3-22-820/30 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.02.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-820

Haldusasi

AS

CREDITINFO

EESTI

kaebus

Andmekaitse

Inspektsiooni

28.03.2022

ettekirjutuse-hoiatuse

isikuandmete kaitse asjas nr 2.3.-3/17/1565 osaliseks

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja

AS

CREDITINFO

EESTI,

esindajad

vandeadvokaat Liisi Jürgen ja advokaat Gerda Grauberg

Vastustaja Andmekaitse Inspektsioon, esindajad LO ja

AK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23.11.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Andmekaitse Inspektsiooni apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde kaebaja 01.02.2023 vastuse lisad 1 ja 2.

2. Rahuldada Andmekaitse Inspektsiooni apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 23.11.2022 otsuse resolutsiooni p 4. Teha tühistatud

osas uus otsus, millega mõista Andmekaitse Inspektsioonilt välja AS CREDITINFO

EESTI menetluskulud 1671 eurot ning jätta muud menetluskulud halduskohtus poolte

endi kanda.

4. Muus osas jätta Andmekaitse Inspektsiooni apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

5. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.03.2024 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-22-820

2(12)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andmekaitse Inspektsioon (AKI) tegi AS-le CREDITINFO EESTI (AS Creditinfo Eesti)

28.03.2022 ettekirjutuse-hoiatuse isikuandmete kaitse asjas nr 2.3.-3/17/1565, mille

resolutiivosas kohustas mh veebilehtedel www.e-krediidiinfo.ee ja www.minucreditinfo.ee

eemaldama eraisiku raportite väljastamisel õigusliku aluse valikul lepinguline alus (p 4),

kontrollima iga kolmanda isiku õigustatud huvi olemasolu või määrama kategooriad, kelle

puhul on kolmandal isikul võimalik teha taustakontrolli (p 6), ning kontrollima enne

isikuandmete (maksehäire) avalikustamist võlgnevust tõendavaid dokumente (p 7).

Ettekirjutuse põhjenduste p-des 2 ja 3.2.3 märkis AKI resolutsiooni p-s 7 esitatud nõude kohta,

et tulenevalt isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM, Euroopa Parlamendi ja nõukogu

27.04.2016 määrus (EL) nr 2016/679) art 5 lg 1 p-st d peab füüsilise isiku võlaandmete avaldaja

veenduma avaldatavate andmete õigsuses. Võlaandmete õigsuse kontrollimise olulisust rõhutab

ka isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 10.

Eeldada saab riigi registritest võetavate kehtivate võlaandmete (nt maksuvõlg) õigsust, kuid

eraõiguslikelt isikutelt saadud võlaandmeid tuleb enne nende kolmandatele isikutele edastamist

kontrollida.

Maksehäireregistri

pidaja

peab

kontrollima

võlausaldaja

edastatud

maksehäireteadet piisava põhjalikkusega, kui tal on selline kohustus ja võimalus. Piisav ei ole

küsida üle võla olemasolu kohta, vaid vastutaval töötlejal peavad olema andmed, mis

kinnitaksid võlgnevuse olemasolu (Riigikohtu 13.03.2019 otsus nr 2-17-1026, p 24).

Võlgnevuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 82 toodud alustest.

Ainuüksi arve väljastamine reeglina ei tõenda võlasuhte või võlgnevuse olemasolu ning arve

mittesaamine ei ole õigustuseks jätta kasutatud teenuse eest tasumata. Kui väidetav võlgnevus

on tekkinud teenuse osutamisel, tuleks välja nõuda nt teenuse osutamist tõendav leping; kui

võlgnevus on tekkinud müügilepingust, siis nt asja üleandmisakt ja garantiid puudutavad

dokumendid. Määrav tähtsus võib lisaks olla poolte lepingueelsete läbirääkimiste käigus peetud

kirjavahetusel, millest selgub, millal ja milliseid kohustusi võlgnik kohustus täitma ning kas ta

on neid rikkunud, s.t. kas võlgnevus on tekkinud. Kui puuduvad rikkumist tõendavad

dokumendid, ei ole võimalik tõendada andmete õigsust ning andmete avalikustamine ei ole

lubatud. See ei tähenda, et võlgnevust ei ole tekkinud või võlausaldajal ei ole võimalik kohtu

kaudu võlgnevust sisse nõuda, kuid (võla)andmete avalikustamine ilma konkreetsete tõenditeta

kahjustab andmesubjekti ülemääraselt ning selline andmetöötlus ei vasta IKÜM nõuetele. Pole

õiglane, et olukorras, kus võlg avalikustatakse ilma konkreetsete tõenditeta, peab võla

puudumist vaidlustama ja tõendama andmesubjekt ise.

3-22-820

3(12)

Võrgulehel www.e-krediidiinfo.ee tuleb maksehäire sisestamisel täita üksnes lepingu või arve

number. Puudub kohustus edastada võlgnevuse tekkimist tõendavaid dokumente, s.t AS

Creditinfo Eesti ei kontrolli andmete õigsust. Sellisel viisil kogutud andmete avalikustamine on

keelatud, sest isikuandmete töötlemine ei ole õiglane ja andmete õigsus ei ole tagatud.

2. AKI jättis 20.05.2022 vaideotsusega AS Creditinfo Eesti vaide rahuldamata.

3. AS Creditinfo Eesti palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses tühistada 28.03.2022

ettekirjutuse resolutsiooni p-d 4, 6 ja 7. Kaebaja esitas ettekirjutuse resolutsiooni p-le 7

järgmised vastuväited.

Kaebaja osutab mh teenust, mis võimaldab võlausaldajatel avaldada võlgniku võlainfot. Nii

kaebaja kui ka võlausaldajad, kes infot edastavad, on iseseisvad isikuandmete vastutavad

töötlejad. AKI seisukoht, et kaebaja peab kontrollima võlaandmete avaldamisel võlanõude

aluseks olevaid tõendeid, ei ole kooskõlas IKÜM-s ettenähtud vastutuse jaotusega olukorras,

kus korraga on kaks vastutavat töötlejat, kes mõlemad vastutavad oma andmetöötluse eest.

Vaidlustatud ettekirjutuses ega vaideotsuses ei ole analüüsitud, millise vastutava töötleja

kohustuseks on kontrollida andmete õigsust, kui andmed edastab kaebajale avaldamiseks

võlausaldaja, ning kas kaebajal on üldse pädevus AKI nõude täitmiseks. IKÜM art 5 lg 1 p-st d

tulenevalt peab vastutav töötleja tagama andmete õigsuse, kuid selle sisuks ei ole kohustus

kontrollida teise vastutava töötleja esitatud andmete õigsust tõendite pinnalt. Sellist kohustust

ei saagi olla, sest selline pädevus saab olla vaid järelevalveasutusel või kohtul. AKI ei ole

selgitanud, miks tuleb mõista IKS § 10 lg-s 1 märgitud väljendit „kontrollima“ kohustusena

küsida ja hinnata tõendeid. IKÜM-st tulenevat nõuet tagada andmete õigsus saab täita ka muul

viisil. Andmete õigsuse tagamine siinses olukorras lasub isikul, kes edastab võlainfo kaebajale

avaldamiseks. Kaebaja ei saa vastutada võlaandmeid esitavate isikute tegevuse eest. Kaebaja ei

ole pädev isik hindama võlgnevust tõendavaid dokumente. Asudes hindama võlgnevuse

tõendatust, asuks kaebaja kohtu rolli.

Kaebaja peetav maksehäireregister aitab kaasa ettevõtluskeskkonna usaldusväärsuse

suurendamisele, sest võimaldab ettevõtjatel tutvuda oma koostööpartnerite taustaga, ning

kolmandate isikute seadusest ja lepingutest tulenevate kohustuste paremale täitmisele, sest

võimaldab vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamist. Vaidlustatud ettekirjutuse

resolutsiooni p-s 7 esitatud nõue muudab kaebaja tegevuse majanduslikult ebamõistlikuks.

Kaebajal tuleks selle täitmiseks palgata suur hulk juriste. Seejuures oleks kaebaja tõendite

kontrollimisel täielikult sõltuv võlausaldaja esitatud infost. Kaebaja nõuab oma

tehingupartneritega sõlmitud lepingutes, et võlausaldajate esitatavad võlaandmed oleksid

tõesed. Kaebaja on kehtestanud protseduurid selle nõude täitmise kontrollimiseks ja

sanktsioonid nõude rikkumise eest. Kaebaja tegevus piirdub sisuliselt võlgnevuse

mittetähtaegse tasumise avaldamise faktiga. Kaebajal puudub võimalus saada otseallikast ja

ajakohast infot, et võlg on tasutud, sest see eeldaks juurdepääsu võlgniku pangakontole vms

andmetele. Ettekirjutuse p 7 on seega ebaproportsionaalne.

Euroopa Kohtult tuleks küsida eelotsust küsimuses, kas AKI tõlgendus kaebajal lasuvatest

kohustustest on kooskõlas IKÜM-ga.

4. AKI palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 23.11.2022 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas

28.03.2022 ettekirjutuse resolutiivosa p 7 ja muus osas jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni

p 1). Halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ja Euroopa Kohtult

eelotsuse küsimiseks (resolutsiooni p-d 2 ja 3) ning mõistis vastustajalt välja kaebaja

menetluskulud 6000 eurot ja jättis muud menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 4).

3-22-820

4(12)

Vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni p 7 on ebaselge ja ebaproportsionaalne. Pole arusaadav,

milliseid tegevusi kaebajalt oodatakse, sh kas kaebajale on pandud kohustus rutiinselt

kontrollida kõigi maksehäirete registris avaldatavate maksehäirete õigsust või oleks võimalikud

ka kaebajat vähem koormavad alternatiivid. Vastustaja möönis 31.10.2022 kohtuistungil, et

võib toimuda ka n-ö pisteline kontroll (helisalvestis 12:59:30), samuti ei välistanud vastustaja,

et usaldusväärsetelt võlausaldajatelt võib teenuse sisse osta (helisalvestis 13:03:08).

Ettekirjutuse põhjenduste p-st 3.2.3 nähtub siiski selgelt AKI suunis, et kaebaja peaks veenduma

kõigi avaldatavate maksehäirete õiguspärasuses. AKI toob välja, et ei piisa üksnes nõude

aluseks oleva arve väljanõudmisest, vaid välja tuleks nõuda ka teenuse osutamist tõendav leping

vms dokumendid. On usutav, et see mõjutaks oluliselt kaebaja töökorraldust. Kaebaja tõi

31.10.2022 kohtuistungil välja, et 12 kuu jooksul (ajavahemikul 01.08.2021‒31.07.2022)

töötles kaebaja maksehäirete registris ca 200 000 nõuet. Sellist kohustuse mahtu arvestades ei

pruugi maksehäirete registri ärimudel olla jätkusuutlik ning eraisikute võlaandmete

avaldamisest tuleks üldse loobuda. Lisaks on kaebaja põhjendatult viidanud, et AKI nõude

täitmine tooks endaga kaasa suures mahus täiendavat isikuandmete töötlemist ja õiguslikke

probleeme (nt pangasaladust sisaldavate andmete töötlemine).

Poolte vahel ei ole vaidlust, et IKS § 10 kohaldub maksehäirete registri vahendusel andmete

avaldamisele. IKS § 10 lg 1 kohaselt on võlasuhete rikkumisega seotud isikuandmete

edastamine kolmandale isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt lubatud

andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil ning

üksnes juhul, kui vastutav või volitatud töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja

õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks ning on registreerinud andmeedastuse.

Maksehäirete avaldamisel töötlevad isikuandmeid nii registrile andmete edastajad

(võlausaldajad) kui ka maksehäirete register (isikuandmeid töötlevad ka registri kasutajad, kuid

see ei oma siinses asjas tähtsust). IKS § 10 lg 1 ei näe täpsemalt ette, kuidas jaguneb vastutus

andmete edastaja ja avaldaja vahel, s.t kas avaldatavate andmete õigsuse eest vastutab nende

registrile edastaja või registripidaja. Kohtupraktikas on selgitatud, et nii andmete edastaja kui

ka registripidaja on andmete vastutavad töötlejad ja mõlemal lasub (kaas)vastutus avaldatavate

andmete õiguspärasuse eest (Riigikohtu 12.12.2011 otsus nr 3-3-1-70-11, p 14, Tallinna

Ringkonnakohtu 20.12.2019 otsus nr 2-17-1026, p 35). Tsiviilasjas nr 2-17-1026 mõistis

ringkonnakohus andmete registrile esitajalt ja andmete avaldajalt solidaarselt hageja kasuks

välja kahjuhüvitise, kuna andmete avaldamine maksehäire registris oli vastuolus IKS v.r. § 11

lg 7 p-ga 2, s.o kahjustas ülemäära andmesubjekti õigustatud huve. Sealjuures tuvastas kohus,

et maksehäire esines, s.t maksehäireregistri andmed olid korrektsed. Vastustaja on

meelevaldselt tuletanud tsiviilasjast nr 2-17-1026, et IKS § 10 lg 1 eeldab seda, et kaebaja peaks

tegema kõigi nõuete puhul sama mahuga kontrolli kui andmeid edastav võlausaldaja. Kui

registripidaja on niikuinii õiguslikult (kaas)vastutav registris avaldatavate andmete

õiguspärasuse eest, peaks tema sisemisse töökorraldusse sekkumine olema vältimatult vajalik

ja proportsionaalne taotletava eesmärgiga.

Vastustaja ei ole ära näidanud, et ettekirjutusega nõutud topeltkontroll oleks hädavajalik ja

proportsionaalne. Puudub selgelt defineeritud eesmärk ning selge pole ka see, kas pakutav

lahendus aitaks vältida praktikas esinevaid probleeme. AKI on viidanud suurele hulgale

kaebustele seoses maksehäireregistris andmete avaldamisega, kuid pole välja toonud, mis on

kaebuste esitamise põhjused ja kas need on olnud põhjendatud. Täpsemalt vajaks põhjendamist,

kas topeltkontrolli sisseseadmine aitaks probleeme ära hoida. Nt tsiviilasjas nr 2-17-1026 ei

olnud probleemiks valeandmete avaldamine maksehäirete registris, vaid asjaolu, et iseenesest

õigete andmete avaldamine kahjustas ülemäära andmesubjekti õigusi ja vabadusi. Teabe

avaldamine maksehäireregistris ei saa tulla andmesubjektile üllatusena, sest teda teavitatakse

sellest eelnevalt ja antakse võimalus esitada vastuväiteid. Vastuväidete raames tulekski teha

3-22-820

5(12)

kontroll, mida AKI soovib kõigi nõuete puhul. Kaebaja tõi 31.10.2022 kohtuistungil välja, et

12 kuu jooksul, mil menetleti ca 200 000 nõuet, laekus AKI-le 7 kaebust. Seega pole tegemist

akuutse probleemiga. Puudub alus arvata, et AKI tõstatatud probleemi ainus ja sobiv lahendus

oleks kõigi võlanõuete topeltkontroll. Selleks on ka muid võimalusi, nt üle vaadata

maksehäireregistri pidaja ja andmete edastaja omavahelised lepingulised suhted, parandada

võlgnike teavitamist, nõuda pisteliste kontrollide tegemist ja suurema tähelepanu pööramist

andmete edastajatele, kelle puhul on esinenud palju rikkumisi vms. Kohtupraktika kohaselt

vastutavad andmete õigsuse eest ka nende registrile edastajad. Maksehäirete kohta info

avaldamine on oluline avalik huvi, sest see tagab majanduskeskkonna usaldusväärsuse ja

stabiilsuse. Isikuandmete kaitsmise ettekäändel ei tohiks muuta vajalikku teenust pakkuvate

ettevõtete tegevust ebamõistlikuks või võimatuks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. AKI palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 23.11.2022 otsus osas, milles

halduskohus rahuldas kaebuse, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus

tervikuna rahuldamata. Vastustaja palub jätta menetluskulud poolte endi kanda. Alternatiivselt

palub AKI tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 4 ning mõista kaebaja kasuks välja

üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (1500 eurot).

IKS § 10 on isikuandmete töötlemise õiguslikuks aluseks vaid maksehäireregistrile kui andmete

edastajale. Võlausaldaja, kes edastab oma võlgnike andmeid maksehäireregistrile, teeb seda

IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-i f (õigustatud huvi) alusel. Seega ei saa maksehäireregister ja

võlausaldaja olla kaasvastutavad töötlejad, nagu väidab halduskohus, sest nad ei töötle andmeid

samal õiguslikul alusel. Igasugune töötlemine, mis hõlmab mitut üksust, ei too kaasa

kaasvastutust. Ühise vastutuse peamine kriteerium on kahe või enama üksuse ühine osalemine

töötlemise eesmärkide ja vahendite kindlaksmääramisel. Kuigi maksehäireregister ja

võlausaldaja töötlevad isikuandmeid sarnasel eesmärgil, ei saa öelda, et võlausaldaja saaks

kaasa rääkida, milliste vahenditega maksehäireregister isikuandmeid töötleb ja edastab, sh

millised maksehäired otsustab avaldada, millises andmekooseisus ja kellele. Kaheldav on seegi,

kas võlausaldaja ja maksehäireregister üldse töötlevad isikuandmeid samal eesmärgil.

Maksehäireregister kogub ja edastab isikuandmeid inimeste krediidivõimelisuse hindamise

eesmärgil. Võlausaldajad aga võivad edastada isikuandmeid maksehäireregistrisse mistahes

eesmärgil, sest õigustatud huvi alus võimaldab ise valida eesmärgi. Võlausaldajate esmane huvi

on kasutada maksehäireregistrit survemeetodina, et võlgnik tasuks võla. Enamasti sisaldab

võlausaldaja teade võlgnikule, et kui see maksab oma võla, lõpetatakse maksehäire avaldamine.

See ei ühti kuidagi isiku krediidivõimelisuse hindamise eesmärgiga. Kokkuvõttes ei ole õige

halduskohtu väide, et IKS §-st 10 tulenevat andmete kontrollimise kohustust võib täita ka

võlausaldaja. IKS §-le 10 saab tugineda vaid maksehäireregister, kes peab täitma kõiki sellest

normist tulenevaid kohustusi. See ei välista maksehäireregistril osta selleks teenust sisse (s.o

kasutada volitatud töötlejat), kuid kontrollikohustust ei saa lugeda täidetuks pelgalt sel alusel,

et võlausaldajal oli samuti kohustus kontrollida andmete õigsust.

Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et maksehäireregistri poolsel andmete õigsuse

kontrollimisel pole selgelt defineeritud eesmärki. Kontrolli eesmärk on see, et registrisse ja sealt

edasi andmete saajateni ei jõuaks valed või aegunud andmed, sest see võib tuua inimesele kaasa

kahjulikud tagajärjed. Andmete õigsuse vaidlustamiseks kohtusse pöördumine on aeganõudev

ja kulukas. Pealegi võib valede andmete avaldamise ja edastamise tulemusel olla kahju juba

tekkinud ja seda ei saa enam tagasi pöörata. Seega on oluline teha kõik, et kahju tekkimist ära

hoida. Selleks peab ka maksuhäireregister kontrollima enne andmete avaldamist ja edastamist

nende õigsust. Puuduvad muud sama efektiivsed, kuid maksehäireregistrit vähem koormavad

meetmed. Pistelised või järelkontrollid ei võimalda andmesubjektide kahjustamist ära hoida.

3-22-820

6(12)

Pealegi on inimesel keeruline tõendada, et nt pangalt laenu mittesaamise või eluasemest

ilmajäämise põhjus oli valede andmete avaldamine maksehäireregistris.

Halduskohus heitis ette, et AKI pole kirjeldanud, milliste probleemidega on inimesed AKI

poole pöördunud. Põhused on järgmised: maksehäireregistris on avaldatud võlast suurem

summa (lisandunud on võla menetlemise kulud), inimesed ei ole teadlikud võlgnevuse

olemasolust või selle üle on vaidlus pooleli, maksehäirena avaldatakse aegunud üksikut nõuet,

mis ei iseloomusta inimese tegelikku maksekäitumist, võlgnevus on juba tasutud. Kohus hindas

tõendeid valesti. 2022. a-l ei esitatud AKI-le 7, vaid 150 maksehäirega seotud kaebust. Lisaks

esitab kaebaja ise ühes kuus ca 5 rikkumisteadet seoses ebaõigete maksehäire andmete

avaldamisega. Kaebaja ei varjagi, et avaldab võlgnevuse juures ebatäpseid andmeid

(avaldatakse võlgnevuse suuruse vahemik, eristamata põhivõla ja kõrvalnõuete suurust).

Kaebaja väidab, et tal on aastas umbes 200 000 unikaalset maksehäiret ja nende kontrollimine

võtaks liialt palju aega. AKI-le teadaolevalt esitavad mõned pangad ja järelmaksuteenuse

pakkujad maksehäireregistrile iga laenu- või järelmakse osamakse võlgnevuse eraldi

maksehäirena ning see paisutab ebaloomulikult maksehäirete hulka. Lisaks avaldab

maksehäireregister võlgnevusi alates 30 eurost kuni 15 aastat ajas tagasi. Kui nõustuda

halduskohtuga, et 200 000 maksehäire õigsuse kontrollimine on ebaproportsionaalne, siis tekib

küsimus, kuidas maksehäireregister täidab oma kohustust kontrollida, et andmete avaldamine

ei ole inimest ülemäära kahjustav. Ka selle juures tuleb lähtuda erinevatest asjaoludest nagu

võlgnevuse suurus, võlgniku ja võlausaldaja käitumine, võlgnevuse tekkimise aeg, võlgnevuse

tekkimise aeg jms. See eeldab lisadokumentide kogumist ja hindamist. Ülemäärast kahjustumist

tuleb hinnata enne maksehäire avaldamist (IKS § 10 lg 2). Kokkuvõttes ongi maksehäireregistril

ulatuslik kontrollimise ja hindamise kohustus iga maksehäire saamisel. Maksehäirete suur hulk

ei vabasta seadusega ettenähtud kohustuste täitmisest. Maksehäirete suur arv viitab sellele, et

maksehäireregister kogub ja avaldab isikuandmeid valimatult, sh inimeste kohta, kelle eest pole

tegelikult vaja tehingupartnereid hoiatada. Kui maksehäireregistris avaldatakse vaid nende

andmeid, kes on end tõepoolest „lõhki laenanud“ või jätnud järjepidevalt oma kohustused

pahatahtlikult täitmata, suudaks maksehäireregister tõenäoliselt täita mõistlike kuludega nii

andmete õigsuse kui ka ülemäärase kahjustamise kontrollimise kohustust. Ettevõtja soov hoida

oma kulusid kokku ja teenida suuremat kasumit ei ole kaalukam inimese õiguspärasest ootusest,

et tema kohta avaldatakse õigeid ja asjakohaseid andmeid.

7. AS Creditinfo Eesti palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde.

AKI tõlgendus maksehäireinfo vahendaja kohustustest ei vasta IKS § 10 lg-le 1 ja IKÜM-le.

Halduskohus ei käsitanud kaebajat ja võlainfo avaldajat kaasvastutavate töötlejatena IKÜM art

26 tähenduses, vaid selgitas, et mõlemad vastutavad info õigsuse eest. Kaebaja töötleb andmeid

õigustatud huvi alusel (IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigus p f), minemata vastuollu IKS §-ga 10.

Kaebaja tegutseb ainuvastutava andmete vahendaja (töötleja) põhimõttel koostöös eraldiseisva

ainuvastustajast võlausaldaja kui maksehäireinfo allikaga. Kaebaja vastutab temale esitatud

maksehäireinfo vahendamise eest muutmata kujul. Andmete õigsuse eest vastutab võlausaldaja,

tulenevalt kaebaja ja võlausaldaja vahelisest lepingust. Kaebaja tagab sisemiste tööprotsesside

ja hoolsusmeetmete abil, et andmete töötlemine ei kahjustaks andmesubjekti ülemääraselt. AKI

ei ole apellatsioonkaebuses vastanud halduskohtu peamisele etteheitele, et põhjendatud ei ole

topeltkontrolli vajalikkust ja proportsionaalsust. AKI näited inimeste kaebustest on üldised.

Kaebajat ei saa panna vastutama kõigi maksehäireinfo avaldajate tegevuse eest.

Halduskohus leidis õigesti, et IKS § 10 lg 1 sõnastuse järgi ei ole vajalik, et maksehäireinfo

vahendaja peaks viima kõigi nõuete puhul läbi sama mahuga kontrolli kui andmeid esitav

3-22-820

7(12)

võlausaldaja. IKS § 10 ei sätesta, et just makseinfo vahendajal on kohustus kontrollida andmete

õigsust. IKS § 10 lg 1 ei täpsusta, kuidas peab andmete kontroll toimuma olukorras, kus

maksehäireinfo allikas on ise vastutav töötleja IKÜM tähenduses. AKI on selles osas esitanud

üksnes üldsõnalisi põhjendusi. Ettekirjutus läheb vastuollu isikuandmete töötlemise

minimaalsuse põhimõttega (IKÜM art 5 lg 1 p c), sest nõuete kontrollimisel AKI soovitud viisil

saab kaebajale teatavaks suur hulk isikuandmeid või isegi eriliigilisi isikuandmed.

Kaebajale pandud kohustus ei ole proportsionaalne. Kaebaja on määratlenud sisesuhtes

maksehäireinfo allikaga, et andmete õigsust kontrollib võlausaldaja. Selle kohustuse rikkumise

eest on lepingus ette nähtud sanktsioonid. See on IKÜM-ga kooskõlas. Arusaamatu on AKI

soovitus, et kaebaja kui maksehäireinfo vahendaja võiks lepinguga volitada andmete kontrolli

kohustust täitma mh võlausaldaja kui maksehäireinfo allika (kes ongi algselt selle info

esitanud), kuid vastutus andmete õigsuse eest jääks kaebajale. AKI on ise tunnistanud, et nõude

muutmisega seotud alginfo on võlausaldaja kontrolli all, s.o kaebaja sõltub tema esitatud infost.

AKI pole selgitanud, kuidas selline topeltkontroll välistaks väära sisuga maksehäireinfo

avaldamise või vähendaks oluliselt selle tõenäosust. AKI etteheited, et kaebaja on kunstlikult

paisutanud töödeldavate maksehäirete arvu (ca 200 000 maksehäiret 12 kuu jooksul) ning

töötleb valimatult isikuandmeid, on täiesti alusetud. AKI ei ole apellatsioonkaebuses selgitanud,

miks ei oleks topeltkontrolli asemel mõeldavad halduskohtu otsuse p-s 14.4 toodud

alternatiivid. Kaebaja osutab teenust, mille vastu on avalik huvi. AKI ettekirjutusest kaebajale

tulenev halduskoormus takistab rakendada vastutustundliku laenamise põhimõtet.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

8. Vastustaja apellatsioonkaebuse alusel on ringkonnakohtus vaidluse all AKI 28.03.2022

ettekirjutuse resolutsiooni p 7 õiguspärasus, s.o küsimus, kas ja millises ulatuses peab kaebaja

enne maksehäire avalikustamist kontrollima võlgnevust tõendavaid dokumente.

9. Ringkonnakohus võtab HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3 alusel asja juurde kaebaja 01.02.2023

vastuse lisad 1 ja 2 (kaebaja 31.10.2022 selgitustaotlus ja AKI 23.01.2023 vastus). Neil

tõenditel võib olla tähtsus vaidlustatud ettekirjutuse proportsionaalsuse hindamisel.

10. Isikuandmetena käsitatakse igasugust teavet tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku

(andmesubjekti) kohta (IKÜM art 4 p 1). Isikuandmete töötlemine on isikuandmete või nende

kogumitega tehtav automatiseeritud või automatiseerimata toiming või toimingute kogum, nagu

kogumine, dokumenteerimine, korrastamine, struktureerimine, säilitamine, kohandamine ja

muutmine, päringute tegemine, lugemine, kasutamine, edastamise, levitamise või muul moel

kättesaadavaks tegemise teel avalikustamine, ühitamine või ühendamine, piiramine,

kustutamine või hävitamine (IKÜM art 4 p 2). Vastutav töötleja on füüsiline või juriidiline isik,

avaliku sektori asutus, amet või muu organ, kes üksi või koos teistega määrab kindlaks

isikuandmete töötlemise eesmärgid ja vahendid; kui sellise töötlemise eesmärgid ja vahendid

on kindlaks määratud liidu või liikmesriigi õigusega, võib vastutava töötleja või tema

määramise konkreetsed kriteeriumid sätestada liidu või liikmesriigi õiguses (IKÜM art 4 p 7).

11. IKÜM art 5 lg 1 p d kohaselt tagatakse isikuandmete töötlemisel, et isikuandmed on õiged

ja vajaduse korral ajakohastatud ning võetakse kõik mõistlikud meetmed, et töötlemise

eesmärgi seisukohast ebaõiged isikuandmed kustutataks või parandatakse viivitamata. IKÜM

art 5 lg 2 järgi vastutab ja peab olema võimeline tõendama selle kohustuse täitmist vastutav

töötleja. Seda kohustust on korratud ja täpsustatud IKÜM art-s 24. IKÜM põhjenduste p-s 74

on märgitud, et kehtestada tuleks vastutava töötleja vastutus tema poolt ja tema nimel toimuva

isikuandmete mis tahes töötlemise eest. Eelkõige peaks vastutav töötleja olema kohustatud

3-22-820

8(12)

rakendama asjakohaseid ja tõhusaid meetmeid ning olema võimeline tõendama isikuandmete

töötlemise toimingute kooskõla IKÜM-ga, sealhulgas meetmete tõhusust. Nende meetmete

puhul tuleks arvestada töötlemise laadi, ulatust, konteksti ja eesmärke ning ohtu füüsiliste

isikute õigustele ja vabadustele.

12. IKS § 10 lg 1 sätestab krediidivaldkonnas isikuandmete töötlemisega seoses täiendavalt, et

võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale isikule ja edastatud

andmete töötlemine kolmanda isiku poolt on lubatud andmesubjekti krediidivõimelisuse

hindamise või muul samasugusel eesmärgil ning üksnes juhul, kui vastutav või volitatud töötleja

on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks

ning on registreerinud andmeedastuse. IKS eelnõu seletuskirja (679 SE) ja eelnõu II lugemise

käigus tehtud muudatusettepanekute seletuskirja kohaselt on selle normi eesmärgiks

võimaldada krediidiandjal järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet, samuti võimaldada

isiku usaldusväärsuse hindamist nt tööle kandideerimisel või üürilepingu sõlmimisel.

13. Kaebaja selgituste kohaselt on füüsiliste isikute maksehäireandmete avaldamine kaebaja

vahendusel korraldatud nii, et võlausaldajad (andmete algallikad) esitavad võlaandmed kaebaja

peetavale maksehäireregistrile ja kaebaja edastab need andmed päringu tegijatele

(maksehäireregistri kasutajatele). Kuna isikuandmete töötlemisena saab sisuliselt käsitada iga

isikuandmetega tehtavat toimingut, on nii maksehäireandmete kogumine, säilitamine kui ka

kolmandale isikule edastamine isikuandmete töötlemine. Asja materjalidest saab järeldada, et

kaebaja määrab kindlaks maksehäireregistris andmete töötlemise tingimused (andmete

töötlemise eesmärk, andmete koosseis, andmete säilitamise tähtaeg jms) ning otsustab andmete

edastamise kolmandale isikule, kooskõlas IKS § 10 lg-ga 1. Selles osas on kaebaja isikuandmete

vastutav töötleja, kellel on IKÜM art 5 lg 2 järgi kohustus tagada tema töödeldavate andmete

õigsus.

14. IKS § 10 lg-s 1 nimetatud andmete edastamisel kolmandale isikule on vastutavale või

volitatud töötlejale pandud kohustus kontrollida edastatavate andmete õigsust. Seda sätet ei saa

tõlgendada selliselt, et andmete õigsuse tagamise kohustus on üksnes võlausaldajal, kes esitab

andmed maksehäireregistrisse, ning kaebaja ainus kohustus on tagada nende andmete

avalikustamine ja edastamine muutumatul kujul. Kuigi ka makseregistrisse võlaandmeid esitav

võlausaldaja töötleb võlgniku isikuandmeid ja peab tagama töötlemise kooskõla IKÜM-ga (sh

tagama andmete õigsuse), kehtib IKS § 10 lg-s 1 sätestatud kontrollikohustus ka kaebajale kui

vastustajale töötlejale, sest tema edastab enda nimel ja vastutusel andmed kolmandale isikule

(maksehäireregistri kasutajale). Ka kohtupraktika järgi vastutavad maksehäireid puudutavate

andmete avaldamise õiguspärasuse eest nii andmete edastaja kui ka maksehäireregistri pidaja

(nt Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2019 otsus nr 2-17-1026, p 35; vt ka Riigikohtu 12.12.2011

otsus nr 3-3-1-70-11, p 14). Kaebaja ei vabane temale kui vastutavale töötlejale õigusaktidest

tulenevast kohustusest sellega, et andmeid maksehäireregistrisse esitavad võlausaldajad ning

kaebaja selgituse järgi on kaebaja sõlminud nendega lepingud, mille kohaselt on võlausaldajatel

kohustus esitada maksehäireregistrisse korrektseid andmeid ja selle kohustuse rikkumise eest

on kaebaja ette näinud sanktsioonid. Neil asjaoludel võib olla tähtsus kaebaja

kontrollikohustuse ulatuse määratlemisel.

15. IKS § 10 lg 1 ei sätesta täpsemalt, millisel viisil ja millises ulatuses tuleb

krediidivaldkonnas isikuandmete töötlemisel täita andmete õigsuse kontrollimise kohustust.

Riigikohus on kuni 14.09.2019 kehtinud IKS § 11 lg 6 p 2 kohta märkinud, et maksehäiret

puudutavate isikuandmete edastajal (vastutaval töötlejal) tuleb vaidluse korral tõendada, et ta

on edastatud andmete tõesust piisavalt kontrollinud; sealjuures ei piisa üksnes andmete algselt

edastajalt üleküsimisest, vaid vastustajal peavad olema täpsemad andmed, mis kinnitaksid

3-22-820

9(12)

võlgnevuse olemasolu (Riigikohtu 13.03.2019 otsus nr 2-17-1026, p 24). Sellest Riigikohtu

lahendist ei tulene siiski konkreetset andmete õigsuse kontrolli standardit.

16. AKI on vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni p-s 7 kohustanud kaebajat kontrollima

enne maksehäire avalikustamist võlgnevust tõendavaid dokumente. Vaidlustatud ettekirjutuse

p-s 1 on kirjeldatud, et maksehäire sisestamisel www.e-krediidiinfo.ee võrgulehel tuleb

võlausaldajal täita lepingu või arve number, mille alusel võlgnevus tekkis, maksehäire number,

kui ühe lepingu raames on tekkinud mitu võlgnevust, maksehäire algus ja summa. Nende

andmete sisestamise järel kuvatakse maksehäireregistri teatis, mille täitmise ja kontrollimise

järel saab maksehäire kinnitada. Ettekirjutuse põhjendustes (p 3.2.3) on täiendavalt selgitatud,

et võlgnevuse olemasolu kindlakstegemisel tuleb lähtuda VÕS §-s 82 sätestatust ning kaebajal

tuleb nõuda välja nt teenuse osutamise leping, müügilepingu puhul asja üleandmise akt, poolte

lepingueelsete läbirääkimiste käigus peetud kirjavahetus jms. Ettekirjutuse kohaselt on

võlaandmete avaldamine ilma dokumente kontrollimata andmesubjekte ülemäära kahjustav ja

seega vastuolus IKÜM-ga.

17. Kaebajaga ei saa nõustuda selles, et võlgnevuse aluseks olevate tõendite kontrollimisega

astuks kaebaja kohtu rolli. AKI ei eelda kaebajalt võlgniku ja võlausaldaja vahelise vaidluse

lõplikku ja siduvat lahendamist, vaid (AKI hinnangul asjakohaste) abinõude võtmist selleks, et

tema peetavas maksehäireregistris avaldatakse tõeseid andmeid, s.o IKÜM-st ja IKS-st

tulenevate kohustuste täitmist. Ringkonnakohus nõustub siiski halduskohtu järeldusega, et

vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni p-s 7 pandud kohustus on praeguse vaidluse asjaoludel

ebaproportsionaalne.

18. Pole

kahtlust,

et

ebaõigete

võlaandmete

avaldamine

kolmandatele

isikutele

krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil võib andmesubjekti jaoks

kaasa tuua tõsised tagajärjed, nt ei saa inimene laenu, ei leia töökohta või ei saa üürida eluaset.

Neid kahjulikke tagajärgi ei saa hiljem tagasi pöörata, kuigi inimesel on võimalik nõuda sellise

tegevusega tekitatud kahju hüvitamist. Teisalt pole AKI seadnud kahtluse alla, et maksehäirete

avaldamise teenuse vastu on avalik huvi, sh aitab see kaasa vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimisele. Seega tuleb andmete õigsuse kontrolli kohustuse sisustamisel leida

nende huvide vahel mõistlik tasakaal.

19. Vaidlustatud ettekirjutuses on AKI kaebajale ette kirjutanud ühe konkreetse kontrolli

teostamise viisi. Ettekirjutuse resolutiivosast ja põhjendustest koostoimes saab järeldada, et

sisuliselt nõuab AKI kaebajalt enne iga maksehäire avaldamist kohustuse sissenõutavuse

kontrollimist kooskõlas VÕS §-ga 82, s.o veendumist, et võlgnik ei täitnud kohustust õigel ajal

ja võlausaldajal on õigus nõuda selle täitmist. Ettekirjutusest ei saa järeldada, et kaebajal tuleks

kontrollida üksnes seda, kas võlgnevuse aluseks olevad dokumendid üldse eksisteerivad, või

piisav oleks ka n-ö pisteline kontroll vms. Samas ei ole vastustaja üldse hinnanud, milline on

kaebaja peetavas maksehäireregistris võlaandmete eeldatav kvaliteet, millised on ettekirjutuses

nõutud kohustuse täitmise tagajärjed kaebajale ning kas kontrollikohustust oleks võimalik

lugeda täidetuks selliselt, et kaebaja võtaks kasutusele muud abinõud peale iga võlanõude

aluseks olevate dokumentide sisulise kontrollimise. Vaidlustatud ettekirjutuse põhjendused on

üldsõnalised ja selle tegemisel ei ole arvestatud konkreetse juhtumi asjaoludega.

20. Kaebaja on kohtumenetluses välja toonud, et nt ajavahemikul 01.08.2021‒31.07.2022 (s.o

12 kuu jooksul) töötles kaebaja maksehäirete registris 194 342 maksehäiret ning nende

kontrollimiseks AKI ettekirjutuses märgitud viisil vajaks kaebaja nii suure hulga täiendavat

tööjõudu, et tema tegevus muutuks majanduslikult mõttetuks. AKI viitab kohtumenetluses

maksehäiretega seotud kaebuste suurele hulgale, kuid ei ole välja toonud, kui palju kaebusi on

talle kõnealusel (või mingil muul võrreldaval) ajavahemikul esitatud seoses sellega, et kaebaja

3-22-820

10(12)

peetavas maksehäireregistris on avaldatud ebaõigeid võlaandmeid ja kui paljud neist kaebustest

on olnud põhjendatud. Kaebaja 31.10.2022 selgitustaotluse (dtl 483 jj) ja AKI 23.01.2023

vastuse (dtl 479 jj) põhjal saab järeldada, et AKI-l puudus maksehäiretega seonduvate füüsiliste

isikute pöördumiste kohta täpne statistika, kuigi AKI on märkinud, et tunnetuslikult ei ole

kaebajaga seotud pöördumised enamuses. Seega pole veenev väide, et konkreetselt kaebaja

puhul on ebaõigete maksehäireandmete avaldamine nii suur probleem, et selle lahendamiseks

ja andmesubjektide õiguste ülemäärase kahjustamise vältimiseks oleks ainuvõimalik teha

võlaandmete aluseks olevate dokumentide kontrolli ettekirjutuses märgitud viisil.

21. Ettekirjutuse tegemisel ei ole arvestatud asjaoluga, et võlgnevuse kontrolli tegemiseks

vaidlusaluses ettekirjutuses nõutud mahus tuleks kaebajal töödelda senisest oluliselt suuremas

mahus isikuandmeid ning võimalik, et ka pangasaladust puudutavaid andmeid. Kui ebaõigete

võlaandmete hulk kaebaja peetavas maksehäireregistris on tegelikult väike, võib kõigi

maksehäirete kontrollimine vaidlustatud ettekirjutuses kirjeldatud viisil minna vastuollu muude

isikuandmete töötlemise põhimõtetega (nt IKÜM art 5 lg 1 p-s c sätestatud võimalikult väheste

andmete kogumise põhimõte). Kaebaja kontrollikohustuse sisustamisel võib omada tähtsust ka

asjaolu, et võlaandmete õigsuse tagamise kohustus on IKÜM art 5 lg 2 kohaselt ka võlausaldajal

kui maksehäireregistrisse andmeid esitaval töötlejal ning kaebaja selgituse järgi on ta lepingute

ja sisemiste protseduuridega ette näinud abinõud, et tagada maksehäireregistrisse esitatavate

andmete õigsus. AKI ei ole kaebaja lepingulisi suhteid, sisemisi protseduure ja

hoolsusmeetmeid vaidlustatud ettekirjutuses täpsemalt hinnanud.

22. Isegi dokumentide kontrollimise korral vaidlustatud ettekirjutuses nõutud viisil ei pruugi

siiski olla võimalik saavutada seda, et kõik maksehäireregistri andmed on igal ajahetkel õiged,

sest kaebajal ei ole n-ö jooksvalt võimalik jälgida maksuvõla tasumist vms asjaolusid (need

asjaolud on võlausaldaja kontrolli all). Ka IKÜM art 5 lg-st 2 tuleneb, et vastutavalt töötlejalt

tuleb eeldada kõigi mõistlike meetmete võtmist, et tagada andmete õigsus. Kontrollikohustuse

sisustamisel tulnuks seetõttu hinnata ka seda, kas kaebajal on toimiv süsteem andmesubjektide

kaebuste lahendamiseks ja ebaõigete andmete viivitamata parandamiseks või kustutamiseks.

23. Eeltoodud põhjustel on õige halduskohtu lõppjäreldus, et vaidlustatud ettekirjutuse

resolutiivosa p 7 ei ole seni tuvastatud asjaolusid ja tõendeid ning poolte seisukohti arvestades

proportsionaalne. Ringkonnakohtul puudub veendumus, et ettekirjutuse tühistamise korral

kõnealuses osas tuleks AKI-l igal juhul teha kaebajale uus täpselt sama sisuga ettekirjutus.

Seega on halduskohus õigesti tühistanud vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni p 7.

II

24. Vastustaja leiab, et kui ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse sisuliste väidetega,

tuleks sellegipoolest osaliselt tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 4, millega

halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja menetluskulude katteks välja 6000 eurot. Vastustaja

peab kaebaja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks 1500 eurot.

25. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude

vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide

esitamine (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). Välja mõistetakse üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

26. Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud

menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on

vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu 31.07.2014 otsus

nr 3-3-1-28-14, p 13).

3-22-820

11(12)

27. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb halduskohtumenetluses

üldisemalt arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti

menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja

tulemus peab olema õiglane (Riigikohtu 15.10.2015 määrus nr 3-3-1-21-15, p 16).

Menetluskulude põhjendatusele hinnangu andmisel ei ole asjakohane hinnata üksikute

menetlusdokumentide mahtu ja nende koostamiseks või muude toimingute tegemiseks

kulutatud aega ega võrrelda erinevate menetlusosaliste esindajatasu suurust. Õigusabikulude

suurus tervikuna ei tohiks olla asja iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt

nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2018 otsus nr 3-18-752, p 19; 13.11.2018 otsus nr 3-18-

1570, p 17; 23.02.2023 otsus nr 3-21-1527, p 38). Ringkonnakohtul on alust korrigeerida

halduskohtu väljamõistetud menetluskulusid eeskätt juhul, kui väljamõistetud esindajatasu

suurus on ilmselgelt põhjendamatu või kui halduskohus on esindajatasu suuruse hindamisel

jätnud mõne olulise teguri arvesse võtmata (Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2022 otsus nr 3-

21-1009, p 12 ja 15.04.2021 otsus nr 3-18-164, p 18).

28. Halduskohus tegi kaebaja taotluse, menetluskulude nimekirja ja arvete (dtl 378 jj, 408 jj)

alusel kindlaks, et kaebaja menetluskulud halduskohtus olid kokku 11 198 eurot, mis hõlmas

riigilõivu 80 eurot ja õigusabikulusid 11 118 eurot (koos käibemaksuga), ning pidas vajalikeks

ja põhjendatud menetluskuludeks kokku 6000 eurot. Halduskohus arvestas järgmiste

asjaoludega: kaebajal ei ole õigust taotleda vaidemenetluses kantud õigusabikulude hüvitamist;

kaebaja vaidlustas ettekirjutuse p-d 4, 6 ja 7, kuid kaebus rahuldatakse vaid ühe punkti osas;

rahuldamata jäid kaebaja 27.10.2022 taotlus kaebuse muutmiseks ja esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks ning taotlus küsida Euroopa Kohtult eelotsust.

29. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et halduskohus eksis menetluskulude ulatuse

määratlemisel. Kui kaebaja vaidlustas ettekirjutuse p-d 4, 6 ja 7, kuid halduskohus rahuldas

kaebuse osaliselt ja tühistas üksnes ettekirjutuse p 7, saab kaebuse rahuldamise proportsiooniks

hinnata ligikaudu 1/3. Ka kaebaja menetluskulusid HKMS § 109 lg 6 alusel vähendamata tuleks

sel juhul vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista üksnes 11 198 : 3 = 3732 eurot (sh käibemaks).

Halduskohtu otsuse põhjendustest saab aga järeldada, et tegelikult sisaldasid kaebaja

õigusabikulud nt vaidemenetluses kantud kulusid, samuti esines muid kulusid, mille vastustajalt

väljamõistmine ei olnud halduskohtu hinnangul põhjendatud. Seega ei ole loogiline, et hinnates

menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust ning kaebuse rahuldamise proportsiooni, on

vastustajalt välja mõistetud 6000 eurot.

30. Kaebaja taotles õigusabikulude väljamõistmist koos käibemaksuga. Kuigi halduskohus ei

ole seda selgelt öelnud, saab halduskohtu arvutuskäigust järeldada, et vastustajalt välja

mõistetud 6000 eurot sisaldab õigusabikulude puhul ka käibemaksu. Halduskohus jättis aga

tähelepanuta Riigikohtu 11.05.2022 otsuse nr 3-20-663, mille kohaselt on menetluskulude koos

käibemaksuga väljamõistmise eelduseks avaldaja kinnitus, et ta ei ole käibemaksukohustuslane

või ei saa kuludelt muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei

saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja käibemaksuta

(p 23). Kaebaja kinnitas 31.10.2022 taotluses (p 2.6), et ta on käibemaksukohustuslane. Kaebaja

ei ole väitnud, et tal ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seepärast tulnuks

õigusabikulud kaebajale välja mõista ilma käibemaksuta.

31. Seega tuleb ringkonnakohtul korrigeerida halduskohtu väljamõistetud menetluskulude

ulatust. Ringkonnakohus leiab, et arvestades asja mahtu ja keerukust ning menetluse käiku,

samuti

halduskohtu

otsuses

toodud

põhjendusi

saab

vajalikeks

ja

põhjendatud

menetluskuludeks lugeda riigilõivu 80 eurot ja õigusabikulud 4933 eurot ilma käibemaksuta.

Kaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades tuleb vastustajalt kaebaja esimese kohtuastme

menetluskulude katteks välja mõista (80 + 4933) : 3 = 1671 eurot.

3-22-820

12(12)

III

32. Eelneva põhjal tuleb AKI apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja tühistada halduskohtu

otsuse resolutsiooni p 4, mis puudutab menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus teeb tühistatud

osas uue otsuse, millega mõistab vastustajalt kaebaja esimese kohtuastme menetluskulude

katteks välja 1671 eurot ning muus osas jätab menetluskulud poolte endi kanda. Ülejäänud osas

jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

33. AKI oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest ega ole taotlenud

kaebajalt muude menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad AKI võimalikud menetluskulud

tema enda kanda. Kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus olid 3194,50 eurot (koos

käibemaksuga). Kuna kaebaja ei ole esitanud kohtule arvet või muid kulude kandmise kohustust

tõendavaid dokumente, jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)