2-22-7828/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. veebruar 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-7828

Kohtuasi

Balt Credit OÜ hagi X vastu käenduslepingust tuleneva

kohustuse täitmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17. novembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

200 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Balt Credit OÜ (registrikood 12806553), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised

esindajad vandeadvokaadid Tambet Toomela ja Kaarel Berg

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 17. novembri 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-7828. Teha

asjas uus otsus, millega jätta Balt Credit OÜ hagi X vastu rahuldamata.

3. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Balt Credit OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Balt Credit OÜ (hageja) esitas 25. mail 2022 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu, milles

palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 200 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Limestone Games OÜ (endine ärinimi Paekivi

OÜ, põhivõlgnik) 25. septembril 2017 laenulepingu nr 4-17 (laenuleping), mille alusel andis

hageja põhivõlgnikule laenulimiidi ulatuses laenu. Laenulepingu p 1.3 kohaselt oli laenulimiit

200 000 eurot, p 1.4 kohaselt intressimäär 12% ning viimase osamakse tasumise tähtpäev

15. märts 2019. Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 31. detsembril 2018 laenulepingu lisa 1 (lisa 1),

millega suurendati laenulimiiti kuni 300 000 euroni, samuti lepiti kokku laenulimiidi

kasutamise lõpptähtajas 31. detsember 2021. Lisaga 1 ei muudetud laenu tagasimaksetähtaega.

Selleks jäi üks kuu pärast limiidi kasutuselevõttu.

1.2. Laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja 13. oktoobril

2017 käenduslepingu 4-17-AN (käendusleping), mille p 1 kohaselt kohustus kostja vastutama

hageja ees laenulepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate kohustuste eest.

Käenduslepingu p 2 järgi on kostja vastutuse maksimumsummaks 200 000 eurot.

1.3. Laenulepingu ja selle lisa 1 alusel anti põhivõlgnikule laenu 2017. a 71 000 eurot, 2018. a

150 500 eurot, 2019. a 25 000 eurot ja 2021. a 147 900 eurot. Põhivõlgnik maksis

laenusummalt intressi kuni 2021. a lõpuni. Seisuga 31. detsember 2021 on põhivõlgniku võlg

hageja ees kokku 239 844,33 eurot, millest põhivõlg on 222 900 eurot ja intressid

16 944,33 eurot. Hageja nõudis 16. jaanuari 2022. a kirjas põhivõlgnikult võlgnevuse tasumist,

andes tasumiseks täiendava tähtaja 10. veebruar 2022. Kuna põhivõlgnik ei ole hagejale

võlgnevust tasunud, nõuab hageja kostjalt käenduslepingu alusel kohustuste täitmist.

1.4. Laenulepingust tulenev nõue ei ole aegunud, sest lisa 1 p 2 kohaselt pikendati laenu

perioodi kuni 31. detsembrini 2021. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 31. jaanuaril

2022, hagi esitati 25. mail 2022. Ka on põhivõlgnikupoolse nõude tunnistamisega

31. detsembril 2021 aegumine katkenud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 1).

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Laenulepingu lisal 1 on võltsimise tunnused, see on sõlmitud tagantjärele. 31. detsembril

2018 ei saanud põhivõlgniku asukohaks märkida Villardi tn 22, ka on lisaga 1 kehtestatud

tingimused vastuolulised ning kahjulikud mõlemale laenulepingu poolele ning kostjale kinnitati

teistsuguse sisuga laenulepingu lisa sõlmimist.

2.2. Kostja tagatud nõue on täidetud. Hageja esitatud pangakonto väljavõtted võimaldavad

asuda seisukohale, et põhivõlgnikuga seotud kolmandad isikud on hagejale laenu tagastanud

põhivõlgniku eest. Hageja osanik ja juhatuse liige, kes on ka põhivõlgniku osanik, on kostjale

korduvalt kinnitanud, et kostja vastu ei ole põhivõlgniku majandustegevusest tulenevaid

nõudeid. Ka ei kajastu hageja nõue põhivõlgniku viimastes majandusaasta aruannetes.

Seejuures oli hageja läbirääkimiste käigus valmis kustutama laenulepingu tagamiseks kostja

korteriomandile seatud hüpoteegi, mis viitab kohustuse puudumisele.

2.3. Hageja nõue kostja vastu on TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevalt aegunud, sest laenulepingu

kohaselt tuli laen tagasi maksta 15. märtsil 2019. Lisaga 1 laenu tagasimaksmise aega ei

muudetud, mistõttu saab järeldada, et selleks jäi 15. märts 2019. Võlaõigusseaduse

(VÕS) § 145 lg 4 järgi ei laienda lisa 1 kostja kohustust. Kokkulepe, millega kaldutakse

käendaja kahjuks kõrvale, on VÕS § 142 lg 6 järgi tühine.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 17. novembri 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 200 000 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja

kanda.

3.1. Maakohtu põhjenduste kohaselt on tõendatud, et hageja ja põhivõlgniku vahel oli kehtiv

laenuleping VÕS § 396 lg 1 mõttes. Laenulepingule sõlmiti täiendav kokkulepe lisa 1 näol,

millest tulenevalt ei ole hageja nõue aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel. Maakohus nõustus

kostjaga, et laenulepingu lisa 1 sõlmimises on olulised ebaselgused ja vastuolud, kuid kostja

põhistused ei ole piisavad, et jätta vaidlusalune lisa tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 277 lg 1 alusel tõendina arvestamata. Seejuures isegi, kui lisa 1 oleks sõlmitud

hiljem, kui lisal märgitud 31. detsember 2018, siis hageja nõuet see asjaolu põhivõlgniku vastu

ei lõpetaks. Lisa 1 p-s 1.3 on kokku lepitud, et limiidi kasutusse võtmise lõpptähtpäev on

31. detsember 2021, s.o 36 kuud pärast laenulepingu lisa sõlmimist. Maakohtu hinnangul ei ole

eluliselt usutav kostja väide, et laen tuli tagastada enne laenulepingus märgitud viimase

tagasimakse tasumise tähtpäeva 15. märts 2019. Ka kostja ise on väitnud, et ta oli teadlik sellest,

et 2018. a detsembris toimusid läbirääkimised laenulimiidi suurendamiseks.

3.2. Ka on hageja tõendanud, et põhivõlgnik ei ole täitnud laenulepingust ja selle lisast 1

tulenevaid kohustusi hageja ees, millest lähtuvalt on esitanud hageja nõude kostja, kui ühe

käendaja vastu (VÕS § 145 lg 1, § 65 lg 1, käenduslepingu p 1). Maakohus hindas tõendeid ja

asus seisukohale, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Kuigi lisa 1 punktide sõnastustes

on selged ebatäpsused, ei ole eluliselt usutav, et laenulimiidi tagastamise tähtpäev saabus enne,

kui limiidi kasutusse võtmise lõpptähtpäev. Ka hageja 16. jaanuari 2022. a nõudes

põhivõlgnikule oli laenu tagastamise tähtpäevaks märgitud 31. detsember 2021.

3.3. Maakohus leidis, et kostja ei ole kohtu ette toonud ega tõendanud asjaolusid, millest

nähtuks, et laenulepingust ja selle lisast 1 tulenev kohustus oleks hageja ees täidetud.

Põhjendamatu on kostja käsitlus, millest lähtuvalt ta hindab hageja pangakontole tehtud

makseid OÜ Estatis Baltic ja Balt Invest OÜ poolt põhivõlgniku ja/või kolmandate isikute poolt

kohustuse täitmisena, mis tuleneb põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust ja selle

lisast 1. Maakohus nõustus hagejaga, et laekumiste selgitused viitavad teistele võlasuhetele. Ka

ei nähtu pelgalt osaniku seosest, et OÜ Estatis Baltic oleks teinud hagejale põhivõlgniku eest

laenulepingust tulenevaid tagasimakseid. Kostja poolt esitatud koosolekute salvestuste sisu ei

tõenda kohustuse puudumist või nõude täitmist. Maakohus ei nõustunud ka sellega, et

põhivõlgniku majandusaasta aruannetest saaks teha järelduse, et hageja nõue on täidetud.

3.4. Lõpetuseks märkis maakohus, et kostja poolt välja toodud võimalikud nõude aluseks

olevad alternatiivsed motiivid ei vabasta kostjat kohustuse täitmisest. Hagejal on tulenevalt

VÕS § 65 lg-st 1 võimalik valida, kellelt nõuda kohustuse täitmist.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.1. Maakohus pidanuks asja lahendamisel jätma hageja esitatud laenulepingu lisa 1 arvesse

võtmata. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et kõnealune lisa 1 on ebausaldusväärne tõend. Kostja

kordas maakohtus esitatud seisukohti ning leidis, et maakohus oleks pidanud korraldama lisa 1

suhtes ekspertiisi. Seejuures leidis maakohus vääralt, et lisa 1 sõlmimise kuupäev ei oma

tähtsust. Kui lisa 1 sõlmiti tegelikkuses oluliselt hiljem kui 31. detsembril 2018, omab see

olulist tähtsust küsimuses, kas algse laenulepingu alusel põhivõlgnikule väljastatud laen oli

tagastatud. Samuti oleks hageja nõue lisa 1 arvestamata jätmisel aegunud. Seda kostja väidet

maakohus vaidlustatud otsuses ei hinnanud.

4.2. Ka jättis maakohus hindamata kostja väite, mille kohaselt oli käenduslepingu p 1 tühine

ning VÕS § 145 lg 4 järgi ei kohaldu käendusleping lisaga 1 võetud kohustusele. Ka

kohtupraktikas on selgitatud, et VÕS § 145 lg 4 kohaldamisalasse kuuluvad olukorrad, mil

põhivõlgniku rahalisi kohustusi võlausaldaja vastu suurendatakse. Käenduslepinguga tagati

vaid algsest laenulepingust tulenevat kohustust. Kuna käenduslepinguga ei saanud tagada

lisaga 1 väidetavalt võetud kohustust, on hageja nõue aegunud.

4.3. Maakohus jaotas ebaõigesti tõendamiskoormise ning jättis menetlusõiguse norme rikkudes

kostja tõendite kogumise taotluse rahuldamata. Maakohus ei selgitanud pooltele eelmenetluses

tõendamiskoormist, vaid asus alles vaidlustatud otsuses seisukohale, et kostja pidi tõendama,

et laenulepingust tulenev kohustus on täidetud. Olukorras, kus kostja tugines asjaolule, et

põhivõlgniku laen on tagasi makstud ning kostjal puudub juurdepääs põhivõlgniku

raamatupidamisdokumentidele, oli kostjal äärmiselt keeruline tõendamiskoormist täita. Küll

aga pidi nende asjaolude osas olema täpne ülevaade hagejal. Seega esines praegusel juhul

tõendamiskoormise ümberpööramine. Lisaks jättis maakohus põhjendamatult kostja taotletud

tõendid kogumata. Tõendid, mis kostja aga esitas, jättis maakohus hindamata.

4.4. Maakohus leidis vääralt, et põhivõlgnik ei ole laenu tagasi maksnud, jättes seejuures ka

välja selgitamata, kui suur on väidetav laenujääk. Praegune vaidlus on seotud tsiviilasjaga nr 2-

22-9533, kus Tallinna Ringkonnakohus 30. novembri 2023. a otsuses hindas muuhulgas

küsimust, kas laenulepingust tulenev kohustus (lisa 1 arvestamata) oli tagasi makstud. Viidatud

tsiviilasjas tuvastatud asjaolud ja praeguses tsiviilasjas kogutud tõendid võimaldavad asuda

seisukohale, et juba 10. aprilli 2019. a seisuga oli põhivõlgnik 200 000 euro suuruse laenu

tagastanud ja sellega oli laenuleping lõppenud. Ühes sellega lõppes ka käendus (VÕS § 153

lg 1 p 1). Kostja tugines ka sellele, et põhivõlgnikuga seotud laenu tagastasid põhivõlgnikuga

seotud kolmandad isikud. Selle väite jättis maakohus sisuliselt hindamata. Vaidlustatud otsusest

nähtuvalt pidas maakohus põhivõlgniku võlgnevuse suuruse hindamiseks asjakohaseks ja

piisavaks tõendiks hageja esitatud asjatundja arvamust laenujäägi suuruse kohta. Kostja

hinnangul on viidatud tõend asjakohatu, sest asjatundjalt saab arvamust küsida küsimuses, mis

vajab eriteadmisi. Praegusel juhul hindas asjatundja aga õigusküsimust.

Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

6. 30. jaanuari 2024. a määrusega lahendas ringkonnakohus kostja esitatud taotluse uue tõendi

vastuvõtmiseks ja dokumentaalsete tõendite kogumiseks (kd II, tl-d 78–81). Ringkonnakohus

võttis uue dokumentaalse tõendina asja materjalide juurde Tallinna Ringkonnakohtu

30. novembri 2023. a otsuse tsiviilasjas nr 2-22-9533. Ringkonnakohus jättis rahuldamata

kostja taotluse dokumentaalsete tõendite kogumiseks, mis oli samas sõnastuses esitatud ka

esimese astme menetluses ja mis jäeti maakohtu poolt rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et

maakohus ei ole tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme

rikkunud ning apellatsioonkaebuses esitatud taotluse põhistused ei andnud alust asuda

maakohtust erinevale seisukohale.

Lisaks taotluste lahendamisele andis ringkonnakohus pooltele võimaluse asjaolude

täpsustamiseks ning käenduslepingu p 1 kehtivuse osas õigusliku arvamuse esitamiseks.

Apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestab ringkonnakohus poolte apellatsiooniastmes

esitatud väidetega hea usu põhimõtte (VÕS § 6 ja TsÜS § 138) kohaldamise kohta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja maakohtu otsus TsMS § 657

lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse.

8. Ringkonnakohus võtab asja lahendamisel aluseks esimese astme menetluses vaidlustamata

asjaolud, mille kohaselt:

-

25. septembril 2017 sõlmisid hageja ja Limestone Games OÜ (endine Paekivi OÜ,

põhivõlgnik) laenulepingu nr 4-17, millega lepiti kokku, et hageja annab põhivõlgnikule

laenulimiidi (kuni 200 000 eurot) ulatuses laenu, mis tuleb tagasi maksta 15. märtsil

2019;

-

13. oktoobril

2017

sõlmisid

hageja

ja

kostja

käenduslepingu

nr 4-17-AN

(käendusleping), mille p 1 kohaselt kohustus kostja vastutama laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmise eest;

-

käenduslepingu p 2 järgi on kostja vastutuse maksimumsummaks 200 000 eurot;

-

kostja oli põhivõlgniku ainuke osanik kuni 18. oktoobrini 2017 ning juhatuse liige kuni

28. detsembrini 2017.

Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas käenduslepingu p 1, mille kohaselt vastutab kostja ka

tulevikus sõlmitavatest laenulepingu lisadest tulenevate põhivõlgniku kohustuste ees, on

kehtiv; kas hageja on põhivõlgnikuga sõlminud 31. detsembril 2018 laenulepingu lisa 1

täiendava laenu andmiseks (laenulimiit kuni 300 000 eurot) ja laenu tagasimaksetähtaja

pikendamiseks (kd I, tl 9); kas käenduslepingust tulenev nõue kostja vastu on aegunud. Kui aga

hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud, vaidlevad pooled selle üle, kas käendusega tagatud

kohustus on täidetud.

9. Hageja nõuab kostjalt kui käendajalt käenduslepingu alusel põhivõlgnikuga sõlmitud

laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist. Hageja nõue tuleneb käenduslepingust ning nõude

õiguslikuks aluseks on VÕS § 108 lg 1 ja § 145 lg 1.

10. Kostja heidab maakohtule ette tõendamiskoormise ebaõiget jaotust ning tõendite kogumata

jätmisel menetlusõiguse normide olulist rikkumist. Ringkonnakohus on kostja taotluse tõendite

kogumiseks 30. jaanuari 2024. a määrusega lahendanud ning tõendite kogumata jätmisega ei

ole maakohus menetlusõiguse norme rikkunud (kd II, tl 78–81). Ka ei nõustu ringkonnakohus

kostja etteheitega tõendamiskoormise ebaõige jaotuse kohta.

Lähtudes TsMS § 230 lg-st 1, peab hageja tõendama hagi aluseks olevaid asjaolusid, kui kostja

vaidleb neile vastu (vt RKTKo 20.06.2018, 2-17-1601/21, p 27). Seega peab hageja tõendama

põhivõlgniku kohustuse olemasolu, kui käendaja seda vaidlustab. Siiski ei ole see

tõendamiskoormis absoluutne. Ka kostja peab oma vastuväited esitama arusaadavalt ja

konkreetselt (et hagejale oleks arusaadav, mida ta peab tõendama) ning vajadusel neid ka

tõendama. Kui kostja leidis, et käendus on mõnel VÕS § 153 lg-s 1 toodud asjaolul lõppenud,

lasus temal selle asjaolu tõendamiskoormis.

11. Kostja kui käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine VÕS § 145 lg 1

mõttes eeldab, et hageja ja kostja vahel on kehtiv käendusleping, hagejal eksisteerib

käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma.

Selleks, et hinnata kostja vastutuse ulatust, tuleb esmalt anda hinnang, kas laenulepingu pooled

on teinud pärast käenduslepingu sõlmimist tehingu, mis laiendaks käendaja kohustust.

11.1. Käenduslepingu p 1 sätestab, et käendaja vastutab laenulepingust ja „Lepingu kõigist (ka

sõlmitavatest) lisadest tulenevate“ põhivõlgniku kohustuste täitmise eest (kd I, tl 10). Hageja

väitel muutsid laenulepingu pooled algselt käendatud nõuet, sõlmides 31. detsembril 2018

laenulepingule lisa, millega suurendati laenusummat 300 000 euroni, samuti pikendati

laenulimiidi kasutamise tähtaega.

11.2. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas selline lepingu muudatus

31. detsembril 2018 üleüldse sõlmiti. Kolleegium, nõustudes maakohtuga, leiab, et

käenduslepingu p 1 kehtivust ei mõjuta asjaolu, kas lisa 1 sõlmiti sellel märgitud kuupäeval või

hiljem. Riigikohtu praktika kohaselt ei välista ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud

hiljem, mitte lepingus märgitud ajal (intellektuaalne võltsimine), lepingust tulenevate õiguslike

tagajärgede tekkimist (vt nt RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785/114, p 14). Seega, sõltumata

sellest, millal laenulepingu muudatus allkirjastati, on selline kokkulepe (laenulimiidi

suurendamine) hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud.

11.3. TsMS § 238 lg 5 teise lause järgi võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka

siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Maakohus leidis õigesti, et kostja väited ei anna alust

jätta lisaga 1 kui dokumentaalse tõendiga arvestamata. Ringkonnakohus hindas kostja

apellatsioonkaebuse väidet, leides, et maakohus ei ole lisa 1 osas ekspertiisi määramata jätmisel

menetlusõiguse norme rikkunud (kd I, tl-d 114–115). Hageja on tõendanud, et põhivõlgnikule

tehti ülekandeid selgitusega „Laen vastavalt laenu lepingu 4-17“ ka pärast 15. veebruari 2019,

mis oli laenulepingus sätestatud limiidi kasutusele võtmise lõpptähtpäev, ning suuremas

summas kui 200 000 eurot (kd I, tl-d 14–15 pöördel). Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et

laenulepingu muudatuse on allkirjastanud need isikud, kes on nimeliselt märgitud alla

kirjutanud isikutena. Kostja väide, et tegemist saab olla uue laenulepingulise suhtega, ei ole

tõendatud.

Kolleegiumi hinnangul saab esile toodud asjaolusid ja esitatud tõendeid kogumis hinnates

järeldada, et hageja ja põhivõlgnik muutsid laenulepingut (VÕS § 13 lg 1), mille sisu on

kajastatud lisas 1. Isegi, kui lisa 1 vormistati kirjalikult tagantjärele, nt hiljem kui 31. detsembril

2018, viitavad tõendid sellele, et laenusumma suurendamise kohta oli kokkulepe sõlmitud ning

seda lepingupooled täitsid.

12. Kuigi kostja on hageja nõudele esitanud mitmeid vastuväiteid, leiab ringkonnakohus, et

menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on mõistlik alustada vastuväidete hindamist

aegumise kohaldamise taotlusest. Kolleegiumi hinnangul tegi maakohus laenulepingu

muutmisest ebaõige järelduse, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Maakohus jättis

menetlusõiguse norme rikkudes (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8) hindamata kostja väited

tulevaste kohustuste täitmise vastutust välistavate asjaolude kohta. See viis maakohtu ka

ebaõigesti hagi rahuldamiseni. Ringkonnakohus saab selle rikkumise kõrvaldada.

12.1. Apellatsioonimenetluses on kostja oma õiguslikke väiteid täpsustanud, millest tulenevalt

hindab ringkonnakohus: kas käenduslepingu p 1 on tulevaste kohustuste käendamise osas

vastuolus VÕS § 145 lg-ga 4 ja seetõttu VÕS § 142 lg 6 alusel tühine; kas käenduslepingu p 1

on tulevaste kohustuste käendamise osas vastuolus VÕS § 142 lg 2 teise lausega, sest tulevased

kohustused ei ole piisavalt määratletavad; kas hageja tuginemine käenduslepingu p-le 1 on

vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 ja TsÜS § 138).

12.1.1. VÕS § 145 lg 4 järgi ei laienda tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu

sõlmimist, käendaja kohustust. VÕS § 142 lg 6 järgi on kokkulepe, millega kaldutakse

käendaja kahjuks kõrvale 8. peatükis sätestatust, tühine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et isegi kui lisa 1 on sõlmitud, tuleb kohaldamisele

VÕS § 145 lg 4. VÕS § 145 lg 4 reguleerimisalasse kuuluvad olukorrad, kus põhivõlgnikule

antavat laenu suurendatakse ilma käendaja nõusolekuta ja käenduslepingus puudub kokkulepe,

et käendus laieneb tulevastele nõuetele. Praegusel juhul on pooled käenduslepingu p-s 1 kokku

leppinud, et kostja vastutab ka tulevaste kohustuste eest. Seega ei ole tegemist VÕS § 145 lg 4

kohaldamise olukorraga.

12.1.2. Võlausaldaja ja käendaja võivad käenduslepingus kokku leppida, et käendus laieneb ka

tulevastele nõuetele, mis tekivad võlausaldaja ja põhivõlgniku vaheliste kokkulepete tagajärjel,

millega muudetakse algselt käendatud nõuet (nt nõuetele, mis tekivad käendusega tagatud

laenulepingu muutmise tagajärjel, mille tulemusena põhivõlgnikule antavat laenu

suurendatakse). Sellise kokkuleppe lubatavus tuleneb VÕS § 142 lg 2 teisest lausest, mille

kohaselt võib tulevast kohustust käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav.

Järgnevalt tuleb hinnata, kas käenduslepingu p-s 1 kokkulepitu on piisavalt määratletav, et see

tekitaks kostjale vastutuse lisast 1 tuleneva kohustuse täitmise eest.

Riigikohus on möönnud, et tulevaste nõuete tagamine ei ole alati heade kommete vastane ja

sellised kokkulepped on lubatavad, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletud ja tagatise

andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevate nõuete seadmiseks

tagatis algselt anti, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks (vt nt

RKTKo 29.05.2012, 3-2-1-64-12, p 29). Asjaolude hilisem muutmine ei tingi lepingu heade

kommete vastasust (vt RKTKo 24.05.2001, 3-2-1-76-01). Piisava määratletuse jaoks ei ole

vajalik, et käendatav kohustus oleks individualiseeritav juba käenduslepingu sõlmimise ajal.

Tulevase nõude käendamise puhul tähendab piisav määratletus eelkõige seda, et tulevase

kohustuse tekkimise hetkeseisuga peab olema selge, et sellise kohustuse käendamine oli

hõlmatud käendaja käendustahtega lepingu sõlmimise hetkel.

12.1.3. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja maakohtu menetluses esile toonud ega tõendanud

asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostjal selline tulevase kohustuse käendamise tahe

käenduslepingu sõlmimisel puudus. Kostja tõi maakohtus esile laenu- ja käenduslepingu

sõlmimisega seotud asjaolud, mille kohaselt soovis ta mängu „Aeon Must Die!“ projektiga

edasi minna, mis eeldas põhivõlgniku osanike ringi laiendamist ja projekti finantseerimiseks

laenu võtmist. Hiljem, s.o 9. veebruari 2024. a seisukohas on kostja avaldanud, et ta andis

käenduse 200 000 euro suurusele laenule eeldusel, et laenusummat ei suurendata või et tal on

põhivõlgniku juhatuse liikmena võimalik laenulepingu muutmist ja laenu kasutamise eesmärki

kontrollida. Kolleegiumi hinnangul on tegemist uute väidetega, mis ei ole TsMS § 652 lg 3 järgi

praeguses menetlusetapis lubatud. Kostja sai tulenevalt TsMS § 634 lg-st 2 esitada väiteid

õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatule.

Kostja ei ole eeltoodud asjaolusid maakohtu menetluses esile toonud (kd I, tl 33), samuti ei ole

tegemist uute asjaoludega, mis tekkisid või said kostjale teatavaks pärast apellatsioonitähtaja

möödumist. Uute asjaolude esitamine ei saanud olla tingitud ka ringkonnakohtu 30. jaanuari

2024. a määruses antud õigusliku olukorra selgitusest. Lisaks märgib kolleegium, et isegi kui

nende asjaoludega saaks arvestada, on need tõendamata.

Kostja esile toodud asjaoludel käendas ta laenulepingust tulenevat kohustust, mis oli vajalik

põhivõlgniku projekti läbiviimiseks. Käenduslepingu sõlmimisel, olles ise samal ajal

põhivõlgniku ainuosanik ja juhatuse liige, pidas kostja laenusumma suurendamist võimalikuks.

Vastasel juhul ei oleks sellist kokkulepet tulevaste kohustuste käendamise kohta

käenduslepingusse märgitud. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et kuna kostja käendas

konkreetset lepingupoolte vahel sõlmitud laenulepingust tulenevaid tulevasi kohustusi, sai talle

laenusumma suurendamine olla ettenähtav. Seega on lisast 1 tulenev kohustus tulevase

kohustusena kooskõlas VÕS § 142 lg 2 teises lauses sätestatuga.

12.2. Isegi, kui käenduslepingu p 1 tulevaste kohustuste käendamise osas kehtib, siis võib

sellele üllatuslik või ebaaus tuginemine olla vastuolus hea usu põhimõttega ja keelatud

tulenevalt VÕS §-st 6 ja TsÜS §-st 138. Kostja tugineb ka sellele.

12.2.1. TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning

see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on

kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast

või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Lepingust

või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui

õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on

lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Õiguste

teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul

seadusest või lepingust tulenevat (vt RKTKo 07.11.2007, 3-2-1-102-07, p 16).

12.2.2. Õiguse hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla ka käendaja kui

solidaarvõlgniku vastu nõude esitamine. Kolleegiumi hinnangul saab kostja hea usu

põhimõttele tugineda, sest lisa 1 mõju tema vastutuse ulatusele on märkimisväärne. Kostja tõi

esile, et tal puudus alates 28. detsembrist 2017 põhivõlgniku üle kontroll, seega ka laenulepingu

muutmise üle, samuti, et tal tekkis põhivõlgniku teiste osanikega tüli, mille tõendamiseks on

esitatud Riigiprokuratuuri 23. novembri 2020. a määrus (kd I, tl-d 55–59) ja e-kirjavahetus

kostja osaluse väljaostmise ettepaneku kohta (kd I, tl-d 97–103 pöördel). Kostjale esitati

2018. a lõpus teistsuguse sisuga laenulepingu muudatus, milles muudeti laenusummat, kuid

mitte tagasimaksetähtaega (kd I, tl 52). Seega ei muudetud laenulepingut kostjale tutvumiseks

esitatud tingimustel. Eeltoodud asjaoludest saab kolleegiumi hinnangul järeldada, et kostja kui

käendaja jaoks muutus olukord pärast seda, kui suurendati põhivõlgniku osanike ringi ning

valiti uus juhatus. Kostja, kellele hakkas põhivõlgniku 100% osaluse asemel kuuluma 16,8%,

jäeti põhivõlgnikuga seotud oluliste otsuste tegemisest kõrvale. Samuti saab eeltoodud

asjaolude põhjal lugeda kostja väite, et hageja eesmärk võla sissenõudmisel oli ennetada kostja

nõudeid põhivõlgniku vastu või panna kostjat põhivõlgniku osast loobuma, tõendatuks.

12.2.3. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kui käendajalt kohustuse täitmise nõudmist pidada

hea usu põhimõtte vastaseks, kaotaks käendus oma mõtte ja eesmärgi. Praeguses vaidluses on

kostja poolt tõstatatud küsimus pärast käenduslepingu sõlmimist tehtud tehingust tuleneva

kohustuse täitmise üle. Lisaga 1 suurendati laenusummat 100 000 euro võrra, lisaks tuli sellelt

tasuda intressi 12% aastas. Kui hageja leiab, et kohustuse täitmise tähtaja pikendamine ei

muuda kostja vastutuse ulatust, siis kolleegium selle juhtumi asjaolusid arvestades hagejaga ei

nõustu. Igal juhul muutis lisa 1 kostja vastutuse ulatust – suurenes laenatav rahasumma ja

kõrvalkohustused intressi näol. Tegemist ei olnud ainuüksi käendusega tagatud põhivõlgniku

laenu tagasimaksetähtaja pikendamisega, vaid põhivõlgniku rahalisi kohustusi suurendati

(RKTKo 22.11.2016, 3-2-1-119-16, p 19). Isegi olukorras, kus kostja vastutus oli piiratud

200 000 euroga, mõjutas laenatava rahasumma suurendamine jääkvõla arvestust, sest

põhivõlgniku makseid tuli arvestada erinevate kohustuste katteks. Eelnevast tulenevalt leiab

kolleegium, et hageja ei saa kostja vastu nõude maksmapanekul laenulepingu muudatusele hea

usu põhimõtte vastasuse tõttu tugineda ning seetõttu ei ole sellest tulenev nõue kostja

käendusega tagatud.

13. Kostja tugineb käenduslepingust tuleneva nõude aegumisele (TsÜS § 143). Arvestades

ringkonnakohtu poolt eelnevalt tuvastatut, et käendus ei taga lisast 1 tulenevat nõuet, tuleb

kolleegiumil hinnata, kas hageja nõue kostja vastu on aegunud.

13.1. Kostja saab nõuda, et tema vastu nõude esitamise korral asetataks ta olukorda, mis

eksisteerinuks juhul, kui vastavat laenulepingu muudatust ei oleks sõlmitud. Kostja, kes

aegumisele tugineb, leiab, et laenulepingu p 1.7 järgi oli laenu tagastamise tähtpäev 15. märts

2019 ning TsÜS § 146 lg 1 järgi aegus nõue 15. märtsil 2022, s.o enne hagi esitamist 25. mail

2022.

Kui võlausaldaja esitab nõude käendaja vastu, võib käendaja VÕS § 149 lg 1 järgi esitada

võlausaldaja nõudele üldjuhul kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise.

Samuti saab käendaja esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad tema ja

võlausaldaja vahel sõlmitud käenduslepingust. Mh võib käendaja esitada nii põhivõlgnikuga

sõlmitud lepingust kui ka käenduslepingust tuleneva aegumise vastuväite. TsÜS § 142 lg 1

kohaselt aegub nõue seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. TsÜS § 146 lg 1 järgi

on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Tehingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147

lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda

nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks,

kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.

13.2. Kolleegium märgib, et kuigi laenulepingu p-s 1.7 on märgitud laenu ja intressi tasumine

maksegraafiku järgi, siis mõlemate poolte väidetest tulenevalt tuli laen tagastada kokkulepitud

tähtpäevaks (vt hageja väide kd I, tl 109 pöördel, p 2.29; kostja väide kd I, tl 35 pöördel, p 43).

Kumbki pooltest ei ole laenu perioodiliste maksetena tasumisele (korduvate kohustustena)

tuginenud ega tagasimaksmise graafikut kohtule esitanud. 16. veebruari 2024. a seisukohas

täpsustas hageja, et laenulepingu p-des 1.3 ja 1.7 sätestatut arvestades tuli põhivõlgnikul laen

tagastada üks kuu pärast limiidi kasutuselevõttu ning laenu tagastamise tähtpäev lisa 1 kohaselt

oli 31. jaanuaril 2022. Ka laenu arvestuse tabelist ja arvelduskonto väljavõttest ei nähtu, et

põhivõlgnik pidi põhisummat tagasi maksma perioodiliste maksetena (kd I, tl-d 181 pöördel–

182, 195–196). Kuigi pooled vaidlevad selle üle, mis oli lisa 1 järgi välja makstud laenu

tagastamise tähtpäev, siis praeguse vaidluse lahendamisel omab see tähtsust üksnes juhul, kui

lisa 1 sõlmimisega pikendati ka

eelnevalt väljastatud

laenu tagasimaksetähtaega.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellisele tähtaja pikendamisele vastata eitavalt.

Kohus on seotud poolte esitatud asjaoludega ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2).

Lisast 1 nähtub, et enne laenulepingu muutmist oli põhivõlgniku kasutuses 221 000 eurot laenu.

Hageja esitatu kohaselt pidi põhivõlgnik laenu tagastama „1 kuu pärast limiidi kasutamise

kuupäeva lõppu“. Eelnevast saab järeldada, et kuna 200 000 euro kasutuselevõtmine oli kuni

15. veebruarini 2019, enne laenulepingu muutmist oli põhivõlgniku kasutuses 221 000 eurot,

siis tuli laen 200 000 eurot laenulepingu p 1.7 järgi tagasi maksta 15. märtsil 2019. Lisast 1 ei

nähtu, et laenulepingu pooled oleksid lepingu p-s 1.7 kokku lepitud 200 000 euro suuruse laenu

tagastamise tähtpäeva muutnud. Hageja väited laenulepingu ja selle muudatuse tõlgendamise

kohta VÕS §-s 29 sätestatud reeglite järgi ei anna alust asuda teistsugusele järeldusele.

13.3. Kuna tegemist ei olnud osamaksetena tagastatava laenu käendamisest tulenevate nõuetega

kostja vastu, muutus tagastamata laenusumma TsÜS § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks 16. märtsil

2019. Ringkonnakohus leiab, et käenduslepingust tulenevad nõuded muutusid praegusel juhul

sissenõutavaks samal ajal laenulepingust tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumisega. Et

hageja saaks kostja vastu nõude esitada, peab olema toimunud käendusjuhtum ehk kostjal kui

käendajal peab olema tekkinud kohustus põhivõlgniku kohustus täita. Käendusjuhtumi

eeldused tulenevad käenduslepingu p-dest 1 ja 5, mis sätestavad, nagu maakohus oma otsuse

p-s 33 õigesti tuvastas, et käendaja vastutab solidaarselt põhivõlgnikuga ja võlausaldaja võib

nõuda kohustuse täitmist, kui põhivõlgnik ei täida kohaselt laenulepingust tulenevaid kohustusi.

Seega oleks hageja nõue kostja vastu laenu põhisumma tasumiseks ilma aegumise katkemiste

ja peatumisteta aegunud samal ajal kui hageja nõue põhivõlgniku vastu, s.o 15. märtsil 2022

(TsÜS § 136 lg 2; RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-162-13, p 29).

13.4. Laenuga kaasnevate perioodiliste intressimaksete aegumisele saab samaaegselt kohaldada

nii TsÜS § 154 kui ka TsÜS § 146 lg-t 1 ja § 147 lg-t 3, kuna ühtlasi on tegu ka kokkulepitud

tasu maksmise nõudega. Korduva kohustusena aegub perioodiliselt arvestatav intressinõue

TsÜS § 154 kohaselt iga intressiarvestusperioodi kohta kolme aasta jooksul alates selle

kalendriaasta lõppemisest, mil intressikohustus muutus sissenõutavaks. Sõltumata sellest lõpeb

intressinõue kõrvalkohustusest tuleneva nõudena TsÜS § 144 kohaselt koos põhinõudega.

13.5. Hageja leiab, et nõude aegumine kostja vastu katkes 31. detsembril 2021, kui põhivõlgnik

saldokinnitusega kinnitas laenulepingust tulenevat nõuet (kd I, tl 16). Kolleegium hagejaga ei

nõustu. Põhivõlgniku poolt 31. detsembril 2021 võlgnevuse saldokinnitusega kinnitamine

TsÜS § 158 lg 1 järgi ei katkestanud kostja vastu esitatud nõude aegumist järgmistel põhjustel.

TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda

õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või

muus teos. Hageja eksib, kui leiab, et põhivõlgniku poolt võlgnevuse olemasolu ja suuruse

kinnitamine 31. detsembril 2021 toob endaga õiguslikke tagajärgi kaasa ka käendajale.

Käenduslepinguga kohustub käendaja vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (VÕS §

142 lg 1). Seega tekib käendajal käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus

ning võlausaldajal lisaks põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu. Kuna

võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal

kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (RKTKo 20.04.2009, 3-2-1-33-09, p 10), aeguvad

nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Kuna kostja ei ole hageja nõuet

tunnustanud, siis põhivõlgniku poolt nõude tunnustamine ei mõjuta käenduslepingust tuleneva

nõude aegumist.

Samuti viitab hageja põhivõlgniku 31. augusti 2022. a e-kirjale, milles põhivõlgnik tunnistab

võla olemasolu (kd I, tl 148). Nagu saldokinnituse puhul, siis ei mõjuta põhivõlgniku poolt

nõude tunnustamine käenduslepingust tuleneva nõude aegumist. Samuti oli nõue kostja vastu

31. augustiks 2022 aegunud. Hageja on küll kinnitanud kostja väiteid pooltevaheliste

läbirääkimiste kohta 2021. aastal, kuid märkinud, et need ei oma asja lahendamisel tähtsust (kd

I, tl 109, p-d 2.25 ja 2.26). Muid asjaolusid, mis võinuks tuua kaasa käenduslepingust tuleneva

nõude aegumise peatumise või katkemise, ei ole hageja menetluses esile toonud.

14. Kuna hagi jääb kostja vastu nõude aegumise tõttu rahuldamata, ei pea kolleegium vajalikuks

hinnata kostja apellatsioonkaebuse väidet, et laen oli hagejale tagasi makstud. Riigikohus on

leidnud, et vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud

asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei

ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastada ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise

vastuväitele hagile muid vastuväiteid (vt RKTKo 11.12.2002, 3-2-1-92-02, p 19).

Menetluskulude jaotus

15. Kuna maakohtu otsus tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-tega 1 ja

3 menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.

16. Menetluskulude jaotamisel lähtub ringkonnakohus TsMS § 162 lg-st 1, jättes kulud hageja

kanda, kelle kahjuks otsus tehti.

17. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)