2-21-16423/60 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.02.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-16423

Kohtuasi

X hagi Y ja Q vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.02.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y ja Q apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

23 167,37 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Gert Kasekivi

Kostja I Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja II Q (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate seaduslik esindaja W, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kaimo Räppo

Kolmas

isik

F

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja advokaat Henrik Kirsimäe

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 17.02.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada

otsuse põhjendusi.

2. Harju Maakohtu 17.02.2023 otsus on jõustunud osas, millega maakohus mõistis Ylt

ja Qlt solidaarselt välja põhivõlgnevuse 74 500 eurot.

3. Y ja Q apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt Y ja Q kanda, välja

arvatud F menetluskulud, mis jäävad tema enda kanda.

2-21-16423

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 20.01.2021 Harju Maakohtule Y (kostja I) ja Q (kostja II) vastu hagi, mida

täpsustas 13.01.2023 ja milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja kasuks

põhivõlgnevus 74 500 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 17 185,02 eurot ja alates

20.01.2023 viivis põhivõlgnevuselt (74 500 eurot) 0,022% päevas kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni. Hageja palus menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.

2. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid hageja ja Z 07.11.2018 ühisvara jagamise

lepingu (leping), mille p-s 4.2 leppisid kokku, et seoses ühisvara jagamisega on Z kohustatud

tasuma hagejale hüvitisena 125 000 eurot. Lepingu p-s 4.3 leppisid lepingupooled kokku, et

lepingu p-s 4.2 nimetatud hüvitisest 25 000 eurot on Z kohustatud tasuma hagejale kolme

pangapäeva jooksul alates lepingu sõlmimisest. Vastavalt lepingule tuli summa tasuda hiljemalt

10.11.2018. Lepingu p 4.4 kohaselt kohustus Z lepingu p-s 4.2 nimetatud hüvitisest 100 000

eurot tasuma hagejale saja kuu jooksul alates lepingu sõlmimisest hageja kontole selliselt, et

20.11.2018–20.02.2027 tasub Z hagejale 1000 eurot kuus iga kuu 20. kuupäeval. Lepingu p-s

4.5 leppisid lepingupooled kokku, et kui Z ei pea kinni lepingu p-s 4.3 või p-s 4.4 sätestatud

hüvitise tasumise tähtajast, maksab ta hagejale viivist 0,022% tasumata summast päevas iga

tasumisega viivitatud päeva eest. Hagejale on lepingu alusel tasutud 13.10.2020 vaid 500 eurot.

3. Z suri 27.11.2020. Tallinna notari Gunnar Savisaar 01.03.2021 väljastatud pärimistunnistuse

kohaselt on Z pärijateks 1/3 suuruses mõttelises osas F, 1/3 suuruses mõttelises osas kostja I ja

1/3 suuruses mõttelises osas kostja II. Kohtutäitur Elin Vilippuse 15.03.2021 koostatud

pärandvara nimekirja kohaselt on pärandil lasuva kohustusena märgitud hageja nõudeavaldus

summas 131 759,30 eurot. See nõue tuleneb hageja ja Z 07.11.2018 ühisvara jagamise

lepingust. Pärijad on kohustatud täitma kõik pärandaja kohustused. Kostjad on kaaspärijad, kes

vastutavad lepingust tuleneva kohustuse täitmise eest solidaarselt.

4. Kohustatud isikul on tähtajaks tasumata vastavalt lepingu p-le 4.3 kokkulepitud summast

24 500 eurot ja lepingu p-le 4.4 osamaksed nr 1–50 kokku summas 50 000 eurot. Kuna

kohustust ei ole täidetud kokkulepitud tähtaegadeks, siis on hagejal õigus nõuda viivist. Alates

11.11.2018 kuni 20.01.2023 tasumisele kuuluvatel summadelt on sissenõutavaks muutunud

viivise summa kokku 17 185,02 eurot.

2-21-16423

Kostjate vastuväited

5. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6. Kostjate vastuväidete kohaselt on neile teada, et Z täitis kuni oma surmani lepingut

nõuetekohaselt.

Kolmanda isiku seisukoht

7. Harju Maakohtu 11.04.2022 määrusega on kaasatud menetlusse kostjate poolel iseseisva

nõudeta kolmanda isikuna Z (kolmas isik).

8. Kolmas isik pärijana mõistab, et nõue kostjate vastu on põhjendatud ning kuulub

rahuldamisele, kuna lepingust tulenevad kohustused on täitmata.

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Harju Maakohus rahuldas 17.02.2023 otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja

hageja kasuks põhivõlgnevuse 74 500 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 17 643,94 eurot

ja viivise põhinõudelt (74 500 eurot) 0,022% päevas kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus

jättis hageja ja kostjate menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja kolmanda isiku

menetluskulud tema enda kanda.

10. Maakohus tuvastas, et hageja ja Z sõlmisid 07.11.2018 ühisvara jagamise lepingu, mille p-

s 4.3 leppisid kokku, et Z on kohustatud tasuma 25 000 eurot hagejale kolme pangapäeva

jooksul alates lepingu sõlmimisest. Seetõttu muutus 25 000 euro tasumise nõue sissenõutavaks

10.11.2018. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaielnud selle üle, et lepingu p 4.4 kohaselt on Z

kohustatud tasuma hagejale 100 000 eurot saja kuu jooksul alates lepingu sõlmimisest selliselt,

et 20.11.2018–20.02.2027 tasub Z hagejale 1000 eurot kuus iga kuu 20. kuupäeval. Maakohus

tuvastas, et lepingu p-de 4.3 ja 4.4 kohaselt tulid nendes punktides märgitud kohustused Zl täita

raha ülekandmisega hageja arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

Maakohus tuvastas, et lepingu p-s 4.5 leppisid hageja ja Z kokku, et kui Z rikub enda kohustusi,

maksab ta hagejale viivist 0,022% tasumata summast päevas iga tasumisega viivitatud päeva

eest. Eeltoodud asjaolude üle pooltel vaidlust ei olnud. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaielnud

ka selle üle, et kostjad on Z pärijad.

11. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tuvastatud, et Z täitis lepingust tulenevaid

kohustusi vaid 500 euro ulatuses, mis on tõendatud hageja pangakontode väljavõtete alusel.

Kostjad ei ole tõendanud Z rahaliste kohustuste täitmist pangaülekannetega ega seda, et hageja

ja Z oleksid kokku leppinud lepingu muutmises selliselt, et Z võib oma kohustusi täita

sularahamaksetena. Samuti ei ole kostjad tõendanud oma väiteid, et Z täitis lepingulisi kohustus

kuni oma surmani sularahamakseid tehes.

12. Kuna maakohus tuvastas, et Z on lepingust tulenevaid kohustusi täitnud vaid 500 euro

ulatuses, siis on lepingust tulenevad kohustused 500 eurot ületavas osas, mis lepingu kohaselt

tulid tasuda osamaksetena kuni 20.12.2022 tähtajaks, täitmata, ning need on hagis esitatud

ulatuses muutunud sissenõutavaks. Hageja viivisenõue on esitatud tasumata osamaksete

summalt arvestusega kuni 20.01.2023. Tulenevalt asjaolust, et kostjad on Z pärijad, siis on

hagejal õigus nõuda lepingust tulenevate Z kohustuste täitmist kostjatelt ning kostjad

vastutavad solidaarselt.

2-21-16423

Apellatsioonkaebus

13. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada Harju Maakohtu 17.02.2023

otsuses osas, millega maakohus rahuldas hageja viivisenõude ja mõistis kostjatelt solidaarselt

välja hageja kasuks sissenõutavaks muutunud viivise 17 643,94 eurot ja viivise põhinõudelt

(74 500 eurot) alates 17.02.2024 kuni põhinõude täitmiseni ning teha uus otsus, millega jätta

hageja viivisenõue rahuldamata.

14. Maakohus eraldas tsiviilasjast 2-21-9792 käesolevas tsiviilasjas menetletava nõude

iseseisvasse menetlusse ja ei ole arvestanud kostjate poolt tsiviilasjas 2-21-9792 esitatud

vastuväidetega.

15. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigusenorme ning jätnud otsuse nõuetekohaselt

põhjendamata. Samuti on maakohus jätnud käsitlemata asjakohased õigusnormid.

16. Kostjad vaidlesid hageja viivisenõudele vastu. Kostjad ei esitanud viivisenõudele detailsed

vastuväiteid, eeldades, et maakohus kohaldab hageja esitatud asjaolusid arvestades ise

asjakohaseid õigusnorme. Maakohus on üllatuslikult jätnud kostjate vastuväited viivisenõudele

üldse tähelepanuta.

17. Kostjad selgitasid maakohtule 03.02.2023 esitatud avalduses, et isegi kui kohus asub

seisukohale, et kostjad on vastutavad pärandaja lepinguliste kohustuste rikkumise eest, on

viivise nõudmine hageja õigustatud huvi ja kostjate majanduslikku seisundit arvestades

ebaõiglane ja viivist tuleb vähendada nullile eurole. Maakohtu 17.02.2023 istungil tegid kostjad

avalduse viivisenõude rahuldamata jätmiseks või viivise vähendamiseks. Maakohus selgitas

istungil, et viivise vähendamise taotlus on esitatud hilinemisega. Viivisenõude rahuldamata

jätmise osas maakohus seisukohta ei võtnud. Maakohtu otsuses kostjate viivisenõudele esitatud

vastuväiteid ei ole käsitletud.

18. Vaidlusaluse viivisenõude põhjendatust tuleb hinnata erinevalt ajavahemikel 11.11.2018

kuni 27.11.2020, kui Z oli elus, ja 28.11.2020 kuni 20.01.2023 ning edasiulatuavalt, kui Z oli

surnud. Kostjatelt viivise nõudmine alates 28.11.2018, s.o peale Z surma ei ole

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 4 alusel põhjendatud. Hageja ei saa nõuda kostjatelt VÕS §-

st 108 lg 2 p-st 1 tulenevalt kohustuse täitmist kuna see on võimatu. Igal juhul oli kostjatel õigus

keelduda pärimisseaduse (PärS) § 135 lg 1 alusel pärandaja kohustuste täitmisest ajavahemikul

28.11.2018 kuni 15.03.2021 ning sellel ajal viivise arvestamine on alusetu. PärS § 130 lg 1 järgi

on kostjatel võimatu täita pärija kohustusi enne, kui nad on saanud neile kuuluva pärandosa

käsutusõiguse. Kostjad on alaealised ning nende varalisi õigusi teostab ja kohustusi täidab

nende nimel pärandvara arvel eestkostja. Kostjad saavad hageja nõude täita vaid kohtu

nõusolekul, mida neil ei ole.

Vastustaja seisukoht

19. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

20. Maakohus ei ole tsiviilasjas nr 2-21-9792 eraldanud käesolevas tsiviilasjas iseseisvalt

esitatud nõuet. Maakohus määras kostjatele tähtaja 13.01.2023 kõikide vastuväidete ja taotluste

esitamiseks. Selle tähtaja jooksul ei esitanud kostjad ühtegi vastuväidet hageja viivisenõudele

ning ei taotlenud viivise vähendamist. Samuti ei avaldanud kostjad, et hoiduvad kohustuse

täitmisest. Maakohus ei arvestanud põhjendatult kostjate 03.02.2023 taotlust viivise

2-21-16423

vähendamiseks, sest taotlus oli esitatud hilinemisega. Kostjatel ei ole õigust esitada uusi

vastuväited hageja viivisenõudele apellatsioonimenetluses ja need tuleb jätta tähelepanuta.

Kolmanda isiku seisukoht

21. Kolmas isik oma seisukohta apellatsioonkaebusele ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

22. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta muutmata, kuid täiendada tuleb kohtuotsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

23. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja viivisenõude. Maakohtu

otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja hageja

kasuks põhivõlgnevuse 74 500 eurot. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause

alusel edasi kaebamata jõustunud.

24. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele

teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes

erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, välja

arvatud osas, milles ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi, siis ei pea

kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus

nõustub kostjatega, et maakohus on ebaõigesti jätnud märkimata, et kostjad palusid jätta

rahuldamata mh hageja viivise nõude, millega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat

kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kuid selline rikkumine ei ole viinud ebaõige lahendini.

Ringkonnakohus saab maakohtu menetlusõiguslikud rikkumised kõrvaldada ja täiendab otsust

alljärgnevalt. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

25. Kostjate etteheited, et maakohus on ebaõigesti jätnud kostja vastuväited viivisenõudele

hindamata, ei ole põhjendatud. Olukorras, kus kostjad on palunud jätta hagi rahuldamata, saab

eeldada, et kostjad paluvad jätta ka viivisenõude rahuldamata, kuid sellest ei saa maakohus

iseenesest järeldada kostjate konkreetseid vastuväiteid hageja viivisenõudele. Kolleegium

selgitab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus hagi menetletakse poolte

esitatud asjaolude alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7). Kõik asja lahendamiseks

olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled.

Esiletoodud asjaolu peab hagimenetluses vaidluse korral tõendama pool, kes sellele tugineb

(TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Praegusel juhul oli pooltele selge tõendamisele kuuluvate

asjaolude ring. Pooled ei vaielnud nõude õigusliku aluse üle ning tulenevalt

menetlusdokumentidest oli kostjatele teada, mis asjaolud tuleb kohtu ette tuua.

26. Maakohus kohustas 04.01.2023 kohtumäärusega kostjaid avaldama selge seisukoht,

millised hagi alusena nimetatud asjaolud võtavad kostjad omaks ja millistele vaidlevad vastu.

Maakohus määras kostjatele tähtaja 13.01.2023, milliseks kuupäevaks pidid kostjad esitama

kõik oma väited ja taotlused. Kostjad, esitades oma vastuväited hagile kohtu määratud tähtajaks

13.01.2021, ei esitanud ühtegi vastuväidet hageja viivise nõudele. Kostjad palusid alles

03.02.2023 menetlusdokumendis jätta viivisenõue rahuldamata või vähendada seda nulli

2-21-16423

euroni. Kostjad põhjendasid oma taotlust sellega, et nad on alaealised, kes ei ole hageja nõude

aluseks oleva õigussuhte pooled ja nad ei ole oma kohustusi rikkunud, mistõttu neilt viivise

nõudmine on alusetu. Kostjad märkisid, et isegi kui kohus asub seisukohale, et kostjad

vastutavad pärandaja lepinguliste kohustuste rikkumise eest, on viivise nõudmine hageja

õigustatud huvi ja kostjate majanduslikku seisundit arvestades ebaõiglane. VÕS § 113 lg 8 järgi

võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162

sätestatule. VÕS § 162 lg 1 järgi kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib

kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku

suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole

õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Maakohtu 17.02.2023 kohtuistungil

avaldas hageja, et kostjate taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud ning see tuleb jätta

rahuldamata. Maakohus selgitas 17.02.2023 kohtuistungil, et jätab kostja taotlusega viivise

vähendamiseks arvestamata, sest see on esitatud hilinemisega. Asja materjalidest ei nähtu, et

kostjatel poleks olnud selge, et nemad peavad esile tooma ja tõendama kõiki oma vastuväidete

aluseks olevaid asjaolusid ning tegema seda kohtu määratud tähtajaks. Asjaolu, et kui kostjad

jätavad kohtu selgitustest hoolimata oma vastuväidete aluseks olevad asjaolud õigel ajal esile

toomata ja tõendamata, on nende risk, et hagi lahendatakse kostjate kahjuks. Seetõttu on

maakohus õigesti märkinud, et kostjate vastuväited viivise vähendamise asjaolude esile

toomisel olid esitatud hilinenult, ning maakohus ei oleks saanud neid arvesse võtta

(TsMS § 457 lg 1). Ringkonnakohus märgib, et kostjate 03.02.2023 menetlusdokumendis

esiletoodud asjaoludel ei oleks maakohus ka saanud jätta hageja viivisenõuet rahuldamata või

vähendada seda nullini. Kostjate väited, et kui nemad ei ole hageja nõude aluseks oleva

õigussuhte poolteks, siis ei ole neilt viivise nõudmiseks alust, on põhjendamatu, sest hageja

nõudiski kostjatelt kui pärijatelt pärandaja täitmata kohustustuste täitmist. Ringkonnakohus

selgitab, et kuivõrd pärand läheb pärijale üle üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt pärandi

avanemisel ehk pärandaja surmaga (PärS § 1 lg 1, § 3 lg 1, § 4 lg 1, § 130 lg 1), siis lähevad

kõik pärandaja õigused ja kohustused, mis ei olnud pärandajaga lahutamatult seotud, pärijale

üle alates pärandaja surmast. Asjaolu, et hageja õigustatud huvi ning kostjate majanduslikku

seisundit arvestades oleks tulnud viivise nõuet vähendada nulli euroni on samuti põhjendamatu,

kuna kostjad ei vastuta pärandaja kohustuste täitmise eest oma varaga vaid pärijate vastutus on

piiratud pärandvara väärtusega (PärS § 143 lg 1). Olukorras, kus alaealised pärijad jätavad

täitmata oma kohustused, ei ole samuti iseenesest asjaoluks, et arvestades tasumisele kuuluvat

viivist oleks neilt nõutav viivis ebamõistlikult suur, et seda vähendada.

27. Hageja viivisenõude arvestuse kohaselt on sissenõutavaks muutunud viivisenõue seoses

hageja ja Z vahel 07.11.2018 sõlmitud ühisvara jagamise lepingust tulenevate kohustuste

täitmisega viivitamise tõttu alates 11.11.2018 kuni 20.01.2023 kokku 17 185,02 eurot. Pooled

ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et Z ei täitnud 07.11.2018 sõlmitud

ühisvaralepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust

selle üle, et kostjad kui Z pärijad vastutavad Z täitmata ja sissenõutavaks muutunud kohustuste

74 500 euro eest. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt,

et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuna

2-21-16423

kostjad ei esitanud maakohtus vastuväiteid selle kohta, millal hageja nõuded muutusid

sissenõutavaks ega hageja viivise arvestusele, siis on maakohus õigesti leidnud, et hagejal on

õigus nõuda põhivõlgnevuse tasumisega viivitamise tõttu viivise tasumist hageja viivise

arvestuse alusel.

28. Kõik ülejäänud kostjate vastuväited viivise kohta on kostjad esitanud esimest korda alles

apellatsioonkaebuses. Kostjad esitasid apellatsioonimenetluses järgmised uued vastuväited:

viivisenõude põhjendatust tuleb hinnata erinevalt ajavahemikel 11.11.2018 kuni 27.11.2020,

kui Z oli elus, ja 28.11.2020 kuni 20.01.2023 ning edasiulatuavalt, kui Z oli surnud; kostjatelt

viivise nõudmine alates 28.11.2018, s.o peale Z surma ei ole põhjendatud; hageja ei saa nõuda

kostjatelt kohustuse täitmist kuna see on võimatu; kostjatel oli õigus keelduda pärandaja

kohustuste täitmisest ajavahemikul 28.11.2018 kuni 15.03.2021; kostjatel on võimatu täita

pärija kohustusi enne, kui nad on saanud neile kuuluva pärandosa käsutusõiguse; kostjad on

alaealised ning nende varalisi õigusi teostab ja kohustusi täidab nende nimel pärandvara arvel

eestkostja ning kostjad saavad hageja nõude täita vaid kohtu nõusolekul, mida neil ei ole.

TsMS § 652 lg 4 kohaselt peab uue asjaolu esitamise lubatavust pool oma kaebuses või vastuses

põhjendama. Kui pool uue asjaolu esitamise lubatavust ei põhjenda, jätab kohus selle

tähelepanuta. Kuna käesolev tsiviilvaidlus ei ole eraldatud teisest tsiviilasjas nr 2-21-9792, siis

ei ole õige kostjate seisukoht, et maakohus on ekslikult või ebaõigesti jätnud kostjate

vastuväited viivisele teisest tsiviilasjast tähelepanuta. Asja materjalidest ka ei nähtu, et kostjad

poleks aru saanud, et nad peavad kõik vastuväited, sh viivisele, esitama käesolevas menetluses

sama käesoleva menetluse raames ja maakohtu määratud tähtajaks. Asjaolu, et kostjad oma

vastuväiteid hagile ei esitanud, ei saa aga olla mõjuvaks põhjuseks, et alustada hagejaga vaidlust

alles apellatsioonimenetluses. Kuna kostjad ei ole toonud apellatsioonkaebuse vastuses esile

mõjuvat põhjust, miks nad ei saanud juba maakohtus tugineda asjaoludele, miks viivise

väljamõistmine hageja viivise arvestuse kohaselt pole põhjendatud, siis ringkonnakohus

kostjate uute väidetega ei arvesta ja need tuleb jätta tähelepanuta. Kolleegium peab vajalikuks

rõhutada, et apellatsioonimenetluses ei saa algatada uut vaidlust, arendada peetud vaidlust edasi

ega laiendada vaidlust edasi võrreldes sellega, mida maakohtus peeti.

Menetluskulude jaotus

29. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, siis puudub alus

maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu

peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta poolte menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel

solidaarselt kostjate kanda. Kolmanda isiku menetluskulud jäävad TsMS § 167 lg 2 ja 171 lg 1

alusel kolmanda isiku enda kanda.

30. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus.

31. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)