2-21-10485/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.02.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-10485

Kohtuasi

X hagi Y vastu 10 893 euro 69 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 08.12.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

10 584 eurot 31 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn

Kostja (apellant) Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Y apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 08.12.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-21-10485 osas, millega

maakohus rahuldas hagi 9394,62 eurot ületavas osas ning jaotas ja määras kindlaks

menetluskulud, samuti osas, millega maakohus jättis lahendamata tasaarvestuse

vastuväite. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi 9394,62 euro

ulatuses tingimusel, et otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse

vastuväite lahendamisel, ning saata asi samale maakohtule tasaarvestuse vastuväite

lahendamiseks.

3. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Rahuldada X hagi osaliselt.

3.2. Mõista Ylt X kasuks välja 9394,62 eurot.

3.3. Saata asi Y tasaarvestuse vastuväite osas samale maakohtule lahendamiseks.

3.4. Otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel.

2-21-10485

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Eelnev menetlus

1. Y esitas 20.01.2020 Pärnu Maakohtule X vastu tsiviilasjas nr 2-20-1006 hagi, milles palus

lõpetada Haapsalu linnas TTT asuva korteriomandi (korteriomand) ja XXX külas XXX asuva

KKK kinnisasja (kinnisasi) kaasomandi, jättes korteriomandi kostja ainuomandisse ja

kinnisasja hageja omandisse kohustusega tasuda teisele poolele hüvitist. X esitas 27.04.2020

vastuhagi ning 27.01.2021 avalduse, millega tasaarvestas hageja hüvitisenõude 9973,62 euro

suuruse nõudega hageja vastu. Pärnu Maakohus eraldas 02.07.2021 määrusega kostja

tasaarveldusavalduses sisalduva nõude eraldi menetlusse (siinne kohtuasi) ning jättis

06.07.2021 määrusega hagi käiguta ja määras tähtaja hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks,

sh hagiavalduse resolutiiv- ja põhjendava osa märkimiseks ning riigilõivu tasumiseks.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

2. X (hageja) esitas 20.07.2021 Y (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks

välja 10 893,69 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt võtsid hageja ja kostja solidaarvõlgnikena Swedbank AS-ilt laenu

(laenuleping nr 07-097576-EL (laenuleping I) ja laenuleping nr 15-094345-VL

(laenuleping II)). Pooled tasusid kooselu ajal laenu tagasimakseid pere ühisest eelarvest. 2017

augustis kolisid pooled lahku ning kostja on alates sellest ajast tasunud 21 787,38 euro ulatuses

laenu tagasimakseid enda isiklikust eelarvest.

Kostjal on võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 lg-te 1 ja 2 alusel õigus nõuda hagejalt kui

solidaarvõlgnikult 50%, s.o 10 893,69 euro ulatuses kostja poolt laenuandjale tasutud

tagasimaksete hüvitamist.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Hagiavaldus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 alusel läbi

vaatamata, sest hagi rahuldamine ei ole õiguslikult võimalik ning hagejal ei ole võimalik sellega

saavutada soovitud eesmärki. Kuna hageja võttis hagis omaks, et kostja tasus pärast kooselu

2-21-10485

lõppemist laenu tagasimakseid ja kostjal on hageja vastu nõue, ei saa hagi aluseks olevatest

asjaoludest tuleneda hagejale nõuet. Hageja nõue on ebaselge ning vastuolus hagis esitatud

asjaoludega. Kostja ei anna nõusolekut hagi muutmiseks.

Hagi on tõendamata ning hageja ei ole esitanud nõude arvestust ja kujunemist.

Menetluse edasine käik

4. Hageja parandas 06.10.2021 seisukohas hageja hagiavalduse sõnastust sõnade „hageja“ ja

„kostja“ kasutamise osas.

5. Pärnu Maakohus jättis 22.10.2022 määrusega rahuldamata kostja taotluse jätta hagi läbi

vaatamata, leides, et hageja on hagis esinenud ebakõlad kõrvaldanud ja sõnastust korrigeerinud.

Samal päeval selgitas maakohus pooltele vaidluse lahendamisel kohaldatavat õigust.

6. Kostja esitas 08.11.2021 täiendava vastuse ja tõendid.

Vastuse kohaselt lõppes poolte kooselu 2017 augusti keskel. Hageja asus elama poolte

kaasomandis oleval kinnisasjal asuvas suvilas ning kostja koos poolte ühise lapsega poolte

kaasomandis olevas korteriomandis.

Ajavahemikul 20.08.2017–20.07.2018 tasutud laenumaksete, s.o laenulepingu I alusel tasutud

3492,8 euro ja laenulepingu II alusel tasutud 1980 euro osas on hageja nõue tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 alusel aegunud.

Hageja nõue on õiguslikult arusaamatu. Solidaarvõla korral saab võlausaldaja hageda üht või

mitut

solidaarvõlgnikku,

kuid

mitte

üks

solidaarvõlgnik

teist

solidaarvõlgnikku.

Laenulepingute kohaselt pidigi hageja tegema laenu tagasimakseid, mitte kostja, sest

pangakonto, millelt tuli teha tagasimakseid, kuulub hagejale.

Hageja ei ole tõendanud, et ta tegi pangale laenu tagasimakseid 21 878,38 euro ulatuses. Hageja

esitas tõendid selle kohta, et ta tegi laenulepingu I alusel laenu tagasimakseid 14 566,67 euro

ulatuses, kuid ei ole esitanud tõendeid laenulepingu II alusel tehtud tagasimaksete kohta

7311,71 euro ulatuses. Pooled võtsid 30.10.2015 äriühingu Q OÜ kassa puudujäägi katmiseks

väikelaenu 7000 eurot (laenuleping II). Hageja oli äriühingu ainuosanik ja juhatuse liige, kuid

ühingusse panustasid mõlemad pooled. Pärast poolte kooselu lõppu ei ole kostja äriühingu

tegevusega seotud ja selle laenu tagasimaksmise kohustus lasub ainult hagejal.

Arvestades tsiviilasjas nr 2-20-1006 jõustunud kohtulahendiga pooltele jäänud vara väärtust,

on hageja nõue ebaproportsionaalne. Jõustunud kohtulahendi alusel jäi kinnisasi hageja

ainuomandisse ja korteriomand kostja ainuomandisse. Pooled soovisid kooselu ajal parandada

elamistingimusi ning võtsid 16.09.2004 ühise eluaseme, s.o Haapsalus asuva korteriomandi

omandamiseks 13 175 eurot laenu (laenuleping nr 04-2889244-EL, algne laenuleping), millest

13 165,8 eurot kanti üle müüja esindajale. 2007 võtsid pooled viimati nimetatud laenulepingu

refinantseerimiseks ja kinnisasja (suvila) omandamiseks laenu 79 301 eurot (laenuleping I).

Saadud laenu arvel omandasid pooled kinnisasja (suvila) maksumusega 66 468 eurot ja

refinantseerisid korteriomandi omandamiseks võetud laenu jäägi 12 833 eurot. Seega on korteri

osa 16,2% ja kinnisasja osa 83,3%, mistõttu ei vastuta hageja 50% ulatuses. Arvestades

kinnisasjade jagamist ja väärtust, oleks hageja nõue põhjendatud 16,2% (1794 euro) ulatuses.

Kuna alates 10.08.2017 jäi kinnisasi hageja ainukasutusse, jäi kostja ilma talle kuuluva

kinnisasja kasutusõigusest. Arvestades kinnisasja ja korteriomandi kasutusväärtuste vahet

2-21-10485

(üürihindade vahet (400-280=120/2=60 eurot)), sai hageja ajavahemikul 10.08.2017–

21.08.2021 (tsiviilasjas nr 2-20-1006 kohtuotsuse jõustumiseni) kostja vara kasutamisest

kasutuseeliseid 2880 euro väärtuses rohkem (48 kuud × 60 eurot). Hageja palub võtta kohtul

arvesse nelja aasta jooksul tarbitud kasutuseelist.

7. Hageja palus jätta aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata ja rahuldada hagi.

Aegumine katkes 20.01.2020 ja algas uuesti, sest kostja tunnustas tsiviilasjas nr 2-20-1006

esitatud hagiavalduses hageja nõuet. Hageja tegi kaasomandi lõpetamise asjas hüvitise osas

järgmise ettepaneku: “Vahesummas 23 000 (60 000-37 000) eurot, milles X saab vara

turuväärtusest rohkem, tekib hagejal õigus kohustuslikule hüvitisele. Hüvitis tasutakse X poolt

tasaarvestusena Y kohustuslike igakuiste laenumaksetega Swedbanki AS-ile. Arvestuse alusel:

(pangaandmed seisuga 14.01.2020 /…/ poolte laenujääk Swedbanki AS-ile 45 935,05 eurot sh

04.06.2007 sõlmitud lepingu alusel 44 243,54 eurot ja 30.10.2015 sõlmitud lepingu alusel

1691,51 eurot. Eeldades laenukohustuste kandmisel poolte võrdsust – on kummagi poole

laenukohustus panga ees 22 967,52 eurot (45935,05:2). Kaasomandite lõpetamisel loetakse Y

poolt 23 000 eurot vähemsaadud vara arvel Y osa laenust Xle tasutuks. Märgitust tulenevalt

jäävad kõik laenukohustused Swedbank AS ees kogu ulatuses X kanda”.

Kostja väiteid ja tõendid üürihindade, varasema korterimüügi ja pereettevõtte kohta on

asjakohatud. Kui kostjal on hageja vastu nõue, on tal võimalik esitada vastuhagi.

Maakohtu otsus ja põhjendused

8. Pärnu Maakohus jättis 08.12.2021 otsusega vastu võtmata kostja 08.11.2021 esitatud

tõendid, v.a üürihindade hindamise akti ja võttis vastu hageja 15.11.2021 esitatud tõendid.

Maakohus rahuldas otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja laenulepingu I

alusel ajavahemikul 20.08.2017–26.06.2021 tasud laenumaksetest 50%, s.o 7283,34 eurot ning

laenulepingu II alusel ajavahemikul 22.08.2017–20.11.2020 tasutud laenumakstest 50%,

s.o 3300,97 eurot. Menetluskulud jättis maakohus 2,84% ulatuses hageja kanda ja 97,16%

ulatuses kostja kanda, määras kindlaks kummagi poole hüvitatavate menetluskulude suuruse

ning mõistis menetluskulude hüvitiste tasaarvestamise järel kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitise 2114,16 eurot koos kohustusega tasuda hüvitiselt alates otsuse

jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.

8.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

pooled ja Swedbank AS sõlmisid 01.06.2007 laenulepingu nr 07-097576-EL (laenu

summa 79 301 eurot, tagasimakse tähtaeg 20.05.2032). Laenu tagamiseks seati

Haapsalus TTT asuvale korteromandile ja XXX külas asuvale KKK kinnisasjale

hüpoteek. Laenu teenindav pangakonto kuulub hagejale. Kuni kooselu lõpuni tasuti

laenumakseid pere ühisest eelarvest. Alates 20.08.2017 tasus hageja laenumakseid enda

sissetulekust. Ajavahemikul 20.08.2017–20.06.2021 tasus hageja laenumaksed

14 566,67 euro ulatuses;

-

pooled ja Swedbank AS sõlmisid 30.10.2015 laenulepingu nr 15-094345-VL

(väikelaenu summa 7000 eurot, tagasimakse tähtaeg 20.11.2020). Laenu teenindav

pangakonto kuulub hagejale. Kuni kooselu lõpuni tasuti laenumakseid pere ühisest

eelarvest. Ajavahemikul 22.08.2017–20.08.2020 tegi hageja laenu tagasimakseid

6601,93 euro ulatuses;

2-21-10485

-

tsiviilasjas nr 2-20-1006 jõustunud kohtulahendi alusel jäi Haapsalu linnas TTT asuv

korteriomand kostja ainuomandisse ja XXX külas XXX asuv kinnisasi hageja

ainuomandisse.

8.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

laenulepingu I alusel ajavahemikul 20.08.2017–20.06.2021 tehtud laenumaksetest 50%, s.o

7283,34 eurot, ja laenulepingu II alusel ajavahemikul 20.08.2017–20.11.2020 tehtud

laenumaksetest 50%, s.o 3300,97 eurot.

Hageja on tõendanud, et tegi laenu tagasimakseid kokku 21 787,38 euro ulatuses. 309,38 euro

ulatuses ei ole hageja laenumaksete tasumist tõendanud. Laenulepingu I alusel tehtud maksetest

on VÕS § 69 lg 1 järgi kostjale langev osa 7283,34 eurot ning laenulepingu II alusel tehtud

maksetest 3300,97 eurot, mille ulatuses on võlausaldaja nõue hagejale VÕS § 69 lg 2 järgi üle

läinud.

Hageja nõue ei ole osaliselt aegunud. Aegumine katkes TsÜS § 158 lg 1 alusel nõude

tunnustamisega. Kostja esitas 20.01.2020 tsiviilasjas nr 2-20-1006 hagi, milles märkis, et siinse

menetluse hageja tasub enamsaadu hüvitiseks tasaarvestusega siinse menetluse kostja

kohustuslikke laenumakseid Swedbank AS-ile. Seega aegumine katkes (maakohtu otsuses

ekslikult „peatus“) 20.01.2020. Riigikohtu praktika kohaselt on tasaarvestusavaldus käsitatav

nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 1 tähenduses, mis katkestab aegumise

(RKTKm 16.05.2018, 2-16-11056, p 31).

VÕS § 69 lg 1 järgi tuleb pooltel laenulepingust tulenev kohustus täita võrdsetes osades. Kostja

ei ole tõendanud, et pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt oli poolte sisesuhe korraldatud

eeltoodust erinevalt. Asjaolu, et laenu teenindav pangakonto oli hageja pangakonto, ei tähenda

seda, et võetud laenukohustus oli hageja laenukohustus. Õige ei ole kostja väide, et

laenulepingu I puhul on tema kohustuseks 16,2%. Kostja väited selle kohta, et laenulepinguga

II võeti laenu Q OÜ kassa puudujäägi katmiseks, on tõendamata.

Kostja ei saa kasutuseelisele tuginedes vähendada hageja esitatud nõuet tema vastu.

Kasutuseelise maksmapanekuks peab kostja esitama asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 2 alusel

eraldi nõude. Kostja ei ole kohtule sellist nõuet esitanud.

8.3. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega, s.o jätta hageja kanda 2,84% ja kostja kanda 97,16% menetluskuludest.

Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on riigilõiv 600 eurot ja õigusabikulud

1619,8 eurot (10 tundi 23 minutit × 156 eurot/tund (käibemaksuga)), millest kostja peab tasuma

hagejale 1573,80 eurot.

Kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 1500 eurot (10 tundi × 150 eurot/tund

(käibemaksuga), millest hageja peab tasuma 42,6 eurot.

Poolte vastastikuste menetluskulude tasaarvestamise järel peab kostja hüvitama hagejale

2114,16 eurot. TsMS § 177 lg 4 järgi tuleb menetluskulude hüvitiselt tasuda alates otsuse

jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni viivist.

2-21-10485

Apellatsioonkaebus

9. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus hagi rahuldas ja jaotas menetluskulud, ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi

läbi vaatamata või rahuldamata.

9.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus lahendamata kostja esitatud hagi läbi

vaatamata jätmise taotluse ega põhjendanud lõpplahendis, miks ei tule hagi jätta läbi vaatamata.

Samuti rikkus maakohus TsMS § 376 lg 4 p 2, sest lubas hagejal muuta hagi ilma kostja

nõusolekuta. Hagiavalduses hageja nimetamine kostjaks ja vastupidi, on oluline sisuline

muudatus. Maakohus pidi lahendama hagi 20.07.2021 esitatud redaktsioonis, kuid lahendas

üllatuslikult hagi, selle piire ületades, ega selgitanud, et ta kavatseb omal algatusel nõude piire

ületada.

9.2. Maakohus rikkus poolte võrdsuse ja kohtu erapooletuse põhimõtet.

Maakohus võttis hageja esitatud tõendid vastu ja tugines otsust tehes hageja tõenditele.

Maakohus ei põhjendanud, miks ta jätab arvestamata kostja vastuväited ja vastu võtmata kostja

esitatud tõendid. Maakohtul ei olnud alust jätta kostja esitatud tõendeid vastu võtmata. Üllatav

on maakohtu järeldus, et kostja jättis kasutuseelise nõude esitamata.

Maakohus hindas hageja nõuet lahendades tõendeid vääralt. Hageja tõendid ei kinnita väidetud

summade tasumist ega kostja vastu esitatud nõude suurust. Maakohus jättis kostja vastavad

väited tähelepanuta.

9.3. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 69 lg-t 1 ning jättis arvestamata kostja vastuväited selle

kohta, et laenulepingu I alusel võeti laenu korteriomandi ja kinnisasja omandamiseks, mistõttu

tuli jaotada poolte vahel laenu risk vastavalt kummagi kinnisasja omandamiseks võetud summa

proportsioonile, mitte võrdsetes osades.

9.4. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited laenulepingu II alusel antud väikelaenu

kasutamise ning lepingust tuleneva väikelaenu sihtotstarbe kohta.

9.5. Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja nõue ei ole osaliselt aegunud. Tegemist ei

olnud nõude tunnustamise ega omaksvõtuga. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas ta sellise

järelduseni jõudis. Maakohus arvestas üksnes osaliselt tsiviilasja nr 2-20-1006 asjaolusid. Kui

maakohus arvestas osasid teise tsiviilasja asjaolusid, siis oleks ta pidanud arvestama ka muid

selle tsiviilasja asjaolusid, mille kostja esile tõi, sh laenude sihtotstarvet, poolte kooselu ja

kinnisasjade väärtust ja nende jagamise tulemit.

9.6. Kui maakohus leidis, et asjas on esitatud küsimusi tekitavaid asjaolusid ja võimalikke

täiendavaid nõudeid või õiguslikke väiteid, oleks maakohus pidanud menetluse käigus täitma

selgitamiskohustust, mitte juhtima sellele üllatuslikult tähelepanu alles otsuses.

9.7. Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 4 alusel hageja kanda, sest hageja loobus

tsiviilasjas nr 2-20-1006 sõlmitud kirjalikust kompromissist, millega olid jagatud ka

kohustused, kohustused oleks saanud jagada kohtuväliselt, kostjale jäi kaasomandi lõpetamisel

väiksema väärtusega korteriomand ning kostja oli sunnitud hageja vägivaldsuse tõttu lahkuma

koos lastega korterisse elama. Kostja ei pea hüvitama hagejale põhjendamatu ja vigadega

hagiavalduse jt kordustega menetlusdokumentide koostamise kulusid.

2-21-10485

Vastustaja seisukoht

10. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et haginõude osas tuleb apellatsioonkaebus TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi

osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise

uue otsuse, millega rahuldab hagi väiksemas ulatuses ja teeb seda tasaarvestuse

reservatsiooniga. Tasaarvestuse vastuväite osas tuleb maakohtu otsus menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning asi tuleb selles osas saata

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on jätnud tasaarvestuse vastuväite osas

selgitamiskohustuse täitmata, tasaarvestuse vastuväite lahendamiseks olulised asjaolud välja

selgitamata ning tasaarvestuse vastuväite lahendamata. Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha

asjas ise uut otsust ning saadab asja samale maakohtule tasaarvestuse vastuväite lahendamiseks

eelmenetluse staadiumis. Tasaarvestuse reservatsiooniga otsuse tegemise tõttu tuleb maakohtu

otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kui kohus jätkab

tasaarvestuse reservatsiooniga tehtud osaotsuse puhul asja lahendamist, ei märgi kohus

TsMS § 173 lg 5 järgi otsuses menetluskulude jaotust ja sellest tulenevalt ei määra kindlaks ka

hüvitatavate menetluskulude suurust.

12. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei ole

vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata.

13. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks

esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende

asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus

ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.

14. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus ei ole jätnud tähelepanuta kostja taotlust jätta hagi

läbi vaatamata.

Maakohus jättis 22.10.2022 määrusega kostja taotluse rahuldamata, leides, et hageja on hagis

esinenud ebakõlad kõrvaldanud ja sõnastust korrigeerinud. Samuti ei ole maakohus rikkunud

menetlusõiguse normi, kui arvestas vaidlust lahendades hageja 06.10.2021 seisukohas märgitud

parandusi sõnade „hageja“ ja „kostja“ kasutamise osas. Ringkonnakohtu hinnangul parandas

hageja selles menetlusdokumendis hagiavalduses esinenud ilmsed ebatäpsused, mida ei saa

pidada hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 tähenduses. Tegemist oli faktiliste väidete

parandamisega, mida ei peeta TsMS § 376 lg 4 p 1 järgi hagi muutmiseks. Hagiavalduse ekslik

sõnastus oli tingitud asjaolust, et maakohus eraldas tsiviilasjas nr 2-20-1006 esitatud nõude

eraldi menetlusse ning algses tsiviilasjas oli siinse tsiviilasja hageja kostja ning kostja hageja.

Seega oli hagiavalduse terviktekstis hooletusest tingitud ilme ebatäpsus, mida hageja võis

parandada ilma kostja nõusolekuta, ning maakohus lahendas hageja nõude õigesti parandatud

faktiväidete alusel. Parandatud faktiväidetega hagiavaldust ei saa aga pidada õiguslikult

perspektiivituks TsMS § 423 lg 2 alusel, mistõttu ei olnud maakohtul ja ei ole ka

ringkonnakohtul alust jätta hagi läbi vaatamata.

2-21-10485

15. Edasi märgib kolleegium, et maakohus ei ole hageja nõuet lahendades eksinud

materiaalõiguse normi (VÕS § 69) kohaldamisel ega rikkunud asjaolusid tuvastades ja tõendeid

hinnates menetlusõiguse norme.

15.1. Maakohus tuvastas hageja esitatud pangakonto filtreeritud väljavõtete (tl 30–35) alusel

õigesti, et hageja tasus vaidlusalusel ajavahemikul laenulepingu I ja laenulepingu II järgseid

tagasimakseid 21 787,38 euro ulatuses. Tõenditest nähtub selgelt, et tegemist on hageja

pangakonto väljavõtetega ning makseid on tehtud laenulepingu I ja laenulepingu II alusel nii

laenu põhiosa, intressi kui ka viivise katteks. Seejuures arvestas maakohus kostja vastuväidet

selle kohta, et hageja ei ole tõendanud, et ta tegi laenulepingu II alusel tagasimakseid

7311,71 euro ulatuses, ning tuvastas pangakonto väljavõtte alusel, et hageja on teinud makseid

6601,93 euro ulatuses. Seda, milles maakohus tõendeid hinnates eksis ja miks hageja esitatud

tõendid ei kinnita laenu tagasimaksete tegemist, ei ole kostja apellatsioonkaebuses täpsemalt

esile toonud.

Kuna hageja tõendas, et pooled olid mõlema laenulepingu solidaarvõlgnikud, hageja tasus

pärast poolte kooselu lõppemist vaidlusalusel ajavahemikul oma pangakontolt mõlema

laenulepingu järgseid tagasimakseid, s.o täitis panga ees poolte solidaarkohustust, läks hagejale

kui solidaarkohustuse täitnud võlgnikule VÕS § 69 lg 2 alusel üle panga nõue kostja kui teise

solidaarvõlgniku vastu, v.a hagejale endale langevas osas, st hagejal tekkis kostja vastu

tagasinõudeõigus tema enda vastutuse osa ületavas osas.

15.2. Üldjuhul peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma kohustuse VÕS § 69 lg 1

järgi võrdsetes osades, v.a kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest tuleneb teisiti.

Arvestades seda, et kostja ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et pooled leppisid

omavahel kokku teistsuguses omavahelises kohustuste jaotuses, ning teistsugust jaotust ei

tulene otseselt ka seadusest, pidi maakohus kostja vastuväiteid arvestades hindama, kas

teistsugune kohustuste jaotus võis tuleneda kohustuse olemusest. Seda ei ole maakohus

nõuetekohaselt teinud ning ringkonnakohus parandab alljärgnevalt selle eksimuse.

Laenulepingu I p 3.2 (tl 19) kohaselt oli laenu sihtotstarve Läänemaal Ridala vallas XXX külas

XXX asuva kinnisasja ostmine ja lepingu nr 07-068668-EV refinantseerimine. Kostja väitel

olid pooled sõlminud laenulepingu nr 07-068668-EV poolte kaasomandis oleva korteriomandi

ostmiseks ning hageja ei ole seda väidet kummutanud. Pooled ei vaidle selle üle, et laenulepingu

tagamiseks seati poolte kaasomandis olevale kinnisasjale ja korteriomandile hüpoteek.

Eeldades hageja väidete õigsust, s.o seda, et pooled sõlmisid laenulepingu I poolte kaasomandis

oleva kinnisasja ja korteriomandi finantseerimiseks, ei saa ringkonnakohtu hinnangul

laenukohustuse olemusest järeldada, et pooled vastutasid võetud laenukohustuse eest

omavahelises suhtes teistsuguses proportsioonis kui võrdsetes osades. Laenukohustus, mille

solidaarvõlgnikud

võtsid

kaasomandisse

kuuluva

kinnisasja

omandamiseks

ja

finantseerimiseks, võib kohustuse olemust arvestades jaguneda solidaarvõlgnike vahel

vastavalt kaasomandi osade suurusele (vt ka AÕS § 75). Kostja ei ole väitnud, et poolte

korteriomandi ja kinnisasja mõttelised osad ei olnud võrdsed ning seda ei nähtu ka toimiku

materjalidest. Seega ei ole kostja toonud esile ja tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks kohus

järeldada, et poolte kokkuleppest või kohustuse olemusest tulenevalt oli poolte vastutus

omavahelises suhtes ebavõrdne või solidaarkohustus üksnes kostja kanda. Asjaolusid, mis

puudutavad pärast laenu tagasimaksete tegemist kaasomandi lõpetamist ning selle tulemusena

kummagi kaasomaniku omandisse jäänud vara väärtust ja väärtuste proportsiooni, ei saa kohus

arvestada enne seda toimunud laenu tagasimaksetest tuleneva ühe solidaarvõlgniku

(kaasomaniku) tagasinõude lahendamisel teise solidaarvõlgniku (kaasomaniku) vastu.

Arvestada tuleb seda, et ajal, mil hageja tegi üksi laenu tagasimakseid, olid korteriomand ja

2-21-10485

kinnisasi poolte kaasomandis. Seega saanuks kohus juhinduda poolte omavahelist vastutust

määrates nende kaasomandi osade suurusest tagasimaksete tegemise ajal, mitte aga sellest,

kuidas poolte kaasomand hiljem jagati. Sellest tulenevalt ei olnud kostja esile toodud asjaoludel

poolte omavahelise vastutuse määramisel tähtsust ning maakohtul oli õigus jätta neid väiteid

puudutavad tõendid TsMS § 238 lg 2 alusel vastu võtmata.

Laenulepingu II puhul tõi kostja esile, et selle lepingu alusel võtsid pooled laenu Q OÜ kassa

puudujäägi katmiseks, seejuures kuulus nimetatud äriühing hageja ainuomandisse ja hageja oli

selle juhatuse liige. Kostja esile toodud asjaolude kohaselt võis kostja osaleda laenulepingus II

solidaarvõlausaldajana üksnes kohustuse tagamise eesmärgil, st tegemist võis olla kohustusega

ühinemisega VÕS § 178 tähenduses, mille puhul võis VÕS § 178 lg 4 ja § 152 järgi

solidaarvõlgnike omavahelises suhtes vastutada 100% kohustuse täitmise eest hageja. Kostja ei

ole aga tõendanud oma väidet, et pooled võtsid laenu äriühingu kassa puudujäägi katmiseks

ning hageja kasutas seda oma äriühingu hüvanguks. Kuigi kostja väitel oli laenulepingu II

sihtotstarbeks äriühingu kassa puudujäägi katmine, ei nähtu nimetatud asjaolu laenulepingust

II (tl 23–29) ning muid tõendeid ei ole kostja selle asjaolu tõendamiseks esitanud. Hageja ei ole

seda väidet ka TsMS § 231 lg 2 tähenduses omaks võtnud.

Ülaltoodut arvestades asus maakohus lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et poolte vastutus

jagunes nende omavahelises suhtes VÕS § 69 lg 1 järgi võrdselt. Kostja ei ole toonud esile

ja/või tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et poolte vastutus laenulepingust I ja

laenulepingust II tulenevate kohustuste täitmise eest jagunes nende omavahelises suhtes

seaduses sätestatud eeldusest erinevalt.

16. Kolleegiumi hinnangul on aga maakohus hageja nõuet lahendades eksinud, kui leidis, et

hageja nõue ei ole aegumise katkemise tõttu osaliselt aegunud.

16.1. Hageja nõuab kostjalt kui solidaarvõlgnikult VÕS § 69 lg 2 alusel võlausaldaja asemel

kostjale langevas osas laenukohustuse täitmist endale. Selline nõue aegub VÕS § 70 lg 1 järgi

ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku vastu, kelle vastu nõue on esitatud. Siinsel

juhul oli tegemist laenulepingutega, mille kohaselt tuli laen tagastada korduvate maksetega,

ning selliste kohustuste täitmisele suunatud nõuete aegumistähtaeg on TsÜS § 154 lg 1 järgi

üldjuhul kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, seejuures algab aegumistähtaeg selle

kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.

Siinses asjas esitas hageja kohtule 27.01.2021 tasaarvestusavalduse, mille maakohus eraldas

eraldi nõudena siinse tsiviilasja menetlusse. Seega saab lugeda, et hageja esitas kohtule nõude

27.01.2021. Hagi esitamise ajaks oleksid laenuandja nõuded TsÜS § 154 lg 1 järgi aegunud

osas, milles need muutusid sissenõutavaks enne 01.01.2018. Seda, millal muutus kummagi

laenulepingu alusel iga hageja tehtud tagasimakse sissenõutavaks, ei ole kostja küll esile

toonud, kuid saab eeldada, et laenuandja nõuded muutusid sissenõutavaks hiljemalt maksete

tegemise päeval. Seega oli hagi esitamise ajaks hageja nõue TsÜS § 154 lg 1 alusel koosmõjus

VÕS § 70 lg-ga 1 hageja poolt 2017 tehtud laenumaksete osas aegunud.

Hageja pangakonto väljavõtte (tl 31) kohaselt tegi hageja laenulepingu I alusel 2017

laenumakseid kokku 1554,28 euro ulatuses, millest ta nõuab kostjalt poole, s.o 777,14 euro

tasumist endale. Hageja pangakonto väljavõtte (tl 30) kohaselt tegi hageja laenulepingu II alusel

2017 laenumakseid kokku 825,1 euro ulatuses, mis vastab laenulepingu II maksegraafikus

(tl 28) märgitule. Hageja nõuab kostjalt sellest poole, s.o 412,55 euro tasumist endale.

2-21-10485

Ülaltoodu kohaselt on hageja laenulepingust I tulenev nõue 777,14 euro osas aegunud ning

laenulepingust II tulenev nõue 412,55 euro osas aegunud.

16.2. Kuigi hageja väitel katkes nõude aegumine, kui kostja esitas 20.01.2020 tsiviilasjas

nr 2-20-1006 hageja vastu hagi, ei saa hagiavaldusest järeldada, et kostja tunnustas hageja

tagasinõuet 2017 tehtud laenu tagasimaksete osas TsÜS § 158 tähenduses.

Hagiavalduse (tl 123–125) taotluse p-s 1.3 palus kostja mõista hagejalt enda kasuks välja

hüvitise 23 000 eurot ja määrata, et hagejal tuleb täita see kohustus tasaarvestuse korras hageja

igakuise laenukohustusena Swedbank AS ees kuni 20.05.2023. Hagiavalduse p 10 kohaselt

taotles kostja korteriomandi jätmist enda ainuomandisse ja kinnisasja jätmist hageja

ainuomandisse, mille tulemusena pidi kostjal kinnisasja ja korteriomandi väärtust arvestades

tekkima õigus 23 000 euro suurusele hüvitisele. Kostja taotles p-s 10.3 hüvitise maksmist

selliselt, et hageja tasub kostja kohustuslikke igakuiseid laenumakseid Swedbank AS-le

(14.01.2020 seisuga oli laenujääk kokku 45 935,05 eurot, millest kostja kohustus 22 967,52

eurot) ning 23 000 euro suuruse hüvitise arvel loetakse kostja osa laenust hagejale tasutuks ning

kõik laenukohustused jäävad kogu ulatuses hageja kanda.

Arvestades hagiavalduse taotlust ja selgitusi, on kostja sisuliselt tunnistanud oma kohustust

tasuda pärast korteriomandi ja kinnisasja kaasomandi lõpetamist Swedbank AS-ile alates

14.01.2020, s.o edasiulatuvalt laenu tagasimakseid 45 935,05 euro ulatuses ning poolte

omavahelises suhtes kohustust kanda alates 14.01.2020 sissenõutavaks muutuvaid

laenumakseid pooles, s.o 22 967,52 euro ulatuses. Samas ei ole kostja tunnistanud enne seda

Swedbank AS-ile tasutud laenu tagasimaksetest tekkinud võlga hageja ees, sh 2017 hageja

tehtud laenu tagasimaksete hagejale hüvitamise kohustust. Seega ei ole kostja hageja tehtud

tagasimaksetest tulenevat võlga 20.01.2020 tunnistanud ning hageja nõude aegumine ei

katkenud.

17. Maakohus jättis vääralt arvestamata kostja kasutuseelise nõuet puudutavad väited ja vastu

võtmata neid väiteid kinnitavad tõendid, s.o kostja tasaarvestuse vastuväite sisuliselt

lahendamata.

17.1. Maakohus määras 19.10.2021 määrusega pooltele tähtaja kirjalikus menetluses

täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks hiljemalt 08.11.2021. Kostja esitas 08.11.2021

seisukoha, milles palus kohtul hagi lahendades võtta arvesse hageja saadud kasutuseelist

(2880 eurot), tõi esile kasutuseelise aluseks olevad asjaolud ja kasutuseelise arvutuse ning lisas

seisukohale oma väiteid kinnitavad tõendid. Kuigi kostja avalduses ei ole sõnaselgelt märgitud,

et kostja tasaarvestab või taotleb oma kasutuseelise nõude tasaarvestamist hageja nõudega, pidi

maakohus kostja avaldatut arvestades välja selgitama, mil viisil ja kuidas peab kohus

kasutuseelist otsuse tegemisel arvestama, sh selgitama kostjale, et kostja saab panna

kasutuseelise nõude siinses menetluses maksma vastuhagi esitamisega (tasudes vastuhagilt

riigilõivu) või tasaarvestuse vastuväitena. Riigikohtu praktika kohaselt on kohtumenetluses

lubatav tasaarvestusavalduse esitamine alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab

(vt RKTKo 05.01.2011, 3-2-1-116-10, p 44). Seda ei ole aga maakohus teinud. Selle asemel

jättis maakohus üllatuslikult otsuses kostja esitatud kasutuseelist puudutavad tõendid vastu

võtmata ning kostja kasutuseelise nõude sisuliselt tähelepanuta. Sellega on maakohus jätnud

kostja vastuväite ja selle aluseks olevad asjaolud nõuetekohaselt välja selgitamata ning

TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud eelmenetluse ülesanded kohaselt täitmata.

2-21-10485

17.2. Arvestades seda, et maakohus ei ole kostja kasutuseelist puudutava vastuväite sisu välja

selgitanud ega vastuväidet sisuliselt lahendanud, tuleb asi saata tasaarvestuse vastuväite

lahendamiseks tagasi maakohtule.

18. Kuna ringkonnakohus saadab asja maakohtule tasaarvestuse vastuväite lahendamiseks, st

maakohus jätkab asja lahendamist, ei jaota ringkonnakohus TsMS § 173 lg 5 järgi

menetluskulusid. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus asjas tehtavas lõppotsuses.

(allkirjastatud digitaalselt)