3-23-2715/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. märts 2024, Tartu

Haldusasja number

3-23-2715

Haldusasi

X kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes seonduvalt tervishoiuteenuse osutamisega

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi kaebus rahuldamata.

2. Jätta riigilõiv 22 eurot 50 senti, mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabina

vabastas, riigi kanda.

3. Jätta ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste kanda.

4. Kuulutada haldusasja nr 3-23-2715 menetlus kinniseks.

5. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X .

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15. aprillil 2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 30. novembril 2023 Tartu Halduskohtule

kaebuse, milles märkis, et ta esitas 28. septembril 2023 Tartu Vanglale kahju hüvitamise

nõude, mis registreeriti vanglas 29. septembril 2023 numbriga 1-13/206-1, ning millele ta ei

3-23-2715

ole veel vastust saanud. Kaebuse kohaselt on kahjunõue seotud raviteenuse osutamisega.

Kaebaja märkis, et ka kohtule esitatavas kaebuses jääb kahjunõude sisu samaks ning

faktilised selgitused on ta välja toonud vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes.

1.1. Tartu Vangla esitas 6. detsembril 2023 kohtule kohtunõudes küsitud dokumendid, mh

kaebaja kahju hüvitamise nõude nr 1-13/206-1 (dtl 14-17) ning selgitas, et kaebaja kahju

hüvitamise nõue on alles vangla menetluses.

1.2. Kohtule selgus edastatud kahju hüvitamise nõudest, et kaebaja esitab käesolevas asjas

mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse, millega nõuab 1500 euro suurust hüvitist selle eest, et

ajavahemikul 18. veebruar 2022 kuni 28. september 2023 jäeti talle andmata ravim Prostamol

Uno. Kaebaja väitel tekitati talle sellega tervisekahju ning alandati tema väärikust. Kaebaja

esitas 7. detsembril 2023 kaebuse täienduse, milles täpsustas, et soovib hüvitist

inimväärikuse alandamise eest 1000 eurot ja tervisekahju tekitamise eest 500 eurot.

2. Kohus võttis kaebuse 7. detsembri 2023. a määrusega menetlusse. Tartu Vangla vastas

kaebusele 4. jaanuaril 2024.

3. Kohus määras 15. jaanuari 2024. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses.

Kaebaja esitas täiendavad seisukohad 15. jaanuaril 2024 ja vastustaja 12. veebruaril 2024.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja väidab kaebuses, seal viidatud kahju hüvitamise nõudes Tartu Vanglale ja

täiendavates kirjalikes seisukohtades järgmist.

4.1. Tartu Vangla ei ole kaebajale ka pärast korduvaid pöördumisi vangla arsti ja juhtkonna

poole võimaldanud eriarsti määratud ravi (ravimit Prostamol Uno), mis on talle varem

positiivselt mõjunud. Tartu vangla on sellega toime pannud ravivea. Lisaks füüsilisele valule

peab kaebaja taluma ka hingelist valu ja kannatusi. Kaebaja uroloogilised kannatused

avaldavad mõju ka tema vaimsele tervisele.

4.2. Asjas on tõendatud, et vastuseks kaebaja korduvatele pöördumistele on Tartu Vangla

meditsiiniosakond taotletud raviteenuse tagamise asemel kaebajale teatanud, et eriarsti

määratud ravimit Tartu vanglas ei ole. Tartu Vangla arstid rikkusid tervisehoiuteenuse

osutamise lepingust tulenevaid kohustusi ning seetõttu tekkis kaebajale mittevaraline kahju.

4.3. Ravi (ravim Prostamol Uno) andmata jätmine on kahjustanud kaebaja tervist.

Urineerimine on muutunud aina agressiivsemaks ja muudab kaebaja elu põrguks. Ravi on

vajalik tervise parandamiseks. Liikumine on raskendatud, sest kaebaja vajab pidevalt WC

olemasolu. Seda on kaebaja toonud välja ka kirjalikes kaebustes meditsiiniosakonnale ja

perearsti vastuvõttudel. Kaebajal on tekkinud öiste urineerimisvajaduste tõttu uneprobleemid,

mida ei leevenda isegi tugevatoimelised antidepressandid.

4.4. Pidev urineerimine alandab inimväärikust nii kaebaja enda kui ka teiste silmis.

Ametnikega tuleb vestlus tihti katkestada, kuna kaebaja vajab pidevalt WC-d. Samuti alandab

pidev urineerimine kaebajat tema pereliikmete silmis. Abikaasaga kohtudes häirib WC-s

käimine koosolemist ja intiimelu, kuna urineerimisvajadus katkestab ka intiimvahekorra.

4.5. Vanglas tervishoiuteenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja

patsiendi õigused ei tohi erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel ja kus talle

2(8)

3-23-2715

tervishoiuteenust osutatakse. Kinnipeetavatele tuleb osutada adekvaatset meditsiinilist abi

võrreldavatel alustel teistele isikutele osutatava meditsiinilise abiga.

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised seisukohad.

5.1. Kaebaja väited ravimi Prostamol Uno mitteväljastamise tõttu tervisekahju tekkimisest ja

väärikuse alandamisest on alusetud ning tõendamata.

5.2. Kuigi Prostamol Uno on registreeritud ravimina, on Prostamol Uno põhikoostisosaks 320

mg serenoapalmi marjade paksekstrakt, mis on põhikomponendiks ka näiteks toidulisandina

käsitletava Prostamin Duo tablettides. Seega on vaidluse esemeks aine, mis on pigem

toidulisand kui ravim. Prostamol Uno infolehes (ravimiregistri väljavõte, p 4.4) on märgitud,

et „Patsienti tuleb teavitada, et Prostamol Uno parandab ainult patsiendi seisundit, ilma

haigust ennast ravimata.“ Seega ei saa Prostamol Uno tarvitamine/mittetarvitamine kaasa tuua

tervisekahju, sest selle tarvitamine ei mõjutaks terviseseisundi dünaamikat.

5.3. Vastustaja esitatav kaebaja tervisekaardi väljavõte aastast 2018 võimaldab hinnata

patsiendi seisundi dünaamikat. On oluline, et Prostamol Uno (serenoapalmi marjade ekstrakt)

on näidustatud seisundi parandamiseks, mis on tingitud eesnäärme healoomulise

suurenemisega (prostata adenoom) kaasnevatest urineerimishäiretest (infolehe p 4.1). Muude

seisundite paranemist ei ole objektiivselt uuringutega tuvastatud. Samas nähtub kaebaja

tervisekaardist jooksvalt, esimest korda juba 12. oktoobril 2018 (haigusjuht A8999 2018), et

prostata transvesikaalselt vaadatuna pole mahult suurenenud. Samale järeldusele, et eesnääre

pole mahult suurenenud, eesnäärmekude iseärata sonograafias, jääkuriini normi piires, jõuti

18. aprilli 2021. a uuringu käigus (haigusjuht A1151 2021). 3. juunil 2022 tehtud uuringus

(haigusjuht A4211 2022 kanne 10.06.2022), on samuti leitud, et eesnäärme kontuur on

jälgitav, eesnäärme maht ~15 cm3, eesnääre pole mahult suurenenud, eesnäärmekude iseärata,

prostatiidi kaudseid tunnuseid ega muud patoloogiat ei tähelda ja eesnääre on sonograafias

patoloogilise leiuta.

5.4. Objektiivsete uuringutega on tõendatud, et kaebajal ei ole prostata suurenemist ning seega

ei saa kaebaja väidetud urineerimisprobleemid olla seotud prostata suurenemisega, milliste

nähtude leevendamiseks serenoapalmi marjade ekstrakt mõeldud on. Arvestades kaebaja

erinevate narkootikumide (sh kokaiini), toksiliste ainete, alkoholi ning ka ravimite

kuritarvitamist, on pigem võimalik urineerimisprobleeme seostada nendega. Seega puudub ka

põhjuslik seos Prostamol Uno ja kaebaja väidetud urineerimishäirete vahel.

5.5. Kaebajale on tervisekaardi andmetel väljastatud nii Prostamol Unot kui prostamini, kuna

nende manustamine ei tee ka kahju. Patsiendil on sisuliselt kinnisidee, et Prostamol Uno teda

ravib (haigusjuht A4211 2022). Need preparaadid ei ole patsiendi kirjeldatud kaebustega aga

objektiivselt seotud.

5.6. Tervishoiuteenuse osutamisel, sh vanglas ei saa patsient ise endale ravi määrata ja selleks

on pädev ainult tervishoiutöötaja. Käesoleval juhul, erinevalt vaidlusest haldusasjas nr 3-22-

1821, nähtub esitatud tõenditest selgesti, et Prostamol Uno (ja prostamiini)

määramine/mittemääramine on olnud arsti kontrolli all.

5.7. Patsiendil tuleb esmalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg-le 3 ja HKMS § 59 lg-le 1

vastavalt tõendada, et preparaadi mittemääramine oli raviviga. Kaebaja terviseseisundit

tõendab tervisekaardi väljavõte. Objektiivsete uuringutega on leitud, et patsiendi eesnäärme

suurus on normikohane, samuti jääkuriini kogus, st puuduvad sümptomid, mille

leevendamiseks Prostamol Uno toimet on tõenduslikult jaatatud. Vangistust ja tervishoidu

3(8)

3-23-2715

vangistuses reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat tagama kinnipeetavale ravimeid või

toidulisandeid, mis võivad olla küll tarbimisel ohutud, kuid mille tarvitamiseks puudub

otsene näidustus.

KOHTU SEISUKOHT

6. Kaebaja on esitanud kohtule kahju hüvitamise nõude, milles taotleb Tartu Vanglalt

mittevaralise kahju hüvitist tema tervise kahjustamise ja väärikuse alandamise eest. Väidetav

kahju on kaebajale tekitatud sellega, et tema sõnul pole vangla võimaldanud talle tema

soovitud ravimit (Prostamol Uno), mis on talle (eri)arsti poolt välja kirjutatud.

Käesolev vaidlus hõlmab ajavahemikku 18. veebruar 2022 kuni 28. september 2023.

7. Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on eeskätt avalik-õiguslik. Riik

täidab ka kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda

vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis ning ka tervishoiuteenuse

osutamisel vanglas tekib vangla ja kinnipeetava vahel õigussuhe, millele kohalduvad

võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted (VÕS 41. ptk) (vt Riigikohtu

üldkogu 28. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-30, p-d 24 ja 25 ning seal viidatud praktika).

Samas on Riigikohus rõhutanud, et lisaks lepingulisele vastutusele saab riigi kui teenuse

osutaja vastutust hinnata ka deliktilise vastutusena, kui patsiendile on põhjustatud tervisekahju

või surm (VÕS § 1043, § 1044 lg 3), ning kohalduvad nii kahju hüvitamise üldpõhimõtted

(mh VÕS § 127) kui ka surma põhjustamise või tervisekahju hüvitamise sätted (VÕS §-d 129-

131).

Samas määruses leidis Riigikohtu üldkogu, et kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse

osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (PS § 28 lg 1, VangS § 49

jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile

vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1

kontekstis kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused

lugeda avalik-õiguslikeks. Seda järeldust ei väära ka tõdemus, et tervishoiutöötaja ei osuta

vanglas tervishoiuteenust haldusmenetluse raames (vt Riigikohtu 8. veebruari 2024. a määrus

asjas nr 3-22-2321, p 10). Seega kohalduvad ka käesoleva vaidluse lahendamisel kõrvuti

võlaõiguse normidega avalik-õiguslikes suhetes tekitatud kahju hüvitamist reguleerivad

riigivastutuse seaduse (RVastS) sätted – RVastS ei kohaldu ainult haldusmenetluse tekitatud

kahju hüvitamise juhtudel, vaid sätestab õiguskaitsevahendid avalik-õiguslikes suhetes

avaramalt (RVastS § 1).

8. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud

eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Seega on põhimõtteliselt võimalik mittevaralise kahju tekkimine ja selle rahas hüvitamine

kinnipeetavale vajaliku ravimi õigusvastaselt võimaldamata jätmisel ning põhimõtteliselt pole

ka välistatud, et ravimi andmata jätmine on isikule tekitanud üleelamisi ja kannatusi, mis oma

tõsiduselt on käsitatavad väärikust alandava kohtlemisena.

4(8)

3-23-2715

9. Kaebaja osundab asjakohaselt põhiseaduse §-le 28, mille kohaselt on igaühel õigus tervise

kaitsele, ning tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) regulatsioonile. Poolte vahel ei

olegi aga vaidlust selle üle, et ka kinnipeetavate nagu muude Eesti territooriumil elavate

inimeste jaoks peab olema tervishoiuteenuste saamine tagatud. Vanglas kinni peetavate

isikute tervise kaitset reguleerivad lisaks eeltoodule ka vangistusseaduse (VangS) vastavad

normid.

VangS § 4¹ lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust

ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem

kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas

kinnipidamisega. VangS § 52 lg 1 järgi osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja

vastavalt TTKS eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Eriarstiabi osutamisel ei

kohaldata vangla suhtes TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-s 2 toodud juriidilise vormi nõudeid.

10. Kaebaja väitel ei ole vangla võimaldanud talle arsti poolt välja kirjutatud ravimit, mis on

vajalik talle tema vaevuste vähendamiseks ja enesetunde parandamiseks.

TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või

mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese

vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada

tervist.

VangS § 52 lg-st 2 tulenevalt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate

terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama

ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid Vangla

sisekorraeeskirja (VsKE) § 9 lg 1 järgi kontrollitakse kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist

vastavalt vajadusele. Haigestunud kinnipeetavat ravitakse vanglateenistuse võimaluste piires.

11. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on korduvalt vangla tervishoiutöötajate poole

pöördunud kaebustega urineerimisprobleemidega ja seksuaalfunktsiooni häiretega ning

palunud võimaldada talle ravimit Prostamol Uno. Samuti selles, et varem on arst talle sama

ravimit määranud. Kohtule esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõtetest (alates 2018. aastast)

selgub kaebajale kõnealuse ravimi või selle alternatiivide määramine ja vastavad näidustused

järgmiselt:

- 05.01.2021määratud Prostamol Uno kuni 04.03.2021 (haigusjuht nr A112 2021; dtl 58);

- 02.2022 oli androloogi poolt sama haigusjuhu raames raviks ordineeritud Relifex, Prostamol

Uno regulaarsete kuuridena; samas märgitud ravimi puudumisel tamsulozin (dtl 87);

- 17.02.2022 määratud raviskeemina preparaate Relifex ja Prostamol 1 kuuks (haigusjuht nr

A3470 2022; dtl 85);

- 05.04.2022 määratud Prostamol Uno kaheks kuuks, sama ravi pikendatud 03.05.2022

(haigusjuht nr A112 2021, dtl 87);

- 09.05.2022 tervisekaardi kanne, et patsient saab Prostamini, mis sisaldab serenaoapalmi

marjade ekstrakti, nagu ka Prostamol Uno (dtl 90);

-16.05.2023 ordineeritud raviks Relifex 1gx1 20 päeva (digiretsept). Samas on märgitud, et

lisaks alustab Prostamol Uno tarvitamisega regulaarselt. Kui Prostamol Unost abi ei ole 2 kuu

jooksul, siis on soovitatud selle asemel tamsulosiin, milleks on tehtud ka digiretsept. Samas

on tervisekaarti 16.05.2023 kantud kokkuvõtted ja soovitused järgmiselt: „Relifex 1gx1 20

päeva Prostamin 1x2% lõpetame. Tamsulozin 0,4mgx1Õ 4 kuud“ (dtl 97);

- 05.07.2023 vastuvõtu anamneesist ilmneb, et patsient tunnetab talle välja kirjutatud

Tamsulosiinist vähest abi urineerimissageduse vähendamise osas ning selgitas, et on parima

abi saanud Prostamol Uno kasutamisest – kui muidu käib öösel 3 - 4 korda tualetis, siis selle

preparaadiga 2 korda öösel. 05.07.2023 tervisekaarti kantud kokkuvõtted ja soovitused:

5(8)

3-23-2715

„Prostamin 1 kapsel 2x ööpäevas (H, Õ) 2 kuud, edasi 1 kapsel 1x ööpäevas korr.

Tamsulosiin lõpetada“ (dtl 101).

12. Pooled on eri meelt selles, kas vastustaja tegevus kujutas endast raviviga, mille olemasolul

tekkiva tervisekahju (VÕS § 1043) hüvitamist on alust nõuda. Vastutus mittevaralise kahju

tekitamise eest nii RVastS § 9 lg 1 tähenduses kui ka VÕS § 1050 järgi on ravivea tõttu

põhjustatud kahju puhul süüline.

13. Kohus nõustub vastustajaga, et väites raviviga ja sellest tuleneva kahju tekkimist pidi seda

tõendama kaebaja kui patsient ise. HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt peab menetlusosaline

üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. VÕS § 770 lg 3 kohaselt

peab patsient tõendama tervishoiutöötaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud juhul,

kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata.

Praegusel juhul on tervisekaardis registreeritud kaebaja korduvad pöördumised, anamnees ja

ravi ning soovitused (vt käesoleva otsuse põhjenduste p 11).

VÕS § 770 lg-st 4 tuleneb, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib

terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis

vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient.

14. Kaebajal patsiendina oli küll õigus saada tema probleemidele vastavat piisava kvaliteediga

ravi ja nõustamist, kuid tal ei ole subjektiivset õigust nõuda või saada mingit kindlat ravimit,

mida ta ise peab sobivaimaks - praegusel juhul preparaati Prostamol Uno. Patsiendi enda

arusaam mõne ravimi eelistest või paremast sobivusest võrreldes teiste sama- või

sarnasetoimelistega ei saa olla aluseks, et ravimi asendamine muu preparaadiga kujutaks

endast raviviga. Arstliku otsuse põhjendatus ei saa sõltuda sellest, et patsiendil (praegusel

juhul kaebajal) on tekkinud veendumus mingi kindla ravimi vajalikkusest ja ta peab seda

ainsaks või eelistatud vahendiks enda tervisemuredele (nt televisioonis või ajakirjanduses

märgatud reklaami tõttu).

Kaebaja tervisekaardi kannetest ilmneb, et tervishoiutöötajad (arstid) on käesolevas asjas

lahendatava kaebusega hõlmatud ajavahemikus reageerinud kaebaja kaebustele seoses

urineerimisprobleemiga ja seksuaalelu häiretega, määrates talle korduvalt kas ravimit

Prostamol või alternatiivina Tamsulosiini. Vastavalt ravimiregistris kättesaadavale infolehele

on ravim Tamsulosiin alfa1A-adrenoretseptorite antagonist, mis lõõgastab lihaseid

eesnäärmes ja kuseteedes. Tamsulosin STADA’t kasutatakse eesnäärme suurenemisest

(healoomuline prostata hüperplaasia) tingitud kuseteede sümptomite raviks. Lihast

lõdvestades muutub uriini voolamine lihtsamaks ja urineerimine hõlpsamaks1. Kaebaja

soovitud ravimit Prostamol Uno kasutatakse kasutatakse täiskasvanud meestel eesnäärme

healoomulise (mitte vähist tingitud) suurenemise I ja II staadiumist tingitud urineerimishäirete

(raskendatud põie tühjendamine) korral2.

Alles 5. juulil 2023 on arst kaebajale määranud prostamini, mis on avalikult kättesaadava info

kohaselt põietalitust mõjustav vahend3, mitte Eestis ravimiregistrisse kantud ravim.

Samaaegselt on arst otsustanud lõpetada ravi Tamsulosiiniga. Kohus ei pea iseenesest

asjakohaseks vastustaja väidet nagu polekski vahet, kas patsiendile määrata ravimit või

toidulisandit, kui mõlemad sisaldavad sama toimeainet. Ravimite eristamine muudest

tervisetoodetest ja nende eristamine ravimiregistris on eesmärgipärane. Ravim on aine või

ainete kombinatsioon, mis on mõeldud inimese haiguse või haigussümptomi vältimiseks,

1 https://www.ravimiregister.ee/Data/PIL/PIL_1188604.pdf

2 https://www.ravimiregister.ee/Data/PIL/PIL_1081022.pdf

3 http://apteegiinfo.ee/search/products?query=PROSTAMIN%20TBL%20N30

6(8)

3-23-2715

diagnoosimiseks või ravimiseks, haigusseisundi kergendamiseks või elutalitluse taastamiseks

või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu

(ravimiseaduse § 2 lg 1).

Samas ei ole aga tervishoiutöötajal kohustust määrata patsiendile igasuguste vaevuste ja

kaebuste puhul ilmtingimata ravi ravimina määratletud ainet ordineerides. Raviveaks ei saa

ilmtingimata lugeda olukorda, kus arst jätab ravimi määramata, kuid soovitab muid preparaate

(nt toidulisandit) või hoopis annab nõu toitumis- või elustiiliharjumuste muutmiseks vms.

Praegusel juhul ei ole kaebaja vaevused ja kaebused jäänud tähelepanuta, vaid tervisekaardist

nähtuvad kaebaja rohked arsti vastuvõtul käimised ning talle määratud ravi ja soovitused.

15. Tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamise üle otsustamisel ning VÕS § 770 lg 4

kohaldamisel on määrav, kas patsiendil esineb raviveast tingitud terviserike.

Kuigi kaebajale on erinevatel aegadel määratud nii ravimit Prosatmol Uno kui ka

Tamsulosiini ja toidulisandit Prostamin, ei saa teha järeldust, et ravimi Prostamol Uno

määramata jätmine oleks põhjustanud kaebajale haiguse tekke või ägenemise. Kaebaja

tervisekaardist ilmneb, et tema eelpool nimetatud kaebustega seose on aastate jooksul läbi

viidud korduvaid eesnäärme uuringuid, mille tulemusena ei ole selgunud näidustusi just

nimelt Prostamol Uno kasutamiseks (vt selgitused ravimi kohta käesoleva otsuse p-s 14).

Kaebaja tervisekaardilt ilmnevad järgmised asjakohased uuringud ja nende tulemused:

- 12.10.2018 uuring (haigusjuht A8999 2018) – prostata transvesikaalselt vaadatuna pole

mahult suurenenud (dtl 52);

– 16.04.2021 prostata rektaalne sonograafia (haigusjuht A1151 2021) – eesnääre pole mahult

suurenenud, eesnäärmekude iseärata sonograafias, jääkuriini normi piires (dtl 61);

- 03.06.2022 eesnäärme rektaalne sonograafia (haigujuht A4211 2022) – eesnäärme kontuur

jälgitav, eesnäärme maht ~15 cm3, eesnääre pole mahult suurenenud, eesnäärmekude iseärata,

prostatiidi kaudseid tunnuseid ega muud patoloogiat ei tähelda; eesnääre sonograafias

patoloogilise leiuta (dtl 88).

Kaebusega hõlmatud ajavahemikul ei ole toimunud rohkem uuringuid, mis annaks varasemast

erineva tulemuse. Samuti ei ilmne teistsuguseid uuringutulemusi ka hiljem 2022. ja 2023. a.

Varasemaga sarnast ravi kaebaja vaevuste leevendamiseks (Prostamin, Relifex, Tamusulosiin)

on jätkatud ka edaspidi.

16. Eelnevat arvesse võttes ei saa kohtu hinnangul pidada vastustaja tegevust VangS §-des 52

ja 53 sätestatud kohustuste ega tervishoiuteenuse osutamisel tekkivate kohustuste

rikkumiseks, mis oleks kaasa toonud kaebajale hüvitamisele kuuluva tervisekahju. Kaebaja

terviseseisund on olnud erinevate kaebuste alusel pideva jälgimise ja kontrolli all, sh

põhjustel, miks kaebaja ise on pidanud just Prostamol Uno saamist oluliseks ning leiab, et

selle ravimi andmata jätmise tõttu on tekkinud kahju. Kui ka kaebajale ei ole mingil

ajavahemikul ette nähtud ravimit Prostamol Uno, on tal olnud võimalik regulaarselt oma

seisundist tervishoiutöötajatele rääkida ning saada erinevat ravi ja/või seisundit toetavat

toidulisandit.

17. Eeltoodu põhjal pole alust ka järeldada, et kaebajat oleks tervishoiuteenuse osutamisel

koheldud viisil, mis alandaks tema väärikust. Kaebaja väidab väärikuse alandamisega

tekitatud kahju hüvitamist nõudes, et talle soovitud ravimi andmata jätmine on põhjustanud

vaevusi ja ebameeldivaid ning piinlikkust tekitavaid olukordi nii sagedase

urineerimisvajaduse kui häiritud seksuaalfunktsiooni tõttu.

7(8)

3-23-2715

RVastS § 7 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise nõude rahuldamise üks esmaseid eeldusi

avaliku võimu tegevuse õigusvastasus. Kohus on eelpool tervishoiuteenuse osutamist ja

väidetava ravivea olemasolu analüüsides jõudnud järeldusele, et vastustaja ei ole

õigusvastaselt toiminud ega kaebajale raviviga tehes kahju põhjustanud. Seega puudub ka alus

järelduseks, et vastustaja oleks kaebajale tekitanud mittevaralist kahju teda väärikust

alandaval moel koheldes.

18. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED

19. Kohus peab vajalikuks kuulutada haldusasja menetluse tervikuna kinniseks, kuna

kohtutoimikusse kogutud dokumendid (sh kaebus ja kaebaja enda muud avaldused)

sisaldavad läbivalt andmeid kaebaja tervise kohta ning menetluse osaline kinniseks

kuulutamine vaid üksikute dokumentide osas ei oleks piisav ega eesmärgipärane. HKMS § 77

lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse

või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt

vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu

vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Asja kinniseks kuulutamine on vajalik kaebaja eraelu

kaitseks ning praegusel juhul puudub ülekaalukas huvi asja avaliku arutamise vastu.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse esitamine on tervisekahju hüvitamist puudutava nõude osas riigilõivuseaduse § 22 lg

1 p-st 12 tulenevalt lõivuvaba. Riigilõiv 22 eurot 50 senti, mille tasumisest kohus kaebaja

menetlusabina vabastas, tuleb jätta HKMS § 118 lg 2 ls 2 alusel riigi kanda. Muude

menetluskulude kandmist asjas ei ilmne, mistõttu jäävad menetlusosaliste muud võimalikud

menetluskulud, kui need on tekkinud, nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

21. Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime otsuses tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

allkirjastatud digitaalselt

Sirje Kaljumäe

kohtunik

8(8)