2-22-14386/112 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht 06.03.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-14386

Kohtuasi

X ja C hagi W, Q ja OÜ Thermoarena vastu hagejate

omandiõiguse

tunnustamiseks

OÜ

Thermoarena

osadele

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16.11.2023 määrus hagi läbivaatamata

jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja liik

X ja C määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I: X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hageja II: C (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hagejate lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kaido

Loor ja Arsi Pavelts

Kostja I: W (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja II: Q (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate I ja II lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis

Päts

Kostja III: Thermoarena OÜ (registrikood 12360784),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Priit Kala

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 16.11.2023 määrus osas, milles maakohus jättis hagi

läbi vaatamata järgnevate nõuete osas ning saata asi vastavate nõuete osas

menetluse jätkamiseks maakohtule:

2.1. hagejate nõue mõista kostjalt III ja/või kostjalt I kummagi hageja kasuks välja

kostja III 2018 kuni 2021 (k.a.) majandusaasta eest kasumisosa 1 925 094,93

eurot, samuti seonduv tekkinud ja edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

2-22-14386

sätestatud määras (hagiavalduse tervikteksti resolutsiooni p 1.12, hagiavalduse

tervikteksti põhjenduste p D);

2.2. hagejate nõue tuvastada kostja III ja/või kostja I kohustus tasuda alates

01.01.2021 alanud majandusaastast kahe kuu möödumisel iga vastava

majandusaasta aruande kinnitamisest, kuid mitte hiljem kui 8 kuu möödumisel

iga alates 01.01.2021 algava majandusaasta lõpust, 33% kostja III

majandusaasta kasumist kummalegi hagejale (hagiavalduse tervikteksti

resolutsiooni p 1.13, hagiavalduse tervikteksti põhjenduste p D).

3. Muus osas jätta Harju Maakohtu 16.11.2023 määruse resolutsioon muutmata, kuid

täiendada maakohtu määruse põhjendusi.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse resolutsiooni p 3 peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul

alates määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei ole määrus edasikaevatav.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (hageja I) ja C (hageja II) esitasid 27.09.2022 hagi W (kostja I), Q (kostja II) ja OÜ

Thermoarena (kostja III) vastu. Hagi täpsustati 03.03.2023 terviktekstiga (edaspidi terviktekst)

ning hagejate nõuded on järgmised:

1.1. hagejate omandiõiguse tunnustamiseks kostja III osadele, kas kummagi hageja suhtes

33% (tervikteksti resolutsiooni p 1.1) või 24,5% (tervikteksti resolutsiooni p 1.2) ulatuses

ja alternatiivselt ühise omandiõiguse tunnustamiseks (tervikteksti resolutsiooni p 1.3);

1.2. alternatiivselt kostjate I ja II kohustamiseks kummalegi hagejale 33% suuruse kostja III

osa omandiõiguse üleandmiseks ja kostjate I ja II tahteavalduste asendamiseks

(tervikteksti resolutsiooni p 1.4);

1.3. alternatiivselt kostjate I ja II kohustamiseks kostja III 100% osa hagejate ja kostja I

ühisomandisse andmiseks ja kostjate I ja II tahteavalduste asendamiseks (tervikteksti

resolutsiooni p 1.5);

1.4. alternatiivselt kostjate I ja II kohustamiseks neile kuuluvast kostja III osast eraldama

jagamise teel kaks 33% suurust osa ning andma nende omandiõigus üle hagejale I ja

hagejale II ja kostjate I ja II tahteavalduste asendamiseks (tervikteksti resolutsiooni p 1.6);

1.5. alternatiivselt kostjate I ja II kohustamiseks kostja III põhikirja muutmiseks ja osakapitali

suurendamiseks ning suurendamise kaudu hagejate poolt kostja III osade omandamise

tahteavalduste andmiseks ja tahteavalduste asendamiseks (tervikteksti resolutsiooni

p 1.7);

2-22-14386

1.6. alternatiivselt kostjate I ja II kohustamiseks kummalegi hagejale 24,5% suuruse kostja III

osa omandiõiguse üleandmiseks ja kostjate I ja II tahteavalduste asendamiseks

(tervikteksti resolutsiooni p 1.8);

1.7. alternatiivselt kahju hüvitamiseks, kas nii, et kahju hüvitisena mõista kostjalt I välja

kostja III osast 33% suurune osa kummalegi hagejale (tervikteksti resolutsiooni p 1.9) või

mõista kummagi hageja kasuks kostjalt I välja 9 611 184,66 eurot ja viivised (tervikteksti

resolutsiooni p 1.10);

1.8. kostja III kohustamiseks hagejate kandmiseks kostja III osanike nimekirja (tervikteksti

resolutsiooni p 1.11);

1.9. kostjalt III ja/või kostjalt I kostja III kasumisosa kummalegi hagejale 1 925 094,93 euro

ulatuses ja viivise väljamõistmiseks (tervikteksti resolutsiooni p 1.12);

1.10. kostja III ja/või kostja I kohustuse tasuda alates 01.01.2021 alanud majandusaastast 33%

kostja III kasumist kummalegi hagejale tuvastamiseks (tervikteksti resolutsiooni p 1.13).

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hagejad kostjaga I 04.10.2012 suulise lepingu ühise puidu

töötlemise äri korraldamiseks. Kostja I kaasati kui investor, sest hagejad omasid puidu

töötlemise ettevõtet, sh kogemusi, õigust kasutada ruume ja seadmeid, kliente ja töötajaid

sellise äri korraldamiseks, kuid neil puudus piisav kapital, et äri optimaalselt korraldada.

3. Lepinguga lepiti kokku järgmises: 1) ühise puidu töötlemise äri läbiviimiseks asutatakse uus

äriühing (kostja III), mille omanikuna näidatakse algselt kostjat I; kostja III tegevuse

jätkusuutlikuks ja kasumlikuks muutumisel pidi toimuma hagejate nimele kostja III 33%

osaluste vormistamine; 2) hagejad toovad varasemalt nendega seotud ühingutes läbi viidud

puidu töötlemise äri korraldamiseks vajalikud tegevused (teadmised, oskused, kontaktid,

kliendibaasi, töötajad, seadmed, üüripinnad jms äri teostamiseks vajalikud aspektid) uude

ühingusse (sisuliselt puidu töötlemise äriks vajaliku ettevõtte üleviimine kostjasse III);

3) kostja I tegutseb investorina ja finantseerib algselt kostja III tegevust; 4) kostjat III asutakse

ühiselt juhtima, kõik kostjat III puudutavad olulisemad otsused tehakse ühiselt kui omanikud;

5) lepiti kokku, kuidas toimub kostja III äritegevusest saadava kasumi (tulu) jaotamine hagejate

ja kostja I vahel; 6) lepiti kokku, millal toimub hagejate 66% osaluse kostjas III tekkimine,

avalikustamine ja vormistamine hagejate nimele. Seega lepiti 04.10.2012 lepinguga kokku

erinevates iseseisvates ja sõltumatutes kohustustes. Hagejad rõhutavad, et p-des 1–6 märgitu

näol oli tegemist eraldiseisvate ja sõltumatute kohustuste ning kokkulepetega. See tähendab, et

ühe kohustuse tühisuse korral (mis tahes põhjusel) ei kaasne sellega muude lepinguga kokku

lepitud kohustuste ja kokkulepete tühisus. Nt kokkulepe kostja III äritegevusest kasumi (tulu)

jaotamise kohta lepiti kokku sõltumata sellest, kas saabuvad osaluse tekkimise tingimused ja

kuidas toimub kostja III vormistamine kostja I nimele ja millal tuleb kostjal I anda kostja III

osalused üle hagejatele.

4. Kostja II on kostja I abikaasa. Kuigi kostja II ei ole lepingu pooleks, ei ole lepingut täitnud

ega rikkunud (ilmselt ei ole kostja II lepingust üldse teadlik), ei ole hagejate hinnangul võimalik

hagejate omandi tunnustamine ilma kostja I ühisvara omaniku kostja II osavõtuta menetlusest.

Hagejatel ei ole võimalik nõuda kostjalt I kohustuse (anda kostjate I ja II ühisvaras olev osa

osaliselt hagejatele üle või nende kõigi ühisomandisse) täitmist ilma kaasamata kostjat II.

5. Hagejatel on erinevat liiki nõuded kostjate vastu:

2-22-14386

5.1. Nõue kostja III osade suhtes hagejate omandi tunnustamiseks. 04.10.2012 lepingu sisuks

ja eesmärgiks oli, et ühiselt asutakse tegema puidu töötlemise äri, milleks asutatakse ühiselt uus

äriühing (kostja III) ning ühiselt ollakse ühise äri ehk uue äriühingu (kostja III) omanikud

(osanikud). Lepiti kokku, et osaluste jaotus kostjas III jaguneb järgmiselt: kostja I 34%, hagejad

33% ja 33%. Samuti lepiti kokku, et alguses kajastatakse äriregistris kostja III osanikuna üksnes

kostjat I ning täiendavate tingimuste saabumisel (tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 102 lg 1) saavad kostja III 33%+33% osade omanikeks hagejad. Sellise lepingus

sisalduva kostja III asutamislepingu (äriseadustiku (ÄS) § 138 lg 1) näol on tegemist kostja III

asutamislepingu kokkuleppega, mille sisuks on kostja III osade tingimuslik käsutamine

hagejate kasuks. Kuna tingimused on saabunud (kostja III on muutunud jätkusuutlikuks ja

kasumlikuks), siis on käsutus realiseerunud ja hagejad on saanud kostja III osade omanikeks.

Kuna kostja III asutamine toimus osaühingu kiirmenetluse sätete järgi (ÄS § 1391 jj), siis ei

kohaldu kostja III asutamislepingule vorminõue, s.o asutamislepingu võib sõlmida vormivabalt.

Isegi kui 04.10.2012 lepingule kui asutamislepingule laieneb vorminõue, on poolte vaheline

leping kui asutamisleping muutunud kostja III registrisse kandmisega kehtivaks TsÜS § 27 lg 2

järgi. Viidatud sätte kohaselt loetakse eraõigusliku juriidilise isiku asutamisleping pärast

juriidilise isiku registrisse kandmist kehtivaks ka juhul, kui lepingu sõlmimisel või otsuse

tegemisel esinesid lepingu või otsuse tühisust kaasatoovad asjaolud.

5.2. Nõue kostja III osade saamiseks. Kui hagejad ei ole kostja III osanikud, siis nõuavad

hagejad osaluse saamist kostjas III. Selline nõue tuleneb järgnevatest alternatiivsetest alustest.

5.2.1. Hagejad esitavad 04.10.2012 lepingus sisalduva asutamislepingu täitmise nõude. Selline

nõue põhineb 04.10.2012 lepingul ja kostja I poolt 2021. aasta novembris antud 04.10.2012

lepingu kinnitusel (04.11.2021 kohtumisel kinnitas kostja I, et 04.10.2012 leping kehtib), mille

tulemusena muutus kehtivaks kostja III osade kohustustehing.

5.2.2. Hagejad esitavad 04.10.2012 lepingu kui seltsingulepingu täitmise nõude. Selline nõue

põhineb 04.10.2012 lepingul ja kostja I poolt 2021. aasta novembris antud 04.10.2012 lepingu

kinnitusel, mille tulemusena muutus kehtivaks kostja III osade kohustustehing. Täidetud on

seltsingulepingu eeldused. Esiteks oli seltsinglastel (hagejad ja kostja I) ühine majanduslik

eesmärk, milleks oli teha ühist puidutöötlemise äri kostjas III. Teiseks on seltsinglased lepingut

täitnud ja teinud enam kui 9 aastat panuseid seltsingulepingu eesmärgi saavutamiseks.

Hagejatel oli spetsiifiline puidutöötlemisalane oskusteave, kogemused ja kontaktid, mille najal

edukat puidutöötlemisäri üles ehitada ja edasi arendada. Hagejate ülesandeks ja panuseks oli ka

kostja III juhtimises osalemine. Kostja I osales investorina, kelle ülesandeks oli registreerida

puidutöötlusettevõte kostja III ning teha kostjasse III rahalisi panuseid. Kuna kostja I panuse

sisuks oli ka kostja III asutamine, siis läks asutatud kostja III osalus seltsinglaste (hagejate ja

kostja I) ühisomandisse võlaõigusseaduse (VÕS) § 589 lg 1 järgi (seltsinguvara). Kuna kostja I

asutas kostja III seltsinguvara arvel, seltsingu jaoks ja seltsingu eesmärkide saavutamiseks, siis

on hagejad ja kostja I osa (100%) ühisomanikud.

Seltsingulepingu regulatsioon ei näe ette seltsingulepingule kohustuslikku vorminõuet. Isegi

kui seltsinguleping oleks pidanud olema notariaalses vormis, siis kohaldub vigase ühingu

kontseptsioon, mille järgi ei oma vorminõue tähendust ja seltsingule kohaldatakse tagajärgi,

mis sellel oleks, kui vorminõuet oleks järgitud. Vigase ühingu kontseptsioon kohaldub sellisel

juhul seetõttu, et täidetud on kolm vigase ühingu kontseptsiooni kohaldamise kumulatiivset

tingimust: ühing (seltsing) on vigaselt asutatud, ühing (seltsing) on n-ö jõustatud (s.o seltsingut

on asutud täitma) ja puuduvad ülekaalukad isiklikud või avalikud huvid. Vigase ühingu

kontseptsiooni rakendumise tulemusena jõustub seltsinglaste esialgne kokkulepe ning tekib

kohustus teha vajalikud kanded puuduste kõrvaldamiseks. Vorminõude rikkumisega asutatud

2-22-14386

seltsingut reguleerib ka eelasutamisühinguteooria. Sellisel juhul võivad seltsinglased (hagejad)

nõuda teiselt seltsinglaselt (kostja I) tahteavalduste asendamist TsÜS § 68 lg 5 alusel, et

saavutada esialgne kokkulepe osaluste omandamiseks.

5.2.3. Hagejatel on õigus saada kostja III osanikeks seeläbi, et hagejatel on tahteavalduste

asendamise nõue tulenevalt kostja I poolt 04.11.2021 kostja III osakapitali suurendamise kohta

tehtud tahteavaldustest ja kokkulepetest hagejatega. Kostja I on 04.11.2021 teinud kostja III

osakapitali suurendamise kohta tahteavalduse ja sõlminud hääletamiskokkulepped hagejatega.

5.2.4. Hagejatel on nõue kostja III osade üleandmiseks tulenevalt usaldusvastutuse

kontseptsioonist koosmõjus VÕS § 136 lg-ga 5. Hagejate usaldusvastutusel põhineva

täitmisnõude eeldused kostja I vastu on täidetud. Esiteks on hagejate ja kostja I vahel tekkinud

usalduskoosseis, sest lepingu täitmine poolte poolt ja kostja I pikaajalised kinnitused lõid

usalduse, et hagejad kas juba on osanikud või saavad peagi osanikeks. Pooled tegid enam kui 9

aastat kostjas III ühiselt puidu töötlemise äri. Teiseks, hagejad ei teadnud ega pidanudki teadma,

et kostja I ei kavatse nende omandiõigust kostja III osale nähtavaks teha. Kolmandaks, hagejad

ei oleks enam kui 9 aastat kostjasse III panustanud, kui nad oleksid lepingu tulemusel osadest

või tegevuse kasumiosast ilma jäänud. Neljandaks, leping kostjaga I, kostja I korduvad

kinnitused hagejatele nende osaluse omandiõiguse kohta, kostja III tulu (dividend) jagamine

hagejatega ning kostja I kinnitused, et hagejate omandiõigus kostjas III tehakse avalikuks, on

kõik kostjale I omistatavad teod, mis tekitasid hagejates kostja I suhtes usalduse.

Usaldusvastutuse rakendamise tõttu tuleb kostjal I täita hagejatega sõlmitud leping ning tagada

hagejatele osalus kostjas III.

5.2.5. Hagejatel on alternatiivselt kostja III osade üleandmise nõue tulenevalt VÕS § 15 ja

§ 136 lg 5 koosmõjust (kaugele ulatuva usalduskahju nõue). Tegemist on kahjuga, mis on

hagejatele tekkinud seetõttu, et hagejad ei saa kostja III osanikuks. Hagejad taotlevad kahju

hüvitamist kostjalt I kaugeleulatuva usalduskahju tekkimise tõttu, st hüvitist, mis paneb hagejad

samasse seisukorra, milles nad olnuks, kui kostja I oleks täitnud algset kokkulepet ja andnud

hagejatele üle kostja III osad. Kahju täpne rahaline hindamine sõltub kostja III väärtusest.

Hagejad leiavad, et täpseim kahjuhüvitis, mis hoiab ära kahju tekitanud isikute ja kahju

kannatanud isikute rikastumise, on kahju hüvitamine muul viisil kui rahas (VÕS § 136 lg 5).

Hagejad taotlevad käesoleva nõudega, et kohus tuvastaks kostja I kohustuse hüvitada hagejatele

kahju selliselt, et kostjal I tuleb anda hagejatele üle kostja III 33% ja 33% osa.

5.3. Alternatiivselt nõuavad hagejad osaluse tunnustamise või üleandmise asemel kahju

hüvitamist. Kui kohus tuvastab, et hagejatel on nõue kostja III osade omanikuna tunnustamiseks

või kostja III osade saamiseks, kuid hagejad ei saa nõuda selliste kohustuste täitmist, siis on

hagejatel õigus nõuda kostjalt I selliste kohustuste rikkumisest põhjustatud kahju hüvitamist

(VÕS § 115).

5.4. Kasumi (tulu) maksmise nõue. Hagejate kasumi (tulu) maksmise nõude näol ei ole tegemist

dividendi jaotamise nõudega ÄS-i tähenduses, vaid eraldiseisva lepingulise kokkuleppega, et

kostja III äritegevusest saadav kasum (tulu) kuulub jagamisele hagejate ja kostja I vahel

võrdsetes osades. Kasumi jaotamise kokkuleppega on hagejad ja kostja I leppinud kokku, et

hagejad panustavad asutatava kostja III majandamisse ja tulu teenimisse, mille tulemusena

tuleb osa kostja III kasumist (tulust) (33%+33%) maksta hagejatele. Selline kokkulepe sarnaneb

vaikivale seltsingule, mille puhul tuleb ettevõtjal tasuda vaikivale seltsinglasele tema poolt

ettevõtte majandamisse panuste tegemise eest panusele vastav osa kasumist (vt VÕS § 610 lg

1). Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on sellised kokkulepped lubatud. Kuna hagejad on

enam kui 9 aastat igapäevaselt panustanud kostja III majandamisse, on hagejate panuse

2-22-14386

tulemusena tekkinud kostjale III kasum ehk tulu. Hagejatel on õigus nõuda kostjalt III kasumi

jaotamise kokkuleppe täitmist ehk raha väljamaksmist. 04.10.2012 lepingu see osa, milles

pooled leppisid kokku kasumi (tulu) jaotamises, on iseseisev ja sõltumatu kokkulepe. Selline

kokkulepe kehtib sõltumata sellest, kas asutamislepingu kokkulepe kehtib või mitte. Kasumi

jaotamise kokkulepe on läinud alates kostja III äriregistrisse kandmisest ÄS § 147 lg 2 alusel

üle kostjale III.

6. Kostjad vaidlevad hagile vastu. Kostjad taotlevad hagi läbi vaatamata jätmist kõikide kostjate

suhtes, sest nõuded on õiguslikult perspektiivitud.

6.1. Isegi kui oleks võimalik nõustuda hagejate väitega, et pooled arutasid 04.10.2012 ühise

äritegevuse võimalikku alustamist, pidid hagejad olema teadlikud, et pooled mingit siduvat

kokkulepet ei sõlminud ega saanud sõlmida. Hagejad ei saanud 04.10.2012 toetuda eeldusele,

et väidetav pooltevaheline vestlus tähendas siduva kokkuleppe sõlmimist kostjas III

enamusosaluse tasuta omandamiseks. Kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei

saavuta kokkulepet, siis läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi (VÕS § 14 lg 3).

6.2. Hagejad ei osalenud kostja III asutamisel ja ei ole panustanud ei tasuta töö ega oma varaga

sellesse ettevõttesse. Hagejad ei ole kunagi olnud kostja III töötajad või juhtorganite liikmed.

Hagejate faktiline tegevus piirdus erinevate äriühingute kaudu perioodil 2012 – 2021

kostjale III tasuliste konsultatsiooni- ja muude teenuste (valmistoodangu müügi korraldus,

erinevate tootmis-tehniliste küsimuste lahendamine jms) osutamises.

6.3. Hagejate väidetud pooltevahelise suulise kokkuleppe väidetava sõlmimise ajal, s.o

04.10.2012 kehtinud ÄS § 138 lg 4 kohaselt pidi osaühingu asutamisleping olema sõlmitud

notariaalses vormis ja vastama ÄS § 138 lg-s 2 sätestatud sisunõuetele. ÄS § 149 lg 4 esimese

lause kohaselt pidid ka osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing olema notariaalselt

tõestatud. Osaühingu osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse vorminõude järgimata

jätmine toob kaasa tehingu tühisuse (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14). Notariaalselt

tõestatud lepingut ei saa asendada muus vormis sõlmitud leping (RKTKo 11.06.2014, 3-2-1-

50-14, p 11). Tulenevalt VÕS § 33 lg-st 2 laieneb antud asjaoludel pooltevaheliste lepingutele,

sealhulgas ka seltsingu-, optsiooni- vms lepingule osa võõrandamisele suunatud lepingule

seadusega kehtestatud kohustuslik vorminõue (RKTKo 08.04.2009, 3-2-1-39-09, p 11).

6.4. Pooled ei ole sõlminud mingisuguseid kostjat III puudutavaid hääletuskokkuleppeid või

kasumi jagamise kokkuleppeid. Vastavaid kokkuleppeid saaksid sõlmida vaid kostja III

osanikud omavahel. Hagejad kostja III osanike hulka ei kuulu.

6.5. Ükskõik kuidas ja mis õiguslikel alustel peaksid hagejad ja kostja I olema väidetavalt

kokku leppinud kostja III äritegevusest saadava kasumi omavahel jagamise printsiibid, on

kostja III vastu kostja III kasumist väljamaksete tegemise nõude esitamise eelduseks ikkagi

vastava osanike otsuse olemasolu. Kuna ÄS § 168 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kasumi jaotamine

osanike ainupädevusse, siis saab osaühing teha oma kasumist väljamakseid ning sellele

korreleeruvalt osaühingult saab nõuda tema kasumist väljamaksete tegemist üksnes ja ainult

vastava osanike otsuse olemasolul. Sellest seadusega kehtestatud imperatiivsest normist ei ole

võimalik mööda minna mistahes tsiviilõigusliku lepinguga. Hagejad ei ole kostja III osanikud

ja kostja III osanikud ei ole teinud nõuetekohast osanike otsust dividendi maksmiseks. Hagejad

ei saa esitada nõuet edasiulatuvalt dividendi maksmiseks. ÄS § 157 lg 4 järgi tekib osanikul

dividendinõue osaühingu vastu üksnes juhul, kui osanikud on dividendi maksmise otsustanud.

2-22-14386

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohtu 16.11.2023 määrusega jäeti hagi läbivaatamata ning menetluskulud 50%

ulatuses hageja I ja 50% ulatuses hageja II kanda.

8. Maakohus jättis hagi läbivaatamata, kuna hagiga ei ole taotletavat eesmärki võimalik

saavutada ja hagi ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, ning kuna

hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud asjaoludele tuginedes võimalik

(TsMS § 423 lg 2 p-d 1 ja 2).

9. Hagejad esitasid kostjate I ja II vastu esimese nõudena omandiõiguse tunnustamise nõude

kostja III osadele (03.03.2023 hagi tervikteksti resolutsiooni punktid 1.1 kuni 1.3),

alternatiivselt nõude tuvastada kostjate I ja II kohustused anda hagejatele üle kostja III osade

omandiõigus ja asendada kostjate I ja II tahteavaldused kohtuotsusega (03.03.2023 hagi

tervikteksti resolutsiooni punktid 1.4 kuni 1.6 ja 1.8). Hagejad on seisukohal, et neil on

04.10.2012 asutamislepingu täitmise nõue ja sellega seotud taheavalduse asendamise nõue ka

2021. aasta novembris antud lepingu kinnituse alusel.

10. Hagejad käsitletavad 04.10.2012 kokkulepet (kui lugeda tõeseks hagejate väited, et selline

kokkulepe on sõlmitud) esimese alternatiivina asutamislepinguna ÄS § 138 lg 1 järgi. Samas

märgivad hagejad, et kuivõrd kostja III asutamine toimus kiirmenetluse sätete järgi ÄS § 1391

jj alusel, siis asutamislepingule vorminõue ei kohaldu või kui kohaldub, siis muutus see

kehtivaks TsÜS § 27 lg 2 järgi alates kostja III registrisse kandmisest.

10.1. Kuivõrd hagejad ise väidavad, et kostja III asutamine toimus kiirmenetluse sätete järgi,

siis ei ole kiirmenetluse tõttu võimalik, et 04.10.2012 väidetav kokkulepe oleks asutamisleping.

ÄS § 1391 lg 3 kohaselt asendab kiirmenetluseks kasutatav põhikiri asutamislepingut ja ÄS §-

s 139 sätestatud põhikirja. Viidatud sättest tuleneb, et kiirmenetluse puhul asutamislepingut ei

sõlmita. Sama kinnitab erialakirjandus, mille kohaselt kiirmenetluses juriidilise isiku asutamisel

eraldi asutamisleping puudub (TsÜS komm (2023), § 27, p 3.2.1).

10.2. Hagejate käsitluse sellest, et 04.10.2012 kokkulepe on asutamisleping, kummutab ka

TsÜS § 27 lg 2. Erinevalt hagejate tõlgendusest TsÜS § 27 lg-le 2, mille kohaselt muudab

viimane vorminõudele mittevastava asutamislepingu kehtivaks, on TsÜS § 27 lg 2 mõtteks, et

asutamisleping kaotab sisuliselt oma õigusliku tähenduse juriidilise isiku registrisse

kandmisega (TsÜS komm (2023), § 27, p 3.2.1). Olukorras, kus kostja III kanti registrisse

selliselt, et selle ainuosanik on kostja I, on olemuslikult võimatu, et väidetav asutamisleping

oleks sätestanud teistsuguse osanike ringi.

10.3. Seega ei ole võimalik hagejate õiguste rikkumine, isegi kui lugeda 04.10.2012 kokkulepet

asutamislepinguks, mis aga seadusest tulenevalt on võimatu. Vastav nõue jääb TsMS § 423 lg 2

p 1 alusel läbi vaatamata.

11. Alternatiivse õigusliku käsitlusena esitasid hagejad 04.10.2012 lepingu kui hagejate ja

kostja I vahel sõlmitud seltsingulepingu täitmise nõude (ja sellega seotud tahteavalduste

asendamise nõude). Selleks, et jaatada hagejate nõuet seltsingulepingu alusel hagejatele

kostja III osade omandi üleandmiseks, pidanuks seltsinguleping, millest tuleneb kostja I

kohustus osa omandiõiguse üleandmiseks, olema ÄS § 149 lg 4 kohaselt notariaalselt tõestatud

vormis. Hagejad ei ole tuginenud sellele, et 04.10.2012 oleks poolte vahel sõlmitud mistahes

notariaalselt tõestatud kokkulepe. TsÜS § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi

järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene

2-22-14386

teisiti. TsÜS § 84 lg 1 alusel ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Isegi kui

lugeda tõendatuks hagejate väited, et hagejate ja kostja I vahel oli seltsinguleping, mille alusel

kostja I pidi hagejatele üle andma kostja III osad, on see leping kohustusliku vorminõude

järgimata jätmise tõttu tühine ja seega hagejatel sellel alusel nõudeid olla ei saa.

12. Hagejad on alternatiivselt seisukohal, et neil on õigus saada kostja III osanikeks seeläbi, et

kostja I on 04.11.2021 teinud kostja III osakapitali suurendamise kohta tahteavalduse ja

sõlminud hääletamiskokkulepped hagejatega.

12.1. Hagejad tuginevad 04.11.2021 toimunud kohtumisele ja kostja I suulistele avaldustele,

mida hagejad tõlgendavad kas kostja I poolt kostja III osanike otsuse tegemisena või hagejate

ja kostja I vahelise hääletamiskokkuleppena ja kostja I lubadusena teha osanikuna sellised

tahteavaldused, mille tulemusena väljastatakse hagejatele kostja III osad. Hagejad väidavad

samuti, et kostja I 04.11.2021 tahteavaldust tuleb käsitleda 04.10.2012 sõlmitud lepingu

kinnitamisena TsÜS § 84 lg 4 tähenduses, mille tulemusena on kostja I kui seltsinglase kohustus

anda kostja III osalus seltsinglaste ühisomandisse (võlaõiguslik kohustus) muutunud kehtivaks

ja kostjal I tuleb anda kostja III osa hagejate ja kostja I ühisomandisse. Hagejad tuginevad

sellele, et alates 24.05.2020 ei sätesta ÄS § 149 lg 4 osaühingu osa võõrandamise

kohustustehingu kohustuslikku vorminõuet.

12.2. Esiteks on hagejate avaldused 04.11.2021 suulisest kokkuleppest olemuslikult teineteist

välistavad. Hagejate väidetav kokkulepe ei saa olla faktiliselt korraga osanike otsus,

hääletuskokkulepe ja varasema tehingu heakskiit. Hagejad on menetluses läbivalt püüdnud

esitada faktiliste asjaolude alternatiivset käsitlust, kuid nimetatu ei ole võimalik ega

menetluslikult lubatav. Alternatiivne võib olla menetlusosalise õiguslik käsitlus, kuid faktiline

asjaolu saab olla ikkagi üksnes üks. Hagejate nõuded eelmises punktis nimetatud faktilistel

asjaoludel on perspektiivitud ainuüksi põhjusel, et hagejad ise muudavad oma vastuoluliste

käsitlustega väited eluliselt ebausutavaks.

12.3. Teiseks, hagejate käsitlus suulisest osanike otsusest on õiguslikult asjatundmatu. Suulist

osanike otsust ei ole võimalik vastu võtta, kuivõrd osanike otsused võetakse vastu kas osanike

koosolekul ja protokollitakse (ÄS § 171 lg 5) või vormistatakse koosolekut kokku kutsumata

vastu võetud otsus kirjalikult (ÄS § 173 lg 6). Isegi kui lugeda tõendatuks hagejate väited

04.11.2021 kohtumisel kostja I suuliste avalduste kohta, ei ole tegemist osanike otsusega

kohustusliku vorminõude järgimata jätmise tõttu.

12.4. Kolmandaks ei saa olla tegemist ka hääletuskokkuleppega, sest hagejad ei ole kuulunud

ega kuulu kostja III osanikeringi. Kolmandate isikutega ei ole osanike hääletuskokkulepete

sõlmimine objektiivselt võimalik.

12.5. Neljandaks ei saa olla 04.11.2021 suulise avalduse näol tegemist 04.10.2012 lepingu

kinnitamisena TsÜS § 84 tähenduses. Tehingu kinnitamine tähendab varasema tehingu

selgesõnalist üle kinnitamist. Hagejad ei ole kunagi väitnud, et 04.10.2012 lepingus oleks kokku

lepitud osakapitali tõstmises 10 000 euroni ja sellest osade eraldamises hagejatele. Seega ei

vasta väidetav 04.11.2021 tehingu kinnitamine hagejate väidetud 04.10.2012 tehingu

tingimustele ehk olemuslikult ei saa olla tegemist 04.10.2012 tehingu kinnitamisega.

12.6. Seega jättis kohus hagejate nõuded TsMS § 423 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel läbi vaatamata.

13. Hagejatel on alternatiivse käsitluse kohaselt nõue kostja III osade üleandmiseks tulenevalt

usaldusvastutuse kontseptsioonist koosmõjus VÕS § 136 lg-ga 5 (otsuses viidatud ekslikult lg-

2-22-14386

le 6) või kaugele ulatuva usalduskahjuna. Hagejad on seisukohal, et hea usu põhimõtte vastane

on tegutseda teist poolt kahjustavalt vastuolus oma varasema käitumisega või avaldustega, kui

teine pool mõistlikult võis varasemat käitumist või avaldusi usaldada. Hagejad ei ole kohtu ette

toonud usutavaid faktilisi asjaolusid, millest saaks järeldada väidetava kokkuleppe sõlmimist ja

usalduse tekitamist hagejates. Nagu Tallinna Ringkonnakohus märkis ka 01.03.2023 hagi

tagamise tühistamise määruses, on hagejad parimal juhul põhistanud, et nad pidasid kostjaga I

läbirääkimisi seltsingulepingu sõlmimiseks, kuid tegeliku lepingu sõlmimise kohta usutavad

andmed puuduvad.

13.1. Isegi kui lugeda kõik hagejate väited poolte suuliste kokkulepete ja läbirääkimiste kohta

tõeseks, ei ole hagejate usaldusvastutuse kontseptsioonist tulenev nõue esitatud eesmärgil,

millele riik peaks andma õiguskaitset. Ei kohtumenetlus ega hea usu põhimõtte regulatsioon ei

kujuta endast piiritut vigade parandamise võimalust olukorras, kus õigusuhete korraldamisel on

eiratud seadusest tulenevad põhimõtteid ja vorminõudeid ning on soovitud korraldada

väidetavaid õigussuhteid õiguskorrast väljaspool.

13.2. Hagejate nõue kostjate I ja II vastu omandiõiguse tunnustamiseks mistahes alternatiivses

õiguslikus käsitluses kostja III osadele on õiguslikult perspektiivitu ning nõue jääb TsMS § 423

lg 2 alusel läbi vaatamata.

14. Hagejad esitasid alternatiivselt nõude tuvastada kostjate I ja II kohustus otsustada kostja III

põhikirja muutmine ja osakapitali suurendamine ning uute osade väljalaskmine (03.03.2023

hagi tervikteksti resolutsiooni punkt 1.7). Vastavad küsimused kuuluvad ÄS § 168 lg 1 p 1 ja 2

alusel üksnes osanike pädevuses, sealjuures on tegemist osanike õiguse ja mitte kohustusega.

Osanikeringi mittekuuluvad isikud ei saa nõuda, et kohus asendaks osanike tahteavaldusi, veel

vähem saab seda nõuda olukorras, kus isikutel puudub kohustus vastavaid tahteavaldus anda.

Hagejate nõue kostjate I ja II vastu põhikirja muutmise ja osakapitali suurendamise ning uute

osade väljalaksmise tahteavalduste asendamiseks on õiguslikult perspektiivitu ning kohus jätab

nõude TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, sest hagejate õiguste rikkumine ei ole

võimalik.

15. Hagejad esitasid alternatiivselt nõude mõista kostjatelt I ja II välja kahjuhüvitisena

kummalegi hagejale kostja III 33% suurune osa (03.03.2023 hagi tervikteksti resolutsiooni

punkt 1.9) või alternatiivselt kostja I vastu nõude mõista kummagi hageja kasuks välja kahju

hüvitsena 9 611 184,66 eurot ja viivised (03.03.2023 hagi tervikteksti punkt 1.10).

15.1. Olukorras, kus hagejate nõue kostja III osade omandi saamisele on õiguslikult

perspektiivitu kõigil ülal loetletud alustel, ei ole VÕS § 136 lg 5 eesmärk võimaldada muidu

lubamatu nõude maksmapanekut läbi naturaalrestitutsiooni. Veel enam, kahju hüvitamine oma

olemuselt on isiku asetamine endisesse olukorda ehk senise olukorra taastamine. Kohtu ette ei

ole toodud asjaolusid, mille kohaselt saaks usutavalt jaatada, et hagejad on kunagi olnud

kostja III osanikud ja et tegemist oleks olukorraga, mis vajab taastamist. Hagejad ei ole kunagi

olnud kostja III osanikud, mistõttu ei saa neil olla olemuslikult tekkinud kahju osade väärtuse

kaotuse näol.

15.2. Hagejate rahalist nõuet võiks hinnata ka VÕS § 580 lg 1 ja VÕS § 115 lg 1 järgi kahju

hüvitamise nõudena. Kahjuna ei oleks aga selles olukorras õige käsitada välja maksmata jäävat

kasumiosa. Kui seltsingut juhtima õigustatud seltsinglane bilanssi ei koosta ega kasumit välja

ei maksa, jääb kasum seltsinguvarasse. Negatiivne tagajärg kahjukannataja jaoks on üksnes see,

et vara kasutamise aeg lükkub edasi tulevikku. Sellega seotud negatiivsed tagajärgi hagejad

esile toonud ei ole.

2-22-14386

15.3. Et hagejad saaksid esitada kahjunõude tulenevalt asjaolust, et kostja I jättis täitmata

kohustuse anda hagejatele üle äriühingu osalus, oleks hageja pidanud esile tooma asjaolud,

mille kohaselt kostjal I vastav kohustus oli. Kohus on ülal hinnanud, et ühelgi hagejate esile

toodud alusel, isegi kui eeldada hagejate väidete faktilist õigsust, ei saanud kostjal I tekkida

kohustust hagejatele kostja III osaluse üleandmiseks.

15.4. Suuline seltsingulepingu kokkulepe kehtiks üksnes juhul, kui pooled oleksid kokku

leppinud, et osalus jääb kostjale I, kuid see kuulub majanduslikus mõttes ka hagejatele.

Seltsingulepingu pooled võivad kokku leppida, et vara omandatakse asjaõiguslikult nende

kaasomandisse või ka ühe poole ainuomandisse, ning see ei välista seltsingu sätete kohaldamist.

Sel juhul võib olla sõlmitud kokkulepe kasutada vara seltsingu eesmärgil, st majanduslikus

mõttes ühisvarana (RKTKo, 3-2-1-109-14, p 17). Hagejad ei ole aga esile toonud sellist

asjaolude kogumit, mille alusel saaks järeldada, et hagejate väidetud sündmuste esinemisel

oleksid neil rahalised nõuded kostjate vastu VÕS § 591 lg 1 või VÕS § 580 lg 1 ja § 115 lg 1

järgi.

15.5. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus läbi vaatamata hagejate alternatiivse kahju

hüvitamise nõude TsMS § 423 lg 2 alusel nõude perspektiivituse tõttu.

16. Hagejad esitasid kostja III vastu nõude kohustada kostjat III kandma hagejad kostja III

osanike nimekirja vastavalt sellele, kuidas kohus rahuldab omandiõiguse tunnustamise või selle

üleandmise või tahteavalduste andmise ja asendamise nõuded (03.03.2023 hagi tervikteksti

resolutsiooni p 1.11). Kuivõrd kohus jätab läbi vaatamata hagejate nõuded omandiõiguse

tunnustamisele, jätab kohus läbi vaatamata ka kostja III kohustamise nõude samadel

põhjendustel.

17. Hagejad esitasid kostja III ja/või kostja I vastu nõude mõista kummagi hageja kasuks välja

kasumiosa 1 925 094,93 eurot kostja III majandusaastate 2018 kuni 2021 (k.a.) eest ja viivised

(03.03.2023 hagi tervikteksti resolutsiooni p 1.12) ja tuvastada kostja III ja/või kostja I kohustus

tasuda alates 01.01.2021 alanud majandusaastast 33% kostja III kasumist kummalegi hagejale

(03.03.2023 hagi tervikteksti resolutsiooni p 1.13).

17.1. Kostja I kui osaniku vastu on hagejate nõue kasumiosa väljamaksmiseks välistatud ÄS

§ 135 lg 2 alusel, kuivõrd osanik isiklikult osaühingu kohustuste eest ei vastuta. Seega isegi,

kui kohus tuvastaks kostja III kohustuse kasumi väljamaksmiseks, ei kanduks vastav kohustus

ÄS § 135 lg 2 alusel üle kostjale I. Hageja õiguste rikkumine kostja I poolt ei ole võimalik ja

kohus jätab hageja nõude kostja I vastu TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

17.2. Kostja III vastu esitatud kasumiosa jaotamise nõude esitamisel märgivad hagejad

ühemõtteliselt, et tegemist ei ole dividendi jaotamise nõudega ÄS-i tähenduses, vaid

eraldiseisva lepingulise kokkuleppega, et kostja III äritegevusest saadav kasum kuulub

jagamisele. Vastava lepinguna käsitlevad hagejad 04.10.2012 lepingut.

17.2.1. Esiteks on ÄS § 168 lg 1 p 5 alusel kasumi jaotamise vältimatuks eelduseks vastava

osanike otsuse olemasolu ning kasumi jaotamise üle saavad otsustada üksnes osanikud. Vaidlus

puudub, et hagejad ei nõua dividendi väljamaksmist ega tugine vastava otsuse olemasolule.

17.2.2. Hagejad ei ole tuginenud väitele, et kostja III oleks 04.10.2012 lepingut sõlminud ning

nimetatu ei ole ka objektiivselt võimalik, sest kostja III on asutatud 11.10.2012 ehk pärast

väideva 04.10.2012 lepingu sõlmimist. Hagejate käsitlus, mille kohaselt koos kostja III

asutamisega läks kasumi jaotamise kokkulepe üle kostjale III ÄS § 147 lg 2 alusel, ei ole

2-22-14386

õiguslikult võimalik. Hagejad osundavad, et asjaolu, et 04.10.2012 lepingus ei ole kasutatud

mõistet „asutamisel“ ei välista kohustuste üleminekut kostjale III pärast viimase asutamist.

Kohus sellega ei nõustu.

Hagejate õiguslik käsitlus on võimatu põhjusel, et ÄS § 147 lg-te 1 ja 2 ning § 520 lg 1 kohaselt

ja nende koosmõjus tekib osaühingul ÄS § 147 alusel enne äriregistrisse kandmist tehingute

tegemiseks vajalik osaline õigusvõime, kui vastavale osaühingule on antud kas asutamistehingu

tõestamise number või mittenotariaalse asutamistehingu korral äriregistri internetipõhises

teabesüsteemis antud asutamisnumber. Hagejad on ise tuginenud sellele, et 04.10.2012 lepingut

notariaalselt sõlmitud ei ole. Seega ei ole võimalik, et 04.10.2012 lepingule oleks antud

tõestamise number. Kostja III on asutatud kiirmenetluse korras. Asutamine toimus 11.10.2012

ehk asutamisnumber tekkis kostjale III samuti 11.10.2012. Järelikult ei olnud 04.10.2012

seisuga olemas kostja III osalist õigusvõimet, mistõttu on välistatud ÄS § 147 lg 2 alusel

04.10.2012 lepingust mistahes kohustuste üleminek kostjale III, kellel 04.10.2012 seisuga

osalist õigusvõimet tekkinud ei olnud.

18. Maakohus jättis menetluskulud 50% ulatuses hageja I kanda ja 50% ulatuses hageja II kanda

(TsMS § 168 lg 2).

Määruskaebus

19. Hagejad esitasid määruskaebuse, milles paluvad maakohtu määruse tühistada ja jätkata

menetlust hagejate nõuetes kostja vastu.

20. Hagi tuleb sisuliselt lahendada. Isegi kui kohtud peaksid lõppastmes jätma hagejate nõuded

rahuldamata, siis igal juhul tuleb anda hagejatele võimalus oma nõuded maksma panna. Hagi

läbi vaatamata jätmisel on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus. Keerukate

õiguslike küsimuste olemasolul tuleb kohtul eelistada hagi menetlemist. Hagi läbivaatamata

jätmine TsMS § 423 lg 2 alusel on võimalik üksnes juhul, kui hagi ei ole võimalik ühelgi

õiguslikul alusel rahuldada. Hagi läbivaatamata jätmise üle otsustamisel ei saa hinnata tõendeid

ning tuleb lähtuda hagi aluseks olevate faktiväidete õigsuse eeldusest. Maakohus on

põhjendanud nõuete läbivaatamata jätmist argumentidega, et hagejate väited ei ole veenvad või

usutavad. Sellised kategooriad on asjakohatud, kuna puudutavad hagi aluseks olevate asjaolude

tõendatust, mille üle saab seisukoha võtta üksnes asja sisulisel lahendamisel, s.o kohtuotsuses.

21. Hagejad on käsitlenud omandiõiguse tunnustamise nõuet kostja III osadele tulenevalt

04.10.2012 lepingust kui asutamislepingust. Lepingu kui asutamislepinguga lepiti kokku

kostja III osade tingimuslik käsutamine selliselt (TsÜS § 102 lg 1), et kostja III osade

omandiõigus loetakse hagejatele üle läinuks tingimuste (kostja III tegevuse muutumine

jätkusuutlikuks ja kasumlikuks) saabumisel. Kuna tingimused on saabunud, on hagejad saanud

kostja III osade omanikuks. Kuna kostja III asutamine toimus osaühingu kiirmenetluse sätete

alusel (ÄS § 1391 jj), siis ei kohaldu asutamislepingule vorminõue, s.o asutamislepingu võib

sõlmida vormivabalt. Kiirmenetluse sätted ei keela asutamislepingu sõlmimist ja

asutamislepingule omastes tingimustes kokku leppimist. TsÜS § 27 lg 2 ei välista asutajate

poolt asutamislepingu sõlmimist. TsÜS § 27 lg 2 eesmärk ei ole tuua kaasa asutamislepingust

tulenevate õiguste ja kohustuste lõppemine. Küsimus sellest, kas pooled sõlmisid 04.10.2012

lepingu kui asutamislepingu ja millistel tingimustel, on asja sisulise arutamise küsimus.

22. Alternatiivselt on hagejate ja kostja I vahel sõlmitud seltsinguleping. Seltsingulepingu

võivad pooled sõlmida mis tahes vormis. Kostja III osad muutusid seltsinguvaraks mitte kostja I

poolt hagejatele võõrandamise tulemusel, vaid kostja III asutamisega seaduse alusel VÕS § 589

2-22-14386

lg 1 järgi. Riigikohtu väljakujunenud praktika järgi võib ka suulise seltsingulepingu alusel ühe

seltsinglase nimele soetatud ja kinnistusraamatusse kantud kinnisasi olla siiski seltsinguvaraks

(vt nt RKTKo 3-2-1-109-14, p 16). Seega kuulub ka vormi järgimata jätmisel kostja III osade

ühisomandi tunnustamise nõue rahuldamisele. Kostja III osade kuulumist hagejate ja kostja I

ühisomandisse kinnitab ka seltsingutele kohaldatava puudustega ühingu kontseptsioon.

Puudustega ühingu kontseptsiooni rakendamine välistab seltsingu asutamise puuduste

(eelkõige lepingu tühistamise aluste) ja seltsingulepingusse astumise puuduste (sh vorminõue)

tagasiulatuva maksmapaneku, kui seltsingulepingut on asutud täitma. See tähendab, et

seltsinguleping, mida on asutud täitma, loetakse kehtivaks, vaatamata lepingu sõlmimisel

esinevatele puudustele, mis muudaksid algkokkulepped tühiseks (nt vorminõue).

23. Kostja I on 04.11.2021 teinud tahteavalduse 04.10.2012 lepingu kinnitamiseks TsÜS § 84

lg 4 tähenduses, mille tulemusena on kostja I kohustus anda hagejatele kostja III ainuomand

tingimuste

saabumisel

üle

(võlaõiguslik

kohustus)

saabunud

ning

osade

võõrandamiskokkuleppe kohustustehing (ja hagejate arvates ka käsutustehing) kehtib. Alates

24.05.2020 kehtis osade võõrandamiskokkuleppe kohustustehingu vormivabadus (ÄS § 149

lg 4). Hagejate ja kostja I 04.11.2021 tahteavalduste vahetamise ajaks oli ÄS § 149 lg 4 nõue

osa võõrandamise notariaalse tõestamise kohta seega kehtetuks tunnistatud. See, kas

04.11.2021 kostja I poolt tehtud tahteavaldused kvalifitseeruvad lõppastmes 04.10.2012

sõlmitud lepingu kinnitamisena, on tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise küsimus, mida

on võimalik teha üksnes kohtuotsuses.

24. Hagejad on esitanud nõude kostja III osade väljaandmiseks ja tahteavalduste asendamiseks

tulenevalt kostja I 04.11.2021 kostja III osakapitali suurendamise kohta tehtud tahteavaldustest.

Hagejate väitel kohtusid hagejad ja kostja I 04.11.2021 ning kostja I tunnustas sisuliselt lepingu

kehtivust ja hagejate õigust kostja III osadele. Kostja I andis 04.11.2021 kohtumisel korduvalt

kinnituse (võlatunnistuse) hagejate kostja III osanike nimekirja kandmise ja hagejatele

kostja III osa väljastamise kohta. Tegemist on kostja I poolt osanike otsuse tegemisega, millega

suurendati osakapitali selliselt, et kostjale I kuuluva osa nimiväärtust suurendati 2600 eurolt

5100 euroni ning hagejatele väljastati kummalegi kostja III osa nimiväärusega 2450 eurot.

Selline ainuosaniku otsus on kehtiv ÄS § 173 lg 6 järgi. Selline kokkulepe kordas sisuliselt

04.10.2012 lepinguga kokku lepitut, et hagejad on kostja III osanikud (omanikud) ja tegemist

on ühise äriga. Ainus erinevus väljendus siin selles, et 04.10.2012 lepingu alusel pidid hagejad

saama 33+33% osanikuks, aga 04.11.2021 kokkuleppe alusel 24,5+24,5% osanikuks.

24.1. Hagejad ei nõustu, et suulist osanike otsust ei ole võimalik vastu võtta. ÄS § 173 lg-st 6

ei tulene, et kui otsus on kirjalikult vormistamata, siis otsust ei ole tehtud või otsust ei eksisteeri.

Ka osanike otsuse kohta protokolli puudumine ei tähenda, et osanike otsust ei ole vastu võetud.

Ka ÄS kujundamise eeskujuks olnud Saksa õiguse kohaselt võib osanike otsuse teha suuliselt.

Ka Ühinguõigus I õpik ei välista suulise osanike otsuse tegemist.

24.2. 04.11.2021 hääletamiskokkulepe oli kehtiv ja lubatav. Osanik ja kolmas isik saavad

sõlmida hääletamiskokkuleppe. Ka Saksa õiguskirjanduses märgitakse, et hääletuskokkuleppe

võivad sõlmida osanik ja kolmandad isikud. Kohus ei ole viidanud ühelegi sättele, millest

tulenevalt on hääletuskokkuleppe osas täitmisnõude esitamine välistatud. Isegi kui

hääletamiskokkuleppe täitmiseks ei saaks esitada täitmisnõuet, ei tähenda see, et

hääletamiskokkulepe kui võlaõiguslik kokkulepe, millele laieneb vormivabaduse põhimõte, ei

oleks kehtiv ning kokkuleppe rikkumisel ei saaks hagejad nõuda tekitatud kahju hüvitamist.

Sellisel juhul on hagejatel õigus nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel VÕS § 115 lg 2 järgi.

See tähendab, et hagejatel on kahjunõude raames õigus nõuda enese asetamist varaliselt

2-22-14386

olukorda, milles nad oleksid olnud, kui kostja I oleks täitnud hääletamiskokkulepet ning

taganud hagejatele kostja III osade väljastamise.

24.3. See, kas 04.11.2021 kostja I tehtud tahteavaldused kvalifitseeruvad lõppastmes

04.10.2012 sõlmitud lepingu kinnitamisena või alternatiivse kohustuse täitmise võimalusena

(VÕS § 86) või kohustuse täitmise asendamisena (VÕS § 89), on tõendite hindamise ja

asjaolude tuvastamise küsimus, mida on võimalik teha üksnes kohtuotsuses.

25. Hagejad on esitanud nõude kostja III osade üleandmiseks tulenevalt usaldusvastutuse

kontseptsioonist. Maakohtu väited materiaalõiguse alusel usaldusvastutuse kontseptsioonist

tulenevalt nõuete esitamise võimatuse kohta on täielikult põhistamata. Küsimuse sellest, kas

kohus loeb lõppastmes lepingu sõlmituks, lepingu sõlmimise läbirääkimised tuvastatuks või

lepingu aastatepikkuse täitmise poolte poolt tuvastatuks, saab lahendada üksnes asja sisulisel

läbivaatamisel ning kohtuotsuses kõiki asjaolusid kogumis ning igakülgselt ja ammendavalt

hinnates. See, kas kohtu jaoks on eelmenetluse faasis hagejate väited usutavad või veenvad, ei

oma hagi läbivaatamata jätmise seisukohalt mingit tähendust.

26. Maakohus on jätnud tähelepanuta hagejate nõude kostja III osade üleandmiseks tulenevalt

kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 15 alusel.

27. Maakohus ei ole käsitlenud hageja hüvitisnõudeid kostja III osaluse tunnustamise ja

kostja III osade üleandmise nõuete asemel.

28. Hagejad on esitanud kasumi (tulu) maksmise nõude tulenevalt lepinguvabadusel põhinevast

pooltevahelisest kokkuleppest, mis – eriti kui arvestada, et lepiti kokku ka juhtimises ja

panustes – vastab olemuslikult vaikivale seltsingule (VÕS § 610 jj, § 615), mille puhul tuleb

ettevõtjal (kostja III) tasuda vaikivale seltsinglasele tema poolt ettevõtte majandamisse panuste

tegemise eest osa kasumist (vt VÕS § 610 lg 1). Sellise nõude eelduseks ei ole seltsingu

lõpetamine. Hagejad on esitanud kasumi (tulu) maksmise kokkuleppe täitmise ja tunnustamise

nõude. Hagejatel on õigus saada mõlemal 33% kostja III kasumist ehk 1 925 094,93 eurot.

28.1. 04.10.2012 leping hõlmas endas ühe kokkuleppena võlaõiguslikku kokkulepet, et

kostja III äritegevusest saadav kasum (tulu) kuulub jagamisele hagejate ja kostja I vahel

võrdsetes osades. Selline kokkulepe sarnaneb vaikivale seltsingule, mille puhul tuleb ettevõtjal

tasuda vaikivale seltsinglasele tema poolt ettevõtte majandamisse panuste tegemise eest

panusele vastav osa kasumist (vt VÕS § 610 lg 1). Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on

sellised kokkulepped lubatud. Kuna hagejad on enam kui 9 aastat igapäevaselt panustanud

kostja III majandamisse, on hagejate panuse tulemusena tekkinud kostjal III kasum ehk tulu.

Hagejatel on õigus nõuda kasumi jaotamise kokkuleppe täitmist ehk raha väljamaksmist. VÕS

§ 615 lg 1 järgi peab ettevõtja (kostja III) kahe kuu jooksul pärast majandusaasta aruande

kinnitamist kasumi ja kahjumi välja arvestama ja vaikivale seltsinglasele langeva kasumiosa

talle välja maksma. Seega on hagejatel õigus nõuda tulu (kasumi) väljamaksmist VÕS § 610

lg 1 ja § 615 lg 1 koosmõjust tulenevalt. VÕS § 591 teise lause järgi, kui seltsing on loodud

pikemaks ajaks kui üks aasta, siis eeldatakse, et aruanne tuleb koostada ja kasum jaotada pärast

iga majandusaasta lõppemist. Maakohus on ekslikult väitnud, et hagejate kasumi (tulu)

jagamise nõude eelduseks on seltsingulepingu lõppemine.

28.2. Lepingu see osa, milles pooled leppisid kokku kasumi (tulu) jaotamises, on iseseisev ja

sõltumatu kokkulepe ning see kehtib sõltumata sellest, kas lepingus kokku lepitud muud

kokkulepped – nt leping kui asutamislepingu kokkulepe – kehtivad või mitte.

2-22-14386

28.3. Koos kostja III asutamisega läks kasumi (tulu) jaotamise kokkulepe üle kostjale III (ÄS

§ 147 lg 2). Maakohtu viide ÄS §-le 520 on asjakohatu.

28.4. Kui kohus leiab, et kasumi (tulu) jaotamise kokkulepe ei läinud kostjale III üle, taotlevad

hagejad, et kohus rahuldaks hagejate kasumi jaotamise kokkuleppe nõude kostja I suhtes, kes

on sellise kokkuleppe (seltsingu) pooleks isiklikult. Kokkuvõttes ei ole vahet, kas tegemist on

seltsinguga (VÕS § 580), vaikiva seltsinguga (VÕS § 610 jj) või dispositiivsuse põhimõttel

põhineva võlaõigusliku kokkuleppega (vt RKTKo 3-2-1-109-14, p 14). Panuste tegemine ja

raha jagamises kokku leppimine on lubatud sõltumata sellest, kuidas kokkulepet kvalifitseerida.

28.5. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kui kohustatud isik ei täida kasumi (tulu) maksmise

kohustust, siis ei teki hagejatele kahju ning ainsaks kahjuks on, et vara kasutamise aeg lükkub

tulevikku.

29. 04.11.2021 oli hageja ja kostja I vahel telefonivestlus. Tegemist on kostja I poolt kostja III

osanike otsuse tegemisega, millega suurendati osakapitali selliselt, et kostjale I kuuluva osa

nimiväärtust suurendati 2600 eurolt 5100 euroni ning hagejatele väljastati kummalegi kostja III

osa nimiväärusega 2450 eurot. Selline ainuosaniku otsus on kehtiv ÄS § 173 lg 6 järgi.

Maakohtu väite kohaselt ei saa kostja I poolt 04.11.2021 tehtud tahteavaldused olla käsitletavad

osaniku otsusena, kuna ÄS § 173 lg 6 järgi vormistatakse koosolekut kokku kutsumata tehtud

osaniku otsus kirjalikult. Küll aga ei tulene viidatud sättest, et kui otsus on kirjalikult

vormistamata, siis otsust ei ole tehtud või otsust ei eksisteeri. Ka maakohtu määrusest ei nähtu

ühtegi seaduse sätet, millest tuleneks, et otsuse kirjalikult vormistamata jätmise tagajärjeks

oleks, et otsust ei eksisteeri. Ka osanike otsuse kohta protokolli puudumine ei tähenda, et

osanike otsust ei ole vastu võetud. Vastupidise väite põhjendamiseks ei ole maakohus esitanud

mitte ühtegi põhjendust ega viidanud ühelegi seaduse sättele. Millel maakohtu väited

põhinevad, jääb arusaamtuks. Täiendavalt tuleb arvestada, et 04.11.2021 tahteavalduste

vahetamise ajaks oli ÄS §-i 149 lg 4 nõue osa võõrandamise notariaalse tõestamise kohta

kehtetuks tunnistatud.

Menetluse edasine käik

30. Kostjad palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.

31. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

32. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel osaliselt tühistada

ja tsiviilasi tuleb saata kasumi (tulu) maksmise kokkuleppe täitmise ja tunnustamise nõude

(03.03.2023 hagiavalduse tervikteksti alap D) menetlemiseks tagasi maakohtule. Muus osas

tuleb jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kui osaliselt täiendada maakohtu määruse

põhjendusi. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

33. Ringkonnakohus vastab esiteks kostjate etteheidetele, mis puudutavad määruskaebuses

sisalduvaid joonealuseid viiteid võõrkeelsetele dokumentidele. Ringkonnakohus märgib, et

nimetatud puudused ei anna alust jätta määruskaebus menetlusse võtmata. Käesoleval juhul ei

ole hagejad esitanud võõrkeelseid dokumente TsMS § 33 tähenduses, mistõttu ei pea kohus

andma tähtaega eestikeelsete dokumentide esitamiseks. Küll aga ei arvesta ringkonnakohus

määruskaebuse lahendamisel selles esitatud joonealuseid viiteid võõrkeelsetele dokumentidele.

2-22-14386

Esiteks ei saa ei menetlusosalised ega kohus olla kindlad, et viidatud veebilingil on sama teave,

mis oli seal ajal, mil menetlusosaline on sellise viite esitanud. Mis puudutab viiteid

võõrkeelsetele paberkandjal olevate raamatutele, siis hagejad ei saanud eeldada, et teistele

menetlusosalistele on viidatud raamatud kättesaadavad. Kuna määruskaebuse esitaja ei ole

määruskaebusega koos esitanud väljavõtteid viidatud tekstidest ega nende tõlkeid, lähtub

ringkonnakohus määruskaebuse tekstist sellisena, nagu see on ilma joonealuste viideteta

võõrkeelsetele dokumentidele.

34. Käesoleval juhul esitasid hagejad hagiavalduse 03.03.2023 terviktekstis 13 alternatiivset

nõuet. Maakohus jättis 16.11.2023 määrusega hagejate hagi tervikuna, st kõigi nõuete osas läbi

vaatamata TsMS § 423 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. TsMS § 423 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi võib kohus

jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et 1) hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena

toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste

väidete õigsust; 2) hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või

eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat

eesmärki võimalik saavutada.

35. Esiteks märgib ringkonnakohus, et erinevalt TsMS § 423 lg-st 1 on kohtul lg 2 alusel

kaalutlusõigus, kas jätta hagi läbi vaatamata või jätta hagi sisulise otsusega rahuldamata.

Hagejad leiavad, et TsMS § 423 lg-le 2 peaks kohus tuginema vaid väga erandlikel juhtudel

ning mitte siis, kui tegemist on niivõrd keerulise vaidlusega nagu käesoleval juhul, kui esitatud

on erinevaid ulatuslikke nõudeid. Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, et hagejad on esitanud

alternatiivselt väga palju nõudeid, ei välista iseenesest nende kõigi perspektiivituks pidamist,

eriti juhul, kui nõuded on omavahel tihedalt seotud ning ühe nõude perspektiivitus tähendab ka

teise nõude perspektiivitust. Käesoleval juhul on maakohus kõigi nõuete puhul põhjendanud,

miks ta keeldub hagi menetlemast. Seejuures ei ole maakohus teinud hagi läbivaatamata jätmise

lahendit kohe pärast 27.09.2022 hagiavalduse saamist, vaid rohkem kui aasta pärast seda, kui

hagiavaldust on menetletud, sh on menetlusosalised saanud esitada seisukohti ning hageja on

03.03.2023 esitanud hagiavalduse tervikteksti, milles ta muutis osaliselt ka oma nõudeid.

Samuti tühistas ringkonnakohus maakohtu menetluse vältel kahel korral maakohtu hagi

tagamise määrused. Seda põhjusel, et hagejate nõuded näisid ringkonnakohtule perspektiivitud

(Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2023 ja 23.08.2023 määrused, dtl 1349–1359; 1802–1809).

Kuigi hagi tagamise tühistamise määrused ei saa omada mõju asja sisulisele arutamisele ega

tingi hagiavalduse läbivaatamata jätmist, nähtub neist määrustest indikatiivselt hinnang

hagejate erinevatele nõuetele, mida ei ole peetud piisavalt perspektiivseks selleks, et hagi

tagamine jõusse jätta. Seega leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei ole maakohus teinud

hagi läbivaatamata jätmise määrust kiirustades. Ka ei tähenda suure arvu alternatiivsete

taotluste esitamine seda, et tegemist on mahuka või keeruka vaidlusega. Kui hageja õiguste

rikkumine hageja kirjeldatud asjaoludel ei ole üldse võimalik, samuti olukorras, kus kohtu

arvates õiguskaitsevajadus puudub, ei ole õige jätta hagi rahuldamata, vaid see tuleb jätta läbi

vaatamata (TsMS II komm (2017), § 371, p 3.4.1). Riigikohtu praktikas kohaldataksegi TsMS

§ 371 lg 2 (eriti selle teist punkti; st ka TsMS § 423 lg-t 2) sageli olukorras, kus hagi ei ole

menetluslikult lubamatu, kuid on õiguslikult perspektiivitu, st puudub materiaalõiguslik alus

nõude rahuldamiseks. Riigikohus on esikohale seadnud menetlusökonoomia ja peab asjaomaste

sätete teise lõike peamiseks eesmärgiks vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi

menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust (TsMS II komm (2017),

§ 371, p 3.4.2 c).

Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus hagejate määruskaebuses väidetuga, et

käesoleval juhul on rikutud nende põhiseaduse §-s 15 sätestatud õigust pöörduda kohtusse. Hagi

2-22-14386

läbi vaatamata jätmine TsMS § 423 lg 2 alusel (kui see on põhjendatud) ei riku kohtusse

pöördumise õigust.

36. Käesoleval juhul nõustub ringkonnakohus suuremas osas maakohtuga, et hagi

läbivaatamata jätmiseks oli seaduslik alus, kuid leiab, et hagejate esitatud kasumi (tulu)

maksmise kokkuleppe täitmise ja tunnustamise nõude (03.03.2023 hagiavalduse tervikteksti

alap D) läbi vaatamata jätmine ilma asja sisuliselt arutamata ja tõendeid hindamata, oli ennatlik.

Ringkonnakohus käsitleb järgmisena esiteks aluseid, mille puhul ta nõustub maakohtuga, et

hagi läbi vaatamata jätmine on seaduslik (I) ning seejärel aluseid, millele tuginevad hagejate

nõuded on jäetud ennatlikult läbi vaatamata (II).

I

03.03.2023 hagiavalduse tervikteksti alap-d A, B, C ja E

37. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti jätnud hagi läbi vaatamata nende hageja

nõuete osas, mis puudutavad hagejate omandiõiguse tunnustamist kostja III osade suhtes

(hagiavalduse tervikteksti resolutsiooni p-d 1.1–1.3) ning kostja III osade omandiõiguse

saamise erinevaid nõudeid, samuti hagejate kostja III osanike nimekirja kandmise nõuet

(tervikteksti resolutsiooni p-d 1.4–1.9 ja 1.11).

38. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väidetega, et maakohtu määrus on

põhjendamata. Maakohus on hagejate mahukad väited kokku võtnud ning selgitanud, miks ei

oleks hagejate nõuete rahuldamine õiguslikult võimalik. Ringkonnkohus ei nõustu

määruskaebusega, et maakohus oleks pidanud vastama pärast eelkõige vorminõude rikkumisest

tuleneva perpektiivituse tuvastamist igale hagejate väitele, sh viidetele välisriigi õigusele ja

praktikale. Käesoleval juhul kuulub kohaldamisele Eesti õigus ning maakohus tuvastas

perspektiivituse Eesti õiguse järgi. Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega ka selles, et maakohus

ei võinud viidata Tallinna Ringkonnakohtu määrustele, millega hagi tagamise määrused

tühistati. Maakohus on hagi läbi vaatamata jätmist põhjendanud ning viited samas asjas tehtud

menetluslikele lahenditele ei ole keelatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsusest on

arusaadav, miks erinevad nõuded on jäetud läbi vaatamata. Kuigi maakohus ei ole päris iga

nõude puhul viidanud läbi vaatamata jätmise alusele seaduse punkti täpsusega, saab

ringkonnakohus selle puuduse heastada, kuna nimetatud menetlusõiguse normi rikkumine ei

ole oluline (RKTKo 10.01.2007, 3-2-1-135-06, p 11). Ringkonnakohus täiendab selles osas

maakohtu määruse põhjendusi, märkides samas, et osa nõuete puhul ongi asjakohased nii TsMS

§ 423 lg 2 p-d 1 ja 2 mõlemad.

39. Hagejad on oma mahukas määruskaebuses esitanud uuesti samu väiteid, mis esitati

maakohtus. Kuna ringkonnakohus nõustub kostja III osade omandiõiguse tunnustamise ning

osade saamise nõuete puhul maakohtuga, siis ei pea ringkonnakohus kordama uuesti kõiki

maakohtu põhjendusi (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus vastab määruskaebuse väidetele

kokkuvõtlikult järgmist.

40. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hagejad kostjaga I 04.10.2012 suulise lepingu ühise puidu

töötlemise äri korraldamiseks. Hagejad on esimesena esitanud nõude kostja III osaluse suhtes

omandi tunnustamiseks tulenevalt 04.10.2012 lepingus sisalduvast kostja III asutamislepingu

kokkuleppest (ÄS § 138 lg 1). Kostjad eitavad mis tahes kokkulepete sõlmimist hagejatega.

Ringkonnakohus märgib, et 04.10.2012 kehtinud ÄS § 138 lg 4 esimene lause sätestas, et

asutamisleping ja sellega kinnitatud põhikiri peab olema notariaalselt tõestatud ja neile

kirjutavad alla kõik asutajad. Niisamuti sätestas ÄS § 149 lg 4 esimene lause, et osa

võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing peavad olema notariaalselt tõestatud. Seega nägi

2-22-14386

väidetava 04.10.2012 lepingu sõlmimise aja seadus osaühingu asutamise ja osa müügilepingu

jaoks ette kohustusliku notariaalse tõestamise vorminõude. Seega isegi, kui oleks võimalik

eeldada asutamislepingu tõendatust, oleks 04.10.2012 sõlmitud asutamiskokkulepe eelnevast

tulenevalt TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tühine (vt ka TlnRnKm 23.08.2023, 2-22-14386, p 29;

TlnRnKm 01.03.2023, 2-22-14386, p 11.5.1). Ringkonnakohus rõhutab, et notariaalse

tõestamise vorminõude eesmärk on õiguskindluse tagamine ning ÄS § 138 lg 4 ja § 149 lg 4

puhul on see kehtestatud lepingupoolte huvide kaitseks. Notariaalselt tõestatud lepingut ei saa

asendada muus vormis leping ning vorminõude rikkumisel on ka kohustustehing tühine

(RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14; RKTKo 11.06.2014, 3-2-1-50-14, p 11). Eeltoodust

tulenevalt ei saa hagejad olla kostja III osanikud ning nende nõue osa omandi tunnustamiseks

on õiguslikult perspektiivitu, nagu leidis maakohus (TsMS § 423 lg 2 p 1).

41. Hagejad kordavad ka väidet, et kuna kostja III asutamine toimus osaühingu kiirmenetluse

sätete järgi (ÄS § 1391 jj), siis ei kohaldu kostja III asutamislepingule vorminõue, s.o

asutamislepingu võib sõlmida vormivabalt. Igal juhul on asutamisleping hagejate väitel

muutunud kostja III registrisse kandmisega kehtivaks TsÜS § 27 lg 2 järgi. Ringkonnakohus

hagejatega ei nõustu. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja I kandeavalduse kostja III registrisse

kandmiseks 10.10.2012 ning kostja III kanti äriregistrisse (asutati) 11.10.2012. 10.10.2012

kehtinud ÄS § 1391 lg-te 3 ja 4 järgi asendab kiirmenetluseks kasutatav põhikiri

asutamislepingut ning kiirmenetluseks kasutatava põhikirja digitaalallkirjastavad kõik asutajad,

näidates ühtlasi igaühe osa nimiväärtuse (vt ka RKTKo 27.05.2020, 2-17-16812, p 15.2).

Hagejad ei ole põhikirja digiallkirjastanud, põhikiri on allkirjastatud üksnes kostja I poolt.

Hagejad ei ole seega kostja III asutamisel osalenud ning neid ei ole võimalik käsitada

asutajatena.

Mis puudutab TsÜS § 27 lg-t 2, siis selle sätte järgi eraõigusliku juriidilise isiku asutamisleping

või asutamisotsus loetakse pärast juriidilise isiku registrisse kandmist kehtivaks ka juhul, kui

lepingu sõlmimisel või otsuse tegemisel esinesid lepingu või otsuse tühisust kaasa toovad

asjaolud. Eraõigusliku juriidilise isiku asutamislepingut või asutamisotsust ei saa pärast

juriidilise isiku registrisse kandmist tühistada. Erialakirjanduses on selgitatud, et

asutamisleping kaotab sisuliselt oma õigusliku tähenduse juriidilise isiku registrisse

kandmisega. Arvates registrisse kandmisest on juriidilise isiku organisatsiooni ja tegevuse

aluseid kajastavaks tehinguliseks aluseks asutamislepingu või -otsuse lisaks olev põhikiri

(TsÜS komm (2023), § 27, p 3.2.1). Kohus on juba märkinud, et hagejad ole põhikirja

allkirjastanud ega olnud seega kostja III asutajateks ega saanud osanikeks. Eeltoodust tulenevalt

on hagejate nõue omandiõiguse tunnustamiseks õiguslikult perspektiivitu, nagu leidis ka

maakohus (TsMS § 423 lg 2 p 1).

42. Hagejad nõuavad edasi kostja III osade omandiõiguse saamist erinevatel alternatiivsetel

alustel. Hagejad leiavad, et neil on õigus kostja III osade omandiõiguse saamiseks 04.10.2012

lepingu kui asutamislepingu või kui seltsingulepingu alusel. Ringkonnakohus kordab maakohtu

selgitatut, et 04.10.2012 kehtinud ÄS § 149 lg 4 esimene lause sätestas, et osa võõrandamise

kohustustehing ja käsutustehing peavad olema notariaalselt tõestatud. Seega isegi kui oleks

võimalik eeldada asutamislepingu või seltsingulepingu tõendatust, oleks 04.10.2012 sõlmitud

leping TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tühine. ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud osa võõrandamise

kohustustehingu vorminõude rikkumise tagajärjeks on tehingu tühisus, pidades silmas

vorminõude eesmärki (vt nt RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p-d 34-35; RKTKO

21.06.2023, 2-20-9760/94, p 20). Asutamislepingu kohta on kohus selgitused andnud juba

eelnevalt p-des 40–41.

2-22-14386

Ringkonnakohus leiab, et samad põhjendused kehtivad ka seltsingu kohta – selleks, et kostja III

osade üleandmise kohustus hagejatele tuleneks kostja I ja hagejate vahel sõlmitud

seltsingulepingust, pidanuks seltsinguleping olema tõestatud notariaalses vormis (ÄS §149

lg 4). Ringkonnakohus ei nõustu hagejate väitega, et seltsingulepingu sõlmimine sellises

küsimuses (osade üleandmiseks kohustamine) on vormivaba, küll aga võisid isikud

seltsingulepinguga (eelkõige vaikiva seltsingu näol) leppida kokku muudes küsimustes, mis ei

eeldanud kehtivuseks notariaalset vormi (vt allpool alates p 48). Ringkonnakohus ei nõustu

hagejate teoreetilise käsitlusega, mille kohaselt isegi kui seltsingulepingu sõlmimisel ei ole

vorminõuet järgitud, kohaldub puudustega ühingu kontseptsioon ning hagejad on saanud

osanikeks või, alternatiivselt, võivad nõuda osade omandi saamist. Tegemist on Saksa õiguse

kontseptsiooniga, mis Eesti praktikas seni tunnustamist leidnud ei ole. Vastupidi, Riigikohtu

senise praktika kohaselt, kui seltsinglaste eesmärk on eseme omandamine seltsinglaste

ühisomandisse ning selle eseme omandamise aluseks oleva tehingu osas on seadusega

kehtestatud kohustuslik vorminõue, peab ka seltsinguleping vastavas vormis (VÕS III komm,

§ 580, p 3.6, viitega RKTKo 20.12.2005, 3-2-1-142-05, p 14). Nii peab nt seltsinguleping, mille

eesmärk on näiteks kinnisasja omandamine seltsinglaste ühisomandisse, olema notariaalselt

tõestatud. Kui sellist vorminõuet seltsingulepingu sõlmimisel ei ole järgitud, siis ei saa lähtuda

sellest, et poolte eesmärk oli eseme soetamine poolte ühisomandisse (VÕS III komm, § 580,

p 3.6). Analoogselt pidanuks notariaalselt olema tõestatud ka seltsinguleping, millega lepiti

kokku kostja III asutamine ning see, et hagejad saavad kunagi tulevikus kostja III osade

omanikuks (ÄS § 149 lg 4). Eeltoodust tulenevalt on hagejate nõue omandiõiguse

tunnustamiseks või osade saamiseks õiguslikult perspektiivitu (TsMS § 423 lg 2 p 1).

43. Ringkonnakohus ei nõustu ka hagejate väitega, et isegi kui 04.10.2012 leping on

vorminõude tõttu tühine, siis on väidetav kokkuleppe muutunud kehtivaks kostja I poolt

kohustuse (suulise) kinnitamisega 04.11.2021 TsÜS § 84 lg 4 alusel, kuna 24.05.2020

jõustunud ÄS § 149 lg 4 esimese lause järgi peab üksnes osa võõrandamise käsutustehing olema

notariaalselt tõestatud.

Hagejad tuginevad sellele, et 04.10.2012 kokkulepe kinnitati osaniku 04.11.2021 suulise

otsusega. Maakohus on selgitanud, et osanike otsused võetakse vastu kas osanike koosolekul ja

protokollitakse (ÄS § 171 lg 5) või vormistatakse koosolekut kokku kutsumata vastu võetud

otsus kirjalikult (ÄS § 173 lg 6). Mis tahes kirjalikus vormis osanike otsust ei ole hagejad

esitanud. Samuti, kuna hagejad ka ise ei ole väitnud, et 04.10.2012 kokkulepe oleks sisaldanud

kokkulepet kostja III põhikirja muutmiseks, osakapitali suurendamiseks ja osade suunatud

emiteerimiseks hagejatele, siis ei saaks väidetavalt 04.11.2021 antud kinnitused muuta

04.10.2012 lepingut kehtivaks.

Eeltoodust tulenevalt on hagejate nõue omandiõiguse tunnustamiseks või osade saamiseks

õiguslikult perspektiivitu (TsMS § 423 lg 2 p 1, p 2).

44. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kohustuslikust notariaalse vormi nõudest

ei ole võimalik ümber minna väitega, et hagejatel on vorminõuete rikkumise korral õigus nõuda

kostja III osade üleandmist tulenevalt usaldusvastutuse kontseptsioonist koosmõjus VÕS § 136

lg-ga 5. Ringkonnakohus leiab, et sellisele nõudele ei peaks riik andma õiguskaitset, kuna nõue

ei põhine seadusel. VÕS § 136 lg 5 kohaselt võib kahjustatud isik seaduses või lepinguga

ettenähtud juhtudel, samuti muudel juhtudel, kui see on vastavalt asjaoludele mõistlik, nõuda

kahju hüvitamist ka muul viisil kui rahalise hüvitise maksmisega. Ringkonnakohus leiab, et

kõnealune säte ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Mis puudutab usalduskahju kontseptsiooni,

siis ei ole see Eesti õiguskorras juurdunud ning ringkonnakohtu hinnangul ei saa see nullida

seaduses ette nähtud kohustusliku notariaalse vormi puudumise tagajärgi. Hagejad ei ole

2-22-14386

väitnud, et tegemist oleks näiteks olukorraga, kus kostjaid nõustanud vandeadvokaat oleks

hagejatele selgitanud, et osadega seotud kokkuleppe võiks sõlmida suuliselt, millisel juhul

võiks kostjatel olla hea usu vastane tugineda tehingu vormi rikkumisele (vrd RKTKo

25.05.2008, 3-2-1-31-08). Käesoleval juhul pidi 2012. aastal väidetavalt sõlmitud kostja III

osade omandamise tehing olema notariaalselt tõestatud ning kuna hagejad ei väida, et selline

leping eksisteeriks, ei saa nende nõue osade omandiõiguse tunnustamiseks või osade saamiseks

olla perspektiivikas (TsMS § 423 lg 2 p-d 1 ja 2).

45. Hagejad nõuavad kostja III osade üleandmist ka tulenevalt VÕS § 15 ja § 136 lg 5

koosmõjust (kaugele ulatuva usalduskahju nõue). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hagejad

esile toonud VÕS § 15 ja § 136 lg 5 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid. VÕS § 15 lg 1

sätestab, et kui üks lepingupool oli kohustunud lepingu ettevalmistamiseks või teise

lepingupoole teavitamiseks lepingu ettevalmistamisega seotud asjaoludest ja leping on

vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, tuleb teisele lepingupoolele hüvitada kahju, mis

tekkis seetõttu, et teine lepingupool uskus, et leping on kehtiv. Riigikohus on selgitanud, et

VÕS § 15 lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumise korral tuleb kahjustatud isik asetada olukorda,

milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks uskunud vorminõude tõttu tühise lepingu kehtivust, ja

kõrvutada seda kahjustatud isiku tegeliku varalise olukorraga. Seega saab hüvitada kahju, mis

kahjustatud isikul tekkis lepingu kehtivusele tuginemisest. VÕS § 15 lg-s 1 sätestatud vastutuse

eesmärgiks

on

hüvitada

eelkõige

usalduskahju,

s.o

lepingueelsete

läbirääkimiste

ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud kulutused. VÕS § 15 lg-st 1 tuleneva vastutuse puhul

ei saa asetada kahjustatud isikut olukorda, milles ta oleks olnud, kui läbirääkimised oleks

lõppenud tulemuslikult ning kehtiv leping oleks sõlmitud ja täidetud. Sellise lepingu sõlmimata

ja täitmata jätmisest tekkinud kahju hüvitamist kahjustatud isik nõuda ei saa. VÕS § 15

sätestatud usalduskahjuna saab kolleegiumi arvates käsitada näiteks kulutusi, mis on kantud

seoses läbirääkimiste pidamisega enne kehtiva lepingu sõlmimist: läbirääkimistega kaasnenud

sõidu- ja ajakulud, lepinguprojektide koostamise kulud jms. Vormivea tõttu tühise lepingu

kehtivust usaldanud pool võib kanda kulutusi seonduvalt selle lepingu täitmise

ettevalmistamisega: näiteks kulude kandmine laenuintresside maksmise tõttu seoses

pangalaenu võtmisega tulevase lepinguobjekti ostmiseks, kulutused tulevase lepinguobjekti

hindamiseks jms. Samuti hõlmab kahju hüvitamine siinkohal tagasitäitmise kulusid (vt ka

RKTKo 19.06.2007, 3-2-1-70-07, p 13; RKTKo 15.01.2007, 3-2-1-89-06, p 16).

VÕS § 136 lg 5 järgi võib seaduses või lepinguga ettenähtud juhtudel, samuti muudel juhtudel,

kui see on vastavalt asjaoludele mõistlik, kahjustatud isik nõuda kahju hüvitamist ka muul viisil

kui rahalise hüvitise maksmisega. Erialakirjanduses on selgitatud, et kahju hüvitamine muul

viisil tähendab eelkõige naturaalrestitutsiooni, st kahjustatud isiku endise olukorra taastamist

natuuras, näiteks kõrvaldades kahjustatud isiku kinnistult reostuse või taastades muul viisil selle

endise seisundi (VÕS I komm, § 136, p 4.2). Kuivõrd lepingut ei ole sõlmitud, siis ei saa

käesoleval juhul olla tegemist endise olukorra taastamisega.

Eeltoodust tulenevalt on hagejate asjaomane nõue perspektiivitu (TsMS § 423 lg 2 p-d 1 ja 2).

46. Ringkonnakohus leiab, et hagejate nõuded kostja III osade omandiõiguse tunnustamiseks,

kostjate osade üleandmiseks kohustamiseks, sh kostjate I ja II kohustamiseks põhikirja

muutmiseks ja osakapitali suurendamiseks, samuti hagejate kostja III osanike nimekirja

kandmiseks on õigesti jäetud TsMS § 423 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel läbi vaatamata. Maakohus on

kohaselt selgitanud, et kuna põhikirja muutmine ja osakapitali suurendamine kuuluvad osanike

pädevusse, siis ei saa hagejad selliseid nõudeid esitada. Eelkõige saab asuda seisukohale, et

hagejate õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse

võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Mis puudutab usalduskahju

2-22-14386

kontseptsiooni, siis nõustub ringkonnakohus, et hagiga ei ole hagejate taotletavat eesmärki

võimalik saavutada.

47. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et hüvitisenõuded kostja III osaluse

tunnustamise ja osade üleandmise nõude asemel jäävad läbi vaatamata (03.03.2023

hagiavalduse tervikteksti alapunkt E). Hagejad esitasid nimelt ka kahju nõude VÕS § 580 lg 1

ja VÕS § 115 lg 1 järgi, pidades kahjuks välja maksmata jäänud kasumiosa. Maakohus asus

seisukohale, et kui seltsingut juhtima õigustatud seltsinglane bilanssi ei koosta ega kasumit

välja ei maksa, jääb kasum seltsinguvarasse. Negatiivne tagajärg kahjukannataja jaoks on

üksnes see, et vara kasutamise aeg lükkub edasi tulevikku. Sellega seotud negatiivseid tagajärgi

hagejad esile toonud ei ole (TlnRnKm 01.03.2023, 2-22-14386, p 11.3). Kuna maakohus asus

õigesti seisukohale, et hagi on perspektiivitu osas, milles hagejad väitsid, et kostja I pidi andma

üle neile kostja III osad, siis on perspektiivitu ka osade üleandmata jätmisest tulenev kahjunõue

(TsMS § 423 lg 2 p 1). Ringkonnakohus nõustub sellega.

II 03.03.2023 hagiavalduse tervikteksti alap D

48. Alternatiivselt taotlesid hagejad mõista välja kostjalt III ja/või kostjalt I hagejate kasuks

kostja III kasumiosa (kummalegi hagejale 1 925 094,93 eurot) majandusaastate 2018 – 2021

(k.a) eest, samuti seonduv viivis; ning tuvastada kostja III ja/või kostja I kohustus tasuda alates

01.01.2021 alanud majandusaastast kahe kuu möödumisel iga vastava majandusaasta aruande

kinnitamisest, kuid mitte hiljem kui 8 kuu möödumisel iga alates 01.01.2021 algava

majandusaasta lõpust, 33% kostja III majandusaasta kasumist kummalegi hagejale.

49. Hagejad selgitasid, et tegemist ei ole dividendi jaotamise nõudega ÄS-i tähenduses, vaid

see puudutab eraldiseisvat lepingulist kokkulepet (mis sõlmiti 04.10.2012), mille kohaselt

kostja III äritegevusest saadav kasum (tulu) kuulub jagamisele hagejate ja kostja I vahel

võrdsetes osades. Kasumi jaotamise kokkuleppega leppisid hagejad ja kostja I kokku, et hagejad

panustavad asutatava kostja III majandamisse ja tulu teenimisse, mille tulemusena tuleb osa

kostja III kasumist (tulust) (33%+33%) maksta hagejatele. Hagejad leidsid, et selline kokkulepe

sarnaneb vaikivale seltsingule, mille puhul tuleb ettevõtjal tasuda vaikivale seltsinglasele tema

poolt ettevõtte majandamisse panuste tegemise eest panusele vastav osa kasumist (vt VÕS

§ 610 lg 1). Kuna hagejad on enam kui 9 aastat igapäevaselt panustanud kostja III

majandamisse, on hagejate panuse tulemusena tekkinud kostjale III kasum ehk tulu, mida

hagejatel on õigus nõuda kostjalt III, st nõuda kasumi jaotamise kokkuleppe täitmist ehk raha

väljamaksmist. Kasumi jaotamise kokkulepe on läinud alates kostja III äriregistrisse kandmisest

ÄS § 147 lg 2 alusel üle kostjale III. Hagejad on toonud välja, et tegelikkuses on kostja III neile

korduvalt tulu ka jagatud, sealhulgas on maksete puhul viidatud dividendile.

50. Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et maakohus on selle nõude jätnud ennatlikult läbi

vaatamata, kuna sellise kokkuleppe sõlmimiseks ei ole ette nähtud kohustuslikku vorminõuet,

mistõttu ei ole (vähemalt mitte ilmselgelt) välistatud sellise nõude perspektiivikus. VÕS § 610

lg 1 kohaselt kohustub vaikiva seltsingu lepinguga vaikiv seltsinglane tegema teatud panuse

ettevõtte või selle osa majandamisse, ettevõtja aga kohustub vaikivale seltsinglasele maksma

tema panusele vastava osa kasumist. VÕS § 591 järgi peavad seltsingu lõppemisel seltsingut

juhtima õigustatud seltsinglased koostama ja seltsinglastele esitama tegevusaruande ning

tegema ettepaneku kasumi jaotamiseks või kahjumi katmiseks. Kui seltsing on loodud

pikemaks ajaks kui üks aasta, eeldatakse, et aruanne tuleb koostada ja kasum jaotada pärast iga

majandusaasta lõppemist. VÕS § 615 lg 1 järgi kahe kuu jooksul pärast majandusaasta aruande

kinnitamist peab ettevõtja kasumi ja kahjumi välja arvestama ja vaikivale seltsinglasele langeva

kasumiosa talle välja maksma (vt ka RKTKo 05.10.2010, 3-2-1-52-10, p 15).

2-22-14386

Kasumi jaotamine eeldab seltsingut juhtima õigustatud seltsinglaste poolt seltsingusuhtele

vastava bilansi koostamist. Bilansi koostamise kohustus tuleneb kommenteeritava sätte mõttest,

sh saab seda lugeda hõlmatuks tegevusaruande koostamise kohustusega (VÕS komm, § 591,

komm 3.2). Bilanss on aluseks nii seltsingu kasumi kui ka kahjumi kindlaksmääramisel.

Seltsingu majandusaasta bilansi koos kasumi jaotamise ettepanekuga esitavad seltsingut

juhtima õigustatud seltsinglased kõigile seltsinglastele. Kasum kuulub jaotamisele ja

seltsinglase nõue muutub sissenõutavaks seltsingu või seltsingu majandusaasta lõppemisel

koostatava bilansi alusel, kui on tekkinud kasum (VÕS komm, § 591, p 3.2). Nõude

tegevusaruande, sh bilansi koostamiseks, samuti kindlaksmääratud kasumi väljamaksmiseks

võib esitada iga seltsinglane, kes oli seltsingu liige nõudeõiguse tekkimise ajal (VÕS komm, §

591, vt komm 3.2). Nõue on suunatud seltsingu vastu, kuid see kuulub täitmisele seltsingut

juhtima õigustatud seltsinglaste poolt. Nõudeõigus tekib alati seltsingu lõppemisel (st ühe § 596

lg-s 1 nimetatud aluse jõustumisel), pikemaks ajaks kui üks aasta loodud seltsingute puhul aga

pärast iga majandusaasta lõppemist koostatava bilansi alusel. Bilansi koostamine on

ettevalmistav toiming kasumi jaotamise nõude tekkimisele. Kasumi jaotamise nõudeõigus tekib

ja muutub sissenõutavaks seltsingu bilansi seltsinglastele esitamise ajast (VÕS komm, § 591, p

3.3).

51. Ringkonnakohus leiab, et kuna vaikiva seltsingu leping ei pidanud olema sõlmitud

konkreetses vormis, siis ei saa ilma tõendeid hindamata asuda seisukohale, et hagejate väidetud

kokkulepet ei ole sõlmitud. Muu hulgas väidavad hagejad, et nad on esitanud tõendid, millest

nähtub, et neile on varem makstud dividendi kostja III tulust. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus on selle nõude osas menetluse ennatlikult lõpetanud. Ringkonnakohus lisab, et isegi

kui hagis esitatud asjaolud ja nõue ei ole piisavad selleks, et pidada hagi ka selles osas

õiguslikult perspektiivikaks, tuleb arvestada võimalusega, et kui hagi on võimalik täpsustada

või muuta, tuleb kohtul seda hagejatega arutada ning määrata hagejatele TsMS § 340¹ lg 1

alusel tähtaeg hagi täpsustamiseks (RKTKo 24.11.2021, 2-20-15376, p 15). Maakohus peab

seda asja uuel arutamisel arvesse võtma.

III Menetluskulude jaotus

52. Menetluskulude jaotus jääb maakohtu otsustada vastavalt asja sisulise lahendamise

tulemusele. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja nõuded on õiguslikult tihedalt seotud, siis

TsMS § 173 lg 1 esimese lause ja § 2 koostoimes eeldavad, et menetluskulud tuleb jaotada alles

asja tervikuna lahendamisel. Lisaks menetlusökonoomiale tagab see ka kulude õiglasema

jaotuse lähtuvalt sellest, kas kohtud tuvastavad lepingu rikkumise või mitte (RKTKm

10.06.2020, 2-18-17703/88, p 12.2). Ringkonnakohus leiab, et ka käesoleval juhul on

põhjendatud jätta menetluskulude jaotus maakohtu otsustada, kuna kõik hagejate nõuded on

põhimõtteliselt seotud väitega, et menetlusosaliste vahel oli kostjat III puudutav kokkulepe,

mida on nende suhtes rikutud. Seega sõltub menetluskulude jaotus sellest, mis seisukohale

maakohus asja arutades asub.

53. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse

esitada üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5 esimese lause kohaselt

võib hageja hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale esitada

määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt ja saadab asja

menetlusse võtmise otsustamiseks osaliselt tagasi maakohtule, saab määruse peale kaevata

üksnes osas, milles määruskaebus jäi rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt