2-22-114328/29 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Piret Rõuk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 23.veebruaril 2024

tsiviilkantseleis Lubja 4 Tallinnas ja avalikus e-toimikus

Tsiviilasja number

2-22-114328

Kohtuasi

Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi H. K. vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

40 eurot

Menetlusosalised ja esindajad

Hageja Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood

10811490, asukoht Estonia pst 9, 10143 Tallinn)

lepinguline esindaja E. A. (e-post: XXX)

Kostja: H. K. (isikukood XXX; elukoht XXX; e-post XXX)

Menetluse liik

Lihtmenetlus, ärakuulamine 12.veebruaril 2024

Resolutsioon

1. Rahuldada Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi H.

K. vastu võla väljamõistmiseks

2. Välja mõista H. K.lt võlgnevus 40 eurot Osaühingu

EUROPARK ESTONIA kasuks

3. Jätta rahuldamata

H. K. taotlus protokolli

parandamiseks

Menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine

1. Hagimenetluse kulud jätta H. K. kanda

2. Määrata

Osaühingu EUROPARK ESTONIA

menetluskulude suuruseks 430,10 eurot

3. Välja mõista H. K.lt hagimenetluse kulud 430,10 eurot

ja

viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras Osaühing EUROPARK

ESTONIA kasuks

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele ei saa esitada apellatsioonkaebust,

väljaarvatud TsMS § 637 lg 21 sätestatud alustel

Hageja nõue

OÜ EUROPARK ESTONIA (edaspidi hageja või EP) palus kohtule esitatud hagis

välja mõista H. K.lt (edaspidi kostja) hageja kasuks kokku 40 eurot, millest leppetrahvi

võlgnevus on 30 eurot ja sissenõudmiskulu 10 eurot ning menetluskulud ja viivis

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Hagiavalduse asjaolude kokkuvõte

Hageja esitas hagi, milles taotles kostjalt võlgnevuse sissenõudmist, sest kostja oli sõiduki

numbrimärgiga XXX (edaspidi sõiduk) omanik/vastutav kasutaja vähemalt alates 13.07.2018 kuni hagi

esitamiseni ja sõidukit pargiti 04.05.2019 EP opereeritavale parkimisalale Tuukri X, Tallinnas. Hageja

tuvastas kontrollimisel, et sõidukit oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna parkides ei olnud

sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat parkimispiletit, sõiduki parkimine ei olnud

parkimiskioskis registreeritud, parkimise algusaeg ei olnud fikseeritud parkimiskellal või sedelil ning

mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset

parkimist. Järelikult parkis kostja parkimistingimusi rikkudes, jättes parkimise eest tasumata.

Parkimistingimuste avaldamisega esitas EP omapoolse pakkumuse, mida ta on selgelt

parkimistingimustes väljendanud. Parkimisega esitati nõustumus pakkumusele, mistõttu sõiduki

parkimisega tekkis lepinguline suhe. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et

parkimistingimuste rikkumisel tuleb tasuda leppetrahvi. EP esitas koheselt pärast parkimistingimuste

rikkumist leppetrahvinõude nr 0560 4051 9104 0069, maksetähtaeg 18.05.2019, võlgnevuse summa 30

eurot, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele, mis on käesoleva ajani tasumata. Hageja saatis

kohtueelselt kostjale meeldetuletuse võlgnevuse kohta. Kostja ei ole vastuväidet esitanud, kuigi sellele

võimalusele on leppetrahvidel viidatud. Parkimislepingu rikkumise tõttu väljastatud leppetrahvinõue

on käesoleva ajani tasumata.

Kostja vastuväidete kokkuvõte

Kostja on seisukohal, et hagiavaldus ei ole põhjendatud ja selle rahuldamiseks puudub õiguslik alus.

Hageja ei ole märkinud väidetavate rikkumiste õiguslikku alust. Hagiavaldusele lisatud fotolt nähtub,

et parkimisõigust andev parkimispilet nr 41068 oli sõidukil olemas ja hagejale nähtav. Parkimispileti

nr 41068 eest oli tasutud parkimistasu 2,40 eurot. Seega puudub alus kohaldada VÕS § 100, kuna

võlasuhtest tulenevat kohustust ei ole jäetud täitmata. Hageja leppetrahvi käsitlus on ebaõige ja viib

ebaõigete järeldusteni ning kostja õiguste õigusvastase piiramiseni. Kostja on seisukohal, et hageja ei

ole põhinõuet esitanudki. Kostja esitas alternatiivselt nõude leppetrahvi vähendamiseks mõistliku

suuruseni, arvestades kohustuse täitmise ulatust. Hageja sai sõiduki omanikuna 04.05.2019 koostatud

leppetrahvi nõudest teada 20.06.2022, mil Pärnu Maakohus tegi ettepaneku tasuda makseettepanekus

nimetatud võlg koos menetluskuludega. Kui pretensioonide esitamise tähtaeg oli 14 päeva, siis olnuks

mõistlik kui hageja oleks leppetrahvi nõude edastanud 05.05.2019 ja vajadusel alustanud leppetrahvi

sissenõudmist hiljemalt 19.05.2019. Seega oli leppetrahvi vaidlustamise aeg möödunud ja vaide

esitamise õigust tagatud ei olnud. Meeldetuletuskirja saatmist ei ole tõendatud. Hageja ei ole

leppetrahvi nõude menetlemisel käitunud heas usus. Kolme aasta taguseid sündmusi, kes ja millistel

asjaoludel sõidukit 04.05.2019 kasutas, meelde tuletada on ilmvõimatu.

Kohtuotsuse põhjendused

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 8 lg 1

sätestab, et leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega

lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata

jätma. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste

vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud

kokkuleppe. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes

muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. VÕS § 16 lg 1 sätestab,

et pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud

ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse

andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg 1 järgi on

nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud

nõusolek sõlmida leping. Fotodega parkimislepingu tingimustest, parkimisalast

ning liiklus- ja teavitusmärkidest on tõendatud, et hageja poolt opereeritava

parklate sissesõitude juurde on paigaldatud liiklusmärk, mis annab sisenejale

teada, et sõidetakse tasulisele parkimisalale. Infotahvel koos viitega alale

sissesõidu tüüptingimustele viitab, kus tüüptingimustega tutvuda saab.

Tüüptingimused sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks ning

nendes on muuhulgas avaldatud selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks,

kui sõiduki kasutaja auto pargib hageja parkimisalale. Tüüptingimustele on parkla

sissesõidu juurde ja ka parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke.

Võttes arvesse, et iga parkimisala sissesõidu juures on sõiduki kasutajale tehtud

nähtavaks hageja eraparklasse sisenemise teave koos viitega lepingutingimustele

ja hageja avaldas infotahvlil selgesõnaliselt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda

lugeda hagejapoolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks VÕS § 16 lg 1 mõttes.

Riigikohus on 20.10.2010 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 märkinud, et selget

lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise

pakkumuseks. Liiklusseaduse (LS) § 2 p 49 järgi on parkimine sõiduki

ettekavatsetud seisma jätmine kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või

mahaminekuks või veose laadimiseks. Sõiduauto parkimisega hageja parklasse

avaldas kostja sõiduki kasutajana lepingu sõlmimiseks nõustumust VÕS § 20 lg 1

järgi. Seega saab lugeda poolte vahel vastavalt VÕS § 9 lg 1 ja 11 lg 1 sõlmituks

suulises vormis lepingu, kuna seadus ei sätesta antud lepingule kohustuslikku

kirjalikku või notariaalselt tõestatud vormi. Kostjal oli õigus pärast hageja esitatud

lepingutingimustega tutvumist parkimisalalt lahkuda ning sellisel juhul ei oleks ta

oma nõustumust hageja ettepanekule andnud ning lepingut ei oleks sõlmitud.

Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumisel tuleb tasuda leppetrahvi.

VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 ja § 82

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval, VÕS

§ 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane

täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine ja VÕS § 101 lg 1 p 1 lubab võlausaldajal võlgniku poolse

kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab võlausaldaja

õiguse nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist kui võlgnik seda rikub. VÕS § 158 lg 1

sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole

kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS

§ 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele

lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.

Vastavalt TsMS §-le 230 lg 1 peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. Väljavõttega Transpordiameti vastusest sõiduki omaniku/vastutava kasutaja

andmete kohta ja rahvastikuregistri andmetega on tõendatud, et sõiduki omanik/vastutav kasutaja on

kostja. Pooltel ei ole ka vaidlust, et kostja oli leppetrahvide väljastamise ajal sõiduki numbrimärgiga

XXX omanik/vastutav kasutaja. Hagiavaldusele lisatud fotodega sõidukist ja sõiduki

klaasipuhastaja vahele pandud parkimistrahviga on tõendatud, et kostja oli oma sõiduki

parkinud 04.05.2019 EP opereeritavale parkimisalale aadressil Tuukri X, Tallinn, tsoon EP 31, mille

eest talle väljastati samal kuupäeval parkimistrahv 30 eurot, leppetrahvinumber 0560 4051 9104 0069,

maksetähtajaga 18.05.2019. Sõiduki armatuurlaual olevast parkimispiletist ja leppetrahvi väljatrükist

tehtud fotodelt nähtub, et sõiduki parkimise eest oli tasutud kuni kella 10:29-ni, kuid leppetrahv on

väljastatud kell 10:40 s.o 11 minutit hiljem. Seega kontrolli teostamise ajal sõiduki armatuurlaual olev

parkimispilet enam ei kehtinud, kuna parkimise eest tasutud aeg oli möödunud. Leppetrahvil on

rikkumise põhjus nimetatud, milleks on parkimistasu maksmata jätmine/parkimispilet lõppes kell

10.29. Kostja ei ole tõendanud, et sõiduki parkimise eest oleks 04.05.2019 kella 10.40 ajal tasutud

täiendava parkimispileti ostmisega, mobiilselt tasumisega või parkimist lubava parkimiskaardi

asetamisega armatuurlauale või parkimise algusaja fikseerimisega parkimiskellaga. Seega rikkus kostja

parkimistingimusi, sest jättis parkimise eest 04.05.2019 pärast kella 10:29 tasumata. Kuna leppetrahvi

väljastamise ajal kehtinud parkimistingimused, mis on lisatud hageja 17.05.2023 seisukohale on

samasisulised kui varem lisatud, s.t et on välja toodud, et parkimise eest tuleb tasuda ning juhul kui

parkimise eest ei ole tasutud või rikutakse mõnda muud parkimistingimust, on parkimiskorraldajal

õigus väljastada leppetrahv summas 30 eurot, siis ei välista see hagi rahuldamist.

Kohus tuvastas eelpool, et sõiduki parkimisega tekkis kostja ja hageja vahel

lepinguline suhe. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et

parkimistingimuste rikkumise korral tuleb tasuda leppetrahvi. Eelpool nimetatud

tõenditega, väljatrükiga leppetrahvist koos fotodega sõidukist, on tõendatud, et

parkimise eest tasumata jätmisega on kostjal tekkinud leppetrahvi võlgnevus.

Asjaolu, et hageja

esitas kohe pärast parkimistingimuste rikkumist

leppetrahvinõuded, on tõendatud sõiduki klaasipuhastajate (kojamehe) vahele

pandud leppetrahviteadetega. Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse

osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele

tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (Riigikohtu otsus

05.06.2019 nr 2-17-117146 p 12). Leppetrahvinõude tõendamise osas on

Riigikohus 06.12.2017 lahendis nr 2-15-3430 märkinud, et leppetrahvinõude

tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud

parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise

aja ja koha. Seejärel oleks parkijal võimalik tõendada, et vaidlusalust autot ei ole

sel ajal kõnealuses parklas pargitud. Järelikult on ka klaasipuhastaja (kojamehe)

vahele pandud leppetrahviteadetega VÕS § 159 lg 2 alusel teavitatud kostjat leppetrahvist

mõistliku aja jooksul, mitte avaldusega kohtule hilinenult. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole

leppetrahvinõuet kätte saanud.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 järgi on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on

õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise

vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Liiklusseaduse (LE) § 2 p 93 järgi on vastutav

kasutaja eesti kodakondsusega või Eestis elamisloa või –õiguse saanud või füüsiline isik või Eestis

registreeritud juriidiline isik, kes kasutab sõidukit kasutuslepingu või omandireservatsiooniga

müügilepingu alusel ning kes on kantud mootorsõiduki eest vastutajana liiklusregistrisse. Vastutavaks

kasutajaks loetakse ka punktis 93 nimetatud tingimustele mittevastava sõiduki omaniku poolt määratud

esindaja. Vastutavale kasutajale laienevad omaniku kohustused LS § 72 lg 3, analoogia korras LS §

188 lg 2. Vastavalt kehtivale kohtupraktikale vastutab parkimislepingu täitmise eest sõiduki omanik

või vastutava kasutaja olemasolul vastutav kasutaja kuni viimane ei tõenda vastupidist (omaniku või

vastutava kasutaja vastutuse eeldust, sh tõendamiskoormise jaotust on selgitanud ka Riigikohus

23.03.2016 lahendis nr 3-2-1-3-16, 25.01.2017 lahendis 3-2-1-68-16 p 31, 26.01.2017 lahendis 3-2- 1-

77-16, 06.12.2017 lahendis 2-15-3430). Riigikohtu lahenditest nr 3-2-1-3-126 (p 11) ning 3-2-1-68-16

(p 31) tulenevalt on auto juhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine hageja kui auto vastutava

kasutaja kontrolli all ja kostjal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta

tõendeid esitada. Seetõttu leiab Riigikohtu kolleegium, et tõendamiskoormist tuleb hea usu

põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda hagejat,

kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik. Järelikult tuleb viidatud Riigikohtu lahendite järgi eeldada, et

sõidukit juhtis ja parkis hagis viidatud ajal kostja. Seega on parkimislepingu pooleks kostja. Kostja

vastuväited selle kohta, et tema sõidukit on kasutanud ka kolmandad isikud, on paljasõnaline.

Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud leppetrahvinõude

mittekättesaamist ega tasumist ja leppetrahv on muutunud sissenõutavaks. Kuna kostja

rikkus pooltevahelist lepingulist suhet sellega, et jättis parkimise eest tasumata, siis on tegemist

kohustuse rikkumisega VÕS § 100 järgi ning hagejal on võlausaldajana õigus nõuda kostjalt kui

võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. Seadusest ei tulene keeldu

esitada leppetrahvi nõue iseseisva nõudena, lepingu rikkumine on toodud

hagiavalduse asjaoludes, ning kohus tuvastab selle leppetrahvi nõude

lahendamisel.

VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole

kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 162 lg 1 kohaselt

kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks

kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse

täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku

seisundit. Kostja on hagejale ette heitnud leppetrahvi suurust 30 eurot, mis tema arvates ei vasta

rikkumisele. Kostja ei ole tõendanud, et ta parkis parkimise eest tasumata üksnes 11 minutit, s.o

ajavahemikul parkimispiletil näidatud lõpptähtajast kuni leppetrahvi määramiseni, sest ta ei ole

tõendanud, millal sõiduk parkimisalalt lahkus. Hageja on selgitanud, et nõutud leppetrahv vastab

määrale, mis on kehtestatud avaliku linnaruumi kasutamise reegleid eiranule. Leppetrahvi suuruse

hindamisel on arvestatud, et Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012 määrusega nr 30 kehtestatud

„Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu“1 § 13 lg 7 alusel on avalikul tasulisel

parkimisalal parkimistasu maksmata jätmise korral linnal õigus nõuda leppetrahvi 31 eurot. Parkimise

korraldamine on hageja põhitegevusalaks ning tal on põhjendatud nõuda leppetrahvi vähemalt sama

suures määras, kui avaliku ruumi kasutamise puhul. Parkimistasu maksmata jätmise korral tuleb

hagejal välja selgitada pargitud sõiduki omanik või vastutav kasutaja, tema kontaktandmed ja teha

toiminguid leppetrahvi sissenõudmiseks. Kohus on seisukohal, et leppetrahvinõue 30 eurot rikkumise

eest ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav, see ei ole VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur

ning lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu ei ole kostja kahjuks rikutud. Ka

kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et parkimistrahv summas 30 eurot on parkimisteenuse

osutamise valdkonnas tavapärane, mistõttu selle vähendamiseks puudub alus ja kostja alternatiivne

taotlus ei kuulu rahuldamisele.

Kuna kostja on esitanud etteheiteid, et võlgnevuse sissenõudmisest on möödunud üle kolme aasta, mis

võivad viidata aegumisele tuginemisele, siis märgib kohus järgmist. Leppetrahvi aegumisele kohaldub

TsÜS § 146 lg 1, mille järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Leppetrahv

väljastati 04.05.2019 ja tuli tasuda hiljemalt 18.05.2019. Seega muutus leppetrahvi nõue

sissenõutavaks ja aegumine hakkas kulgema alates 19.05.2019 lõppedes kolme aasta möödumisel

18.05.2022 kell 00:00. Hageja esitas avalduse tasumata leppetrahvi nõudes maksekäsu kiirmenetluses

22.04.2022, mis peatas TsÜS § 160 lg 2 p 3 alusel aegumise. Järelikult ei ole haginõue aegunud.

Leppetrahvi sissenõudmist kuni seaduses sätestatud aegumistähtajani ei saa pidada vastuolus olevaks

heas usus käitumise põhimõttega.

VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise

andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest

kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Sissenõudmiskuludesse, 10 eurot, on hageja

hagiavaldusest nähtuvalt arvestanud Transpordiametile ja rahvastikuregistrisse saadetud päring sõiduki

omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks. Saadud andmetele tuginedes saadeti füüsiline

nõudekiri tähitult Omniva vahendusel võlgnevuse kohta sõiduki omanikule/vastutavale kasutajale.

Hageja on kostjat teavitanud leppetrahvist selle vormistamise kuupäeval sõiduki klaasipuhastaja

(kojamehe) alla asetamisega. Hageja on tõendanud väljavõttega Omniva lehelt, et kostjale on saadetud

Aktsiaselts Eesti Post (Omniva) vahendusel täiendavalt tähitud meeldetuletuskiri

rahvastikuregistrijärgsele aadressile XXX, mis tagastati 09.03.2021 hoiutähtaja möödudes, et

lahendada asi kohtuväliselt. PostiS § 29 jj alusel loetakse postisaadetis kättetoimetatuks, kui

postisaadetis on saajale üle antud postkontoris, väljastatud isiklikult või postkasti kaudu. PostiS § 30 lg

3 kohaselt postisaadetise kättetoimetamise võimatuse korral tagastatakse postisaadetis saatjale.

Tahteavalduse edastamise mõistlikuks ja tavapäraseks viisiks saab pidada kirja saatmist posti teel.

Riigikohus selgitab (3-2-1-156-05, p 10), et TsÜS § 69 lg-s 2 sätestatud mõistlik võimalus

tahteavaldusega tutvuda ei tähenda seda, et tahteavalduse saaja peab selle kättesaaduks lugemiseks

tahteavaldusest teada saama. Tahteavaldus tuleb lugeda kättesaaduks hetkest, mil tahteavalduse

saajaga sarnasel isikul on tavapärastel asjaoludel võimalus tahteavaldusest teada saada. Kui hageja on

saatnud tähitud kirja kostjale, mida kostjale ei ole õnnestunud kätte toimetada ega kostja ei ole läinud

sellele postkontorisse järele, siis ei saa kostja väita, et leppetrahviteate edastamine on tõendatav vaid

kostjapoolse kirjaliku kinnitusega või et meeldetuletuskirja polegi saadetud. Hageja on ka selgitanud

põhjust, miks ta ei ole edastanud leppetrahvinõuet kostjale muul viisil sellega, et alates 01.01.2019

jõustunud rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 58 lõike 3 kohaselt ei ole lubatud väljastada õigustatud

huvi alusel isikute kontaktandmeid (lisa-aadress, telefoninumber, e-posti aadress), mis on tulnud

rahvastikuregistrisse teistelt asutustele (nt PPA, MTA, MNT, SKA, KRA, RIA). Rahvastikuregister

võib õigustatud huvi alusel väljastada ainult neid kontaktandmeid, mida isik ise on rahvastikuregistrile

andnud. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks edastanud või andnud luba edastada andmeid nagu e-posti

aadress, telefoninumber jm kolmandatele isikutele, mistõttu oli hagejal võimalik edastada

meeldetuletuskiri vaid rahvastikuregistrijärgsele aadressile. Seega on hageja teinud kõik endast

oleneva, et meeldetuletuskiri toimetada kostjale kätte. Leppetrahvi sissenõudmise eelduseks ei ole

meeldetuletuskirja saatmine, sest leppetrahv on kättetoimetatud toimetatud mõistlikul viisil ja ajal,

mida aktsepteerib ka kohtupraktika. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma

kohustust vastavalt lepingule täitnud. Seega on hageja nõue kostjalt sissenõudmiskulu hüvitamiseks

summas 10 eurot kooskõlas VÕS § 113² lg 2 p-ga 1. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi kostja vastu

kokku 40 eurot, millest 30 eurot on leppetrahvivõlgnevus ja 10 eurot sissenõudmiskulu, täies ulatuses

rahuldamisele.

TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muuhulgas veel lahendamata

taotlused. Hageja esitas 21.02.2024 taotluse 12.02.2024 ärakuulamise protokolli parandamiseks. TsMS

§ 405 lg 1 p 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise

nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja

koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel protokollida

menetlustoiminguid üksnes ulatuses, milles kohus peab seda vajalikuks, ja välistada protokollile

vastuväidete esitamise õiguse. TsMS § 405 lg 1 p 7 järgi võib kohus loobuda kohtuistungist. Kohus on

seisukohal, et kostja taotlus 12.02.2024 kohtuistungi protokolli parandamiseks on põhjendamatu ja

tuleb jätta rahuldamata. Kohus ei pidanud asjas kohtuistungit, vaid kuulas menetlusosalised ära, kuna

kostja avaldas soovi suuliseks menetluseks. Ärakuulamise protokollis kajastas kohus poolte seisukohti

piisava täpsusega ja vajalikus ulatuses ning välistab ärakuulamise protokollile vastuväidete esitamise

õiguse.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus

rahuldas hagi täies ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 138 lg 2

kohaselt on riigilõiv kohtukuluks. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste

esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 172 lg 9 kohaselt kannab maksekäsu kiirmenetluse kulud

maksekäsu tegemise korral ja käesoleva seadustiku §-s 4881 sätestatud juhul võlgnik, muul juhul

avaldaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Muus osas kohaldatakse hagimenetluses menetluskulude kohta

sätestatut. Asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud

hagimenetluse kulude hulka. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 100 eurot, menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ja

lepingulise esindaja õigusabikulud 732,83 eurot. Hageja on pöördunud võlgnevuse sissenõudmiseks

kohtu vahendusel X OÜ poole. Lepingulise esindaja töötasu oli kuni 2023.aasta sügiseni 96 eurot/tund

ja sealt edasi 110 eurot/tund. Hageja on kinnitanud, et kõik esitatud lepingulise esindaja kulud on

vajalikud ja põhjendatud ning kantud käesoleva tsiviilasjaga. Hageja palub jätta menetluskulud täies

ulatuses kostja kanda ja märkida vastavalt TsMS § 177 lg 2 menetluskulude kindlaksmääramisel, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kostja on vaielnud menetluskuludele vastu. Vastuväidete kohaselt on menetluskulude nimekiri

esitatud seaduses (TsMS § 176 lg 1) sätestatud tähtaega rikkudes ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

Alternatiivselt märgib kostja, et menetluskulude nimekirjas kajastatud kulud on ebaselged,

ebavajalikud ja põhjendamatud; hageja ei ole selgitanud maksekäsu kiirmenetluse kulu täpsemalt,

kajaga seotud menetluskulud tuleb jätta hageja kanda; hagi ei ole keerukas ega mahukas, mistõttu ei

ole kaks esindajat põhjendatud; asja materjalidest ei nähtu, et Elari Arjakasele oleks antud asjas

osalemises vajalikud volitused, mistõttu volitusteta esindamise kulud tuleb jätta hageja kanda;

riigilõivu ja õigusabikulude kandmine on hageja äririsk.

Kohus on seisukohal, et kostja vastuväide selle kohta, et menetluskulude nimekiri esitati TsMS § 176

lg 1 sätestatud tähtaega rikkudes ei ole põhjendatud, kuna kohus ei pidanud antud lihtmenetluse asjas

kohtuistungit, vaid kuulas pooled ära ja andis pärast seda pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade

ja vastuväidete esitamiseks. Riigilõiv hagi esitamisel summas 100 eurot on hagejale vältimatult

põhjendatud ja vajalik menetluskulu TsMS § 138 lg 2 ja RLS § 59 lg 1 alusel, kuivõrd riigilõivu

mittetasumise korral kohus hagi menetlusse ei võta. Seega kuulub riigilõiv hagi rahuldamise tõttu

kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele täies ulatuses. Menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses,

summas 20 eurot TsMS § 172 lg 9 alusel kuulub rahuldamisele, kuna maksekäsu asjast nähtuvalt on

hageja teinud menetlustoiminguid avalduse esitamiseks ja tõendite kogumiseks. Kahe lepingulise

esindaja õigusabikulud on põhjendatud välja mõista seetõttu, et lepingulised esindajad ei ole teinud

menetlustoiminguid kahekesi koos ehk topelt, vaid kumbki esindaja on teinud menetlustoiminguid

kordamööda ja ühekordselt. Kohus võttes arvesse, et hageja on esitanud hagiavalduse pärast

maksekäsu kiirmenetlust, milleks nõude aluseks olevad asjaolud ja tõendid olid juba välja selgitatud,

kogutud ja komplekteeritud, hageja esindaja tunnihinda 2023.aasta sügiseni 96 eurot/tund ja sealt edasi

110 eurot/tund, mis vastab kohtupraktikas aktsepteeritud määradele, esitatud hagiavalduse ning

kogutud ja komplekteeritud tõendite mahtu, seisukohtade esitamist kostja vastuväidetele ja

ärakuulamist kohtus ning kostja vastuväidetes esile toodut leiab, et hageja esindaja kulud hagiavalduse

koostamiseks, tõendite kogumiseks ja komplekteerimiseks, riigilõivu tasumisega seotud toimingute

tegemiseks ning hagiavalduse koos lisadega maakohtule esitamiseks on põhjendatud osaliselt ja

kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele osaliselt alljärgnevalt: hagiavalduse koostamine,

lisade komplekteerimine, riigilõivu tasumisega seotud toimingud ning hagiavalduse koos lisadega

esitamine maakohtule – 1 tund ja 30 minutit (lepingulise esindaja tasuga 96 eurot/tund); kostja esitatud

kaja ning puuduste kõrvaldamisega tutvumine (menetlusõiguslik pool) – 15 min; hageja poolt

koostatud 27.03.2023 vastus/seisukoht kajale – 35 min; menetluse taastamise järel kostja esitatud kaja

sisulise poole seisukoht, lisade komplekteerimine, kohtule esitamine 17.05.2023 – 2 tundi (lepingulise

esindaja tasuga 96 eurot/tund); 12.02.2024 toimunud ärakuulamiseks ettevalmistumine – 15 minutit

(lepingulise esindaja tasuga 110 eurot/tund); 12.02.2024 toimunud ärakuulamisest osavõtt – 30 minutit

(lepingulise esindaja tasuga 110 eurot/tund); 12.02.2024 menetluskulude nimekirja esitamine – 10

minutit (lepingulise esindaja tasuga 110 eurot/tund), kokku 310,10 eurot. Põhjendatud ei ole taotlus

jätta hageja esindaja E. A. menetluskulud rahuldamata, kuna E.A. on esitanud asjas volikirja

27.03.2023. Kostja taotlus jätta TsMS § 169 lõikest 3 tulenevalt hageja kanda menetluskulud seoses

kaja rahuldamisega on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt pooles ulatuses kokku

50 minutit tunnihinnaga 96 eurot, kuna kohus rahuldas kaja ja taastas menetluse, kuid kaja sisaldas ka

esmakordset kostja vastust hagile. Seega tuleb määrata hageja menetluskulude suuruseks kokku 430,10

eurot (100+20+310,10). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel

menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas avalduse kooskõlas

TsMS § 177 lg 4. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskuludelt alates

kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

/digitaalselt allkirjastatud/

Kohtunik