3-23-2421/27 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

27. veebruar 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2421

Haldusasi

O.O kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.10.2023 otsuse

nr 15.3-3.2/865-1 ja 12.12.2023 lahkumisettekirjutuse

1052274839 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – O.O (Pakistani Islamivabariigi kodanik,

sündinud XX.XX.XXXX)

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Marta Gromtsev

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Kaebajale antud menetlusabiga seotud menetluskulud jäävad riigi kanda ning

muud poolte menetluskulud nende endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 28.03.2024. Kui apellant ei

ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on

nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O.O on Pakistani Islamivabariigi kodanik, kes saabus 2015. aastal Eestisse ülikooli õppima.

Pärast ülikooli lõpetamist väljastati O.Oile tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama

asumiseks kehtivusega 12.07.2018–14.07.2023. O.O esitas 30.05.2023 tähtajalise elamisloa

pikendamise taotluse välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 118 punkti 9 alusel püsivalt

Eestisse elama asumiseks.

2. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 26.10.2023 otsusega nr 15.3-3.2/865-1 (edaspidi

26.10.2023 otsus) O.Oi elamisloa pikendamisest. Otsuse põhjendused on kokkuvõetult

järgmised:

2.1. O.O ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele, kuna tema tegelik elukoht ei ole

elamisloa ajal olnud Eestis. Kokku viibis ta 2018. aastal antud elamisloa järgselt Eestis 7 kuud

ajavahemikel 07.2018–09.2018, 09.2022–11.2022 ning alates 06.2023 kuni 26.10.2023 otsuse

tegemiseni. Seda ei saa pidada Eestis elamiseks. Ehkki isiku sõnul viibis ta kodakondsusriigis

perekondlikel põhjustel (isa ja abikaasa tervislikud probleemid, laste sünd), siis dokumentaalsed

tõendid kinnitavad, et soovi korral oleks ta saanud Eestisse kolida. Samuti puudust O.Oil tegelik

elukoht Eestis, piisav legaalne sissetulek ning tõendamata on, et ta on Eestis hästi kohanenud.

Seega ei ole tema senine tegevus olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja

tingimustega.

2.2. Tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud, kuna O.O ei asunud tähtajalise elamisloa

kehtivuse ajal Eestisse elama. Sel põhjusel ei ole ka põhjendatud elamisloa pikendamine, kuna

isik ei kasuta elamisluba Eestis elamiseks. Varasemat käitumist arvestades ei ole usutav, et isik

püüaks seda nüüd teha. O.O saabus Eestisse tagasi alles vahetult enne elamisloa kehtivuse

lõppemist ning kuna ta töötas elamisloa kehtivuse ajal ka mujal maailmas, siis näitab antud fakt,

et ta suudab omandatud hariduse ja kogemustega tööd leida lihtsamalt oma koduriigi regioonis.

Eestis ei ole O.O seda suutnud.

3. O.O (edaspidi kaebaja) esitas 30.10.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse 26.10.2023 otsuse

tühistamiseks (haldusasi 3-23-2421). Ühes kaebusega esitas kaebaja ka taotluse menetlusabi

saamiseks ning esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kohus võttis kaebuse menetlusse

09.11.2023 määrusega, andis kaebajale menetlusabi ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata.

4. Politsei ja Piirivalveameti 12.12.2023 ettekirjutusega nr 1052274839 (edaspidi

lahkumisettekirjutus) kohustati O.Oi 14 päeva jooksul Eestist lahkuma ning kohaldati

sissesõidukeeldu kehtivusega 1 aasta ja 6 kuud. Kaebaja pidi Eestist lahkuma hiljemalt

26.12.2023 ning lahkumisettekirjutus kuulus sundtäimisele alates 27.12.2023.

5. O.O esitas 13.12.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse lahkumisettekirjutuse tühistamiseks

(haldusasi 3-23-2868). Kaebuses sisaldus ka menetlusabi ja riigi õigusabi taotlus ning taotlus

esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kohus võttis 21.12.2023 kaebuse menetlusse, andis

kaebajale menetlusabi ja liitis selle haldusasjaga 3-23-2421. Muud taotlused jättis kohus

rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja seisukoht

6.1. Kaebaja sõnul tingisid tema eemaloleku Eestist Pakistanis elavate lähedaste

terviseprobleemid. Ajal, mil ta aga Eestis elas, siis tegi ta seda seaduslikult, järgides

põhiseadusest tulenevaid seadusi ja eeskirju nagu heale kodanikule kohane. Sh esitas kaebaja

2 (7)

taotluse elamisloa pikendamiseks tähtaegselt. Eestis elamise ajal tasus kaebaja maksud ja

eluasemekulud.

6.2. Kaebaja pidi Pakistani naasma perekondlikel põhjustel, mistõttu ei saanud ta ka Eestisse

jääda. Eestisse naasmise tingis vajadus teha tööd, et maksta tagasi 6000 euro suurune võlg. Võlg

tekkis sõpradelt perekonna toetamiseks raha laenamisega, mistõttu kasutas kaebaja Kataris olles

töö tegemiseks iga võimalust. Kataris teenitu ei olnud piisav ning sõprade julgustusel saabus

kaebaja Eestisse, et teenida võla tagasimaksmiseks raha eurodes. Elamisloa andmine oleks

võimalik ka humanitaarsetel kaalutlustel, arvestades tekkinud olukorda ning varasemat

õiguskuulekat elu Eestis.

6.2. Lahkumisettekirjutus on õigusvastane, kuna ei arvesta kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid

ning soovi Eestis töötada. Eesti on kaebaja sõnul tema teine kodus.

6.4. Sissesõidukeelu kehtestamiseks ei ole alust. Kaebaja lahkus enne lahkumisettekirjutuses

märgitud tähtpäeva.

6.5. PPA viivitas taotluse menetlusega.

7. Vastustaja seisukoht

7.1. Vaidlust ei ole, et kaebaja viibis Eestis lühiajaliselt ning PPA ei sea kahtluse alla kaebaja isa

ja abikaasa terviseprobleeme ning seda, et kaebajal sündis 2 last. Küll aga ei olnud kaebaja

sedavõrd pikk Eestist eemalviibimine põhjendatud. PPA selgitas otsuses kaebaja isaga

seonduvat ning jääb selle juurde ka kohtumenetluses. Perekonnaliikmete terviseprobleemid ei

takistanud kaebajal asuda tööle Katarisse. PPA ei pea usutavaks, et perekonnaliikmete

tervisemured oleks takistanud kaebajal Eestisse alama asumist.

7.2. Kaebajale väljastatud elamisloa eesmärgiks oli kaebaja püsivalt Eestisse elama asumine,

kuid kaebaja seda ei teinud. Kaebajal puudus Eestis elamiskoht ning piisav legaalne sissetulek.

Õige on ka seisukoht, et kaebaja ei ole Eestis hästi kohanenud. Kaebaja elas elamisloa

kehtivusaja jooksul Pakistanis, külastas Eestit vaid lühiajaliselt, ta ei ole läbinud

kohanemisprogrammi ega osalenud keelekursustel. Tuleb nõustuda otsuses välja toodud

seisukohaga, et kaebajal on tugevad sidemed kodumaaga, kuna seal elavad kõik tema

perekonnaliikmed.

7.3. Kaebaja väited õiguskuulekast elust Eestis ei ole tõesed, kuna ta viibis ja töötas alates

26.10.2023–27.12.2023 Eestis ilma seadusliku aluseta ning seda oma majanduslike huvide

rahuldamiseks. Kaebaja soov Eestis elada on seotud üksnes sellega, ta soovib Eestis töötada

võla tagastamise eesmärgil ning kaebuse kohaselt naasis kaebaja põhjusel, et sõbrad julgustasid.

Seega soovib kaebaja Eestis elada vaid oma majanduslike probleemide lahendamiseks, kuna

siin saab ta teenida töötasu eurodes. Ainuüksi kaebaja soov Eestis elada ja töötada ei kohusta

PPA-d pikendama talle väljastatud elamisluba. Ka asjaolu, et Pakistanis on halb majanduslik

olukord on asjakohatu elamisloa pikendamise otsustamisel. Ei rahvusvahelisest, Euroopa Liidu

õigusest ega põhiseadusest ei tulene välismaalasele õigust siseneda Eesti territooriumile või siia

ajutiselt elama asuda ning saada Eestis elamisluba.

7.4. Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kehtestamine oli põhjendatud. Seejuures

võttis PPA sissesõidukeelu kehtestamisel arvesse asjaolu, et kaebaja väitel oli ta valesti

mõistnud, et 26.10.2023 otsuse vaidlustamine ei mõjuta selle kehtivust. Humaanseid aluseid

sissesõidukeelu kehtestamata jätmiseks ei esinenud. Kaebaja soov Eestis töötada oma

3 (7)

majanduslike probleemide lahendamiseks ei ole selline erandlik asjaolu, millest lähtuvalt võis

PPA jätta sissesõidukeelu kohaldamata. Kaebajal on võimalus töötada muus riigis. Kaebajal

puudub perekond Eestis. PPA arvestas ka asjaoluga, et kuigi kaebaja alustas töötamist QUIK

CHEF OÜ-s veel elamisloa kehtivusaja jooksul, jätkas ta töötamist ka siis, kui tal selleks

seaduslikku alust enam ei olnud. Kaebaja töötamine Eestis ei olnud seadustatud.

7.5. PPA ei viivitanud otsuse tegemisega. PPA-l oli vaja otsuse tegemiseks selgitada välja kõik

olulised asjaolud ning arvestada tuleb ka sellega, et PPA küsimustele vastamiseks tuleb anda

kaebajale mõistlik tähtaeg. PA tegi otsuse esimesel võimalusel. Vastustaja ei saanud taotluse

vastuvõtmisel teada, milline lõplik otsus tuleb taotluse suhtes teha, samuti ei olnud PPA-l õigust

keelduda taotluse vastuvõtmisest. Kaebajal ei saanud olla õiguspärast ootust, et tema

elamisluba pikendatakse, seetõttu pidi ta olema valmis selleks, et viibimisaja lõppemisel tuleb

tal Eestist lahkuda. PPA ei sundinud kaebajat lahkuma, vaid selline kohustus tuleneb otse

seadusest. Kuna kaebaja viibis Eestis ebaseaduslikult oli PPA kohustatud tegema talle

lahkumisettekirjutuse ja kohaldama sissesõidukeelu. Kui kaebaja oleks Eestist lahkunud enne

seadusliku viibimisaja lõppemist, ei oleks PPA-l olnud alust kohaldada kaebaja suhtes

sissesõidukeeldu.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna PPA 26.10.2023 otsus ning

lahkumisettekirjutus koos sissesõidukeelu kehtestamisega on õiguspärased. Kohtu hinnangul on

mõlemad vaidlustatud otsused põhjendatud piisavalt ja arusaadavalt ning kaalutlusotsuse

kujunemine jälgitav. Asjaolu, et kaebaja võttis Pakistanis elades laenu ning soovib Eestis

sõprade survel töötada ei ole seni realiseerimata elamisloa pikendamise aluseks.

9. Vaidlust ei ole, et:



Kaebajale oli väljastatud tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks ning

see kehtis ajavahemikul 12.07.2018–14.07.2023;



Kaebaja esitas elamisloa pikendamise taotluse 30.05.2023;



Kaebaja viibis ajavahemikul 12.07.2018–14.07.2023 Eestis lühiajaliselt ajavahemikel

07.2018–09.2018, 09.2022–11.2022 ning alates 06.2023;



Kaebaja elas ajavahemikul 12.07.2018–14.07.2023 Pakistanis, v.a Eestis viibitud

ajavahemikud ning töötamine Kataris ajavahemikel 31.01.2020–22.03.2020 ja

19.10.2021–22.11.2021;



Elamisloa kehtivuse ajal sündisid kaebajal Pakistanis 2 last;



Kaebaja lahkus Eestist 27.12.2023.

Samuti on PPA kinnitanud, et ei sea kahtluse alla, et kaebaja isal ja abikaasal olid probleemid

tervisega.

10. VMS § 129 sätestab tähtajalise elamisloa pikendamise tingimused ning viidatud sätte lg 2

kohaselt peavad ka tähtajalise elamisloa pikendamiseks olema täidetud elamisloa andmise

tingimused. Tähtajalise elamisloa andmiseks või pikendamiseks peavad seega olema täidetud

tähtajalise elamisloa andmise üldtingimused (VMS § 117 lg 2) ning täiendavad tingimused

vastavalt tähtajalise elamisloa andmise alusele (VMS § 117 lg 3). Püsivalt Eestisse elama

asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise lisatingimused on sätestatud VMS §-s 2102. PPA

tugines elamisloa andmisest keeldudes VMS § 123 punktidele 2 ja 3. Viidatud punktide kohaselt

keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa

andmise tingimustele (punkt 2) või kui tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud (punkt

3). Tähtajaline elamisluba antakse isikule alati konkreetsel eesmärgil ning elamisloa jätkuv

4 (7)

kehtimine ja pikendamine on põhjendatud vaid juhul, kui välismaalane on temale antud

elamisluba kasutanud eesmärgipäraselt. Kui PPA tuvastab, et elamisluba ei ole eesmärgipäraselt

kasutatud või elamisloa andmise tingimused ei ole täidetud, siis ei ole PPA-l ka õigust

elamisluba pikendada. Kohus nõustub PPA kohtumenetluses esitatud väitega, et isegi kui

kaebajale on tähtajaline elamisluba antud, siis ei anna see välismaalasele õiguspärast ootust, et

PPA seni eesmärgipäraselt kasutamata elamisluba pikendab.

11. VMS § 123 punkti 2 kohaldamist on PPA sisustanud seeläbi, et kaebaja ei vasta VMS § 117

lg 1 punktides 1–3 ning VMS § 2101 lg 1 punktis 2 kehtestatud nõuetele.

11.1. VMS § 117 lg 1 punkt 1 sätestab, et tähtajalise elamisloa taotlemise eesmärk peab olema

täidetud. Püsivalt Eestisse elama asumise antava tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on

võimaldada Eestisse elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise

elamisloa alusel ja kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega (VMS § 2101 lg

1). Kohus nõustub, et kaebaja ei asunud temale 14.07.2018 antud tähtajalise elamisloa alusel

Eestisse püsivalt elama ning see ei olnud kaebaja eesmärk ka 30.05.2023 taotlust esitades.

Kohtumenetluses kinnitas kaebaja, et tuli Eestisse tagasi sõprade survel ning töötamise

eesmärgil, et maksta tagasi Pakistanis elades võetud laen. Ühestki kaebaja kohtumenetluse

esitatud väitest ei nähtu aga, et kaebaja soov 30.05.2023 taotlust esitades oleks olnud soov asuda

püsivalt Eestisse elama. Haldusmenetluses tõi küll kaebaja välja, et ta tahab Eestisse tagasi tulla

ja siis pikemalt jääda, kuid arvestades kaebaja senist käitumist, siis ei pea kohus seda

haldusmenetluses esitatud väidet kuigivõrd tõsiseltvõetavaks. Kohtu kahtluse põhjuseks on muu

hulgas asjaolu, et kui kaebajal olid tekkinud Pakistanis sõpradelt võetud laenu teenindamisel

probleemid, siis läks kaebaja tööle Katarisse, mitte ei tulnud Eestisse. See näitab kohtu

hinnangul ilmekalt, et kaebaja ei soovinudki oma elu Eestiga siduda, ehkki talle oli väljastatud

tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks. Seega on õige ka PPA järeldus, et

kaebaja senine tegevus ei ole olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja

tingimustega (VMS § 2102 lg 1 punkt 3).

11.2. VMS § 117 lg 1 punkt 2 sätestab, et välismaalasel peab olema tegelik elukoht Eestis.

Eestis elamisena tuleb mõista seda, et Eesti on välismaalase peamine elukoht. PPA-l on

hindamisruum otsustamaks, kas Eestis püsivalt mitteelav välismaalane omab siin tegelikku

elukohta. Kohus nõustub PPA-ga, et ajavahemikul 12.07.2018–14.07.2023 kaebajal tegelik

elukoht Eestis puudus ning kaebaja ei ole viimase viie aasta jooksul kolme aastat Eestis elanud.

Ka kaebaja ei väida, et ta oleks temale püsivalt Eestisse elama asumiseks antud elamisloa alusel

Eestisse elama asunud. Elukoha kanne rahvastikuregistris ei ole piisav tegeliku elukoha

olemasolu nõude täitmiseks. Kohus märgib, et kuigi kaebaja põhjendused Pakistanis elamiseks

on inimlikult mõistetavad, siis ei tulene VMS-ist, et PPA-l oleks pädevus otsustada, et teatud

tingimustel ei ole VMS 117 punkti 2 sätestatud tingimuse täitmine nõutud. Täiendavalt märgib

kohus, et ka VMS § 2102 lg 1 punkt 1 sätestab püsivalt Eestisse elama asumiseks antava

tähtajalise elamisloa lisatingimuse, et välismaalane peab olema Eestis elanud viie järjestikuse

aasta jooksul vähemalt kolm aastat. Ehkki PPA 26.10.2023 otsus sellele sättele ei tugine, siis ei

saa olla vaidlust, et kaebaja elukorraldus sellele sättele ei vasta.

11.3. VMS § 2102 lg 1 punkt 2 sätestab püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise

elamisloa lisatingimuseks see, et välismaalane on Eestis hästi kohanenud. Viidatud norm

lisandus VMS-i 2015. aastal, kui jõustusid „Välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seoses

teiste seaduste muutmise seadus“ muudatused. Viidatud VMS muutmise seaduse seletuskirja1

kohaselt on tingimus, et välismaalane on integreerunud Eesti ühiskonda, eelkõige väärtusnorm,

kuid aitab ka ära hoida elamisloa andmist isikutele, kes vastandavad ennast Eesti riigile või

1 Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/download/7b733aab-f84c-425e-bb2c-fa384a427330 (25.02.2024)

5 (7)

ühiskonnale. Kuna kaebaja ei ole sisuliselt temale püsivalt Eestisse elama asumiseks antud

elamisloa ajal Eestis elanud, siis nõustub kohus PPA-ga, et kaebaja ei saa olla Eestis hästi

kohanenud. Eestis hästi kohanemine eeldab siiski Eestis elamist ning Eestiga kohenemine ei saa

toimuda Pakistanis. Samuti märgib kohus seda, et õiguskuulekas käitumine ei ole samastatav

hästi kohanemisega, kuna kõik välismaalased on kohustatud austama Eesti õiguskorda.

12. Kuna täidetud on VMS § 123 punktis 2 sätestatud alus kaebajale elamisloa andmisest

keeldumiseks, siis ei pidanud PPA hindama, kas kaebajale tuleks elamisloa andmisest keelduda

ka VMS § 123 punkti 3 alusel. Küll aga nõustub kohus, et arvestades kaebajaga seotud isiklikke

asjaolusid, siis on VMS § 123 punktid 2 ja 3 omavahel sedavõrd tihedalt seotud, et nende

mõlema aluse väljatoomine 26.10.2023 otsuses oli põhjendatud. Kohus nõustub PPA 26.10.2023

otsuse punktis toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata.

13. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA 26.10.2023 otsus keelduda kaebajale väljastatud

tähtajalise elamisloa pikendamisest oli õiguspärane.

Lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamine

14. Kaebajale tehti vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutus. VSS § 74 lg 1 alusel

võib sellises olukorras kohaldada maksimaalselt kolmeaastast sissesõidukeeldu. Sissesõidukeelu

võib jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4) või lühendada selle kehtivust,

kui eelnimetatud tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne

(VSS § 74 lg 3). Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma

esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt

välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu

samalaadse tagajärje (vt Riigikogu XI koosseisu 444 SE seletuskiri, lk 5; Tallinna

Ringkonnakohtu 13.10.2022 otsus nr 3-20-2388, punkt 18; Riigikohtu 05.12.2019 otsus nr 3-16-

2123, punkt 15).

14.1. Kohus nõustub PPA-ga, et humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks

ei esine. Asjaolu, et kaebaja on Eestis lõpetanud ülikooli, talle meeldib siin ning ta soovib siin

töötada ei ole alus sissesõidukeelu kehtestamata jätmiseks humaansetel kaalutlustel.

14.2. Mis puudutab aga sissesõidukeelu kestuse vähendamist 3-aastalt 1 aasta ja 6 kuu peale,

siis ka selles osas on otsus põhjendatud ning sissesõidukeelu kestuse määramisel on PPA

lähtunud kaebajaga seotud isiklikest asjaoludest. Kaebusest ei nähtu, et PPA oleks jätnud

tähelepanuta mõne olulised asjaolu, mis võiks omakorda tuua kaasa selle, et kaebajale

kehtestatud sissesõidukeeld oleks ebaproportsionaalne.

15. Kohtule nähtub, et kaebaja lahkus Eestist lahkumisettekirjutusega määratud tähtaja jooksul.

Seega on kaebajal võimalik taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või peatamist (VSS §

32 ja 321).

16. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA lahkumisettekirjutus ja sellega kehtestatud

sissesõidukeeld on õiguspärased.

17. Kaebus jääb kõigis nõuetes rahuldamata.

Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimus

6 (7)

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Ehkki

kaebus jääb tervikuna rahuldamata, siis ei mõjuta see menetluskulude jaotust. Kaebaja sai

menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning tõlkekulude

kandmiseks, kohustuseta need hiljem hüvitada. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad kaebajale

menetlusabi andmisega seotud kulud riigi kanda. Muud kaebaja kulud jäävad tema enda kanda

(HKMS § 108 lg 1). Vastustaja võimalikud kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

19. Kohtuotsuse avaldamisel Riigi Teatajas asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

7 (7)