2-23-2999/32 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht 04.03.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-2999

Kohtuasi

X avaldus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks

alaealise lapse Y suhtes ja ainuhooldusõiguse saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.12.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Y määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Vitali Denikin

Puudutatud isik I Y (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja advokaat Kadi Sitska

Puudutatud isik II C (isikukood XXXXXXXXXXX)

Eestkosteasutus Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa

Valitsuse kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 27.12.2023 määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebemenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud riigi

õigusabi korras määratud lapse esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi

kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-23-2999

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud ning puudutatud isikute seisukohad

1. X (avaldaja, ema) esitas 22.02.2023 Harju Maakohtule avalduse C (puudutatud isik II, isa)

vastu alaealise lapse Y (puudutud isik I, laps) suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja

ainuhooldusõiguse saamiseks. Avalduse kohaselt ei ole emal võimalik lapse isaga kontakti

saada, isaga ei ole võimalik lahendada last puudutavaid küsimusi, laps ei ole isaga koos elanud

viimased viis aastat, isa ei osale lapse elus, isa ei kohtu lapsega. Avaldajale teadaolevalt on isa

nõus ühise hooldusõiguse lõpetamisega ja ainuhooldusõiguse andmisega lapse emale.

2. Isa esitas 09.03.2023 seisukoha, milles ei nõustunud avalduses tooduga. Isa osaleb lapse elus

sellega, et toetab last rahaliselt, samuti on isa nõus olnud kõigega, mida ema on temalt küsinud

ning vajalikele avaldustele nõustuvalt vastanud. Ema ei luba isal lapsega kohtuda.

3. Eestkosteasutus ei toeta esitatud avaldust, kuna ei nähtu, et isa oleks täielikult lapse elust

eemal olnud ning vanemate vahel ei ole olnud momente, kus ema ei oleks saanud last esindada,

sest isa ei ole olnud kättesaadav. Eestkosteasutuse hinnangul ei ole avaldus kooskõlas lapse

õiguste ja huvidega.

4. Isa esitas 12.09.2023 seisukoha, milles avaldas, et on saanud lapse emaga kokkuleppele ning

leiab, et emale ainuhooldusõiguse andmine on lapse huvides. Isa nõustus emale

ainuhooldusõiguse andmisega.

5. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja märkis 19.09.2023 arvamuses, et ema ei ole

toonud välja ühtegi asjaolu, mis tingiks ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise.

Vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid.

Vanemate omavaheline kokkulepe, et teine vanem ei teosta hooldusõigust ja loobub sellest, ei

ole kooskõlas kehtiva õigusega.

6. Ema esitas kohtule 21.09.2023 täiendava seisukoha, milles tõi välja, et soovib hooldusõigust,

kuna normaalne suhtlus lapse isaga puudub. Ema märkis, et mõni aasta tagasi oli isa nõus

andma oma lapse ema tolleaegsele elukaaslasele lapsendamiseks. Ema on väljendanud

nõusolekut lapse ja isa kohtumise osas, kui isa suudab pakkuda lapsele turvalist keskkonda

koosolemiseks. Isa on olnud vägivaldne ja teinud lapse ees enesetapukatse.

7. 13.12.2023 toimunud kohtuistungil jäi ema esitatud seisukohtade juurde ning lisas, et kuigi

isa pole lapse kasvatamisel emale vastuväiteid esitanud, on ta olnud passiivne. Isa avaldas, et

on endiselt nõus ühise hooldusõiguse lõpetamisega. Eestkosteasutus jäi oma seisukoha juurde

ning lisas, et isa ja lapse suhtlus ei taastu samal määral, kui ühine hooldusõigus on lõpetatud.

Lapse esindaja ei näe põhjust, miks ei või lapse isa samuti hooldusõigust teostada.

Maakohtu määrus

8. Maakohus rahuldas 27.12.2023 määrusega avalduse ja lõpetas vanemate ühise

hooldusõiguse lapse suhtes täielikult ning andis lapse ainuhooldusõiguse emale. Menetluskulud

jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda, v.a alaealisele lapsele riigi õigusabi korras

määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda.

2-23-2999

9. Maakohus lähtus asja lahendamisel perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg-st 1 ja § 137 lg-test

1-3 ning Riigikohtu praktikast. Maakohus selgitas, et kui vanemate suhted on lõppenud ning

lapse isa lapse hooldusõiguse teostamine vastu huvi ei ilmuta või teostab seda üksnes passiivselt

teise vanemaga nõustumise teel, ei saa jõuda järeldusele, et lapse huvides on ilmtingimata

säilitada mõlema vanema hooldusõigus. Vanemate kinnitusel ei ole neil oluliselt erinevaid

eesmärke lapse rahvusliku, keelelise või muu identiteedi kujundamisel, mille teostamiseks

oleks oluline mõlema vanema pidev osalemine identiteeti kujundavatel hooldusõiguslike

küsimuste vastuvõtmisel. Maakohtu hinnangul on põhjendatud lõpetada vanemate ühine

hooldusõigus, kuna tegelikkuses teostab lapse suhtes hooldusõigust ja lahendab lapse huve

puudutavaid küsimusi ema üksinda ning lapse isa on nõustunud ühise hooldusõiguse

lõpetamisega. Maakohtu hinnangul võimaldab ühise hooldusõiguse lõpetamine praegusel juhul

saavutada õiguslikus olukorras selgust ning võtta lapsele olulisi otsuseid vastu kiiremini.

Samuti viib see muudatus õigusliku olukorra kooskõlla tegelikkusega. Eeltoodust tulenevalt

leidis maakohus, et puuduvad PKS § 137 lg-s 2 sätestatud ühise hooldusõiguse lõpetamist

välistavad asjaolud. Maakohus selgitas, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ei võta isalt tema

õigust lapsega suhelda, tema elus osaleda ning teda toetada. Samuti on isal võimalik olukorra

muutumisel taotleda ühise hooldusõiguse taastamist.

Määruskaebus

10. Lapsele määratud esindaja esitas lapse nimel määruskaebuse, milles palub maakohtu

määruse tühistada ja saata vanemad perelepitusse juhisega jõuda kokkuleppele suhtluskorras.

11. Lapse esindaja ei nõustu maakohtu põhjendustega avalduse rahuldamise vajalikkuse ja

võimalikkuse kohta. Tegemist ei ole nõudega, mida esitada vaid sellepärast, et üks vanem on

perekonnast eraldi elama kolinud ning lapsega seotud otsuste tegemine on jäänud ühe vanema

kanda. Samuti ei põhjenda nõude esitamist see, et nõude rahuldamisel oleks lapsega kooselaval

vanemal justkui lihtsam lapsega seotud otsuseid üksinda vastu võtta.

12. Ühise hooldusõiguse lõpetamine mis tahes küsimuses ja sellega ühe vanema kõrvalejätmine

last puudutavate otsuste tegemisest saab kõne alla tulla siis, kui see on lapse huvides vältimatult

vajalik, mh kui vanemate suutmatus jõuda last puudutavates küsimustes kokkuleppele ohustab

lapse heaolu.

13. Maakohus ei arvestanud kohtupraktikaga, sh Riigikohtu seisukohaga 05.01.2022 lahendis

tsiviilasjas nr 2-21-233, milles leiti, et ainuüksi asjaolu, et ema on pärast vanemate

lahkuminekut kasvatanud last üksi, ei anna alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. PKS § 137

alusel esitatud avalduse lahendamisel peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate

erimeelsused seisnevad ja kas erimeelsused üldse esinevad.

14. Lapse esindaja viitab ka Tallinna Ringkonnakohtu praktikale, milles on selgitatud, et

vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid ainult siis, kui vanemate vahel

on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja

hoolduskohustuse teostamist, ning asja lahendades peab arvestama hetkeolukorraga, mitte

hindama seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda. Vanemate konfliktsed suhted ei saa olla

aluseks vanemate hooldusõiguse muutmisel ning vanemate vahelisi vaidlusi aitab vähendada

kindlapiiriline suhtluskord.

15. Lapse esindaja hinnangul vajavad mõlemad vanemad nõustamist ja tuge oma suhte

normaliseerimiseks ning tegelik probleem asjas on isa ja lapse suhtluse korraldamine.

2-23-2999

Menetluse edasine käik

16. Vastuses määruskaebusele palusid vanemad maakohtul suunata neid hooldusõiguse

küsimuses perelepitusse.

17. Eestkosteasutus, olles vestelnud mõlema vanemaga, leidis, et vanemad vajavad eraldi

psühholoogilist nõustamist. Eestkosteasutuse hinnangul ei paranda avalduse rahuldamine lapse

senist heaolu ega ole kooskõlas lapse õiguste ja huvidega.

18. Maakohus korraldas 08.02.2024 vanemate ärakuulamise. Vanemad selgitasid, et nad

soovivad lepitusmenetluses üksnes hooldusõiguse lõpetamist ja esitasid oma soovi seepärast, et

lootsid seeläbi jõuda kiiremini jõustunud lahendini.

19. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

20. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel

jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud

ning kaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

21. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu

kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud

diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul

asus maakohus kõiki asjaolusid arvestades õigele seisukohale, et praegusel juhul on

põhjendatud PKS § 137 lg 1 järgi teha muudatusi vanemate ühises hooldusõiguses, lõpetada

ühine hooldusõigus lapse suhtes ning anda lapse ainuhooldusõigus üle lapse emale. Maakohus

ei ole avalduse lahendamisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud, rikkunud menetlusõiguse

norme ega ületanud kaalumispiire. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus

TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuses

toodule, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole lapse huvides ega kooskõlas kohtupraktikaga,

selgitab ringkonnakohus järgmist.

22. PKS § 137 lg 2 p 2 järgi ei rahuldata vanema avaldust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks,

kui on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse

määramine on vastuolus lapse huvidega. Määruskaebuses viidatud kohtupraktika kohaselt on

lapse huvides eelduslikult vanemate ühine hooldusõigus ja vanemate võrdsuse põhimõttest on

põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad

lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Ringkonnakohtu

hinnangul ei tähenda eeltoodud seisukoht, et oluliste erimeelsuste tuvastamata jätmisel ei ole

põhjendatud kaaluda vanemate ühises hooldusõiguses muudatuste tegemist. Ringkonnakohtu

hinnangul on ühise hooldusõiguse lõpetamisel oluline lähtuda vaidluse asjaoludest ja

konkreetse lapse huvidest.

23. Vastupidiselt määruskaebuse seisukohale avalduse esitamise võimalikkuse kohta nõustub

kolleegium maakohtu seisukohaga, et praegusel juhul oli avaldajal õigus PKS § 137 lg 1 järgi

taotleda kohtult, et lapse hooldusõigus antaks talle üle. Viidatud sätte esimese lause järgi on see

võimalik, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul

põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka

selles, et puuduvad PKS § 137 lg-s 2 sätestatud ühise hooldusõiguse lõpetamist välistavad

2-23-2999

asjaolud. Lapse huvides ei ole ühise hooldusõiguse säilitamine olukorras, kus isa ei soovi

hooldusõigust teostada ja on lapse emaga jõudnud kokkuleppele, et last puudutavaid otsuseid

võtab vastu ja lapse elu korraldab ema. Määruskaebuses toodud seisukohad kohalduvad

eelkõige olukorras, kus vanematel puudub üksmeel ja lahendamist vajavad vanemate

erimeelsused. Asjas esile toodu alusel ei ole alust leida, et lapse ja isa suhe ainuhoolduse emale

üleandmise tõttu kannataks. Kui vanemad vajavad tuge ja nõustamist lapse ja isa suhtlemise

korraldamises, siis selles osas on maakohus õigesti selgitanud, et ema ainuhooldusõigus ei

takista kohalikul omavalitsusel teha vanematele vajadusel individuaalse nõustamise,

perenõustamise ja leinanõustamise pakkumist (dtl 106).

24. Kohus saab vanemaid suunata perelepitusse üksnes lapsega suhtlemise korraldamise asjas

(TsMS § 5601) ja seejärel saavad vanemad lepitusmenetluse käigus lisaks suhtluskorrale kokku

leppida ka selles, et ühine hooldusõigus lõpetatakse osaliselt või täielikult ning hooldusõigus

antakse osaliselt või täielikult ühele vanemale üle (riikliku perelepitusteenuse seaduse § 4 lg 2,

TsMS § 1371). Kuivõrd vanemad on jõudnud hooldusõiguse küsimuses kokkuleppele ja

kohtumenetluses ei ole vanema avaldust suhtlemiskorra määramiseks, siis puudub kohtul alus

vanemate lepitusmenetlusse suunamiseks.

25. Täiendavalt leiab kolleegium, et lapse huvides on ka vanemate vaheliste vaidluste kiire ja

efektiivne lõpetamine. Seejuures on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud lisaks lapse huvide

arvestamisele, võtta arvesse ka vanemate soovi vaidlus rahumeelselt kokkuleppel lahendada.

TsMS §-le 561 kohaselt peab kohus last puudutavas menetluses igas menetlusstaadiumis

püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama. Kohtupraktikas on peetud

võimalikuks lapse hooldusõiguse asjades vanemate vahel kokkuleppe sõlmimine selliselt, et

ühele vanemale jääb lapse ainuhooldusõigus (TlnRnKo 03.09.2021, 2-21-1228, p 9).

26. Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium maakohtuga, et maakohtu määruse tühistamiseks

ja vanemate perelepitusse suunamiseks ei ole alust.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

27. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi

korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb vaidluse

olemust ja asjaolusid arvestades TsMS § 172 lg-te 1 ja 3 järgi jaotada samal viisil ka

määruskaebuse menetlemise kulud. Tulenevalt menetluskulude jaotusest puudub vajadus neid

rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)