esindaja ajakulu hüvitamisele 30 euro ulatuses (käibemaksuta).

15.6. Muud hagejate esindajate toimingud on asja mahtu ning keerukust arvestades

asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja

vajalikud.

15.7. Hagejate menetluskulude nimekirjas märgitud esindaja A. Otsa tunnitasud

295 eurot ja 280 eurot on ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatult suured.

Ringkonnakohus peab põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja kuni 200-eurost tunnitasu

(arvestamata käibemaksu). Sellest suuremad tunnitasud ületavad oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu. Seejuures arvestab ringkonnakohus seda, et tegemist ei

olnud keskmisest keerukama ega mahukama tsiviilasjaga.

19(19)

15.8. Eelmärgitust lähtudes saab hagejate esindaja A. Otsa toimingute põhjendatud ja

vajalikuks ajakuluks apellatsioonimenetluses lugeda 8,9 tundi (sh osalemine

ringkonnakohtu istungil 1 tund) ning põhjendatud tunnitasuks 200 eurot. Hagejate esindaja

K. Linnart-Hermi toimingute põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks apellatsioonimenetluses

saab lugeda 8,4 tundi (sh osalemine ringkonnakohtu istungil 1 tund) ning põhjendatud

tunnitasuks 190 eurot. Sellele lisandub hüvitis kummagi esindaja ringkonnakohtu istungile

sõidule kulutatud aja eest 30 eurot.

15.9. Eeltoodut

arvestades

määrab

ringkonnakohus

hagejate

hüvitatavate

menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 3436 eurot [(8,9×200) + 30 + (8,4×190) +

30] ning mõistab lähtudes hagejate taotlusest kostjalt iga hageja kasuks välja 687 eurot 20

senti (1/5).

16. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt hagejate taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

17. Lähtudes TsMS § 150 lg 1 p-st 1 ja § 150 lg-st 4 ning hagejate apellatsioonkaebuse

vastuses esitatud taotlusest tuleb hagejatele I, IV ja V tagastada nende poolt käesoleva

otsuse põhjenduste p-s 9.5 märgitud enamtasutud riigilõivud, kandes need summad Ellex

Raidla Advokaadibüroo OÜ kontole numbriga EE502200221001145400.

(allkirjastatud digitaalselt)