3-23-1548/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtunik Daimar Liiv

Otsuse

avalikult

teatavaks

8. märts

2024,

Tallinn

tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

3-23-1548

Haldusasi Xi kaebus

tühistada

Sotsiaalkindlustusameti 12.06.2023 ettekirjutus nr 4.1-

16/34194-1

Menetlusosalised Kaebuse esitaja – X, esindaja v.adv Hanna Pahk

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja tühistada Sotsiaalkindlustusameti 12.06.2023 ettekirjutus

nr 4.1-16/34194-1.

2. Mõista Sotsiaalkindlustusametilt kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku

summas 1466,25 eurot (ilma käibemaksuta).

3. Kaebajal tuleb teatada vastustajale andmed, kuhu tuleb menetluskulud kanda

hiljemalt 5 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest

arvates.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.04.2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14

päeva jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184

lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusameti 12.06.2023 ettekirjutusega nr 4.1-16/34194-1 kohustati Xit

maksma tagasi vanemahüvitis summas 3006,75 eurot. Ettekirjutuse saaja kohustus selle

kandma Sotsiaalkindlustusameti arvelduskontole: kolmes osas võrdsete osamaksetena

summas 1002,25 eurot alates juuli 2023 kuni september 2023.

2.

10.07.2023

saabus Tallinna

Halduskohtule

Xi

kaebus

tühistada

Sotsiaalkindlustusameti 12.06.2023 ettekirjutus nr 4.1-16/34194-1.

3.

25.07.2023 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 31.01.2023 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub kaebuse rahuldada kokkuvõtvalt järgmistel põhjustel:

4.1.

Kaebaja leiab, et vastustaja on põhjendamatult jätnud kaebaja vastuväited ja

selgitused ettekirjutuse tegemisel arvesse võtmata. Kaebaja poolt 01.06.2023 esitatud

vastuväited ( dtl 19) on vastustaja jätnud ettekirjutuse tegemisel täielikult tähelepanuta.

See on viinud õigusvastase haldusakti andmiseni, mis rikub kaebaja õigusi.

4.2.

Kaebaja märgib, et perehüvitiste seaduse (PHS) § 34 lg 1 loetleb erinevad

vanemahüvitise liigid: ema vanemahüvitis, isa vanemahüvitis, jagatav vanemahüvitis ja

lapsendaja vanemahüvitis (samuti jagatav).

PHS § 44 lg 1 sätestab üldreegli, et kui vanemahüvitise saaja saab vanemahüvitise maksmise

kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist,

siis vanemahüvitist vähendatakse. PHS § 44 lg 5 p 1 näeb ette erandi, et vanemahüvitist ei

vähendata sellise tulu arvelt, mille vanemahüvitise saaja on saanud esimesel

vanemahüvitise maksmise kalendrikuul, aga vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise

kuule eelnenud kalendrikuude eest. Nende sätete sõnastusest võib esialgu jääda mulje, et juttu

on vanemahüvitisest üldiselt, sh mistahes vanemahüvitise liikidest, kaasa arvatud ema

vanemahüvitisest.

Samas, PHS § 44 lg 6 ütleb sõnaselgelt, et selles paragrahvis (st terves PHS §-s 44)

sätestatut ei kohaldata ema vanemahüvitise ega isa vanemahüvitise maksmisel. Sellest

järeldub, et vanemahüvitise vähendamine (PHS § 44 lg 1) ega ka erandid (PHS § 44 lg 5) ei

kehti ema individuaalse vanemahüvitise suhtes, vaid PHS § 44 tervikuna puudutab üksnes

jagatavat vanemahüvitist ja lapsendaja vanemahüvitist. Seega, „esimene vanemahüvitise

maksmise kalendrikuu“ PHS § 44 lg 5 p 1 tähenduses on esimene kuu, mil kaebaja sai jagatavat

vanemahüvitist (s.o märts 2023), mitte esimene kuu, mil kaebaja sai ema vanemahüvitist (s.o

detsember 2022). See tähendab, et olukorras, kus kaebaja hakkas saama jagatavat

vanemahüvitist alates 1. märtsist 2023 ning tööandja tegi kaebajale 2023. a märtsi lõpus

väljamakse 2022. a välja teenitud aastaboonuse eest, kohaldub sellele summale PHS § 44 lg 5

p 1 erand ehk jagatavat vanemahüvitist ei või selle tulu arvelt vähendada.

Seega ei ole vastustaja teinud kaebajale 2023. a märtsi eest liigset vanemahüvitise väljamakset

ning vastustajal puudub alus nõuda kaebajalt mistahes summade tagasimaksmist. Järelikult

puudus vastustajal ka alus haldusakti andmiseks ehk kaebajale ettekirjutuse tegemiseks ning

ettekirjutus tuleb tühistada.

4.3.

Kaebaja juhib tähelepanu sellele, et vanemapuhkusele eelnev emapuhkus on

oma olemuselt sama, mis haigusleht – selle perioodi eest arvestatakse puhkusepäevi (vt

TLS § 68 lg 2) ning kehtivate õigusaktide kohaselt ei tohi töötaja/ema sellel ajal ühegi

tööandja juures töötada ega töötasu teenida. Samuti sätestab PHS § 35 lg 2, et ema

vanemahüvitist on õigus saada 70 kalendripäeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva

isikul, kelle raseduse on tuvastanud arst või ämmaemand ja kellel on õigus ajutise

töövõimetuse hüvitisele ravikindlustuse seaduse alusel. Seega saab ema individuaalset

vanemahüvitist saada vaid naine, kellel on õigus ajutisele töövõimetusele. See räägib

samuti vastu vastustaja seisukohale, et kaebaja vanemahüvitise esimene kuu oli

detsember 2022.

4.4.

Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas

1955 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 53-67).

Menetluskulud palub kaebaja välja mõista ilma käibemaksuta.

Ühtlasi palub kaebaja otsustada, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1.

Kaebaja järeldab PHS § 44 lg-st 6, et PHS § 44 tervikuna puudutab üksnes

jagatavat vanemahüvitist ja lapsendaja vanemahüvitist ning seega on „esimene

vanemahüvitise maksmise kalendrikuu“ PHS § 44 lg 5 p 1 tähenduses esimene kuu, mil

kaebaja sai jagatavat vanemahüvitist, s.o märts 2023, mitte esimene kuu, mil kaebaja

sai ema vanemahüvitist, s.o detsember 2022.

Vastustaja selle tõlgendusega ei nõustu. Ema vanemahüvitis, isa vanemahüvitis, jagatav

vanemahüvitis ja lapsendaja vanemahüvitis on kõik vanemahüvitise liigid (PHS § 34 lg 1) ning

kui seaduses on kasutatud mõistet „vanemahüvitis“ kohaldub see kõigile vanemahüvitise

liikidele, va kui on sätestatud teisiti. PHS § 44 lg 6 kohaselt ei kohaldata PHS § 44 ema

vanemahüvitise ja isa vanemahüvitise maksmisel, kuid märtsikuus 2023 ei olnud tegemist ema

vanemahüvitise maksmisega.

Kaebajale oli määratud ema vanemahüvitis perioodiks 21.12.2022 – 28.02.2023 (dtl 41-43).

Alates 01.03.2023 oli kaebajale määratud jagatav vanemahüvitis (dtl 44-46).

Enne PHS jõustumist 01.01.2017 reguleeris vanemahüvitise määramist ja maksmist

vanemahüvitise seadus. Analoogselt PHS § 44 lg-ga 1 sätestas VHS § 3 lg 7 vanemahüvitise

maksmise väiksemas summas, kui hüvitise saamise kuul saadi tulu teatud piirist suuremas

summas. Vanemahüvitise seaduse §-i 3 lisati 01.09.2007 lõige 71 , mis sätestas erisused hüvitise

vähendamise osas. Analoogselt PHS § 44 lg 5 p-ga 1 sätestas VHS § 3 lg 71 p 1, et

vanemahüvitise vähendamist ei rakendata esimesel vanemahüvitise maksmise kalendrikuul

vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise kuule eelnenud kalendrikuude eest saadud tulu

suhtes.

Seletuskirjas on VHS § 3 lg 7 1 p 1 lisamist selgitatud alljärgnevalt:

„Esiteks ei vähendata hüvitist esimesel vanemahüvitise maksmise kuul, kui tulu on teenitud

eelneval perioodil. Näiteks jääb lapse isa lapsehoolduspuhkusele alates 1. aprillist ning hakkab

sellest kuust saama vanemahüvitist. Tööandja maksab isa märtsikuu palga välja aprilli alguses.

Kehtiva seaduse järgi vähendatakse isa aprillikuu vanemahüvitist, kuna vanemahüvitise

maksmise kalendrikuul e aprillis sai ta sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Eelnõu kohaselt

aprillikuu hüvitist ei vähendata, kuna vastasel juhul jääb isa maikuus, mil aprilli vanemahüvitis

välja makstakse, ilma tuludeta. Seega ei vähendata esimesel vanemahüvitise maksmise kuul

vanemahüvitist tulu osas, mis on saadud eelmiste kalendrikuude eest. Kui tulu on saadud sama

kuu eest, siis vähendatakse vanemahüvitist tulude osas, mis on saadud vanemahüvitise

maksmise perioodi eest, üldises korras. Järgnevatel kuudel on oluline juba sotsiaalmaksu

maksja süü olemasolu (vt 4. juhtu). Näiteks kui tööandja maksab vanemahüvitise saajale

vanemahüvitise saamise 4. kuul tulenevalt sisekorraeeskirjadest preemiat, siis vanemahüvitist

vähendatakse, kuna selles kuus on isikul olemas sotsiaalmaksuga maksustava tulu ning antud

juhtum ei kuulu erandite alla.“

Vanemahüvitise eesmärk on tagada asendussissetulek isikule, kes kasvatab alla kolmeaastast

last (PHS § 32 lg 1). Kaebajale maksti enne märtsi 2023 ema vanemahüvitist. Märtsist jätkati

talle jagatava vanemahüvitise maksmist. Seega ei ole kaebaja puhul tegemist sellise olukorraga,

mille puhuks seadusandja otsustas vanemahüvitise vähendamata jätmise erandi kehtestada.

Kaebaja sai märtsikuus tulu ning tegemist on märtsikuu tuluga, sest see muutus sissenõutavaks

hiljemalt märts 2023 (eelneva aasta boonus makstakse välja järgmise aasta märtsikuus, kaebuse

lisa 4).

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 27.12.2011 otsuses kohtuasjas nr 3-

41- 23-11 (isik vabastati teenistusest, talle maksti hüvitist kasutamata puhkuse eest ning

puhkuse saamise õigus oli tekkinud rasedus- ja sünnituspuhkusel viibimise ajal, isiku

vanemahüvitist vähendati VHS § 3 lg 7 alusel) asunud seisukohale, et VHS § 3 lg 71 p 1

reguleerib olukorda, kus vanemahüvitise maksmise kalendrikuul makstakse välja eelmiste

kalendrikuude eest saadud tulu, kuid puhkusehüvitis on tulu, mille suhtes tekkis rahaline

nõudeõigus alles vanemahüvitise saamise kuul, mistõttu ei ole VHS § 3 lg 71 sellisel juhul

kohaldatav

(kohtuotsuse p 48). Vanemahüvitise suuruse määramisel ja selle vähendamisel võetakse aluseks

tulu saamise hetk, mis võimaldab riigil oluliselt hõlpsamalt hüvitise suurust ja selle vähendamist

kindlaks määrata, võrreldes sellega, kui arvesse võetaks tulu teenimise aega ning teadaolevalt

ei ole muid abinõusid, millega oleks võimalik eesmärgid saavutada isikuid vähema koormaval

viisil (kohtuotsuse p 64). Vanemahüvitise maksmine ei ole põhiseadusest tulenev kohustus, vaid

tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või

soodustusega, mitte isikutele PS § 28 lg 2 alusel abi andmisega (kohtuotsuse p 68).

Aastal 2022 oli pool hüvitise ülempiirist 2145,65 eurot. Kaebaja sai märtsikuus 2023 sellest

suuremat tulu, mistõttu kuulub tulenevalt PHS § 44 lg-st 1 tema vanemahüvitis

ümberarvutamisele ja vähendamisele.

PHS § 462 lg 1 paneb jagatava vanemahüvitise saajale kohustuse teavitada viivitamata

Sotsiaalkindlustusametit, kui ta saab vanemahüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga

maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist. Sel juhul arvutatakse

vanemahüvitis ümber, makstakse välja õiges suuruses ja enammakset ei teki.

Sotsiaalkindlustusametile ei ole jäetud kaalutlusõigust, vaid seadusandja on otsustanud, kuidas

ja mis tingimustel vanemahüvitise ümberarvestus ja vähendamine toimub. Erandid on

sätestatud PHS § 44 lg-tes 4 ja 5 ning Sotsiaalkindlustusameti hinnangul ei ole antud juhul

tegemist ühegi nendes lõigetes nimetatud juhuga.

Sotsiaalkindlustusamet kontrollib isikustatud sotsiaalmaksu andmeid vanemahüvitise

maksmise kalendrikuude kohta hüvitise maksmise perioodil ning pärast nelja kalendrikuu

möödumist hüvitise saamise õiguse lõppemisest (PHS § 464 lg 2). Kui selgub, et

vanemahüvitise arvutamise aluseks olevad isikustatud sotsiaalmaksu andmed on muutunud,

arvatakse hüvitis ümber ja enam makstud hüvitis nõutakse hüvitise saajalt tagasi (PHS § 464 lg

3).

Ettekirjutuse tegemisel on arvestatud kaebaja 24.05.2023 soovi tagasi maksta 3 osas (dtl 47) –

juuli – september 2023. Vastuse koostamise seisuga ei ole teada, et kaebaja oleks tagasimakseid

teinud, kuid selles osas on võimalik ettekirjutust korrigeerida.

Kokkuvõtvalt märgib vastustaja, et tulenevalt PHS § 44 lg-st 1 kuulub kaebaja märtsikuu 2023

vanemahüvitis vähendamisele ning seaduses ei ole sätestatud erisust jätta vanemahüvitis

vähendamata olukorras, kus tööandja maksab välja eelmise aasta boonuse vanemahüvitise

saamise kuul.

Kaebuses leiab kaebaja, et vastustaja on jätnud ettekirjutuse tegemisel täielikult tähelepanuta

kaebaja 01.06.2023 vastuväited ning see on viinud õigusvastase haldusakti andmiseni, mis

rikub kaebaja õigusi.

12.06.2023 on vastustaja saatnud kaebaja esindajale teavituse (dtl 49), et kuna pöördumisele ei

ole lisatud esindusõigust tõendavat dokumenti, ei saa talle väljastada kaebajaga seotud infot.

Haldusmenetluses antakse esindusõigus kirjaliku volitusega (HMS § 13 lg 2). Ka ei esitanud

kaebaja esindaja 01.06.2023 pöördumises uusi vastuväiteid, mida kaebaja ei olnud varasemalt

esitanud (kaebaja 25.05.2023 pöördumine, kaebuse lisa 6, dtl 15-16). Selles osas oli kaebaja

vastustajale vastanud 25.05.2023 (kaebuse lisa 7, dtl 17-18) ning oma selgituse esitanud –

vanemahüvitise liike vaadatakse tervikuna ning kaebajale hakati vanemahüvitist maksma alates

detsember 2022 (esimene vanemahüvitise kuu) mitte aga märtsist 2023. Kaebaja esindaja

01.06.2023 pöördumises esitatud vastuväited ei andnud alust jätta ettekirjutus andmata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud ettekirjutuses märgitut, asjakohaseid

õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende

vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada.

7. Asjas tuvastatud faktilised asjaolud ja õiguslik regulatsioon

7.1. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, kaebaja on töötanud YYYYYY, registrikood aaaaaaa,

alates 01.11.2021.

7.2. Seoses lapse sünniga 08.02.2023 jäi kaebaja esmalt emapuhkusele ning seejärel

vanemapuhkusele.

Sellega seoses peatas tööandja töötamise registris kaebaja töötamise alates 01.03.2023

(registrikanne nr 4230584).

Emapuhkusel oleku ajal sai kaebaja Sotsiaalkindlustusametilt ema vanemahüvitist perioodil

21.12.2022 – 28.02.2023 (dtl 41-43). Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja ei ole sel perioodil

tööd teinud ja selle eest töötasu saanud.

Alates 01.03.2023 on kaebajale määratud jagatav vanemahüvitis (dtl 44-46).

7.3. Vaidlust ei ole ka selles, et kuna kaebaja tööandja ettevõttes makstakse töötajatele

aastaboonus välja iga järgneva aasta esimese kvartali jooksul (nt 2022. a täidetud eesmärkide

eest makstakse aastaboonus välja 2023. a märtsi lõpuks), maksis tööandja 31.03.2023 kaebajale

välja 2022. a aastaboonuse summas 20 097 eurot bruto.

7.4. Vastustaja tegi 12.06.2023 kaebajale ettekirjutuse (dtl 22-25) maksta tagasi vanemahüvitis

summas 3006,75 eurot. Vastustaja kaebaja vastuväidetega (vt dtl 7-19) ettekirjutuse tegemisel

ei arvestanud.

7.5. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 34 lg 1 sätestab, et vanemahüvitise liigid on ema

vanemahüvitis, isa vanemahüvitis, jagatav vanemahüvitis ja lapsendaja vanemahüvitis.

PHS § 44 lg 1 kohaselt kui vanemahüvitise saaja saab vanemahüvitise maksmise kalendrikuul

sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist, sealhulgas

teisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või Šveitsi Konföderatsioonist, välja arvatud

füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu, (edaspidi tulu) vähendatakse vanemahüvitist.

Viidatud sättest näeb erandi ette mh PHS § 44 lg 5 p 1, mis sätestab, et käesoleva paragrahvi

lõikes 1 sätestatud vanemahüvitise vähendamist ei rakendata järgmise tulu suhtes esimesel

vanemahüvitise maksmise kalendrikuul vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise kuule

eelnenud kalendrikuude eest saadud tulu.

PHS § 44 lg 6 sätestab, et käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata ema vanemahüvitise

ja isa vanemahüvitise maksmisel. (RT I, 26.10.2018, 1 - jõust. 01.04.2022).

Seletuskirjas perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu juurde1 on märgitud viidatud sätte osas järgmist: „Lõikes 6 sätestatakse erisus,

mille kohaselt ei kohaldata vanemahüvitise vähendamist isa vanemahüvitise või ema

vanemahüvitise maksmisel. Isa- ja ema vanemahüvitise näol on tegemist individuaalõigusega,

mille aluseks on puhkuseõigust omavate isikute kohta TÖR-is puhkusekande tegemine. Kui

isikud ei ole TÖR-is emapuhkusele või isapuhkusele märgitud, ei maksta isikutele ka vastavalt

ema vanemahüvitist või isa vanemahüvitist. Seega on ema või isa vanemahüvitise maksmise

regulatsioon rangem, sest seab ema vanemahüvitise ja isa vanemahüvitise maksmise sõltuvaks

puhkusekandest. Seega eeldatakse, et kui ema või isa on TÖR-is märgitud vastavalt ema või

isapuhkusele, siis isikud ka tegelikult puhkavad ning sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mille

saamise alusel oleks võimalik vanemahüvitist vähendada, ei teenigi.“

Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik PHS § 44 lg 5 ja lg 6 tõlgendamisel lähtuda varem

kehtinud vanemahüvitise seaduse § 3 lg 71 p 1 ning selle kohta vastava seaduse eelnõus antud

selgitustest nagu leiab ekslikult vastustaja. PHS § 44 lg 6 on üheselt ja selgelt reguleeritud, et

ema vanemahüvitise ja isa vanemahüvitise maksmisel PHS § 44 ei kohaldata. Järelikult on

PHS § 44 lg 5 p 1 sätestatud erandis silmas peetud lause osas „esimesel vanemahüvitise

maksmise kalendrikuul“ esimest jagatava vanemahüvitise/lapsendaja vanemahüvitise

maksmise kalendrikuud. Samuti ei ole kohtu arvates antud juhul asjakohane ka vastustaja

viide Riigikohtu 27.12.2011 otsusele nr 3-4-1-23-11, kuivõrd vastav otsus oli tehtud esiteks

samuti varem kehtinud õigusliku regulatsiooni ajal, samuti ei ole asjaolud täpsed samad.

8. Kohus, lähtudes ülal toodud faktilistest asjaoludest ja kehtivast õiguslikust

regulatsioonist, nõustub kaebajaga ja leiab, et vastustaja on tõlgendanud PHS § 44 lg 5 p 1

ebaõigesti ning on jätnud ettekirjutuse koostamisel õigusvastaselt arvestamata PHS § 44 lg 6.

Nimelt toob kaebaja asjakohaselt välja, et kuivõrd PHS § 44 lg 6 ütleb sõnaselgelt, et selles

paragrahvis (st terves PHS §-s 44) sätestatut ei kohaldata ema vanemahüvitise ega isa

vanemahüvitise maksmisel, siis sellest tulenevalt vanemahüvitise vähendamine (PHS § 44 lg

1) ega ka vastavad erandid (PHS § 44 lg 5) ei kehti ema individuaalse vanemahüvitise suhtes,

1 Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/55def2ae-3464-41d9-b069-

53e7eaafa764/perehuvitiste-seaduse-muutmise-ja-sellega-seonduvalt-teiste-seaduste-muutmise-seadus

vaid PHS § 44 tervikuna puudutab üksnes jagatavat vanemahüvitist ja lapsendaja

vanemahüvitist.

Kuivõrd poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja sai esimest korda jagatavat

vanemahüvitist märtsis 2023 (vt dtl 44-46), siis PHS § 44 lg 5 p 1 tähenduses on esimene kuu,

mil kaebaja sai jagatavat vanemahüvitist, märts (mitte detsember 2022, mil kaebaja sai ema

vanemahüvitist). Järelikult olukorras, kus kaebaja hakkas saama jagatavat vanemahüvitist

alates 01.03.2023 ning tööandja tegi kaebajale 2023. aasta märtsi lõpus väljamakse 2022. aastal

välja teenitud aastaboonuse eest, kohaldub sellele summale PHS § 44 lg 5 p 1 erand ehk

jagatavat vanemahüvitist ei või selle tulu arvelt vähendada.

Järelikult ei ole vastustaja teinud kaebajale 2023. a märtsi eest liigset vanemahüvitise

väljamakset ning vastustajal puudub alus nõuda kaebajalt vanemahüvitise tagasimaksmist.

Eeltoodust tulenevalt puudus vastustajal alus vaidlustatud ettekirjutuse andmiseks ning

ettekirjutus on õigusvastane (vt HMS § 54 lg 1 ).

9. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus tervikuna rahuldada ja Sotsiaalkindlustusameti

12.06.2023 ettekirjutus nr 4.1-16/34194-1 tühistada.

Menetluskulud

10. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks.

Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1955 eurot (ilma

käibemaksuta).

Menetluskulud on välja mõistetavad (vt ka HKMS § 109 lg 1).

Kohus leiab, et arvestades asja mahtu ja keerukust on menetluskulud osaliselt üle paisutatud.

Näiteks menetlusse võtmise määrusega tutvumisele on kulutatud 0,6h hinnaga 150 eurot.

Vandeadvokaadist esindajal ei tohiks kuluda menetlusse võtmise määrusega tutvumisele üle 10

min, samuti on selgelt üle paisutatud menetluskulude nimekirja koostamisele kulutatud aeg 0,5h

hinnaga 130 eurot. Kommunikatsioonile seoses kompromissiga on kulutatud kokku 1h hinnaga

250 eurot, kuid kohtule ei nähtu ühestki talle esitatud dokumendist, et kompromissläbirääkimisi

oleks toimunud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulusid tuleb vähendada 25%

võrra ning kohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku summas

1466,25 eurot (ilma käibemaksuta).

Kaebajal tuleb teatada vastustajale andmed, kuhu tuleb menetluskulud kanda hiljemalt 5 päeva

jooksul käesoleva kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates.

Küll aga tuleb tervikuna jätta rahuldamata kaebaja taotlus otsustada, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni, kuivõrd HKMS

ei näe ette menetluskuludelt viivise väljamõistmist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv Kohtunik