1-23-3540/38 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

28. veebruar 2024

Kohtuasja number

1-23-3540

Kohtukoosseis

Eesistuja Mario Truu, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas

Kohtuasi ja menetluse liik

Kriminaalasi Yury Mikhalevi süüdistuses KarS § 113 lg 1 - § 25

lg 2 järgi, üldmenetlus

Vaidlustatud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 4. augusti 2023. a otsus

Apellandid

Yury Mikhalev ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Igor Belugin

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

Yury Mikhalev, isikukood 36003062251, elukoht XXX,

töökoht puudub, kriminaalkorras karistamata, tõkendit pole

kohaldatud

Kaitsja

-

Igor Belugin (riigi õigusabi korras)

Prokuratuur

-

esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Margit Pärn

Kannatanu

-

V.G.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 4. augusti 2023. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

2. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus apellatsioonimenetluses Yury

Mikhalevile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 390 eurot ja 40 senti

(sealhulgas käibemaks 70 eurot ja 40 senti). Jätta see menetluskulu Yury Mikhalevi kanda.

Edasikaebamise kord

Käesoleva otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja

või kannatanu advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka

isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Yury Mikhalevit süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi selles, et ta

lõi 30. septembril 2022 enne kella 22.27 Narvas asuvas korteris V.G. it noaga kaks korda

2(10)

rindkerre, millega tekitas kannatanule eluohtlikud vigastused. Süüdistatav tegutses kaudse

tahtlusega. Kannatanu surm jäi saabumata vaid tänu õigel ajal osutatud arstiabile.

2. Viru Maakohtu 4. augusti 2023. a otsusega tunnistati süüdistatav süüdi KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2

järgi ja teda karistati 6-aastase vangistusega. Kohtu seisukohad on lühidalt järgmised.

3. Vaidlust pole selles, et 30. septembri 2022. a õhtul helistas süüdistatav Häirekeskusesse ja rääkis

kannatanu väidetavast laibast, mille peale läks politsei tema korterisse. Korteris lebas maas

noahaavadega eluohtlikus seisundis kannatanu. Ehkki süüdistatava väitel lõi kannatanut noaga

keegi teine, on tema süü siiski tõendatud. Ka ei loobunud süüdistatav vabatahtlikult tapmiskatsest.

4. Kannatanu ütlused on usaldusväärsed, sest need haakuvad teiste tõenditega ja miski ei osuta

valeütluste andmisele. Kannatanu sõnul tarvitasid nad süüdistatavaga kahekesi alkoholi, kedagi

teist korteris polnud. Vahepeal käis kannatanu süüdistatava pangakaardiga alkoholi juurde ostmas.

Mingi hetk puhkes nende vahel tüli, mille käigus lõi süüdistatav kannatanut kaks korda noaga.

Kannatanu ütlusi kinnitavad tunnistaja Igor Larionovi ütlused, sündmuskoha ja asitõendite

vaatlusprotokoll, DNA ekspertiisiakt ning süüdistatava pangakonto väljavõte. Kuna kannatanu

võis pärast noahoope edasi tegutseda minutite või koguni kümnete minutite vältel ning ta oli

joobes ja kaotas palju verd, ei pruugi tema ütlused toimunu kohta olla täpsed. Seetõttu ei muuda

kannatanu öeldu, et ta kaotas noalöökide peale meelemärkuse, tema ütlusi ebausaldusväärseks.

Kannatanu eluohtlike vigastuste ja joobega on selgitatav seegi, et ta vastas sündmuskohal eitavalt

küsimusele, kas teda lõi noaga süüdistatav. Pärast tervenemist osutab kannatanu järjekindlalt

süüdistatavale kui kuriteo toimepanijale.

5. Süüdistatava sõnul jäi ta ühel hetkel magama ning ärgates nägi kannatanu kohal relva kandvat

võõrast naist. Seda versiooni ei kinnita aga ükski teine tõend ja selles osas on süüdistatava ütlused

ebausaldusväärsed. Ta ei osanud selgitada, millistel asjaoludel naine korteris viibis. Samuti ei

osanud süüdistatav öelda, kas ta nägi seda naist päriselt või ainult unes. Vahetult pärast politsei

saabumist rääkis süüdistatav hoopis seda, et ta käis poes ja sellel ajal sattus kannatanu süüdistatava

korterisse. Kui süüdistatav helistas Häirekeskusesse, et teatada kannatanu arvatavast surnukehast,

kasutas ta enda tutvustamisel naiste nimesid ja ütles, et kannatanul on nii noa- kui ka kuulihaavad

ja et kannatanul on armuke. Süüdistatav oli teo toimepanemise ajal nii raskes joobes, et ei mäleta,

mis päriselt juhtus. Arvestades seda, et süüdistatav lõi kannatanut noaga jõuliselt kaks korda

rindkerre, kus on elutähtsad organid, möönis ta surma saabumise võimalust ja tegutses seega

kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 järgi.

6. Kuna süüdistatav oli Häirekeskusele helistades veendunud, et kannatanu on juba surnud, ja ta

soovis üksnes laiba minemaviimist, ei tahtnud süüdistatav kannatanule abi osutada ega surma ära

hoida. Seetõttu ei saa rääkida süüteokatsest loobumisest KarS § 40 mõistes.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Apellatsioonid

7. Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatav ja kaitsja.

8. Kaitsja taotleb süüdistatava õigeksmõistmist või kriminaalasja saatmist maakohtule uueks

arutamiseks. Kaitsja leiab, et süüdistatava süü pole tõendatud. Maakohus kohaldas valesti

materiaalõigust ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 järgi. Kohus

hindas kannatanu ütlusi ühekülgselt. Kuna kannatanu ei mäleta, kuidas ta korteris ringi liikus ja

verejäljed jättis, seab see kahtluse alla tema ütlused ka selle kohta, kes teda noaga lõi. Kannatanu

3(10)

joove oli kõigest keskmine, mistõttu ei saanud sellest tekkida mälukaotust. Arvestades sedagi, et

verekaotus tekib järk-järgult, pidanuks kannatanule jääma meelde vigastuste saamise hetk ja

sellele vahetult järgnenud liikumine korteris. Neid asjaolusid kannatanu aga ei mäletanud.

Seepärast pole kannatanu ütlused noahaavade tekkimise kohta usaldusväärsed. Kannatanu ei

teadnud täpselt, kas süüdistatav tekitas talle vigastused, vaid üksnes eeldas seda. Kannatanu

ütlused ei haaku ka sündmuskoha olustikuga osas, mis puudutab diivanil koos süüdistatavaga

istumist ja toas liikumist. Lisaks pole kannatanu ütlused kooskõlas politsei öelduga, et kannatanu

toibus kiirabis. Samuti on süüdistatava noarünnak ebausutav, sest tal on liikumisraskused.

Süüdistatav ei saa ilma abita iseseisvalt liikuda. Lisaks pidi joove aeglustama tema

tegutsemisvõimet. Süüdistatava kõne Häirekeskusele ei näita tema veendumust, kuidas kannatanu

surm saabus, vaid osutab pigem alkoholi liigtarvitamisega kaasnenud seisundile. Sellega saab

põhjendada sedagi, miks süüdistatav andis sündmuskohale saabunud politseile segaseid selgitusi.

Kuna süüdistatava korteri välisuks polnud lukustatud, võis korterisse siseneda keegi kolmas. Pole

välistatud, et selline võõras inimene ajas kannatanut noaga taga.

9. Süüdistatava apellatsioonis on kirjas, et ta ei pea õiglaseks kanda karistust selle eest, mida ta pole

teinud. Süüdistatava sõnul sai ta hiljuti vestlusest kannatanuga teada, et viimase elukaaslane peeti

2023. aastal kannatanu elukohas kinni relvast tulistamise tõttu. See on uus asjaolu, mida menetleja

peab kontrollima. Süüdistatav kinnitab, et tema pole kannatanut noaga rünnanud ja ta ei näinud

relvaga naist unes. Kannatanu on varem viibinud koos elukaaslasega süüdistatava korteris. Seega

teab see naine, kus süüdistatav elab. Süüdistatav ei tea naise välimust, sest ta seisis süüdistatava

korteri esikus, samas kui süüdistatav ise oli toas. Süüdistatava korterisse on lihtne pääseda, sest ta

ei lukusta korterit, kuna tal on liikumisprobleemist tingituna raske korteri välisukseni minna.

Vastus apellatsioonidele

10. Prokurör leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kannatanu ütluste

usaldusväärsuses pole alust kahelda, sest need kõlavad kokku teiste tõenditega. Samuti on

kannatanu kirjeldanud kogu menetluse vältel juhtunut ühtmoodi. Kannatanu ütlusi ei sea kahtluse

alla mõne üksikasja mittemäletamine. Kuna süüdistatav saab korteris iseseisvalt seintele toetudes

ringi liikuda, ei takista tema liikumisraskused tal tegutsemast. Süüdistatava versioon naise

viibimisest korteris on täiesti ebausaldusväärne, mida ei kinnita ükski teine tõend.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(a) Sissejuhatus

11. Kolleegium nõustub maakohtu antud hinnanguga tõenditele ning jagab seisukohta, et süüdistatav

pani toime talle süüks arvatud tapmiskatse. Apellatsioonidele vastates esitab ringkonnakohus aga

osa tõendite üksikasjalikuma analüüsi võrreldes vaidlustatud otsuses kirjapanduga. Väljaspool

kaebuste piire pälvib tähelepanu, et maakohus pole järginud deliktistruktuuri, mis kohtuotsuse

tühistamist samas ei tingi. Kolleegium peatub ka süüdistatava tapmistahtlusel, süüvõimel ja sellel,

et süüdistatav ei loobunud vabatahtlikult tapmiskatsest. Lisaks lahendab ringkonnakohus

KarS § 25 lg 6 järgi karistuse võimaliku kergendamise küsimuse. Kolleegium käsitleb esmalt

süüdistatava apellatsiooni väiteid (b) ja seejärel kaitsja argumente (c), väljub siis apellatsioonide

piirest (d), võtab eelneva kokku (e) ning lahendab riigi õigusabi tasu taotluse (f).

(b) Süüdistatava apellatsioon

12. Süüdistatav kordab apellatsioonis enda versiooni, et kannatanut lõi noaga püstolit kandev naine,

ent lisab, et see ründaja võis olla kannatanu elukaaslane, kuna väidetavalt peeti kannatanu

4(10)

elukaaslane 2023. aastal kinni seoses relvast tulistamisega, mis süüdistatava arvates kinnitab tema

sõnu. Kolleegium ei pea süüdistatava versiooni tõendatuks ega usutavaks, märkides järgmist.

13. Kaitseväidet, et keegi teine pani toime süüdistatavale süüks arvatud teo, pidanuks kaitsepool

aktiivselt tõendama, esitades tõendid niisuguse väite õigsuse kinnitamiseks või vähemalt luues

menetlejale reaalse võimaluse selle väite kontrollimiseks. Riigikohus on selgitanud, et selle

tegemata jätmisel pole põhjust kõneleda süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mis tuleks

tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKK 03.04.2020, 1-18-2232/179, p 67 koos viidetega ja

07.05.2009, 3-1-1-21-09, p 11.2). Lisaks ei tähenda kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 mõistes

seda, et olukorras, kus teised tõendid kaitseversiooni üldse ei toeta, tuleb kohtul võtta aluseks

süüdistatava jaoks soodsaim versioon. Kaitseversioon peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas

kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii pole, ei saa rääkida kõrvaldamata kahtlusest

KrMS § 7 lg 3 järgi (vt nt RKKK 27.06.2016, 3-1-1-49-16, p 21).

14. Süüdistatav ja kaitsja pole esitanud ühtki tõendit, mis süüdistatava versiooni usaldusväärselt

kinnitaks. Samuti ei leidu kriminaalasjas süüdistatava väidetule tõsiseltvõetavaid tõenduslikke

pidepunkte, sest ükski teine tõend (nt kannatanu ja tunnistajate ütlused, Häirekeskuse

helisalvestise ja politseiniku vormikaamera videosalvestise ning sündmuskoha vaatlusprotokollid

ja ekspertiisiaktid) peale süüdistatava sõnade millestki sellisest ei kõnele. Kuna kriminaalasja

materjalidest ei nähtu usaldusväärset teavet, mis osutaks kasvõi mingilegi võimalusele, et lisaks

süüdistatavale ja kannatanule viibis korteris kannatanu noaga löömise ajal veel keegi, jääb

süüdistatava öeldu paljasõnaliseks ja tema süüdiolekut ei kummuta.

15. Süüdistatava versiooni võimalikkust hinnates on oluline ka tema ütluste usaldusväärsuse küsimus.

Ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust

potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas need on järjepidevad

või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või

lahknevaid ütlusi (vt nt RKKK 28.01.2022, 1-20-9406/41, p 13 koos viitega).

16. Süüdistatav helistas 30. septembril 2022 kell 22.27 Häirekeskusele, tutvustades end kahe erineva

naisenimega, mida ta hiljem kohtus eitas (vt KrTo, tl 9 ja 10, kriminaaltoimikus on õiged

leheküljenumbrid lehe allpool, ning KoTo, tl 44). Süüdistatav rääkis laibast enda korteris ja tahtis,

et see minema viidaks, ning ütles, et maaslamajat võidi tulistada või pussitada (KrTo, tl 9).

Küsimusele, kes maas lebab, vastas süüdistatav, et „meesterahvas, umbes 45–50-aastane“ ning

kui temalt küsiti uuesti, kes maas lebab, ütles süüdistatav, et „[j]a kust mina peaks teadma“, kuigi

selleks oli selili pikali olnud kannatanu, kelle süüdistatav pidi ilmselgelt ära tundma, arvestades

nende pikaajalist tutvust (KrTo, tl 9 ja 10 ning KoTo, tl 42 pd). Tähelepanu väärib seegi, et

küsimuse peale, kuidas maaslamaja süüdistatava korterisse sattus, kostis süüdistatav arusaamatult,

et tal (ehk maaslamajal) oli korteris armuke (KrTo, tl 10). Samuti on kõnekas, et süüdistatav ei

rääkinud Häirekeskusele väidetavast korteris viibinud relvaga naisest.

17. Iseäranis vastuoluline ja ebausutav on aga süüdistatava öeldu korterisse saabunud politseile

(vt KrTo, tl 10–15). Ta ütles muu hulgas seda, et pole juba kaks ööpäeva kodus olnud. Lisaks ei

avaldanud süüdistatav politseile kohe kannatanu nime, kuid korduva küsimise peale seda siiski

tegi. Süüdistatav sõnas sedagi, et ta käis poes ja sellel ajal tuli kannatanu tema korterisse, poest

tagasi tulles nägi süüdistatav maas lamavat verist kannatanut. Mõni hetk hiljem kõneles

süüdistatav hoopis sellest, kuidas kannatanu oli siiski juba enne süüdistatava poodi minekut

korteris. Maakohtus märkis süüdistatav aga, et poes käis kannatanu. Seda, miks ta ütles

sündmuskohal politseile, et käis ise poes, ei osanud süüdistatav selgitada (vt KoTo, tl 43 ja 44).

Samuti muutusid süüdistatava politseile antud selgitused mitu korda osas, mis puudutab

kannatanuga alkoholi tarvitamist. Kõigepealt väitis süüdistatav, et ta pole kannatanuga koos

5(10)

alkoholi joonud, seejärel aga, et nad tarvitasid kannatanuga alkoholi kolm päeva tagasi, ning

lõpuks, et süüdistatav ja kannatanu jõid alkoholi koos samal päeval. Ühel hetkel hakkas

süüdistatav politseile rääkima, kuidas tema korterist väljus vahetult enne seda, kui ta sinna poest

tagasi jõudis, tumedamate juustega punapäine naine haavlipüssiga.

18. Maakohtus väitis süüdistatav hoopis seda, et tarbis kannatanuga alkoholi ja jäi diivanil magama

ning kui süüdistatav ärkas, nägi ta kannatanu peal valget pearätikut kandvat püstoliga naist (KoTo,

tl 43 pd ja 44 pd). Süüdistatav esitas kohtule õigupoolest ka versiooni, kuidas Häirekeskusele ei

helistanud mitte tema, vaid tunnistaja I.L. süüdistatava telefoninumbrilt, mis pani süüdistatavat

arvama, et tunnistaja võis viibida korteris (KoTo, tl 44). Sellele ei osuta aga miski. Nii süüdistatava

kui ka kannatanu sõnul olid nad korteris kahekesi (KoTo, tl 28, 43 ja 44). I.L. ütles maakohtus,

et ta ei viibinud süüdistatava korteris ega saanud ka süüdistatava telefoniga Häirekeskusele

helistada (KoTo, tl 35 pd ja 37). Tunnistaja räägitu on ühetaoline ega jäta muljet öeldu võimalikust

väljamõtlemisest.

19. Väärib märkimist, et I.L. i sõnul helistas süüdistatav pärast juhtunut talle ja sõnas, et „tundub ma

pussitasin Vasily surnuks“ (KoTo, tl 35 pd). Kaitsja arvates ütles süüdistatav tunnistajale midagi

sellist seepärast, et ta ei tea, mis juhtus. Kolleegium sellega ei nõustu, sest süüdistatav rääkis juba

vahetult teo järel politseile, et nägi väidetavat naist relvaga, keda pidas kannatanule vigastuste

tekitajaks. Seda silmas pidades on kõnekas, et ta ei rääkinud sellest enam I.L. ile, vaid seostas

iseennast kannatanu ründega.

20. Seega on süüdistatav andnud erineval ajal segaseid, ilmselgelt vasturääkivaid ja ebausutavaid

selgitusi korteris juhtunu kohta. See kahandab oluliselt tema ütluste usaldusväärsust ja seab juba

iseenesest kahtluse alla versiooni relva kandnud ja kannatanut noaga löönud naisest korteris.

21. Oluline on pöörata tähelepanu ka süüdistatava versiooni elulisele usutavusele. Teisiti öeldes

sellele, milline on kõnealuse versiooni paikapidavuse üldine tõenäosus (vt lähemalt

RKKK 22.02.2016, 3-1-1-109-15, p-d 109–113). Kolleegium ei pea usutavaks, et süüdistatava

korterisse tuli ilma nähtava põhjuseta keegi tulirelva kandev naine, kes ründas miskipärast ainult

kannatanut ja tegi seda isegi mitte tal väidetavalt kaasas olnud tulirelvaga, vaid hoopis noaga, ning

istus seejärel kannatanu peale ja jooksis minema, kui süüdistatav ärkas. Sellise võimaluse

olemasolu on juhtunu asjaolusid silmas pidades sisuliselt olematu. Kahtlusi süüdistatava

versioonis süvendab tõsiasi, et sündmuskohal polnud kellegi kolmanda tegutsemise kohta

mingeidki jälgi, rääkimata sellest, et ka miski muu ei osuta sellise inimese kohalolule korteris.

22. Hinnangut süüdistatava ütluste usaldusväärsusele mõjutab samuti tema seisund teo

toimepanemise ajal (vt ka RKKK 28.01.2022, 1-20-9406/41, p 13). Kolleegiumi hinnangul on

võimalik, et süüdistatav ei mäleta osaliselt juhtunut või tema mälupilt toimunust on eksitav.

Sellele osutavad süüdistatava pikaajalise alkoholi liigtarvitamise mõju, joobeaste teo ajal ja sellest

tingitud erinevad ja vasturääkivad selgitused vahetult teo järel. Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise

ekspertiisiakti järgi on süüdistatav alkoholi pikaajaline kuritarvitaja, mille tõttu on tal alkohoolsed

palimpsestid ehk mälulüngad (vt KrTo, tl 74). Kui politsei saabus süüdistatava korterisse, oli ta

raskes alkoholijoobes, rääkis seosetult, andis väga erinevaid selgitusi ning temast oli raske aru

saada (KrTo, tl 10 jj). Ka süüdistatava kõne Häirekeskusele kinnitab, et tema võime toimuvat

hinnata oli pärsitud (KrTo, tl 9–10). Isegi kaitsja apellatsioonis on kirjas, et süüdistatav võis seda

kõne tehes ja hiljem politseile selgitusi jagades olla joobest põhjustatud deliiriumis. Kusjuures

maakohtus ütlusi andes polnud süüdistatav sugugi veendunud, kas ta nägi relvaga naist päriselt

või siiski ainult unes (KoTo, tl 44 pd).

6(10)

23. Ka juhul, kui peaks olema tuvastatud süüdistatava apellatsioonis märgitu, et kannatanu

elukaaslane peeti süüdistatava kirjeldatud asjaoludel kinni, ei tõendaks see ikka seda, et

kannatanule tekitas eluohtlikud tervisekahjustused keegi teine peale süüdistatava. Selliseid

usaldusväärseid tõendeid kriminaalasjas ei ole ja kaitsepool pole ka teinud midagi selleks, et

niisuguseid tõendeid kohtule esitada või luua tõsiseltvõetav võimalus süüdistatava versiooni

kontrollimiseks.

24. Kokkuvõttes on süüdistatava versioon paljasõnaline ega ole usutav. Seetõttu ei tingi tema

apellatsioon vaidlustatud otsuse muutmist.

(c) Kaitsja apellatsioon

25. Maakohtu otsuse tühistamist ei too kaasa ka kaitsja apellatsioon. Kaitsja põhiväide on see, et

kannatanu ütlused pole usaldusväärsed osas, mis puudutab seda, et just süüdistatav lõi teda noaga.

Lisaks tugineb kaitsja süüdistatava versioonile. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et

tõendid nende kogumis kõnelevad siiski prokuratuuri versiooni kasuks. Süüdistatava enda

versiooni on kolleegium juba süüdistatava apellatsioonile vastates ümber lükanud ja seda

puudutavaid seisukohti järgnevalt enam korratud ei ole.

26. On selge, et süüdistatav ja kannatanu pole andnud täit ülevaadet juhtunust ega ammendavaid

vastuseid kõikidele küsimustele. Kannatanu ütlused on kohati ebalevad ja osa üksikasju oli tal

ununenud (vt KoTo, tl 27 jj), mida võib samas mõista, pidades silmas toimunust möödunud

küllaltki pikka aega. Lisaks leiab kolleegium erinevalt kaitsjast, et kannatanu tajule juhtunu järel

võisid mõju avaldada noalöökidest tekitatud vigastused ja alkoholijoove, mis mõjutas omakorda

tema mälupilti. Seda kinnitab kohtuarstliku ekspertiisi aktis kajastuv asjaolu, et kannatanu oli

haiglasse toimetades desorienteeritud ja vastas küsimustele segaselt (KrTo, tl 62).

27. Kolleegium on sõltumata mõningatest puudujääkidest kannatanu ütlustes seisukohal, et tema

ütluste usaldusväärsuses ei teki kahtlust. Kannatanu on üldjoontes andnud ühetaolisi ja usutavaid

ütlusi, suutes enamjaolt isegi üksikasjadesse laskuda. Miski tema ütlustest ei kõnele sellest, et ta

võis midagi räägitust välja mõelda. Asjaolud, mis kannatanule ei meenunud, olid pigem

väheolulised ja puudutasid nii teole eelnenut kui ka teo toimepanemist. Kolleegium möönab, et

kannatanu vastas selle peale, kui temalt küsiti, mille põhjal ta arvab, et just süüdistatav lõi teda

noaga, mõneti ebakindlalt, et „[k]olmandat ei olnud, seal me olime kahekesi. Kas ma võin ise

endale lüüa siis, kas südamesse või mujale?“ (KoTo, tl 28). See aga ei väära seda, et kannatanu

rääkis ristküsitlusel ühtmoodi ja uskumisväärselt süüdistatavaga tüli tekkimisest ning sellele

järgnenud ootamatutest ja järskudest noahoopidest (KoTo, tl 27 pd kuni 29 pd). Samuti pole

kannatanu märgitud vastus midagi sellist, mis seaks tingimata kahtluse alla, kas ikka süüdistatav

ründas teda. Kolleegium möönab, et kannatanu sõnul kukkus ta kohe pärast noahoope

meelemärkusetult maha, mis on küsitav, kuna kohtuarstliku ekspertiisi akti järgi võis kannatanu

pärast noalööke veel mõnda aega tegutseda (KrTo, tl 63) ja sündmuskohalt leiti korteri erinevatest

kohtadest veremäärdumist (KrTo, tl 18 ja 19). Ent seegi ei sea iseenesest küsimärgi alla kannatanu

ütluste tõesust ülejäänud osas.

28. Apellatsioonis on viidatud, et kannatanu veres tuvastati kõigest 0,91 mg/g alkoholisisaldus

(vt ka KrTo, tl 62), mis kaitsja väitel ei tekita mälulünki. Kolleegium märgib sellele vastuseks, et

kannatanu alkoholi tarbimisest kuni selle sisalduse mõõtmiseni verest möödus veidi aega. Lisaks

on nii kannatanu kui ka süüdistatav sõnanud, et nad tarbisid mitu päeva kanget alkoholi ja jõid

enne noahoope umbes kaks pudelit viina kahe peale võrdsetes osades (KoTo, tl 28 pd, 42 pd).

Häirekeskuse

helisalvestise

ja

patrullpolitseiniku

vormikaamera

videosalvestise

vaatlusprotokollidest nähtub süüdistatava märkimisväärne joove. Võttes arvesse, et nii süüdistatav

7(10)

kui ka kannatanu jõid alkoholi palju ja võrreldavas koguses, võib väita, et ka kannatanu oli teo

toimepanemise ajal süüdistatavaga võrdväärses joobes. Seetõttu leiab kolleegium erinevalt

kaitsjast, et kannatanul oli sellel ajal, kui süüdistatav teda noaga lõi, arvestatav joove. Samuti on

tõendamata kaitsja seisukohad, milline oli kannatanu verekaotus ja kuivõrd võis see mõjutada

tema mälupilti. Kuna hinnang kannatanu verekaotuse ulatusele ja mõjule pole midagi sellist, mida

saaks lugeda üldtuntud asjaoluks KrMS § 60 lg 3 alusel, vaid see nõuab eriteadmisi, jätab

kolleegium kaitsja need väited edasise tähelepanuta.

29. Kolleegium osutab süüdistatava ja kannatanu ütlusi kõrvutades üksikasjades veel järgnevale.

Nende ütlused (vt KoTo, tl 26 pd kuni 29 pd ning 41 pd kuni 44 pd) haakuvad selles, et nad

tunnevad üksteist 20–30 aastat. Vahepeal on olnud konflikte, kuid mitte midagi tõsist, ehkki

kannatanu sõnul võib süüdistatav muutuda mõnikord agressiivseks ja haarata seepeale isegi noast

kinni (vt viimase asjaolu kohta KoTo, tl 28). Kannatanu tuli mõni päev enne juhtunut

süüdistatavale külla, et koos alkoholi tarbida. 30. septembril 2022 käis kannatanu poes alkoholi

juurde ostmas, kasutades selleks süüdistatava pangakaarti. Süüdistatava sõnul ei saanud ta ise poes

käia, sest tal olid liikumisraskused, korteris liikus süüdistatav ainult seina najale toetudes.

Süüdistatava raskusi iseseisval liikumisel kinnitas ka tunnistaja I.L. (KoTo, tl 36 ja 36 pd), kelle

väitel on ta aidanud süüdistataval poodi minna ja viimane liigub väljas ringi kepiga. Süüdistatav

ja kannatanu rääkisid sellestki, et kui kannatanu oli poest tagasi korterisse saabunud, jätkasid nad

koos alkoholi tarvitamist, kokku umbes üks liiter viina võrdsetes osades. Süüdistatav ja kannatanu

istusid elutoas diivanil kõrvuti, süüdistatav kannatanu paremal käel (KoTo, tl 27 pd ja 43). Peale

nende kahe kedagi teist korteris ei viibinud. Süüdistatava ja kannatanu vahe diivanil oli umbes

pool meetrit (KoTo, tl 28 pd). Diivani ees diivanilaual oli heledama käepidemega kokkupandav

taskunuga ning diivani kõrval maas asetsesid alkoholipudelid. Kokkuvõttes võib öelda, et

süüdistatava ja kannatanu kohtus antud ütlused haakuvad suuresti kuni vahetult kuriteo

toimepanemisele eelnenud hetkele.

30. Alates sellest, kes ja millistel asjaoludel lõi kannatanut noaga, süüdistatava ja kannatanu ütlused

lahknevad. Kannatanu sõnul lõi teda noaga just süüdistatav, tehes seda järsult ja ootamatult siis,

kui ta istus süüdistatavaga koos elutoas diivanil kõrvuti, kuna neil tekkis tüli. Selleks ajaks oli

alkohol väidetavalt otsas. Kannatanu ei jõudnud noahoopide peale midagi teha, vaid ta kaotas

väidetavalt meelemärkuse ja kukkus maha (KoTo, tl 27 pd kuni 28 pd). Süüdistatava öeldu

kohaselt roomas kannatanu pärast alkoholi tarvitamist voodisse magama, tema ise jäi aga diivanil

magama. Üles ärgates nägi ta, kuidas kannatanu lebas põrandal ja tema peal oli püstoliga naine.

Seejärel naine väidetavalt ehmus ja jooksis minema (KoTo, tl 43 ja 43 pd).

31. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et diivani paremal pool seljatoel ja istmekohal paistab

silmnähtav veremäärdumine (KrTo, tl 34, foto nr 24). See langeb kokku kannatanu sõnadega, kus

ta diivanil istus, kui süüdistatav teda ründas. Süüdistatava öeldust aga ei selgu, kuidas said

verepritsmed diivani sellele osale, kus enne istus kannatanu. Süüdistatava sõnad, et ta jäi diivanil

magama nii, et tema pea asus verejälgede kohas ehk seal, kus varem istus kannatanu, pole

tõenäoline (KoTo, tl 44 pd). Kuigi süüdistatava riietelt ja kehalt verejälgi ei leitud, ei välista see

iseenesest kannatanu noaga löömist.

32. Lisaks on nii süüdistatav kui ka kannatanu märkinud, et käepidemega kokkupandav nuga, millega

süüdistatav kannatanu väitel teda lõi, oli teleka ees asuval diivanilaual diivani läheduses (KoTo,

tl 27 pd ja, 43 pd). Sündmuskoha vaatlusprotokolliga on tuvastatud, et see nuga leiti diivani juurest

(KrTo, tl 20). DNA ekspertiisiakti järgi leiti sellelt noalt kannatanu DNA-d, süüdistatava DNA-d

noa käepidemelt võetud segaproovist ei saanud aga kindlalt välistada (KrTo, tl 54). Asitõendi

vaatlusprotokollist (KrTo, tl 41 ja 42 ning tl 47–49) ja kohtuarstliku ekspertiisi aktist (KrTo, tl 62)

nähtub, et noatera ja kannatanu haavakanali (aga ka kannatanul seljas olnud alussärgil oleva

8(10)

kangakahjustuse) mõõtmed on sarnased. Eelneva põhjal saab väita, et kannatanule tekitati

vigastused just kõnealuse enne juhtunut diivanilaual asetsenud noaga, mis oli süüdistatava

haardeulatuses, rääkides samuti selle kasuks, et just süüdistatav lõi kannatanut noaga.

33. Kolleegium leiab erinevalt kaitsjast ja nõustudes prokuröriga, et süüdistatava terviseseisund ei

takistanud tal tegemast noalööke. Süüdistataval on raskendatud jalgadel liikumine, aga mitte käte

liigutamine. Kannatanu istus noaga löömise hetkel süüdistava kõrval diivanil temast kõigest pool

meetrit eemale, mis võimaldas kannatanut ilmselt hõlpsasti noaga lüüa. Süüdistatav oli küll

joobes, ent tema joove polnud siiski selline, mis välistanuks suutlikkuse teha kannatanu suunal

noalööke (vt ka KrTo, tl 10 jj). Seega oli süüdistatav põhimõtteliselt võimeline kannatanut diivanil

temaga kõrvuti istudes noaga ründama.

34. Kokkuvõttes veenab olemasolev tõendikogum selles, et kannatanut lõi noaga väljaspool

mõistlikku kahtlust süüdistatav. Lisaks pole kriminaalasjas usaldusväärseid tõendeid, mis

võimaldaksid väita või vähemasti kergitaksid esile tõsiseltvõetava kahtluse, et seda võis teha keegi

teine. Kannatanu ütlusi saab pidada usaldusväärseks ja need on kooskõlas tõendikogumiga.

Seevastu süüdistatava ütlustes on ebakõlad ja neis on põhjust kahelda ning tema versioon relvaga

naisest on paljasõnaline ega ole usutav. Seepärast jääb ka kaitsja apellatsioon tagajärjetuks.

(d) Väljaspool apellatsioonide piire

Deliktistruktuuri mittejärgimine

35. Maakohus lahendas süüküsimuse metoodiliselt valesti. Esiteks seisnes see selles, et kohus alustas

tapmiskatse koosseisu (KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2) tuvastamist ekslikult objektiivsest koosseisust.

Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse subjektiivsest küljest (vt nt RKKK 09.02.2017, 3-

1-1-111-16, p 8). Süüdistatava tegu piirdus kuriteokatsega, sest tapmiskoosseisu (KarS § 113 lg 1)

objektiivsesse külge kuuluv koosseisupärane tagajärg ehk kannatanu surm ei saabunud. Seega

tulnuks maakohtul tuvastada kõigepealt süüdistatava tapmistahtlus. Seejärel saanuks kohus

kindlaks teha, kas süüdistatav alustas vahetult talle süüks arvatud teo toimepanemist KarS § 25

lg 2 mõistes. Alustanud objektiivsest koosseisust, järeldas maakohus, et „[s]eega KarS § 113

ettenähtud kuriteo objektiivse külje olemasolu Y.Mikhalevi tegevuses on tõendamist leidnud“.

See on aga eksitav, kuna kannatanu surma kui KarS § 113 lg 1 koosseisupärast tagajärge ei

saabunud ja seega tapmiskoosseisu objektiivne külg tegelikult täidetud ei ole, mis nähtub üheselt

ka vaidlustatud otsusest.

36. Teiseks lahendas maakohus ekslikult süüteokatsest loobumise küsimuse enne, kui oli kindlaks

teinud

koosseisupärasuse

ja

õigusvastasuse.

KarS § 2 lg 2

järgi

karistatakse

isikut

koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Seda nimetatakse ka kolmeastmeliseks

deliktistruktuuriks, mis seab süüküsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõudmised

(vt RKKK 08.05.2019, 4-18-3732/22, p 10). Karistatava teo olemasolu või puudumise

kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust (KarS § 12), tuvastades katseteo korral süüteo

subjektiivse ja objektiivse koosseisu. Seejärel saab asuda kontrollima õigusvastasust

(KarS § 27 jj) ning alles siis, kui on kindlaks tehtud nii koosseisupärasus kui ka õigusvastasus, on

võimalik hinnata süüd (KarS § 32 jj), sh süüd välistava asjaoluna süüteokatsest loobumist

(KarS § 40 jj). Seega ei talitanud maakohus korrektselt, kui peatus süüteokatsest loobumisel juba

pärast tapmiskoosseisu objektiivse koosseisu kontrollimist, ilma süüdistatava tapmistahtlust ja

talle süüks arvatud teo õigusvastasust enne kindlaks tegemata.

37. Märgitud vead ei too siiski kaasa maakohtu otsuse tühistamist, sest need ei mõjuta süüdistatava

süüditunnistamist puudutavaid sisulisi seisukohti.

9(10)

Tahtlus

38. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et süüdistatav tegutses kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4

mõistes. Süüdistatav pidas võimalikuks ja möönis, et ta tekitab kannatanut noaga arvestatava

jõuga järsult kaks korda rindkerre lüües surmaga lõppevad vigastused ja võib sellega kannatanu

surma põhjustada. Võttes arvesse süüdistatava teo ohtlikkust, sh teo toimepanemise vahendina

noa kasutamist, kahe noalöögi tegemist ja löögikohta rindkerel ning kannatanu vigastuste

iseloomu, vallandas süüdistatav sellise põhjusliku ahela, mille kulgu ja võimaliku tagajärje

saabumist ta ei kontrollinud. Samuti ei näita süüdistatava käitumine pärast tegu, et ta oleks

proovinud kannatanut aidata. Kriminaalasja materjalide põhjal pole tuvastatav, et süüdistatav

osutanuks kannatanule abi. Ta helistas küll Häirekeskusele, aga mitte selleks, et kannatanule abi

kutsuda, kuna ta pidas kannatanut juba surnuks ja soovis pelgalt arvatava laiba äraviimist (vt

KrTo, tl 9 ja 10). Nende asjaolude põhjal võib öelda, et süüdistatav nägi ette kannatanu rindkere

pihta kahe jõulise noahoobi tegemisel võimaliku tagajärjena kannatanu surma, ja kiitis selle

sisimas heaks. See kõneleb kaudsest tahtlusest (vt ka RKKK 23.11.2016, 3-1-1-76-16, p 17).

Süü

39. Vaatamata sellele, et süüdistataval on pikaajaline alkoholisõltuvus ja see on põhjustanud talle

mälulüngad ning ta oli ka teo toimepanemise ajal väga purjus, ei teki kriminaalasja materjalide

põhjal siiski kahtlust tema süüdivuses KarS § 34 järgi. Samuti ei osuta miski võimalikule piiratud

süüdivusele KarS § 35 tähenduses. Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis on kirjas,

et süüdistataval polnud teo ajal alkoholisõltuvusele iseloomulikke psüühikahäireid ning ta sai enda

käitumisest aru ja juhtis seda (KrTo, tl 74). Pealegi ei välista tahtlikult põhjustatud joobeseisund

KarS § 36 kohaselt süüd.

40. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tapmiskatsest vabatahtlik loobumine kui süüd välistav

asjaolu praegu kõne alla ei tule. Löönud kannatanut kaks korda rindkerre, mis päädis sellega, et

kannatanu kukkus millalgi verekaotusest meelemärkusetult maha, oli süüdistatav teinud kõik

endast oleneva, et kannatanu tapmine vastavalt enda ettekujutusele lõpule viia. See osutab

lõpetatud kuriteokatsele KarS § 42 lg 2 mõistes. Vaidlustatud otsuses on aga viidatud lõpetamata

süüteokatsest rääkivale KarS § 41 lg-le 2. Samas pole maakohus peale selle sätte tsiteerimise

midagi enamat süüteokatse liigi kohta käsilolevas asjas öelnud. Kolleegium jätab seetõttu viite

lõpetamata süüteokatse sättele tähelepanuta.

41. Lõpetatud süüteokatsest loobumine eeldab KarS § 42 lg 1 ls 1 järgi süüteo tagajärje ärahoidmist

(vt RKKK 12.03.2021, 1-17-11182/234, p-d 23 ja 24). Süüdistatava kõne Häirekeskusele tingis

objektiivselt selle, et kohale tuli politsei, kes kutsus kiirabi ja seepärast sai kannatanu õigeaegset

arstiabi, mis hoidis ära tema surma (vt KrTo, tl 10 jj). Süüteokatsest loobumine peab aga olema

ka vabatahtlik. KarS § 40 lg 3 sätestab, et isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest, kui vastavalt

tema ettekujutusele teost võib teo tagajärg veel saabuda, kuid ta otsustab loobuda ilma tema tahtest

sõltumatute asjaolude sunnita. Süüdistatav arvas Häirekeskusele helistades, et kannatanu on juba

surnud. Ta ei helistanud sinna kannatanule abi kutsumiseks, vaid soovis kõigest arvatava

surnukeha minema toimetamist (KrTo, tl 10). Seega ei kujutanud süüdistatav ette, et kannatanu

surm võib veel saabuda, kuna see tagajärg oli süüdistatava arvates juba realiseerunud, mis välistab

KarS § 40 lg-st 3 tulenevalt katsest vabatahtliku loobumise.

Karistuse võimalik kergendamine

42. Maakohus karistas süüdistatavat 6-aastase ehk KarS § 113 lg-s 1 sätestatud karistuse alammäärale

vastava vangistusega. Kuna süüdistatava tegu piirdus kuriteokatsega, pidanuks kohus kaaluma

10(10)

karistuse võimalikku kergendamist KarS § 25 lg 6 ja § 60 alusel (vt RKKK 20.10.2016, 3-1-1-70-

16, p 13), ent seda vaidlustatud otsusest ei nähtu. Kolleegium saab selle puudujäägi ise kõrvaldada.

43. Süüdistatava teos pole selliseid asjaolusid, mis tingiksid karistuse kergendamise KarS § 25 lg 6

järgi. Katseteo eest karistuse kergendamist otsustades on oluline eeskätt a) tahtluse intensiivsus

(kas kuriteo toimepanek on põhjalikult planeeritud ja ette valmistatud); b) kas ja millises ulatuses

rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk toimepanija silmas peetud ja soovitud tagajärje

saavutamise lähedus; c) kuriteo tehiolud, sh katsega piirdunud teo üldine ohtlikkus; d) põhjused,

miks ei päädinud tegu toimepanija soovitud tagajärjega, kas selleks oli ebaõnnestumine

(nt möödatulistamine) või kolmandate isikute ootamatu sekkumine (nt õigeaegne arstiabi

osutamine). (Vt RKKK 20.10.2016, 3-1-1-70-16, p 14.) Kuigi süüdistatava noalöögid olid ilmselt

planeerimata, põhjustas ta nendega kannatanule eluohtlikud vigastused. Kannatanu surm jäi

saabumata vaid tänu õigeaegsele arstiabile ja seda olukorras, kus süüdistatav ise arvas

Häirekeskusele kannatanust teatades, et ta on juba surnud. Niisiis tegi süüdistatav kõik endast

oleneva, et kannatanu surm saabuks, lisaks tingis tema tegu lausa raske tervisekahjustuse ning

kannatanu surm ei saabunud üksnes põhjusel, mis ei allunud süüdistatava kontrollile. Neil

põhjustel ei pea kolleegium karistuse kergendamist põhjendatuks.

(e) Kokkuvõte

44. Eeltoodu põhjal ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru

Maakohtu 4. augusti 2023. a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

(f) Menetluskulu

45. Kaitsja esitas ringkonnakohtule 7. jaanuaril 2024 taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks kokku

390,40 € ulatuses, sh 22%-line käibemaks 70,40 €. Taotluse järgi kulus kaitsjal apellatsiooniteate

koostamiseks ja esitamiseks, kaitsealusega vestluseks, maakohtu otsusega tutvumiseks ning

apellatsiooni koostamiseks ja esitamiseks kokku 264 minutit. Kolleegium võtab kaitsjatasu

kindlaks määrates aluseks KrMS § 175 lg 1 p 4, riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3, 22 lg 7, § 23 lg 1

ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-d 6 ja 10, § 3 ning § 6 lg 3. Ehkki kaitsja

argumendid ei tingi vaidlustatud otsuse muutmist, ei saa neid samas pidada ilmselgelt kohatuteks

ja kaitsja toimingutele kulunud aega ülemäära pikaks. Seetõttu rahuldab kolleegium taotluse täies

ulatuses. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 märgitud lahendi, jääb

apellatsioonimenetluse kulu 390,40 € KrMS § 185 lg 2 alusel Y. Mikhalevi kanda.

46. Kolleegium selgitab, et kui süüdistatav ei tasu 390,40 € ühe kuu jooksul alates käesoleva otsuse

jõustumisest makseinfo lehel märgitud arvelduskontole, saadetakse kohtuotsuse ärakiri

KrMS § 423 ja § 417 lg 2 alusel kümne päeva jooksul selle saamisest arvates kohtutäiturile

sissenõudmiseks.

Mario Truu

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)