2-19-3463/88 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-3463

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 11. märts 2024

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Margit Jäätma, Indrek Parrest

Tsiviilasi

M.M. hagi Eesti Vabariigi vastu mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 4. augusti 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus

M.M. vastuapellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

Eesti Vabariigi apellatsioonkaebusel 3000 eurot

M.M. vastuapellatsioonkaebusel 3500 eurot

Kohtuistungi toimumise aeg

6. veebruar 2024

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: M.M. (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Anti

Aasmaa

Kostja:

Eesti

Vabariik

(Justiitsministeeriumi

kaudu), lepinguline esindaja Agu Rillo

RESOLUTSIOON

1. Jätta Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus ning M.M. vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata ja Viru Maakohtu 4. augusti 2023. a otsus muutmata.

2. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta menetlusosaliste endi

kanda.

2(8)

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.M. (hageja) palus 5. märtsil 2019 Viru Maakohtule esitatud hagis mõista Eesti

Vabariigilt (kostja) hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel.

Hagiavalduse kohaselt on hagejale tema Tallinna Vanglas ja Viru Vanglas viibimise ajal

osutatud mittenõuetekohast tervishoiuteenust. Hageja viibis 19. maist 2015 – 3. jaanuarini

2017 Tallinna Vanglas, sealt edasi on hageja kandnud karistust Viru Vanglas. Vanglasse

saabudes sai hageja toitu närida kahe hambaga. Vabaduses viibides (enne 19. maid 2015)

käis hageja hambaravil Novadent OÜ-s. Hageja hambad olid osaliselt kroonitud ning

pooleli oli implantaatidega proteesimine. Hageja hammaste lõplik kroonimine pidi aset

leidma vabaduses 9. ja 16. juunil 2015. Tallinna Vanglas ega Viru Vanglas ei ole hageja

hammaste proteesimist lõpuni viidud.

Vangistuses viibides 26. mail 2016 toimunud hambaarsti vastuvõtul tuvastati, et 24, 25, 26

hamba kohal olevad implantaadid on väljas, ilma kattekruvideta. Võib eeldada, et kui

proteesimine oleks lõpuni viidud, ei oleks hagejal sellist terviseriket tekkinud. Viidatud

vastuvõtul pidas arst vajalikuks implantaatide kirurgilist eemaldamist. Hambaarst keeldus

parandamast üht hammast, millega hageja toitu närida sai, samuti ei paigaldanud

hambaarst toidu närimiseks vajalikke proteese, jättis panemata ülemistele implantaatidele

korgid ega väljastanud ka tõendit, mille alusel vangla võimaldanuks proteesid paigaldada

vanglavälise teenuseosutaja juures (hammas, mille parandamisest Tallinna Vanglas

keelduti, tehti korda AS-i ODE kliinikus 31. juulil 2020). Samuti ei andnud arst tõendit,

mille alusel oleks võimaldatud hagejale vanglas purustatud toitu.

Hageja käis Viru Vanglas hambaarsti vastuvõttudel veel 22. märtsil 2017, 21. aprillil 2017,

15. detsembril 2017, 15. märtsil 2018, 23. oktoobril 2018 ja 15. novembril 2018. Hageja

pandi proteesisaajate järjekorda alles 23. oktoobril 2018. Hageja hammaste proteesimine

toimus AS-i ODE hambakliinikus 2022. aasta esimesel poolel. Seega on hageja proteeside

valmistamisega viivitatud 7 aastat.

Hageja leiab, et kostja viivitas hagejale proteeside paigaldamisega põhjendamatult alates

19. maist 2015. Kostja ei ole esitanud täpseid andmeid, et puuduv eelarve või

kinnipeetavate järjekord ei võimaldanud saada vajalikku ravi varem. Vajaliku raviteenuse

osutamiseks piisavate vahendite eraldamata jätmine riigi poolt võib anda aluse kahju

hüvitise nõudeks. Samuti tugineb hageja sellele, et hammaste seisundi tõttu vajas ta alates

vanglasse saabumisest peenestatud toitu. Seda võimaldati talle aga alles 23. oktoobri

2018. a arsti otsusega.

3(8)

Tervishoiuteenuse osutamise leping (võlaõigusseaduse (VÕS) § 759) tuleb lugeda poolte

vahel sõlmituks alates hageja kinnipidamisasutusse saabumisest, kuna koheselt oli

näidustatud ravi. VÕS § 770 lg 1 kohaselt vastutavad tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS

§ 758 lg-s 2 nimetatud isik oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja

ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest.

Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmetes lahendites leidnud, et kohase meditsiiniabi

võimaldamata jätmine kinnipeetud isikule on Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 3

rikkumine. Kinnipeetud isikutele tuleb tagada arstiabi samas mahus ja kvaliteedis, milles

tagatakse arstiabi kogu elanikkonnale.

Proteeside paigaldamisega viivitamise tõttu pidi hageja tundma valu ning tema hammaste

seisukord halvenes. Hageja ei saanud närida tahket toitu, kuid enne 23. oktoobrit 2018

temale peenestatud toitu ei võimaldatud. Hageja sai närida 1,5 hambaga (1 all ja 0,5

üleval). Hageja kannatas üle 3,5 aasta hambavalusid ning oli sunnitud toitu ka ära viskama,

kuna ei saanud seda süüa. 11. novembril 2018 võimaldati hagejale esimest korda

purustatud salatit.

Kostja ei ole nõustunud kohtuväliselt hagejale kahju hüvitama. Hageja palub mõista

kostjalt enda kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistlik rahasumma (VÕS

§ 134 lg 2).

2. Kostja hagi ei tunnistanud.

Hageja väitel oli tal enne vangistust kõik valmis selleks, et proteesid paigaldada, kuid

vahistamine tegi selle võimatuks. Samas ei astunud hageja vahistamise järgselt samme, et

pooleli jäänud proteesimine lõpetada, taotledes nt vanglast väljaviimist oma raviarsti

juurde. Seega ei püüdnud hageja temal tekkida võivat kahju ära hoida. Arvestades

hambaimplantaatide maksumust, ei ole samas eluliselt usutav, et hageja oleks saanud

lubada vahistamise eelselt endale teenust, mille andmata jätmist ta riigile ette heidab.

Selleks, et raviteenuse osutamata jätmist saaks vanglatele ette heita, tuleb kindlaks teha, et

vanglal oli sellise teenuse osutamise kohustus. Vabaduses viibides olid hagejale

paigaldatud lõualuusse kruvid (tihvtid), millele siis pidi kinnitatama kroonid. Riik ei pea

tagama mitte igasugust tervishoiuteenust riigi kulul. Seda ei toimu ka väljaspool vanglat –

Tervisekassa on kehtestanud teenuste ja ravimite loetelu, mille rahastamise kohustuse

Tervisekassa üle võtab. Sama põhimõte on kehtiv ka vanglas viibivate isikute puhul –

tervishoiuteenuste riigieelarvest rahastamise kohta on vangistusseaduse (VangS) § 491

alusel Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määrusega nr 330 kehtestatud kord

(määrus nr 330). Määruse nr 330 lisas 1 on välja toodud ka hambaraviteenused, mida riik

kinnipeetavatele osutab. Tihvti otsa kinnitatavate implantaatide paigaldamist selles

loetelus ei ole. Kinnipeetaval on õigus saada plaatproteese. Arvestades hageja suus

teostatud eeltöid, ei olnud plaatproteeside valmistamine ja paigaldamine võimalik. Seega,

kuigi objektiivselt oli hageja hammastik probleemne, siis asjaolusid arvestades esinesid

objektiivsed takistused selleks, et riigi poolt rahastatud proteesimisteenust osutada. Kuna

tegemist oli asjaoluga, mida kostja ei saanud mõjutada, siis oli tegemist sisuliselt

vääramatu jõu olukorraga VÕS § 103 lg 2 tähenduses. Seega oli vanglate tegevus hagejale

proteeside tegemata jätmisel vabandatav. Kuigi 2022. aastal leidis Viru Vangla

erakorraliselt raha selliste proteeside tegemiseks, mida määrus nr 330 ei kirjelda, ei saa

sellest järeldada, et vanglad oleksid juba varem sellised proteesid pidanud tegema.

Peenestatud toidu väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osa. Teatud juhtudel võib möönda,

et see alluks VangS § 41 lg-s 1 sätestatud vangi inimväärika kohtlemise kontrolli nõudele.

Taoline nõue alluks halduskohtule ning seda käesolevas menetluses lahendada ei saa.

4(8)

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 4. augusti 2023. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt

hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 3000 eurot. Riigi õigusabi kulud

jättis kohus riigi kanda.

Lähtudes VangS § 49 lg-st 1, korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse alusel. Arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate

terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama

ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde (VangS § 52 lg 2 ja § 53 lg 1).

Tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul (VÕS § 758 lg 1) peab tõendamise

üldpõhimõtte järgi kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele nende nõuded ja

vastuväited tuginevad. Seega on hageja kohustuseks tõendada, et kostja on nendevahelist

lepingut rikkunud ja põhjustanud sellega hagejale mittevaralist kahju. Kostjal on võimalik

tõendada oma süü puudumist. Eelnevast järelduvalt tuleb kindlaks teha, kas kostja rikkus

lepingust tulenevat kohustust (kas kostja tagas tervishoiuteenuse osutamise kooskõlas

VÕS §-ga 762 ja sellekohaste avaliku õiguse normidega).

Asja materjalidest nähtub, et 18. märtsi 2017. a anamneesis on märgitud: "tugev

hambavalu, igemed paistes, valulik palpeerimisel" (ravilugu nr 506). 23. oktoobril 2018. a

pani stomatoloog hageja proteesisaajate järjekorda (haigusjuht nr A14207 20). Anamneesi

kohaselt "kurdab ikka proteesitöö suhtes. Soovib peenestatud salatit. Nõuab nüüd kasvõi

ülemist plaatproteesi. Hambal ära tulnud täidis. Alumised esimesed hambad liiguvad ja

valusad". 26. oktoobril 2018 kurdab hageja igemete paistetust (haigusjuht nr A14316 20).

28. oktoobril 2018. a kurdab hageja valu ja paistetust ülemises igemes. Objektiivse leiuna

on tuvastatud turse näi vasakul poolel (haigusjuht nr A14452 20). 5. jaanuaril 2022. a on

AS-i ODE kliinikus toimunud raviplaani täpsustamine: "Puuduvad 25, 26 hambad pärast

implantaatide eemaldamist, samas luukadu, nii et praegu implantatsioon võimatu /…/ 27

vajab juureravi ja ülesehitust ning krooni /…/ Alumistele eeshammastele saab teha silla,

implantaatidele samuti. Ülalõuga eemaldatav protees /…/".

Kohus nõustus eelnenu põhjal hagejaga, et ajavahemikul 19. maist 2015 (kuni kohtuotsuse

tegemiseni) hagejale proteeside mittevõimaldamine on ebamõistlik ning kostja on sellega

rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut. Hageja pandi proteesisaajate järjekorda

alles 23. oktoobril 2018 ning alles 2022. a jaanuaris suunati hageja eriarsti juurde

raviplaani koostamiseks, kuigi hageja hammaste seisund eeldas ilmselgelt proteesimise

vajadust (hageja sai närida 1,5 hambaga). Kostja on viivitanud hagejale proteeside

valmistamisega üle 8 aasta (kohtuotsuse tegemise aja seisuga). Vaidlust ei saa olla ka

selles, et hageja hammaste seisund ilmselgelt halvendas hageja elukvaliteeti. Kui inimesel

puudub enamus hammastest ning tal pole hambaproteesi, siis tulenevad sellest inimesele

sellest olulised füüsilised ja hingelised kannatused. Tänapäeva meditsiin võimaldab

puuduvaid

hambaid

erinevate

proteesimislahendustega

asendada.

Asjaolu,

et

hambaproteesideta olek tekitas hagejale kannatusi, on tõendatud muu hulgas asjaoluga, et

hageja on arstivisiitidel proteeside puudumise ja igemete valulikkuse üle kaevanud.

Kuna kostja vastutab hagejale lepingurikkumisega tekitatud kahju eest, peab ta VÕS § 134

lg-te 1 ja 5 järgi hagejale kahju hüvitama. Mittevaraline kahju hõlmab VÕS § 128 lg 5 järgi

eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kohtuasjas nr 2-18-

9017 on Tartu Ringkonnakohus pidanud mõistlikuks hüvitiseks 1000 eurot proteeside

tegemata jätmise eest ca 2,5 aasta jooksul. Arvestades seda, et käesolevas asjas on

viivitatud hageja hammaste proteesimisega ca 8 aastat, tuleb mittevaralise kahju

hüvitamiseks kostjalt välja mõista 3000 eurot.

5(8)

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses otsuse tühistada

ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt palub kostja vähendada

temalt välja mõistetud hüvitise suurust.

Kostja tugineb apellatsioonkaebuses järgmistele põhilistele väidetele:

4.1.

Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, sh jättis määruse nr 330 täielikult

kohaldamata. Hambaraviteenused, mida vangla osutab, on sätestatud määruse nr 330 lisa

kaheksandas

jaos.

Samas

on

ammendavalt

välja

toodud,

milliseid

hambaproteesiteenuseid vangla on kohustatud osutama. Nende teenuste loetelu piirdub

plaatproteeside valmistamise ja parandamisega. Maakohus ei ole tuvastanud määruse

nr 330 vastuolu põhiseadusega osas, mis ei näe ette kinnipeetavatele muude kui

plaatproteeside valmistamist.

4.2.

Maakohus rikkus oluliselt ka menetlusõiguse norme, jättes asja lahendamisel

arvestamata oluliste tõenditega, eeskätt sellega, et hagejale ei olnud võimalik plaatproteese

paigaldada.

Ebaõige on maakohtu järeldus, nagu ei oleks kohtuotsuse tegemise aja seisuga hagejale

vangla kulul hammaste proteesimise teenust üldse võimaldatud. Maakohus on eiranud

kostja esitatud kirjalikke tõendeid ning ka hageja taotletud tunnistajana üle kuulatud AS-i

ODE hambakliiniku arsti ütlusi.

Maakohus ei ole eristanud erinevaid hambaproteeside liike ega olemust, kuigi pooled

sellele menetluses korduvalt viitasid. Seetõttu ei ole käesolevas menetluses asjakohane

maakohtu viide kohtuasjas nr 2-18-9017 tehtud lahendile, kus oli vaidluse all määruse

nr 330 lisa 1 kaheksandas jaos kirjeldatud proteesi parandamine või valmistamine.

Samuti jättis maakohus arvestamata, et riik on hagejale osutanud riigi kulul

proteesimisteenust rohkem kui 10 000 euro eest, kuigi osutatud teenust ei ole määruse

nr 330 teenuste loetelus. Sellest tulenevalt on isegi siis, kui peaks tuvastatama vangla

tervishoiuteenuse ebapiisavus (kui nt määrus on põhiseadusega vastuolus), hagejale kohtu

poolt välja mõistetud hüvitis ülemäärane.

Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ning menetlusõiguse normide rikkumine on viinud

ebaõigele lahendusele.

5. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Maakohus tugines põhjendatult varasemale kohtupraktikale, s.o Taru Ringkonnakohtu

otsusele kohtuasjas nr 2-18-9017, kus kohus pidas mõistlikuks hüvitise suuruseks 1000

eurot proteeside tegemata jätmise eest ca 2,5 aasta jooksul. Puuduvad asjaolud, mis

tingiksid varasema kohtupraktika muutmise.

Eksitav on kostja väide, nagu oleks maakohus leidnud, et kohtuotsuse tegemise aja seisuga

pole hagejale vangla kulul hammaste proteesimise teenust üldse võimaldatud. Kohus

lähtus lahendit tehes sellest, et käesolevas asjas on viivitatud hageja hammaste

proteesimisega ca 8 aastat. See õigustas mittevaralise kahju väljamõistmist. Proteesimine

ei ole lõpuni viidud käesoleva ajani.

Määravat tähtsust ei ole sellel, et AS-i ODE kliiniku arsti ütluste järgi polnud hagejale

tema suus teostatud eeltöid arvestades plaatproteeside valmistamine ega paigaldamine

võimalik. Tähendust ei ole ka sellel, et maakohus ei ole eristanud erinevaid

hambaproteeside liike ega olemust. Kostja ise viitab sellel, et riik on hagejale osutanud

riigi kulul proteesimisteenust rohkem kui 10 000 euro eest, kuigi osutatud teenust ei ole

6(8)

määruse nr 330 teenuste loetelus. Seega kostja ise pidas võimalikuks hageja hammaste

proteesimist hageja seisundit arvestaval meetodil. Mittevaralise kahju hüvitamine on

põhjendatud sellega, et vajaliku raviga viivitati pikki aastaid.

6. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada

osas, milles hageja kasuks ei mõistetud mittevaralise kahju hüvitist välja 3000 eurot

ületavas ulatuses. Hageja palub suurendada kahjuhüvitist kohtu poolt õiglaseks peetavas

ulatuses.

Maakohus võib olla teinud hüvitise suurust määrates diskretsioonivea. Hagejale pole

proteese paigaldatud praeguse ajani. Seeläbi on kahju tekitamine jätkuv. Kuna asi on

apellatsioonkohtu menetluses, tuleb kahju suurust hinnata uuesti ringkonnakohtu otsuse

tegemise aja hetkega. Oluline ei ole mitte kahju hüvitise nominaalväärtus, vaid

reaalväärtus. Kohtuasjas nr 2-18-9017 tegi Tartu Ringkonnakohus otsuse 4. aprillil 2022.

Nimetatud asjas oli kahju tekitatud aastatel 2016–2018. Üldteadaolevalt on sellest ajast

olnud Eestis märkimisväärne elukalliduse tõus, nt aprillist 2022 kuni augustini 2023 on

tarbijahinnaindeks tõusnud 14,2%. Kõrget inflatsiooni tuleb arvestada ka mittevaralise

kahju eest hüvitiste määramisel.

Lisaks tuleb arvestada sellega, et olukorras, kus proteese aastaid ei paigaldata, on kahju

iga aastaga kumuleeruv. Isik peab kannatama nii varasemast tingitud kahju kui ka olema

teadmatuses, millal tulevikus kahju põhjustav tegevusetus lõppeb.

7. Kostja vaidleb hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuste

väited

ei

anna

alust

selle

tühistamiseks.

Vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebused rahuldamata.

9. Maakohus kohaldas materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole

rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuste sisu arvestades mõjutada

otsust. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

9.1.

Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata

määrusega nr 330 VangS § 491 alusel kehtestatud korra, mille lisa 1 kaheksandas jaos

sätestatu järgi piirdub hambaproteesiteenuste osutamine vanglas plaatproteeside

valmistamise ja parandamisega. Samuti jättis kohus kostja hinnangul arvestamata sellega,

et hagejale ei olnud võimalik plaatproteese paigaldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

need etteheited põhjendatud.

Ringkonnakohus märgib esmalt täpsustavalt, et kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse

osutamisele saab kohaldada võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid,

st VÕS §-e 758jj, kuid lepinguga iseenesest tegu ei ole (vt ka RKÜKm 28.06.2021, 3-21-

30, p-d 24 ja 25). Mittevaralise kahju hüvitamise nõudmisel tervishoiuteenuse osutamise

lepingu rikkumise korral peab kohus mh tuvastama, et tervishoiuteenuse osutaja on

lepingut (süüliselt) rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1) ning patsiendil on tekkinud

rikkumisega põhjuslikus seoses olev (VÕS § 127 lg 4) mittevaraline kahju (VÕS § 134).

7(8)

Hageja keskne väide on menetluses olnud see, et kostja on hageja vangistuses viibimise

ajal vajaliku tervishoiuteenuse osutamisega – hammaste proteesimisega – ebamõistlikult

viivitatud (lisaks ei olevat võimaldatud hagejale peenestatud toitu). Maakohus leidis

põhjendatult, et hammaste proteesimisega viivitamisega on kostja oma kohustusi

tervishoiuteenuse osutamisel rikkunud. Maakohus tuvastas sellega seoses, et hageja

hammaste seisund ilmselgelt eeldas proteesimist (hageja sai närida 1,5 hambaga), kuid

sellele vaatamata pandi hageja proteesisaajate järjekorda alles 23. oktoobril 2018 ning alles

2022. a jaanuaris suunati hageja eriarsti juurde raviplaani koostamiseks. Neid maakohtu

tuvastatud asjaolusid ei ole apellatsioonkaebustes vaidlustatud.

Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks soovinud kostjalt mingit kindlat liiki

hambaproteesimise teenust, mh sellist, mida määruse nr 330 lisa 1 ette ei näe. AS-i ODE

kliiniku arsti Ü. Pintsoni ütlustest (II kd, tl 124–130) ega muudest tõenditest ei nähtu, et

hageja suus (enne hageja kinnipidamist ja vangistust) teostatud eeltööd oleksid täielikult

välistanud plaatproteesidega proteesimise (plaatproteeside kasutamine eeldanuks

tõenäoliselt küll vähemalt osade eeltöödena paigaldatud implantaatide tihvtide (kruvide)

eemaldamist). Igal juhul tulnuks asuda hageja hammaste raviplaani koostamisega vanglas

tegelema varem.

9.2.

Eelmärgitut arvestades ei saanud määruse nr 330 käsitlemata jätmine otsuse

põhjendustes viia maakohut ebaõigete lõppjäreldusteni. Ringkonnakohus märgib, et

määrust nr 330 (koos selle lisaga 1) ei saa ülalmärgitust lähtuvalt pidada kohtuasja

lahendamisel

ka

asjassepuutuvaks

õigusaktiks

põhiseaduslikkuse

järelevalve

kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 tähenduses. Seega ei ole kohtul alust selle

õigusakti põhiseaduspärasust praeguses asjas hinnata (vt nt RKÜKo 15.02.2023, 3-18-

477/73, p 33; RKÜKo 28.10.2002, 3-4-1-5-02, p 15; RKÜKo 15.03.2022, 5-19-29/38,

p 49).

9.3.

Eksitav on kostja apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus leidnud, et

kohtuotsuse tegemise aja seisuga pole hagejale kostja kulul hammaste proteesimise teenust

üldse võimaldatud. Maakohtu otsuse põhjendustes sellist järeldust ei ole.

9.4.

Nii hageja kui ka kostja on vaidlustanud maakohtu poolt kindlaks määratud

mittevaralise kahju hüvitise suuruse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust hüvitise

suurust muuta.

Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha

väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lõike 6 ja TsMS § 233 lõike 1 järgi hüvitise

suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb kahjustatud

isikule tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju

hüvitamise kohustuse olemasolu korral mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik

rahasumma. Kohus arvestab mittevaralise kahju hüvitise määramisel VÕS § 134 lg 5 järgi

rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse

pärast rikkumist. Mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu

tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi

säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-80-13, p 20

koos selles viidatud praktikaga). Kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsusesse saab

kõrgema astme kohus sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on rikkunud diskretsiooni

piire.

Hageja on hagis taotlenud kooskõlas TsMS §-ga 366 õiglast hüvitist kohtu äranägemisel.

Maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud 3000 eurot, arvestades eelkõige

rikkumise intensiivsust ja kestust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ülalviidatud

sätetest tulenevat kaalutlusõigust kohaselt teostanud ega ole diskretsioonipiire ületanud.

8(8)

9.4.1. Riigikohtu avaldatud kohtupraktika analüüsist "Mittevaralise kahju hüvitamise

nõuded

tsiviilasjades

2020.–2022.

aastal"

(kättesaadav:

https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/analyys/Mittevaraline_kahju_2020-

2022.pdf) nähtub, et mittenõuetekohase tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitised jäid

sellel ajaperioodil vahemikku 300–12 000 eurot, hüvitiste keskmine summa oli 2871 eurot

ning hüvitiste mediaan 1000 eurot. Seoses osutatud hambaraviteenusega olid välja

mõistetud hüvitised analüüsi järgi 1000 eurot ja 3000 eurot.

Seega ületab maakohtu poolt käesolevas asjas välja mõistetud hüvitis võrreldaval

ajavahemikul välja mõistetud sarnaste hüvitiste keskmist, hüvitiste mediaani ületab

hagejale välja mõistetud hüvitis mitmekordselt. Juhtumi asjaolusid arvestades ei ole välja

mõistetud hüvitis ringkonnakohtu arvates kindlasti sümboolse suurusega.

9.4.2. Hageja väide, nagu oleks kostja rikkumine jätkuv, ei ole tõendatud. Hageja on

30. juuni 2023. a seisukohas kinnitanud, et vähemalt alates 31. juulist 2020 on kostja

asunud talle hammaste proteesimise teenuseid osutama (II kd, tl 149 pöördel). Ka

ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja esindaja, et hageja hammaste seisund võimaldab

hagejal toitu süüa (II kd, tl 192). Hageja väidab küll, et hammaste proteesimine on pooleli

ning hageja ei ole rahul proteesimise kvaliteediga, kuid asja materjalide hulgas ei ole

tõendeid, millest nähtuks, et hagejale vanglas osutatud hambaraviteenused ja hammaste

proteesimise teenused oleksid olnud mittenõuetekohased. Paigaldatud kroonide logisema

hakkamisest või proteeside purunemisest iseenesest ei saa veel järeldada, et hagejale

osutatud tervishoiuteenus ei olnud nõuetekohane (st esines raviviga). Samuti ei anna

hageja esitatud elukalliduse tõusu argument (apellatsioonkaebuse kohaselt on

tarbijahinnaindeks aprillist 2022 kuni augustini 2023 tõusnud 14,2%) alust maakohtu

käesolevas asjas välja mõistetud hüvitist suurendada.

9.4.3. Kostja hinnangul annab aluse hüvitise vähendamiseks see, et kostja on kokkuvõttes

osutanud hagejale riigi kulul (rohkem kui 10 000 euro eest) selliseid proteesimisteenuseid,

mis ei ole määruse nr 330 teenuste loetelus. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see asjaolu

alust hüvitist vähendada, arvestades mh, et proteesimisteenuste osutamisega hagejale

alustas kostja alles pärast hagi esitamist käesolevas asjas.

10. Kuna nii kostja apellatsioonkaebus kui ka hageja vastuapellatsioonkaebus jäävad

rahuldamata, jätab ringkonnakohus kummagi poole apellatsiooniastme menetluskulud

TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kummalgi poolel ei ole ka tekkinud selliseid

menetluskulusid, mille hüvitamist saaks vastaspoolelt nõuda. Hagejat riigi õigusabi korras

esindanud advokaadi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise on ringkonnakohus

otsustanud eraldi määrustega.

(allkirjastatud digitaalselt)