2-24-915/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 21.02.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-915

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X

paigutamiseks

tema

tahte

vastaselt

psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.01.2024 ja 20.01.2024 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann

Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 19.01.2024 ja 20.01.2024 määrused muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15

päeva jooksul alates praeguse määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema

eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse

juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata

abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise

ebaseaduslikkust.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) Psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja)

esitas 18.01.2024 maakohtule esialgse õiguskaitse taotluse X (puudutatud isik) suhtes tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks. Ühtlasi palus avaldaja

pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani. Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus

puudutatud isiku suhtes alates 17.01.2024 kell 12.51 tahtest olenematut ravi vastavalt

psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.

2. Asja materjalidest nähtuvalt vajas puudutatud isik esmakordselt psühhiaatriakliinikus

haiglaravi 2009. aastal, mil ta toodi haiglasse politsei saatel, kuna käitus Toompeal Nevski

katedraali juures inadekvaatselt, palvetas häälekalt, rääkis segast juttu, viskas kiviga ning

avaldas politseile vastupanu. Haiglasse saabumisel oli ta psühhomotoorselt rahutu,

desorienteeritud, kõneles valjuhäälselt jumalast, suudles pidevalt kaasa võetud piiblit ning

süüdistas ümbritsevaid mustas maagias. Enne eelmainitud juhtumit tarvitas puudutatud isik

esimest korda kanepit. Haiglaraviga psühhootiline seisund taandus ja kogetud elamuste suhtes

tekkis rahuldav kriitika. Puudutatud isik soostus ambulatoorse raviga ning ta kirjutati haiglast

välja. Tal diagnoositi täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos (F29).

Järgnevalt viibis puudutatud isik tahtest olenematul ravil 12.06.2010-26.06.2010 ebaadekvaatse

ja rahutu käitumise tõttu. Ta rääkis surmast, mustlastest, ei söönud korralikult, kaotas asju ning

tema mälu häirus. Hospitaliseerimise päeval oli puudutatud isik mitu tundi vannis, võttis piibli,

pani selle rinnale ja avaldas, et elada oli jäänud veel mõni minut. Haiglaraviga psühhootiline

seisund taas möödus, kuid haiguskriitika jäi puudulikuks. Puudutatud isikul diagnoositi äge

polümorfne psühhoos skisofreenia sümptomiteta (F23.0), kuid toetusravi ta võtma ei jäänud.

Kolmandat korda viibis puudutatud isik haiglaravil, kuivõrd talle kutsuti kiirabi ebaadekvaatse

käitumise tõttu (rääkis seosetut juttu ja soovis aknast välja hüpata). Haiglasse võtmisel oli ta

äärmiselt düsfooriline, ei allunud korraldustele ega vastanud küsimustele ning eitas kõike. Äge

seisund möödus paari päevaga, kuid käitumine jäi kohati kummaliseks ja mõttekäik segaseks.

Järgnevalt

käis

puudutatud

isik

psühhiaatriakliinikus

psühhiaatri

ambulatoorsetel

vastuvõttudel. Esialgu ei olnud koostöö temaga hea, kuid pärast poja sündi 2013. aastal sai

puudutatud isik aru ravi vajalikkusest ning käis 2016. aastani regulaarselt psühhiaatri

vastuvõttudel ja võttis ravimeid.

2023. aasta kevadel kaebas puudutatud isik perearstile depressiooni üle lapse pärast,

keskendumisraskuseid ja halvasti magamist. Uuesti psühhiaatri poole pöördus ta 13.06.2023,

mil kaebas stressi üle, mis oli seotud kohtuprotsessiga, milles ema ning tädid taotlesid temalt

lapse äravõtmist. Vastuvõtul oli isik ärev, pinges, rääkis emotsionaalselt enda muredest ja

läbielamistest, kuid psühhoosi ägenemist ei esinenud. 10.01.2024 korralisel vastuvõtul oli ta

äärmiselt ärritunud ja väljendas pahameelt ema pärast, kes pidevalt tema ellu sekkus ja sellega

tema tervist rikkus. Isik oli detsembris tehtud kohtumääruse suhtes rahulolematu ja esitas

määruskaebuse. Vastuvõtul nõudis, et hoopis tema ema psüühilist hinnataks, et too lõpetaks

tema ellu sekkumise. Puudutatud isik lahkus kabinetist pahasena enne uue vastuvõtuaja

broneerimist.

3. 17.01.2024 tõi puudutatud isiku psühhiaatriakliiniku vastuvõttu politsei, sest ta saatis

pidevalt ähvardava sisuga sõnumeid enda lähedastele. Ta oli olnud vägivaldne oma lapse

suhtes, mistõttu võeti temalt hooldusõigus ära. Puudutatud isik süüdistas lähedasi lapse

hooldusõiguse äravõtmises ja esines ka konflikte lastekaitsega. Valvearstiga vesteldes oli ta

ärritunud, kõneles rohkesõnaliselt, kiiresti ja segaselt. Lähedaste suhtes oli paranoiline ega

mõistnud enda rolli juhtunus, kuid tunnistas ähvardava sisuga kirjade saamist. Samuti esitas Q

(puudutatud isiku õe abikaasa) süüteoteatise, mille kohaselt puudutatud isik süüdistas teda ja

tema peret alusetult erinevates ebaseaduslikes tegevustes, nagu narkokaubandus, süütute

tsiviilisikute tapmine, rahapesu ning laste väärkohtlemine. Sellekohase süüdistuse saatis

puudutatud isik 05.01.2024 Lasnamäe Linnaosavalitsuse töötajale. Samuti sai Q telefoni teel

sõnumeid ähvarduste ja süüdistustega tema ning ta pere suunas. Süüteoteatise kohaselt töötas

puudutatud isik striptiisitegijana, müüs enda keha ja tarvitas suurtes kogustes alkoholi.

4. Esialgse õiguskaitse taotluse esitamise ajaks puudutatud isiku seisund oluliselt ei paranenud.

Olekult oli ta pinges ja kergesti ärrituv, tema mõttekäik oli laialivalguv, detailirohke ning ta

kõneles kiiresti ja rohkesõnaliselt, samuti keeldus haiglaravist. Puudutatud isik süüdistas

jätkuvalt enda lähedasi lapse äravõtmises, oli lähedaste suhtes paranoilise hoiakuga ja pidas

ähvarduste saatmist õigustatuks. Puudutatud isik põdes rasket psüühikahäiret ägeda

psühhootilise häire (F23.0) näol. Tema käitumine oli psühhootilisest seisundist juhituna

ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu ohustas ta nii ümbritsevate kui enda turvalisust. Oma

psüühikahäirest tulenevalt ei olnud ta võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega

tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Varasemat ravikogemust hinnates ei olnud tõenäoline

tema paranemine 4-päevase ravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek

haiglavälises keskkonnas, mistõttu taotles avaldaja kohtult luba puudutatud isiku ravi

jätkamiseks nii esmase õiguskaitse korras neljaks päevaks kui selle pikendamist ning luba

tahtevastaselt ravimite manustamiseks.

5. 19.01.2024 ärakuulamisel selgitas raviarst C täiendavalt, et isik haigestus 15 aastat tagasi

ning on psühhoosidega haiglas olnud kolm korda. Puudutatud isik oli lapse hooldusõiguse

kaotamise tõttu väga pahane, paranoiline, ähvardas ja süüdistas oma lähedasi ning soovis last

tagasi saada. Samuti saatis ta kohalikule omavalitsusele kirju, milles süüdistab oma õe abikaasat

narkokaubanduses. Puudutatud isik ei mõistnud ravivajadust ja leidis, et ähvarduskirjad olid

põhjendatud. Tal esines psühhootiline häire parafreense paranoilise loomuga.

6. Puudutatud isik selgitas ärakuulamisel, et ta tundis end kodus hästi, mistõttu ei mõistnud ta

haiglas viibimise vajadust. Tal oli pooleli kohtumenetlus, milles hooldajad pretendeerisid tema

lapse saamisele. Isik kirjutas politseisse avalduse ja sattus pärast seda haiglasse, mistõttu soovis

avaldused tagasi võtta ja nendega mitte tegemist teha. Tal oli olemas nii töökoht kui ka korter,

mida ta ei tahtnud kaotada. Isik ei olnud nõus haiglasse jääma, sest ravi võis kesta väga kaua.

7. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotluse rahuldamist.

Maakohtu 19.01.2024 määrus

8. Maakohus rakendas 19.01.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset

ning lubas kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 17.01.2024 kuni 21.01.2024 kell 12.51. Samuti

andis kohus loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui puudutatud isik vabatahtlikult

ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.

Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.

Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei olnud muul viisil

võimalik, asus maakohus seisukohale, et esines alus kohaldada esmast õiguskaitsevahendit

TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline, kuivõrd

ta põdes rasket psüühikahäiret ägeda psühhootilise häire (F23.0) näol. Tema käitumine oli

psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu ohustas ta nii

ümbritsevate kui ka enda turvalisust. Määruse tegemise ajaks puudutatud isiku seisund ei

paranenud. Olekult oli ta jätkuvalt pinges, kergesti ärrituv, kõneles kiiresti ja rohkesõnaliselt

ning tema mõttekäik oli laialivalguv ja detailirohke. Puudutatud isik süüdistas jätkuvalt lähedasi

lapse äravõtmises, oli nende suhtes paranoilise hoiakuga ja pidas ähvarduste saatmist

õigustatuks, kuna tahtis last tagasi saada. Haiglaravist puudutatud isik keeldus. Eelnevast

tulenevalt ei olnud ta oma psüühikahäirest tulenevalt võimeline enda tervislikku seisundit,

ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Väljaspool haiglat ei olnud tagatud

ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Kohtu hinnangul olid kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused täidetud ja viivitusega võis kaasneda oht nii isikule endale kui ka

ümbritsevatele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajas isik hospitaliseerimist, kuivõrd

vabatahtliku ravi korral võib ta vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja

ebaõnnestumise, mis ei ole isiku huvides.

Maakohtu 20.01.2024 määrus

9. Maakohus pikendas 20.01.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 40

päevani alates tema tahtest olenematu ravile võtmisest, s.o alates 17.01.2024 kell 12.51 kuni

26.02.2024 kell 12.51. Kohus määras, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest

olenematu ravi lõpeb 26.02.2024 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus teeb otsuse

tahtevastase ravi lõpetamiseks. Samuti andis maakohus loa puudutatud isikule tahtevastaselt

ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul

kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Maakohus kordas varasemas määruses esitatud seisukohti ning veendus ülekuulamisel, et

puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada ja

seda juhtida. Tema käitumine oli psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu ja

ebaadekvaatne. Psüühikahäirest tulenevalt ei olnud isik võimeline enda tervislikku seisundit,

ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Haiglaravita jätmisel ohustaks ta nii

iseennast kui ka ümbritsevaid isikuid.

Määruskaebus

10. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus tunnistada maakohtu 19.01.2024 ja

20.01.2024 määrused õigusvastaseks.

Kuivõrd ravi lõpetati 02.02.2024, ei olnud maakohtu määruste tühistamine vajalik.

Kohtumenetluses oli asi, kus sooviti puudutatud isikult laps ära võtta ja seada lapsele eestkoste.

Kuna puudutatud isik sellega ei nõustunud, siis asusid lähedased teda läbi ravile paigutamisega

survestama. Samuti olid sellest mõjutatud lastekaitsetöötajad. Puudutatud isik suhtles pidevalt

arstiga, soovis teha koostööd ja võtta ravimeid. Ravile paigutamisele eelnenud sündmused olid

eelkõige tingitud lapsega seotud vaidlusest. Ravi oleks võinud korraldada ka ambulatoorselt,

kuivõrd puudutatud isik ei olnud endale ega teistele ohtlik. Haiglas oleku tõttu jäid toimumata

kohtumised lastekaitsetöötajaga, mis võis viia lapse suhtes hooldusõiguse kaotamiseni.

Eelnevast tulenevalt ei olnud täidetud PsAS §-s 11 sätestatud eeldused ja maakohtu määrused

olid õigusvastased.

Menetluse edasine käik

11. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks.

12. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määrused muutmata.

13. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei

anna alust maakohtu määruste õigusvastaseks tunnistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta

rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

15. Maakohus kohaldas 19.01.2024 määrusega esialgset õiguskaitset kuni neli päeva ja

pikendas psühhiaatriahaiglasse paigutamist 20.01.2024 määrusega kuni 40 päevani.

Ringkonnakohtu hinnangul selgitas maakohus nõuetekohaselt välja PsAS § 11 lg 1 ja TsMS §

534 lg 5 kohaldamise eeldused. Puudutatud isik ei toonud määruskaebuses välja selliseid

asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks põhjendamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste

põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks

määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

16. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). 18.01.2024

psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt on puudutatud isikul diagnoositud täpsustamata

mitteorgaaniline psühhoos (F29) ja äge polümorfne psühhoos skisofreenia sümptomiteta

(F23.0). Tema käitumine on psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne,

mistõttu ohustab ta nii ümbritsevate kui enda turvalisust. Psüühikahäirest tulenevalt ei ole ta

võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama.

Veendumus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida, tekkis maakohtul ka isiku ärakuulamisel. Valvearsti

avaldatust nähtuvalt ei muutunud seisund ka pärast nelja päevast haiglas viibimist (dtl 47).

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite ja valvearsti seisukohtades. Seega esinesid

käesoleval juhul PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku kinnisesse asutusse

paigutamiseks ning tahtest olenematu ravi kohaldamiseks.

17. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse

hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi

osas seisukoha võtmisel hindama. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata

kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist

iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning

tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige

lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 14; RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p

39.2; RKTKm 2-15-3662, 14.02.2018, p 14). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik

haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-

15-3662, p 14.1; RKTKm 2-16-10435, 20.03.2019, p 18).

18. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti ka puudutatud isiku ohtlikkuse

(PsAS § 11 lg 1 p 2). Psühhiaatrite arvamusest nähtus, et isiku käitumine oli tema

psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu ta ohustas nii

ümbritsevate kui ka enda turvalisust. Puudutatud isik saatis lähedastele telefoni teel ähvardusi,

süüdistas neid erinevates kuritegudes ning oli väidetavalt oma lapse suhtes vägivaldne. Oma

seisundist tulenevalt võis ta kujutada ohtu ka iseenda tervisele. Ringkonnakohus nõustub, et

puudutatud isiku ohtlikkus on maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel

kui tõenäoline. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus.

19. Samuti ei ole puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Riigikohtu

praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et muid abinõusid ei ole

võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13,

p 40). Raviarsti 20.01.2024 arvamusest tulenevalt puudus puudutatud isikul koostöövalmidus

raviks (dtl 47). Ka määruskaebuses väitis isik, et tema tahtest olenematule ravile paigutamine

oli manipulatsioon. Olukorras, kus puudutatud isikul puudus koostöövalmidus raviks ning ta ei

mõistnud ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik osutada psühhiaatrilist abi

muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Maakohus märkis

põhjendamatult, et väljaspool haiglat ei ole kontrollitav ravimite korrektne manustamine ning

vabatahtliku ravi korral võib isik haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja

ebaõnnestumise. Seega on ringkonnakohtu hinnangul tahtest olenematu ravi kohaldamiseks

täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.

20. TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri

või muu pädeva arsti arvates. Psühhiaatrite 18.01.2024 hinnangu kohaselt ei olnud puudutatud

isiku seisundit ja varasemat ravikogemust arvestades tõenäoline tema paranemine 4-päevase

ravi vältel selliselt, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas. Raviarsti

20.01.2024 arvamuse kohaselt ei muutunud puudutatud isiku seisund ka pärast esialgset haiglas

viibimist, tal puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel kujutaks ta ohtu

endale ja ümbritsevatele isikutele. Kuivõrd psühhiaatrite ja raviarsti arvamusest tulenevalt oli

esialgse õiguskaitse pikendamine vajalik, oli maakohtul õigus vastavalt isiku tervislikule

seisundile esialgset õiguskaitset pikendada. Asjaolu, et puudutatud isik psühhiaatrite

hinnanguga ei nõustu, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ja

ohtlikkusele ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

21. Eeltoodust tulenevalt puuduvad ringkonnakohtu hinnangul alused tunnistada maakohtu

määrused õigusvastaseks. Maakohus tuvastas õigesti, et PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5

kohaldamise eeldused olid täidetud. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

22. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause

alusel riigi kanda.

23. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule tulenevalt TsMS §-st 543.

(allkirjastatud digitaalselt)