2-23-17391/60 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht 12.03.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-17391

Kohtuasi

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti taotlus X

psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks kuni kolmeks

kuuks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16.01.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet

Puudutatud isik: X (isikukood XXXXXXXXXXX,

elukoht XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 16.01.2024 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja

täiendada maakohtu määruse põhjendusi.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses võib

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

2-23-17391

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (SA PERH) esitas 12.12.2023 Harju Maakohtule avalduse

X (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa

saamiseks.

2. Harju Maakohus rakendas 13.12.2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset ja ühtlasi pikendas seda 15.12.2023 määrusega neljakümne päevani ning lubas

kohaldada isiku suhtes tema tahtest olenemata psühhiaatrilist ravi kuni 20.01.2024.

3. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet (avaldaja) esitas 09.01.2024 Harju Maakohtule taotluse,

milles palus luba puudutatud isiku tahtevastase ravi jätkamiseks tulenevalt SA PERH

psühhiaatriakliiniku 08.01.2024 esitatud taotlusest ning psühhiaatrite arvamusest isiku

psüühilise seisundi kohta. Esitatud taotluse kohaselt vajab puudutatud isik tahtest olenematut

vältimatut haiglaravi veel orienteeruvalt kuni kolmeks kuuks.

4. Avaldaja taotlusele lisatud psühhiaatrite OD ja KK ning arst-resident psühhiaatria erialal JO

08.01.2024 arvamusest nähtub, et puudutatud isik viibib SA PERH psühhiaatriakliinikus

statsionaarsel ravil teist korda elus. Varasemast on teada, et puudutatud isikul ilmnesid

käitumishäired noorukieas, ta liitus noorukite kambaga, tarvitas rohkelt alkoholi ja kanepit,

puudus koolist, kuid omandas siiski kutsehariduse. Pärast seda ei asunud isik ametlikult tööle,

vaid elatus omasõnul „ärist“ ning jätkas samal ajal kanepi ja alkoholi tarbimist. Isikul ilmnesid

käitumismuutused, ta hakkas omaette rääkima, midagi ei mäletanud, rääkis veidraid jutte

kosmosest, Putinist ja deemonitest ning hulgus sihitult ringi.

4.1. 2015. aasta suvel toodi puudutatud isik ema initsiatiivil kiirabiga SA PERH

psühhiaatriakliinikusse, kuna tema käitumises ilmnesid murettekitavad muutused – isik rääkis

segaselt, oli äraolev ja sihitu. Vastuvõtul oli puudutatud isik äraoleva olekuga, tal esinesid

meelepetted ning sisulist kontakti temaga ei olnud võimalik saavutada. Isik ei mõistnud

haiglasse toomise põhjuseid ega ravivajadust. Seetõttu hospitaliseeriti puudutatud isik

valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega, mida kohus pikendas

40 päevaks. Hospitaliseerimise järgselt üritas puudutatud isik osakonnast korduvalt põgeneda

ning avaldas aktiivselt psühhootilisi elamusi. Kontakt puudutatud isikuga oli pigem

pinnapealne. Puudutatud isikul diagnoositi äge skisofreeniataoline psühhootiline häire (F23.2).

Raviga puudutatud isiku seisund stabiliseerus ning psühhootilisi elamusi isik enam ei

avaldanud. Paranes ka ravikoostöö ning haiguskriitika, mistõttu lubati isik 14.08.2015 kodusele

ravile. Järgnevalt puudutatud isik ambulatoorsele vastuvõtule ei pöördunud ning toetusravi ei

kasutanud. 2015. aastal kolis puudutatud isik elama Bulgaariasse, kus ta viibis mitmel korral

kohalikus psühhiaatriahaiglas ravil. Puudutatud isik kolis Eestisse tagasi 2023. aasta augustis.

Sellest ajast elab puudutatud isik ema juures ega tööta.

4.2. Käesolevalt toodi puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse SA PERH pulmonoloogia

osakonnast, kus ta viibis ravil pneumoonia tõttu. Puudutatud isik oli rahutu, sihitu,

ebaadekvaatse käitumisega ja agiteeritud. Pulmonoloogia osakonnas eitas puudutatud isik, et

tal oleks pneumoonia, keeldus ravimitest, nõudis koju laskmist, helistas 2 korda päästeametisse

ja näris läbi infusiooniliinid. Püsiva rahutuse tõttu vajas isik korduvalt mehhaanilist fikseerimist

ja pidevat rahustava ravi manustamist. Somaatilise seisundi stabiliseerumisel suunati

puudutatud isik edasi psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud isik on muutunud ema sõnul kodus

viimastel kuudel rahutuks, sihituks, agressiivseks nii verbaalselt kui ka füüsiliselt. Isik ründas

2-23-17391

ja tõukas ema ning lõi õde. Omaste sõnul kuritarvitab puudutatud isik pidevalt narkootilisi

aineid. Valvetoas oli isik pinges, agiteeritud ning desorienteeritud ajas ja olukorras. Puudutatud

isik eitas pneumooniat, varasemate uuringute läbimist ning avaldas, et tegemist on temavastase

vandenõuga. Isiku mõttekäik oli hajus, sihipärasust kaotav ja laialivalguv. Isik avaldas

võimekus- ja tähendusluulu (on Tallinna imperaator, kirjutab IT-programmi usu ja kapitalismi

teemal), eitas meelepetteid, keeldus haiglaravist ja abist. Valvearst hospitaliseeris puudutatud

isiku psühhoosi ägenemise tõttu isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi korras

11.12.2023 kell 16.39.

4.3. Senise haiglaraviga ei ole puudutatud isiku terviseseisund piisaval määral paranenud. Isik

on düsfooriline, süüdistav ning rahulolematu haiglaravi olemusega. Puudutatud isik on

kõrgenenud enesehinnanguga ja üleoleva suhtumisega. Isik nõuab kojulaskmist ning eitab

ravivajadust. Isiku mõttekäik on endiselt laialivalguv ning ta esitab absurdseid avaldusi oma

toimetuleku

kohta.

Puudutatud

isik

avaldab

jätkuvalt

suurus-,

mõjutus-

ja

tähendusluulumõtteid. Isik avaldab, et ta mõjutab inimeste elu ja maailmas toimuvat, saab ette

prognoosida tulevikku (avaldab, et sellel aastal läheb maailm rahalistest ühikutest üle

sotsiaalsete punktide süsteemile). Puudutatud isik on siiani veendunud, et ta tegeleb suurte

äridega ning omab neis võtmerolli. Haiguskriitika on puudulik, isik on siiani veendunud nii

psühhiaatrilise häire kui ka läbipõetud kopsupõletiku puudumises. Isik avaldab kindlameelset,

et plaanib ravimite tarvitamise haiglaravi järgselt lõpetada, mistõttu on statsionaarse ravi

lõppedes oht, et seisund halveneb kiiresti. Isik õigustab oma agressiivset käitumist, tema

tahteaktiivsus on maniakaalsest afektist mõjutatud, ta on olnud vägivaldne, impulsiivne ja

ettearvamatu. Käeoleva haiglaravi jooksul tuli piirata puudutatud isiku telefoni kasutamisaega,

kuna isik helistas pidevalt oma emale, terroriseeris teda ning nõudis, et ema võtaks ta koju

tagasi. Lähedastelt saadud teabe kohaselt on isiku ema ja õde siiani hirmul puudutatud isiku

käitumise pärast ning kardavad korduvat agressiooni nende suunas.

4.4. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire: maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0).

Psühhootilistest elamustest lähtuvalt on isik korduvalt käitunud ettearvamatult ja

ebaadekvaatselt, olles ohtlik nii iseendale kui ümbritsevatele. Isik on olnud ründav ja

vägivaldne omaste suhtes. Isiku seisundit ja varasemat ravikogemust hinnates ei ole tõenäoline

selle paranemine 40-päevase haiglaravi järgselt sedavõrd, et oleks tagatud isiku enda ja teda

ümbritsevate inimeste turvalisus mittekontrollitud keskkonnas.

4.5. Eelnevast lähtuvalt on psühhiaatrite hinnangul vajalik isiku tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi jätkamine ja temale psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ning

rahustava ravi manustamine haiglatingimustes kuni kolme kuu vältel alates tahtest olenematu

ravi otsusest.

5. 16.01.2024 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 7.1-3/16 (ekspert KT) kohaselt esineb

puudutatud isikul vaimuhaigus – maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0), mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Ravita jäämisel on tõenäoline, et isik asub

vabaduses viibides ründama teisi isikuid või provotseerib endavastast vägivalda. Eksperdi

hinnangul on väga tõenäoline, et isik asetab end vabaduses viibides enda elule ja tervisele

ohtlikku olukorda. Käesolevalt ei ole võimalik isiku suhtes kohaldada peale haiglaravi muud

psühhiaatrilist abi. Puudutatud isik vajab tahtest olenematut ravi orienteeruvalt kolmeks kuuks.

Seejärel tuleks tema seisundit uuesti hinnata.

2-23-17391

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Harju

Maakohtu

16.01.2024

määrusega

rahuldati

avaldus

puudutatud

isiku

psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks kuni kolmeks kuuks. Isik paigutati SA PERH

psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile kuni 11.03.2024 või mõne varasema

kuupäevani, kui raviasutus teeb otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse

asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis SA PERH psühhiaatriakliinikule

loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks,

juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

7. Maakohus viitas TsMS § 534 lg-le 5, § 533 lg 1 p-le 1 ja psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS)

§ 11 lg-le 1 ning märkis, et käesoleval juhul on täidetud eeldused puudutatud isiku

paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kuni

kolmeks kuuks.

8. 16.01.2024 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist nr 7.1-3/16 (ekspert KT) nähtub, et

puudutatud isikul esineb vaimuhaigus – maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0), mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida.

9. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ärakuulamisel veendus

kohus, et isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei

mõista ravivajadust. 16.01.2024 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 7.1-3/16 kohaselt on

ravita jäämisel tõenäoline, et isik asub vabaduses viibides ründama teisi isikuid või provotseerib

endavastast vägivalda. Samuti on väga tõenäoline, et isik asetab end vabaduses viibides enda

elule ja tervisele ohtlikku olukorda. Isiku ärakuulamisele ja teistele asjas kogutud tõenditele

tuginedes nõustus kohus ekspertiisi seisukohtadega. Kohus leidis, et puudutatud isik kujutab

ohtu iseendale eeskätt põhjusel, et tegutseb psüühikahäire ajel ebaadekvaatselt. Samuti on

puudutatud isik kohtu arvates iseendale ohtlik seetõttu, et ta ei tunnista ravivajadust. Arsti

hinnangul ei parane puudutatud isiku seisund ravita jäämisel.

10. Puudutatud isik püsib haiglaravita jäädes ohtlikuna nii iseenda kui ka teiste elule, tervisele

ja julgeolekule. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole mõeldav tema iseseisev toimetulek

kodustes tingimustes – isik ei suuda korraldada enda elu hetkel isegi elementaarsel määral. Isik

vajab ravi haigla tingimustes, kuivõrd kodus ei ole tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne

manustamine. Arstide arvamusest nähtuvalt puudub isikul haiguskriitika oma psüühilise

seisundi suhtes. Eeltoodust tulenevalt ei ole isiku ravi kodustes tingimustes (ka lähedaste

koostöö puhul) võimalik teostada. Eeltoodust tulenevalt vajab isik ravi haiglas. Ka 16.01.2024

kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 7.1-3/16 kohaselt ei ole käesolevalt võimalik isiku suhtes

kohaldada peale haiglaravi muud psühhiaatrilist abi. Eksperdi prognoosi kohaselt vajab

puudutatud isik tahtest olenematu ravi kohaldamist orienteeruvalt kolmeks kuuks.

11. Kohus kuulas puudutatud isiku ära 13.12.2023 psühhiaatriahaiglas esialgse õiguskaitse

rakendamisel. Kohus ei pidanud vajalikuks isikut uuesti ära kuulata, kuivõrd isik ei ole

ekspertiisist nähtuvalt võimeline enda seisundit ise adekvaatselt hindama. Kohus ei pidanud

vajalikuks kohaliku omavalitsuse arvamuse suulist ärakuulamist, kuivõrd kohalik omavalitsus

on oma seisukohad kohtule avaldanud kirjalikes menetlusdokumentides. Muude isikute

ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit

ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.

2-23-17391

12. Tuginedes eksperdi arvamusele, isiku ärakuulamisele ja arsti algsest arvamusest saadud

teabele isiku varasema tervisliku seisundi ja käitumise kohta, leidis kohus, et põhjendatud on

puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamine 3 kuuks.

Määruskaebus

13. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.

Puudutatud isiku hinnangul ei ole tema puhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu. Puudutatud

isik on veendumusel, et ta on täiesti terve ja tema ohtlikkus ei ole tõendatud. Puudutatud isikul

ei esine psüühikahäiret ning talle väljastati isegi Bulgaarias sellekohane tõend. Puudutatud isik

ei vaja ravi, ta ei ole vägivaldne ega ohtlik.

14. Haigla personal avaldas puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindajale, et

puudutatud isik on sekeldav, püüab kõiki õpetada, ravida, tegeleb väidetavalt pidevalt suurte

äridega, konsulteerib ja ravib isikuid meili ja telefoni teel.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

15. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Puudutatud isikul on diagnoositud raske

psüühikahäire. Psühhootilistest elamustest lähtuvalt on isik käitunud korduvalt ettearvamatult

ja ebaadekvaatselt, olles ohtlik nii iseendale kui ümbritsevatele. Isik on olnud ründav ja

vägivaldne omaste suhtes. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika.

16. SA PERH määruskaebusega ei nõustunud. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire

(maniakaalne skisoafektiivne häire, F25.0), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

või seda juhtida. Haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu,

tervist või julgeolekut. Psühhootilistest elamustest lähtuvalt on isik korduvalt käitunud

ettearvamatult ja ebaadekvaatselt, olles ohtlik nii iseendale kui ümbritsevatele. Isik on olnud

ründav ja vägivaldne omaste suhtes. Isik õigustab oma agressiivset käitumist, tema

tahteaktiivsus on maniakaalsest afektist mõjutatud, ta on olnud vägivaldne, impulsiivne ja

ettearvamatu. Käesoleval juhul ei ole tõenäoline isiku turvaline toimetulek kodustes

tingimustes. Isik ei ole võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Isik

avaldab kindlameelselt, et psühhiaatrilist ravi ta ei vaja ning plaanib ravimite tarvitamise

haiglaravi järgselt lõpetada, mistõttu on kõrge oht, et statsionaarse ravi lõppedes halveneb isiku

seisund kiiresti. Puudutatud isik vajab meeleolu stabiliseeriva ja psühhoosivastase ravi

manustamist haiglatingimustes ning toetavat teraapiat tema ravisoostumuse parandamiseks, et

oleks tagatud isiku turvaline toimetulek haiglavälistes tingimustes.

17. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

18. 19.02.2024 teavitas SA PERH, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega

on lõpetatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 16.02.2024.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-i 2¹ alusel koosmõjus §-

ga 659 jätta rahuldamata ning vaidlustatud maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid

maakohtu määruse põhjendusi tuleb muuta ja täiendada.

2-23-17391

20. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kohus saab TsMS § 543 lg 3 alusel ka pärast isiku

kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse

seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi, et avaldust ei saa uuesti lahendada (RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei takista määruskaebuse lahendamist asjaolu, et

16.02.2024

lõpetati

puudutatud

isiku

tahtest

olenematu

psühhiaatriline

ravi

psühhiaatriakliinikus.

21. TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi paigutatakse psüühiliselt haige isik tema tahteta või tahte

vastaselt psühhiaatriahaiglasse isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel.

Avalduse isiku paigutamiseks kinnisesse asutusse vaatab kohus TsMS § 475 lg 1 p 6 alusel läbi

hagita menetluses. TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud

menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kohus peab

TsMS § 477 lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka

juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Need põhimõtted kehtivad hagita asja

lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses (TsMS § 639 lg 1). Seetõttu ei ole

ringkonnakohus seotud määruskaebuse väidetega ja peab kontrollima puudutatud isiku suhtes

esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldusi ja seaduslikkust, sh menetlusgarantiide tagamist, ka

vaidlustamata ulatuses.

22. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus menetlusgarantiide tagamist maakohtus ning täpsustab

maakohtu määruse põhjendusi puudutatud isiku ja teiste isikute ärakuulamata jätmise osas,

kuna maakohus ei ole kohaldatavatele õiguslikele alustele viidanud.

22.1. Maakohus on vaidlustatud määruses märkinud, et kohus kuulas puudutatud isiku ära

13.12.2023 psühhiaatriahaiglas esialgse õiguskaitse rakendamisel ning kohus ei pea vajalikuks

isikut uuesti ära kuulata, kuivõrd isik ei ole ekspertiisiaktist nähtuvalt võimeline enda seisundit

ise adekvaatselt hindama. Ringkonnakohus täpsustab, et TsMS § 536 lg 1 esimese ja teise lause

kohaselt peab kohus enne isiku kinnisesse asutusse paigutamist isiku isiklikult ära kuulama ja

selgitama talle menetluse kulgu. Vajaduse korral kuulab kohus isiku ära isiku jaoks tavalises

keskkonnas. Sellest reeglist näeb ette erandi TsMS § 536 lg 1 kolmas lause, mis sätestab, et

muus osas kohaldatakse TsMS-s piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja seadmise

menetluses isikute ärakuulamise kohta sätestatut (TsMS § 524). Käesolevas olukorras kuulub

TsMS § 536 lg 1 Riigikohtu suuniste kohaselt kohaldamisele koosmõjus TsMS § 539¹ lg-ga 2.

TsMS § 539¹ lg 2 järgi ei ole isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamise

menetluses ja isiku korduva kinnisesse asutusse paigutamise menetluses vajalik puudutatud

isiku ärakuulamine, kui eelmisest ärakuulamisest ei ole möödunud rohkem kui üks aasta ning

isiku tervislik seisund ei ole seda kajastavate dokumentide järgi muutunud. Riigikohus on

sedastanud, et olukorras, kus isik on paigutatud kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras,

on isiku kinnisesse asutusse paigutamine käsitatav samaväärsena tema korduva kinnisesse

asutusse paigutamisena või kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisena

TsMS § 539¹ tähenduses. Kui isik on esialgse õiguskaitse kohaldamisel või kinnisesse asutusse

paigutamise tähtaja pikendamisel isiklikult ära kuulatud, ei ole vaja teda kinnisesse asutusse

paigutamisel ära kuulata, kui ärakuulamisest on möödunud vähem kui üks aasta (vt RKTKm

03.02.2020, 2-19-6222, p 16; RKTKm 18.03.2015, 3-2-1-5-15, p 13). Sel alusel oli ka

käesoleval juhul põhjendatud puudutatud isiku ärakuulamata jätmine, kuna tema eelmisest

ärakuulamisest oli möödas vaid veidi üle ühe kuu.

22.2. TsMS § 536 lg 2 järgi peab kohus ära kuulama mh ka valla- või linnavalitsuse, kinnise

asutuse, kus isik viibib, juhi või tema määratud ametiisiku ning isiku abikaasa ja muude isikuga

koos elavate pereliikmete arvamuse. Isiku ärakuulamiseks ei pea kohus TsMS § 477 lg 4 järgi

korraldama kohtuistungit ja see ei pea toimuma teiste menetlusosaliste juuresolekul, sh võib

2-23-17391

kohus isiku ära kuulata telefonitsi või lugeda ärakuulamiseks piisavaks isiku kirjaliku või

elektrooniliselt esitatud seisukoha, kui kohtu arvates on sel viisil võimalik isikult saadavaid

andmeid ja seisukohta piisavalt hinnata. Isiku ärakuulamine ja sellega seonduvad olulised

asjaolud tuleb märkida menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 536 lg 2¹ kohaselt ei pea

eelnimetatud isikuid ära kuulama, kui isik, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse,

on nende ärakuulamisele vastu; need isikud ise loobuvad endi ärakuulamisest; nende isikute

ärakuulamine ei aita ilmselt kaasa asja lahendamisele; kohtul ei ole õnnestunud neid isikuid

leida või nendega kontakti saada sõltumata mõistlikest pingutustest. TsMS § 536 lg 2² kohaselt

tuleb isiku enda ja teiste isikute ära kuulamata jätmist määruses põhjendada.

22.3. Kuivõrd avaldajaks on kohalik omavalitsus, siis linnavalitsuse (Tallinna Sotsiaal- ja

Tervishoiuamet) arvamus on kohtul olemas. Samuti on olemas kinnise asutuse arvamus,

kuivõrd Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti avaldusele on lisatud 08.01.2024 psühhiaatrite

arvamus. Muude isikute, st eelkõige puudutatud isiku ema ja õe arvamust ei pidanud maakohus

vajalikuks, leides, et puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid

arvestades ei aita nende ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Seega tugines

maakohus TsMS § 536 lg 2¹ p-s 3 sätestatud erandile. Ringkonnakohus on põhimõtteliselt nõus,

et käesoleval juhul võis maakohus jätta puudutatud isiku perekonnaliikmed ära kuulamata, kuna

nende ärakuulamine ei oleks tuvastatud asjaoludel – kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

täidetus (TsMS § 533 lg 1 p 1; PsAS § 11 lg 1) – aidanud kaasa asja lahendamisele.

23. Edasi käsitleb ringkonnakohus puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise sisulist

õiguspärasust. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja

nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või

jätkatakse ravi tema tahtest olenemata ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul

on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist

või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

24. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku

puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks kolmeks kuuks, sh vajadusel tahtevastaselt ravimite manustamiseks. Maakohus

on aga PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste kontrollimisel rikkunud TsMS § 667 lg-s 1

sätestatud põhjendamiskohustust ning seetõttu muudab ja täiendab ringkonnakohus maakohtu

määruse põhjendusi osas, mis puudutab isiku ohtlikkust.

25. Asja materjalidest nähtuvalt viibis puudutatud isik esmakordselt statsionaarsel ravil SA

PERH psühhiaatriakliinikus perioodil 14.07.2015 – 14.08.2015, mil isikul diagnoositi äge

skisofreeniataoline

psühhootiline

häire

(F23.2).

Käesolevalt

on

puudutatud

isik

hospitaliseeritud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 11.12.2023

kell 16.39. Psühhiaatrite OD ja KK ning arst-resident psühhiaatria erialal JO 08.01.2024

arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire: maniakaalne skisoafektiivne

häire (F25.0). Puudutatud isiku haiguskriitika on puudulik, ta avaldab suurus-, mõjutus- ja

tähendusluulumõtteid ning tema mõttekäik on laialivalguv. Ka käesoleva tsiviilasja raames läbi

viidud kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt esineb puudutatud isikul maniakaalne

skisoafektiivne häire (F25.0), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida.

Arvestades eeltoodut, on tsiviilasja materjalidest nähtuvalt täidetud PsAS § 11 lg 1 p-st 1

tulenev tingimus, s.o puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida.

2-23-17391

26. Riigikohus on selgitanud, et isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada. Eelkõige

saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele,

mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb

hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku

käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi

ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige

lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline. Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse

kohta, iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda. Samas ei

ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta kohtule siduv (vt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-

13, p 39.2 ja seal viidatud kohtupraktika).

26.1. Maakohus leidis, et puudutatud isik kujutab ohtu eelkõige iseendale, sest isik ei tunnista

ravivajadust ja ravita jäämisel isiku seisund ei parane ning lisaks on psühhoosist tingitud

ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu suur tõenäosus, et isik asetab end vabaduses

viibides enda elule ja tervisele ohtlikku olukorda. Selliselt ei ole maakohus ringkonnakohtu

hinnangul konkreetselt tuvastanud, milles võib isiku ohtlikkus väljenduda. Isiku ohtlikkust ei

saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena. Riigikohus on selgitanud, et

ohtlikkuse jaatamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult. Ka

ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada ega võta iseseisvalt ravimeid,

ei tähenda tingimata tema ohtlikkust iseendale või teistele (vt RKTKm 12.02.2018, 2-15-3662,

p 14.1 koos seal sisalduvate viidetega). Ringkonnakohus jätab seega maakohtu need

põhjendused määrusest välja. Ringkonnakohus täiendab maakohtu määruse põhjendusi

järgnevaga.

26.2. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul väljendub isiku ohtlikkus eelkõige füüsilises

ohus teda ümbritsevate inimeste elule ja tervisele. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud

isik 11.12.2023 hospitaliseerimise eelselt olnud füüsiliselt vägivaldne – puudutatud isik on

rünnanud ja tõuganud ema ning löönud õde. Puudutatud isiku ema ja õde on siiani hirmul

puudutatud isiku käitumise pärast ning kardavad korduvat agressiooni nende suunas.

08.01.2024 psühhiaatrite arvamuse kohaselt õigustab puudutatud isik oma agressiivset

käitumist ning tema tahteaktiivsus on mõjutatud maniakaalsest afektist. Hospitaliseerimise

järgselt on puudutatud isik pidevalt helistanud oma emale, terroriseerinud teda ning nõudnud,

et

ema

võtaks

ta

koju

tagasi.

Ka

käesoleva

tsiviilasja

raames

läbi

viidud

kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt on ravita jäämisel tõenäoline, et isik asub vabaduses

viibides ründama teisi isikuid. Eelnevatel asjaoludel (sh põhjusel, et isik õigustab oma

agressiivset käitumist) on ringkonnakohtu hinnangul isiku ohtlikkus teiste elule ja tervisele

lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline ning täidetud on PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud

kriteerium.

27. Asja materjalidest nähtub, et puudutatud isik on viibinud statsionaarsel ravil SA PERH

psühhiaatriakliinikus varem perioodil 14.07.2015 – 14.08.2015. Pärast haiglast vabanemist

puudutatud isik ambulatoorsele vastuvõtule ei pöördunud ning toetusravi ei kasutanud. Ka

käesolevalt haiglaravil viibides on puudutatud isik avaldanud, et ta plaanib ravimite tarvitamise

haiglaravi järgselt lõpetada. SA PERH on avaldanud, et sellisel juhul on oht, et statsionaarse

ravi lõppedes halveneb isiku seisund kiiresti. Arvestades, et puudutatud isik ei saa aru

ravivajadusest, isikul puudub haiguskriitika, isik on kinnitanud, et ta plaanib ravimite

tarvitamise haiglaravi järgselt lõpetada ning ravita jäämisel esineb oht puudutatud isikut

ümbritsevate isikute elule ja tervisele, ei ole ringkonnakohtu hinnangul muu psühhiaatriline abi

küllaldane ega võimalik ning täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.

2-23-17391

28. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus asus põhjendatult

seisukohale, et puudutatud isik tuleb tema tahte vastaselt paigutada kuni kolmeks kuuks SA

PERH psühhiaatriakliinikusse haiglaravi kohaldamiseks. Seetõttu jääb määruskaebus

rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muudetud ja täiendatud on

maakohtu määruse põhjendusi.

29. Määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3

esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt