2-22-7052/28 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.02.2024 Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-7052

Tsiviilasi

OÜ Largohold hagi My furnix OÜ vastu võla ja

viiviste nõudes

Tsiviilasja hind

42 600 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: OÜ Largohold (registrikood 10959169,

asukoht Vabaduse pst 73a-3, 11615 Tallinn)

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Madis

Päts (e-post: madis.pats@lplaw.ee)

Kostja: My furnix OÜ (registrikood 12439787,

asukoht Kloostrimetsa tee 25, 11911 Tallinn)

Kostja

lepingulised

esindajad:

vandeadvokaadid

Monica

Pihlak

ja

Kalev

Pihlak

(e-post:

monica.pihlak@turnstone.ee,

kalev.pihlak@turnstone.ee)

Asja läbivaatamine

01.02.2024 istungil

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista My Furnix OÜ-lt OÜ Largohold kasuks põhinõue summas 39 500

eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis summas 7295,76 eurot.

3. Välja mõista My Furnix OÜ-lt OÜ Largohold kasuks viivised alates 24.02.2024

kuni põhinõude summas 39 500 täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta kostja kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGEJA NÕUE JA HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. OÜ Largohold (edaspidi hageja) esitas Harju Maakohtule hagi My furnix OÜ (edaspidi

kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue summas 39 500 eurot

ja alates hagi esitamisest arvestatav viivis määraga VÕS § 113 lg 2 määras kuni põhinõude

täitmiseni ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

hageja menetluskulud.

2. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt hageja andis 19.03.2013 sõlmitud suulise

laenulepinguga kostjale tähtajatult intressita laenu summas 39 500 eurot. Vastava

laenusumma kandis hageja kostjale üle pangaülekannetega osade kaupa ajavahemikul

19.03.2013 kuni 20.11.2014. Kostja on kajastanud vastavat laenukohustust avalikult

kättesaadavates majandusaasta aruannetes, sh viimastes 2019. ja 2020. majandusaasta

aruannetes.

3. Pooled eeldasid laenulepingu sõlmimisel, et tegemist on lühiajalise laenuga kostja

majandustegevuse käivitamiseks (kostja kanti äriregistrisse 18.03.2013) ja pidasid seetõttu

vajalikuks paindliku laenusuhte loomist. Seetõttu ei leppinud pooled kokku laenusumma

kostja kasutusse andmisel kostja poolt laenusumma tagastamise konkreetset aega. Pooled on

laenu tagastamist ka varasemalt arutanud, kuid vastu tulles kostja soovidele ei esitanud hageja

kuni 01.02.2022 laenulepingu lõpetamise teadet ega nõudnud laenusumma tagastamist.

Seisuga 01.02.2022 ega ka käesoleva hagi esitamise seisuga ei ole kostja laenu ei osaliselt ega

tervikuna tagastanud.

4. Arvestades eelmainitud asjaolusid ja juhindudes VÕS § 398 lg 1 esitas hageja lepingulise

esindaja kaudu 01.02.2022 kostjale teate laenulepingu ülesütlemise kohta koos nõudega

tagastada laenusumma 39 500 eurot hagejale 2 kuu jooksul, s.t hiljemalt 01.04.2022.

Vastuseks hageja mainitud teatele ja nõudeavaldusele edastas kostjat esindanud

vandeadvokaat K. Pihlak 09.02.2022 hagejale lühikese vastuse, milles eitas poolte vahelise

vaatlusaluse laenusuhte olemasolu ja leidis, et hageja vastav nõue on igal juhul alusetu.

Millele täpsemalt kostja mainitud vastuväited tuginesid nimetatud vastusest ei selgunud.

KOSTJA SEISUKOHT

5. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu.

6. Kostja vastuse kohaselt hageja tugineb oma nõude puhul asjaolule, et oli perioodil

19.03.2013 kuni 20.11.2014 kandnud kostjale kokku 39 500 eurot, väites selle olevat olnud

laenu. Hageja ei ole väidetavat laenulepingut kunagi sõlmitud.

7. Kostja selgitab, et hageja osanik ja ainus juhatuse liige A T ning kostja osanik ja ainus

juhatuse liige E T on endised abikaasad. Nad abiellusid 31.08.2002 ning lahutasid 05.07.2021.

Nii hageja kui kostja on asutatud abielu kestel. Lisaks oli abikaasadel 15.11.2007

registreeritud L I OÜ, mis lõppes 30.08.2017, kui jõustus selle ühendamine kostjaga. A T oli

täielik kontroll L I OÜ rahaasjade üle. Tema kontrolli all ettevõttest raha muudkui läks

teadmata kohtadesse. A T võttis pangaautomaadist abikaasade ühise ettevõtte raha

arusaamatutel põhjustel ning tegi kuuekohalistes summades kooskõlastamata investeeringuid,

mis nurjusid ja märkimisväärset kahju põhjustasid. Mh jäi L I OÜ ühendamisel kostjaga

ülesse 34 000-eurone laen A T. Kõik A T põhjustatud jamad L I OÜ rahadega viisid

abikaasade vahel suurte tülideni, mille tulemusena A T nõustus tehtut oma abikaasale

heastama, mida ta tegi raha andmisega E T ettevõttele, kostjale. A T mõte oli raha anda

näiliku laenuna hagejast, mille ainus juhatuse liige ta oli. Kui osapooled oleks tahtnud

laenulepingut sõlmida, poleks olnud probleemi selle kohta kasvõi ühel lehel kirjalik leping

vormistada.

8. E T ja A T vahel on Harju Maakohtus pooleli tsiviilasi nr 2-21-15642 vara jagamise

vaidluses. Hageja 01.02.2022 teade ning kogu käesolev hagi ongi selgelt ajendatud

abikaasade lahutusest ja vara jagamise vaidlusest ning A T hea usu põhimõtte vastaselt

kasutab hagejat, et kostja hagemise kaudu survestada E T. Pole ühtki eluliselt usutavamat

selgitust, miks hageja, kelle väitel oli tegemist kõigest lühiajalise laenuga, peaks just nüüd, 8-

9 aastat hiljem, asuma väidetavat lühiajalist laenu tagasi nõudma

9. Pooled pole sõlminud hageja väidetavat laenulepingut, mistõttu hageja 01.02.2022 teade

on tagajärjetu ega tekita kostjale ühtki rahalist kohustust hageja suhtes. Kontoväljavõte

laenulepingu sõlmimist kuidagi ei tõenda, kuivõrd kostjal puudus kontroll selle üle, mis A T

otsustab maksete selgituseks märkida, seejuures juhime tähelepanu, et ainult neljal maksel

kokku 6500 euro ulatuses on selgitustes nimetatud mingisugust määratlemata laenulepingut.

Enamuse üle kantud summa puhul pole sedagi.

10. Mistahes muul alusel esitatavad hageja rahalised nõudes kostja vastu tulenevalt perioodil

19.03.2013 kuni 20.11.2014 tehtud ülekannetest on praeguseks ilmselgelt aegunud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

11. Kohus leiab, et hagi rahuldada.

12. Pooled tõid välja järgmised asjaolud, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning

viidatud tõendite alusel tuvastatuks: Hageja on kostja kontole teinud järgmised maksed ja

maksekorraldustele on märgitud järgmised selgitused: 19.03.2013 summas 15 000 eurot

selgitusega „Vastavalt lepingule“, 28.03.2013 summas 10 000 eurot selgitusega „Vastavalt

lepingule“, 19.07.2013 summas 8000 eurot selgitusega „Ülekanne vastavalt lepingule“,

27.03.2014 summas 2000 eurot selgitusega „vastavalt laenulepingule“, 03.04.2014 summas

500 eurot selgitusega „vastavalt laenulepingule“, 23.05.2014 summas 1500 eurot selgitusega

„vastavalt laenulepingule“ ja 20.11.2013 summas 25000 eurot selgitusega „vastavalt

laenulepingule“ (tl 5).

13. Hageja palub kostjalt välja mõista laenulepingust tulenev võlgnevus summas 39 500 eurot

ja sellest arvestatav viivis alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg 2 sätestatud määras kuni

põhinõude täitmiseni.

14. Hageja väidab, et ta andis 19.03.2013 sõlmitud suulise laenulepinguga kostjale tähtajatut

intressita laenu summas 39 500 eurot. Vastava laenusumma kandis hageja kostja kontole

osade kaupa ajavahemikul 19.03.2013 kuni 20.11.2014. Hageja leiab, et poolte vahel

eksisteeris tähtajatu laenusuhe, mille hageja juhindudes VÕS § 398 lg-st 1 01.02.2022

kostjale edastatud kirjaliku teatega nõuetekohaselt üles ütles ja esitas nõude laenusumma 39

500 eurot tagastamiseks hagejale 2 kuu jooksul, so hiljemalt 01.04.022. Kostja, olles jätnud

mainitud summa tähtaegselt hagejale tagastamata, on rikkunud laenusumma hagejale

tagastamise kohustust. Kostja väitel ei olnud hageja maksete aluseks pooltevaheline

laenuleping. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta hagejaga laenulepingut sõlminud, vaid raha

on hagejale A T poolt E T õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks. Kostja väitel tekkis

vaidlusalune kahju A T tegevusega OÜ-s L I.

15. Seega on hageja esitanud nõude kostja vastu suulisest laenulepingust tuleneva kohustuste

täitmiseks. Lähtudes VÕS § 108 lg-st 1 koosmõjus VÕS § 396 lg-ga 1 võib hageja

laenulepingu kehtivuse korral nõuda kostjalt lepingu alusel antud raha tagastamist. VÕS §

108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest

tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see

on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga.

16. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul

viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingu pooled on

saavutanud kokkuleppe (VÕS § 9 lg 1). Lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte

ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud

tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe (VÕS § 29 lg 1). Kui lepingupoolte ühist

tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupoolega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel

tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1-6 sätestatut.

17. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja kostja on sõlminud 19.03.2013 suulise tähtajatu

laenulepingu, mille kohaselt on hageja laenanud kostjale 39 500 eurot ja mille on hageja

01.02.2022 üles öelnud ja kas kostjal on kohustus tagastada hagejale 39 500 eurot.

18. Kohus leiab, et hageja poolt 19.03.2013, 19.07.2013, 27.03.2014, 03.04.2014, 23.05.2014

ja 20.11.2013 kostjale raha ülekandmine on kaudne tahteavaldus ning sellest võib järeldada

tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Nimetatud ülekannetes on märgitud selgitusena vastavalt

lepingule või vastavalt laenulepingule. Hageja on kohtule esitatud hagiavalduses kinnitanud,

et tema arvates sõlmis ta kostjaga laenulepingu. Hageja seaduslik esindaja A T on 01.02.2024

kohtuistungil andnud vande all andnud järgmised ütlused: „need rahad, mis üle kanti, need on

antud laenuna kuna E asutas oma firma ja tal oli seda raha vaja/../Ei olnud mingeid

läbirääkimisi. Kui minna natuke ajas tagasi, esimene kanne 19.03.13, tol ajal töötasin Soomes,

mind Eestis ei olnu. 15 000 eurot kandsin 19.03.13 talle ja siis kandsin 26.03. veel 10 000

eurot ja 19.juuli on 8000 eurot. Vastuseks kohtu küsimusele, kuidas kokkuleppe sõlmimine

toimus? Kuidas küsis laenu? on A T vastanud, et ei olnudki läbirääkimisi, küsis laenu ja

andsin laenu, sest ta asutas oma firma. Esimene tuli meiliga, kiri oli ka kuskil siin, et „tee

kanne“, ma ei mäleta, mis seal oli, küsis 15 000 eurot. /../ Largoholdist see raha laekus, siis

Largoholdis hetkel raha polnud, sinna kandis selle raha E T üks päev enne firmast L I, kõik

ülejäänud summas samamoodi. See oli meie ühine firma, aga L I oli Largoholdile ühe

kinnistu võlgu, ta nii öelda kustutas võlga nende kannetega. Ja sellepärast tehtigi laenu

Largholdist“ ( tl 129).

19. Kuigi kostja on seadnud kahtluse alla laenusuhte olemasolu usutavuse, ei ole kostja oma

väiteid tõendanud ning tõendamist ei ole leidnud, et hageja andis kostjale raha mingil muul

eesmärgil. Kostja on küll väitnud, et vaidlusaluse summa tasus hageja kostjale mitte

laenulepingu alusel, vaid hoopis väidetavalt A T poolt E T õigusvastaselt tekitatud kahju

hüvitamiseks seoses A Ti tegevusega OÜ-s L I, kuid antud kostja väide ei ole leidnud

tõendamist.

20. Kostja on viidatud hageja osaniku ja juhatuse liikme A T tegevusele aastatel 2005-2007,

samas raha on hageja poolt kostja arveldusarvele üle kantud aastatel 2013-2014, seega on raha

ülekandmine hageja poolt kostja kontole toimunud palju aastaid hiljem, mistõttu on

arusaamatu seos kohtu hinnangul hageja poolt 2013-2014 kostja arvele tehtud ülekannete ja

hageja seadusliku esindaja tegevuse vahel aastatel 2005-2007. Kohus leiab, et 19.03.2013 E T

poolt A T saadetud e-kirjast nähtub, et kostja seaduslik esindaja E T nõudis, et hageja teeks

ülekande kostjale, mitte kostja seaduslikule esindajale või kellelegi teisele. Nimetatud e-kiri ei

sisalda viiteid sellele, et hageja peaks kostjale üle kandma mingi kostja seaduslikule

esindajale väljamaksmisele kuuluva kahjuhüvitise (tl 46). Lisaks on kohtu hinnangul

käesolevas vaidluses tegemist kahe juriidilise isikuga, mitte füüsiliste isikutega. Juriidiline

isik ei saa lihtsalt suvaliselt kanda ilma mingi majandusliku selgituseta raha teise juriidilise

isiku arveldusarvele.

21. Kohus tuvastab, et kostja raamatupidaja K A on 26.04.2018 kostja seaduslikule esindajale

E T saadetud e-kirjas kirjutanud järgmist: „mõtlen siin laenude omavaheliste arveldamist.

Laenud olid nii: Furnix võlgu Largoholidile 39 500 eurot. A. T Furnixile 3400 eurot (tl 47).

Seega on raamatupidaja K A osundanud sellele, et mainitud ajal oli kostjal laenukohustus

hageja ees. Kostja on leidnud, et nimetatud e-kiri tõendab seda, et kostja bilansis kajastatud

laen ei kuulunud tagasimaksmisele ja raamatupidaja teadis, et kostjal hageja ees laenu

tagasimaksmise kohustust ei ole. Kohtule jääb selline kostja käsitlus arusaamatuks.

Raamatupidamise seaduse § 7 lg-te 1 ja 2 kohaselt raamatupidaja kajastab majandustehinguid

raamatupidamises algdokumentide alusel, milleks võib olla ka äriühingu juhatuselt saadud

informatsioon. Kohus nõustub hagejaga, et raamatupidaja K A 26.04.2018 e-kirjast nähtuvalt

oli raamatupidajalt piisav alus kajastada kostja raamatupidamises hageja poolt üle kantud

vaidlusalust summat laenuna kostjale.

22. Kohus tuvastab, et kostja 2017 majandusaasta aruande kohaselt on kajastatud lühiajaline

laenukohustus summas 39 477 eurot (tl 93-97), kostja 2018-2021 majandusaasta aruannetes

on kajastatud pikaajaline laenukohustus summas 39 500 eurot (tl 6-15, 48-57, 105-109). Kuna

hageja poolt on kostja kontole üle kantud 39 500 eurot ja 39 500 eurot on kostja

majandusaasta aruannetes kajastatud laenuna, siis kohtu hinnangul on tegemist sama rahaga,

mis on hageja poolt aastatel 2013-2014 kostja arvelduskontole üle kantud. Seega on kostja ise

kajastanud hagejalt saadud 39 500 eurot oma majandusaasta aruannetes laenuna, esialgselt

lühiajalise laenuna ja hiljem pikaajalise laenuna. Kostja seaduslik esindaja on eelnimetatud

majandusaasta aruanded allkirjastanud ja kostja on aastaid avalikustanud majandusaasta

aruannetes vaidlusalust summat laenuna. Seega nii kostja raamatupidaja K A e-kiri kui

kostja seadusliku esindaja E T vastavad kinnitused kostja 2018-2021 majandusaasta

aruannetes kinnitavad, et kostja raamatupidamises on õigesti kajastatud kostja vaidlusalust

kohustust.

23. Kohus leiab, et kostja seadusliku esindaja E K (endine T) poolt 01.02.2014 kohtuistungil

antud ütlused, mille kohaselt kunagi ei olnud laenukokkulepet, on vastuolus teiste kohtule

esitatud tõenditega, mistõttu on kohtu hinnangul need ebausaldusväärsed ja kohus jätab need

asja lahendamisel arvestamata.

24. Seega on kohus seisukohal, et kohtule esitatud eelpoolnimetatud tõenditega on kohtus

leidnud tõendamist laenusuhte olemasolu poolte vahel ning et pooled sõlmisid laenulepingu

VÕS § 396 lg 1 tähenduses.

25. Tähtaeg on kindlaksmääratud ajavahemik (TsÜS § 134 lg 1). Kuigi tähtaega on võimalik

määrata ka kindlalt saabuva sündmusega (TsÜS § 134 lg 2), peab see sündmus olema

piiritletud mingi konkreetsema tingimusega. Suulise laenulepingu puhul saab eeldada

tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et

laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg. Kostja laenulepingu

tähtajalisust tõendanud ei ole. Seega on kohus seisukohal, et VÕS § 398 lg 1 kohaselt sõlmiti

poolte vahel tähtajatu laenuleping.

26. Tähtajatu laenu tagastamist võib laenuandja nõuda pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii

laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette

vähemalt kaks kuud (VÕS § 398 lg 1). Laenulepingu ülesütlemisega muutub laenu

tagastamise kohustus seega sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7) ja kohustuse rikkumise korral

võib laenuandja nõuda selle täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel.

27. VÕS § 195 järgi toimub lepingu ülesütlemine ülesütlemisavalduse tegemisega teisele

lepingupoolele. Hageja on seisukohal, et lepingu saab lugeda ülesöelduks 01.04.2022. a,

hageja saatis sellekohase teate kostjale 01.02.2022. a (tl 17-18). Vaidlust selle üle, et kostja on

hageja teate kätte saanud, poolte vahel ei ole. Arvestades VÕS § 398 lg-s 1 sätestatud

etteteatamistähtaega, leiab kohus, et lepingu saab lugeda ülesöelduks 01.04.2022. a, millest

alates muutub nõue sissenõutavaks.

28. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ole laenusummat hagejale tasunud. Kuna kostja on

oma laenulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, siis võib hageja nõuda nende täitmist VÕS

§ 108 lg 1 alusel. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas

39 500 eurot.

29. VÕS § 101 lõike 1 punkt 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1

kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

30. Hageja on palunud mõista kostjalt enda kasuks välja seadusjärgse viivise põhivõlalt (39

500 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib

viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi

esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana,

vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib

viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja

edasi protsendina põhinõudest

31. Kuna pooled ei ole kokku leppinud viivise määras, siis kohaldub antud juhul VÕS § 113

lõikes 1 teises lauses sätestatud viivisemäär. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt

hageja kasuks välja viivise alates hagi esitamisest (01.05.2022) kuni kohtuotsuse tegemiseni

(23.02.2024) summas 7295,76 eurot (vt viivisekalkulaator) ja alates 24.02.2024 VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt summas 39 500 eurot kuni põhinõude

tasumiseni.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

32. TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse

menetlusosaliste vahel.

33. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud kostja kanda.

34. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse jõustumises alates TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

35. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt, menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 23.02.2024. a otsusega nr 2-

20-7052