2-22-1795/50 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-1795

Tsiviilasi

Liudmila Nikolaiuki hagi Alla Kooli vastu annaku

täitmise nõudes

Tsiviilasja

hind

apellatsioonikohtus

12 500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 10. veebruari 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Alla Kooli apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant

(kostja)

Alla

Kool

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Karin

Ploom

Vastustaja (hageja) Liudmila Koroljova (Nikolaiuk)

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

esindaja

vandeadvokaadi abi Irina Gromtsev

RESOLUTSIOON

1. Jätta Alla Kooli apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 10. veebruari 2023. a otsus muutmata.

3. Jätta rahuldamata Alla Kooli taotlus nõuda välja Rahvusarhiivilt XXXXXXXXXXX

linn

(kinnistusraamatusse

kantud

registriosa

nr

XXXXXX)

korteriomandi

müügitehingud perioodil 1. jaanuarist 1995-31. detsembrini 1997.

4. Jätta rahuldamata Alla Kooli taotlus võtta tsiviilasja materjalide juurde Svetlana

Rumjantseva kirjalik kinnituskiri koos tõlkega; XXXXX tn korteriomandi ostu-

müügileping 21. detsembrist 1997; AS Coop Pank tõend Alla Kooli ülekannetest perioodil

2006-2010 ja 2012-2014; Tauri Küngase kinnituskiri ja registriväljavõte; 1996. a foto.

Lugeda need Alla Koolile tagastatuks.

5. Jätta rahuldamata Alla Kooli taotlus võtta tsiviilasja materjalide juurde Irene

Kaljapulga kinnitus, Arvo Kaljapulga kinnitus, Mareta Sagdajeva kinnitus, Alexander

Nikolayuk passiandmed ja fotod suvilast. Lugeda need Alla Koolile tagastatuks.

6. Jätta rahuldamata Liudmila Nikolaiuki taotlus võtta asja materjalide juurde 3 fotot,

ning Anna Keuk-Oglõ kinnitus. Lugeda need Liudmila Nikolaiukile tagastatuks.

7. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Alla Kooli kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast

tsiviilasjas tehtud lõpplahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Liudmila Nikolaiuk (hageja) esitas 2. veebruaril 2022 Viru Maakohtule hagi Alla Kooli

(kostja) vastu, milles palus maakohtul kohustada kostjat täitma annak ja andma tahteavaldus

asjaõiguslepingu

sõlmimiseks

ning

nõusolek

Tartu

Maakohtu

Kinnistusosakonna

kinnistusregistriossa nr XXXXXXX kantud kinnistu kinnistusraamatu teise jao omanikukande

kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kinnistu asukohaga XXXXXXXXX

omanikuks kantakse hageja ning asendada kostja tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks

ning kinnistusregistriosas nr XXXXXXX omanikukande kustutamiseks ja uue omanikukande

tegemiseks kohtulahendiga. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja 3. veebruaril 2019 surnud Galina Koroleva

(pärandaja) pärijad. 4. juulil 2019 tõestas Jõhvi notar Ülle Mesi pärimistunnistuse nr 1278, mille

kohaselt on pärandaja pärijateks 1/2 suuruses mõttelises osas hageja ja 1/2 suuruses mõttelises

osas kostja.

Pärandaja tegi 15. jaanuaril 2002 testamendi nr 342/2002 (tõestanud Jõhvi notar Anne Kivendi),

mille 3. punktis on ta määranud korraldusena surma korraks järgmist: Nimetan minule

kuuluvate ehitiste, vallasasjana või kinnistuna, asukohaga XXXXXXXXX, pärijaks oma

ülalnimetatud tütre Lioudmila Nikolaiouki. Seega on pärandaja testamendiga pärandanud

pärandajale

kuulunud

kinnistu

asukohaga

XXXXXXXXXXXXXXX

hagejale.

Testamenditäitjat pole pärandaja määranud.

Hageja on seisukohal, et pärandaja korraldus on käsitatav annakuna PärS § 56 lg 1 mõttes ning

hageja on annakusaaja. 11. juulil 2019 tõestas Jõhvi notar Ülle Mesi annakusaaja tunnistuse,

mille kohaselt on annakusaajaks hageja. Pärandaja ei ole testamendiga määranud annakutäitjat,

seega on annakutäitjateks pärijad. Hagejale ja kostjale kuuluv pärandvara ei ole jagatud,

mistõttu on pärijad pärandvara ühisomanikud.

Hageja on pidanud kostjaga läbirääkimisi kinnistu omandi ja kinnistul olevate vallasasjade

üleandmiseks, kuid tulemusteta. Kostja esitas hagejale nõude maksta kostjale kompensatsiooni

ning vormistada kinnistu poolte kaasomandisse.

Hageja hinnangul tuleb pärandaja korraldust tõlgendada nii, et lisaks seadusjärgsele pärandvara

osale jättis pärandaja hagejale ka suvila, nimetades testamendis hageja suvila ainsaks pärijaks.

Pärandaja soovis soodustada oma tütart ja pärandas hagejale annakuna kinnisasja, suvila, seal

asuvaid vallasasju või muud pärandaja vallasvara tuleb jagada seadusjärgse pärimise reeglite

alusel.

Kohtuistungil ärakuulatud hagejapoolsete tunnistajate ütlustega on tõendatud, et pärandaja soov

oli jätta suvila hagejale ilma tingimusteta. Pärandaja arusaama kohaselt oli kostja saanud talle

ettenähtud osa pärandist enne 15. jaanuari 2002. a testamendi tegemist. Kostja sai korteri,

garaaži ja sõiduauto. 2000. aastatel olid nii garaaž kui ka auto vajalik ja väärtuslik vara ja võib

öelda, et suvila oli hinna poolest võrdsustatav garaaži ja sõiduautoga.

On väheusutav ja tõendamata kostja väide, et ema rääkis talle 2002. aastal oma soovist jätta

suvila hagejale, kuna hageja vajab maatükki, et kergendada endale viisa saamist.

Hageja ei vaidlusta, et kostja perekond osales maja ehitamises, nii nagu ka hageja perekond.

Kuna aga testamendis on märgitud vaid üks ese – suvila, ja puuduvad teised korraldused tema

surma puhul, siis tuleb testamendis sisalduvat korraldust tõlgendada kui annakut.

Hagejapoolsete tunnistajate ütlustega on kooskõlas hageja tõendid, et kostja oli enne testamendi

tegemist saanud vanematelt raha korteri aadressil XXXXXXX linn müügist, vanemate garaaži

ja kostja perekonna kasutusse vanemate sõiduauto VAZ 21063.

Hageja leiab, et tunnistajate ütlustega on tõendatud, et vara, mida sai endale kostja, on

samaväärne, kui hagejale kingitud korter ja pärandatud suvila.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja leiab, et testaatori korraldus ei ole annak vaid jagamiskorraldus. Tegemist on

seadusjärgse pärimiskorraga ning 4. juuli 2019. a pärimistunnistus on õige osas, millega on

märgitud, et pärandaja pärijateks on ½ osas hageja ja ½ osas kostja. Testamenti tuleb tõlgendada

ja hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1) või jagamiskorralduse

(PärS § 159 lg 1).

Kostja ei vaidle vastu sellele, et pärandaja sooviks on testamendist nähtuvalt, et hagejale jääks

pärandvarast kuuluma suvila ja kostja pole kohtueelselt kunagi vastu vaielnud, et suvila jääb

hageja omandisse ja valdusesse. Pooled vaidlevad selle üle, milline peaks olema hageja poolt

kostjale tasutava hüvitise suurus enamsaadud pärandvara eest. Olukorras, kus hagejale jääb

kuuluma suvila ainuomand, ületab hageja poolt saadud vara väärtus selgelt ½ pärandvara

väärtusest, millele hagejal tegelikult õigus on (vastavalt pärimistunnistusele). Seega on hageja

kohustatud maksma teisele pärijale rahalise hüvitise (PärS § 159 lg 4). Kinnisasja turuväärtus

on vähemalt 35 000 eurot (arvestades analoogseid müügipakkumisi). Hageja saab endale

ainuomandi kõnealuse suvila osas juhul, kui ta hüvitab enamsaadu kostjale rahaliselt.

Kui testaatori tegelik tahe oli soodustada hagejat, siis oleks see testamendis ka sõnaselgelt

kirjas, testamendi koostamisel oli probleemiks pärandaja ja notari vaheline keelebarjäär.

Kostja ei vaidle pärandvara jagamisele vastu, küsimus on jagamise viisis ning tagajärjes.

Väär on väide, nagu oleks kostja juba „piisavalt saanud“. Vastupidiselt – korter aadressil

XXXXXXXXXXX linn, mis on olnud pärandaja elukoht, oli algselt vormistatud pärandaja

abikaasa (poolte isa) Aleksander Koroljovi nimele. 1997. a sügisel käis A. Koroljovil kodus

notar Tiit Juuse ja A. Koroljov allkirjastas dokumendi ning hiljem selgus, et selle tulemusena

kirjutati kõnealune korter hageja nimele ümber. Seega sai hageja juba vanemate korteri ja

viited, nagu oleks kostja juba piisavalt saanud, on täiesti alusetud.

Kostja ja tema abikaasa Ivar Kool müüsid neile kuuluva korteri asukohaga XXXXXXX linn

21. jaanuaril 1997. a. Müügist saadud raha panustati vanemate korteri asukohaga

XXXXXXXXXXX linn soetamisse (mis vormistati A. Koroljovi nimele). Sellest oli teadlik ka

pärandaja, mistõttu tuli korteri kinkimine hagejale kostja jaoks suure šokina. Seda enam

kinnitas aga pärandaja, et vanemad ei pea kumbagi tütart olulisemaks, ümberkirjutamise

eesmärgiks oli väidetavalt üksnes elamisloa saamise hõlbustamine.

Sõiduk VAZ 21063 registreerimisnumbriga XXXXXXX oli pärandaja poolt müüdud I. Koolile

3. juunil 2011, mille kohta on sõlmitud müügileping. Sõiduki eest andis I. Kool pärandajale 300

eurot ja see raha jäi pärandaja valdusesse.

Kostja on garaažiboksi nr 4 omanik alates 1998. aastast ning on sellest ajast tasunud kõik

osamaksed, remonditööde maksed ning 2007. aastal garaažiühistu muutmisel hooneühistuks

vajalike dokumentide vormistamisega seotud kulud. Garaažiboks oli vajalik pärandajale

kuuluva auto hoidmiseks ning oli tegelikult üksnes kuluallikas.

Kostja ja I. Kool võtsid suvila ehitamisest aktiivselt osa. Hageja oli suvilas üksnes

suveperioodil, aastatel 2006 kuni 2017 on kostja maksnud suvila maamaksu eeldades, et suvila

jääb talle ja hagejale pärandina võrdsetes osades. Kontoväljavõtetest nähtub mh see, et kostja

on tasunud muid pärandajaga seotud arveid: KÜ XXX, elektriarved, kindlustus, telefoniarved,

passi vahetamise tasu.

Kostja ei ole saanud pärandajalt sõidukit, korterit ega garaaži ehk „piisavalt vara“, millest

järeldada pärandaja soovi jätta suvila hagejale annakuna. Hageja sai juba korteri ja nüüd soovib

ka saada suvila ainuomandit. Sellist ebavõrdset olukorda kumbki vanematest ei soovinud.

Pärandaja rääkis kostjale testamendist 2002. aastal enne seda, kui ta läks notari juurde. Kostja

oli teadlik, et testament on koostatud, kuid mitte selle sisust. Tutvunud testamendiga ja teades

ema selgitusi, leiab kostja, et ema soov oli jätta suvila mõlema tütre omandisse. Hageja aga

soovib omandit ilma kostjale hüvitist tasumata. Kui pärandaja selgitab notaris, et tal on soov

jätta üks konkreetne varaese isikule, keda ta soovib soodustada, vormistatakse korraldus

annakuna. Notar ei formuleerinud pärandaja korraldust testamendis annakuna.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 10. veebruari 2023. a otsusega hagi ja kohustas kostjat täitma

15. jaanuari 2002. a tõestatud pärandaja testamendi p 3.1 annakut, mille saaja on hageja. Kostja

on kohustatud andma tahteavalduse asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning nõusoleku Tartu

Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistusregistriosa nr XXXXXXX II jaos omanikukande

kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, st kustutada pärandaja omaniku kanne ja kanda kinnistu

XXXXXXXXXXXXXXX omanikuna kinnistusraamatusse hageja. Kostja tahteavaldust

asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXX II jaos senise

omanikukande kustutamiseks ja uue omanikukande tegemiseks asendab jõustunud kohtuotsus

käesolevas tsiviilasjas. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1).

Hageja on kostja vastu esitanud annaku täitmise nõude, tuginedes õigusliku alusena

pärimisseaduse (PärS) § 56 lg 1, § 57 lg 1 § 61, 62, § 67.

Pärandaja suri 4. veebruaril 2019. Jõhvi

notar

Ülle

Mesi

4. juulil

2019

tõestatud

pärimistunnistuse kohaselt on pärandaja pärijateks pooles (1/2) suuruses mõttelises osas tütar

Liudmila Nikolaiuk ja pooles (1/2) suuruses mõttelises osas tütar Alla Kool. Pärandaja tegi

testamendi (tõestatud Jõhvi notar Anne Kivend), mille p-s 3 tegi korralduse surma korraks.

Jõhvi notar Ülle Mesi tõestas 11. juulil 2019 annakusaaja tunnistuse, mille kohaselt on

annakuks testamendi kohaselt kinnistu XXXXXXXXXXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX),

mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud pärandaja ja annakusaajaks hageja.

Kostja on seisukohal, et testaatori korraldus ei ole annak vaid jagamiskorraldus (PärS § 159

lg 1). Kostja ei vaidle vastu sellele, et pärandaja sooviks on testamendist nähtuvalt, et hagejale

jääks pärandvarast kuuluma suvila, kuid vaidlus on selles, milline peaks olema hageja poolt

kostjale tasutav hüvitise suurus enamsaadud pärandvara eest.

PärS § 56 sätestab annaku mõiste. 15. jaanuaril 2002 tõestatud testamendi p-s 3.1 on pärandaja

teinud oma surma korraks järgmise korralduse: “Nimetan minule kuuluvate ehitiste,

vallasasjana või kinnistuna, asukohaga Martsa küla, Toila vald, Ida-Virumaa, pärijaks oma tütre

Lioudmila Nikolaiouki”.

Testaator ei määranud annakutäitjat, järelikult on nendeks pärijad. Tulenevalt PärS § 61 lg-st 1

võib testaator lisaks pärandiosale määrata pärijale ka annaku. Annaku täitmise nõue tekib

pärandi avanemisel (PärS § 62 lg 1). Hageja võttis annaku vastu (PärS § 64 lg 1, I kd tl 18-19).

Testamendi tegemise ajal kehtinud PärS § 54 lg 1 sätestas, et kui testaator ei ole testamendis

isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve, loetakse see

annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Sama paragrahvi 2. lõike järgi võib PärS § 54 lõikes 1

nimetatud varaline hüve olla asi, rahasumma, samuti õigus või kohustusest vabastamine.

PärS § 181 lg 2 järgi tuleb testamendi tõlgendamisel lähtuda testaatori tegelikust tahtest.

Pooled vaidlevad selle üle, kas pärandaja tegelik tahe oli soodustada annakuga hagejat või

pärandada vara pooltele võrdsetes osades (varaese hageja omandisse hüvitise eest kostjale).

Riigikohus on leidnud, et annakusaaja ei ole pärandaja üldõigusjärglane. Testamendi

tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1),

nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused,

kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid

nad ka annaku (PärS § 61). Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest,

tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt Riigikohtu otsus 24.03.2021, 2-18-18227/79

p 16-2-16-7, 20-20.2).

Riigikohus leidis, et annaku ja pärija nimetamise korralduse eristamiseks tuleb mh hinnata:

-kas pärandaja on soovinud jätta isikule annakuna vaid ühe konkreetse eseme või nimetanud ta

pärijaks, jättes talle kogu oma vara või murdosa sellest;

- millise osakaalu pärandvara väärtusest moodustab isikule jäetud varaese; pärija nimetamise

korraldusele viitab see, kui isikule on jäetud vara põhiosa või ese, mis moodustab suure osa

pärandvara väärtusest, annaku määramisele aga see, kui isikule jäetud ese moodustab kogu

pärandvarast vaid kõrvalise osa;

-kas pärandaja nägi isikut oma pärijana ja õigusjärglasena, või nägi pärandaja isikut pigem

annakusaajana, kes pärandvara valitsemises ei osale ja kellel on võlausaldajana pärija vastu

võlaõiguslik nõue;

-kas pärandaja tahe oli suunatud sellele, et varaese läheks vahetult üle isikule kui pärijale, või

soovis pärandaja, et isik saaks annakusaajana vaid võlaõigusliku nõude pärija vastu (vt

Riigikohtu 24.10.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-16-2978/58 p 19-21).

Hageja hinnangul tuleb pärandaja korraldust tõlgendada nii, et lisaks seadusjärgsele pärandvara

osale jättis pärandaja hagejale lisaks ka suvila, millega pärandaja soovis soodustada oma üht

tütart, pärandades talle erilise varalise hüvena suvila. Kostja leiab, et pärandaja ei nimetanud

testamendis ühtegi isikut otsesõnu enda pärijaks, jättes talle kogu oma vara või mõttelise osa

(murdosa) sellest PärS § 39 lg 1 mõttes.

Pärandaja tegi korralduse vaid ühe eseme (suvila) kohta. Kostja ei vaidle vastu sellele, et

pärandaja sooviks on testamendist nähtuvalt, et hagejale jääks pärandvarast kuuluma suvila,

kuid vaidlus on selle üle, milline peaks olema hageja poolt kostjale tasutav hüvitise suurus

enamsaadud pärandvara eest.

Kohus on seisukohal, et pärandaja testamendi p-s 3.1 avaldatu on käsitletav PärS § 61 lg 1

tooduna ehk pärandaja on nimetanud pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku.

Annakut võib eeldada, kui pärandaja on tahtnud määrata ühele kaaspärijatest erilise varalise

eelise. Üksiku varalise hüve saava isiku seisund on oluliselt soodsam kui lihtsalt

jagamiskorralduse puhul. Kui varaline eelis puudub, st pärija on samas majanduslikus olukorras

kui teised kaaspärijad, on tegemist jagamiskorraldusega.

Kui lähtuda kostja positsioonist, et pärandaja tahe oli jätta vara sh suvila tütardele võrdsetes

osades, siis puudus igasugune vajadus ja mõistlik selgitus testamendi tegemiseks. Ainuüksi

fakt, et olukorras, kus pärandajal oli kaks seadusjärgset pärijat - tütart, kes oleks ema surma

korral niikuinii pärinud kumbki ½ mõttelises osas, teeb pärandaja testamendi, millega jätab

suvila ühele tütrele (korralduse oma surma korraks, nimetades seejuures hageja pärijaks), näitab

kohtu hinnangul selgelt tema soovi tütart varaliselt soodustada. Isegi kui nõustuda kostja

väitega selles, et ema soov oli suvila jätta hagejale, kuid hüvitise maksmise kohustusega

kostjale (ehk kumbki tütar saab vara võrdses väärtuses), puudus pärandaja igasugune vajadus

selleks teha testamenti, sest sel juhul oleks tema soov saanud täidetud pärandvara jagamise

käigus. Sellisel juhul ei oleks mõistliku inimese arusaama kohaselt olnud vajadust hoida teist

tütart (kostjat) ka testamendi sisu osas teadmatuses.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja sai testamendi sisust teada pärast pärandaja surma. Nii

dokumentaalsete tõendite kui ka tunnistajate ütlustega on tõendatud, et nii vanemate elu ajal

kui pärast pärandaja abikaasa (ja poolte isa) A. Koroljovi surma tehti varakäsutusi tütardele.

Hageja

on

XXXXX-XX

(registriosa

nr

XXXXXX)

korteriomanikuna

kantud

kinnistusraamatusse 1999. a. (I kd tl 130-131). 11. augusti 1997 kinkelepinguga kinkis

XXXXX-XX korteri hagejale pärandaja (II kd tl 36-27). Kostja pere käsutusse läks pärast isa

surma garaaž (I kd tl 192) ja sõiduauto VAZ (I kd tl 144), seda kinnitavad tunnistajate ütlused

(tl 151 pöördel, 152). Sõiduauto VAZ 21063 VA 3. juuni 2011 müügilepinguga müüs pärandaja

sõiduki 2011. a-l Ivar Koolile (I kd tl 189). Müügilepingus puudub teave müügihinna kohta,

seega võib järeldada et müüki tegelikkuses ei toimunud, toimus üksnes sõiduki, mis pärast

A. Koroljovi surma oli kostja pere kasutuses, ümbervormistamine Ivar Kooli nimele (I kd tl

189-190). Väited selle kohta, et I. Kool maksis sõiduki eest 300 eurot, on paljasõnalised.

Kostja müüs 21. jaanuaril 1997 korteri XXXXXXX 20 000 Eesti krooni eest (I kd tl 187-188).

Kostja väitel soetati vanemate XXXXX-XX korter kostja perekonna toel (I kd tl 178).

Nimetatud kostja väide ei vasta tegelikkusele, kuivõrd XXXXX-XX korter oli vanematel

soetatud varem, 1996.a (II kd tl 38, 41-42).

Eeltoodut arvesse võttes võis pärandaja kaalutlus testamendi tegemisel tugineda arvamusele, et

vanemate elu ajal ja pärast isa surma oli vanemate panus kostja perele suurem kui hagejale.

Kohus nõustus kostjaga, et suvila väärtus pärandi avanemise ajal ei olnud võrdne vara

väärtusega, mis läks kostja pere kasutusse isa surma järgselt s.o üle 20 aasta tagasi, küll aga

võis olla võrreldav (pärandaja seisukohast võetuna) testamendi tegemise ajal, mis võis

väljendada pärandaja arusaama võrdsest jagamisest.

Kostja (ja kostja tunnistajate) väited selle kohta, et suvila jätmine hagejale oli vajalik ainuüksi

Eesti viisa saamise lihtsustamiseks, ei ole tõsiseltvõetav. Testamendis toodu ei avalda mingil

moel õiguslikke tagajärgi enne pärandaja surma. Teiseks ei mõjutanuks suvila omandi üleminek

hagejale viisa saamist, kuivõrd hagejal oli X korteriomand alates 1999. aastast. Kui pärandaja

selge soov oli jätta suvila tütarde kaasomandisse, saanuks ta kinnistu kaasomanikena kohe

tütred kinnistusraamatusse kanda (või kaasomanikena koos endaga) või jätta pärand jagamiseks

seaduse järgi kahe seadusjärgse pärija vahel. Arvestades, et pärandaja ei avaldanud oma

testamendi sisu kostjale ja tema perele, viitab kohtu hinnangul pärandaja soovile soodustada

hagejat just pärast oma surma, mitte oma elu ajal.

Nii hageja kui kostja tunnistajate ütlused toetasid kummagi poole väiteid. Kummastav oli, et

nii poolte kui tunnistajate ütluste kohaselt jagas pärandaja plaane suvila osas väidetavalt nii

pereliikmete, tuttavate, maja- ja suvilanaabritega, seejuures vastuoluliselt, kuid ei suutnud oma

selget tahet teha teatavaks tütardele kui oma seadusjärgsetele pärijatele, vaid otsustas

testamendi teha ühe tütre kasuks, selle sisu kostjale avaldamata.

Tunnistaja Lidia Tolmacheva ütlused pärandaja tervisliku seisundi kohta ei ole tunnistaja eriala

arvestades tegelikkusele vastavad. See, kas tal dementsus diagnoositi 2012., 2016. või mõnel

muul aastal, asja lahendamisel oluline, sest testament oli tehtud 2002. a-l, mil pärandaja oli

otsuse- ja arusaamisvõimeline (I kd tl 9). Vastupidist ei tõenda ükski tõend.

Maakohus leidis, et tunnistajate teadmine tugines pigem poolte, kui pärandaja enda sõnadele.

Kogumis dokumentaalsete tõenditega saab tõlgendada testaatori tahet määrata suvila hagejale

annakuna.

Kohus ei nõustunud kostja oletustega võimalikust keelebarjäärist pärandaja ja notari vahel ega

kostja seisukohaga, et kui pärandaja tahe olnuks tõlgendatav annakuna, oleks sellisena ka notar

fikseerinud. Sellekohast otsest kohustust käesoleval ajal kehtiv ega testamendi tegemise ajal

kehtinud pärimisseadus ette ei näe ega näinud.

11. juulil 2019.a. on Jõhvi notar Ülle Mesi tõestanud annakusaaja tunnistuse (I kd tl 18-19),

mille järgi on testamendi kohaselt annakuks kinnistu asukohaga XXXXXXXXX, mille

omanikuna on kinnistusraamatusse kantud pärandaja ja annakusaaja hageja (I kd tl 18)

Kohus ei kahtle ja pooled ei ole ka selle üle vaielnud, et nii hageja kui ka kostja perekonnad

osalesid nii suvila ehitusel ning heakorrastuses, samuti pärandaja abistamisel ja hooldamisel.

Eeltoodu ei kinnita ega tõenda kuidagi pärandaja tahet jätta Martsa suvila mõlemale tütrele

(kaasomandisse) või hagejale hüvitise maksmise kohustusega kostjale.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja palub rahuldada kostja

tõendite kogumise taotluse ja välja nõuda Rahvusarhiivilt XXXXXXXXXXX linn (registriosa

nr XXXXXX) korteriomandi müügitehingud perioodil 1. jaanuarist 1995 kuni 31. detsembrini

1997 ning võtta vastu lisatud tõendid.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus kohaldanud valesti materiaalõigust.

Maakohtu otsus on rajatud oletustele, mis on vastuolus testaatori tegeliku tahtega.

Vaidlus puudus poolte vahel selle üle, et tegemist on seadusjärgse pärimiskorraga. Kuna

testaator on korralduse teinud ühe konkreetse eseme ehk suvila kohta, siis seisneb vaidlus selles,

kuidas tõlgendada testaatori tahteavaldust - kas tegemist on annakukorraldusega (PärS § 56 lg

1) või isiku pärijaks nimetamisega, tuues välja jagamiskorralduse (PärS § 159 lg 1).

Pooltel puudus vaidlus, et asjas tuli välja selgitada pärandaja tegelik tahe (PärS § 28). Maakohus

viitas Riigikohtu selgitustele tsiviilasjas nr 2-18-18227, kuid ei ole asja lahendamisel nendega

sisuliselt arvestanud. Seeläbi on maakohus kohaldanud materiaalõigust valesti ja hinnanud

vääralt testaatori tegelikku tahet, mis on kaasa toonud ebaõige lahendi. Kõik neli kriteeriumit,

mille Riigikohus on välja toonud ja millele ka maakohus ise viitab, kajastavad, et tegemist on

pärimiskorralduse, mitte annakukorraldusega. Asja lahendamisel on keskne tähendus

küsimusel, kas pärandaja soovis eriliselt varaliselt soodustada justnimelt hagejat.

Maakohtu arutluskäik selle kohta, miks üldse pärandaja läks testamenti vormistama, on

asjakohatu. Puudub alus kahelda selles, et testamendi koostamisel on notar selgitanud

testaatorile viimse tahte sõnastamise võimalusi ning tagajärgi. Notar kasutas väljendit

„pärandama“. Seadusandja on kasutusele võtnud termini annak, notaril on kohustus kasutada

korrektseid ja ühemõttelisi termineid, notar tehingu tõestamisel annakule mistahes viisil

viidanud pole, seega ei saa järeldada, et pärandaja sooviks oli eriliselt soodustada hagejat.

Kohtu oletus, et äkki mõtles testaator, et kostja on juba saanud piisavalt vara, kui sai endale

garaaži ja sõiduki, tugineb paljasõnalisele järeldusele. See, milline võis olla vara väärtus, on

faktiline asjaolu, mida kohtumenetluses on võimalik välja selgitada (tõendada) ja mille

tõendamisekoormist kandis hageja, kuid mille osas hageja ei esitanud ühtegi tõendit. Kohus on

jätnud hageja nõude rahuldamisel olulised asjaolud tuvastamata. Kohus võttis lahendi tegemisel

aluseks tõendid, mida hageja esitas alles lõppseisukohtades 31. jaanuaril 2023 ja mille osas

kostjal polnud võimalik esitada seisukohti ega vastuväiteid. Kohus ei saa otsuse tegemisel

tugineda tõenditele, mida poolel ei olnud võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta ei olnud

poolel võimalik arvamust avaldada (TsMS § 436 lg 3). Tegemist on olulise menetlusõiguse

rikkumisega, mis tingib maakohtu otsuse tühistamise. Kostja esitas taotluse täiendavate

tõendite ja vastuväidete vastuvõtmiseks ringkonnakohtus. Hagejal ei olnud mõjuvat põhjust

tõendite hiliseks esitamiseks. Kuivõrd kohus on need aga vastu võtnud ja lahendi tegemisel

nendele tuginenud, on kostja sunnitud esitama oma seisukohad ja neid kinnitavad tõendid.

Hageja leidis, et on vale kostja väide, et korteri asukohaga XXXXXXX linn müügist saadud

raha panustati vanemate korteri asukohaga XXXXXXXXXXX linn soetamisse, kuna XXXX

korter oli ostetud 5. septembril 1996 ja vanemad hakkasid seal sügisel elama. Svetlana

Rumjantseva, kes oli XXXXXXXXXXX korteriomandi müüja, kinnitab, et kõnealuse

korteriomandi soetasid kostja ja tema abikaasa. Müügitehingus kasutati kostja ja tema abikaasa

raha ning üksnes fakt, et korter oli soetatud varem, ei tähenda, et selleks pole kasutatud kostja

vara. Kostja esitab ka XXXXX tn korteriomandi müügilepingu. Kostja palub välja nõuda

XXXXXXXXXXX linn (kinnistusraamatusse kantud registriosas nr XXXXXX) korteriomandi

müügitehingud (võlaõiguslikud ja asjaõiguslikud lepingud) perioodil 1. jaanuarist1995 kuni

31. detsembrini 1997, millest nähtub kelle poolt ja kui suures ulatuses korteri eest tasuti. Kostja

mälu järgi peaksid tehingud olema tõestatud 5. septembril 1996 või 21. jaanuaril 1997. Kostjale

teadaolevalt asuvad notar Ülle Mesi poolt tõestatud dokumendid Rahvusarhiivis. Lisaks on

oluline, et korteri nr XX kulutused on tasunud kostja, mida tõendab hageja konto väljavõte.

Hageja ei ole kunagi kõnealuse korteri eest tasunud, ka perioodil 2015-2019 oli tasuti kulusid

pärandaja pangakontolt, mis pärast pärandaja surma suleti.

Kohtu oletust, et kostja oli juba vara piisavalt saanud, lükkab ümber Tauri Küngas kinnitus, et

25. oktoobrist 2010 kuni 25. septembrini 2012 kasutasid tema sõidukit Audi 80 volituse alusel

Ivar Kool ja Irine Kaljapulk ja hiljem müüs auto kostja abikaasale, mis kinnitab, et pärandaja

autot kostja perekond sel ajal ei kasutanud. Kostja esitab ka foto 1996. a soolaleivapeost, millelt

nähtub, et kõik tööd olid selleks ajaks suvilas teostatud ja hageja väide, et ta hilisemal perioodil

on aidanud suvilat ehitada ja hooldada, on väär.

Hageja väidab, et korter XXXXX-X, X linn oli soetatud kostja nimele poolte vanemate

erastamisväärtpaberite eest. See ei ole tõendatud. Poolte vanemad ei erastanud kõnealust

korteriomandit, st korteri erastamiseks ei kasutatud poolte vanemate EVP-sid. Kõnealuse

korteriga seotud kulud, sh erastamise kulud kandis kostja.

Pärandaja muretsemine oli seotud eelkõige sellega, et hageja saaks Eestis viibimiseks

seaduslikku aluse ka tulevikus, kuivõrd pärandaja surma korral kaob hagejal perekonnaliikme

järgi viisa taotlemise võimalus. Lisaks võis pärandaja loota, et suvila seob hagejat Eestiga

rohkem ja hageja soovib Eestis veeta rohkem aega.

Tõendatud on, et pärandaja tervislik seisund oli äärmiselt halb, kui mitte kriitiline.

Hageja ei ole siiani suutnud vähimalgi määral tõendada, et garaažil oli mingisugune väärtus,

seda ei saa tõendada hagejapoolsete tunnistajate ütlustega.

Hageja väide, et pärandaja ei ole kostjale rääkinud, et jätab suvila hagejale, kuna vastasel juhul,

ei saanud tema kostjalt mingi abi ajal, kui hageja ei viibinud Eestis, on paljasõnaline oletus.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Poolte

menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja esitas taotluse uue tõendi

vastuvõtmiseks.

Hageja leiab, et maakohus on pärandaja tahteavalduse tõlgendamisel asunud õigele

seisukohale, et tegemist on annakuga.

Hageja selgitab, et testamendi tegemise ajal kuulus pärandvara hulka mitte ainult suvila, vaid

ka sõiduk ja raha, mis pidi olema nii pärandaja pangaarvel kui ka sularahas. Seega on

paljasõnaline väita, et suvila moodustas pärandvara sisulise väärtuse.

Hagejale on üllatav kostja seisukoht, et poolte emal oli vähene haridus ja puudulik eesti keele

oskus. Pärandaja on vabalt suhelnud oma töökaaslastega eesti keeles. Kuna kostja ise ei valda

eesti keelt, siis suhtlevad kõik temaga vene keeles. Tõenäoliselt puudus ka kostjapoolsetel

tunnistajatel võimalus hinnata, mil määral valdas pärandaja eesti keelt, kuna kohtumisel, kus

viibis juures ka kostja, rääkisid kõik omavahel vene keeles.

Hageja selgitab, et temapoolsete tõendite esitamine lõppseisukohtades 30. jaanuaril 2023 oli

tingitud sellest, et kostja on ise esitanud 23. jaanuaril 2023 (st nädal enne kohtu poolt määratud

aega) seisukoha ja tõendid, millega hageja ei olnud nõus. Hageja esitas kostja väidete ja tõendite

ümberlükkamiseks omapoolsed tõendid koos lõpliku seisukohaga. Kohus on õigesti võtnud

neid arvesse lahendi tegemisel.

Hageja avastas 30. jaanuari 2023. a seisukoha juurde lisatud tõendid jaanuaris 2023. Hageja

elab Peterburis, kus asub osa emalt jäänud dokumentidest. Osa dokumentidest asus korteris

XXXXXXXXXXX. Viimati viibis hageja Eestis oktoobris 2022, kui tuli kohtuistungile.

Nimetatud tõendid oli hagejale üle antud tema sõbranna poolt, kes tegeles korteri vabastamisega

asjadest (korter oli müüki pandud ning nüüdseks müüdud) ning leidis need dokumendid.

Vale ja tõendamata on kostja väide, et korteri XXXXXXX linn müügist saadud raha panustati

vanemate korteri asukohaga XXXXXXXXXXX soetamisse.

Apellatsioonikaebusega esitatud 21. jaanuari 1997. a müügilepingu punktist 5 tuleneb, et

ostuhind on täielikult tasutud enne lepingu allkirjastamist. Samas ei nähtu müügilepingust,

millal täpselt oli ostuhind tasutud. Väheusutav on, et raha korteri eest makstakse septembris

1996, müügileping sõlmitakse aga ca viis kuud hiljem.

See, et kostja pangakontolt tasuti korteriomandiga XXXXXXXXXXX seotud kulud, ei tõenda,

et need kulud tasuti kostja raha arvelt. Pärandaja rääkis hagejale, et ta andis kostjale sularaha,

kostja aga tasus kommunaalkulud oma pangakontolt.

Hageja vaidleb kostja taotlusele Rahvusarhiivist tõendite väljanõudmiseks vastu.

Hageja arvates ei oma tähtsust, millist sõidukit kasutas kostja perekond perioodil 2010 – 2012.a.

Tähtis on see, et pärandaja sõiduk VAZ oli kostja perekonna kasutuses alates poolte isa surmast,

s.o alates 1997 ja testamendi tegemise ajal.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus jätab ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.

7. Ringkonnakohus leiab, et hageja ja kostja poolt apellatsioonimenetluses esitatud

dokumentaalsete tõendite vastuvõtmisest tuleb keelduda.

Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab

kohtuotsuses hindamata tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg-s 3

sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu

menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab

esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava

asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab

tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5). Uue asjaolu ja tõendi esitamise

lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama

(TsMS § 652 lg 4 esimene lause).

Kostja tugineb tõendite kogumise taotluses (nõuda välja Rahvusarhiivilt XXXXXXXXXXX

linn (registriosa nr XXXXXX) korteriomandi müügitehingud perioodil 1. jaanuarist 1995-31.

detsembrini 1997) sellele, et maakohus on hageja tõendid hilinenult vastu võtnud, mistõttu

soovib ka tema oma seisukohti tõendada (apellatsioonkaebuse p 3.2.1.) Ringkonnakohus leiab,

et kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kostja oleks saanud taotluse esitada ka maakohtus.

Kostja on sellele, et kostja on oma panusega osalenud nimetatud korteriomandi omandamisel,

tuginenud 28. novembri 2022. a menetlusdokumendis, seega oleks ta saanud oma väidete suhtes

tõendite kogumise taotluse esitada ka maakohtule.

Ringkonnakohus leiab, et rahuldamata tuleb jätta kostja taotlus dokumentaalsete tõendite

(Svetlana Rumjantseva kirjalik kinnituskiri koos tõlkega; XXXXX tn korteriomandi ostu-

müügileping 21. jaanuarist 1997; AS Coop Pank tõend Alla Kooli ülekannetest aastatel 2006-

2010 ja 2012-2014; Tauri Küngase kinnituskiri ja registriväljavõte; 1996. a foto)

vastuvõtmiseks. Kostja on põhjendanud tõendite vastuvõtmise taotlust kohtu väidetavalt

eksliku otsuses väljendatud seisukohaga, et kostja on juba pärandaja vara piisavalt saanud ning

sellega, et kohus võib olla (vähemalt kaudselt) tuginenud hageja ebaõigetele väidetel

korteriomandite jaotuse osas. Kostja on esitanud maakohtule ka tõendid pärandaja elukoha

kohta, kostjale ja tema abikaasale kuulunud korteriomandi kohta (I kd, tl 186jj).

Ringkonnakohus leiab, et kostja nimetatud asjaolud olid maakohtus vaidluse all ning kostjal

oleks olnud võimalik esitada tõendid maakohtus. Lisaks on kostja soovinud esitada täiendavate

tõenditena Irene Kaljapulga kinnituse, Arvo Kaljapulga kinnituse, Mareta Sagdajeva kinnituse,

Alexander Nikolayuk passiandmed ja fotod suvilast. Kostja on pärandaja puudulikule eesti

keele oskusele, samuti suvila seisukorrale ja selle ehitamisse panustamisele tuginenud juba

maakohtus (I kd, tl 173jj), kostjale oli teada hageja lapse vanus suvila korrastamise ajal ning ta

oleks saanud nimetatud tõendid maakohtus esitada.

Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja taotluse suvila seisukorra tõendamiseks täiendavate

tõendite (3 foto ning Anna Keuk-Oglõ kinnituse) vastuvõtmiseks. Hageja ei ole toonud ühtegi

mõjuvat põhjust, miks ta ei saanud neid esitada maakohtule.

8. Hageja on esitanud kostja vastu annaku täitmise nõude.

Maakohus luges tuvastatuks, et pärandaja suri 4. veebruaril 2019, asja materjalidele lisatud

surmatunnistuse järgi suri pärandaja 3. veebruaril 2019 (I kd, tl 8), nii on märgitud ka

hagiavalduses.

Maakohus luges tuvastatuks ja pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses, et notar Ülle Mesi

4. juuli 2019. a tõestatud pärimistunnistuse kohaselt on pärandaja pärijateks pooles (1/2)

suuruses mõttelises osas hageja ja pooles (1/2) suuruses mõttelises osas kostja (I kd, tl 16jj).

Pärandaja tegi 15. jaanuaril 2002. a (maakohus luges tuvastatuks 5. jaanuaril 2022, kuid see ei

vasta asjas esitatud tõendile I kd, tl 9) Jõhvi notar Anne Kivendi poolt koostatud ja tõestatud

testamendi, mille p-s 3 on tehtud korraldus surma korraks (I kd tl 9jj).

Jõhvi notar Ülle Mesi tõestas 11. juulil 2019.a. annakusaaja tunnistuse (I kd tl 18jj), mille

kohaselt on annakuks testamendi kohaselt kinnistu XXXXXXXXXXXXXXX (registriosa nr

XXXXXXX), mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud pärandaja ja annakusaajaks on

hageja.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti hageja nõude rahuldanud.

TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

PärS § 56 lg 1 esimese lause järgi juhul, kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara

ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma

õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Ringkonnakohus leiab,

et maakohus on asja lahendamisel õigesti tuginenud Riigikohtu poolt antud juhistele (RKTKo

24.10.2018, 2-16-2978; 24.03.2021, 2-18-18277, p. 15jj ).

Hageja esitas koos hagiga pärimistunnistuse, testamendi ja annakusaaja tunnistuse. Pärandaja

pärimislepingut ei teinud, testamendis sisaldub korraldus vaid üksiku eseme kohta.

Ringkonnakohus leiab, et ekslik on kostja väide, mille kohaselt tuleneb testamendist selgelt, et

pärandaja on pidanud hagejat enda üldõigusjärglaseks (I kd, tl 41, kostja kasutab mõistet

„õigusjärglane“). Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb testamendi sõnastusest, et pärandaja soov

oli jätta hagejale annakuna vaid üks konkreetne ese.

Kostja väited, et testamendi koostamisel oli probleemiks pärandaja ja notari vaheline

keelebarjäär (I kd, tl 175), on paljasõnaline. Puudub alus asuda seisukohale, et notar oleks

tõestamisseadusest tulenevaid kohustusi (eelkõige nõustamis- ja selgitamiskohustust) rikkunud.

Testamendi p 5.2 järgi on testamendi tekst tõlgitud suuliselt eesti keelest vene keelde.

Maakohus tõi põhjendatult esile, et testamendi tegemise ajal kehtinud PärS § 54 lg 1 sätestas,

et kui testaator ei ole testamendis isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid

teatud varalise hüve, loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et mõiste „annak“ kasutamata

jätmine saab tähendada üksnes seda, et tegemist oleks jagamiskorraldusega.

10. Kui kostja leiab, et testamendina pealkirjastatud testaatori korraldus ei ole annak, vaid

jagamiskorraldus PärS § 159 lg 1 järgi, tuli ta oma väiteid tõendada. Maakohtus kuulati üle 9

tunnistajat. Maakohus viitas õigesti sellele, et tunnistajate ütlused sõltusid täielikult sellest,

kumma poole poolt oli tunnistaja ärakuulamist taotletud. Ringkonnakohtu hinnangul erinesid

tunnistajate ütlused üksteisest viisil, mis ei võimalda ühe või teise poole tunnistaja ütlusi selgelt

eelistada.

Kostja poolt esitatud tunnistajatest kuulati mh ära kostja tütar, poeg ja abikaasa. Tegemist on

tunnistajatega, kelle ütlustele ei saa anda suurt tõendiväärtust.

Tunnistajate ütlustest ei saa selgelt järeldada, et hageja panus ja osalus ema elus oleks olnud

üksnes perioodiline ja minimaalne.

Kostja on esitanud KÜ XXXXX õiendi selle kohta, et pärandaja ja temale kuuluv korter „olid

alati puhtad ja hooldatud“. Nimetatu ei tõenda aga pärandaja tahet annaku tegemisel.

Kostjapoolne tunnetuslik suurem koormus ema eest igapäevasel hoolitsemisel ei tõenda, et

emal ei olnud soovi jätta suvila ühe tütre (hageja) ainuomandisse. Pärandaja oli hageja ja kostja

ema. Ka kostja ise viitab apellatsioonkaebuses, et pärandaja muretses hageja pärast seoses viisa

taotlemise võimalusega ning pärandaja võis loota, et suvila seob hagejat Eestiga rohkem ja

hageja soovib Eestis veeta rohkem aega (apellatsioonkaebuse p 3.2.5).

Kuigi maakohus nõustus kostjaga, et suvila väärtus pärandaja pärandi avanemise ajal ei olnud

võrdne vara väärtusega, mis läks kostja pere kasutusse isa surma järgselt so üle 20 aasta tagasi,

nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et pärandaja seisukohast võetuna võisid

väärtused olla võrreldavad testamendi tegemise ajal. Maakohus ei ole tuginenud oma

põhjendustes peamiselt sellele, et kostja sai enne testamendi tegemist juba piisavalt vara, vaid

käsitles menetluses esitatut. Seda, et kostja sai samuti endale vara, väitis hageja mh ka

21. oktoobri 2022 kohtuistungil. Suvila moodustas pärandaja varast küll olulise osa pärandi

avanemisel, kuid testamendi tegemise hetkel oli pärandaja varaline seisukord teine. Kostja tõi

ka apellatsioonkaebuses esile, et kostjale kuulus sõiduk ja garaaž. Põhjendatud on kostja viide

sellele, et maakohus ei ole selgelt määranud eelmenetluse lõppemise aega. Samas on nii hageja

kui ka kostja saanud oma väiteid tõendada, kohus on kuulanud ära tunnistajad ning ei ole

lähtunud otsuse tegemisel peamiselt tõenditest, mida hageja on esitanud lõppdokumentides

(apellatsioonkaebuse p 3.1.8).

Vanemate poolt ühe või teise lapse kasuks antud vara väärtuse (võrdleva) arvutuskäigu

koostamine, nagu kostja sooviks (II kd, tl 6) ei ole tavapärase, aastakümneid kestva, vanemate

ja laste vahelise perekondliku suhtlemise ja üksteise toetamise-abistamise puhul reeglina

võimalik.

Kostja viited ja esitatud tõendid pärandaja terviseseisundi kohta alates 2012 aastast (seega

ligikaudu kümme aastat pärast testamendi tegemist) ei ole asjakohased. Kostja ei ole ka

pärandaja tahteavalduse kehtivust vaidlustanud.

11. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata,

puudub

vajadus

muuta

maakohtu

määratud

menetluskulude

jaotust.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda

(TsMS § 171 lg 1).

Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud.

TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude

rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale,

millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja

menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata,

et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/