3-23-1318/50 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.03.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1318

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.05.2023 otsuse

nr 12211140101-1 tühistamiseks ning vastustaja

kohustamiseks

Y kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.05.2023 otsuse

nr 12211140088-1 tühistamiseks ning vastustaja

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja I X ja kaebaja II Y, esindaja vandeadvokaat

Aleksei Ratnikov

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja RL

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19.09.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X ja Y apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 07.03.2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta X ja Y apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

19.09.2023 otsus muutmata.

2. Jätta X ja Y menetluskulud osas, milles neile on antud menetlusabi, riigi kanda ja

ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Tõlkida

kohtuotsuse

sissejuhatus,

resolutsioon,

edasikaebamise

kord

ja

ringkonnakohtu põhjendused vene keelde.

4. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebajate nimed, sünniajad ja Eestisse

saabumise kuupäev tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 22.04.2024 (HKMS § 212

lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-23-1318

2(9)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanikud X (sünd. XX.XX.XXXX; kaebaja I) ja tema ema Y (sünd

XX.XX.XXXX; kaebaja II) lahkusid Venemaalt, saabusid Soome kaudu XX.XX.XXXX

Eestisse ja esitasid 14.11.2022 rahvusvahelise kaitse taotlused. Kaebajad põhjendasid taotlusi

Venemaa riigivõimust erinevate poliitiliste vaadetega ja selgitasid, et on Ukrainas toimuva sõja

vastu. Kaebaja I kardab ka mobilisatsiooni ja Ukrainasse sõdima saatmist.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 12.05.2023 otsusega nr 12211140101-1 kaebaja I

taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel

põhjendamatuks ja lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi, tegi väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7² lg-te 1, 1¹ ja 4 alusel ettekirjutuse vabatahtliku

täitmistähtajaga 7 päeva lahkumiseks Venemaale ning kohaldas VSS § 7⁴ lg 1 alusel

sissesõidukeeldu 3 aastaks lahkumiskohustuse täitmisest arvates.

Kaebajat I ei ole alust tunnustada pagulasena. Tal on välja kujunenud riigivõimust erinev meelsus

ja ta väljendab seda valimistel opositsiooniliidrite poolt hääletades, kuid valimised on salajased.

Ta ei ole osalenud Venemaal sõjavastastel meeleavaldustel. Ta kirjutas pärast 24.02.2022 alla

ühele sõjavastasele petitsioonile ja on avaldanud sotsiaalmeedias sõjavastaseid kommentaare,

kuid ei ole sattunud sellega ametivõimude tähelepanu alla. Tal ei olnud Venemaal oma poliitiliste

vaadete tõttu mingeid probleeme. Kaebaja I käis 2022. a märtsis Tallinnas ja Vilniuses Ukrainat

toetaval meeleavaldusel ning passis olevate templite järgi käis ajavahemikus märts kuni august

2022 kuuel korral Eestis ja ühel korral Soomes, kuid ka sellest ei tekkinud Venemaa

ametiasutustega probleeme, sh piiri ületades. Seega pole usutav, et Venemaa ametiasutused on

kaebaja I vaadetest teadlikud või omistavad talle opositsioonilisi, sh sõjavastaseid vaateid.

Puudub alus arvata, et kaebajal I oleks Venemaal ohtlik elada, tulenevalt tema poliitilisest

meelsusest. Pärast 2022. a septembris Eestisse saabumist on kaebaja I osalenud ühel Venemaa

suursaatkonna ees toimunud sõjavastasel meeleavaldusel, kuid ei teinud seal midagi, millega

oleks eriliselt silma jäänud. Kaebaja I sotsiaalmeediakontodel on vähe postitusi ja jälgijaid,

aktiivsem tegevus algas alles pärast Eestisse saabumist ja eriti pärast 28.04.2023 vestlust PPA-s.

Pole teada, et päritoluriiki tagasi pöörduvaid Venemaa kodanikke karistatakse pelgalt välismaal

Venemaa saatkonna ees meeleavaldamise eest. Kaebaja I ja tema ema on saatnud Eestist oma

Ukrainas elavale sugulasele paki, kuid nad kasutasid Eesti postiteenust ja USA

rahaülekandeteenust, mistõttu pole usutav, et Venemaa ametivõimud on sellest teadlikud. Ka

kaebaja I hirm mobilisatsiooni ees ei ole objektiivsete asjaoludega põhjendatud. Ta on 33-aastane

mees, kes tervislikel põhjustel ei ole läbinud ajateenistust. Ta ei ole saanud kutset ilmuda

sõjaväekomissariaati või mobilisatsioonikutset. Pole usutav, et kaebaja I suunatakse tema tahte

vastaselt Ukrainasse sõdima. Kaebaja I profiili arvestades pole tõenäoline, et tal tekib Venemaale

tagasipöördumise korral piiril probleeme, mida saaks käsitada tagakiusamisena.

Kaebaja I ei vaja täiendavat kaitset, sest teda ei ähvarda Venemaale tagasi pöördumise korral

reaalne ja tegelik oht. Venemaa territooriumil ei toimu sellist relvakonflikti, mis võiks ohtu seada

3-23-1318

3(9)

iga Venemaa territooriumil elava isiku elu. Samuti puudub alus arvata, et kaebajat I ohustaks

Venemaal surmanuhtlus või muu inimväärikust alandav kohtlemisviis.

Kaebajale I on põhjendatud teha vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutus. Kaebajal I

puuduvad Eestis majanduslikud huvid, mis võiks mõjutada lahkumisettekirjutuse tegemist. Tal

ei ole Eestis sugulasi peale ema, kes on samuti varjupaigataotleja. Pole teada terviseprobleeme,

mis takistasid tagasipöördumist. Kuna kaebaja I on Venemaa kodanik, kellel on kehtiv Venemaa

pass, ta on elanud kogu oma elu Venemaal ja seal elavad ka tema sugulased, siis tuleb sihtriigiks

määrata Venemaa. Proportsionaalne on kohaldada 3-aastast sissesõidukeeldu. Puuduvad

asjaolud, mis annaks aluse sissesõidukeelu tähtaega vähendada või jätta see kohaldamata.

3. PPA luges 12.05.2023 otsusega nr 12211140088-1 kaebaja II taotluse VRKS § 20 lg 1 alusel

põhjendamatuks ja tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta, tegi VSS

§ 7² lg-te 1, 1¹ ja 4 alusel ettekirjutuse vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva lahkumiseks

Venemaale ning kohaldas VSS § 7⁴ lg 1 alusel sissesõidukeeldu 3 aastaks lahkumiskohustuse

täitmisest arvates.

Kaebajat II ei ole alust tunnustada pagulasena. Tema vaated on Venemaa riigivõimu ja Ukraina

sõja vastased, kuid ta ei ole oma poliitilist meelsust Venemaal avalikult väljendanud, sh

sotsiaalmeedias. Ta on rääkinud oma vaadetest kolleegidele ja tuttavatele, kuid sellest pole

tekkinud mingeid probleeme. Ta pole osalenud sõjavastastel meeleavaldustel. Tal puuduvad

kokkupuuted Venemaa politsei või julgeolekuasutustega. Ta ei kuulu ühessegi parteisse või

organisatsiooni. Pole alust arvata, et kaebaja II töölepingut inglise keele õpetajana ei pikendatud

tema poliitiliste vaadete tõttu. Venemaalt lahkumisel ei tekkinud samuti probleeme. Seega pole

usutav, et Venemaa ametiasutused on kaebaja II vaadetest teadlikud või omistavad talle

opositsioonilisi, sh sõjavastaseid vaateid. Kaebaja II on külastanud enne 2022. a septembrit

korduvalt Eestit, sh sama aasta suvel. Kaebaja II selgitas, et Eestist sai saata raha Ukrainas elavale

sugulasele. Pole alust arvata, et Venemaa ametivõimud on sellest teada saanud. 2022. a

septembris ja 2023. a jaanuaris osales kaebaja Eestis Venemaa suursaatkonna ees toimunud

meeleavaldusel, kuid jäi seal tagaplaanile. Kaebaja II saatis Eestist paki oma Ukrainas elavale

sugulasele, kuid kasutas Eesti postiteenust ja USA rahaülekandeteenust, mistõttu pole usutav, et

Venemaa ametivõimud on sellest teadlikud. Kaebaja II profiili arvestades pole tõenäoline, et tal

tekiks Venemaa piiri ületades probleeme, mida saab käsitada tagakiusamisena.

Kaebaja II ei vaja täiendavat kaitset ning talle on põhjendatud teha vabatahtliku täitmistähtajaga

lahkumisettekirjutus ja kohaldada sissesõidukeeldu kaebajaga I sarnastel põhjustel.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 12.05.2023 otsuse nr 12211140101-1

tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja I taotlus uuesti läbi (haldusasi nr 3-23-

1318). Y esitas kaebuse PPA 12.05.2023 otsuse nr 12211140088-1 tühistamiseks ning PPA

kohustamiseks vaadata kaebaja II taotlus uuesti läbi (haldusasi nr 3-23-1319). Halduskohus liitis

kaebused ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-23-1318.

Kaebajad kordasid kaebustes varem PPA-le esitatud seisukohti, sh rõhutasid oma Venemaa

riigivõimu ja Ukraina sõja vastaseid vaateid, ning leidsid, et neid ähvardab Venemaale

tagasipöördumise korral tagakiusamine. PPA rikkus uurimispõhimõtet ega arvestanud kaebajate

selgituste ja tõenditega. Pole tähtis, et seni ei ole kaebajaid Venemaal taga kiusatud.

Repressioonid Venemaal tugevnevad iga päevaga ja ohus on kõik elanikud. Kaebajate tegevus

Eestis, sh osalemine meelevaldustel, on kindlasti Venemaa ametiasutustele silma jäänud.

Kaebajal I on põhjust karta mobiliseerimist, sest ta on tunnistatud sõjaolukorras

sõjaväeteenistuseks kõlbulikuks. Mida kauem sõda kestab, seda rohkem mehi on vaja rindele

saata. Mobilisatsioonist kõrvalehoidumise eest võidakse kaebajat I karistada. Kaebajate

väljasaatmine on vastuolus VSS §-s 171 sätestatud keeluga. Sissesõidukeeld on

ebaproportsionaalne. Kaebajad ei kujuta ohtu Eesti riigile.

3-23-1318

4(9)

5. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktide põhjenduste juurde.

6. Tallinna Halduskohus jättis 19.09.2023 otsusega kaebused rahuldamata (resolutsiooni p-d

1 ja 2) ning kaebajatele antud menetlusabiga seotud menetluskulud riigi kanda ja muud

menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 3). Halduskohus nõustus vaidlustatud

haldusaktide põhjendustega neid kõiki kordamata (HKMS § 165 lg 2).

Enne Venemaalt lahkumist ei kiusatud kaebajaid taga VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Kaebajatel on

Ukraina sõja vastased vaated, kuid nad pole poliitiliselt aktiivsed. Nad ei olnud Venemaa

ametiasutuste huvisfääris. Kaebajatel võib olla ebakindlus tuleviku ees, kuid neid ei ähvarda

Venemaale tagasipöördumise korral tagakiusamine.

Kaebaja I on selgitanud, et ta kardab mobilisatsiooni ja Ukraina sõtta saatmist; ta on oma

vaadetelt patsifist ja Ukraina sõja vastu; ta ei soovi elada totalitaarses riigis. See pole

tagakiusamise ohu tuvastamiseks piisav. Kuigi on usutav, et kaebaja I ei toeta Ukraina sõda ja

Putini režiimi, ei ole usutav, et ta lahkus Venemaalt põhjusel, et tema elu muutus seal sõja- ja

võimuvastaste vaadete tõttu väljakannatamatuks ja ohtlikuks. Kaebajaga I sarnaste vaadetega

inimesi on Venemaal palju, kuid nad kõik ei ole ametiasutuste tähelepanu all. Kaebaja I on olnud

oma poliitilise meelsuse väljendamisel vaoshoitud ning pole teada, et keegi oleks tema peale

kaebusi esitanud. Kaebaja I töötas enne Venemaalt lahkumist riigieelarvelises asutuses, kus tal

ei olnud probleeme, mida saaks käsitada tagakiusamisena. Kuna kaebaja I puudus pikka aega

töölt, pole põhjust imestada, et ta töösuhe lõpetati. Seda ei saa seostada kaebaja I poliitiliste

vaadetega. Kaebaja I lõpetas meeleavaldustel osalemise juba 2012. a-l, sest kartis politsei poolset

vägivalda. Kaebaja I osales pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas ühel meeleavaldusel

Tallinnas ja teisel Vilniuses, kuid pöördus seejärel Venemaale tagasi. Neil meeleavaldustel

osalemine ei olnud tema reiside peamine eesmärk, vaid tegu oli turismireisidega. Kaebaja I ei

esitanud kummalgi korral rahvusvahelise kaitse taotlust. Pärast Venemaalt lahkumist toimunud

meeleavaldustel pole kaebajal I olnud aktiivset rolli (nt korraldaja, esineja, agitaator) ning ta ei

ole saanud sellega seoses Venemaa ametiasutustelt mingeid hoiatusi või ähvardusi. Piisav pole

see, et ta on osalejana jäänud mõnele Eesti meedias meeleavaldust kajastavale fotole, sest ta ei

erine kuidagi n-ö tavalisest meeleavaldajate massist. Venemaa ametiasutustel ei ole ressursse, et

jälitada ja vangistada igaühte. Pole usutav, et kaebaja I jätkaks Venemaal oma sõjavastase

meelsuse väljendamist sotsiaalmeedias, sõltumata tagajärgedest, sest ta on seni käitunud väga

alalhoidlikult. Kaebaja I ütlustest ei saa järeldada, et poliitilised vaated oleksid talle

fundamentaalselt olulised. Kaebaja I senised piiriületused ei ole köitnud Venemaa ametiasutuste

tähelepanu. Hüpoteetiline tagakiusamise oht ei anna alust saada rahvusvahelist kaitset. Kaebaja

I käitumine varjupaigamenetluse ajal viitab püüdele tekitada kunstlikult alus rahvusvahelise

kaitse saamiseks. See ei suurenda kaebuse edukust, kuid vähendab kaebaja I usaldusväärsust. On

usutav, et kaebaja I püüab enne Venemaa piiri ületamist kustutada teabe, mis võiks tekitada huvi

Venemaa ametiasutustes. Päritoluriigi teave ei kinnita, et kõik Venemaa kodanikud satuvad

tavapärasest põhjalikumasse piirikontrolli, sh aegunud viisa korral. Pelgalt piiril küsitlemine ei

tähenda tagakiusamist. Varjupaigamenetlus Eestis on konfidentsiaalne. Kaebaja I sai Venemaalt

lahkuda, hoolimata osalisest mobilisatsioonist.

Kaebaja I pole tervislikel põhjustel läbinud ajateenistust. Ta on teenistuseks kõlbulik üksnes

sõjaolukorras ja ka siis eeldatavasti tagalas. Venemaa territooriumil ei toimu sõda, mistõttu

üldmobilisatsiooni võimalus on pigem teoreetiline. Päritoluriigi info kohaselt ähvardab

mobiliseerimine eelkõige sõjaalase kogemusega ja spetsialiseerumisega reserviste. Kaebaja I

vanus (33 aastat) koos tema terviseseisundiga ei anna alust arvata, et ta kutsutakse ajateenistusse

sõjalist väljaõpet saama ja seejärel saadetakse Ukrainasse sõdima. Kaebaja I ei ole saanud

mobilisatsioonikutset ja selle saamine on väga ebatõenäoline. Tõenäoliselt ei teki tal Venemaa

piiri ületamisel probleeme seoses mobilisatsioonist kõrvale hoidmisega.

3-23-1318

5(9)

Kaebaja II töötas koolis inglise keele õpetajana tähtajalise töölepinguga. Kuigi kaebaja II väitel

avaldas ta oma sõjavastaseid vaateid töökaaslastele ja sugulastele, ei kaevanud tema peale keegi.

Piiratud isikute ringile isiklikes vestlustes oma seisukohtade kirjeldamine ei ole poliitilise

meelsuse avalik väljendamine. Kaebaja II väide, et tema tööleping lõpetati sõjavastaste vaadete

tõttu, on oletuslik. Kaebaja II ei välista, et tal oleks võimalik leida uuesti tööd õpetajana. Veenev

pole tema seisukoht, et ta ei saaks seda tööd jätkata ideoloogilistel põhjustel. Kaebaja II õpetas

inglise keelt, mis ei ole otseselt seotud maailmavaate kujundamisega. Samas poleks kaebaja

soovimatus töötada erialasel tööl oma poliitiliste vaadete tõttu ka piisav, et möönda

tagakiusamist. Kaebajal II oleks võimalik teha muud tööd, samuti on tal õigus riiklikule

pensionile, millest ta saab elatuda. Venemaa riigivõim ei ole kaebaja II vastu mingil viisil huvi

tundnud. Kaebaja II on korduvalt reisinud välismaale ja pöördunud tagasi Venemaale (viimati

2022. a suvel). Kaebaja II poliitilised vaated pole nii püsivad või fundamentaalsed, et ta asuks

neid Venemaal avalikult väljendama ning see võiks kaasa tuua tema tagakiusamise. Kaebaja II

lõpetas meeleavaldustel osalemise juba 2012. a-l ja pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas on

allkirjastanud ühe petitsiooni. Kaebaja II on olnud vaoshoitud ja alalhoidlik oma poliitilise

meelsuse väljendamisel. Kaebaja II on alles Eestis asunud jagama poliitilise sisuga postitusi

sotsiaalmeedias, kuid tema konto jälgijate arv on väike. Tõenäoliselt on kaebaja II tegelik

Venemaalt lahkumise põhjus hirm, et kaebaja I mobiliseeritakse, kuid see ei ole rahvusvahelise

kaitse saamiseks piisav, sest kaebaja II ei sõltu oma täisealisest pojast. Kaebaja II ei toetanud

Venemaal elades oma Ukrainas elavaid sugulasi, vaid hakkas seda tegema alles Eestis. Seega

pole tõenäoline, et Venemaa pankadelt võiks laekuda kaebajat II ohustavat teavet. Pealegi abistas

kaebaja II oma Ukrainas elavaid sugulasi, mitte otseselt Ukraina riiki või sõjaväge, mistõttu ei

ole tõenäoline, et sellele järgneks tõsised sanktsioonid. Kaebaja II profiil ei ole selline, et ärataks

huvi mh piiriületusel.

Pole tähtis, et kaebajad peavad Eestit turvaliseks ja soovivad siin elada. Pole alust arvata, et

väljasaatmise välistaks kaebajate tervislik seisund. Kaebaja I skolioos ning kaebaja II

kõrgvererõhutõbi ja südamepuudulikkus on ravitavad ka Venemaal.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X ja Y paluvad apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ja

teha uus otsus, millega rahuldada kaebused.

Kaebajad on piisavalt põhjendanud oma rahvusvahelise kaitse vajadust. Kohtu hinnangud on

subjektiivsed ja põhjendamata, kaebajate seisukohad on jäetud tähelepanuta.

Kaebaja I on selgitanud, et tal kujunesid juba lapsepõlves välja liberaalsed ja demokraatlikud

vaated ning ta on toetanud ja valinud V. Putiniga opositsioonis olevaid poliitikuid. Kaebaja I on

olnud Venemaa anneksioonide vastu. Kaebaja I on põhistanud, et Venemaa ametiasutused võivad

olla teadlikud kaebaja I vaadetest. Kohtu järeldus, et töölt vallandamise põhjus oli n-ö tööluus,

mitte riigivastane meelsus, on alusetu. Kaebaja I ei ole kunstlikult tekitanud rahvusvahelise kaitse

saamise alust. Kaebajale I ei meenunud kohe kõik olulised asjaolud. Aegunud viisaga Venemaa

piiri ületades tekivad ametiasutustel kindlasti küsimused. Puudub täpne info, mis piiriületusel

tegelikult toimub. Kaebaja I võidakse Venemaal mobiliseerida ja saata sõtta, tal pole reaalset

võimalust sellest keelduda, kartmata tõsiseid tagajärgi. Ukrainas sõdivaid inimesi sureb järjest

rohkem, sõltumata nende väljaõppest.

Kaebajal II on Venemaa riigivõimust erinev meelsus ja ta ei toeta Ukraina sõda. Halduskohus ei

ole päritoluriigi teabest õigesti aru saanud. Kaebaja vallandati töölt oma sõjavastaste vaadete

tõttu. Kaebaja II ei soovi töötada selliselt, et peab moonutama fakte ja ajalugu. Kaebaja on olnud

Eestis poliitiliselt aktiivne. Kui kaebaja II elaks Venemaal oma veendumuste kohaselt, ärataks

see Venemaa ametiasutuste tähelepanu ja tooks kaasa tagakiusamise (nt ebaproportsionaalse

vanglakaristuse). Sellist tähelepanu ärataks juba aegunud viisaga piiriületus. Kaebaja II elu on

3-23-1318

6(9)

olnud seotud Ukrainaga, kaebaja II õetütre abikaasa töötab Ukraina relvajõududes. Kaebaja II on

saatnud Ukrainasse rahalist abi ja pakke ning seda käsitatakse terrorismi rahastamisena. See võib

saada Venemaa ametivõimudele teatavaks.

Lahkumisettekirjutused on vastuolus VSS §-st 171 tuleneva keeluga. Kaebajale II

lahkumisettekirjutuse tegemisel oleks pidanud arvestama tema tervisega. Kuna kaebaja II vaated

ei ole riigivõimu jaoks sobivad, ei pruugi ta Venemaal saada vajalikku abi.

Sissesõidukeelu kohaldamine on piisavalt põhjendamata ja PPA tegi kaalutlusvigu. Kaebajatele

oleks pidanud jätma sissesõidukeelu kohaldamata. Kaebajad ei ohusta Eesti julgeolekut.

8. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja

nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4).

Rahvusvaheline kaitse

10. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest – rass, usk,

rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise ja

eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Tagakiusamine (tegu või teod) võib

seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu

diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või

karistamises jms (vt VRKS § 19 lg 2). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see

olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste

inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on

piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1).

Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse

keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati

vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku

suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus. Igasugune õiguste

riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei

ole tagakiusamine VRKS § 4 lg 1 mõistes (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p-d

13 ja 15).

11. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebajad ei lahkunud Venemaalt põhjendatud

tagakiusamishirmu tõttu, s.o sellistel asjaoludel, mille tõttu tuleks neid tunnustada pagulasena.

Kuigi kaebajatel on Venemaa riigivõimule vastanduvad vaated, sh nad on Ukrainas toimuva

agressioonisõja vastu, ning nad on enne XX.XX.XXXX Eestisse saabumist vähesel määral

kritiseerinud Venemaa riigivõimu tegevust, ei äratanud see Venemaa ametiasutuste tähelepanu

ega toonud kaebajate jaoks kaasa tagajärgi, mida saaks käsitada tagakiusamisena VRKS § 4 lg

1 tähenduses.

12. Pagulase staatuse saamiseks võivad anda aluse ka pärast päritoluriigist lahkumist

muutunud asjaolud (vt põhjalikumalt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18).

Kaebajad on pärast 2022. a septembris Eestisse saabumist osalenud paaril Venemaa

suursaatkonna ees toimunud sõjavastasel meeleavaldusel ning on seejuures jäänud ka paarile

fotole, mida on avaldatud Eesti meedias. Kaebaja I on teinud Venemaa riigivõimu kritiseerivaid

sotsiaalmeedia postitusi, samuti teinud sotsiaalmeedia vahendusel annetuse (5 eurot)

ühendusele Liberty Ukraine Foundation. Kaebajad on saatnud paki ja raha oma Ukrainas

elavale sugulasele.

3-23-1318

7(9)

13. Halduskohus leidis õigesti, et need asjaolud ei anna samuti alust tunnistada kaebajaid

pagulastena. Asjas kogutud päritoluriigi teabe järgi võib Venemaal olla haldus- või

kriminaalkorras karistav igasugune tegevus, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu

kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena. Tuleb aga arvestada, et Venemaal elab

ligikaudu 140 miljonit inimest, kellest paljud on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised ja

Ukrainas toimuva sõja vastu. Kõigi selliste vaadetega inimeste tegevuse (sh nende

sotsiaalmeedia) jälgimine ja karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane,

mida kinnitab päritolumaa info. Kuigi kaebajad on osalenud paaril Eestis toimunud

meeleavaldusel, ei ole neil seal olnud mingit silmapaistvat rolli. Kaebajad on äratuntavad vaid

paaril Eesti meedias avaldatud fotol, mis kajastasid meeleavaldusi. Kaebaja I sotsiaalmeedia

postitused on isegi pärast Eestisse saabumist olnud harvad ja tema kontodel on jälgijaid väga

vähe. Seega eelduslikult on kaebaja I vaated jõudnud väga väikese ringi inimesteni. Ukraina

sugulasele paki ja raha saatmiseks kasutasid kaebajad Eesti postiteenust ja USA

rahaülekandeteenust, mistõttu puudub alus arvata, et see tegu on saanud või tõenäoliselt saab

Venemaa ametiasutustele teatavaks. Sama puudutab kaebaja I ühekordset annetust välisriigis

asuvale ühendusele, sest puuduvad tõendid, et annetus on tehtud kaebaja I pangakontolt.

14. Kaebajate profiili arvestades ei ole kokkuvõttes piisavalt suur tõenäosus, et neid võidakse

päritoluriiki tagasi pöördumisel karistada riigivõimu kritiseerimise eest viisil, mis ületab VRKS

§ 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusamise künnise. Pelgalt Venemaa riigivõimust erinevate poliitiliste

vaadete omamine, aga ka selliste vaadete avaldamise tõttu kinnipidamine, küsitlemine (sh

Venemaa piiril) või rahaline karistus ei oleks käsitatav tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1

tähenduses.

15. Kaebajat I ei ole alust tunnustada pagulasena ka tema hirmu tõttu mobilisatsiooni ees (vt

kriteeriumite kohta VRKS § 19 lg 2 p 5 ja Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 26).

Kaebaja I on praegu 34-aastane mees, kes ei ole tervislikel põhjustel läbinud ajateenistust ja

kellel puudub sõjaline väljaõpe. Ta ei ole saanud kutset sõjaväekomissariaati või

mobiliseerimiskutset. Arvestades kaebaja I profiili, sh tema poliitilisi vaateid, ei ole tõenäoline,

et ta allutatakse Venemaale tagasipöördumise korral mobilisatsioonile või teda survestatakse

ise liituma relvajõududega ja sõdima Ukrainas.

16. Eelneva põhjal ei saa kaebajaid tunnustada pagulasena.

17. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru

pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on

alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis

kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema

piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või

karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu

sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese

relvakonflikti tõttu (p 3). Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava

raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid

füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed

viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt

otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).

18. Kaebajad tuginevad täiendava kaitse puhul samadele asjaoludele, mis pagulase staatuse

puhul. Ringkonnakohtule ei nähtu eespool toodud põhjendusi arvestades, et kaebajaid

ähvardaks Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu. Seega leidis

halduskohus õigesti, et kaebajad ei kvalifitseeru ka täiendava kaitse saajaks.

Lahkumisettekirjutus

3-23-1318

8(9)

19. Kaebajatele tehtud ettekirjutused lahkuda Venemaale vabatahtliku täitmistähtajaga 7

päeva olid nende tegemise ajal õiguspärased (VSS § 7 lg 1, § 72 lg-d 1, 11 ja 4). PPA arvestas

kaebajate vanust, sidemeid Eesti ja päritoluriigiga ning muid asjakohaseid kaalutlusi. PPA

põhjendas, miks ei anta kaebajatele vabatahtlikuks lahkumiseks pikemat aega kui 7 päeva ning

miks määratakse sihtriigiks Venemaa.

20. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud uusi asjaolusid, mis lükkaks ümber PPA 12.05.2023

otsuste järeldused, et kaebajate väljasaatmine Venemaale ei riku VSS §-s 171 sätestatud keeldu.

Nagu eespool märgitud, ei ole tõenäoline, et kaebajaid ähvardaks Venemaale tagasipöördumise

korral tagakiusamine või tõsine oht. Puuduvad tõendid, et kaebajatel on selliseid

terviseprobleeme, mis takistaks Venemaale tagasipöördumist, sh ei takista seda kaebajal II

diagnoositud kõrgvererõhutõbi ja südamepuudulikkus. Pole alust arvata, et Venemaal ei oleks

kaebajale II tema poliitiliste veendumuste tõttu kättesaadav vajalik ravi ning oleks reaalne oht,

et see tooks kaasa tema terviseseisundi olulise, kiire ja pöördumatu halvenemise (vt tervisest

tingitud väljasaatmise keelu kohta täpsemalt nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2023 otsus nr

3-23-188, p 16).

Sissesõidukeeld

21. Kaebajatele on õiguspäraselt kohaldatud sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates

lahkumiskohustuse täitmisest. Kui välismaalase puhul ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid,

mis tingiksid tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamata jätmise (VSS § 74 lg 4) või

sissesõidukeeldu kohaldamise lühemaks ajaks (VSS § 74 lg 3), siis on seadusandja hinnanud

proportsionaalseks kohaldada lahkumisettekirjutuses välismaalasele sissesõidukeeldu kolmeks

aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates (VSS § 74 lg 1). Vastustajal tuleb siiski

igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus

on asjaolusid arvestades proportsionaalne (nt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16;

27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, p 13; 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 34).

22. PPA arvestas mh kaebajate vanust, tervislikku seisundit, Eesti ühiskonda lõimumist,

Eestis majanduslike huvide ja sugulaste puudumist ning kaebajate sidemeid oma

päritoluriigiga. Kaebajad ei toonud haldusmenetluses välja asjaolusid, mis oleksid andnud aluse

kohaldada

sissesõidukeeldu

lühemaks

ajaks

kui

kolm

aastat.

Kaebustest

ega

apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu,

mis oleks pidanud tooma kaasa sissesõidukeelu tähtaja lühendamise humaansetel kaalutlustel

(vt humaansete kaalutluste kohta täpsemalt Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2023 otsus nr 3-

23-188, p-d 10–15). Väite, et kaebajaid ähvardab Venemaale tagasipöördumise korral

tagakiusamine, lükkab ümber eespool tuvastatud asjaolu, et kaebajad ei kvalifitseeru

rahvusvahelise kaitsele ning nende hirm tagakiusamise ees ei ole põhjendatud.

23. Sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga

(HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18). Seetõttu pole pärast

sissesõidukeelu kohaldamist tekkinud asjaolud sissesõidukeelu õiguspärasuse seisukohalt

olulised. Asjaolude olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajatel

võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks

tunnistamist (VSS §-d 75 ja 32).

Menetluskulud

24. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1).

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). Kaebajatele on antud menetlusabi

riigilõivu tasumiseks ning tõlkimise kulude kandmiseks, samuti riigi õigusabi kohtus

esindamiseks. Need kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Esindaja tasutaotluse

3-23-1318

9(9)

lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Muud võimalikud menetluskulud jäävad

menetlusosaliste endi kanda.

25. Kaebajate identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada

kaebajate nimed, sünniajad ja Eestisse saabumise kuupäev tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3,

VRKS § 13).

(allkirjastatud digitaalselt)