3-22-2645/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. veebruar 2024; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-22-2645

Haldusasi

R.C´i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 06.12.2022 pikaajalise

elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 15.3-3.4/907-1

osalise tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – R.C, esindajad Jelena Karzetskaja ja

Sofja Pevzner-Belošitski;

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap;

Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet, esindaja T.R

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus rahuldamata

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on

27.02.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet tunnistas (PPA) 06.12.2022 otsusega nr 15.3-3.4/907-1 R.C pikaajalise

elaniku elamisloa EL26B004524 kehtetuks ja tegi ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks

väljasaatmisega Venemaa Föderatsiooni, mis kuulus sundtäitmisele. Samuti kohaldas PPA R.C suhtes

Schengeni ala sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

2. R.C esitas 16.12.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 06.12.2022 otsuse

nr 15.3-3.4/907-1 osalise (sissesõidukeeld) tühistamise nõudes.

3. Tallinna Halduskohus jättis 23.12.2022 määrusega kaebuse käiguta. Kohus andis kaebajale 15-

päevase tähtaja ettenähtud riigilõivu tasumiseks. Vastav maksekorraldus 20 euro suuruse riigilõivu

tasumise kohta esitati 27.12.2022.

4. Tallinna Halduskohus võttis 02.01.2023 määrusega kaebuse menetlusse.

5. Politsei- ja Piirivalveamet esitas vastusena kaebusele oma seisukoha 03.02.2023, milles sisaldus ka

taotlus kaasata menetlusse haldusorganina Kaitsepolitseiamet.

6. Tallinna Halduskohus kaasas 27.02.2023 määrusega menetlusse arvamuse andjana

Kaitsepolitseiameti. Vastav arvamus esitati 28.03.2023.

7. Tallinna Halduskohtus määras 22.12.2023 määrusega haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

8. Kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik, mistõttu tuleb väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduses (VSS) sätestatut tõlgendada, pidades silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008

direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate

kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (edaspidi direktiiv 2008/115/EÜ). Direktiivi 2008/115/EÜ

art-st 11 tuleneb, et VSS § 7 lg 2 ja § 7 4 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas

sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne

(vt Riigikohtu 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, punktid 12 ja 13 ning seal viidatud kohtupraktika)

Kaebaja hinnangul ei ole sissesõidukeeld riigi julgeoleku kaitse eesmärgi saavutamiseks tõhus vahend,

mistõttu ei ole see keeld mõõdukas abinõu.

9. Vastustaja on korduvalt märkinud, et R.C näol on tegemist välismaalasega, kes kujutab endast ohtu

avalikule korrale ja riigi julgeolekule, kuid samas ei tugine VSS § 29 lg 1 punktidele 1 ja 5.

10. Vastustaja ei ole hinnanud sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust. Kui otsuse aluseks ei ole

VSS §-s 29 nimetatud asjaolud, siis ei saa vastustaja tugineda ohtu hinnangule sissesõidukeelu

kehtivuse proportsionaalsuse otsustamisel.

11. Vastustaja ei ole hinnanud ka kohaldatud sissesõidukeelu tagajärgi kaebaja Eesti Vabariigi

kodanikest perekonnaliikmetele. Sissesõidukeeld piirab oluliselt kaebaja ja tema perekonna elu tulevase

viie aasta jooksul. Olgu öeldud, et kaebaja elas Eestis enam kui 60 aastat, siin on maetud tema

vanemad. Siin elab perekond ja sõbrad. Isegi kui oletada sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust,

siis PPA on ületanud oma õigust kohaldamise ala määramisel. Kaebaja hinnanul saanuks vastustaja

kohaldada sissesõidukeelu ainult Eesti Vabariigi territooriumi osas.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

12. PPA on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. PPA on pikaajalise

elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel, lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu

kohaldamisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VMS ega VSS

norme.

13. Kaebaja viited VSS § 29 lg-e 1 on asjakohatud, kuna VSS § 27 sätestab konkreetselt, et

lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu

kehtivusaja määramisele ei kohaldata 5. peatükis sätestatut.

14. Vastustaja selgitab, et kuivõrd kaebaja tegevus kujutab otsest ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule, on

sellises olukorras põhjendatud sekkuda tema tegevusse ennetavalt. Sissesõidukeelu kohaldamine

tugineb rahvusvahelise õiguse põhimõttele, mille kohaselt on riigil suveräänne õigus otsustada, kas ta

soovib välismaalase viibimist oma territooriumil või mitte.

15. PPA otsuse p-s 18 nähtuvad PPA põhjendused ja kaalutlused, mida on arvesse võetud

sissesõidukeelu pikkuse määramisel. Vastustaja ei korda neid põhjendusi üle, kuid rõhutab, et

arvestades kaebaja pikaajalist tegevust Venemaa Föderatsiooni režiimi toetades ja Venemaa

Föderatsiooni narratiivi levitamises, on viieaastane sissesõidukeeld proportsionaalne takistamaks

kaebajal senist tegevust Eestis jätkata.

16. VSS-i mõttes moodustavad välismaalase perekonna abikaasa ja nende alaealised lapsed. Kaebaja

lapsed on täisealised ning ei kuulu seega kaebaja tuumikperekonda. Täisealistena tulevad kaebaja pojad

iseseisvalt toime ega vaja kaebaja toetust toimetulekul. Seega ei ole asjakohane kaebaja etteheide, et

PPA ei ole arvestanud sissesõidukeelu tagajärgedega kaebaja lastele. Teiseks on PPA otsuse p-s 15

selgitatud, et kaebaja on alates 2018. aastast tihti Venemaal viibinud ning lahkus Schengeni alalt

15.07.2022 ega ole otsuse tegemise ajaks (06.12.2022) naasnud. Seega leidis PPA, et kuna kaebaja on

alates 2018. aastast viibinud tihti Venemaal, ei ole abikaasade suhted sellised, et viieaastast

sissesõidukeeldu lugeda ebaproportsionaalseks. Kaebaja on Kaitsepolitseiameti vaatlusväljas olnud

juba alates 2007. aastast ning Kaitsepolitseiamet on korduvalt oma aastaraamatus avalikustanud

kaebaja ning temaga seotud organisatsioonide tegevust, pidi kaebaja abikaasa möönma, et kaebaja

tegvust peetakse ohuks avalikule korrale ja Eesti Vabariigi julgeolekule ning et selline tegevus võib

kaasa tuua kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise ja Eesti Vabariigist välja saatmise. Kaebajal kui

välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust viibida riigis, mille kodanik ta ei ole. Vastustaja möönab, et

pikaajalise elaniku elamisloa olemasolu võis tekitada kaebajale tunde, justkui tal oleks samad õigused

ja kohustused kui Eesti Vabariigi kodanikul, kuid elamisloa alusel riigis viibiv isik peab alati arvestama

sellega, et ta on teise riigi kodanik ning igal riigil on suveräänne õigus otsustad oma territooriumil

viibivate isikute riigis viibimise üle.

17. Vastustaja selgitab, et VMS ja VSS mõttes on Euroopa Liidu kodanik teise liikmesriigi kodanik,

mitte Eesti Vabariigi kodanik. VSS reguleerimisalast välja vaba liikumise õigust omavad isikud, kelle

riigis viibimise, elamise ja riigist lahkumise tingimused tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivist 2004/38/EÜ. VSS § 74 lg 41 kaebaja suhtes ei kohaldu.

KAITSEPOLITSEIAMETI ARVAMUS

18. Kaitsepolitseiamet nõustub PPA 03.02.2023 vastuses kaebusele esitatud seisukohtadega

sissesõidukeelu kohaldamise küsimuses. Kaebajale kohaldus VSS § 74 lg 2, mille kohaselt kohaldatakse

isikule lahkumisettekirjutuses ilma vabatahtlikku lahkumise tähtaega määramata 5-aastast

sissesõidukeeldu. Kõik kaebaja viited teistele VSS sätetele sissesõidukeelu kohaldamise kohta, on

asjakohatud ja tuleb jätta tähelepanuta. Samuti ei ole õige kaebaja väide, et sissesõidukeeld tuli

kohaldada üksnes Eesti Vabariiki, mitte Schengeni alale. Kaitsepolitseiamet nõustub PPA selgitustega,

et sissesõidukeelu kui meetme mõju kaebaja perekonnaliikmetele ei ole suur. Kaasatud haldusorgan on

seisukohal, et kaebajale kohaldatud Schengeni ala 5-aastane sissesõidukeeld on proportsionaalne

meede ka PPA 06.12.2022. aasta otsuses nr 15.3-3.4/907-1 kajastatud sisulistel põhjustel. Tuleb

arvestada, et R.C tegevus oli süstemaatiline ja kooskõlas Venemaa Föderatsiooni julgeolekupoliitiliste

dokumentides sätestatud mõjutustegevuse ja lõhestuspoliitika eesmärkidega. Arvestades Venemaa

Föderatsiooni sõjalist tegevust Ukrainas, on selline tegevus ohuks nii Eesti Vabariigi, EL kui ka

Schengeni liikmesriikide julgeolekule.

KOHTU PÕHJENDUSED

19. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 06.12.2022 pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust nr 15.3-3.4/907-1 ja taotletud selle osalist tühistamist.

20. Vaidlustatud otsusega nr 15.3-3.4/907-1 tunnistati kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks

alates 06.12.2022, tehti lahkumisettekirjutus sundtäitmisele kuuluva väljasaatmisega Venemaa

Föderatsiooni ning kohaldati 5-aastast Schengeni ala sissesõidukeeldu alates lahkumiskohustuse

täitmisest. Pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati kehtetuks välismaalaste seaduse § 241 lg 1 p 2

alusel, mis võimaldab vastava elamisloa kehtetuks tunnistada kui välismaalane kujutab endast ohtu

avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul juhinduti

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi ka – VSS) § 72 lg 2 p-st 4 ja § 74 lõigetest 2 ja

3. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 72 lg 2 p 4 kohaselt võib jätta lahkumiskohustuse

vabatahtliku täitmise tähtaja määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita kui välismaalane

kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Vastavalt sama seaduse § 74 lõigetele 2 ja 3

kohaldatakse olukorras, kus välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, sissesõidukeeldu

viieks aastaks, välja arvatud juhul kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks

aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates, kusjuures sissesõidukeeldu võib kohaldada ka

lühemaks ajaks kui (eelnimetatud) sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg oleks kõiki tähtsust omavaid

asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Vaidlustatud haldusakti põhjendustest nähtub, et R.C

tegutsemine on kujutanud tegelikku ja tõsist ohtu Eesti Vabariigi, Euroopa Liidu ja Schengeni ala

liikmesriikide julgeolekule ning 5-aastase tähtajaga sissesõidukeelu kehtestamine on vajalik meede

isikust lähtuva edasise julgeolekuohu ennetamiseks.

21. Kaebuses on märgitud, et lahkumisettekirjutust ei vaidlustata kuna see on juba täidetud ja et

vaidluse all on sissesõidukeeld. Kaebaja arvates oli see ebaproportsionaalne ning vastustaja ületas oma

pädevust kohaldamisala määramisel, sest ta on Euroopa Liidu kodanikuna Eesti Vabariigi kodaniku

perekonnaliige.

22. Haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane kui ta on antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Mis puutub haldusakti andmise pädevusse või

vorminõuete järgimisse, siis selles osas etteheiteid ega vaidlust ka ei ole. Etteheited seonduvad

põhiliselt sissesõidukeelu kohaldamise tähtaja kaalumise ja proportsionaalsusega ning küsimusega

sellest, et ega sissesõidukeeld ei oleks pidanud piirduma üksnes Eesti Vabariigiga, mitte aga kogu

Schengeni alaga.

23. Kohtu hinnangul on vaidlustatud haldusakti osas nende õiguspärasuse eelduslikud tingimused

täidetud. Õiguslik alus sissesõidukeelu kohaldamiseks oli vastavalt VSS § 72 lg 2 punktile 4 (oht

avalikule korrale või riigi julgeolekule) olemas ning vastustaja on sellest juhindunud. Elamisloa

kehtetuks tunnistamise motiive, mis on esitatud küllalt põhjalikult (osaliselt) vaidlustatud haldusakti

punktides 12-16, ei ole kaebaja püüdnudki sisuliselt ümber lükata. Samas seostuvad need ka

lahkumisettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu tähtajaga. Vastavalt väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse § 72 lõikele 2 ja § 74 lõikele 2 on see taolistes situatsioonides viis aastat.

Vastustaja ega ka arvamuse andjana menetlusse kaasatud Kaitsepolitseiamet ei ole seda

ebaproportsionaalseks pidanud. Kohus nõustub vastustaja ja Kaitsepolitseiameti sellekohase

arvamusega. Mis puutub kaebaja viidetesse VSS §-le 29, siis nõustub kohus samuti vastustaja ning

Kaitsepolitseiametiga, et need on asjakohatud. Vastavalt VSS § 27 teisele lausele

lahkumisettekirjutusega kohaldatava sissesõidukeelu menetluse ja kehtivusaja määramise osas sama

seaduse 5. peatüki, sealhulgas § 29 sätted ei laiene. Schengeni ala sissesõidukeeldu võib aga vastavalt

VSS § 272 kohaldada, sest see ei seostu menetluse läbiviimisega ega tähtaja määramisega. Vastustajaga

peab nõustuma ka selles, et VSS § 74 lg 41 kaebaja suhtes ei kohaldu. Seda on vastustaja põhjalikult

selgitanud kaebuse kohta esitatud 03.02.2023 kirjaliku vastuse punktis 15, mida kohus siinkohal enam

üle ei korda.

24. Lähtuvalt eeltoodust või asuda seisukohale, et Politsei- ja Piirivalveameti 06.12.2022 otsus nr 15.3-

3.4/907-1, mida kohus hindas antud juhul osas, milles see on vaidlustatud, oli antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vastas vorminõuetele. Seega ei ole kaebuse rahuldamiseks alust.

25. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude

väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm

Kohtunik