2-23-7609/77 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Anna Liiv ja Kairi Piirisild

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. märts 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-7609

Kohtuasi

X hagi Y vastu abielu lahutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 5. detsembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja

Anastasia Nezgovorova

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja advokaat Helen Hääl

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 12. märtsi 2024. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 5. detsembri 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-7609 muutmata.

2. Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Y kanda.

4. Määrata kindlaks apellatsiooniastme menetluskulud ja mõista Ylt X kasuks välja

550 eurot. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni

kulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 25. mail 2023 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu abielu lahutamiseks.

Hagiavalduse kohaselt on poolte abielulised suhted pöördumatult lõppenud ning abielu taastada

ei ole võimalik. Kostja käitub vägivaldselt ning tarvitab alkoholi, sh lapse juuresolekul. Kostjal

puudub vastutustunne, mistõttu on poolte vahel sõlmitud abieluvaraleping. Hageja on eelnevalt

pakkunud kostjale pereteraapias käimist, kuid kostja on sellest loobunud. Kostja on ohtlik nii

hagejale kui ka hageja lastele (tuleb hageja elukohta alati alkoholijoobes ja reeglina öisel ajal),

mistõttu on korduvalt kohale kutsutud politsei. Viimane koduvägivalla juhtum oli

11. novembril 2023, mille käigus sai kehavigastusi hageja tütar. Hageja ei pea võimalikuks

poolte leppimist ja suhete taastamist.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus menetluse peatada ning anda pooltele kuni kuuekuuline

leppimisaeg. Kostja soovib hagejaga leppida ning abielu säilitada.

Kostja ei ole vägivaldne. Poolte vahel on olnud erimeelsusi, kuid kostja hinnangul on need

ületatavad ning võimalik on ühise perekonnana jätkamine. Seetõttu on pooltel vaja aega

tekkinud erimeelsustest rääkida ning need lahendada.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 5. detsembri 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) kostja taotluse

menetluse peatamiseks rahuldamata. Maakohus lahutas hageja ja kostja abielu, mis on

registreeritud 30. oktoobril 2019 Tallinna Perekonnaseisuametis. Menetluskulud jättis

maakohus poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole praegusel juhul põhjendatud anda pooltele

leppimisaeg ja menetlus peatada. Poolte kooselu küll väidetavalt lõppes pärast 2023. a mais

toimunud koduvägivalla juhtumit, kuid Politsei- ja Piirivalveameti vastuskirjast nähtub, et

poolte ühisesse elukohta on korduvalt tehtud väljakutseid, viimane neist 11. novembril 2023,

kus kannatada sai alaealine laps. Maakohus leidis, et praeguses olukorras ei annaks täiendavate

abinõude tarvitusele võtmine poolte leppimiseks tulemusi, kuna hageja ei pea seda võimalikuks

ning leppimisaja määramine venitaks üksnes menetlust. Maakohus ei pidanud asjas esitatud

tõendite pinnalt abieluliste suhete taastamist (s.t abielu säilitamist) võimalikuks.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, ning teha uus

otsus, millega määrata pooltele kuuekuuline leppimisaeg.

Maakohus eksis, kui jättis pooltele leppimisaja andmata. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et

praegusel juhul oleks pidanud maakohus kõiki asjaolusid arvesse võttes leidma, et mõistlik on

anda abikaasadele kuuekuuline leppimisaeg ja peatama selleks ajaks menetluse. Hageja on

esitanud hagiavalduse abielu lahutamiseks kergekäeliselt ning kuna neil on ühine alaealine laps,

on kostja hinnangul põhjendatud anda perekonna säilitamise nimel pooltele leppimisaeg.

Seejuures on kohus eelkõige lepitusorgan, seda eriti perekonnaõiguslikes vaidlustes. Praegusel

juhul ei ole maakohus teinud endast kõike olenevat, et pooli lepitada, vaid on kergekäeliselt

lahutanud poolte vahel sõlmitud abielu, andmata neile võimalust leppida.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi

hinnangul on maakohtu otsus õige ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks.

7. Hageja esitas maakohtule hagi abielu lahutamiseks. Kostja taotles asjas TsMS § 357 lg 1

alusel menetluse peatamist. Maakohus jättis menetluse peatamise taotluse rahuldamata ja tegi

lõppotsuse, millega rahuldas hagi ja lahutas poolte abielu. Kostja põhiline etteheide maakohtule

on see, et maakohus oleks pidanud andma pooltele kuuekuulise leppimisaja. Kolleegium

märgib, et menetluse peatamata jätmise määruse peale ei saa TsMS § 360 lg 2 järgi edasi

kaevata. Seega ei ole peatamata jätmise määruse peale määruskaebuse esitamine seaduse järgi

lubatud, küll aga saab sellise määruse kohta esitada vastuväite apellatsioonkaebuses

(TsMS § 660 lg 2). Eelnevast tulenevalt käsitab ringkonnakohus menetluse peatamata jätmise

otsustust menetlusliku vastuväitena, mis tähendab seda, et kostja sai sellele tugineda oma

apellatsioonkaebuses maakohtu otsust vaidlustades.

8. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud

ning on õigesti asjas esile toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest järeldanud, et abielu

säilitamine ei ole võimalik, mistõttu ei ole leppimisaja andmine ja menetluse peatamine

põhjendatud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8.1. Kohus võib perekonnaseaduse (PKS) § 67 lg 1 järgi abielu lahutada, kui abielusuhted on

pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei

ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. Apellatsioonkaebuse väide, et kostja ei

soovi hagejast lahutada ning soovib kuuekuulist leppimisaega, ei anna alust asuda maakohtust

erinevale seisukohale.

Õige on kostja osundamine PKS § 67 lg-le 3, mille kohaselt peab kohus võtma tarvitusele

abinõud poolte lepitamiseks. Kohus võib anda pooltele kuni kuuekuulise leppimisaja, kuid

tegemist on kohtu kaalutlusotsusega. Praeguses asjas on maakohus menetlusõiguse norme

rikkumata tuvastanud, et abinõude tarvitusele võtmine ei annaks tulemust, sest hageja ei pea

abielu säilimise võimalust võimalikuks. Ka ringkonnakohtu istungil ei toonud kostja

lepinguline esindaja esile asjaolusid, mis veenaksid kohut, et abielu saab säilitada. Kostjal oli

võimalus esile tuua ja tõendada, et ta on astunud konkreetseid samme abielu säilitamiseks, sh

oli kostjal võimalik kasutada ära maakohtu otsuse tegemise ja apellatsioonimenetluses

toimunud istungi vahelist aega. Kolme kuu pikkune ajavahemik maakohtu otsuse tegemisest

kuni ringkonnakohtu istungini on piisav, et teha kindlaks, kas poolte leppimine on võimalik või

mitte. Viidatud perioodil ei ole poolte suhted paranenud. Üksnes asjaolu, et 15. mai 2023. a

sündmuse osas on kriminaalmenetlus lõpetatud, ei anna alust arvata, et kostja käitumine ei

kahjustaks hagejat või lapsi. Hageja on esile toonud ja tõendanud, et tegemist ei olnud ainukese

abikaasade vahelise kodutüliga, mis on vajanud politsei sekkumist (dtl 148, e-kirja lisa –

Politsei- ja Piirivalveameti vastuskiri). Viimane kodutülidest leidis aset 11. novembril 2023,

milles sai digiloo haigusjuhtumi kirjelduse järgi tervisekahjustuse hageja laps (dtl-d 153–155).

Kostja arvamus, et ta ei kahjusta oma käitumisega hagejat või lapsi, on tema subjektiivne

arvamus, mis on ümber lükatud asjas esitatud tõenditega (dtl 148 ja selle e-kirja lisad).

8.2. Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maakohus PKS § 67 lg-t 3, kui jättis leppimisaja

määramata, kuna abielusuhte jätkamine eeldab mõlema poole tahet. Hageja oli ka

ringkonnakohtu istungil kindlal veendumusel, et abielusuhted on lõppenud ja need ei taastu

(12. märts 2023. a protokoll; ajamärk 00:20:42). Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja näidanud

üles valmidust tegutseda abielu säilitamise nimel. Asja materjalide pinnalt on võimalik teha

järeldus, et kostja on see, kes ei ole teinud hagejaga koostööd. Sellele viitab kostja käitumine

ja asjasse suhtumine, hoides kõrvale kohtuistungitele ilmumisest, tuues korduvalt põhjuseks

enda haigestumise. Kui maakohus tegi perearstile päringu selle kohta, kas kostja oli

18. septembril 2023, 9. oktoobril 2023 ja 20. oktoobril 2023 haigestunud sedavõrd, et ei saanud

osa võtta kohtuistungist, sh virtuaalsest kohtuistungist, vastas perearst, et kostja küll suhtles

kahel korral pereõega, kuid ei tulnud tervisliku seisundi hindamiseks vastuvõtule (dtl-d 131

ja 135). Kostja jättis ilmumata ka ringkonnakohtu istungile, viidates arstitõendit esitamata

haigestumisele (dtl 241). Kui kostja väidab, et tal ei ole olnud võimalik hagejaga suhelda ja

erimeelsusi selgeks rääkida, siis selleks oli kostjal võimalus tulla kohtuistungile. Ka kohus ei

saa pooli lepitada, kui üks pooltest ei ilmu mõjuva põhjuseta kohtuistungile.

8.3. Kolleegium märgib, et kuigi praeguses asjas ei ole pooled pikemat aega lahus elanud, siis

viitab abikaasade elukorraldus lahkuminekule järgnenud ajal, et hageja otsus abielu lahutamise

soovi osas on vankumatu. Pooled on 19. aprillil 2023 sõlminud abieluvara lepingu, lisaks elatise

tasumise kokkuleppe, ning hageja on esitanud maakohtule avalduse lapsega suhtlemiskorra

kindlaksmääramiseks (dtl-d 47–50; 12. märts 2023. a protokoll; ajamärk 00:28:46). Seega

asjaolu, et poolte lahuselu on olnud lühike (alates 2023. a maikuust), omab menetluse peatamise

otsustamise seisukohast vähest tähendust. Nõustudes maakohtuga ei näe ka kolleegium

tuvastatud asjaolude põhjal võimalust abielu säilitamiseks. Hageja hindab kostjat tulenevalt

kostja käitumisest endale ja lastele ohtlikuks (dtl 150). Kolleegium märgib, et mõlemad

abikaasad peavad ennast abielus hästi tundma ning leppimisaega tuleks anda pooltele, kellel

mõlemal on tahe abielu säilitamiseks. Praegusel juhul see nii ei ole, sest leppimise soov on vaid

ühepoolne.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

9. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta.

10. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude

jaotuse. Hagilises abieluasjas reguleerib menetluskulude jaotust TsMS § 164 lg 1. Sellest

lähtudes on ka maakohus jätnud poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kolleegiumi

hinnangul saab ringkonnakohus lisaks TsMS §-le 164 võtta menetluskulude jaotusel arvesse ka

TsMS § 171 lg-t 1, mille kohaselt kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega näeb TsMS § 171 lg 1 ette

erisätte menetluskulude jaotuse otsustamiseks ringkonnakohtu menetluses. Kohtul tuleb tagada,

et menetluskulude jaotus oleks õiglane. Arvestades, et kostja apellatsioonkaebuse ükski väide

ei olnud edukas, peab ringkonnakohus põhjendatuks lähtuda TsMS § 171 lg-st 1, jättes

apellatsiooniastmes kantud kulud kostja kanda. Kolleegium määrab TsMS § 174 lg 3 järgi

kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

11. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on lepinguline esindaja osutanud talle

apellatsioonimenetluses õigusabi 4 tundi ja 20 minutit tunnihinnaga 120 eurot, mis ei sisalda

käibemaksu. Sellele lisandub kohtuistungiks ettevalmistamine 30 minutit ja kohtuistungil

osalemine 45 minutit.

11.1. Kolleegium leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu on asja sisu arvestades vajalik

ja põhjendatud, kuid lepingulise esindaja toimingute maht on põhjendatud osaliselt. Arvestades

apellatsioonkaebuse mahtu ja asja keerukust, peab kolleegium apellatsioonkaebuse tutvumisele

ja vastuse koostamisele kulunud toimingute piisavaks mahuks 4 tunni asemel 3 tundi.

Ülejäänud toimingute ajakulu on ringkonnakohtu hinnangul vajalik ja põhjendatud.

11.2. Kolleegiumi hinnangul ei saa siinses asjas hageja poolt lepingulise esindaja kasutamist

pidada ebamõistlikuks. Olukorras, kus hagejal olid suhted kostjaga pingelised, kostja ei

ilmunud kohtuistungitele, kostjat esindas advokaat ning taotleti menetluse peatamist, oleks

hageja jäänud õigusteadmiste puudumise tõttu nõrgemasse positsiooni ning ta ei oleks olnud

võimeline ise oma õigusi menetluses kaitsma.

11.3. Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluses

kantud menetluskulud 550 eurot (= 4,58 x 120). Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu

hüvitamist hageja ei taotle. Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja taotlusel tema

kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivis alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

12. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi

kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik,

kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)