3-24-400/13 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

3-24-400

1

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 3-24-400 Määruse kuupäev ja koht 12.03.2024, Jõhvi Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi

Menetlusosalised XX esialgse õiguskaitse taotlus Taotluse esitaja: XX Seisukoha esitaja: Viru Vangla, esindaja: Indrek Arming Resolutsioon

1. Rahuldada taotleja menetlusabi taotlus ning vabastada taotleja esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest riigilõivu tasumise kohustusest.

2. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud riigi kanda.

4. Asendada avaldatavas kohtumääruses taotleja nimi initsiaalidega.

Edasikaebamise kord ja muud selgitused Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest. Määrus toimetatakse pooltele kätte.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Halduskohtusse laekus 11.02.2024 XX (edaspidi ka taotleja) esialgse õiguskaitse taotlus. Taotluse põhjenduste kohaselt paigutati Viru Vangla 9.02.2024 käskkirjaga nr 6- 1/24/120 taotleja avavanglast kinnisesse osakonda ümber. XX esitas 12.02.2024 nimetatud käskkirja peale vaide, kuna käskkiri ei vasta õiguspärase haldusakti nõuetele. Taotluse esitaja soovib abinõudena avavanglasse tagasi paigutamist vaidemenetluse ajaks.

2. Tartu Halduskohus jättis 20.02.2024 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse käiguta ja kohustas taotlejat kõrvaldamata taotluses esinenud puudused 5 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest. Taotleja pidi tasuma riigilõivu või esitama kohtule menetlusabi taotluse.

3-24-400

2

3. XX esitas 23.02.2024 menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks seoses maksejõuetusega.

Kohtu seisukoht

4. Esmalt annab kohus hinnangu esialgse õiguskaitse taotluse lubatavusele (I), seejärel vaatab läbi menetlusabi taotluse (II), järgmisena hindab esialgse õiguskaitse põhjendatavust (III) ja viimasena jagab menetluskulud (IV). I

5. Kohus peab esialgse õiguskaitse taotlust lubatavaks. Esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse eeldused on sätestatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 104 lg-s 1, § 249 lg-s 5 ja HKMS § 250 lg-tes 1 ja 2. Kohus vastates vangla tähelepanekule, märgib, et esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud kohtule küll ennatlikult st enne seda kui taotleja on pöördunud vangla poole vaidega, kuid hetkel on olukord muutunud ja vanglas käib vaidemenetlus. Taotlus vastab seaduses sätestatud nõutele, ehk on põhistatud ja selles märgitud abinõu on lubatav ning teenib kaebuse eesmärki (HKMS § 251 lg 1 p 3). II

6. XX esitas menetlusabi taotluse. Arvestataval perioodil ei ole taotlejal sissetulekut, mis arvestades vajalikke mahaarvamisi ei oleks võimaldanud tasuda esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest riigilõivu 20 eurot. Kohus rahuldab menetlusabi taotluse ja vabastab taotleja esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest riigilõivu tasumise kohustusest. III

7. HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja või taotleja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetluse staadiumis määruse kaebaja või taotleja õiguste kaitsmiseks, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutada oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimene lause sätestab, et kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Seega, eelnevalt nimetatud normide koosmõjust tulenevad eeldused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kõigepealt peab esialgse õiguskaitse taotlejal olema esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus. Vajaduse olemasolu korral hindab kohus vaide või kaebuse väljavaateid ning viimasena kaalub vastanduvaid huvisid.

8. Vajadus

Kinnipeetava isiku ümberpaigutamine on haldusakt, kuna vangla tegevus on kinnipeetava õiguste ja kohustuste mahu osas regulatiivse iseloomuga. Seega vormistatakse ümberpaigutamine haldusaktiga.1 Kinnine vangla režiim erineb avavanglas kinnipidamise tingimustest eelkõige laiema liikumisvabaduse poolest, mida on kohtupraktikas peetud oluliseks kinnipeetava õiguseks. Sellisel juhul oleks taotleja liikumisvabaduse piiramine vaidlusaluse käskkirjaga toonud endaga kaasa sellise olukorra, kus taotleja rikutud õiguse liikumisvabadusele taastamine oleks võimalik vaid rahalise hüvitise väljamaksmise kaudu, kuid seda võimalust ei ole samuti kohtupraktikas peetud esialgse õiguskaitse vajaduse ümberlükkamise põhjuseks. Seda kõike arvestades võib kohus jaatada taotlejal esialgse õiguskaitse vajadust.

1 RKHKo 3-3-1-10-11, p 13.

3-24-400

3

9. Perspektiiv

Kohus on seisukohal, et vaidel puudub perspektiiv. Vangistusseaduse (VangS) § 21 lg 1 sätestab, kui kinnipeetav ei täida käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kinnitab kinnipeetava ümberpaigutamise korra avavanglast kinnisesse vanglasse valdkonna eest vastutav minister. Justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (määrus) § 17 lg 2 p-s 1 on sätestatud, et avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümber paigutatav kinnipeetav peab vastama tingimustele, mille seas on muuhulgas asjaolu, et on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õiguserikkumist.

Kohus selgitab, et taotleja ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse korraldati küll käskkirja alusel, kuid selle käskkirja andmise põhjuseks on taotleja õigusvastane käitumine ja nõuete eiramine avavangla tingimustes. Nimelt on taotleja kolm korda karistatud distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest ning kohtu hinnangul on tegemist õiguspäraselt määratud karistustega. Seega avavanglas kehtivate reeglite järgi oli vanglal seadusest tulenev õigus kaaluda taotleja ümberpaigutamist avavanglast tagasi kinnisesse vanglasse. Kohtu hinnangul on antud juhul vangla põhjalikult selgitanud 09.02.2024 nr 6-1/24/120-1 käskkirjas, miks ta peab ümberpaigutamist põhjendatuks. Nimelt selgitas vangla, et arvestades taotleja avavanglas ümberpaigutamise eeldusi (kinnipeetava õiguskuulekas käitumine) puudub vanglal veendumus, et taotleja suudab käituda õiguskuulekalt. Lisaks tõi vangla välja, et taotleja viibimine avavanglas võib ohustada vangla julgeolekut ja läheb vastuollu vangistuse täideviimise eesmärgiga ning võib avaldada negatiivset mõju teistele kinnipeetavatele. Kohtu arvates on vangla piisavalt põhjendanud taotleja ümberpaigutamist, mistõttu on vangla tegevus kooskõlas VangS § 21 lg-s 1 ja määruse § 17 lg 2 p-s 1 sätestatud eesmärgiga. Kohus märgib, et vangla on andnud taotlejale võimaluse vastuväidete esitamiseks ja taotleja on seda teinud. Kuigi vaide esemeks olevas käskkirjas ei ole vangla välja toonud, mis negatiivse mõju taotlejale võiks kaasa tuua tema ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse, on selline puudus kõrvaldatav vaidemenetluses. Samas ei saa kohtu hinnangul vangla ümberpaigutamise otsus olla ilmselgelt ebaproportsionaalne või muude haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud õigusvastase haldusakti tunnustega. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et taotleja vaidel puudub perspektiiv.

10. Huvid

Lisaks leiab kohus, et taotleja ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on avalikes huvides ja kaalub üles taotlejal esineva esialgse õiguskaitse kohaldamise vajaduse. Taotleja on enda käitumisega näidanud suutmatust käituda õiguskuulekalt avavangla tingimustes. Seega on vangla põhjendatult maininud vajadust muuta rangemaks taotleja kinnipidamistingimusi, et tõhusalt kaitsta muu hulgas vangla julgeolekut ja täita vangistuse eesmärki ehk suunata taotleja õiguskuulekale käitumisele. Kinnipeetava, kes ei täida õigusaktidest tulenevaid nõudeid, suunamine õiguskuulekale käitumisele peab olema tingimustes, mis paremini sobivad vangla üldise julgeoleku tagamiseks ja teistele kinnipeetavatele avaldatava negatiivse mõju minimiseerimiseks.

11. Lähtudes eeltoodust jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

3-24-400

4

IV

12. HKMS § 109 lg 2 sätestab, et asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tegemist on menetlust lõpetava kohtulahendiga. Taotleja on esitanud kohtle ainult esialgse õiguskaitse taotluse, mis jäi tervikuna rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selline säte kohaldatav ka mõnedele määrustele, millega kohus lõpetab haldusasja menetluse. HKMS § 118 lg-st 3 tuleneb, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eelnevat arvestades jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

13. Vastavalt HKMS § 175 lg-le 3 ja § 178 lg-le 3 asendab kohus avaldatavas kohtumääruses taotleja nime initsiaalidega.

(allkirjastatud digitaalselt)