3-24-609/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Määruse tegemise aeg ja koht

20.03.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-609

Haldusasi

Xi kaebus Tallinna linna kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna linn

Menetlustoiming

Menetluse lõpetamine, kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Võtta käesoleva haldusasja materjalide juurde tsiviilasjas nr 2-24-651 Tallinna linna

19.01.2024 esitatud seisukoht.

2. Tagastada Xi kaebus.

3. Jätta Xi menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks kaebuse

esitamisel läbi vaatamata.

4. Jätta Xi riigi õigusabi taotlus halduskohtu menetluses esindaja määramiseks läbi

vaatamata.

5. Jätta menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende enda kanda.

6. Edastada kaebajale haldusasja materjalid.

Edasikaebamise kord

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD

1. X (kaebaja) esitas 29.02.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mis puudutab tema alaealise

lapsega suhtlemist. Kaebuse kohaselt viibib tema laps turvakodus ning kaebajal ei võimaldata

oma lapsega suhelda. Kaebaja pöördus mitmel korral Tallinna linna poole seonduvalt oma

alaealise lapsega suhtlemisega, soovides mh infot lapse käekäigu ja tervise kohta. Kaebuse

kohaselt varjas Tallinna linn lapsega seotud olulist informatsiooni kaebaja eest ega

võimadaldanud kaebajal oma lapsega telefoni teel vestelda. Kaebaja soovib oma lapsega

suhelda. Lisaks ei ole kaebaja saanud selgitusi lapse turvakodus viibimisaluste kohta ega ka

vastavaid haldusakte, mis kinnitaksid lapse turvakodus viibimise õiguslikku alust. Kaebaja

märgib, et selline haldusakt puudub. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja rahul ka asjaoluga, et tema

lapsele manustatakse vastu lapse tahtmist ravimeid.

2. Tallinna Halduskohus palus 04.03.2024 kohtunõudes esitada Tallinna linnal seisukoht

kaebuses avaldatud asjaolude osas.

3. Tallinna linn esitas 05.03.2024 seisukoha, milles leidis, et kaebusest ei selgu, millist

haldusakti või toimingut kaebaja vaidlustada soovib. Tallinna linn selgitas, et Harju Maakohtu

2(4)

menetluses tsiviilasjas nr 2-24-651 on kaebaja avaldus seoses kaebaja lapsega suhtlemise

piiramisega. Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnale teadaolevatel

andmetel on Harju Maakohtu 14.05.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-17854 lapse

ainuhooldusõigus tervise küsimustes ja varahooldusõigus lapse emal. Ülejäänud ulatuses on

kaebaja hooldusõigus lapse suhtes peatatud kuni peatamise aluseks oleva asjaolu äralangemiseni.

Tallinna linn märgib seoses teabe andmise nõudega, et vastavalt perekonnaseaduse §-le 144 on

vanemal õigus nõuda teiselt vanemalt teavet lapse isikuga ja varaga seotud tähtsate asjaolude

kohta. See tähendab, et antud kohustus on lapsevanematel endil. Kaebaja suhtleb oma lapsega

regulaarselt alates 10.01.2024, helistades lapsele otse ning on suhelnud lapsega tema Tallinna

Laste Turvakeskuse Lilleküla turvakodu teenusel viibimise ajal. Tallinna linn ei takista kuidagi

kaebaja ja tema lapse vahelist suhtlust, vaid pigem leiab linn, et lapse ja isa suhtlus on lapsele

väga vajalik. Samuti toetab lapse suhtlust isaga lapse ema, kes on valmis korraldama ka lapse

kohtumist isaga Tallinna Vanglas.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 kohaselt tõlgendab kohus

menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kaebaja on

kaebuses välja toonud, et soovib oma alaealise lapsega suhelda ning saada lapsega seotud olulist

teavet. Kaebaja on märkinud, et Tallinna linn ei ole kaebaja pöördumistele vastanud ning

takistanud kaebajal oma lapsega suhtlemist. Kohtule nähtub, et kaebaja eesmärgiks on kohustada

Tallinna linna võimaldama kaebajal oma lapsega suhtlemist kaebaja soovitud ajal ilma

takistusteta ning kohustada Tallinna linna vastama kaebaja pöördumistele, sh andma selgitusi

kaebaja lapse turvakodus viibimise aluste ning lapse tervise kohta (ravimite manustamine).

Seega tõlgendab kohus kaebust selliselt, et kaebus on esitatud kohustamisnõuetes, kohustamaks

Tallinna linna tagama kaebajale oma lapsega suhtlemine ning vastama kaebaja pöördumistele.

5. HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebajal puudub asjas

ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 44 lg 1 järgi võib isik pöörduda halduskohtusse oma õiguse

kaitseks. Halduskohtus kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid

avalikke õigusi: põhiõigusi ja -vabadusi ning seadustest ja muudest õigustloovatest aktidest,

samuti haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kaebeõigus on üksnes neil isikutel,

kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. Kaebeõiguse eelduseks on seega

isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive (Riigikohtu halduskolleegiumi 23.03.2005 otsus

asjas nr 3-3-1-86-04, p 13; 12.12.2017 määrus asjas nr 3-17-981, p 11).

6. Kaebaja on kaebuses heitnud Tallinna linnale ette, et linn ei teatanud kaebajale lapse

turvakodus viibimisest, paludes edastada talle tõendid, mis kinnitaksid, et tema laps on perelt ära

võetud ning paigutatud turvakodusse/lastekodusse. Kohus on tõlgendanud kaebuse nõuet

kohustamisnõudena HKMS § 37 lg 2 p 2 alusel, millega kaebaja soovib linna kohustamist

vastama kaebaja pöördumistele. Kohus selgitab, et HKMS § 37 lg 2 p 2 alusel on

kohustamiskaebuse esitamise eeldusteks see, et haldusorgani keeldumine või jätkuv tegevusetus

rikub kaebaja õigusi ning haldusorganil on kohustus anda haldusakt või sooritada toiming. See

tähendab, et kohustamiskaebuse lubatavuse eelduseks on, et nõutav haldusakt või toiming ei tohi

olla juba välja antud või tehtud.

7. Kohtule nähtub, et Harju Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-24-651, milles kaebaja on

esitanud avalduse seoses lapsega suhtlemisega. Nimetatud tsiviilasjas on kaebaja märkinud, et

tema laps on pandud lastekodusse ning linn ega lastekodu ametnikud ei võimalda tal lapsega

suhelda. Kaebaja soovis viidatud tsiviilasja menetluses, et kohus tunnistaks avalduses kirjeldatud

käitumise ebaseaduslikuks ja võimaldaks kaebajal oma alaealise lapsega piiramatult suhelda.

Maakohus keeldus 23.01.2024 avalduse menetlusse võtmisest põhjusel, et avalduses on rikutud

olulisi vorminõudeid, avaldus ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks

või

eesmärgil

ning

avaldajal

ei

ole

võimalik

taotletavat

eesmärki

saavutada

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 477 lg 1 koostoimes § 371 lg 1 p-ga 9 ja § 371 lg 2

3(4)

p-ga 2). Harju Maakohtu 23.01.2024 määrus ei ole käesoleva kaebuse lahendamise hetkeks veel

jõustunud, sest kaebaja on selle vaidlustanud.

8. Ülalmainitud tsiviilasja menetluses Tallinna linna 19.01.2024 esitatud seisukohast nähtub

kohtule, et linn on selgitanud kaebajale, et kaebaja laps viibib turvakodus kaebaja lapse ema

avalduse alusel. Kohus võtab HKMS § 62 lg 2 alusel Tallinna linna tsiviilasjas nr 2-24-651

esitatud seisukoha käesoleva haldusasja materjalide juurde, kuivõrd kohtu hinnangul on linna

seisukoht oluline ka praeguse haldusasja lahendamisel. Kohtule nähtub selles seisukohas, et

kaebajat nõustati lapse turvakodus viibimise küsimuses ka 29.12.2023 Lasnamäe Linnaosa

Valitsuse lapse heaolu talituse juhataja poolt telefonitsi, milles mh selgitati, et laps ei viibi

lastekodus, vaid on turvakodus ning lapsevanematel endil on õigus ja kohustus üksteisele jagada

infot olukorrast ja selle põhjustest. Samuti nähtub, et kaebaja on helistanud linnale 11.01.2024

seoses lapsega suhtlemisega ning 10.01.2024 turvakodust saadud teabega, et lapsega on võimalik

suhelda eelneva kokkuleppega.

9. Kohus leiab, et käesoleval juhul on kaebaja pöördumised saanud linna poolt vastatud ning

kaebaja on saanud linnalt selgitusi ka kohtumenetluste käigus, mistõttu puudub linnal kohustus

kaebajale uuesti vastata ja asjaolusid selgitada. Kaebaja ei saa käesoleva kaebuse lahendamisega

nõuda endale meelepäraseid vastuseid ning kohus ei saaks kohustamiskaebust lahendades

kohustada linna konkreetse sisuga vastuseid andma. Praegusel juhul on näha, et linn ei ole

kaebaja pöördumistega sisuliselt tegelemata jätnud ega kaebaja probleeme eiranud, vaid

kaebajale on siiski selgitusi antud. Seega puudub kohtu hinnangul linna tegevusetus, st kaebajale

selgituste andmata jätmine, mis kaebaja õigusi mistahes viisil riivaksid. Perekonnaseaduse

(PKS) § 144 kohaselt, millele on kaebaja enda kaebuses ka ise viidanud, on vanemal õigus nõuda

teiselt vanemalt teavet lapse isikuga ja varaga seotud tähtsate asjaolude kohta, kui see ei ole

vastuolus lapse huvidega. Seega saab kaebaja lapsega seotud teavet nõuda ka lapse emalt otse.

10. Tallinna linn ei ole andnud haldusakti, millega oleks omaalgatuslikult kaebaja lapse

turvakodusse paigutamist otsustanud või lapse tervise küsimusi otsustanud. Linn on kaebajale

varasemalt selgitanud, et lapse turvakodus viibimise aluseks on kaebaja lapse ema avaldus.

Seega olukorras, kus vastavat haldusakti ei eksisteeri ning kaebaja lapse turvakodus viibimiseks

on piisav teise, st hooldusõigust omava vanema avaldus, ei saa haldusakti mitteeksisteerimine

kaebaja subjektiivseid õigusi eraldiseisvalt riivata ning kaebajal puudub kaebeõigus (HKMS §

44 lg 1).

11. Kaebaja on kaebusega soovinud ka Tallinna linna kohustamist võimaldada kaebajal oma

alaealise lapsega piiramatult suhelda. Kaebuses esitatud asjaolude kohaselt ei ole kaebaja rahul

sellega, et turvakodusse oma lapsele helistades on teatavad piirangud, nt kooskõlastatud

kellaaegadel helistamine, lapse ligipääs telefonile või tema isikliku telefoni puudumine.

12. Tallinna linn on tsiviilasjas nr 2-24-651 kaebajale selgitanud, et lapsel ei ole võimalik

vastata igal hetkel telefonile, kuivõrd tal puudub ligipääs telefonile. Selleks, et kaebaja saaks

soovitud aegadel oma lapsega suhelda, tuleb kaebajal esitada avaldus ja leppida kokku kindlatel

kellaaegadel helistamised ning kinnitada, milliselt telefonilt kaebaja kõnesid teeb. Käesolevas

kohtumenetluses Tallinna linna 05.03.2024 esitatud seisukohas on linn märkinud, et ei ole teinud

takistusi kaebajale oma lapsega suhtlemisel. Sealjuures on linn kinnitanud, et kaebaja on

regulaarselt saanud oma lapsega suhelda ning linn peab kaebaja ja tema lapse vahelist suhtlust

väga vajalikuks. Kohus märgib, et turvakodus kehtivad omad reeglid ja sisekorraeeskirjad,

millest tuleb kaebajal kinni pidada. Asjaolu, et kaebaja ei ole rahul piiramatu helistamise

võimaluse puudumisega, ei tähenda, et kaebaja subjektiivseid õigusi oma lapsega suhtlemiseks

oleks linn mistahes moel rikkunud või riivanud. Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus

kaebaja ei saa enda lapsega üldse suhelda linna tegevusest sõltuvalt. Kaebaja on saanud

regulaarselt lapsega suhtlust pidada. Seega leiab kohus, et kohustamiskaebus, kohustamaks linna

võimaldada kaebajal oma lapsega suhelda, tuleb tagastada ilmselge kaebeõiguse puudumise

tõttu.

4(4)

13. Ka juhul, kui kaebaja kaebuse esitamise eesmärgiks on lapsega kindla suhtluskorra

reguleerimine, mitte pelgalt linna kohustamine võimaldada kaebajal oma lapsega suhelda, siis

neid küsimusi lahendatakse PKS alusel. Tegemist on eraõiguse valdkonda kuuluva küsimusega,

mille lahendamiseks puudub Tallinna Halduskohtul pädevus (TsMS § 550 lg 1 p 2, TsMS 3. jao

paragrahvid, PKS § 143). HKMS § 121 lg 1 p 1 kohaselt tagastab kohus kaebuse selle esitajale,

kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Halduskohtu pädevuses on avalik-

õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust

menetluskorda (HKMS § 4 lg 1). Kohus märgib täiendavalt, et vastavalt PKS § 118 lg-le 1

teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal

vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui vanemad ei jõua ühist

hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda

selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale (PKS § 119 ls 1). Käesolevas asjas ei nähtu kohtule,

et vaidlus seisneks selles, et kaebaja lapse hooldusõiguse küsimus on lahendatud Harju

Maakohtu 14.05.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-17854, mis jõustus 19.06.2018. Viidatud

määrusega on kaebaja hooldusõigus oma alaealise lapse suhtes peatatud kuni peatamise aluste

äralangemisena, s.o vanglast vabanemiseni. Vaidlust ei saa olla ka selles, et viidatud määrusega

lõpetati osaliselt vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes ja anti emale ainuhooldusõigus lapse

tervise küsimustes ja varahooldusõigus. Eeltoodust tulenevalt, kuna kaebaja hooldusõigus on

peatatud vanglast vabanemiseni, siis on peatatud ka tema õigus määrata lapse viibimiskoht.

Lapse emal on ainuõigus otsustada lapse viibimiskoha küsimused kuni kaebaja

kinnipidamisasutusest vabanemiseni. Seega kaebaja nõuded, mis puudutavad etteheiteid lapse

viibimiskohaga, isikliku telefoni omamise või lapse tervisega seotud küsimusi, on

hooldusõigusega seotud küsimused, mille üle on otsustusõigus kaebaja lapse emal.

14. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse tervikuna HKMS §121 lg 2 p 1 alusel.

15. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega

sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei

ole kohtu menetluses olnud.

16. Kuna kaebus kuulub tagastamisele, jätab kohus kaebaja taotluse kaebuse esitamisel

riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning riigi õigusabi määramiseks kaebaja

esindamiseks halduskohtumenetluses läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

kohtunik