4-24-408/11 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

4-24-408

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. veebruar 2024, Tallinn

Väärteoasja number

4-24-408 (2317,23,011826)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Väärteoasi

Freed Hermi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlus-

talituse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija politseikapten

K.

P.

29.12.2023

otsuse

peale

väärteoasjas

nr

2317,23,011826 Freed Hermi karistamises LS § 224 lg 2

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150

trahviühiku ulatuses, s.o. 600 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1

alusel

lisakaristusena mootorsõiduki

juhtimisõiguse

äravõtmine 3 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväline menetleja: Triinu Riigor, Politsei- ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupp.

Kaebuse esitaja: Freed Herm, ik: 37603260292, elukoht:

xxxx, e-post: xxxx

Kaitsja: advokaat Maano Saareväli, Advokaadibüroo Sirk

ja Saareväli OÜ, Vabaduse pst 59, Tallinn.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Freed Hermi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija politseikapten K. P.

29.12.2023 otsuse peale väärteoasjas nr 2317,23,011826 Freed Hermi karistamises LS §

224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o.

600 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmine 3 kuuks, s.o LS § 224 lg 3 p 1 alusel määratud lisakaristuse tühistamise taotluse

osas.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna

menetlustalituse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija politseikapten K. P. 29.12.2023 otsus

väärteoasjas nr 2317,23,011826 Freed Hermi karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o. 600 eurot ja LS § 224 lg 3

p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks osaliselt, s.o

LS § 224 lg 3 p 1 alusel määratud lisakaristuse osas, jättes muus osas vaidlustatud otsuse

muutmata ja tühistamata.

3. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv summas 600 (kuussada) eurot tuleb 45 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadavaks

tegemise päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi

arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220235107564.

4. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei ole kohtuotsuse kohtumenetluse pooltele kohtus

tutvumiseks kättesaadavuse päevast 45 päeva jooksul rahatrahvi täies ulatuses tasunud,

saadab vastavalt VTMS §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul

kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju

Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 29.02.2024. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane

tähtaeg on 01.04.2024. Kui kassatsioonkaebust 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast ei esitata, jõustub kohtuotsus 02.04.2024.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas

Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi eriasjade

uurija politseikapten K. P. 29.12.2023 otsusega nr 2317,23,011826 karistati Freed Hermi LS §

224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o. 600

eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3

kuuks selles, et menetlusalune isik 17.02.2023 kella 11.50 ajal juhtis Laagna teel (KUMU

bussipeatuse juures) suunaga Gonsiori tn, Tallinnas, Harju maakonnas mootorsõidukit juhile

keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui

0,57 mg/l kohta. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 sätestatud

keeldu ning pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja alljärgneva kaebuse

I Kaebuse asjaolud:

19.12.2023.a otsusega karistati menetlusalust isikut LS § 69 lg 3 rikkumise eest LS § 224 lg 2

alusel rahatrahviga summas 600 € ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse

äravõtmisega 3 kuuks selle eest, et menetlusalune isik juhtis 17.02.2023.a. kell 11:50 Tallinnas

Laagna teel KUMU bussipeatuse juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes

liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem, kui 0,57 mg (lisa 1).

Otsuse kohaselt arvestas kohtuväline menetleja menetlusaluse isiku kahetsusega, samuti

asjaoluga, et menetlusalune isik pani väärteo toimetahtlikult ning väärteo puhul on tegemist

enamohtliku väärteoga. Menetleja asus seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on suur.

II Kaebuse ulatus, väited ja põhjendused:

Menetlusalune isik vaidlustab kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamise.

Kohtuvälise menetleja poolt menetlusaluse isiku teole antud kvalifikatsiooni menetlusalune isik

ei vaidlusta. Samuti ei vaidlusta menetlusalune isik määratud põhikaristust.

Kaitse on seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine käesoleval juhul ei ole põhjendatud ega

vältimatult vajalik. Kohaldatud põhi- ja lisakaristuse ühend ületab kaitsja hinnangul

menetlusaluse isiku süü suurusest tuleneva karistusvajaduse. KarS § 56 lg 1 kohaselt on

karistamise aluseks isiku süü. Kuigi kohtuväline menetleja on menetlusaluse isiku süüd pidanud

suureks, ei nähtu kohtuvälise menetleja otsusest selliseid asjaolusid, mis muudaksid

menetlusaluse isiku süü keskmisest suuremaks. Karistuspraktikas omaksvõetud lähenemise

kohaselt tuleks karistuse määramisel lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel

arvestades süü suurusega ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaoludega, saadakse

süü suurusele vastav karistuse määr. Süü suuruse leidmisel tuleb arvesse võtta teo

toimepanemise asjaolusid, samuti süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki.

Kaitsja hinnangul ei ole menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 kohase väärteo toimepanemisel

keskmisest suurem. Menetlusalusel isikul mõõdetud alkoholikogus ei ületa oluliselt LS § 224

lg 2 dispositsioonis kirjeldatud alkoholikoguste keskmist määra. Samuti ei too antud juhul

väärteo toimepanemine päevasel ajal kaasa keskmisest suuremat süüd, kuivõrd puuduvad

andmed, kui tihe oli liiklus sel teelõigul, mida menetlusalune isik sõidukit juhtides läbis ja kas

ning mil määral ta sellel teelõigul sõites teisi liiklejaid ohustas[3]. Samuti vaidleb kaitsja vastu

kohtuvälise menetleja otsuses esitatud väitele, et menetlusaluse isiku tegu oli tahtlik.

Menetlusaluse isiku suhtes KarS § 424 lg 1 tunnustel alustatud kriminaalmenetlus lõpetati

süüteotunnuste (täpsemalt tahtluse) puudumise tõttu.

Väärteoprotokollist ega vaidlustatud otsusest ei nähtu ka muid asjaolusid, mis muudaksid

menetlusaluse isiku süüd keskmisest suuremaks. Puuduvad andmed, et menetlusalune isik pani

süüteo toime sellisel motiivil või eesmärgil, mis tema süüd suurendaksid. Pigem tuleb lugeda

võimalikuks, et menetlusaluse isiku poolt süüteo toimepanemist soodustas talle arsti poolt välja

kirjutatud uus ravim, mille toime oli menetlusalusele isikule teadmata ja mis manustatuna võis

mõjutada menetlusaluse isiku arusaamist oma seisundi või tegevuse suhtes. Kaitsja möönab, et

ilmselt pole siinkohal tegemist küll süüdimatusseisundiga, kuid samuti puuduvad kaitsja

hinnangul tahtluse tunnused. Sarnaselt kriminaalmenetlusele, tuleb ka väärteomenetlus

juhinduda KrMS §-s 7 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtetest, muuhulgas tuleb

tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks kõrvaldamata kahtlus menetlusaluse isiku süüdiolekus

(lg 3). Käesoleval juhul puudutab selline kahtlus teo toimepanemist tahtlikult.

Lisakaristuse kohaldamine ei ole kaitsja hinnangul vajalik ka lähtuvalt üld- või

eripreventiivsetest vajadustest. Õigusteoorias on lisakaristust peetud eelkõige eripreventiivsest

vajadusest lähtuvaks karistusliigiks. Eripreventiivne hinnang on seotud eelkõige süüteo toime

pannud isikuga. Eelkõige esineb eripreventiivne vajadus juhtudel, kui on põhjust arvata, et

teised karistusliigid ei võimalda karistuse eesmärke saavutada. Selline risk esineb eelkõige aga

juhul, kui isik ei ole varasematest karistustest õigeid järeldusi teinud ning on jätkanud süütegude

toimepanemist. Või on isiku poolt toime pandud süütegu sedavõrd raske või selle

toimepanemise asjaolud sellised, mis tingivad negatiivse eripreventiivse prognoosi. Kaitsja

hinnangul ei esine käesoleval juhul ühtegi sellist eeldust. Menetlusalust isikut ei ole varem LS

§ 224 kohaste väärtegude eest karistatud. Varasemaid karistusi saab uue karistuse mõistmisel

arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad

rikkumised on seotud uue süüteoga[4]. Seega kuigi menetlusalusel isikul on kaks kehtivad

kuriteokaristust ning ka kaks kehtivat väärteokaristust, ei ole ükski nendest seotud

mootorsõiduki juhtimisega alkoholi piirmäära ületavas seisundis. Seetõttu ei saa kaitsja

hinnangul teha sellist tulevikuprognoosi, mille alusel pidada juhtimisõiguse äravõtmist

hädavajalikuks meetmeks liikluskorra tagamisel ja menetlusaluse isiku mõjutamisel.

Eeltoodust tulenevalt puuduvad kaitsja hinnangul menetlusaluse isiku puhul sellised tegurid,

mis tingiksid obligatoorse vajaduse menetlusaluse isiku kõrvaldamiseks liiklusest.

Juhtimisõiguse äravõtmise vastu räägib ka see asjaolu, et juhtimisõiguse kaotus toob

menetlusaluse isiku jaoks kaasa märkimisväärselt raske olukorra oma tööelu ja kohustuste

korraldamisel. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et juhtimisõiguse äravõtmist

kohaldades tuleb muuhulgas hinnata ka seda, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine

menetlusalust isikut rõhub, võttes seejuures arvesse, kas tegemist on juhu- või

harjumussüüteoga.

Juhtimisõiguse piiramine 3 kuuks mõjutab menetlusalust isikut küllalt rängalt. Menetlusalune

isik kasutab juhtimisõigust igapäevaselt oma töös. Nimelt töötab menetlusalune isik xxxx

äriühingus D OÜ-s (lisa 2 – tööleping, lisa 3 – iseloomustus, lisa 4 - palgatõend).

Juhtimisõiguse kaotamine tooks kaasa olukorra, kus menetlusalune isik kaotab senise

sissetuleku (vt lisa 3 – iseloomustus). Sissetuleku kaotamist tuleb kaitsja hinnangul pidada

käesoleval majanduslikult küllalt ebastabiilsel ajal isikut märkimisväärselt rõhuvaks

tagajärjeks.

Juhtimisõigus on menetlusaluse isiku jaoks oluline ja vajalik ka seoses asjaoluga, et

menetlusaluse isiku hooldada-aidata on menetlusaluse isiku eakas tädi A. H.-K., kes ei tule

iseseisva eluga enam vajalikul määral toime ja kellel puudub ka lähisugulastest koosnev toetav

perevõrgustik. Ainus lähisugulane, kellega tädil on säilinud suhted, on tema vennapoeg e.

menetlusalune isik (lisa 5 – puude tuvastamise taotlus). Abi korras käib menetlusalune isik

tädiga poodides ja arstide juures, korraldab elamise kütmist, toidutarnet, raskemaid

majapidamistöid, asjaajamist, samuti on külaskäigud olulised sotsiaalse suhtlemise

toetamiseks. Nende ülesannete täitmiseks on auto juhtimise õigus samuti oluline ja vajalik,

kuna tädi ei talu ühistranspordiga liikumist, samuti on mobiilne liikumisvõimalus vajalik, et

tagada abi, töö ja muude kohustuste vaheline optimaalne logistika. Võrreldes lisas 5 esitatud

taotluse esitamise ajaga on menetlusaluse isiku elukorraldus muutunud – menetlusalune isik ei

ela enam koos oma tollase elukaaslasega. Käesoleval ajal elab menetlusalune isik üksinda,

mistõttu ei ole tädi abistamisega seotud kohustusi võimalik ka kellelegi delegeerida.

Kaitsja möönab, et karistus ei pea tõepoolest olema karistatavale mugav kanda ja karistuse mõju

avaldubki karistusega kaasnevates erinevates kitsendustes, kuid eelnev karistuse mõju ei tohiks

ulatuda üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Nagu

kaitsja eelpool juba märkis, ei nähtu käesoleva väärteoasja materjalidest neid asjaolusid, mis

muudaksid menetlusaluse isiku süü keskmisest suuremaks või viitaksid sellisele

menetlusalusest isikut tulenevale eripreventiivsele vajadusele, mis tingiks tema juhtimisõiguse

obligatoorse piiramise.

III. Taotlused kohtule:

Lähtudes ülaltoodust ja juhindudes VTMS § 115 palub menetlusalune isik kohtul ühistada

PPA Põhja prefektuuri 29.12.2023.a otsus menetlusaluse isiku karistamise kohta LS § 224

lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks ja jätta lisakaristus kohaldamata.

IV. Menetluslikud teated:

Menetlusalune isik teatab, et soovib oma kaebuse arutamisest kohtus osa võtta.

V. Lisad:

1. PPA Põhja prefektuuri otsus VTA-s nr 2317,23,011590;

2. Tööleping;

3. Iseloomustus;

4. Palgatõend;

5. Puude raskusastme tuvastamise taotlus;

6. Kaitsja volikiri

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaitsja kaebuse juurde ning lisas, et lisakaristuse

kohaldamise vajadus on ju see, et kuna isik on liikluses ohtlik, et siis tuleks kohaldada

lisakaristust tagamaks nii isikule endale kui ka teistele liiklejatele ohutuma liikluse vähemalt

selleks ajaks, kui isikult on juhtimisõigus ära võetud ja ta aktiivselt mootorsõiduki juhina

liikluses ei osale. Rikkumine toimus enam vähem täpselt aasta aega tagasi. Aasta aega hiljem

on siis isikule määratud karistus 3 kuud liiklusest kõrvaldamiseks. Freed Herm on aasta aega

ehk siis alates sellest viimasest rikkumisest kuni tänaseni osalenud liikluses igapäevaselt juhina,

ei ole ühtegi uut kuritegu, ühtegi uut väärtegu toime pannud, et milline karistusõiguslik väärtus

või otstarve võiks nüüd aasta aega hiljem tema lühiajalises liiklusest kõrvaldamises üldse olla.

Aasta aega on isik suutnud siis nüüd peale seda viimast rikkumist näidata, et ta on ikkagi

võimeline ka korraliku liiklejana siin liikluses osalema.

Kaebuse esitaja selgitas kohtuistungil, et 2023. aastal oli tal diagnoositud depressioon, arst oli

talle välja kirjutanud rohte. 17ndale eelneval õhtul proovis magama minna, võttis uusi

väljakirjutatud rohte, mida ta varem tarvitanud ei ole ja nende mõju oli ootamatu ning edasine

ja järgmine päev on hägune. Alkoholi tarvitamise põhjust ei mäleta ja ei tea, mälestused on

hägused. See sündmus ehmatas teda, pärast seda ei ole alkoholi tarvitanud ja sai endale ametliku

töö. Hoolitseb oma xxxx-aastase tädi eest, kelle liikumine on väga vaevaline, käivad pangas,

poes, teinekord viib ise talle toitu koju. Töötab alates eelmise aasta märtsi kuust Xxxx xxxx,

igapäeva töö on laos kauba komplekteerimine ja klientidele tarnimine. Tööalaselt sõidab autoga

5 päeva nädalas. Pärast seda sündmust enam neid ravimeid ei võta, arst kirjutas talle kohe pärast

seda uued rohud.

Kohtulikes vaidlustes kaebuse esitaja kaitsja leidis, et jääb esitatud kaebuse juurde.

Põhiküsimuseks on see, et kui arutatakse, et 3-kuuline liiklusest kõrvaldamine on vajalik

kaasliiklejate ohutuse tagamises, siis kui isik on pärast sündmust aasta aega suutnud

igapäevaselt liikluses osaleda õiguskuuleka juhina ja ei ole pannud toime liiklusrikkumisi, siis

milline lisandväärtus või lisaohutus lisakaristusest tulla võib. Üheltpoolt, kui oled pahateo

toime pannud, peab selle eest karistama ja karistuse eesmärk oleks, et see paneks sind mõtlema

sellele, mida oled toime pannud ja kuidas tulevikus õiguskuulekalt käituda. Kui nüüd aasta aega

hiljem selle karistuse ellu viime, siis on sellel ka negatiivne pool, inimene kes töötab autojuhina

kaotab oma töö ja sellega kaasnevad ilmselgelt mured. Kliendi minevik olgu milline ta on, aga

ta püüab. Tänaseks on ta näidanud, et on õiguskuulekas ja täisväärtuslik ühiskonnaliige. Ei näe

lisandväärtust aasta hiljem temalt kolmeks kuuks juhiloa ära võtmisel. Tõepoolest 6 aastat

tagasi on Herm toim pannud alkoholiga seotud liiklussüüteo, kuid tekib küsimus, kui kaugele

minevikku me vaatame ja millal ükskord inimene end vanade pattude eest rehabiliteerib. Kui

rikkumiste intervall on 6 aastat, siis võiks öelda, et tegemist ei ole harjumussüüteoga. Herm on

saanud sellest teost õppetunni, ta ei mäleta, mis 17.02 juhtus. Joobeseisundile viitavate tunnuste

kirjeldamise protokollis on toodud, et aja, isiku ja koha taju on ebaselge, ta arvas, et on 16-s

kuupäev. Ka eksperdi arvamuses on kinnitatud, et joobeseisund on tingitud psühhotroopsetest

ainetest ja siis tuleb paratamatult uskuda, et Freed ei pruukinudki teada, mis asjaoludel, mida ja

kui palju ta alkoholi tarbis. Täna on karistus mõistetud keskmist määra ületavas määras, kuid

karistust raskendava asjaoluna ei saa arvestada seda, et tegu võis olla tahtlik.

Kohtuvälise menetleja esindaja kohtulikes vaidlustes leidis, et on tõendamist leidnud, et

menetlusalune isik on temale süüks pandava teo toime pannud. Hermi 6 aastat tagasi

alkoholijoobes sõiduki juhtimist kohtuvälise menetleja otsuses mainitud ei ole ja sellega ei ole

otsuse tegemisel arvestatud. Freed Herm väidab, et ei mäleta, millist alkoholi ja millal tarvitas.

Tõendusliku alkomeetri väljatrüki järgi oli menetlusalune isik tarvitanud alkoholi, seega on ka

tema süüline käitumine LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud õigusrikkumise toimepanemises

tõendamist leidnud. Kergendava asjaoluna on arvestatud menetlusaluse isiku kahetsust. Ei ole

ilmnenud ühtegi asjaolu, mis paneks kohtuvälist menetlejat tehtud seaduslikku ja põhjendatud

otsust muutma. Karistusregistri andmetest nähtub, et isikut on varem üritatud mõjutada rahaliste

karistustega, neid ta täitnud ei ole ning need on asendatud asenduskaristuse näol üldkasuliku

töö tundidega. See, et menetlusalune isik ei ole alates 17.02.2023 liiklusrikkumisi toime

pannud, näitab seda, et kohtuvälise menetleja otsus määrata lisakaristus täidab eripreventiivset

eesmärki. Karistus peab olema nii ebameeldiv, et uuesti isik sellisesse olukorda sattuda ei

tahaks. Tegemist ei olnud juhusüüteoga, tegemist oli hooletusest või ettevaatamatusest toime

pandud õigusrikkumisega, ilmselgelt ta pidi tajuma juhile keelatud seisundit. See, et menetlus

on kestnud üle aasta ei saa olla kergendav asjaolu. Menetlusalusel isikul oli võimalus see

õigusrikkumine ära hoida, ta seda ei teinud. Kohtuväline menetleja seda otsust tehes ei ole

rikkunud ei väärteo ega materiaalõiguse norme, otsus on seaduslik, põhjendatud, samuti on

põhjendatud lisakaristuse kohaldamine ja rahatrahv sanktsiooni keskmises määras. Arvestades

seda, et menetlusaluse isiku alkoholi kogus väljahingatavas õhus oli mitte väiksem kui 0,57

mg/l kohta, me ei räägi siin jääknähtudest, mille näidud oleks jäänud sinna miinimumi lähedale,

vaid me räägime oluliselt piirmäära ületamisest. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et

kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata, tegu on toime pandud

teadlikult ja tahtlikult.

Kaitsjal repliigi korras tekkis küsimus, et miks esmakordse rikkumise puhul seda lisakaristust

pidi kohaldama, kui arhiveeritud karistusi ei arvestatud. Ebatäpne oli kohtuväline menetleja

väide, et määratud lisakaristus on hoidnud menetlusalust isikut õigel teel, kuna otsus tehti alles

eelmise aasta lõpus. Enne seda 10 kuud on menetlusalune isik osalenud liikluses rikkumisteta

ja see ei ole kuidagi mõjutatud tehtud otsust. Karistusregistri andmete osas on Riigikohus

lahendis 3-1-1-6-17 p 13 öelnud, et kehtivatel karistustel peab olema seos, antud juhul neil

liiklusalaste tegudega seost ei ole. Asjakohane ei ole ka põhjendus, et Freed Herm pidi ette

nägema, et temalt võidakse juhiluba ära võtta, sest sellisel juhul peaks kõik juhid seda ette

nägema ja see oleks ka igal korral põhjendatud. Ei ole nõus väitega, et tegemist on tahtliku

teoga, kohtuväline menetleja ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis seda veendumist kinnitaks.

Kui prokuratuur leidis kriminaalasjas, et seda joobeseisundit ei saa Freed Hermile tahtlusena

omistada, siis peaks ka alkoholi tarvitamist või piirmäära ületavas seisundis juhtimise

tahtlusena omistamine olema tõendatud.

Maakohtu seisukoht

Kohus, kontrollinud väärteoasja ja kriminaalasja materjale, kuulanud ära menetlusaluse isiku

ütlused, samuti kaitsja ja kohtuvälise menetleja seisukoha, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt

lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles

menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati

selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise

menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse

määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus

ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja

kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või

anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada

süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse

kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse

kohaselt LS § 224 lg 2 ettenähtud süüteo toimepanemist.

LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest

isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes

liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi ning taolise süüteo eest

on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lg 3 näeb ette ka lisakaristuse

kohaldamise võimaluse.

Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 17.02.2023 kell 12.19 kuni 12.24

Freed Hermi seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 9510 EE

ARLE-0013, mis oli taadeldud (taatlemistunnistuse nr TTRC-23/00009). Tõendusliku

alkomeetri näidud olid mõlemal korral 0,62 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning

laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,57

mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et

mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev

mõõtja L. G., kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning

järgides seejuures mõõtemetoodikat.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis

veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus

0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus mitte

vähem kui 0,57 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu.

Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni kell 11.50 ning tema väljahingatavas õhus

tuvastati alkoholisisaldus 0,57 mg/l. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääkidega, kus

alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi

koheselt oma seisundist aru saada. Menetlusaluse isiku sõnade kohaselt tarvitas ta eelneval

õhtul temale määratud ravimeid, mida ta varem tarvitanud ei olnud, ei teadnud, kuidas need

talle mõjuvad. Pärast ravimite võtmist oli edasine hägune ja ei mäleta alkoholi tarvitamist.

Kriminaalmenetlus Freed Hermi süüdistuses KarS § 424 lg 2 järgi lõpetati kaitsja taotluse

alusel, kes leidis, et ei ole täidetud subjektiivsed tunnused vähemalt kaudse tahtlusena, kuivõrd

tarvitatud ravimid olid talle välja kirjutatud ja ta ei pidanud võimalikuks ega möönnud, et ta

võib olla joobeseisundis. Küll aga tuvastati Freed Hermil lisaks ravimite mõjule ka alkoholi

sisaldus tema väljahingatavas õhus, mis tähendab, et ta oli enne mootorsõiduki juhtima asumist

ka alkoholi tarvitanud. Seega leiab kohus, et kuigi Freed Herm ei mäleta alkoholi tarvitamise

asjaolusid, pani ta uusi ravimeid tarvitades end ettevaatamatusest ise olukorda, kus ta oma

tegevus on tema jaoks hägune, kuid millisel ajal ta kindlasti alkoholi tarvitas ja mootorsõidukit

juhtima asus. Asjaolu, et menetlusalune isik ei mäleta tarvitatud alkoholi kogust ega alkoholi

tarvitamise põhjust, ei tähenda seda, et ta ei olnud teadlik alkoholi tarvitamisest. Kohus leiab,

et alkoholi tarvitamine enne sõiduki juhtimisele asumist oli menetlusaluse isiku jaoks teadlik

ja eesmärgipärane tegevus, kuid samaaegselt tarvitatud ravimid moonutasid tema mälupilti

tema käitumisest. Mälu puudumine oma käitumisaktide kohta ei muuda süülist käitumist

olematuks. Seega tarvitas menetlusalune isik alkoholi ja asus pärast seda sõidukit juhtima

tahtlikult ja eesmärgipäraselt ning kohtu arvates on sellises juhile keelatud seisundis sõiduki

juhtimine toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, kuivõrd ta teadis, et ta teostab

süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Arvestades seda, et

menetlusaluse isiku liikumine oli vaevaline ja tal tasakaal puudus, siis sai ta ise üheselt aru, et

tema seisund välistama sõiduki juhtimisele asumise.

Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani

toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu

menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse

isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad

väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1

mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud

(§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse

isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati

alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,57 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja

see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras

menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna

menetlustalituse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija politseikapten K. P., kes on täidesaatva

riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist

on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev

otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja

oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata

väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Vastavalt LS § 224 lg 2

sätetele karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Vastavalt LS § 224 lg 3 p 1 võib kohus või

kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena

sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS

§ 224 sätestatud süüteo eest karistatud

Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule väärteo eest määranud rahatrahvi LS § 224

lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ja lisakaristust kohaldati sanktsiooni alammääras.

Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel,

loetud alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,57 mg/l. Selline määr on veidi üle LS § 224 lg

2 sätestatud rikkumise keskmist määra, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus

väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest

ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist

täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele

kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd

menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis

puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10).

Karistuse määramine

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku

süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse

konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja

üldpreventiivseid eesmärke.

LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300

trahviühikut, arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni

kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja

kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist

kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest

karistatud.

Hinnates Freed Hermi süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo

toimepanemisel, tuleb süü suurust mõõdetavate suuruste puhul hinnata numbrilise näidu alusel.

Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus

väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,57 mg/l kohta. Arvestades sellist näitu, võib asuda

seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on veidi üle keskmise. Nagu kohus juba eelpool leidis,

siis on alkoholi tarvitamine toime pandud tahtlikult, kuivõrd alkoholi tarvitatakse teatud

seisundi saavutamise eesmärgil. Juhul, kui seda eesmärki ei oleks olnud, oleks menetlusalune

isik tarvitanud vedelikku, mis ei sisalda alkoholi. Ravimite samaaegne tarvitamine põhjustas

aga menetlusalusel isikul joobe ning sõiduki juhtimine joobeseisundis on toime pandud

ettevaatamatusest. Sama ei saa aga öelda sõiduki juhtimise kohta alkoholi tarvitamise

tunnustega. Freed Hermi hooletu suhtumine ja käitumine panid ta olukorda, kus kõik ravimite

ja alkoholi manustamise järgne oli tema jaoks hägune ning sellises seisundis asus ta

mootorsõidukit juhtima. Sellises olekus liiklusesse asumine näitab menetlusaluse isiku

vastutustundetut käitumist ning sellisel juhul on süü hinnatav üle keskmise määra.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Karistust kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja lahendi tegemisel arvestanud

kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid kohtuvälises menetluses tuvastatud ei ole ning neid

ei tuvastanud ka kohus.

Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest

ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks

teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on

juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit

juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt,

saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima pärast alkoholi tarvitamist. Kohus leiab,

et antud juhul menetlusalune isik ei adunud iseendast tulenevat ohtu nii iseendale kui teistele

liiklejatele ning seega rikkus liiklusnõudeid, seejuures ühte olulisemat juhile kehtestatud

keeldu. Kaebuse esitajale inkrimineeritud väärtegu näitab seda, et kaebuse esitaja suhtus juhi

kohustustesse ja juhile kehtestatud keeldudesse ükskõikselt. Eeltoodust nähtuvalt, arvestades

menetlusaluse isiku üle keskmise süüd, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud

põhikaristus on proportsionaalne toimepandud väärteoga ja kohus loodab, et selline karistus

täidab nii üld- kui ka eripreventiivse eesmärgi, sundides kaebuse esitajat liiklusnõudeid täitma

korrektsemalt ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta.

Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille

kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama

karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades

kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda

isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud keskmist ületavana.

Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool.

Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat

ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine

juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib

olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult

nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue

samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks

lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid

seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks

viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul

alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,57 mg/l, mis on LS § 224 lg 2

sätestatud määra keskmist ületav määr. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse

võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära

ületamise puhul.

Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi

loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi

menetlusalusel isikul puudub varasem kehtiv karistus LS § 224 ettenähtud väärteo eest, on tal

kehtiv karistus KarS § 329 ettenähtud süüteo eest (Harju Maakohtu 08.01.2019 kohtuotsus nr

1-18-9753) ehk karistuse kandmisest kõrvale hoidumise eest. Karistus, mille kandmisest ta

kõrvale hoidis, oli Freed Hermile mõistetud Harju Maakohtu 24.04.2018 kohtuotsusega

kriminaalasjas nr 1-18-3162, millega karistati teda KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusega ja

temalt võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks kuuks ning lisakaristuse kandmise ajal

juhtis ta teadlikult neli päeva pärast kohtuotsuse jõustumist mootorsõidukit, pannes sellega

toime KarS § 329 ettenähtud kuriteo. Seega juhtimisõiguse äravõtmine ei ole varasemalt

takistanud Freed Hermil mootorsõidukit juhtimast.

Menetlusalune isik ja tema kaitsja paluvad oma kaebuses lisakaristust mitte kohaldada ja

juhtimisõiguse alles jätta, kuna menetlusalune isik on asunud tööle kuller-autojuhina, kasutab

oma igapäevases töös juhtimisõigust ning juhtimisõiguse äravõtmisega kaotaks menetlusalune

isik oma töö ja sissetuleku. Kaebusele lisatud töölepingu kohaselt on Freed Herm D OÜ juures

alustanud tööd 27.03.2023 xxxx ametikohal ning üheks põhiliseks tööülesandeks on

sõidukavast kinnipidamine. Tööandja poolt esitatud iseloomustus on positiivne, on nende jaoks

kindel töötaja, ei ole saanud ainsatki kaebust ega liiklustrahvi ning oma tööd saab teha ainult

siis kui ta omab autojuhi lubasid. Samuti on menetlusaluse isiku hooldada-aidata tema eakas

tädi, kes ei tule iseseisva eluga enam vajalikul määral toime. Freed Herm on tema ainus

lähisugulane, kellega tädil on säilinud suhted ning aitab teda poes ja arsti juures käimisega,

milliste ülesannete täitmiseks on juhtimisõigus oluline ja vajalik.

Siinkohal on aga kohtu hinnangul oluline välja tuua, et Freed Herm pani temale süüks arvatava

väärteo toime 17.02.2023, s.o enam kui aasta tagasi, millise aja jooksul ei ole ta toime pannud

mitte ühtegi uut liiklussüütegu. Seejuures on menetlusalune isik alates 2023. aasta märtsi lõpust

töötanud kuller-autojuhina, olles peaaegu terve aasta oma töökohustusi täites viiel päeval

nädalas pidevalt liikluses mootorsõiduki juhina. Kaebemenetluses ei ole kohtule esitatud

tõendeid selle kohta, et menetlusalune isik oleks selle aja jooksul liiklussüütegusid toime

pannud, vaatamata sellele, et ta töötab xxxx, millise töö tegijat peaks tavapäraselt

iseloomustama kullerile omane liikluskäitumine, s.o lubatud sõidukiiruse ületamine. Antud

juhul lisakaristuse kohaldamisel ei näe kohus, kuidas see võiks mõjutada süüdlast edaspidi

süütegude toimepanemisest hoiduma, kuna ta on suutnud sellest hoiduda juba aasta. Kuna

väärteo toimepanemisest on möödunud aasta, puudub lisakaristuse kohaldamise puhul vahetu

süüteo toimepanemise järgne mõju. Lisakaristuse kohaldamine peaks aset leidma siis, kui

süüteo toimepanemisest ei ole möödunud kuigi palju aega ja toimepandud teole järgneb

võimalikult kiiresti ka karistus. Käesoleval juhul on küll kriminaalmenetlus lõpetatud ja

alustatud väärteomenetlust, mistõttu on menetlus veninud, kuid kohtu arvates on süüteo

toimepanemisest aasta möödumisega oluliselt vähenenud avalik menetlushuvi, mis peab ka

süüdlase olukorda mõjutama, kuivõrd menetluse venimist ei ole põhjustanud menetlusalune

isik. Kuna menetlusaluse isiku kohta ei ole kohtule esitatud andmeid, mis viitaks sellele, et

menetlusalune isik oleks viimase aasta jooksul toime pannud liiklusalaseid süütegusid, ei ole

võimalik kohtu arvates käesoleval hetkel näha Freed Hermis sõidukijuhti, kes seaks teised

liiklejad ja ühiskonna turvalisuse ohtu määral, mis tingiks lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse

ja ohtliku juhi liiklusest eemaldamise. Eeltoodud asjaoludest teeb kohus järelduse, et

põhikaristus on Freed Hermi suhtes eripreventatiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja

süüdlane ei ole käesolevaks ajaks ühiskonnale jätkuvalt nii ohtlik, et oleks vaja kohaldada

lisakaristust.

Mis puudutab üldpreventiivset eesmärki, s.o õiguskorra kaitsmise huve, siis on selle eesmärgi

saavutamine sellise väärteo puhul enam kui aasta möödudes raskesti saavutatav ning

menetlusaluselt isikult juhtimisõiguse äravõtmine ei pruugi suurendada teiste liiklejate

turvatunnet, kuivõrd avalik menetlushuvi sellise reageeringu kohta on oluliselt langenud.

Seetõttu leiab kohus, et vaidlustatud otsus tuleb määratud lisakaristuse osas tühistada, millest

tulenevalt tuleb esitatud kaebus rahuldada.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele

minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisulise

tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja

põhjendatud otsuse sisuliseks tühistamiseks, kuid kohus peab võimalikuks tühistada

vaidlustatud otsuse määratud lisakaristuse osas.

Märt Toming

kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/