3-23-1233/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. märts 2024, Tartu

Haldusasja number

3-23-1233

Haldusasi

Aivo Tarmiku kaebus Tartu Vangla 14. aprilli 2023. a

käskkirja nr 2-23/1-3/8 ja 11. mai 2023. a vaideotsuse

nr 1‑11/101-1 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. septembri 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aivo Tarmiku apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aivo Tarmik

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. septembri 2023. a otsus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 19. aprill 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 14. aprilli 2023. a käskkirjaga nr 2-23/1-3/8 tunnistati kaebaja süüdi Tartu Vangla

26. jaanuari 2023. a käskkirja nr 6-1/71 p 6 ja sellest tulenevalt Tartu Vangla avavangla kodukorra

p 17.5.4.6 nõuete rikkumises ning määrati distsiplinaarkaristuseks noomitus. Täpsemalt seisnes

rikkumine selles, et kaebaja omandas 15. märtsil 2023 bussipeatusest mittelubatud viisil sigareti

ja tikutoosi (dtl-d 14-16).

Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse 14. aprilli 2023. a

käskkirja nr 2-23/1-3/8 ja 11. mai 2023. a vaideotsuse nr 1‑11/101-1 tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt leidis kaebaja avavangla osakonnast kooli minnes bussipeatuse pingilt sinna

jäetud, kaotatud või unustatud sigaretid ja tikud. Kuna kedagi läheduses ei olnud ja leitud

vallasvara oli väheväärtuslik, siis otsustas kaebaja leiu omastada politseisse pöördumata ning

suitsetas sigaretid ära.

Kaotatud, hüljatud või ära visatud ese on vallasasi ehk omanikuta asi ja seda ei saa enam omistada

kolmanda isiku varaks. Sellise eseme leidmise järel kuulub see täieõiguslikult leidjale. Kaebajale

teadaolevalt ei keela Tartu Vangla avavangla kodukord ega muu õigusakt kaebajal väljaspool

vanglat esemete või ainete leidmisel nende endale võtmist.

2. Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et avavanglast väljudes ei väljastatud kaebajale suitsetamistarbeid. Seega

omandas kaebaja kellelegi teisele kuuluvad asjad ning pani seeläbi toime kodukorra punkti

17.5.4.6 rikkumise.

Kodukorra punkti 17.5.4.6 alusel on keelatud kolmandatelt isikutelt mis tahes esemete

omandamine vaatamata nende väärtusele. Vangla julgeoleku seisukohalt on äärmiselt oluline, et

vangla omaks ülevaadet asjadest, mis kinnipeetaval on, milliste asjadega kinnipeetav avavanglast

lahkub ja millistega ta vanglasse naaseb. Kinnipeetavad puutuvad nii koolis kui ka tööl olles kokku

erinevate esemete ja ainetega, mis võivad vanglakeskkonda sattudes kujutada endast ohtu nii

teistele kinnipeetavatele kui ka vanglaametnikele. Kui kinnipeetav omandab väljaspool vanglat

viibides esemeid või asju, mis tegelikult temale ei kuulu, ja naaseb nendega vanglasse selliselt, et

ametnikud neid ei avasta, kujutab see endast selget ohtu vangla julgeolekule.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. Tartu Halduskohus 29. septembri 2023. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

4. Halduskohus sedastas, et distsiplinaarmenetluses on kaebajale nõuetekohaselt tagatud

ärakuulamisõigus ning menetluse käigus ei ole tehtud selliseid menetlusvigu, mis saanuksid

mõjutada vaidlustatud käskkirja sisu.

5. Tartu Vangla 26. jaanuari 2023. a käskkirja nr 6-1/71 p-ga 6 kohustati kaebajat Tartu Vangla

avavangla kodukorra punkidest 17.4 ja 17.5 tulenevaid erinõudeid väljaspool vanglat õppivatele

kinnipeetavatele (dtl-d 38-40). Tartu Vangla avavangla kodukorra p 17.5.4.6 kohaselt on

kinnipeetaval keelatud omada/omandada kolmandatelt isikutelt mistahes esemeid/aineid.

6. Avavangla kodukord ega ka asjaõigusseadus (AÕS), mis reguleerib leiuga seonduvalt, ei näe

ette, et olukorras, kus isik leiab väheväärtsusliku eseme, ning selle omanik ei ole isikule teada, on

leidjal õigus leitud asi koheselt omandada. Avavangla kodukorra p 17.5.4.6 ei näe ette, et

teokoosseisu täitmiseks peab kolmas isik vahetult asja üle andma kinnipeetavale ja/või olema peab

kokkulepe omandi üleandmise kohta. Seega ka praegusel juhul on kaebaja omandanud kolmandalt

isikult asja ning rikkunud Tartu Vangla avavangla kodukorra p-s 17.5.4.6 sätestatut. Kaebajale oli

15. märtsil 2023 teada Tartu Vangla 26. jaanuari 2023. a käskkirja nr 6‑1/71 p-st 6 ja Tartu Vangla

avavangla kodukorra p-st 17.5.4.6 tulenev kohustus teada. Seega pani ta etteheidetava teo toime

vähemalt hooletusest.

7. Asjas ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt oleks noomitus ebaproportsionaalne karistus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas hiljem korduvalt täiendatud apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu

Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et ta ei omandanud sigarette ja tikke kolmandalt isikult, vaid

omandas peremehetu vara, seega ei rikkunud ta avavangla kodukorra p-st 17.5.4.6 tulenevat

keeldu.

Nõustuda ei saa halduskohtuga, nagu oleks kaebaja käitumine süüline sõltumata sellest, et ta ei

pruukinud kodukorra sättest aru saada. Seejuures avavangla kodukorra seletuskiri ei anna selgitusi

vaidlusaluse punkti kohta. Normile antav tähendus peab olema sätte sõnastusega kooskõlas.

Vastasel juhul ei oleks enam tegemist tõlgendamise, vaid uue normi loomisega.

Avavangla kodukorra rikkumisega kaasnevad oluliselt karmimad tagajärjed kui kinnises vanglas.

Lisaks distsiplinaarkaristusele suure tõenäosusega kaob võimalus avavanglas karistust kanda ja

seoses sellega ka töö- ja/või õppekoht, korralik rahaline sissetulek, võimalus koduseid külastada,

ennetähtaegselt vabaneda jms.

9. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et suitsud ja tikutoosi tops said bussipeatusesse jääda või sattuda üksnes

kolmanda inimese tegevuse tulemusena, sest kaebajale suitsetamistarbeid avavanglast väljudes ei

väljastatud. Ei ole võimalik tuvastada, kas asjade omanik lõpetas valduse omandist loobumise

tahtega. AÕS § 90 lõikest 1 tuleneb vallasasja valdaja omandi eeldus, mille kohaselt loetakse

vallasasja valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kaebaja

omastas leitud esemed, suitsetades leitud sigaretid ära. Seega omandas kaebaja kolmanda isiku

vara ilma kolmanda isiku juuresolekuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused

kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

11. Kaebaja leiab apellatsioonimenetluses jätkuvalt, et talle etteheidetav tegu ei kvalifitseeru

avavangla kodukorra p-i 17.5.4.6 rikkumisena. Kui kaebaja käitumist pidada siiski rikkumiseks,

siis ei ole kaebaja tegevus olnud süüline, sest avavangla kodukorra sättest ei olnud kaebajal

mõistlikult võimalik aru saada teo keelatusest.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

12. Tartu Vangla direktori 13. aprilli 2015. a käskkirjaga nr 1-1/62 kinnitatud Tartu avavangla

kodukorra p-s 17.5 „Erinõuded väljaspool vanglat õppivale/töötavale kinnipeetavale“ paiknev

p 17.5.4.6 sätestab: „Kinnipeetaval on keelatud omada/omandada kolmandatelt isikutelt mistahes

esemeid/aineid (va tööandja poolt töötamiseks antud riided ja töövahendid).

Ringkonnakohus on seisukohal, et sellises sõnastuses kehtestatud normi toimeks ei ole keelata

ainuüksi esemete/ainete omandisse saamine, vaid ka nende valdamine. Asjaõigusseaduses

kasutatakse omandi mõistet tõepoolest kitsalt omandiõiguse tähenduses. Tartu Vangla avavangla

kodukord ei reguleeri aga asja omaniku õigusi ja kohustusi, vaid sellega on kehtestatud vangistuse

täideviimise täpsemad tingimused avavanglas. Seetõttu tuleb kodukorras kasutatud mõisteid

sisustada arvestades reguleeritavate õiguste ja kohustuste olemust. Vaidlust ei ole selles, et

kinnipeetavate võimalusi saada asju on piiratud eelkõige vangla ohutuse tagamiseks. Sellisel

eesmärgil seatud piirangu otstarbeks on eelkõige vältida esemete ja asjade jõudmist kinnipeetavate

kätte (valdusesse ja kasutusse), mitte aga tingimata kinnipeetavate poolt omandiõiguse saamist.

Eesti keele seletav sõnaraamat1 märgib omandamise tähenduste hulgas ka valdusse võtmist. Seega

tavatähenduses on omandamise mõiste laiem kui asjaõigusseaduses ja mõistega märgitakse

eelkõige asja oma füüsilisse mõjusfääri saamist. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud

selliselt

mõista

ka

vaidlusaluses

avavangla

kodukorra

punktis

kasutatud

mõisteid

omada/omandada.

13. Vastustaja selgitas vastuses kaebusele (dtl 49), et vangla julgeoleku seisukohalt on oluline, et

vangla omaks ülevaadet asjadest, mis kinnipeetaval on, milliste asjadega kinnipeetav avavanglast

lahkub ja millistega ta vanglasse naaseb. Kinnipeetavad puutuvad nii koolis kui ka tööl olles kokku

erinevate esemete ja ainetega, mis võivad vanglakeskkonda sattudes kujutada endast ohtu nii

teistele kinnipeetavatele kui ka vanglaametnikele. Kui kinnipeetav omandab väljaspool vanglat

viibides esemeid või asju, mis tegelikult temale ei kuulu ja naaseb nendega vanglasse selliselt, et

ametnikud neid ei avasta, kujutab see endast selget ohtu vangla julgeolekule.

1 Kättesaadav võrguleheküljel https://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=omandama

Ringkonnakohus nõustub, et vanglale teadmata viisil või kohast esemete (ainete) hankimine

ohustab vangla julgeolekut, kuna selliselt saadud esemed ja ained võivad lisaks neist tingitud

otsesele ohtlikkusele olla kasutatavad ka näiteks vahetuskaubana. Väljaspool vanglat töötavatel

või õppivatel kinnipeetaval kaasas olevate asjade ohtlikkuse igapäevane kontrollimine oleks

töömahukas. Lisaks ei pruugi eseme või aine ohtlikkusele hinnangu andmine koheselt võimalik

olla. Mööda ei saa vaadata sellestki, et vanglale teadmata viisil eseme või aine hankimise kaudu

võib kinnipeetav viia end joobeseisundisse või teha muid vangistuse täideviimise ajal keelatud

tegevusi. Tartu avavangla kodukorra p-ga 17.5.4.6 taotletavat eesmärki silmas pidades on ilmne,

et keelatava teo ohtlikkus ei sõltu sellest, kas kinnipeetav saab teadmata allikast soetatud eseme

või aine omandiõiguse või saab eseme või aine üksnes oma valdusse ja kasutusse. Seetõttu on sätte

otstarbega kooskõlas selles kasutatud omandamise mõiste tõlgendamine laiemalt kui ainult

omandiõiguse saamise tähenduses. Siinkohal on vastustaja põhjendatult viidanud sellele, et tal on

keeruline, kui mitte võimatu, tuvastada, kas kinnipeetav sai eseme või aine omanikuks. AÕS § 92

lg 1 järgi on vallasomandi tekkimiseks nõutav nii asja üleandmine kui ka kokkulepe omandiõiguse

üleandmise kohta. Viimast võib tõesti olla keerukas kindlaks teha, kuna selleks võib olla vajalik

selgitada välja kinnipeetava samuti kolmanda isiku tahteavalduste sisu ja ka tegelik tahe

tahteavalduse tegemisel. Liiati saaks omandamise kitsa tõlgenduse korral vältida asjade

omandamise keeldu ja ka distsiplinaarvastutust, sõlmides eseme või aine üleandjaga kokkuleppe,

et omandiõigus ei lähe kinnipeetavale üle. Juhtudel, kui kinnipeetav saab asja mitte selle omanikult

sõltub omandiõiguse tekkimine muu kõrval sellestki, kas asi on läinud omaniku valdusest välja

teha tahte kohaselt või mitte (AÕS § 95 lg 3). Ka selle asjaolu väljaselgitamine võib olla keerukas.

14. Apellatsioonimenetluses märgib kaebaja põhjendatult, et sätte tõlgendamisel on oluline seegi,

kellele on säte suunatud, s.t kuidas mõistavad sätet kinnipeetavad, kellel on kohustus järgida sättest

tulenevat keeldu. Ringkonnakohtu hinnangul räägib sätte adressaatide ring samuti selle kasuks, et

sisustada sättes kasutatud omandamise mõiste tavakeelse, mitte kitsalt asjaõigusliku tähendusega.

Kaebaja on veenvalt selgitanud, et sättest ei ilmne, et sellega seonduks vajadus teha endale selgeks

ja arvestada vallasomandi tekkimise õigusliku regulatsiooniga. Raske on näha, miks pidanuks

kaebaja mõistma sätet selliselt, et keelatud on eseme või aine omandiõiguse saamine, kuid mitte

eseme või aine valdamine ja kasutamine omandiõigust saamata. Tavapärase vaatega asjade käibele

on enam kooskõlas arusaam, et sättega on keelatud esemete ja ainete igasugune saamine, s.t nende

oma valdusesse võtmine.

15. Kokkuvõttes viib Tartu avavangla kodukorra p 17.5.4.6 tõlgendamine järelduseni, et vastustaja

sätet kehtestades ja ka kaebaja sätet järgides pidid mõistma seda üldise keeluna saada esemeid ja

aineid oma valdusse väljaspool vanglat viibides.

16. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga selles, et sättes kasutatud mõistet

„kolmandalt isikult“ ei tule mõista selliselt, et keelatud on üksnes selline eseme või aine saamine,

milles aktiivselt osaleb mõni kolmas isik. Asjast lähtuva ohu aspektist ei ole erinevust, kas ese või

aine saadakse vahetult kolmandalt isikult või on kolmas isik näiteks omandist loobunud juba enne

kinnipeetava poolt asja saamist. Keeruline oleks põhjendada, miks keelatud on bussipeatuses

teiselt reisijalt sigarettide ostmine, kuid mitte teise reisija poolt „hüljatud“ sigarettide enda kasuks

pööramine. Ei ole alust arvata, et ka kaebaja sätet sellisel viisil mõistnuks. Hoopis tõenäolisem on,

et kaebaja jõudis kaebuses esitatud tõlgenduseni ja väidab sigarettide ja tikutopsi peremehetust

seetõttu, et see näis pakkuvat väljapääsu teda ähvardanud distsiplinaarkaristusest. Seetõttu peab

ringkonnakohus põhjendatuks mõista keeldu saada esemeid või aineid kohustusena piirduda

esemete ja asjade saamisel nende isikutega, kellelt omandamine on kinnipeetavale kehtiva õiguse

kohaselt lubatud.

17. Vaidlust ei ole, et kaebaja valdas ja kasutas väljaspool vanglat viibides sigarette ja tikutoosi,

mida tal ei olnud avavanglast lahkudes. Eespool toodu alusel nõustub ringkonnakohus, et sellega

pani kaebaja toime Tartu avavangla kodukorras p-ga 17.5.4.6 keelatud teo vähemalt hooletusest.

Kui kaebaja tegelikult ei mõistnud oma teo keelatust, oleks ta mõistliku hoolsuse rakendamise

korral pidanud aru saama, et keelatud on asjade saamine mistahes viisil. Vastavalt oli õigustatud

kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine. Teo iseloomu ja kaebaja suhtumist sellesse arvestades

ei ole distsiplinaarkaristusena määratud noomitus ebaproportsionaalne.

18. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

19. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulu

(riigilõiv) jääb tema enda kanda.

20. Kaebaja terviseandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)