3-22-722/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. veebruar 2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-722

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 1. märtsi 2022.

a otsuse nr 15.3-3.2/647-4 tühistamiseks, alternatiivselt

lahkumisettekirjutuse osas tühisuse tuvastamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. mai 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Esindaja Jüri Sakkart

Vastustaja/apellant Politsei- ja Piirivalveamet

Volitatud esindaja Janika Jürgen-Määr

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 29. mai 2023. a

otsus.

2. Teha uus otsus, millega jätta X.X.-i kaebus rahuldamata.

3. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. märts 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 29. augusti 2013. a otsusega nr 15.3-3/521-

1 kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg

1 p 2 alusel. Otsuse kohaselt on kaebaja Eesti avalikku korda ja julgeolekut ohustav isik.

Kaebaja vaidlustas PPA otsuse kohtus, kuid kaebus jäi rahuldamata.

2. PPA keeldus 17. juuli 2019. a otsusega nr 15.3-3.1/1478-3 kaebajale tähtajalise

elamisloa andmisest, tegi ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa

Föderatsiooni, mis kuulus sundtäitmisele pärast kaebaja kinnipidamiskohast vabastamist,

aga samuti kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks alates

lahkumiskohustuse täitmisest.

Kaebaja kaebuse alusel tühistas Tartu Halduskohus 10. juuni 2020. a otsusega haldusasjas nr

3-19-1743 PPA otsuse lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas.

3. Kaebaja esitas 22. septembril 2019 uue taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks

püsivalt Eestisse elama asumiseks.

PPA keeldus 1. märtsi 2022. a otsusega nr 15.3-3.2/647-4 kaebajale tähtajalise elamisloa

andmisest, tegi ettekirjutus Eestist lahkumiseks (mis kuulub sundtäitmisele pärast kaebaja

kinnipidamiskohast vabanemist) ja kohaldas sissesõidukeeldu viieks aastaks.

4. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles PPA 1. märtsi 2022. a

otsuse nr 15.3-3.2/647-4 tühistamist.

Kaebuse kohaselt on vastustaja kaebajast lähtuva ohu tuvastamisel tuginenud enda subjektiivsele

arvamusele, mitte objektiivsetele tõenditele. Määrava tähenduse on vastustaja omistanud kaebaja

poolt toime pandud kuriteole, kuid ei arvestanud sellega, et kuritegu on toime pandud 14 aastat

tagasi. Vastustaja ei arvestanud ka vangla poolt koostatud kaebaja iseloomustusega, kus vangla

toetas kaebaja tingimisi ennetähtaegselt vabastamist. Täidetud ei ole VMS § 124 lg 1 p 1 ja 5

kohaldamise eeldused.

Kaebaja vanematel on tuvastatud vastavalt sügav ja raske puue ning nad vajavad hoolt ja

tähelepanu.

Viru Maakohus vabastas 16. märtsi 2022. a määrusega kaebaja kriminaalasjas nr 1-08-3124

tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve kohaldamisega koos tema allumisega

käitumiskontrollile.

Kaebaja elektroonilise valve all vabaduses viibimise ajal puuduvad tal rikkumised.

Otsust tehes ei arvestanud PPA kõigi asjaoludega: elamise kestus Eestis, kaebaja vanus,

tagajärjed kaebaja ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine

päritoluriigiga.

Vaidlustatud otsus on tühine, sest näeb ette kaebaja kohustuse lahkuda Eestist vanglast

vabanemisel, kuid Viru Maakohtu 16. märtsi 2022. a määrusega kohustati kaebajat viibima

Eestis kahe aasta jooksul vanglast vabanemisest ning alluma käitumiskontrolli nõuetele.

5. Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et otsuses tuvastas ta kõik kaebajat iseloomustavad asjaolud ja esitas

kaalutlused, mille tulemusena on jõutud õigele järeldusele, et kaebajast tulenev oht on

tõenäoline, ehk jätkuv. Vangla koostatud riskihinnang on üldsõnaline ega ole kontrollitav.

Vastustaja on vaidlusaluses otsuses arvestanud, et kaebaja pani kuriteo toime 14 aastat tagasi ja

selgitanud, miks kaebajat iseloomustatav positiivne informatsioon on ületatav esinevate

negatiivsete asjaoludega.

Ohuprognoosi koostamisel hindab vastustaja isiku käitumismustrit, analüüsides lisaks

karistusregistri arhiivi andmeid sh väärteokaristuse andmeid, kuid ennetähtaegselt vanglast

vabastamise otsustamisel isiku varasema elukäigu hindamise raames ei tohi tugineda

karistusregistri arhiivi andmetele.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tartu Halduskohus 29. mai 2023. a otsusega rahuldas kaebuse ja tühistas PPA otsuse.

7. Otsuse põhjenduste kohaselt taotles kaebaja PPA 1. märtsi 2022. a otsuse tühisuse

tuvastamist ja alternatiivselt tühistamist. Kuigi kaebaja märkis peamiseks nõudeks

lahkumisettekirjutuse tühisuse tuvastamise nõude ja alternatiivseks tühistamise nõude, on

kaebuse eesmärki arvestades põhjendatud esmalt hinnata tühistamisnõude põhjendatust.

Juhul, kui kohus rahuldab tühistamisnõude ja tühistab PPA otsuse tervikuna on kaebuse

eesmärk täidetud.

8. Vastustaja andis 14. märtsi 2018. a otsusega nr 2024853372/TE kaebajale elamisloa

püsivalt Eestisse elama asumiseks kehtivusajaga kuni 14. märts 2023. Seejärel tunnistas

vastustaja 10. mai 2018. a otsusega nr 15.3-3.4/462-1 tähtajalise elamisloa andmise

otsuse kehtetuks, põhjendades seda kaalumisveaga kaebajale elamisloa andmisel. Kui isik

saab tähtajalise elamisloa, mis võetakse hiljem tagasi peab talle olema tagatud

pikaajalisele elanikule direktiivist 2003/109/EÜ tulenev kaitse väljasaatmise vastu, kuna

lahkumisettekirjutus on endiselt põhjuslikus seoses pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamisega 2013. aastal.

9. Viru Maakohtu 21. novembri 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-3124 mõisteti

kaebaja süüdi I astme kuriteo toimepanemise eest ja talle määratud vanglakaristus ületas

ühte aastat. Riigikohus on leidnud1, et VMS § 125 lg 1 p 2 näeb ette, kui välismaalase

suhtes ei esine muid VMS §-s 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi

julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise aluseid, võib erandina anda tähtajalise

elamisloa, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud

vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistus ei ole kustunud.

Seega juhul, kui pärast pikajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ei rahulda vastustaja

isiku tähtajalise elamisloa taotlust ja teeb talle lahkumisettekirjutuse, peab ta hindama, kas

isikust tulenev oht on tegelik ja piisavalt tõsine direktiivi 2003/109 art 12 lg 1 tähenduses.

10. Õigusriigi põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus samade faktiliste asjaolude

põhjal vabastati kaebaja vanglast tingimisi enne tähtaega põhjusel, et ta ei ole avalikule

korrale ohtlik, kuid haldusorgani otsuse alusel keeldutakse talle tähtajalise elamisloa

väljastamisest ja tehakse lahkumisettekirjutus koos sissesõidukeeluga põhjusel, et ta

kujutab endast tõsist ja tegelikku ohtu avalikule korrale.

11. Endiselt on põhjendatud haldusasjas nr 3-19-1743 väljendatud seisukoht, et

arvestades kaebaja kriminaalset minevikku ja tema poolt toime pandud rasket isikuvastast

kuritegu nelja episoodiga ning hoolimata möödunud ajast ja kaebaja heast käitumisest

vanglas, on temast tulenev oht avalikule korrale endiselt piisavalt tõsine. Kohtuotsuse

tegemise ajal ei saa aga kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale pidada tegelikuks

ohuks direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes.

12. Negatiivseteks asjaoludeks on vastustaja välja toonud selle, et kaebajat karistati väga

raskete kuriteoepisoodide toimepanemise eest ja mõisteti talle erakordselt pikk

vanglakaristus (18 aastat vangistust). Sellele tuginedes järeldas vastustaja, et kaebaja

positiivne käitumine vanglas, lähedaste toetus, olemasolev elu- ja töökoht, kaebajal

esinev haigus ja 14,6 aasta jooksul ärakantud karistus ei vähenda kaebajast tulenevat

tõsist ja reaalset ohtu avalikule korrale. Sellega vastustaja tugines otsuses üksnes kaebaja

poolt 15 aastat tagasi toime pandud kuriteo faktile.

Vangistuses viibimise ajal oli kaebaja käitumine eeskujulik. Vangistuse ajal ei ole kaebajal

märgitud kriminaalseid hoiakuid ega muid kontakte, sõltuvusi, kalduvusi jne, mis viitaksid

sellele, et väljudes vangistuses valitseva range kontrolli alt libiseks ta jällegi kuritegelikule teele.

Kuna kaebaja viibis vangistuses esmakordselt ning käitus kogu pikaajalise vangistuse ajal

seaduskuulekalt, on tema käitumisele vanglas väikese kaalu omistamine ilmselgelt

põhjendamatu. Kaebaja vangistuses viibimise aeg on piisavalt pikk, et pidada kaebaja käitumist

vanglas kaalukaks temast lähtuva ohtu hindamisel. Vastustaja ei viidanud asjaoludele, mis lubaks

vangla ja maakohtu poolt nimetatud ja esile tõstetud erinevate positiivsete arengute taustal siiski

järeldada, et kaebaja varasemaid tegusid iseloomustanud küünilisus ja hoolimatus inimelu vastu

1 RKHK 13. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-2-16 (p 22)

on aktuaalsed ka tänasel päeval. Tõendeid kogumis hinnates puudub veendumus, et pikaajalise

vangistuse ärakandmise eesmärk on kaebaja suhtes ebaõnnestunud ja kaebaja võib suure

tõenäosusega (reaalne oht) toime panna uusi raskemaid isikuvastaseid või varavastaseid

kuritegusid.

Kuna kaebaja ei kujuta reaalset ohtu avalikule korrale, on tema väljasaatmine direktiivi

2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 alusel keelatud. Seetõttu ei ole vaja analüüsida, kas

kaebaja väljasaatmine oleks õigusvastane perekondlikel põhjustel, sõltuvussuhte esinemisel jne.

Samuti ei ole vaja analüüsida, kas kaevatav otsus on tühine lahkumisettekirjutuse osas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist

ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja ei nõustu halduskohtuga, nagu oleks PPA pidanud kaebajast tuleneva ohu tõsidust ja

reaalsust hindama mitte ainult lahkumisettekirjutuse tegemisel, vaid juba tähtajalise elamisloa

andmise otsustamisel.

14 aastat vanglas viibimist ja sotsiaalprogrammide läbimine ei ole vähendanud kaebaja poolt

raskete kuritegude toimepanemisega realiseerunud ohu tõenäosust sedavõrd, et kaebajale oleks

võimalik väljastada tähtajaline elamisluba. Kaebaja pani toime mõrvakatse, mõrva,

väljapressimise ja lõhkeseadeldise ebaseadusliku käitlemise kuriteod kaalutletult ja

etteplaneeritult. Vastustaja on kaebaja ohtlikkust põhjalikult analüüsinud vaidlustatud otsuse

punktides 25 kuni 28. Lisaks sellele on vastustaja hinnanud kaebaja era- ja pereelu riivet, Eestis

elamise aega, suhteid pereliikmete ja lähedastega ning tervislikku seisundit ja ravivõimalusi

kodakondsusjärgses riigis ning jõudnud järelduseni, et kaebajast tulenev oht ei võimalda temale

tähtajalise elamisloa andmist.

Puudub alus väita, et praegusel ajal ei tegutseks kaebaja konfliktses situatsioonis impulsiivselt.

Sotsiaalprogrammide läbimine vanglas ja eeskujulik käitumine on positiivsed, kuid tegemist oli

kontrollitud keskkonnaga. Üheks ohuteguriks kaebaja puhul on olnud halb majanduslik olukord,

mis eeldatavasti käesolevaks hetkeks ei ole muutunud. Ohu tõenäosust suurendav faktor on see,

et kaebaja jätkab suhtlust 14 aastat tagasi toime pandud kuriteokaaslasega ja seejuures on

esitanud ametiasutustele selle kohta korduvalt valesid väiteid.

Vangla üldsõnaline protsentides väljendatud riskihinnang kaebaja poolt uue kuriteo

toimepanemise tõenäosuse kohta pole usaldusväärne, sest ei saa kontrollida, missugust

metoodikat vangla hinnangu andmiseks kasutas ja missuguseid asjaolusid ning miks arvesse

võttis. Lisaks uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsentidele on vangla koostatud hinnangus

välja toodud seegi, et kaebaja on ohtlik avalikkusele ja kõrgohtlik konkreetsele täiskasvanule.

Kaebaja on väitnud varasemalt, et vanglast vabanedes ootavad teda ees mitu potentsiaalset

töökohta, kus ollakse valmis teda palkama. See näitab, et kaebaja tervislik seisund ei takista tal

tööhõives osalemist ning seetõttu ei ole põhjendatud arvata, et ta ei saaks hakkama töötamisega

ja eluga Vene Föderatsioonis.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidles kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palus

jätta see rahuldamata.

Kaebaja hinnangul taandub vaidlus suuresti sellele, kas kaebajast tulenev oht avalikule korrale

on jätkuvalt reaalne. Vastavalt HKMS § 158 lg 31 sätestatule seda tuleb teha kohtuotsuse

tegemise aja seisuga.

Kuigi maakohtu otsus isiku vangistusest ennetähtaegse vabastamise kohta ei ole vastustajale

siduv, on see tõendina ka haldusmenetluses ja halduskohtus kasutatav. Maakohtu lahendi

mittesiduvus tähendab seda, et tõendit on võimalik ümber lükata teiste tõenditega.

Varasemalt toime pandud kuritegusid saab analüüsida üksnes isikust tuleneva ohu tõsiduse

kontekstis. Tegeliku ehk reaalse ohu tuvastamisel karistuseni viinud kuriteo asjaolud on

teisejärgulise tähendusega. Ulatuslik kohtupraktika räägib sellest, et pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole

karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Vastustaja ei ole aga millegagi ümber lükanud

maakohtu järeldusi kaebaja edasise õigusekuuleka käitumise kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

16. Apellatsioonimenetluses on pooled eri meelt selles, milliste asjaolude (ohustandardi)

alusel võis vastustaja keelduda kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest ning teha

kaebajale lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu. Samuti on asjas vaidlus

selles, kas kaebaja käitumine kuritegude toimepanemisele järgnenud aastatel ja teda

positiivselt iseloomustavad asjaolud viivad järeldusele, et temast lähtuv oht ei ole enam

piisavalt tõsine ja/või tegelik.

17. Esmalt märgib ringkonnakohus, et olukorras, kus kaebaja esitas vaidlustatud

haldusakti tühisuse tuvastamise nõude ja alternatiivselt haldusakti tühistamise nõude, ei

saanud kohus jätta põhinõuet kõrvale ja asuda lahendama alternatiivset nõuet. Kaebuse

esitamine on kaebaja õigus, millesse kohus ei saa sekkuda. Kohus võib kaebajale küll

selgitada erinevate õiguskaitsevahendite kasutamise võimalikke tagajärgi, kuid ei saa

asuda kaebaja asemel kaebust ise ümber kujundama. Lisaks on ilmne seegi, et haldusakti

tühistamise nõude lahendamisel peab kohus vähemalt vaikimisi hindama sedagi, kas

haldusakt on kehtiv. Seega peab kohus muu hulgas kontrollima sedagi ega tegemist ei ole

tühise haldusaktiga. Kui haldusakt on tühine HMS § 63 lg-s 2 nimetatud aluse esinemise

tõttu, siis ei saa rahuldada haldusakti kehtivuse kõrvaldamisele suunatud haldusakti

tühistamise nõuet, sest haldusakt ei kehti. Vastavalt HKMS § 41 lg-le 4 tuleb sel juhul

tuvastada haldusakti tühisus. Seetõttu on ekslik halduskohtu arusaam, et PPA

vaidlustatud otsuse tühistamisega langes ära vajadus hinnata otsuse tühisuse aluste

esinemist.

18. Ringkonnakohtu hinnangul ei mõjuta see aga praegusel juhul asja lahendamist.

Kaebaja väidab, et vaidlustatud otsus on tühine vastuolu tõttu kaebaja vangistusest

ennetähtaegse vabastamise tingimustega, millega seati kaebajale kaheks aastaks

käitumiskontrolli nõuded. Nimelt näeb vaidlustatud otsus ette kaebaja kohustuse lahkuda

Eestist vangistusest vabanemisel, kuid ennetähtaegse vabastamise tingimusena kohustati

kaebajat elama Narvas kindlaks määratud aadressil 24 kuu jooksul ning ilmuma

perioodiliselt kriminaalhooldusosakonda registreerimisele. Kuigi esmapilgul võib PPA

otsus seega olla tõesti raskesti mõistetav, tuleb silmas pidada, et PPA tegi otsuse enne

kaebaja ennetähtaegset vabastamist ega saanud seega otsuse tegemisel arvestada, et

kaebaja vabastatakse vangistusest enne karistuse täielikku ärakandmist. Varem olid

kohtud keeldunud kaebaja ennetähtaegsest vabastamisest suuresti samadel kaalutlustel,

millele vastustaja tugines vaidlustatud otsuse andmisel. Vaidlust ei ole selles, et nii

vangistuse ajal kui ka katseajal on kaebaja Eestis viibimise õiguslikuks aluseks

kohtulahend (VMS § 43 lg 1 p 5, lg 3). Seega on kaebaja ennetähtaegsel vabastamisel

katseaja määramisel sarnane toime vangistusele selles tähenduses, et mõlemad annavad

kaebajale viibimisaluse. Vastavalt saab vaidlustatud otsust mõista selliselt, et kaebajale

tehtud sundtäidetav lahkumisettekirjutus on sundtäidetav alates katseaja lõppemisest.

Vajadusel on kaebajal võimalik taotleda vastustajalt otsuse täpsustamist selles küsimuses.

Ringkonnakohtu hinnangul on aga selge, et praegusel kujul ei ole otsus sedavõrd

ebaselge, et pidada otsust tühiseks HMS § 63 lg 2 p 5 järg.

Seega tuleb jätta rahuldamata tühisuse tuvastamise nõue. Järgnevalt hindab ringkonnakohus

tühistamisnõude põhjendatust.

19. Halduskohus leidis, et vastustaja sai õiguspäraselt keelduda kaebajale tähtajalise

elamisloa andmisest ja vastavalt võis teha lahkumisettekirjutuse ning kohaldada

sissesõidukeeldu üksnes juhul, kui vastustaja tuvastas kaebajast lähtuva piisavalt tõsise ja

tegeliku ohu. Seega pidas halduskohus põhjendatuks rakendada Euroopa Nõukogu

direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevat pikaajalise elaniku kõrgendatud kaitset.

Ringkonnakohus halduskohtuga ei nõustu.

20. Riigikohus selgitas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise korral PPA

võimalikke edasise tegutsemise variante analüüsides: „Olukorras, kus PPA hinnangul

kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt

tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9

sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse

ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib

jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole

mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud

taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-

l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil,

et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa

jõustumisega.“2

21. Ringkonnakohus mõistab Riigikohtu selgitusi koostoimes Euroopa Nõukogu

direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-ga 1 selliselt, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamise korral on isikul täiendav garantii Eestist väljasaatmise vastu. Isiku kohene

riigist väljasaatmine on lubatav juhul, kui on tuvastatud temast lähtuv tegelik ja piisavalt

tõsine oht. Juhul, kui selline oht ei ole tuvastatud tuleb tagada, et enne tema riigist

lahkuma sundimist on isikul võimalus taotleda muu viibimisalus (tähtajaline elamisluba)

ning, et tema suhtes ei kohaldata meetmeid, mis välistavad muu viibimisaluse saamise (nt

sissesõidukeeld). Seeläbi on pikaajalise elamisloa kaotanud isikule tagatud, et pikaajalise

elamisloa kehtetuks tunnistamisel ei ole negatiivset mõju tema võimalusele saada muu

viibimisalus Eestisse jäämiseks.

Kaebaja ongi taotlenud vastustajalt tähtajalist elamisluba. Ringkonnakohus ei näe, et selles

olukorras oleks kaebajal tema varasemast pikaajalise elaniku staatusest tulenevalt õigus

tähtajalise elamisloa saamiseks lihtsustatud korras või, et tähtajalise elamisloa andmisest

keeldumiseks tuleks tuvastada Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 nimetatud

tegelik ja piisavalt tõsine oht. Kaebaja varasem pikaajalise elaniku staatusest tulenev täiendav

kaitse väljasaatmise vastu on tähtajalise elamisloa taotlemisega realiseerunud. Kaebajat ei ole

sunnitud Eestist lahkuma enne tähtajalise elamisloa taotluse lahendamist. Samuti on kaebaja

saanud viibida Eestis tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse tühistamiseks

halduskohtule esitatud kaebuse lahendamise ajal.

VMS § 230 kohaselt on pikaajalise elaniku elamisluba välismaalasele antav luba Eestisse

saabumiseks ja tähtajatult Eestis elamiseks vastavalt VMS-s sätestatud ja elamisloaga kindlaks

määratud tingimustele. VMS § 231 lg 1 järgi annab just pikaajalise elaniku elamisluba

välismaalasele nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide

kodanike staatuse kohta III peatükis sätestatud õigused. Vastavalt on pikaajalise elaniku staatus

sõltuv sellest, kas isikut on tunnustatud pikaajalise elanikuna VMS §-s 230 nimetatud elamisloa

andmisega. Kaebaja kaotas pikaajalise elaniku staatuse PPA 29. augusti 2013. a otsusega nr

2 Vt RKHK 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545 (p 20).

15.3-3/521-1, mistõttu talle ei laiene enam nõukogu direktiivis 2003/109/EÜ pikaajalistest

elanikest kolmandate riikide kodanikele ettenähtud garantiid.

22. PPA 14. märtsi 2018. a otsusega nr 2024853372/TE anti kaebajale elamisluba

püsivalt Eestisse elama asumiseks kehtivusajaga kuni 14. märtsini 2023. PPA 10. mai

2018. a otsusega nr 15.3-3.4/462-1 tunnistas kehtetuks oma 14. märtsi 2018. a otsuse ja

uuendas tähtajalise elamisloa taotluse menetluse. Seejärel PPA keeldus kaebajale

tähtajalise elamisloa andmisest 7. juuli 2019. a otsusega nr 15.3-3.1/1478-3.

Viimati nimetatud otsuse tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamisel 17. detsembri 2020. a

otsuses asjas nr 3-19-1743 nõustus ringkonnakohus, et kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine

oht oli vajalik tuvastada ka kaebaja suhtes koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse

tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks.

Ringkonnakohus muudab seisukohta ning käesoleva otsuse p-s 19 toodud põhjustel leiab, et

praeguses asjas vaidlustatud otsuse tegemisel ei pidanud vastustaja tuvastama kaebajast lähtuvat

tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel pidi vastustaja

hindama, kas vaatamata VMS § 124 lg 2 p-st 7 tuleneva tähtajalise elamisloa andmisest

keeldumise aluse esinemisele oli siiski erandlikult põhjendatud anda kaebajale tähtajaline

elamisluba. Kui elamisloa andmine ei olnud põhjendatud, oli vastustaja õigustatud ja kohustatud

rakendama sellega seotud õiguslikke tagajärgi.

23. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasust hinnates

selgitas Riigikohus muu hulgas kaebaja võimalust saada tähtajaline elamisluba: “Kuigi

seadusest nähtuvalt on tegemist üksnes erandliku võimalusega, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2

alusel elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat

ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu

üles. Kolleegium peab elamisloa andmise üle otsustamisel asjakohaseks samu asjaolusid,

mida tuleb EIK praktikast tulenevalt arvesse võtta isiku väljasaatmise üle otsustamisel (vt

käesoleva otsuse p 16).“3

Ringkonnakohtu hinnangul ongi vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel Riigikohtu juhiseid

järginud ning kaebajast lähtuvat ohtu ja õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele kaaludes

leidnud, et tähtajalise elamisloa andmine kaebajale ei ole põhjendatud.

24. PPA keeldus kaebajale tähtajalist elamisluba andmast VMS § § 124 lg 1 p 2, p 5 ja p

7 ning § 125 lg 1 p 2 alusel.

Vastustaja on vaidlustatud otsuses selgitanud, miks ta peab kaebajat jätkuvalt ohtlikuks.

Vastustaja toob esile, et kuigi kaebajat on karistatud ühel korral, määrati talle erakordselt pikk

vangistus nelja eraldiseisva ja väga rasket kuriteoepisoodi eest. Kaebaja on toime pannud

tapmiskatse omakasu motiivil (KarS § 25 lg-d 1 ja 2 ning § 114 p 5), tapmise omakasu motiivil

vähemalt teist korda (KarS § 114 p-d 4 ja 5), varalise kasu üleandmise nõudmise vägivallaga

ähvardades suures ulatuses grupi poolt (KarS § 214 lg 2 p-d 2 ja 4) ning tulirelva, laskemoona,

lõhkematerjali ja lõhkeseadeldise ebaseadusliku käitlemisega seotud kuriteod (KarS § 418 lg 2 p

1, § 4181 lg 2 p 1, § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1). Nende tegude eest mõisteti talle liitkaristuseks 18

aastat vangistust. Kuritegude toimepanemise ajal oli kaebaja abielus ja tal oli kaks väikest last.

Kuritegude toimepanemise motivaatoriks oli varalise kasu saamine. Tegude iseloom osutab, et

kaebaja moraalinormid on madalad. Ta ründas kõrgeimat õigushüve (inimese elu) enda heaolu

parandamiseks. Kaebaja ohtlikkust suurendab asjaolu, et tal on tasumata nõudeid enam kui 65

000 eurot. Sedavõrd suur nõue paratamatult mõjutab kaebaja heaolu taset vabaduses. Kaebaja on

väitnud, et ei suhtle kriminaalkorras karistatud isikutega. Samas ilmnes kaebaja vanglast 2021.

aastal tehtud kõnede väljavõttest, et lähedastega võrreldes pikemaid kõnesid pidas kaebaja 2011.

aastal kaebaja koos süüdi mõistetud isikuga, kes tellis mõrva, mille toimepanijaks oli kaebaja.

3 RKHK 13. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-2-16 (p 22)

Lisaks on kaebaja teinud hulgaliselt kõnesid tuvastamata isikutele, kuigi väidab suhtlemist

üksnes oma lähedastega. Ka see suurendab kaebajast lähtuvat ohtu, sest kaebajat iseloomustades

on temast lähtuva ohu tõenäosust seostatud suhtlusringkonna mõjuga kaebajale. Kaebaja pani

kuriteod toime kaalutletult ja etteplaneeritult. Kaebaja tegutsemist iseloomustab näiteks see, et

kaks kuud pärast mõrva toimepanemist läks ta mõrvatu lese juurde ähvardusega tappa lese poeg,

püüdes leselt seejuures raha välja pressida. Arvesse tuleb võtta kaebaja positiivset käitumist

vanglakaristuse kandmise ajal, pere- ja lähedaste toetust, olemasolevat elukohta ja lubadusi

kaebaja tööle võtta, kuid ainuüksi selle põhjal ei saa teha tõsikindlat järeldust, et kaebaja ei pane

taas toime raskeid kuritegusid. Isegi pikaajaline vangistus ja sotsiaalprogrammide läbimine ei ole

vähendanud ohu tõenäosust sedavõrd, et kaebajale oleks võimalik väljastada tähtajaline

elamisluba. Ohu realiseerumise tõenäosust ei vähenda ka kaebaja terviseseisund.

25. Ringkonnakohus nõustub, et kaebaja kuriteod on olnud sedavõrd rasked, et kaebajat

tuleb pidada jätkuvalt ohtlikuks vaatamata sellele, et vangla on hinnanud kahe aasta

jooksul uue kuriteo toimepanemise tõenäosuseks ainult 10 %. Ringkonnakohus peab

oluliseks, et kuritegusid toime pannes ei tegutsenud kaebaja hetkeimpulsi ajel, vaid

eesmärgipäraselt kavandas ja viis ellu inimelu vastu suunatud kuriteod. Tähelepanu

väärib, et kaebaja ei hoidunud mõrva toimepanemisest ka pärast esimest mõrvakatset, kui

kaebaja pidi vahetult nägema ja kogema, milliseid kannatusi tema tegevus kaasa toob.

Mõrvakatset toime pannes kaebaja jälgis kannatanu käike ning tulistas teda esmalt

südame piirkonda (kuul jäi pidama rahakotti) ning lisaks kõhtu, jalgadesse ja kätesse. On

ilmne, et kaebaja tegevusest ilmnevad kaebaja väärtushoiakuid, mis ei ole kooskõlas

Eesti ühiskonnas nii kehtivas õiguses kui üldtunnustatud moraalina omaks võetud

väärtustega. Kaebaja pani teod toime vanuses, kus inimest võib pidada juba

väljakujunenud isiksuseks. Seetõttu on vähemalt kaheldav, kas hea käitumine vangistuses

peegeldab muutust kaebaja väärtushinnangutes. Samuti ei ole selge, kas vangistuses

läbitud sotsiaalprogrammid tõid kaasa olulise muutuse kaebaja väärtushinnangutes.

Kaebaja käitumine kuritegude kavandamisel ja ettevalmistamisel viitab sellele, et kaebaja

käitumise kõrvalekalded ühiskondlikust normist ei pruugigi avalduda olukorras, kus ta

mõistab, et rikkumine paratamatult avastatakse ja/või rikkumine ei too kaebajale kasu.

Seetõttu võis kaebaja olla motiveeritud käituma õiguskuulekalt vangistuse ajal

kontrollitud tingimustes.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et sugugi selge ei ole, milliste asjaolude pinnalt ja kui

suurt tähtsust neile omistades leidis Viru Vangla, et kaebaja poolt uue kuriteo toimepanemise

tõenäosus on väike. Ringkonnakohus peab võimalikuks, et selline hinnang on olulises osas

mõjutatud just kaebaja õiguskuulekast käitumisest vangistuse ajal. Samas ka enne raskete

kuritegude toimepanemist käitus kaebaja õiguskuulekalt. Kuritegude toimepanemise mõjuritena

on esile toodud kaebaja suhtlusringkonda ning majandusliku kasu lootust. Vastustaja esile toodu

andmetest kaebaja telefonisuhtluse kohta ei saa järeldada, et suhtlusringkonnast tingitud riskid

oleks käesolevaks ajaks maandatud. Mööda ei saa vaadata sellestki, et kaebajaga seotud

positiivsed asjaolud (perekond, elukoht, seaduslik sissetulek) olid olemas ka kuritegude

toimepanemise ajal, kuid ei mõjutanud kaebajat hoiduma kuritegude toimepanemisest. Asja

materjalide pinnalt ei ole kindlust, et kaebaja vabaduses majanduslike raskuste ületamiseks taas

ei otsusta rünnata ühiskonna jaoks kõige olulisemaid õigushüvesid, kui olukord näib kaebaja

jaoks selleks soodne.

Viru Vangla 3. veebruari 2022. a iseloomustusest ilmneb, et kuigi uue kuriteo toimepanemise

tõenäosust hinnati madalaks, seonduvad kaebajaga siiski riskid mitmes valdkonnas. Kaebaja

ohtlikkust ja riske seostati jätkuvalt töö ja majandusliku toimetuleku, suhtlusringkonna ja

elustiili, samuti kaebaja mõtlemise, hoiakute ja käitumisega. Seega ei saa väita, et vangla

hinnangul oleks kaebajaga seotud riskid maandatud ja puuduks põhjus pidada kaebajat jätkuvalt

ohtlikuks. Ringkonnakohus osutab siinkohal veel kaebaja haigusele. Kaebaja kuritegudest

nähtuvate väärtushinnangute taustal ei saa välistada sedagi, et juhul, kui kaebaja raske haiguse

prognoos muutub halvaks, võib see vastupidiselt oodatavale anda kaebajale hoopis tõuke

kuritegude toimepanemise kaudu oma heaolu koheseks parandamiseks.

26. PPA on põhjendatult leidnud, et kaebaja kuriteod ilmestavad tema suhtumist

ühiskonnas kehtivatesse väärtustesse ja normidesse ning austuse puudumist teiste isikut

õigustesse ja vabadustesse. Kaebaja käitumine minevikus võib anda piisava aluse

arvamuseks, et ta jääb ohtlikuks ka tulevikus. Kaebajat ei motiveerinud kuritegudest

hoiduma perekondlikud sidemed ega lähedaste olemasolu. Ringkonnakohus nõustub, et

vastustaja on analüüsinud kaebaja tegusid ning teda iseloomustavaid andmeid, võttes

seejuures arvesse ka kaebajat positiivsest küljest näitavaid asjaolusid. Vaidlustatud

otsuses on oluline osa pühendatud kaebaja ohtlikkuse hindamisele ning põhjendatud,

miks tuleb kaebajat endiselt ohtlikuks pidada.

27. Kohtumenetluses on kaebaja pidanud oluliseks nii oma head käitumist vangistuse ajal

kui ka pärast vangistusest ennetähtaegset vabanemist käitumiskontrollile alludes.

Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka aga needki asjaolud ümber vastustaja järeldust, et

kaebaja on loonud ohu avalikule korrale, mis korduvalt ka realiseerus vägivalla ja

üldohtlike kuritegude toime panemise kaudu. Kuigi ohtlikkus on isiku omaduste kogum,

mis võib ajas muutuda, siis teatav käitumine minevikus võib anda siiski piisava aluse

põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks4. Vastustaja on selgelt

näidanud, et kaebaja poolt teiste isikute elu ja tervise kui kaitstavate õigushüvede

kahjustamine on jätkuvalt tõenäoline. Seega on põhjendatud järeldus, et kaebaja kujutab

ohtu avalikule korrale. Kuigi see ei ole asja lahendamisel määrav märgib ringkonnakohus

siiski, et vastustaja esile toodud asjaoludel saab kaebajast lähtuvat ohtu pidada jätkuvalt

reaalseks ja piisavalt tõsiseks nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses.

Kaebaja hea käitumine viimase vangistuse ajal ei muuda oluliselt hinnangut kaebaja ohtlikkuse

kohta. Kaebaja käitumine vangistuses, s.h sotsiaalprogrammi läbimine ja töökohustuse täitmine

iseloomustab kaebajat positiivselt, kuid tuleb arvestada, et vangistuses viibis kaebaja kontrollitud

keskkonnas, kus tal ei ole juurdepääsu alkoholile ega majanduslikku survet kuritegevusega tulu

teenimiseks. Vangla riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele ohtlikuks (risk

ühiskonnas) ja konkreetsetele täiskasvanutele kõrgohtlikuks. Oht seisneb raskete füüsiliste

vigastuste tekitamises, mis võivad olla eluohtlikud, samuti tapmises. Lisaks ka võimalikus relva

kasutamises, mille tagajärjeks võivad olla eluohtlikud vigastused või surm. Samuti seisneb oht

väljapressimises ning lõhkeseadeldise ja selle olulise osa ebaseaduslikus käitlemises. Oht on

kõige tõenäolisem kui isik ei oska tekkinud probleeme sihipäraselt ja õiguskuulekalt lahendada.

Samuti kui soovib saada majanduslikku kasu ja on mõjutatud teistest isikutest.

28. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et teadaolevalt ei ole kaebaja pärast

vangistusest vabanemist ca kahe aasta jooksul uusi kuritegusid toime pannud.

Ringkonnakohus on varasemalt leidnud, et on tõenäoline, et isik, keda ähvardab Eestist

väljasaatmine, järgib õiguskorda ja talle tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel

kehtestatud reegleid hoolsamini, kui isik, keda selline tagajärg ei ähvarda. Niisugusel

juhul püüab isik lisaks süütegude eest määratavale karistusele hoida ära enda

väljasaatmist Eestist, mis võib olla tema jaoks negatiivsemgi tagajärg kui karistus

süüteomenetluses. Seepärast ei saa kaebaja käitumisest vabaduses teha absoluutset

järeldust, et kaebaja on oma käitumise ja ellusuhtumise lõplikult õiguskuulekaks

muutnud.5 (Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2022. a otsus asjas nr 3-20-2615, p 11).

29. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, nagu oleks vastustaja ülesanne lükata ümber

Viru Maakohtu 16. märtsi 2022. a määrusest nähtuvad hinnangud kaebaja kohta.

4 Vt RKHK 4. aprilli 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-14-03 (p 51).

5 Vt Trt Rngk 20. detsembri 2022. a otsus asjas nr 3-20-2615 (p 11).

Maakohus on kaebaja ennetähtaegse vabastamise otsuse tegemisel hinnanud eelkõige

seda, kas kaebaja käitumiskontrolli meetmete rakendamisel osutub ohtlikuks

ühiskonnale. Vastustustaja pidi aga kaebajale tähtajalise elamisloa andmise otsustamisel

hindama kaebaja ohtlikkust laiemalt, s.h ka ajal, mil käitumiskontrolli meetmed on

lõppenud ning kaebajat ei ähvarda ärakandmata vangistuse täitmisele pööramine. Mööda

ei saa vaadata sellestki, et Viru Maakohtu hinnangud kaebajale lahknevad oluliselt vaid

veidi enam kui aasta varem (18. jaanuaril 2021) Tartu Ringkonnakohtu seisukohtadest

kaebaja ohtlikkuse ja tema ennetähtaegse vabastamise põhjendatuse kohta. Seega

maakohtu hinnangud erinevad nii varem kaebajale tema ennetähtaegse vabanemisega

seoses antud kohtute hinnangutest kui ka PPA hinnangust kaebaja ohtlikkusele. Seetõttu

ei omista ringkonnakohus maakohtu määrusele määravat kaalu asja lahendamisel.

Kindlasti ei ole tegemist tõendiga, millest nähtuva ümberlükkamiseks pidanuks vastustaja

uuendama tähtaja elamisloa menetluse.

30. Kaebaja väitel kaasnevad tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega talle rasked

tagajärjed. Nimelt on kaebaja elanud Eestis pikaajaliselt, siin elab tema perekond.

Kaebaja selgitusel kuuluvad tema lähedaste hulka kaebaja abikaasa, poeg ja tütar, samuti

kaebaja ema, isa ja vend. Juhul, kui PPA otsus jääb jõusse, siis kaotab kaebaja sideme

oma perekonnaga. Praegusel ajal on neist kaebaja perekonnaks väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 mõttes ainult abikaasa. Teiste isikutega puudub

kaebajal eriline sõltuvussuhe. Samas teadaolevalt ei ela kaebaja abikaasaga koos. Samuti

ei ela kaebaja koos täisealiseks saanud lastega. Mööda ei saa vaadata sellestki, et

kaebajale määratud karistuste tõttu on ta juba olnud olulise osa ajast lähedastest eemal.

See osutab, et lähedastega igapäevase sideme hoidmine muul viisil, kui telefonisuhtluse

kaudu ei ole olnud kaebaja jaoks prioriteet. Telefonisuhtlust saab kaebaja aga jätkata

elades väljaspool Eestit. Kaebaja elama asumisel Vene Föderatsiooni säilib tema

lähedastel võimalus teda seal külastada, suhelda elektrooniliste kanalite vahendusel või

soovi korral samuti elukohta vahetada. Kokkuvõttes ei muutu kaebaja võimalused

suhelda lähedastega oluliselt võrreldes kaebaja vangistuses viibitud ajaga. Vastustaja

märkis põhjendatult sedagi, et erinevalt näiteks kaebaja emast ja abikaasast ei ole kaebaja

teinud pingutusi Eesti Vabariigi kodakondsuse saamiseks ja eesti keele omandamiseks.

Asjaolu, et kaebaja emakeeleks on vene keel lihtsustab tal Vene Föderatsiooni

integreerumist ja seal töö leidmist. Nõustuda ei saa kaebajaga, nagu välistaks kaebaja

elama asumise Vene Föderatsioonis tema raske haigus. Viru Vangla meditsiiniosakond

(dtl 127) selgitas, et seoses diagnoosiga oli peamine ravimeetod jälgimine ja vajadusel

valuravi. Kohtumenetluses ei ole kaebaja väitnud, et olukord oleks oluliselt muutunud

ega selgitanud, millist ravi ta vajab, mis talle Vene Föderatsioonis ei oleks kättesaadav.

Nendel asjaoludel ei näe ringkonnakohus, et kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest

keeldumist oleks alus pidada ebaproportsionaalseks. Nõustuda saab vastustajaga, et elamisloa

andmisest keeldumine on kooskõlas Eesti avaliku korra kaitse eesmärgiga. Kaebajast lähtuv oht

Eesti Vabariigi avalikule korrale on piisavalt tõsine ning õigustab elamisloa andmisest

keeldumist vastuolus kaebaja sooviga viibida riigis, milles ta on aastakümneid elanud, kuid mille

kodanik ta ei ole.

31. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks

tunnistamine on õiguspärane.

32. Kaebaja vaidlustas halduskohtu otsust ka PPA otsuses sisalduva

lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Selgeid põhjendusi ei ole kaebaja nendes

osas aga kohtumenetluses esitanud. Ringkonnakohtule ei nähtu, et PPA oleks otsuse

tegemisel materiaalõigust valesti kohaldanud või menetlusnorme rikkunud.

Riigikohus on sissesõidukeelu ja väljasõidukohustuse seaduse (VSS) regulatsiooni analüüsides

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega seotult lahkumisettekirjutuse tegemise ja

sissesõidukeelu kehtestamise kontekstis Euroopa Kohtu seisukohtade alusel selgitanud, et VSS

2. peatüki alusel väljasaatmise kohta tehtud otsuse (sh lahkumisettekirjutuse) õiguspärasust

kontrollides on kohtutel kohustus võtta arvesse ka neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast

väljasaatmise otsuse tegemist6. Praegusel juhul ei laiene kaebajale direktiivi 2003/109/EÜ art-st

12 tulenevad pikaajalise elaniku tagatised. Kui ilmneb, et kaebaja väljasaatmisega kaasneb

tegelik oht kaebajale, saab seda arvesse võtta väljasõidukohustuse täitmiseks võetavate meetmete

õiguspärasuse hindamisel. Praegusel ajal kogutud andmete pinnalt ei saa aga nõustuda

kaebajaga, nagu tooks kaebaja väljasaatmine paratamatult kaasa haiguse ägenemise, sellega

kaasnevad piinad ja/või kaebaja surma.

33. VSS § 74 lg 2 järgi, kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega,

kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks,

välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks

aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Lahkumiskohustuse vabatahtliku

täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast

ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumine on oluline,

kuna vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt

sissesõidukeelu kohaldamine. Ka on leitud, et igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas

sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades

proportsionaalne. Vaidlustatud otsusega kohaldas PPA kaebaja suhtes sissesõidukeeldu

viieks aastaks, selgitades, et kaebajast lähtub oluline oht ja kaebaja ise ei ole esile toonud

asjaolusid, mis võiks kaasa tuua sissesõidukeelu tähtaja lühendamise. Ringkonnakohus

nõustub, et kaebajast lähtuvat ohtu arvestades ei saa sissesõidukeelu tähtaega pidada

ebamõistlikult pikaks.

34. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kaevatav otsus on õiguspärane ka

lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Vastavalt ei ole

alust PPA 1. märtsi 2022. a otsuse nr 15.3-3.2/647-4 tühistamiseks.

35. Eeltoodu alusel ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu

29. mai 2023. a otsuse ning teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.

36. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja

uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg

4).Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastavalt muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust ka halduskohtus ja jätab

kaebaja menetluskulud tervikuna tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud

menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, seega menetluskulusid tema kasuks välja

ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

37. Otsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/

Osaliselt jõustunud Riigikohtu 20.06.2025 otsusega

Resolutsioon:

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. veebruari 2024. a otsus tühistamisnõuet puudutavas

osas ning jätta selles osas jõusse Tartu Halduskohtu 29. mai 2023. a otsus, millega tühistati

Politsei- ja Piirivalveameti 1. märtsi 2022. a otsus, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi

käesoleva otsuse põhjendustega.

6 RKHK 23. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-16-2088 (p 18)

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja 690 eurot menetluskulude katteks.

4. Kuulutada menetlus kinniseks lisaks halduskohtu otsuses märgitud tervisetõenditele ka

kassatsioonkaebuse lisana esitatud tervisetõendi osas.

5. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga