2-23-3153/70 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse avalikult teatavaks tegemise

aeg ja koht

21. veebruar 2024, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-3153

Tsiviilasi

Q.F-i hagiavaldus H.C vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes

Tsiviilasja hind

2000 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kohtuistung

Protokollija

Hageja: Q.F

(isikukood XXX; viibimiskoht

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx)

Kostja: H.C (isikukood XXX; viibimiskoht

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx),

esindaja

riigi õigusabi korras advokaat A.L, e-post XXX

2. veebruar 2024

Kohtuistungisekretär Kaire Kuznetsov

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Q.F-i hagiavaldus.

2. Mõista H.C-lt Q.F-i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 100 eurot.

3. Otsus toimetada kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Jätta menetluskulud H.C kanda.

2. Q.F-il puuduvad hüvitatavad menetluskulud.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

3. Q.F (hageja) esitas 23. veebruaril 2023 (puudused kõrvaldatud 10. märtsil 2023 ja 24.

märtsil 2023) Tartu Maakohtule hagi H.C vastu (tl 1, 4, 8) mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes.

Hagiavalduse kohaselt on hageja kriminaalasjas nr x-xx-xxx kannatanu. Hageja taotleb

süüdistatavalt/kinnipeetavalt H.C-lt kehavigastuste tekitamise eest mittevaralise kahju

hüvitamist. Hageja selgitab, et temal väänati mõlemad pöidlad tugevasti puruks. Pöial oli

teist pidi, valud olid sees ja käsi pandi kipsi. Hageja selgitab 24. märtsi 2023 avalduses, et

kinnipeetav H.C tungis 9. märtsil 2022 kell 15.58 xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx temale

kallale ja väänas tema mõlemat kätt, tekitades sellega füüsilist valu ja vaimseid piinu.

Sündmus on fikseeritud ja tõendatud kriminaalmenetluses asjas nr x-xx-xxx, milles H.C

mõisteti süüdi kriminaalkorras. Käte väänamisega tekitas kostja hagejale mittevaralist

kahju – valu kätes ja hirm. Hageja palub, et kohus mõistaks kostjalt välja mittevaralise

kahju hüvitise kohtu äranägemise järgi. Hageja ise arvab, et mõistlik kahjusumma on 2000

eurot.

4. Kostja ei tunnista hageja nõuet ning vaidleb sellele vastu (tl 76-78). Kostja leiab, et hagi

aluseks olevad asjaolud, sh kahju tekkimine, on tõendamata.

Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise

asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Tegemist peab olema

teoga, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi. Valu tekitava

kehalise väärkohtlemise korral saab deliktiõiguslik vastutus tekkida üksnes siis, kui

kannatanu kehalise terviklikkuse häiritus ja tervisliku seisundi mõjutatus on piisavalt

olulised. Need ei hõlma mitte igasugust kannatanu seisukohast soovimatut kehalist

kontakti ja tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist.

Antud juhul on igas dokumendis erinevad teo toimepanemise alused: 1) 10. märtsi 2023

hagiavalduses väidab hageja, et kostja on puruks väänanud tema mõlemad pöidlad ja käele

paigaldati kips; 2) 23. märtsi 2023 avalduse kohaselt oli kostja väänanud kannatanu

mõlemat kätt; 3) haigusjuhtumi kohaselt oli kaaskinnipeetav teda vasakust käest väänanud

erinevates suundades. Vasak käsi oli küünarvarre siseküljelt liigutades ja palpatoorselt

valulik; 4) 15. veebruari 2023 kriminaalasjas nr x-xx-xxx tehtud otsuse punktis 47

kirjeldatud kuriteo toime panemise asjaolude kohaselt väänas kostja hageja mõlemat kätt

– alguses esimest kätt ja pärast teist kätt. Väänamise tagajärjel valutasid tema käed pool

tundi. Kohtuotsuse kohaselt leidis sündmus aset 9. märtsil 3019.a. Valvurit teavitas hageja

10. märtsil 2023; 5) ettekanne vangla direktorile, mille kohaselt kostja väidetavalt koos

kaaskinnipeetavaga ahistab hagejat surudes viimase wc-ruumi ja seejärel käperdades; 6)

kannatanu ülekuulamise protokollis on kirjas, et kostja oli hageja käsi väänanud. See oli

valus olnud. Peale käte väänamist aeti juttu; 7) seletuses hageja väidab, et kostja oli käsi

väänanud, pärast olid jalutama läinud.

Kui isikukahju sõltub teo toimepanemise asjaoludest, siis käesoleval juhul ei ole need

asjaolud kindlaks tehtavad. Puuduvad asjaolud, millised annaksid alust isikukahju

olemasolu tuvastamiseks.

Põhjendatud pole ka kahju nõue. Kahju suuruse arvestamisel tuleb hinnata, kas

kannatanule tekitati olulisi negatiivseid tagajärgi. Hageja taotleb hüvitise suuruse

määramist kohtu poolt, hinnates selle suuruseks 2000 eurot. Kohtupraktikale tuginedes ei

ole esitatud nõue kooskõlas asja tehioludega. Pole välja toodud milles seisnevad olulised

negatiivsed tagajärjed. Hageja kannatanuna antud ütluste kohaselt aeti peale käte

väänamist juttu. Peale käte väänamist läksid jalutama. Valvurit teavitas hageja järgmisel

päeval. Vangla direktori ettekandest nähtuvalt käte väänamisest ei räägitud, probleem

seisnes muus. Need asjaolud viitavad, et puudusid olulised negatiivsed tagajärjed.

Igapäevane elu polnud häiritud. Ülaltoodust tulenevalt ei ole kahju põhjendatud. Isiku

süüdi tunnistamine kriminaalmenetluses ei too kaasa kahjuhüvitise välja mõistmist

5. Eelistungil 17. oktoobril 2023 (tl 93-95 pöördel) ning kohtuistungil 2. veebruaril 2024 (tl

143-145) jäi hageja hagiavalduse juurde ning kostja vaidles sellele vastu. Pooled

kompromissi ei saavutanud. Kohus kuulas kohtuistungil kostja taotlusel hageja vande all

üle. Hageja vande alla antud seletuse kohaselt kutsus A. P. teda enda kambrisse ning

kostja tuli ka sinna. Kostja hakkas hageja käsi väänama. Kostja väänas kõvasti mõlemat

kätt, hagejal tekkis valu. Järgmisel päeval pöördus hageja vasaku käe valu tõttu

meditsiiniosakonda, seal taheti kips panna, aga hageja ei pidanud seda vajalikuks. Käte

väänamisest tekkinud valu kestis nädal aega. Pärast seda sündmust hakkas hageja kostjat

kartma. Hageja palus hagiavalduse rahuldada. Kostja jäi kohtuistungil oma varasemate

seisukohtade juurde. Kostja leidis, et vigastuse ja valu tekitamine ei ole tõendatud. Samuti

pole tõendatud, et kostja oleks tekitanud hagejale olulisi negatiivseid tagajärgi. Hageja

väited ei ole usaldusväärsed. Meditsiinilised tõendid ei kinnita hageja sõnu. Kostja palus

jätta hagiavaldus rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT

6. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad:

7. Pärast hagiavalduse korduvat käiguta jätmist, selgitas hageja 24. märtsi 2023 avalduses

nõude aluseks olevaid asjaolusid järgmiselt:

09.03.2022.a kell 15.58

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx tungis kinnipeetav H.C ik: XXX mulle kallale ja väänas minu

mõlemat kätt, oli kipsis ka, tekitades mulle sellega füüsilist valu ja vaimseid piinu.

Eelistungil 17. oktoobril 2023 selgitas hageja, et kostja väänas tema mõlema käe

käsivarsi, nii et tekkis valu. Seejärel ei saanud ta nädal aega käsi liigutada ning pidi kaks

nädalat kandma kipsi (tl 93 pöördel). Hageja palub, et kohus mõistaks kostjalt välja

mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemise järgi.

8. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt

kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või

vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju

tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või

tervisekahjustuse tekitamisega.

9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Kostja ongi esitanud hagiavaldusele vastuväited selles, et hagi aluseks olevad asjaolud on

tõendamata. Kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ja teo

õigusvastasuse (VÕS § 1045 lg 1 p 2) tõendamise koormus lasub hagejal ning kostjal kui

kahju tekitajal tuleb vastutusest vabanemiseks tõendada VÕS § 1050 lg 1 järgi oma süü

puudumine või seda, et esinevad vastutust välistavad subjektiivsed asjaolud (VÕS § 1050

lg 2).

10. Kohtule esitatud tõenditest nähtub järgmine:

10.1.Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja 15. veebruari 2023 kohtuotsusega kriminaalasjas nr x-

xx-xxx (tl 79-87) tunnistati kostja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3 järgi,

s.o. teisele inimesele valu ja tervisekahjustusi tekitavas kehalises väärkohtlemises,

korduvalt. Sellest kohtuotsusest nähtub, et kostjale esitati süüdistus mh selles, et tema 9.

märtsil

2022

kella

15:59

paiku

kasutas

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

kaaskinnipeetav hageja suhtes füüsilist vägivalda, väänates tema mõlemat kätt ning

põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu. Kohtuotsuse põhjendavast osast (punktid

47-54) nähtub, et kohus luges tuvastatuks, et süüdistuses kirjeldatud kohas ja ajal leidis

aset sündmus, mille raames väänas kostja hageja mõlemat kätt ja põhjustas sellega

kannatanule valu. Pooled ei vaidle selle üle, et Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja 15.

veebruari 2023 kohtuotsus kriminaalasjas nr x-xx-xxx on jõustunud.

10.2.9. märtsil 2022 aset leidnud sündmust tõendab ka hageja 10. märtsi 2022 kirjalik seletus

(tl 15), milles hageja esmalt kirjeldab seda, kuidas kaaskinnipeetav A. P. kutsus teda

enda kambrisse, hakkas teda seal katsuma ja voodisse kutsuma, millest hageja keeldus.

Seejärel saabus kambrisse kostja, kes hakkas hagejal valusasti käsi väänama, hagejal

hakkas valus. Pärast läksid lahku koridori jalutama. Samasisulisi ütlusi on hageja andnud

ka 21. märtsil 2022 kannatanuna kriminaalasjas, täpsustades, et kostja väänas tema käsi

randmest nii kõvasti, et hageja pöial puutus vastu käsivart, see oli väga valus (kannatanu

ülekuulamise protokoll, tl 16-17 pöördel). Kriminaalasja kohtuistungil jäi hageja samade

ütluste juurde (kohtuistungi protokoll, tl 112-138, hageja ristküsitlemine tl 128-129)

ning selgitas, et A. P. kutsus ta enda kambrisse, natukese aja pärast tuli kostja kambrisse

ning hakkas hageja käsi väänama; alguses väänas esimest kätt, pärast teist kätt; kostja

võttis hageja käe ja suunas seda randme poole; käsi valutas kõvasti pool tundi.

10.3.A. P. on kriminaalasjas tunnistajana üle kuulatud nii kohtueelselt kui kohtuistungil ning

kuigi tema eitab, et kostja oleks hagejat kehaliselt väärkohelnud, kinnitab ta oma

ütlustega siiski, et 9. märtsil 2022 läks tema koos hagejaga oma kambrisse, kui sinna tuli

ka kostja. A. P. sõnul hakkas kostja hagejat noomima keskmise sõrme näitamise pärast

(tl 18-18 pöördel, 21-21 pöördel).

10.4.Hageja 10. märtsi 2022 seletusega haakub valvur M. P. 10. märtsi 2022 ettekanne (tl 15

pöördel), mille kohaselt 10. märtsil 2022 kella 8.43 paiku kaebas hageja füüsilise

ahistamise pärast, hageja viidi asjaolude täpsustamiseks vestlusruumi ning med.

osakonda. Kriminaalasja kohtuistungil andis M. P. tunnistajana samasuguseid ütlusi (tl

129 pöördel-130).

10.5.xxxxxxxxxxx meditsiiniosakonna 17. märtsi 2023 väljavõtte (tl 7) kohaselt toodi hageja

10. märtsil 2022 meditsiiniosakonda vigastuste fikseerimiseks. Väljavõttest nähtub

järgmine: Oma sõnul kaaskinnipeetav olevat teda vasakust käest väänanud erinevates

suundades. Vasak käsi küünarvarre siseküljelt liigutades ja palpatoorselt valulik.

Tundehäireid eitab. Käe liikumine vaba, funktsioonihäireid ei sedasta. Obj väliselt

vigastusi ei sedasta. Foto üldiselt. Soovitused edasiseks. Meditsiiniosakonnas tehtud

fotot uurides ei nähtu hageja kätel, randmetel ega käsivartel silmaga nähtavaid kahjustusi

(tl 102).

10.6.Vastuses kohtunõudele on xxxxxxxxxxx meditsiiniosakonna juhataja 25. oktoobril 2023

ümber lükanud hageja väited selle kohta, et seoses 9. või 10. märtsil 2022 aset leidnud

käte väänamise intsidendiga paigaldati hageja vasakule käele kips seoses luumurru

kahtlusega (tl 99, 101). Luumurdu ei ole kahtlustatud ning sellest tulenevalt ei ole ka

kipsi paigaldamist vajalikuks peetud. Hageja meditsiinikaardi väljavõttel perioodi 10.

märts 2022 kuni 18. märts 2022 kohta puudub info ka selle kohta, et hageja oleks

järgnevatel päevadel kurtnud meedikutele käe valu. Hageja pöördus küll nii 15. märtsil

kui 16. märtsil 2022 meditsiiniosakonda, kuid seda dermatiidi ja kõhuvalu tõttu (tl 100-

100 pöördel).

10.7.Hageja andis 2. veebruari 2024 kohtuistungil vande all seletuse (tl 143 pöördel-144

pöördel). Hageja jäi oma seletuses selle juurde, et A. P. kutsus ta enda kambrisse, siis

tuli sinna ka kostja ning hakkas tema käsi väänama. Kostja väänas kõvasti hageja

mõlemat kätt, hagejal tekkis valu. Kostja väänas hageja kätt sellisel moel, et väänas

pöialt kõvasti randme suunas. Vande all antud seletuses taganes hageja oma väidetest

selle kohta, et järgmisel päeval tema käsi kipsi pandi, ning kinnitas, et selleks ei olnud

vajadust. Käte väänamisest nädala möödumisel hageja enam valu ei tundnud. Peale valu

tunde ei kaasnenud käte väänamisega hagejale muid negatiivseid tagajärgi, kuid ta

hakkas kostjat kartma.

11. Tuginedes eelnevalt analüüsitud tõenditele, loeb kohus tõendatuks, et 9. märtsil 2022

xxxxxxxxxxx A. P. kambris viibides väänas kostja hageja mõlemat kätt randmeist,

suunates pöialt randme suunas, millise tegevuse tagajärjel tundis hageja valu ja hirmu.

Hageja väited selle kohta, et tema ei saanud käte väänamise tõttu nädal aega käsi liigutada

ning pidi kandma kipsi, on xxxxxxxxxxx meditsiiniosakonna juhataja 25. oktoobril 2023

vastuse ja meditsiinikaardi väljavõttega ümber lükatud. Hageja kriminaalasjas antud

ütluste ja tsiviilasjas vande all antud seletusega on tõendatud, et pärast käte väänamist

valutas hageja (vasak) käsi kõvasti pool tundi ning nädala möödumisel hageja enam

mingit valu ei tundnud. Kohtu hinnangul on igaühele teada ning järeleproovitav, et

pöialde väänamine randme suunas on valulik tegevus. Eluliselt on usutav, et kui pöialt

väänata randme suunas nii, et pöial puutub vastu käsivart, võib sellest tekkiv tugev valu

kesta pool tundi (nagu hageja on kirjeldanud kriminaalasjas) ning nõrgem valuaisting võib

kesta veel pikemat aega. Valu täpset suurust suudab hinnata vaid kannatanu ise, sest

tegemist on subjektiivse tundega. Kuigi käte väänamisest hagejale kehavigastust ei

tekkinud, tundis hageja kostja tegevuse tõttu igal juhul füüsilist valu. Ka kohus on kostja

teole andnud just sellise hinnangu, kui on kostja KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdi

tunnistanud. Asjaolu, et valu mõjutas kannatanut oluliselt, tõendab see, et hageja pöördus

järgneval päeval nii valvuri kui meedikute poole ning on vande all selgitanud, et pärast

sündmust hakkas ta kostjat kartma (tl 144 pöördel). Samas ei saanud käte väänamisest

tekkinud valu olla nii intensiivne ja kauakestev, et oleks vajanud pärast 10. märtsi 2022

veel meedikute abi, sest meditsiinikaardi väljavõtte kohaselt hageja rohkem käte

väänamisest tingitud valu pärast meditsiiniosakonda ei pöördunud. Tsiviilasjas vande all

antud seletuses on hageja märkinud, et tundis keskmise intensiivsusega valu (tl 144

pöördel). Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et käte väänamisest tingitud hageja

kehalise terviklikkuse häiritus ja tervisliku seisundi mõjutatus oli piisavalt oluline, st

sekkumine kannatanu kehalisse puutumatusesse ei olnud kõigest marginaalne.

12. Kostja arvamus, et kostja teo tõttu ei kaasnenud hagejale olulisi negatiivseid tagajärgi, on

kostja subjektiivne arvamus. Asjaolu, et hageja ja kostja ajasid pärast käte väänamist juttu

ning lahkusid kambrist jalutama, ei tähenda, et hageja sel ajal valu ei tundnud. Hageja

võis kostja eest oma valu varjata. Juhtunust teavitas hageja valvurit järgmise päeva

hommikul ja kaebas temale füüsilist ahistamist (tl 15 pöördel). Asjaolu, et lisaks käte

väänamisele kaebas hageja ka seksuaalse ahistamise üle, ei ole antud vaidluses oluline.

13. Riigikohus on kriminaalasjas nr 1-18-7833 12. novembril 2019 tehtud otsuse punktis 21

selgitanud, et tsiviilõiguslikult mõistetakse tervisekahjustust kui inimorganismi (seesmise)

seisundi negatiivset mõjutamist. Lahendis on viidatud õiguskirjandusele (Võlaõigusseadus

III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2009, § 1045 komm 3.3 ja P. Varul jt

(koost). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, § 129 komm

4.2): tervisekahjustuseks loetakse mistahes hälbe tekitamist organismi normaalse ja

tavapärase seisundiga võrreldes, sh füüsilise mõjutuse tagajärjel põhjustatud organismi

talitluse häiret ja organismi seesmist patoloogilist seisundit, mis võivad olla tingitud

inimese psüühika mõjutamisest. Viidatud lahendis on jaatatud kannatanul kahju hüvitise

nõuet VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 134 lg 2 alusel ka siis, kuid kohus on süüdistatava

karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise.

14. Kohus on seega seisukohal, et hageja on tõendanud talle kostja poolt õigusvastase kahju

tekitamise valu tekitava tervisekahju näol. Kostja tegevuse (hageja käte väänamise) ja

hagejal tekkinud kahju (valu ja hirm) vahel on otsene põhjuslik seos.

15. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1) ega esile

toonud, et esineks mõni kostja süüd välistav asjaolu (VÕS § 1050 lg 2). Kohus leiab, et

hageja käte väänamine oli kostja tahtlik ja süüline tegu, mis oli vahetult suunatud

kannatanule valu tekitamisele.

16. Seega, kuna kostja tegevus oli õigusvastane ja süüline, siis peab kostja hagejale hüvitama

temal tekkinud kahju. Hagiavalduse kohaselt seisneb hagejal kostja õigusvastase teo tõttu

tekkinud kahju mittevaralises kahjus, s.o hageja hingelistes üleelamistes ja kannatustes.

17. Tulenevalt VÕS § 128 lõikest 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku

füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isiku tervise

kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule

mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lõikest 5 tuleneb,

et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning

kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. VÕS § 136 lg

1 sätestab, et kahju tuleb hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud

juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste

maksetena. Riigikohus on leidnud, et mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb

järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel

arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning

selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt

asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise

(vt Riigikohtu 27. septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17, 22. oktoobri

2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 14, 13. jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

152-09, p 16).

18. Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise suuruse määramine on kohtu diskretsiooniõigus.

VÕS § 127 lg 6 esimese lause järgi otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine

on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas

mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral. Sama põhimõte sisaldub

ka TsMS § 233 lg-s 1, mille kohaselt juhul, kui menetluses on tuvastatud kahju

tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine

oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui

tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse

kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. TsMS § 366 võimaldab mittevaralise kahju

hüvitamise hagis nõutava hüvitise summa märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist

kohtu äranägemisel. Käesolevas vaidluses on hageja hinnanud mittevaralise kahju

hüvitamiseks piisavaks summaks 2000 eurot, kuid jätnud siiski hüvitise suuruse kohtu

määrata.

19. Lähtudes otsuse punktides 17-18 toodud sätetest ja põhimõtetest, arvestab kohus

mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel järgmist:

19.1.Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peaksid vastama

ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja

kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt Riigikohtu 9.

aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13; 25. mai 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-51-05, p-d 22 ja 24). Lähtudes Riigikohtu poolt 2023. aastal koostatud kohtupraktika

analüüsist „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2020. - 2022. aastal“

(kättesaadav arvutivõrgus aadressil https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/analyys/

Mittevaraline_kahju_2020-2022.pdf), jäid kehavigastuse tekitamise või tervise

kahjustamise korral väljamõistetud hüvitiste suurused 2020. - 2022. aastal vahemikku

100 – 12 000 eurot, keskmine hüvitise summa oli 1752 eurot, mediaan 1000 eurot.

19.2.Tsiviilasjas nr 2-18-5223 mõistis kohus välja kahjuhüvitise 1000 eurot, vaidluse

asjaolud: löök rusikaga nõopiirkonda, nelja hamba kaotus, lõualuu purunemine,

peapõrutus. Tsiviilasjas nr 2-18-11127 mõistis kohus välja kahjuhüvitise 300 eurot,

vaidluse asjaolud: löök näo piirkonda, kolme hamba kaotus. Tsiviilasjas nr 2-19-17340

mõistis kohus välja kahjuhüvitise 300 eurot, vaidluse asjaolud: löök näo piirkonda,

kerged kehavigastused. Tsiviilasjas nr 2-17-3164 mõistis kohus välja kahjuhüvitise 300

eurot, vaidluse asjaolud: käsunduslepingu rikkumine, jalapõletus veekeskuse saunas.

Tsiviilasjas nr 2-21-217481 mõistis kohus (tagaseljaotsusega) välja kahjuhüvitise 200

eurot, vaidluse asjaolud: liiklusõnnetuse tagajärjel lülisamba nimmeosa ja vaagna murd,

nimmelülimurd, kolmekuune tervisekahjustus, hirm liikluses osalemise ees. Tsiviilasjas

nr 2-21-2716 mõistis kohus välja kahjuhüvitise 100 eurot, vaidluse asjaolud: kukkumine

libedal ülekäigurajal, kerge kehavigastus.

19.3.Arvestades eelnevalt viidatud kohtupraktika näiteid, on kohus seisukohal, et käesoleva

vaidluse asjaolud (käte väänamine, väänamise hetkel tugev valu, ravivajaduse

puudumine, muude negatiivsete tagajärgede puudumine) õigustavad kahjuhüvitise

määramist keskmisest väiksemas summas ning pigem hüvitiste skaala miinimumi

lähedases summas. Eeltoodud näidetes on kannatanule põhjustatud kehavigastus(ed),

kuid käesolevas asjas arutatava rikkumise raskuse ja ulatuse osas tuleb arvestada, et

kannatanule tekkis käte väänamisest vaid valuaisting ning seegi möödus hageja

kinnitusel nädalaga. Hageja on vande all kinnitanud, et muid negatiivseid tagajärgi talle

kostja teoga ei kaasnenud. Hageja tundis vaid hirmu kostja ees (tl 144 pöördel). Hageja

pöördus küll oma seisundi fikseerimiseks arsti poole, kuid ravi ta ei vajanud. Kostja teo

mõju hagejale oli seega lühiajaline. Ka mittevaralise kahju hüvitis peaks seetõttu olema

pigem väike. Kohus leiab, et väljakujunenud kohtupraktikat, rikkumise raskust ja ulatust

ja ka ühiskonna üldist heaolu taset ja elukallidust arvestades tuleb hageja mittevaralise

kahju hüvitise suuruseks määrata 100 eurot.

19.4.Kohtul tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada ka kahju tekitaja

käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kuna kostja ei ole oma

rikkumist tunnistanud, ei ole kostja hageja ees ka vabandanud. Eeltoodust järeldub, et

kostja ei ole püüdnud oma tegu heastada ega teinud järeldust, et tema poolt toime pandud

tegu oli vale. Samas on kostja sama teo eest kriminaalkorras karistatud ning kohtuotsus

on jõustunud. Kriminaalkorras karistuse kandmine peaks juba omama kostjale

preventiivset mõju ning andma lootust selles, et kostja sarnast tegu enam ei korda.

Seetõttu ei pea kohus vajalikuks kahjuhüvitist eraldi suurendada selleks, et see mõjutaks

kostjat edasisest kahju tekitavast käitumisest hoiduma. Ka 100 euro suurune kahjuhüvitis

on kostja majanduslikku olukorda (kostjale on antud riigi õigusabi, kuna tal sissetulek

puudub) arvestades piisav, et mõjutada kostjat edaspidi hoiduma kahju tekitavast

käitumisest.

19.5.Kostja ei ole esile toonud temast tulenevaid asjaolusid, mis võiksid vähendada

mittevaralise kahju suurust. Mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks kohus alust ei

näe.

20. Eeltoodut arvestades rahuldab kohus hageja nõude mittevaralise kahju hüvitise

väljamõistmiseks ning määrab hüvitise suuruseks 100 eurot.

Menetluskulud

21. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehti kostja kahjuks. Kõik menetluskulud jäävad seega TsMS § 162 lg 2 alusel kostja

kanda.

22. Hageja oli seaduse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest. Hagejal ei olnud menetluses

lepingulist esindajat. Hageja ei kandnud menetluses kulusid. Hagejal puuduvad seega

hüvitatavad menetluskulud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik