2-22-112391/13 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Anu Talu

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2024, Pärnu

Tsiviilasja number

2-22-112391

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi J. U. vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

8339,71 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ

(kuni

27.02.2023 nimega Osaühing Aktiva Finants;

registrikood: 10746479; asukoht: Toompuiestee 35,

Põhja-Tallinna linnaosa, XXX) lepinguline esindaja

Alla Žulinskaja

Kostja: J. U. , isikukood: XXX, elukoht: XXX)

Menetlemise viis

Kirjalik menetlus (TsMS § 407 lg 3)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aktiva Finance Group OÜ hagi J. U. vastu täies ulatuses rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus menetluskulude suurust kindlaks ei määra

ja kulusid hagejalt välja ei mõista.

3. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle

lahendamist istungil (TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7). Täiendav otsus on täiendatava

otsuse osa. Täiendatava otsuse vaidlustamise korral eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat

otsust (TsMS § 448 lg 5).

Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks

määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

Tsiviilasi nr 2-22-112391

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Aktiva Finants esitas 11.04.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse võlgnikult 6615,05 euro saamiseks. Kohus tegi 12.04.2022 võlgnikule

makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 02.06.2022

kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ning nõue anti üle Pärnu Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Pärnu Maakohus jättis 08.06.2022 hagiavalduse käiguta, kohustades hagejat esitama oma

nõude ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis; tasuma täiendavalt riigilõivu

vastavalt hagi esitamise viisile ja esitama kohtule riigilõivu tasumist kontrollida võimaldavad

andmed; teatada kohtule kostja andmed, mis võimaldaksid kostjale menetlusdokumente kätte

toimetada.

3. Osaühing Aktiva Finants esitas 06.07.2022 Pärnu Maakohtule hagiavalduse J. U. vastu

võlgnevuse 5855,92 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 1557,76 euro ja täiendava viivise

väljamõistmiseks hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni

kokkuleppes sätestatud määras 0,065% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Samuti palus

hageja välja mõista kostjalt tasutud riigilõiv 700,00 eurot ning esindustasud 480,00 eurot.

4. Kohtu nõudel hageja 12.07.2023 täpsustas, et kostjal oli võimalus võlatunnistuse

tingimustega mitte nõustuda ning kokkulepet mitte sõlmida. Kostja kinnitas kokkuleppe

vastavust tema soovidele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust

kokkuleppe mittetäitmisel kaasnevatest ohtudest/tagajärgedest. Isegi juhul kui kohus peaks

asuma seisukohale, et võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel (millega hageja ei nõustu),

siis ei ole ükski võlatunnistuses olev punkt vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete

sätetega. Enne hagiavalduse menetlusse võtmist ja sisulise menetluse algust ei saa austatud

kohus võtta sisulist seisukohta ja hinnata, kas võlatunnistus sisaldab tüüptingimusi või mitte,

samuti ei saa enne hagiavalduse menetlusse võtmist kohus lahendada tüüptingimuste

kehtivust/tühisust ja neid enne menetlusse võtmist tuvastada/lahendada. Hageja kordab, et

kostjaga on sõlmitud konstitutiivne võlatunnistus. Asjaolu, et tegemist on konstitutiivse

võlatunnistusega on ka selgelt kirjas võlatunnistuses endas. Võlatunnistusest nähtuvad uued

kokkulepped, mis puudutavad nii tagasimakstavat summat, võla sissenõudmist kui ka viivise

suurust - seega kinnitavad olulised kokkuleppe tingimused asjaolu, et kokkuleppega loodi

iseseisev kohustus, mitte ei piirdutud olemasoleva kohustuse tunnistamisega. Hageja leiab, et

käesoleval juhul ei saa hageja nõude menetlemisel võtta aluseks hageja ja kostja vahel

sõlmitud varasemat võlasuhet ega sellest lähtuvalt kohaldada hageja ja kostja vahelisele

võlasuhtele tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut. Võlatunnistus on sõlmitud uue nõude

omaniku/hageja ja kostja enda vahel, mitte algse nõude omaniku/algse võlausaldaja ja tarbija

vahel. Hagejal ei ole isegi kohustust tõendada, millisest võlasuhtest võlgnevus algselt tekkis.

5. Pärnu Maakohus võttis 14.07.2023 hagiavalduse menetlusse ning kostjale toimetati

hagimaterjalid ja kohtumäärus 22.11.2023 kätte TsMS § 322 lg 2 alusel.

Esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid

6. Hageja poolt esitatud asjaolud, seisukohad ja tõendid

2 (7)

Tsiviilasi nr 2-22-112391

6.1. Hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja sõlmisid 26.07.2020 konstitutiivse võlatunnistuse

ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe. Kokkuleppe kohaselt kostja

kinnitas et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale kokku 6465,92 eurot, millest

on põhisumma 4453,18 eurot, viivis 1388,69 eurot, sissenõudekulu 40,00 eurot, intress 524,05

eurot, lepingutasu 60,00 eurot. Kostja nõustus, et võlatunnistuse andmisega kaotab võlgnik

võimaluse vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse

aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid.

6.2. Kostja võlatunnistusest tulenevaid kohustusi ei täitnud. Kostja on võla katteks makseid

teostanud summas 610,00 eurot, millest 60 eurot on hageja arvestanud lepingutasu katteks

ning 550,00 eurot põhiosa katteks.

6.3. Hageja on arvestanud viivist põhivõla summalt 3903,18 eurot alates viimasele

tagasimaksele järgnevast päevast s.o 31.10.2020 kuni hagi esitamiseni 6.07.2022 kokkuleppes

kokkulepitud viivisemääras s.o. 0,065%. Hageja nõuab viivist summas 1557,76 eurot.

Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 7.07.2022

kokkuleppes kokkulepitud viivisemääras s.o 0,065%.

6.4. Hageja soovib tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemist kui kostja hagiavaldusele määratud

tähtajaks ei vasta.

7. Kostja poolt esitatud asjaolud, vastuväited ja tõendid

7.1. Dokumendid toimetati kostjale kätte 22.11.2023 ning kostjale vastamiseks määratud 14-

päevane tähtaeg lõppes 06.12.2023 kell 24:00. Kostja vastust kohtule esitanud ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus, tutvunud esitatud seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas esitatud ja kogutud

tõendeid leiab, et hagi tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata.

9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda

otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli

pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte

esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes

tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas

hagi kuulub rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel

(vt RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20).

Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (vt RKTKm 03.05.2017 nr 3-2-1-

21-17, p 16).

10. Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause

kohaselt omaksvõetud asjaoludel ei ole kostja kohaselt täitnud hagejaga 26.07.2020 sõlmitud

konstitutiivsest võlatunnistusest. Riigikohus on 03.06.2021 tsiviilasjas nr 2-19-5601

selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse

võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev

kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018.

a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-

13, p 36; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist

konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub,

et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua

senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige

sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist

abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on

deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse

3 (7)

Tsiviilasi nr 2-22-112391

vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a

otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-

06, p 15; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20).

11. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel

lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade

üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks

lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu

sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust

selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus

poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud

asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist

(VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud

asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos

teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest

ja eesmärgist (vt RKTKo 26.11.2015, 3-2-1-112-15, p 15).

12. Kohtu hinnangul poolte ühiseks tahteks võlatunnistuse sõlmimisel, eelkõige kostja kui

võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, millega

kostja oleks ennast asetanud oluliselt halvemasse olukorda ja loobunud temale, kui tarbijale

seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest. Ükski mõistlik

isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse

olukorda.

13. Võlatunnistuse on ette valmistanud hageja ning puudub alus kahelda, et maksekokkulepe

ja võlatunnistus on tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses. Võlatunnistust

allkirjastades on kostja olnud olukorras, kus tal oli juba tähtaegselt tasumata võlgnevus, seega

on suure tõenäosusega võlatunnistus sõlmitud olukorras, kus kostjale selgitati, et alternatiivina

pöördutakse kostja vastu koheselt nõudega kohtusse ning kostja, suure tõenäosusega väheste

õigusalaste teadmise tõttu, on pidanud võlatunnistuse ja selle sisuks oleva maksegraafiku

sõlmimist soodsamaks ja mõistlikumaks lahenduseks, mõistmata võlausaldaja kavatsusi.

14. Kohtu hinnangul ei ole hageja poolte ühist tegelikku tahet tõendanud, samuti ei ole ühise

tahte tuvastamine tulenevalt kõnealuse lepingu sõlmimise asjaoludest ja eesmärgist ilma

vastavate tõenditeta võimalik. Kohus saab lepingu tõlgendamisel seega lähtuda mõistliku

isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4), võttes samal ajal arvesse VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud

asjaolusid.

15. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas

lepingueelseid läbirääkimisi (VÕS § 29 lg 5 p 1). Lepingu sõlmimise asjaoludena tuleb

arvesse võtta, et hageja on inkassoettevõte, kelle tegevusalaks on võlgade kokkuostmine ning

võlgade sissenõudmine. Kostja on võlgnik, kes on jäänud juba esialgsele võlausaldajal võla

tasumisega viivitusse, mille järel on loetud leping ülesöelduks ja kogu võlgnevus

sissenõutavaks muutunud. Kostja on seega hagejaga mistahes kokkulepete sõlmimisel

sundolukorras. Hageja saab nõuda kostjalt kogu võlgnevuse kohest tasumist ning tasumata

jätmisel pöörduda kohtusse ja kohtutäituri juurde, mille tagajärjel suureneksid kulud kostja

jaoks veelgi. Lepingueelsete läbirääkimiste piiritlemisel tuleb seega arvestada, et ei toimunud

klassikalises mõttes lepingueelseid läbirääkimisi vaid võlgnevuse sissenõudmine.

16. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada ka lepingu olemust ja eesmärki (VÕS §

29 lg 5 p 4). Lepinguna pakutakse kostjale maksegraafikut, mis hõlmab endast

tüüptingimusena ka võlatunnistuse sõlmimist. Kostja eesmärgiks on seejuures just

maksegraafiku sõlmimine, et maksta võlgnevust enda rahaliste võimalustega arvestaval viisil

4 (7)

Tsiviilasi nr 2-22-112391

ja ajal. Samuti on kostja eesmärgiks, et võlgnevus ei suureneks ning hageja ei pöörduks tema

vastu kohtusse ega kasutaks muid õiguskaitsevahendeid.

17. Hageja eesmärgiks on kostjalt võlgnevuse kättesaamine ning seda hagejale soodsaimal

viisil. Hageja on selle eesmärgi täitmiseks kokku leppinud nii maksegraafiku kui ka lisanud

lepingusse tüüptingimusena, et kostja kaotab võimaluse vaidlustada võlgnevuse olemasolu ja

suurust, esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid ning väite, et tegemist

on konstitutiivse võlatunnistusega mille tagajärjel tekib uus iseseisev kohustus.

18. Võlatunnistuse tõlgendamisel tuleb seega arvestada, et poolte eesmärgid ühtivad osas, kus

kostjal võimaldatakse võlgnevuse tasumist maksegraafiku alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks

ei saa lugeda tunnistatava võlgnevuse kõrvale uue iseseisva kohustuse tekitamist. Seejuures

on oluline, et kostja oli lepingu sõlmimisel sundolukorras. Kostjal oli küll võimalus jätta

leping sõlmimata, kuid selle tagajärjeks oleks olnud hagejal õigus nõuda võlgnevuse kohest

täitmist, seejuures kohtu kaudu ning täiendavate kuludega. Kostjal ei olnud seejuures

võimalik kujundada lepingutingimusi muus osas kui ainult maksegraafiku pikkuses.

19.Vastavalt VÕS § 29 lg-le 4 kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha,

tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel pidi mõistma. Et võtta lepingupooltega sarnase mõistliku isiku positsioon tuleb

arvestada, et hageja poolelt on lepingu koostanud võlgade sissenõudmisega tegelev ning

vastava eriala kogemusega õigusteadmistega spetsialist. Kostja puhul tuleb eeldada, et

tegemist on tavalise mõistliku isikuga, kes on jäänud oma kohustuste tasumisega hätta, kes on

sundolukorras ning kellel valdkonna õigusteadmised puuduvad. Kohtu hinnangul pidi

lepingupooltega sarnane mõistlik isik mõistma, et kokku ei lepita uues iseseisvas kohustuses

vaid tunnistatakse olemasolevat kohustust. Seejuures pidi hageja tulenevalt oma

õigusteadmistest teadma, et kostja tegi tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest ning

seetõttu oli iseseisva nõudealuse loomine ning sellega võimalikest tarbijat kaitsvatest

vastuväidetest loobumine eelduslikult heade kommetega vastuolus ning tehing seetõttu tühine

(TsÜS § 86 lg 2 p 1). Kostja positsioonilt ei saanud kohtu hinnangul temaga sarnane mõistlik

isik lepingut sõlmides lepingut tõlgendada nii, et sundolukorras tehtud tehinguga saab

loobuda tarbija kaitseks seaduses imperatiivselt ettenähtud vastuväidetest ning pöörata ümber

seadusega tarbija kaitseks sätestatud tõendamiskoormise. Samuti ei saa tüüptingimustel ja

seetõttu selles osas läbi rääkimata lepingu põhjal õigusteadmisteta isik tõlgendada vastavat

lepingut viisil, et tema senise kohustuse kõrvale luuakse uus abstraktne kohustus.

20. Kohus asub võlatunnistuse hindamise tulemusena seisukohale, et poolte ühiseks tahteks,

eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest

sõltumatu kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja

loobunud kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse

regulatsiooni kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud

raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda. Kohus ei tuvastanud pooltel ühist abstraktse

kohustuse loomise tahet, samuti ei saaks kohtu hinnangul lepingust niimoodi aru

lepingupooltega sarnane mõistlik isik.

21. Seega hoolimata sellest, et võlatunnistuses on märgitud, et see on konstitutiivne, ei tuvasta

kohus, et poolte tegelik ühine tahe oli konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele suunatud.

Kohtu hinnangul tuleb poolte vahel sõlmitud võlatunnistus lugeda deklaratiivseks

võlatunnistuseks.

22. Riigikohus on 03.06.2021 tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et kui võlatunnistus

tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja

sai loobumise tagajärjest aru (vt RKTKo 18.12.2013 nr 3-2-1-146-13, p 24), on

võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada

5 (7)

Tsiviilasi nr 2-22-112391

üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks.

Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja

selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust,

poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.

23. Kohus asub seisukohale, et tüüptingimustega lepinguna vormistatud deklaratiivne

võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on

käsitletav VÕS § 421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Kohus tuvastab, et poolte

õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sealhulgas vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise kohustus. Kohus tuvastab samuti, et ülaltoodud asjaolusid

arvestades ei ole kostja loobunud vastuväidetest, millised on kostjale kui tarbijale VÕS § 421

alusel tagatud tulenevalt sätete imperatiivsest iseloomust. Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli

suunatud vastuväidetest loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv

kokkulepe, mida vastuväidetest loobumine vaieldamatult on, VÕS § 421 alusel nii või teisiti

tühine.

24. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise

viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist

eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui

tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi

selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. VÕS § 42 lg 3 p 11 kohaselt on

lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus,

millega piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse

talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal.

25. Vaidlusaluse võlatunnistusega on krediidiandja ühemõtteliselt soovinud välistada

tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis algselt tuleneb

tarbijakrediidilepingust. Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber

kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning

seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS § 421).

26. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu

mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on

sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. TsÜS § 85 sätestab, et tehingu ühe osa tühisus ei

too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks

tehtud ka tühise osata. Poolte vahel sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus on tühine osas,

millega selles kalduti tarbija kahjuks kõrvale VÕS § 402 – 421 sätestatust. Eelkõige tähendab

see, et hageja pidi tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (VÕS § 4034 lg

13) ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise korral rakenduvad VÕS §

4034 lg 7 sätestatud tagajärjed

27. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste

täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega hagejal. Kohus andis

hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja ei ole vaatamata vastavate selgituste saamisele ja tähtaja

andmisele tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud.

Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet

järginud, tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.

28. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

6 (7)

Tsiviilasi nr 2-22-112391

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus ei saa asja lahendada

vaid hageja esitatud võlatunnistuse alusel, kuna krediidiandja poolt tagasimaksete uuesti

määramata jätmise tõttu ei ole eelduslikult võlatunnistuses kokkulepitud võlgnevus arvestatud

õigesti. Kohus andis hagejale tähtaja algse võlasuhtega seotud asjaolude ja tõendite

esitamiseks, kuid hageja algse võlasuhte kohta ühtegi asjaolu ega tõendit ei esitanud.

29. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

30. Tallinna Ringkonnakohus on 12.07.2023 tsiviilasjas 2-22-147995 selgitanud, et kuna

krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et

krediidiandja oleks VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale

teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades

hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei

ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile

ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed

maksed on muutunud sissenõutavaks.

31. Hageja ei ole välja toonud algse võlasuhte asjaolusid. Kohtul tuleb seetõttu eeldada, et

algse tarbijakrediidilepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli algse tagasimaksegraafiku

järgsete maksetega viivitusse sattumine. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tõttu tuli krediidiandjal vastavalt VÕS § 403⁴ lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, seega ei saanud kostja olla

tarbijakrediidilepingu ülesütlemise ajal veel viivituses kolme uue maksegraafikujärgse

järjestikuse osamakse tasumisega ning tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks ei oleks olnud

alust. Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt uuesti

tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt uuele

maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid.

32. Kuivõrd hageja ei ole hoolimata kohtunõudest esitanud esialgse võlasuhte sõlmimise

asjaolusid, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja on

ebaselged. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.

33. TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib menetlust lõpetavas määruses menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel. Kuna hageja hagi jääb täies ulatuses rahuldamata, jätab kohus

TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole menetluses aktiivselt

osalenud, mistõttu hüvitatavad menetluskulud puuduvad ja kohus menetlluskulude suurust

kindlaks ei määra.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anu Talu

Kohtunik

7 (7)