3-23-1980/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.03.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1980

Haldusasi

Xi kaebus Keskkonnaameti 04.04.2023 kirja nr 7-

13/23/3507-2 punkti 1.2 õigusvastasuse tuvastamiseks ja

Keskkonnaameti 10.08.2023 vaideotsuse nr 1-7/23/102-3

tühistamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks tegema

asjas uus otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, lepinguline esindaja Maiga Liiv

Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Moonika

Järvela

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja:

‒ tuvastada Keskkonnaameti 04.04.2023 kirja nr 7-13/23/3507-2 „Mulgi valla

üldplaneeringu ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse vastus“ p 1.2 õigusvastasus osas,

milles Keskkonnaamet ei andnud nõusolekut vähendada ehituskeeluvööndit Ainja järve

kaldal Ainja külas Suvila tee 32a (katastritunnus 48001:001:0111) katastriüksustel

hoonete ehitamiseks;

‒ tühistada Keskkonnaameti 10.08.2023 vaideotsus nr 1-7/23/102-3;

‒ kohustada Keskkonnaametit tegema asjas uut otsust.

2. Mõista Keskkonnaametilt Xi kasuks välja menetluskulud summas 1592 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 15.04.2024 (halduskohtumenetluse

seadus (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mulgi Vallavolikogu 25.10.2022 otsusega nr 80 „Mulgi valla üldplaneeringu vastuvõtmine

ja keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande nõuetele vastavaks tunnistamine“ võeti vastu

Mulgi valla üldplaneering (edaspidi: Mulgi ÜP) koos keskkonnamõju strateegilise hindamise

(edaspidi: KSH) aruandega. Vastu võetud Mulgi ÜP-s tehti ettepanek ehituskeeluvööndi

vähendamiseks Abja, Ainja ja Karksi-Nuia järvede ääres olevate katastriüksuste osas.

2. Mulgi Vallavalitsus esitas 16.02.2023 Keskkonnaametile (edaspidi: KeA) taotluse

vähendada ehituskeeluvööndit vastavalt Mulgi ÜP-s tehtud ettepanekule.

3. KeA

04.04.2023

kirjaga

nr

7-13/23/3507-2

„Mulgi

valla

üldplaneeringu

ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse vastus“ (edaspidi ka: vaidlustatud otsus) otsustas

KeA mitte anda nõusolekut ehituskeeluvööndi vähendamiseks ühegi Mulgi ÜP ettepanekus

toodud katastriüksuse osas. Vaidlustatud otsuse punktis 1.2 ei andnud KeA muu hulgas

nõusolekut Xile kuuluva Viljandi maakonnas Mulgi vallas Ainja külas Ainja järve ääres asuvale

Suvila tee 32a kinnistule (registriosa 12838050; katastritunnus 48001:001:0111; pindala 1917

m2; sihtotstarve elamumaa 100%) ulatuva ehituskeeluvööndi vähendamiseks.

4. X esitas 05.07.2023 KeA-le vaidlustatud otsuse peale vaide.

5. KeA jättis 10.08.2023 vaideotsusega nr 1-7/23/102-3 vaide rahuldamata.

6. Tallinna Halduskohtusse saabus 08.09.2023 Xi kaebus KeA 04.04.2023 kirja nr 7-

13/23/3507-2 punkti 1.2 õigusvastasuse tuvastamiseks ja KeA 10.08.2023 vaideotsuse nr 1-

7/23/102-3 tühistamiseks ning KeA kohustamiseks tegema asjas uus otsus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Xi kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1) Suvila tee 32a kinnistu osas ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumine ei ole kohane,

proportsionaalne ega vajalik kalda kaitse eesmärgi saavutamiseks. Ainja järve puhul on

looduskaitseseaduse (LKS) §-s 34 sätestatud kalda kaitse eesmärgid saavutatavad ka juhul, kui

Suvila tee 32a kinnistul ehituskeeluvööndit vähendada vastavalt Mulgi ÜP-s tehtud

ettepanekule, mis vastab Suvila tee 32a hooldatud alale. Suvila tee 32a kinnistule ehitiste

ehitamise võimaldamise mõju on sarnane LKS § 40 lõike 4 punktis 11 sätestatud erandiga, mille

kohaselt ehituskeeld ei laiene tiheasustusala ehituskeeluvööndis varem väljakujunenud

ehitusjoonest maismaa suunas olemasolevate ehitiste vahele uue ehitise püstitamisele. LKS §

40 lõike 4 punkti 11 rakendamise eelduseks on, et lisanduva ehitisega ei kaasne sellist mõju,

mis võiks takistada ranna või kalda kaitse eesmärkide saavutamist. Suvila tee 32a kinnistu puhul

on see eeldus täidetud, kuna kinnistu asub tihedalt asustatud väljakujunenud kompaktse

asustusega alal, kus osad hooned juba paiknevad ehituskeeluvööndis, ning Suvila tee 32a

kinnistuni viib olemasolev juurdepääsutee ja kinnistu on varustatud elektriga, mistõttu ei ole

nende taristuelementide ehitamine kinnistu hoonestamiseks vajalik. Suvila tee 32a kinnistu on

osaliselt hooldatud ning seetõttu ei ole seal looduskooslusi ega taimestikku, mida tuleks

tingimata säilitada. Suvila tee 32a kinnistu hooldatud osa hoonestamine ei muuda kinnistu

reljeefi. Samuti ei takista see vaba liikumist Ainja järve kaldal ega juurdepääsu sellele.

2) Vaidlustatud otsus ja vaideotsus on põhjendamata ja seega õigusvastased, kuna vastustaja on

mõlemal juhul põhjendanud oma seisukohti valdavas osas paljasõnaliste ja deklaratiivsete

väidetega, mille puhul ei ole arvestatud tegeliku olukorraga. Vastustaja ei ole välja toonud,

millised looduskooslused ja taimed Suvila tee 32a kinnistu hooldatud osal vajavad vältimatut

kaitset. Vastustaja on piirdunud üksnes üldsõnaliste terminite kasutamisega. Vastustaja ei ole

veenvalt põhjendanud, miks Suvila tee 32a kinnistu hoonestamine ja hilisem kasutamine häirib

looduskooslusi ja taimestikku oluliselt rohkem, kui sama piirkonna teised hoonestatud ja

hooldatud kinnistud, sh ehituskeeluvööndis asuvad kinnistud, mis keskkonna toimimist ja

looduskooslusi ülemääraselt ei häiri ka juhul, kui nendele hoonestust juurde rajada. Vastustaja

oleks pidanud vaidlustatud otsuses või vaideotsuses üheselt selgelt ümber lükkama Mulgi ÜP

KSH aruandes tehtud järelduse, et Ainja järve ääres, sh Suvila tee 32a kinnistul, ei ole ette näha

olulist ebasoodsat mõju seoses ehituskeeluvööndi vähendamisega.

3) Vaidlustatud otsusest ei selgu, kuidas ehituskeeluvööndi vähendamine Suvila tee 32a

kinnistul ja sellest tulenev võimalik uue majapidamise lisandumine kompaktse hoonestusega

piirkonda vähendab Ainja järve alal elutsevate nahkhiirte jaoks sobivat elupaika ning tekitab

nahkhiirte elutegevust talumatult häirivat müra- ja valgusreostust. Nahkhiirte võimalik

häirimine on otsitud argument, kuna sama liiki nahkhiired elutsevad ka Tallinnas Kadrioru

pargis, kus valgus- ja mürahäiringud on oluliselt intensiivsemad kui ca 30 majapidamisega

Ainja järve Suvila tee piirkonnas, kus puudub isegi tänavavalgustus.

4) Vastustaja hirm seoses suure languse lähedale eluhoone ehitamisega, mis vastustaja

hinnangul võib põhjustada pinnase erosiooni ja vajab pinnasetöid, on põhjendamatu, kuna

erosiooni võimalust ja pinnasetööde vajadust on võimalik vältida sobiva ehitustehnoloogia

rakendamisega või valmismaja paigaldamisega. Vaideotsuses märgib vastustaja, et uute

hoonestusalade lisandumisel tuleb arvestada inimtegevuse kumuleeruva negatiivse mõjuga

kaldale, kuid vaatamata sellele märkusele, ei ole vastustaja otsuses ega vaideotsuses välja

toonud, kas negatiivne mõju üldse suureneb ja kui suures ulatuses see suureneb ning kas

suurenemine on nii oluline, et looduskeskkond seda taluda ei suuda. Seetõttu on vastustaja

argument sisutühi. Kuna Eesti Vabariik ei teostanud ostueesõigust, kui kaebaja 08.03.2021

omandas Suvila tee 32a kinnistu, siis ei ole eluliselt usutav, et Suvila tee 32a kinnistu on nii

erilise reljeefiga ja sellel leidub looduskooslusi, mida tingimata kaitsta tuleb.

5) Vaidlustatud otsus on kaalutlusvigadega. Vastustaja on otsuse tegemisel lähtunud üksnes

kaalutlustest, mis toetavad ehituskeeluvööndi vähendamisega mittenõustumist. Vastustaja on

jätnud kaalumata kaebaja huvi oma elamumaa sihtotstarbega kinnistut hoonestada ja rajatud

hoonestust hiljem kasutada. Vastustaja ei ole otsuse tegemisel kaalunud võimalust Suvila tee

32a kinnistu osas ehituskeeluvööndit vähendada, seades sellele täiendavaid tingimusi, mille

rakendamisega oleks tagatud Suvila tee 32a kinnistu hoonestamise ja hilisema kasutamise

võimalikult väike mõju Ainja järve äärsetele looduskooslustele ja taimestikule ning säiliks

suuremas osas keskkonna toimimine ja kallas oleks kaitstud. Vastustaja ei ole seda puudust

kõrvaldanud ka vaideotsuses, piirdudes mittemidagiütleva selgitusega, et juhul, kui KeA peab

võimalikuks teatud tingimustel ehituskeeluvööndit vähendada, siis seda ka tingimusi seades

tehakse. Suvila tee 32a kinnistu osas ei pea vastustaja võimalikuks ka tingimusi seades

ehituskeeluvööndit vähendada. Paraku ei selgu, milliste tingimuste seadmist on vastustaja

kaalunud ja jõudnud järeldusele, et nende rakendamise korral oleks mõju looduskeskkonnale

talumatult suur. Kaebaja hinnangul võiksid tingimustena kõne alla tulla ehitusprojekti ja -

tehnoloogia kooskõlastamine vastustajaga või kinnistu järvepoolse osa seni puutumatu

looduskoosluse riigi ainukasutusse andmine vms. Vastustaja seisukohad, mis puudutavad

juurdepääsuteed ja elektrivõrku, on vastuolulised ja lõppjäreldus eirab tegelikku olukorda.

Vaidlustatud otsuse punktis 3.2.3 leiab vastustaja, et nimetatud rajatised on olemas, kuid otsuse

punktis 3.2.6 leiab, et juurdepääsutee tuleb rajada ning vaideotsuse punktis 4.5 leiab, et Suvila

tee 32a kinnistul puudub juurdepääs, kuna see tagatakse naaberkinnistu kaudu, ja ka

elektriühendus on naaberkinnistu oma. Suvila tee 32a kinnistu tegelik olukord on, et kinnistule

pääseb naaberkinnistul asuva pinnastee kaudu ja elektriliitumine on Suvila tee 32a kinnistul

olemas. Asjaolu, et juurdepääsutee asub naaberkinnistutel, ei tingi uue tee rajamise vajadust

kaebaja kinnistule, kuna naaberkinnistul asuva juurdepääsutee kasutamises on võimalik kokku

leppida. Suvila tee 32 kinnistule on Suvila tee 32a kinnistu kasuks juba teeservituut seatud.

8. KeA leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

1) Suvila tee 32a kinnistul hoonete ning rajatiste rajamine koos taristuga on vastuolus kalda

kaitse eesmärkidega ‒ ehitusalusel alal hävib taimestik, väheneb veekeskkonda kaitsev kalda

puhverala ja nahkhiirte jaoks sobiv elupaik, esineb järsk maapinna langus (suhteline kõrguste

vahe 2-3 m) järve suunas. Kuna Suvila tee 32a katastriüksus on hoonestamata, ei ole alal

ehituskeeluvööndi vähendamine võimalik. Kuivõrd LKS § 38 lg 3 alusel on

ehituskeeluvööndisse (EKV) ehitamine üldreeglina keelatud, ei saa maaomanik eeldada, et KeA

igal juhul annab nõusoleku EKV vähendamiseks. EKV vähendamine on erand, mida võidakse

rakendada ainult väga põhjendatud juhtudel ja planeerimisel tuleb lähtuda siiski LKS-ga

määratud ehituskeeluvööndi ulatusest. KeA on vaidlustatud otsuses lähtunud kaalumisel LKS-

s ette antud kaalutluspiiridest ja keelduvat otsust piisavalt põhjendanud. Vööndi vähendamine

on võimalik, kui puudub vastuolu kalda kaitse eesmärkidega. Antud juhul esinesid vastuolud ja

EKV vähendamine võimalik ei olnud. Planeerimismenetluses on kohalikul omavalitsusel

(KOV) väga suur diskretsiooniõigus ning KOV-l on võimalus suunata planeeringulahendust

selliselt, et ehitustegevust ei kavandataks soovitud mahus EKV-sse. Omaniku enda tegevus võib

olla ka seadusega pärsitud selleks, et säiliks loodus- ja elukeskkond ning et omaniku tegevus ei

oleks ohtlik talle endale või kolmandatele isikutele. Selliselt on piiratud ehitustegevust läbi

planeeringute ja lubade süsteemi metsa raiumisel, veekogude kasutamisel jne. EKV

vähendamise otsustamisel ei saa paralleeli tõmmata LKS § 38 lg 4 p-s 11 sätestatud erandiga

(vaides on ekslikult nimetatud § 40 lg 4 p 11). Erandit saab rakendada vaid tiheasustusalal. Ka

LKS § 38 lg 4 p-s 11 sätestatud tiheasustusalal kehtiva erandi eesmärk on suunata

ehituskeeluvööndis ehitustegevus olemasolevatest ehitistest maismaa suunas, st veekogust

kaugemale ja mitte lubada ehitamist olemasolevast hoonestusest veekogu suunas. Kinnistule

juurdepääsu võimalus ainuüksi ei loo eeldust ehituskeeluvööndi vähendamiseks.

2) Kaebuses on ka nimetatud, et elektriliitumine on Suvila tee 32a kinnistul olemas. Kaebusele

lisatud Lisa 8 fotolt nähtub, et maakaablile lisaks on ehitatud tehnorajatisena elektrikilp. LKS

§ 38 lg 4 p 8 võimaldab EKV-s ehitada vaid maakaabelliini. LKS § 38 lg 4 p 9 alusel ei laiene

EKV-s ehituskeeld olemasoleva elamu tarbeks rajatavale tehnovõrgule ja -rajatisele. LKS § 38

lg 4 p 9 on sätestatud just seetõttu, et vältida ehitusõiguseta kinnistul kommunikatsioonide,

trasside ja tehnosüsteemide rajamist ja maaomanike ootust seejärel ehituskeeluvööndi

vähendamiseks hoonestamise eesmärgil. Suvila tee 32a katastriüksusel puudub elamu, seetõttu

elektrivarustus on katastriüksusele rajatud ebaseaduslikult, ka ehitisregistris puudub ehitise

kohta teave, kuigi tegemist on ehitusseadustiku Lisa 1 kohaselt ehitusteatise kohustusega

rajatisega. Maakaabelliiniga seonduvad muud tehnovõrgud ja rajatised (nagu elektrikilp vms)

on lubatud ehitada LKS § 38 lg 4 p 9 järgi vaid alles siis, kui katastriüksusel on olemas juba

elamu. KeA ei arvesta EKV vähendamise kaalumisel mittelubatult toimunud ehitustegevusega.

3) EKV vähendamisel on oluline igasuguse looduskoosluse säilitamine. Ranna ja kalda kaitse

eesmärk on rannal asuvate looduskoosluste kui terviksüsteemide säilitamine, sh puittaimestik,

taimekamar, mullastik, kogu elustik ja nende säilimiseks vajalikud keskkonnatingimused, nt

veerežiim. Ala on looduskaitseliselt väärtuslikum kui seal esineb mitmeid kaitsealuseid liike,

kuid EKV vähendamise otsustamisel ei ole kaitsealuste liikide esinemine iseseisvaks

kriteeriumiks või otsustamise aluseks. KeA käsitleb looduskooslusi terviklike kooslustena, kus

kaitsealused liigid on nende esinemisel üheks ökoloogiliseks elemendiks. Puu- ja põõsarindel

on veekogude kaldal oluline roll lähtuvalt veekogude vee ja kaldavööndite omavahelisest

ökoloogilisest sidususest ja eritüübiliste elupaikade säilimisest, kuid eelkõige väikeveekogude

puhul on oluline veekaitseline roll (kaitsmaks veekogu muuhulgas hajureostuse eest).

Taimekamar (isegi, kui tegemist on niidetava alaga) käitub puhvrina veekogu ja inimmõjuga

ala vahel, taimestik seob pinnases liikuvaid toitaineid ja vähendab veekogusse jõudvat

toitainekoormust, samuti on taimestikul oluline roll erosiooni, varingu jm kaldaprotsesside

ärahoidmisel, toimides seeläbi ka inimeste vara kaitseks. Mida laiem on taimkattega vööndi

ulatus kaldal, seda tõhusamalt taimkatte puhver toimib. Ehitamisega kaasneb taimestiku

hävimine ehitiste alusel alal ja nende ümbruses. Hooldatud ala, mida soovitakse hoonestada,

asub järsu langusega nõlva kõrval. Hoonestuse rajamisega kaasneb õuemaa kujunemine, mis

lubab ehitada edaspidi ka ilma ehituskeeluvööndit vähendamata. Seetõttu ei ole välistatud

edaspidine arendus kaldal ning on ohustatud kalda kaitse eesmärgid (looduskoosluste

säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava

asustuse suunamine). Ehituskeeluvööndi üheks eesmärgiks on kalda eripära arvestava asustuse

suunamine, seda nii veekogu kallaste kui ka inimese vara kaitseks. Järsu languga kaldal

ehitamisel on suur tõenäosus hiljem nõlva varinguliste protsesside (erosioon, lihked)

esinemiseks, tulevikus vara kaitseks kaldakindlustuse ehitamise vajaduseks, mistõttu kalda

iseloomulikku reljeefi arvestades on katastriüksusel ehitamine vastuolus kalda kaitse

eesmärgiga suunata asustust arvestades kalda eripära. Kaldale juurdepääs ja kallasrajal

liikumine on hetkel tagatud ‒ seda KeA Mulgi ÜP kaalutluses ka välja tõi ning vaidlustatud

otsuses ka arvestas.

4) KeA küll tutvub KSH aruande koostanud ekspertide arvamusega, kuid tuleb arvestada, et

KSH aruandes keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 21

mõistes ranna ja kalda kaitse-eesmärkidele ei hinnata. KSH aruande eesmärk ei ole läbi viia

EKV vähendamise kaalumist. EKV vähendamise otsustamisel kaalutakse ehitamise mõju

rannale ja kaldale LKS § 34 mõistes. Erisusena võimaldab LKS § 38 lg-tes 4 ja 5 nimetatud

juhtudel ehitada juba hoonestatud katastriüksutel (nt Suvila tee 32, 30 ja 28). Suvila tee 32a

kinnistu ei ole hoonestatud.

5) Nahkhiirte kaitse ei ole otsitud argument. Veekogu kohal paiknev ruum on nahkhiirtele

toitumisala ning poegimiseks ja varjepaikadena kasutavad kaldaäärseid puistusid ja muud

lähedal

asuvaid

alasid.

Suvisteks

varjepaikadeks

olevate

ehitiste

renoveerimisel,

rekonstrueerimisel, lammutamisel ja valgusreostusel on mõju nahkhiirte elupaigale. Kuna Ainja

järve akvatooriumi alal on Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) andmetel registreeritud

nahkhiirlaste elupaik ja ehituskeeluvööndi vähendamise kaalutlusruum mis näeb ette

looduskooslustele mõju analüüsi, siis tuleb KeA-l olemasolevaid andmeid kaalutlusotsuses

arvestada.

6) KeA on vaidlustatud otsuses selgitanud, et hoonete ja õueala kujunemisega kaasneb

negatiivne inimmõju kaldale (taimkattevööndi hävimine ehitiste alal, võimalik saasteainete

jõudmine veekogusse jm). Teada on, et hoonete ja teiste ehitiste (sõiduteed, parklad, hooned,

terrassid jms) rajamisel väheneb pinnase vee, hajureostuse ja toitainete puhverdusvõime.

Taimkatte vööndi kitsenemisel ja selle kohatisel puudumisel kaldal suureneb veekogu

reostusvõimalus,

kallas

on

ebastabiilsem,

erosioonitundlikum.

Kaldaala

koos

taimkattevööndiga on oluliseks elupaigaks elustikule ning puhkealaks avalikkusele. Ainja järv

on avalikult kasutatav veekogu, kuid kaldaalal ehitamisel ja ehitiste ümber õuemaa

kujundamisel vähendatakse loodusliku koosluse ulatust ja seeläbi vähenevad kõigil, sh

looduslikel liikidel võimalused veekogu ja kaldaala kasutamiseks. Inimtegevuse mõju

loodusele on KeA senise praktika järgi ja kaardiandmetele tuginedes reeglina alati negatiivne,

kumuleeruv ja ajas suurenev.

7) Kaebajal ei saanud kinnistu omandamisel tekkida teadmist kinnistul ehitamise õigusest.

Samuti ei ole kaebajal tekkinud õigustatud ootust EKV vähendamiseks nõusoleku saamiseks.

8) KeA ei ole rikkunud kaalutlusreegleid. KeA-l tuleb EKV vähendamise üle otsustamisel

lähtuda LKS §-s 40 lg 1 ja LKS §-s 34 sätestatud piiridest. KeA on kaalumisel arvestanud

varasemal ajal kalda kaitse eesmärke kahjustanud tegevusega (nt „ümbruskonnas välja

kujunenud liikluskorraldust ei ole vaja oluliselt muuta“, „ligipääs on kinnistutele olemas

kohalikult pinnaseteelt“, „olemas on elektrivõrk“, „nõuetele vastava reoainete käitluse korral ei

kaasne eeldatavalt ohtu Ainja järvele“, „planeeritud ehitusala on inimeste poolt mõjutatud,

võttes arvesse autoteede ja muude elamute lähedust, ja sealsed kooslused on tugevasti

inimtegevusest mõjutatud“, „kaldale avalik ligipääs on tagatud, kallasrajal liikumine ei ole

takistatud“). Siiski saab KeA nõustuda EKV vähendamisega vaid juhul, kui puudub täiendavalt

võimalus kalda kaitse eesmärkide kahjustamiseks. Seega on KeA kaalunud erinevaid

asjaolusid, nii poolt kui vastuväiteid. KeA kaalus ehitamise võimalust kinnistul, kuid ei pidanud

seda ühelgi moel võimalikuks. Kui KeA peab teatud tingimustel võimalikuks EKV

vähendamist, siis neid võimalusi ka kaalutakse. Arvestades, et ehitisi võib ehitada kinnistu

piirist alates 4 m kauguselt, nõlva ja kraavi kaugust, jääb kinnistule väga väike ala ehitamiseks.

Ka väikesemahulised ehitised kahjustavad kalda kaitse-eesmärke. KeA arvestab kaalumisel ka

LKS erisustega, mille kohaselt ehituskeeluvööndi vähendamise järgselt on nt maaomanikul

võimalik aja jooksul tegevust laiendada, rajada esialgsest suurema mahuga ja mitmeid ehitisi –

selline võimalik areng suurendab kaldal inimtegevuse negatiivset mõju veelgi.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. LKS § 40 lõike 1 kohaselt võib kalda EKV-d suurendada või vähendada, arvestades kalda

kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest,

olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. Vastavalt LKS §-le 34 on

kalda kaitse eesmärk kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva

kahjuliku mõju piiramine, kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise

ja juurdepääsu tagamine. LKS § 40 lõike 3 kohaselt võib kalda EKV-d vähendada KeA

nõusolekul. LKS § 40 lg 5 kohaselt hindab KeA ehituskeeluvööndi vähendamise vastavust

ranna või kalda eesmärgile ja LKS § 40 lg-s 1 sätestatule

10. Mulgi ÜP-ga on taotlenud EKV vähendamist Suvila tee 28 (katastritunnus

60002:005:0190), Suvila tee 30 (katastritunnus 60002:005:0020), Suvila tee 32 (katastritunnus

48001:001:0110) ja Suvila tee 32a (katastritunnus 48001:001:0111) kinnistute osas elamute

püstitamiseks. Mulgi ÜP-s on kavandatud nende kinnistute juhtotstarbeks elamumaa. Taotluses

(kaebuse lisa 1) on välja toodud, et Mulgi valla üheks strateegiliseks ruumieesmärgiks on

elamu- ja puhkealade arendamine. KOV soovib EKV-d vähendada, sest kvaliteetse

elukeskkonna võimaldamine looduskaunil Ainja järve kaldaalal aitab pidurdada rahvaarvu

vähenemist ning tuua piirkonda uusi elanikke. EKV vähendamist taotletavale maa-alale ei jää

rohevõrgustiku tugialasid ega koridore. Suvila tee 28, 30 ja 32 kinnistutel juba asuvad ehitised,

Suvila tee 32a on hoonestamata.

KSH aruandes (vt väljavõte kaebuse lisas 9) tuuakse välja, et tegemist on olemasoleva

elamupiirkonnaga, kus on välja arendatud taristu ning kruntide sihtotstarbeks Maa-ameti

kaardirakenduse alusel 100% elamumaa. Suvila tee 32a kinnistu (katastritunnus

48001:001:0111) lääneosas esineb järsk maapinna langus (suhteline kõrguste vahe 2-3 m) järve

suunas. Antud asukohas suubub järve piirkonna sademevee kraav. KSH aruande järeldus on, et

EKV vähendamist tuleb vältida järsakust järve poole ning sel juhul EKV vähendamisega ei ole

ette näha olulist ebasoodsat mõju antud asukohas. EKV vähendamise alal ei ole EELIS-e

andmetel kaitsealasid, hoiualasid, kaitstavad looduse üksikobjekte ja püsielupaiku ning

puuduvad ka kaitstavate liikide kasvukohad ja elupaigad.

11. Kohtu arvates tuleb kaebus rahuldada, sest KeA keeldumine ei ole piisavalt põhjendatud.

Kohus nõustub kaebaja argumentidega.

12. Esmalt tuleb silmas pidada, et Suvila tee 32a kinnistu asub Ainja järve ääres välja kujunenud

kompaktse asustusega alas ‒ Mulgi ÜP Lõunaosa põhikoonise kohaselt tihedamalt asustatud

hajaasustuse piirkonnas. Tegemist on piirkonnaga, kus on ajalooliselt asunud suvilad, millest

osad on ümber ehitatud püsivaks elamiseks. See tähendab, et tegemist on inimtegevusest

mõjustatud piirkonnaga, mitte looduslikult puutumata ala elutegevuseks muutmisega. Mulgi

vald on enda planeerimisdiskretsiooni kasutades lülitanud Suvila tee 32a kinnistu väikeelamu

maa-ala juhtotstarbega ala koosseisu, nagu on seda ka Suvila tee 32a kinnistut ümbritsevad

kinnistud, mis on hoonestatud, sh paiknevad hooned neil kinnistutel osaliselt EKV-s. Mulgi

vald on taotlenud EKV vähendamist mh Suvila tee 28, Suvila tee 30 ja Suvila tee 32 puhul.

KeA on sellest keeldunud, mitte põhjendusel, et ehitamine neile kinnistutele oleks vastuolus

LKS §-s 34 toodud kalda kaitse eesmärkidega, vaid seetõttu, et KeA asus seisukohale, et need

kinnistud langevad LKS § 38 lg 4 p 1 erandi alla (ehituskeeld ei laiene hajaasustuses

olemasoleva elamu õuemaale ehitatavale uuele ehitisele), mille puhul pole EKV vähendamine

nõutav. Seega on KeA möönnud, et Suvila tee 32a kõrvalkinnistutele võib olemasolevatele

hoonetele ehitada juurde täiendavaid hooneid, ilma, et seda saaks pidada vastuolus olevaks

ranna ja kalda kaitse eesmärkidega. Selle valguses on Suvila tee 32a osas EKV vähendamisest

keeldumise argumendid kohtu arvates otsitud. Tekib põhjendatud küsimus, miks hoonestust ei

tohiks lubada Suvila tee 32a kinnistule, mis asub samas planeeringutsoonis. Pealegi paiknevad

naaberkinnistutel olemasolevad hooned kas täielikult (Suvila tee 32) või osaliselt (Suvila tee

30) EKV-s ning Suvila tee 32a kinnistu pinnareljeefi arvestades ei oleks võimalik kinnistut

hoonestada olemasolevast ehitusjoonest (vt olemasolevad hooned Suvila tee 32 ja Suvila tee 28

kinnistutel) Ainja järve poole, vaid hooned jääksid sisemaa suunas. Seega kohtu hinnangul ei

muudaks Suvila tee 32a kinnistu hoonestamine ümbruskonna hoonestuspilti. Kaebaja on

asjakohaselt tähelepanu juhtinud LKS § 38 lg 4 p-le 11, mille kohaselt ei laiene

ehituskeeld tiheasustusala ehituskeeluvööndis varem väljakujunenud ehitusjoonest maismaa

suunas olemasolevate ehitiste vahele uue ehitise püstitamisele. Suvila tee 32a kinnistu puhul on

see nõue täidetud. Sätte kujunemislugu vaadeldes on küll vaieldav antud sätte laiendamine

hoonestamata kinnistule (samas nt tiheasustusala LKS mõttes on ka küla selgelt piiritletud

kompaktse asustusega ala ‒ LKS §38 lg 1 p 3), kuid „väljakujunenud asustuse“ hindamisel LKS

§ 40 lg 1 alusel on kohtu arvates igati asjakohane juhinduda LKS § 38 lg 4 p-st 11 toodud

kriteeriumidest. Nendest lähtudes tuleks Suvila tee 32a kinnistu hoonestamist lubada.

13. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja väited looduskoosluste kaitsmise vajaduse osas on

üldsõnalised ning kohtu arvates sisaldavad kaalutlusvigu. Esiteks ei ole vaidlust selles, et EKV

vähendamise alal ei ole kaitsealasid, hoiualasid, kaitstavad looduse üksikobjekte ega

püsielupaiku ning puuduvad ka kaitstavate liikide kasvukohad ja elupaigad. Kuna tegemist on

väike-elamu juhtotstarbega maaga ning juba tänasel päeval on katastriüksuse sihtotstarve

elamumaa, võib sellel maaüksusel teha kõiki neid tegevusi, mis neile otstarvetele vastavad ja

mis on antud kompaktse asustusega alas levinud ‒ näiteks aiamaa pidamine, muru niitmine jms.

Selliselt Suvila tee 32a kinnistut faktiliselt ka kasutatakse. KeA väited looduskoosluste kaitsest

tunduvad ala tegelikku kasutust arvestades kohtu arvates otsitud. Tegemist pole loodusliku,

vaid inimtegevusest mõjutatud keskkonnaga. Kohus nõustub kaebajaga, et otsitud on ka väited

nahkhiirte kaitsest olukorras, kus tegemist on kompaktse hoonestusalaga, mille täiendavat

hoonestamist naabruses asuvate kinnistute puhul on KeA pidanud aktsepteeritavaks.

Üldsõnaliseks on jäänud KeA väited pinnase vee hajureostuse suurenemise, toitainete

puhverdusvõime vähenemise, veekogu reostusvõimaluse suurenemise, kalda ebastabiilsuse ja

erosioonitundlikkuse kohta. Kui KSH raames on vastavat pädevust omav ekspert leidnud, et

järsakust maa poole võib ehitustegevust lubada, siis KeA ei saa piirduda üldsõnalise

ohukahtlusega, vaid peab tuginema konkreetsetele tõenditele. Sest konkreetse hoone võib

ehitada üksnes siis, kui see on ohutu nii keskkonnale kui inimestele. See selgitatakse välja

hoone projekteerimise ja ehitamise käigus. Ühtegi tõendit, mis tõendaks, et Suvila tee 32a

kinnistul ehitada ei saa, KeA esitanud ei ole. Põhjendatult on kaebaja välja toonud, et pinnase

erosiooni ja kalda varisemist on võimalik vältida sobiva ehitustehnoloogia rakendamisega või

valmismaja paigaldamisega. Kohus nõustub kaebajaga, et Suvila tee 32a kinnistu hooldatud osa

hoonestamine ei muuda kinnistu reljeefi. Vaidlust ei ole selles, et eksisteerivad olemasolevad

teede- ja tehnovõrgud (juurdepääs Suvila tee 32a kinnistule on tagatud Suvila tee 32 kinnistu

kaudu, olemas on elektrivõrguga liitumine), mis tagavad kinnistu kasutamise ilma, et ohtu

satuks ranna ja kalda kaitse eesmärk. Samuti jääb jätkuvalt tagatuks juurdepääs kallasrajale.

14. Seega on kohtu arvates täidetud sisulised eeldused, mis võimaldavad EKV-d Suvila tee

32a kinnistul vähendada LKS § 40 lg 1 alusel. KeA keeldumine piirab ebaproportsionaalselt

KOV planeerimisdiskretsiooni ning kaebaja omandipõhiõigust. Seetõttu tuleb kaebus

rahuldada. Kohus tuvastab KeA 04.04.2023 kirja nr 7-13/23/3507-2 p 1.2 õigusvastasuse,

tühistab KeA 10.08.2023 vaideotsuse nr 1-7/23/102-3 ja kohustab KeA-d tegema asjas uut

otsust.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

otsus tehti KeA kahjuks, tuleb kaebaja menetluskulud KeA-lt välja mõista. Kaebaja 06.03.2024

menetlusdokumendi kohaselt koosnevad kaebaja menetluskulud õigusabikuludest summas

1572 eurot ja riigilõivust summas 20 eurot. Kohtu hinnangul on kaebaja õigusabikulud

põhjendatud suuruses ja mõistliku maksumusega, mistõttu tuleb KeA-lt kaebaja kasuks välja

mõista 1572+20=1592 eurot. Kohus märgib, et kaebaja esitatud 06.03.2024 arvel nr 4 on

märgitud vale haldusasja number (3-23-491), kuid kohus käsitleb seda tehnilise eksimusena,

arvestades, et tööde aruandes klapib tundide arv arvel nr 4 tooduga ning arve nr 4 on esitatud

käesoleva haldusasja kaebajale, mitte haldusasjas 3-23-491 kaebajaks olevale isikule.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee

Kohtunik