2-18-14598/61 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-14598

Tsiviilasi

Osaühing Advokaadibüroo Concordia hagi X vastu võla

nõudes

Tsiviilasja hind

17 456,77 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja osaühing Advokaadibüroo Concordia (registrikood

10820483), seaduslik esindaja v.adv Senny Pello

Kostja X (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

v.adv Pirkka-Marja Põldvere

Asja läbivaatamine

12. jaanuari 2024. a kohtuistungil üleminekuga kirjalikku

menetlusse

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Mõista Xlt osaühingu Advokaadibüroo Concordia kasuks välja põhivõlg 13 227,50

eurot, sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 08.10.2015–30.09.2018 eest 3171,07

eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhivõlalt (13 227,50

eurot) alates 01.10.2018 kuni põhivõla 13 227,50 eurot täieliku tasumiseni.

3. Jätta 03.10.2018 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi

täitmist tagava abinõuna.

4. Jätta rahuldamata hageja taotlus hagi tagamise tagatise tagastamiseks.

5. Jätta menetluskulud 62% ulatuses X kanda ja 38% ulatuses osaühingu

Advokaadibüroo Concordia kanda.

6. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrusega pärast käesoleva

kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt

tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

2-18-14598

2 (15)

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK JA HAGEJA NÕUDED

1. Osaühing Advokaadibüroo Concordia (hageja) esitas 30.09.2018 Harju Maakohtule hagi X

(kostja) vastu võla nõudes. Hageja väitel ei ole kostja tasunud 01.10.2015 arveid nr 20150393

(8060 eurot) ja nr 20150394 (13 182,50 eurot). Hagiavalduses palus hageja kostjalt hageja

kasuks välja mõista põhivõla 21 242,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised kokku

5073,37 eurot (1924,98+3148,39) ja edasiulatuva viivise põhivõla 21 242,50 eurot tasumisega

viivitamise eest seadusjärgses määras alates 01.10.2018 kuni põhivõla tasumiseni.

2. Hageja esitas 16.11.2023 hagi täpsustuse, millega hageja vähendas põhinõuet ja

kõrvalnõudeid, kuna arvete nr 20150393 ja nr 20150394 koostamisel oli eksitud tööde

AAAega. Arve nr 20150393 alusel kostjalt nõutav summa on 5 847,50 eurot ning arve nr

20150394 alusel 7430 eurot. Sellest tulenevalt vähendab hageja põhi- ja kõrvalnõudeid ning

palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 13 227,50 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivised perioodi 08.10.2015–30.09.2018 eest kokku 3171,07 eurot (1396,56+1774,51) ja

edasiulatuva viivise põhivõla 13 227,50 eurot tasumisega viivitamise eest seadusjärgses määras

alates 01.10.2018 kuni põhivõla tasumiseni.

3. Kohus selgitas 12.01.2024 kohtuistungil hagejale, et nõude vähendamine ei ole

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 4 p 2 järgi hagi muutmine, s.o selleks ei ole

TsMS § 376 lg 1 järgi vaja kostja ega kohtu nõusolekut, kuid kohus peab sellisel juhul välja

selgitama, kas hageja on hagist osaliselt loobunud (TsMS § 429 mõttes) või hagi osaliselt tagasi

võtnud (TsMS § 424 mõttes) ja vajadusel tegema määruse menetluse osalise lõpetamise või

hagi osalise läbi vaatamata jätmise kohta (vt RKTKo 03.03.2014, nr 3-2-1-197-13, p 35).

Hageja avaldas, et loobub vähendatud osas hagist. Kostja ei vaielnud hagist osalisele

loobumisele vastu.

4. Kohus võttis 24.01.2024 määrusega vastu osalise loobumine hagist ja lõpetas menetluse

põhivõla 8015 eurot, sissenõutavaks muutunud viiviste 1902,30 eurot ja põhivõlalt 8015 eurot

arvestatud edasiulatuva viivise nõudes. Menetlus jätkub põhivõla 13 227,50 eurot,

sissenõutavaks muutunud viiviste 3171,07 eurot ja põhivõlalt 13 227,50 eurot arvestatud

edasiulatuva viivise nõudes. Kohus märkis, et menetluskulude jaotus määratakse lõpplahendis.

HAGEJA SEISUKOHAD

5. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 13 227,50 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivised 3171,07 eurot ja põhivõlalt 13 227,50 eurot arvestatud edasiulatuva viivise

seadusjärgses määras kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

5.1. Hageja nõue kostja vastu tuleneb kostja ja Y (kostja vend) (käsundi andjad) ja hageja

(käsundisaaja) vahel sõlmitud kliendilepingust, mille alusel esindas vandeadvokaat Senny Pello

kostjat ja Yt muuhulgas tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105. Hageja esitas pärast

2-18-14598

3 (15)

hageja ja kostja vahelise kliendilepingu lõppemist kostjale 01.10.2015 arved nr 20150393

(esindamine tsiviilasjas nr 2-13-11105) ja nr 20150394 (esindamine tsiviilasjas nr 2-13-4990).

Kostja ei ole arveid tasunud.

5.2. Kostja ja Y käisid 11.02.2013 hageja büroos aadressiga Lennuki 22, Tallinn

konsultatsioonil seoses sellega, et kostja ja Y vastu oli esitatud hagi tsiviilasjas nr 2-13-4990.

Konsultatsiooni toimumist on kinnitanud nii tunnistaja Y kui ka kostja. Samuti kinnitas kostja,

et tema ja hageja vahel sõlmiti 11.02.2013 suuline kliendileping ning kostja andis hagejale

volituse tema esindamiseks tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105. Seda, et kostja volitas

Yt enda nimel kirjalikku kliendilepingut sõlmima, kinnitavad Y ja kostja vande all antud

ütlused, aga ka dokumentaalsed tõendid, mille kohaselt andsid S. Pellole juhiseid nii kostja kui

ka Y. Hageja tugines õigustatult 11.02.2013 kostja poolt Yle suuliselt antud volitusele ka

kirjaliku kliendilepingu allkirjastamisel, sest kostja ja Y käitumine oli kooskõlas 11.02.2013

konsultatsioonil antud volitusega. Asjas esitatud ja kogutud tõendid kinnitavad, et

kliendilepingu tingimused, sh tunnitasu suurus ja tasumise tingimused, arutati kostjaga

isiklikult läbi 11.02.2013 kohtumisel ning 12.02.2013 kirjalik leping kajastab suuliselt kokku

lepitud tingimusi. Kostja ise möönis vande all ütlusi andes, et 11.02.2013 konsultatsioonil võidi

tasumise tingimustest rääkida ning ühtlasi kinnitas kostja, et ta ei rääkinud hagejaga sellest, et

ta ei pea hagejale esindamise eest tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105 tasu maksma.

Ka aukohtumenetluses kinnitas kostja, et tal ei olnud hagejaga pro bono kokkulepet ning kostjal

oli Yga vestlus sellest, et hagejale tuleb esindamise eest tasu maksta. Kokkuvõttes on tõendatud,

et tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105 osutas hageja kostjale ja Yle õigusabi tasu eest

ning nimetatud asjades esindamise tasu pidid viimased tasuma solidaarselt, sest nendes

menetlustes olid kostja ja Y ühiselt menetlusosalised. Kostja pole tasukokkuleppe osas

mingisuguseid selgitusi ega tõendeid esitanud ega ole vaidlustanud töö tegemist tunnitasu alusel

ja tasumääraga 150 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Hageja osutas kostja ettevõttele

OÜ AAA õigusabi seoses kohtuvaidlusega tsiviilasjas nr 2-13-53045 tunnitasu alusel ning

tunnitasu määraga 150 eurot, millele lisandub käibemaks, ning esitas selles osas kohtule

tsiviilasjas nr 2-13-53045 ka menetluskulude nimekirja ja kostjale ka arve projekti lepingu

lõppemisel.

5.3. Kostja on püüdnud seada tasumise kokkulepet kahtluse alla ka selles osas, et tasu tuli

maksta hiljemalt lepingu lõppemisel. Samas ei ole kostja välja toonud, millised olid hageja ja

kostja vahel kokku lepitud tasu maksmise tingimused, ega tõendanud, et need erinesid

12.02.2013 kirjalikus lepingus sätestatust. Hageja selgitused, tunnistaja ütlused ning ka

tsiviilasjade nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105 menetlusdokumendid kinnitavad, et kostja ja

tunnistaja majanduslik olukord oli kehv. Seda asjaolu avaldasid kostja ja tunnistaja ka

tsiviilasjas nr 2-13-4990 menetluskulude kindlaksmääramisel kohtule. Hageja on tõendanud ka

seda, et OÜ-l AAA tekkis arvete tasumisel võlgnevus 2013. a märtsis. 01.08.2013 e-kirjas

tõstatas hageja küsimuse arvete esitamisega ootamisest, sest eelnevad arved olid võlgnevuses.

Hageja e-kiri kinnitab seda, et hageja oli valmis kostjale vastu tulema arvete esitamisel ja

teenuse eest tasumisel, nagu on ka hageja seaduslik esindaja ja tunnistaja vande all selgitanud

ning tuleneb ka 12.02.2013 sõlmitud kirjalikust kliendilepingust. Kokkuvõttes saab lugeda

tõendatuks, et 11.02.2013 konsultatsioonil leppisid hageja, kostja ja Y kokku, et

õigusabikulusid tasutakse jooksvalt vastavalt võimalusele, kuid hiljemalt lepingu lõppemisel.

Sellest kokkuleppest hageja ka lähtus, esitades arved nii kostjale kui ka OÜ-le AAA pärast

kliendilepingu lõppemist.

5.4. Kostja väide, et kostja õigusabikulud pidi kandma Y, on tõendamata ja ebausutav.

Olukorras, kus W oli tsiviilasjas nr 2-13-4990 esitanud hagi nii kostja kui ka Y vastu, ei olnud

kostjal valikut, kas osaleda selles menetluses või mitte. Seetõttu ei ole loogiline ja usutav, et

kostja osales selles menetluses Y palvel viimase poolel, tehes seda Y kulul. Hageja on esitanud

2-18-14598

4 (15)

tõendid, mis kinnitavad, et kostja oli huvitatud pärandvara jagamisest ning ca 100 000 euro

suuruse hüvitise saamisest. Seda arvestades ei ole eluliselt ustavad ka kostja väited, et pärand

oli väärtusetu ja kostja seda ei soovinud ning võttis pärandi vastu üksnes selleks, et olla Y

poolel, ja viimane pidi seetõttu kandma õigusabikulud tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-13-

11105 ka kostja eest. Asjas esitatud ja kogutud tõenditest nähtub ühtlasi, et kostja ettevõttel

OÜ-l AAA olid juba 2013. a märtsis probleemid ja vaidlused Wga ning kostjal oli vajadus saada

ettevõttele õigusnõustamist, mida hageja ka pakkus. Kostja ei ole seejuures väitnud, et OÜ

AAA pidi saama õigusabi tasuta või selle eest pidi maksma Y. Y andis OÜ-le AAA arvete

tasumiseks laenu.

KOSTJA SEISUKOHAD

6. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

6.1. Praeguses asjas ei ole õige kohaldada tõendamiskoormise jaotusele majandus- ja

kutsetegevusest tuleneva õigussuhte tõendamiskoormise jaotust, s.o nõuda kostjalt, et ta

tõendaks tasukokkuleppe puudumist. Kostja ja S. Pello on suure osa õigusteenuse osutamise

ajast olnud ühe pere liikmed. Peresuhtest tulenevalt saab eeldada tasukokkuleppe puudumist.

On tavapärane, et advokaadid nõustavad ja esindavad oma lähisugulasi pro bono, eriti kui

vaidlus puudutab nende enda (või abikaasa) huvisid. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et

advokaadid nõustavad või esindavad oma lähikondseid läbi advokaadibüroo ehk tegutsevad

formaalselt oma majandus- ja kutsetegevuses, lähisugulase lepingulise esindajana.

Peresidemeid arvestades ei ole sellise õigussuhte peamiseks olemuseks mitte majandus- ja

kutsetöö, vaid peresuhted. Seetõttu ei ole vastavad VÕS-i ja advokatuuriseaduse

tasukokkuleppe eeldust puudutavad sätted asjakohased.

Pole vaidlust, et 11.02.2013 S. Pello ja kostja vahel veel peresuhteid polnud. Seetõttu on

esimesed viis arvet alates 11.02.2013 ka väljastatud ja OÜ AAA kaudu tasutud. Puudub vaidlus,

et hiljemalt alates 2013. a lõpust on kostja vend lähisuhtes S. Pelloga. Hageja nõue põhineb S.

Pello abikaasa ja lapse isa Y õigusi ja huve vähemalt samaväärselt kostjaga. Asjaolu, et kostja

ei olnud hageja jaoks eraldi klient, vaid n-ö lisanimi Y vaidluses, kinnitab ka see, et formaalne

kliendisuhe kostjaga ei takistanud S. Pellol 2015. a mais kostja vastu hagi esitamist ja seejärel

2015. a juulis kohtule väitmast, et kostja hoiab kohtumenetlusest väidetavalt pahatahtlikult

eemale. Kui hageja oleks käsitanud kostjat oma kliendina, poleks hageja saanud huvide

konflikti tõttu samal ajal kostja vastu hagi esitada. Kui tegemist oleks olnud tavapärase

majandus-kutsetegevuse kliendisuhtega, oleks kostjale arved esitatud hiljemalt 2015. a mais.

Kuni 2015. a augustini kostjale arveid ei esitatud, samuti ei saatnud hageja kostjale ülevaateid

tehtud ja arveldamisele kuuluvatest töödest. Hageja esitas kostjale arvete projektid 03.08.2015

ehk vahetult pärast seda, kui kostja oli 31.07.2015 võõrandanud oma pärandiosa poolõele.

Hageja avaldustest nähtub, et S. Pello jaoks on tegemist isikliku vaidlusega, mitte tavapärase

majandus- ja kutsetegevusest võrsunud vaidlusega.

Tõendamiskoormise jaotusel peab arvestama ka sellega, et kostjal ei ole tasukokkuleppe

puudumist kui negatiivset asjaolu võimalik tõendada muude toenditega kui enda poolt vande

all ütluste andmisega. Samas advokaadibüroo peaks kliendiga sõlmitavat tasukokkulepet kui

positiivset asjaolu suutma tõendada ka kirjalikku taasesitamist võimaldavate tõenditega.

6.2. Poolte vahel puudus kokkulepe tasu maksmiseks. 11.02.2013 kohtumisel ei sõlmitud mis

tahes kokkulepet, mille alusel saanuks kostjal tekkida tasu maksmise kohustus. Puuduvad

igasugused tõendid selle kohta, et hageja oleks enne 03.08.2015 avaldanud kostjale, et tal on

hageja ees rahaline kohustus, rääkimata selle suurusest. Samuti puuduvad tõendid selle kohta,

et hageja oleks kostjale tutvustanud kirjaliku kliendilepingu projekti. Hageja pole seda isegi

väitnud. Kostja ei ole ka kunagi volitanud Yt enda nimel kirjalikke lepinguid sõlmima. Puudub

2-18-14598

5 (15)

vaidlus, et kostja pole andnud kirjalikku volitust Yle ennast kliendilepingu sõlmimisel

esindama. Kui kostja oleks 11.02.2013 kohtumisel andnud Yle suulise volituse enda nimel

kliendilepingu allkirjastamiseks, nagu väidab hageja, oleks sellele ka kliendilepingus viidatud.

Lepingus ei ole volitusele viidatud. Kostja kinnitas vande all ütlusi andes, et ei ole Yle andnud

volitust sõlmida kokkulepet advokaadibürooga tema esindamiseks ega sõlmida enda nimel mis

tahes tasukokkuleppeid.

6.3. Hageja esitas Y allkirjastatud kliendilepingu kostjale alles advokatuuri aukohtumenetluse

ajal 2016. aastal. Kostja hinnangul on kõnealune leping vormistatud tagantjärele. Seda

kinnitavad järgmised asjaolud ja tõendid. Kostja palus hagejal 28.08.2015 e-kirjas edastada

talle kirjalik kliendileping, kuid hageja seda ei teinud, vaid vastas 20.09.2015, et

kliendilepingule ei ole kehtestatud kirjalikku vorminõuet. Kui sel ajal oleks leping olemas

olnud, oleks hageja selle kahtlemata kostjale edastanud. Hageja väitel hõlmab kliendileping ka

OÜ AAA esindamist. Samas veebruaris 2013 puudus alus arvata, et esitatakse nõue OÜ AAA

vastu. Kohtuvälise nõude OÜ AAA vastu esitas W alles enam kui kuu aega hiljem. Hageja ei

esitanud vaatamata kohtu nõudele kliendilepingu originaaldokumenti. Kuna hageja esitatud

kliendilepingu koopia puhul ei ole võimalik tuvastada selle allkirjastamise aega, peab kohus

kahtluse kõrvaldamise võimatuse tõttu tegema järelduse, et kirjalikku kliendilepingut ei ole

sõlmitud.

6.4. Hageja väide, et arved esitati pärast kliendilepingu lõppemist, on vastuolus tõenditega.

Tsiviilasjas nr 2-13-4990 lõppes kliendisuhe 04.08.2014, kuid arve selles menetluses tehtud

esindaja toimingute kohta esitati alles enam kui aasta hiljem. Analoogselt ei esitatud arvet ka

mitme kuu möödumisel tsiviilasjas nr 2-13-11105 kohtuvaidluse lõppemisest (viimane teenuse

osutamine 28.05.2015) ega ka väidetavalt sama kliendisuhte raames OÜ-le AAA tsiviilasjas nr

2-13-53045 (viimane teenuse osutamine 11.05.2015). Puudub vaidlus, et hageja ei osutanud

kostjale õigusteenust alates 28.05.2015. Üheltki hageja esitatud arvelt ei nähtu vastupidist.

Ometi esitati arvete projektid alles mitu kuud hiljem. Isegi kui poolte vahel oleks olnud

kokkulepe arvete tasumiseks vaidluse lõppemisel, oleks hageja esitanud arved vastavalt

augustis 2014 ja mais 2015. Tulenevalt perekondlikest suhetest ning peresisestest kokkulepetest

ja arusaamisest seda ei tehtud. Arvete projektid esitati alles pärast seda, kui kostja oli oma

poolõe kasuks pärandist loobunud. Advokatuuriseaduse kohaselt peab iga kohtuvaidluse jaoks

olema eraldi kliendileping. Puudub vaidlus, et hageja rikkus seda nõuet.

6.5. Kohus peab arvestama ka asjaolusid ja tõendeid, mis kaudselt kinnitavad, et 11.02.2013

ei sõlmitud kostja ja hageja vahel tasukokkulepet. Hageja põhjendab advokaadibüroode

praktikas äärmiselt ebatavalist kokkulepet tasu maksmise kohta alles lepingu lõppemisel

sellega, et kostjal ja Yl olid majanduslikud raskused. Samas kinnitas Y, et ta ei saanud küll

XXXs edasi töötada, kuid ta tegeles ka eraettevõtlusega ning tasus arveid regulaarselt.

Seejuures ütles Y tunnistajana, et tasus ka kostja eest arveid. Kuna kostjale ei esitatud arveid

enne 01.10.2013, ei saanud Y neid ka tema eest tasuda. Hageja väljastas 2013. aastal arveid

regulaarselt ja need maksti OÜ AAA kaudu. Viimane tasus arve alles siis, kui Y oli teinud

vastava sissemakse. Hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et OÜ AAA kaudu maksti

perioodil märts kuni mai 2013 viis arvet. Y väide, et ta laenas OÜ-le AAA raha arvete

tasumiseks, on vale ja otseses vastuolus kirjalike tõenditega. Kostja 13.03.2019 seisukoha lisast

1 nähtub selgelt, et OÜ AAA maksis Y eest arveid ja viimane lubas tagasi maksta. See on

kooskolas ka kostja vande all antud ütlustega, mille kohaselt toimus arvete tasumine OÜ AAA

kaudu, kuna Y pangakontod olid arestitud. Hageja 20.12.2018 seisukoha lisadest 35 ja 51

nähtub selgelt, et hageja on 2013. aastal adresseerinud OÜ-le AAA väljastatud 200-euroseid

arveid puudutava e-kirja nii kostjale kui ka Yle, paludes arvete tasumist ja viidates igakuisele

arveldamisele. Kui nende puhul oleks tegemist vaid Yt puudutavate summadega (nagu hageja

12.01.2024 istungil väitis), ei oleks neid kostjale edastatud. Samuti poleks hageja 13.03.2013

e-kirjas viidanud, et tasumise osas kokkulepet veel pole ja 14.03.2013 e-kirjas kirjutanud, et ta

2-18-14598

6 (15)

saadab esimese arve. Hageja väitel hakati Yle teenust osutama juba 2012. aastal ja Y ise avaldas

tunnistajana, et temal olid tasumise tingimused juba enne 11.02.2013 kohtumist teada. Seega

vastavad e-kirjad ei saa loogiliselt puudutada Y eraldi lepinguid, vaid kostjaga seonduvat ühist

kliendisuhet. Kostja kinnitas vande all ütlusi andes, et ta rääkis S. Pelloga kohtuasjadest

pereringis ja tasumisest ei olnud juttu. Tasumisest rääkis ta aastate jooksul vaid ühe korra

vennaga, kui viimane ütles kostjale, et kunagi, kui see asi läbi on, siis peab S. Pellole

tõenäoliselt midagi andma. Hageja väitel on Y ja kostja solidaarvõlgnikud. Hageja on väitnud,

et Y on maksnud pea 7000 eurot ja hageja ei kavatse temalt rohkem nõuda. Aukohtu menetluses

väitis hageja, et Y on maksnud vaid 522 eurot. Hageja nõuab kostjalt oluliselt suuremat summat

kui on nõutud Ylt. Y väitis tunnistajana ütlusi andes, et kliendilepingu allkirjastamise päeval ei

toimunud enam mingeid läbirääkimisi lepingu tingimuste üle. Samas on kostja vande all

kinnitanud, et tasukokkuleppeid 11.02.2013 ei sõlmitud. Asjaolu, et kostja soovis juba 2012.

aastal pärandist loobuda ja nõustus kohtumenetlustes osalema vaid venna palvel, kinnitab

03.12.2012 e-kiri, milles notar kirjutab: „Mõtlesin veel X loobumise peale. Kui ta ikka kindlasti

ei soovi pärandvarast midagi saada […]“.

6.6. S. Pello avaldas vande all antud ütlustes, et kostja pidi olema tasust ja nõude suurusest

teadlik, kuna ta oli väidetavalt näinud esimesel kohtuistungil menetluskulude nimekirja. Hageja

esitatud arvete kohaselt toimus esimene istung 07.05.2013, s.o ajal, mil arved esitati veel AAA

OÜ kaudu. Seega sai sellel istungil olla menetluskuludena teada vaid väike osa kostjalt

summast, ja seda ulatuses, mida kostja ei eita (OÜ AAA kaudu viie esimese arve tasumine).

Seega ei saa väidetav nimekirja nägemine kuidagi tõendada hageja väidet, et hageja oleks tasu

suurust ja ulatust kostjale enne 03.08.2015 avaldanud või sellele isegi viidanud. Kuivõrd

puudub vaidlus, et enne 03.08.2015 hageja kostjale arveid ei esitanud, jääb arusaamatuks,

kuidas sai S. Pello esitada tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105 menetluskulude

nimekirju.

6.7. Hageja nõue on aegunud. Kui kostjale osutati teenuseid 2013. ja 2014. aastal, ei saa olla

mõistlikku vaidlust selles, et hiljemalt sama aasta lõpus võis hageja teenuse eest ka arve esitada.

Seda kinnitavad mh:

-

üldteada asjaoluna advokaadibüroode praktika;

-

hageja poolt arvete esitamise praktika enne S. Pello ja Y vahel lähisuhte tekkimist. S.

Pello 03.05.2013 ja 01.07.2013 e-kirjadest nähtuvalt esitati OÜ-le AAA arveid korra

kuus. Kostja ei nõustu hageja väitega, et kõnealune kirjavahetus puudutab üksnes Y ja

hageja vahelist kliendisuhet, mitte kostjat. Igal juhul näitavad need e-kirjad hageja

praktikat, millest kostja võis mõistlikult juhinduda;

-

hageja esitatud kirjalik kliendileping ei ole kostjale siduv. Puuduvad mis tahes tõendid,

millest lähtuvalt võis kostja mõistlikult eeldada, et arved esitatakse mitu aastat pärast

teenuse osutamist ja seejuures kuid pärast teenuse osutamise lõppemist;

-

Y on tunnistajana kinnitanud, et talle esitati kogu aeg jooksvalt arveid 2012. a lõpust

alates. Sama kliendisuhte raames ja väidetavalt sama kliendilepingu alusel Yle jooksvalt

arvete esitamine kinnitab üheselt, et selle kliendilepingu alusel võis käsundiandjale, sh

kostjale, jooksvalt arveid esitada.

Kuna 2013. a osutatud teenuse eest võis arve esitada 2013. aastal, hakkas väidetav tasunõue

aeguma alates 2014. a algusest ning nõuded aegusid 31.12.2016. 2014. a osutatud teenuse eest

võis arve esitada 2015. aastal, mistõttu hakkas väidetav tasunõue aeguma alates 2014. a algusest

ning nõuded aegusid 31.12.2017. TsÜS kommenteeritud väljaande kohaselt väldib aegumise

algus alates selle aasta lõpust, mil hageja võis arve esitada, aegumistähtaja kunstlikku

edasilükkamist. Praegusel juhul on tegemist just selle olukorraga. Teenuseid osutati alates

2013. a veebruarist, arved väljastati esmakordselt 01.10.2015. Advokatuuri aukohus tegi otsuse

2-18-14598

7 (15)

15.09.2016 ja hagi 21 242 euro väljamõistmiseks esitati alles 30.09.2018 ehk viis aastat pärast

teenuse osutamist ja kolm aastat pärast arvete esitamist. Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi e-

kirja või sõnumit vms, mille alusel oleks kostja saanud enne 03.08.2015 arvata, et hageja esitab

talle mingi arve. Kuna hageja kostjale aastaid arveid ei esitanud ja seejärel viivitas veel mitu

aastat hagi esitamisega, võis kostja õiguspäraselt eeldada, et tema vastu nõudeid ei esitata.

6.8. Kuivõrd hageja nõue on alusetu, tuleb jätta rahuldamata ka viivisenõue. Kostja loobus

kaheksa aastat pärast arvete esitamist suurest osast oma nõudest, kinnitades seeläbi, et kostja

vastuväited ka nõude suurusele on olnud põhjendatud. Seetõttu oleks mis tahes viivise kostjalt

väljamõistmine vastuolus hea usu põhimõttega.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Hageja nõuab kostjalt tsiviilasjades nr 2-13-11105 ja nr 2-13-4990 esindamisega seotud

arvete tasumist. Pooled ei vaidle selle üle, et Advokaadibüroo Concordia vandeadvokaadil S.

Pellol oli kostja volitus tema esindamiseks nimetatud tsiviilasjades. Poolte vahel vaidlus selle

üle, millistel tingimustel S. Pello kostjat esindas, sh kas kostja pidi selle eest tasu maksma ning

kui leping oli tasuline, siis millistel tingimustel toimus teenuse eest arvete esitamine ja nende

tasumine.

8. Hageja on kohtule esitanud 12.02.2013 kuupäeva kandva kliendilepingu (I kd, tl 5-5

pöördel; dtl 7-8), mille on allkirjastanud käsundiandjana Y, kes lepingus märgitu kohaselt

esindas lepingu sõlmimisel ka kostjat, käsundisaajana hageja juhatuse liige Jaanus Mägi ning

käsundit täitev advokaat S. Pello. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ole kõnealust lepingut

allkirjastanud ega andnud kirjalikku volikirja, millega kostja oleks volitanud Yt enda nimel

kliendilepingut allkirjastama.

9. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 55 lg 1 sätestab, et õigusteenuse osutamiseks sõlmib

advokaadibüroo pidaja isikuga kliendilepingu, milles lepitakse kokku õigusteenust osutava

advokaadi nimi, tema volitus ja ülesanded ning advokaaditasu vorm ja suurus või määr.

Kliendileping peab reeglina olema kirjalik ning AdvS § 55 lg 4 teise lause kohaselt ei või suulist

lepingut sõlmida esindamiseks kohtus või muus ametiasutuses. AdvS § 55 lg 4 eesmärk ei ole

tuua kaasa vorminõuet rikkuva lepingu tühisust, vaid lihtsustada tõendamist. Seega tuleb

advokaadibürool suuliselt sõlmitud kliendilepingu korral tõendada kliendilepingu olulisi

tingimusi.

AdvS § 55 lg 3 kohaselt kohaldatakse kliendilepingule käsundit reguleerivaid sätteid. Seega kui

advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita

kokku saavutatavas tulemuses (sh leping kliendi esindamiseks kohtus), on tegemist

käsunduslepinguga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 järgi on käsundisaajal kohustus osutada

käsundiandjale teenuseid ning käsundiandjal on kohustus maksta käsundisaajale tasu, kui selles

on kokku lepitud. Kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui

käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses, kuid tasus ei ole kokku lepitud,

kuulub VÕS § 627 lg-te 1 ja 2 kohaselt maksmisele vastavalt asjaoludele mõistlik tasu.

Advokaaditasu lepitakse AdvS § 60 lg 1 järgi kokku kliendilepingus.

10. Puudub vaidlus, et 11.02.2013 toimus Advokaadibüroo Concordia ruumides kostja ja Y

ühine konsultatsioon vandeadvokaat S. Pelloga. Selles osas, millest konsultatsioonil räägiti või

kokku lepiti, erinevad kostja väited hageja väidetest ja tunnistaja ütlustest. S. Pello vande all

antud ütluste kohaselt selgitas ta 11.02.2013 kohtumisel kostjale, et büroo advokaadid töötavad

tunnitasu alusel, tehtud toimingute kohta peetakse AAAt ning tunnihind on 150 eurot, millele

lisandub käibemaks. S. Pello väitel oli kostja ja Y palve, et kuna neil on majanduslikult raske,

siis nad proovivad jooksvalt maksta, kuid maksavad hiljemalt siis, kui pärandvara on jagatud

2-18-14598

8 (15)

ehk lepingud ja vaidlused on lõppenud. S. Pello väitel lepiti kokku arvete esitamises selliselt,

et kostja ja Y annavad hagejale teada, kui neil on võimalik arveid maksta ning seejärel esitatakse

neile arve. Samuti lepiti kokku, et hageja esindab kostjat ja Yt kõikides nende isaga seotud

vaidlustes (II kd, tl 50; dtl 413). Kostja vande all antud ütluste kohaselt selgitas S. Pello

konsultatsioonil, et hageja büroo on spetsialiseerunud sellistele vaidlustele, nagu kostja ja Y

pärandivaidlus, tegemist ei ole keerulise vaidlusega, mis kestab tavaliselt ühe aasta; samuti

selgitas S. Pello, mida on kostjal ja Yl õigus saada. Kostja väitel ei räägitud kohtumisel

tunnitasust ega tasumistingimustest. Samas möönis kostja, et S. Pello võis siiski tasust rääkida,

kuid tema sellesse ei süvenenud, kuna tal oli vennaga kokkulepe, et arved tasub Y ja kostja

arveid ei tasu (II kd, tl 51-51 pöördel; dtl 415-416). Tunnistaja Y ütluste kohaselt pöördus ta

hageja büroo poole esmakordselt juba 2012. a lõpus seoses surnud isa vastu CKE Inkasso poolt

esitatud nõudega ning teda hakkas esindama S. Pello. 11.02.2013 konsultatsioonil, kus osalesid

nii kostja kui ka tunnistaja, tutvustas S. Pello tunnistaja väitel arvete tasumise korda ja

tunnihinda (II kd, tl 48; dtl 409).

11. Kuivõrd kostja ei eita S. Pellole volituse andmist enda esindamiseks, oli kostja ja hageja

vahel vähemalt suulises vormis sõlmitud leping. Seega tuleb kohtul välja selgitada, millised

olid hageja ja kostja vahelise lepingu tingimused. Hageja sõlmis kliendilepingu oma majandus-

kutsetegevuses, mistõttu tuleb VÕS § 627 lg 1 alusel eeldada, et leping on tasuline. See eeldus

pöörab tõendamiskoormise ümber, s.o kostja pidi tõendama oma väidet, et ta sai

advokaaditeenust tasuta.

12. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 29 sätestatust. VÕS § 29 lg 5 p 1 kohaselt

tuleb lepingu tõlgendamisel mh arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid

läbirääkimisi. Arvestades, et S. Pello ja Y väitel selgitati 11.02.2013 kohtumisel kostjale

advokaadi töö tasumist tunnitasu alusel ning tehti teatavaks tunnitasu suurus, ning ka kostja

möönis, et kohtumisel võidi rääkida tasust, saab lugeda tuvastatuks, et 11.02.2013 kohtumisel

räägiti läbi advokaadi tasu suurus. Kohtu hinnangul on ka eluliselt usutav, et kliendi ja

advokaadi esmakohtumisel, kus arutatakse kliendi võimalikku esindamist kliendi suhtes

algatatud kohtuasjas ning advokaat avaldab valmisolekut klienti esindada, tutvustatakse

kliendile ka advokaaditeenuse eest tasumise tingimusi, sh tunnitasu suurust. See, kas kostjal oli

Yga kokkulepe, et viimane tasub advokaadibüroo esitatavad arved nende mõlema eest, ei puutu

hageja ja kostja vahelisse õigussuhtesse. Seejuures kinnitab kostja väide, et tema ja Y vahel oli

kokkulepe, et viimane maksab kõik advokaadibüroo arved, et kostja oli teadlik sellest, et

advokaaditeenus on tasuline. Järeldust tasukokkuleppe olemasolu kohta ei mõjuta ka asjaolu,

et millalgi hiljem (poolte väidetest järelduvalt hiljemalt 2013. a lõpus) tekkisid S. Pello ja Y

vahel lähisuhted, mis päädis hiljem abielu ja ühise lapse saamisega. Kostja ei ole väitnud, et ta

leppis hageja või S. Pelloga kokku, et ta ei pea tasu maksma (sh et teenuse eest tasub ainult Y).

13. Hageja ja tunnistaja väitel andis kostja Yle suuliselt volituse ennast kirjaliku kliendilepingu

allkirjastamisel esindada, kuivõrd 11.02.2013 ei viibinud hageja juhatuse liige Jaanus Mägi

büroos ning kostjal ei olnud võimalik kohtumisele järgneval päeval hageja büroosse lepingut

allkirjastama tulla. Kostja eitab volituse andmist. Samuti väidab kostja, et kohtule esitatud

leping ei ole koostatud ja allkirjastatud 12.02.2013, vaid on vormistatud hiljem,

aukohtumenetluse ajal 2016. aastal.

13.1. Kohtu ette ei ole toodud veenvaid asjaolusid või tõendeid, mis annaks alust arvata, et

kohtule esitatud kirjalik kliendileping ei ole koostatud 12.02.2013, vaid mitu aastat hiljem. Ka

juhul, kui kohtule oleks esitatud käsitsi allkirjastatud lepingu originaaldokument (mis hageja

väitel ei ole säilinud), siis ka seda uurides poleks võimalik tuvastada, millal leping tegelikult

koostati ja allkirjastati. Tunnistaja ja S. Pello on vande all kinnitanud, et leping allkirjastati

11.02.2013 konsultatsioonile järgneval päeval, s.o 12.02.2013. 15.09.2016 aukohtumenetluse

2-18-14598

9 (15)

istungil tõi S. Pellot esindav Ott Saame välja, et 12.02.2013 lepingu tagantjärele sõlmimine on

küsitav ka seetõttu, et 2013. a sügisel toimus hageja meeskonna jagunemine ning hageja poolt

12.02.2013. a kliendilepingule alla kirjutanud juhatuse liige Jaanus Mägi ei olnud alates 2013.

a sügisest enam hageja seaduslik esindaja, vaid teise advokaadibüroo juhatuses (hageja

20.12.2018 seisukoha p 68.4; I kd, tl 69 pöördel; dtl 125). Kliendilepingu tagantjärele sõlmimist

ei ole põhjust järeldada ka sellest, et hageja väitel hõlmab kliendileping ka OÜ AAA esindamist,

kuigi kohtuvälise nõude esitas W OÜ AAA vastu alles pärast lepingu sõlmimist. Lepingu p 1

järgi seisnes käsund järgmises: „käsundiandjate nõustamine ja esindamine kõikides S

pärandvara ja pärimismenetlust puudutavates vaidlustes ja vaidlustes W’uga ning ettevõtete,

mille juhatuse liikmeteks on käsundiandjad, nõustamine ja esindamine kõikides vaidlustes

W’uga ja OÜ’ga XXX“. Sellisest käsundi sisustamisest võib järeldada, et pooled pidasid

lepingu sõlmimisel võimalikuks täiendavate vaidluste tekkimist. Kohus möönab, et kui hageja

arvates oli poolte vahel sõlmitud kirjalik kliendileping, oleks hageja võinud selle kostja

28.08.2015 nõudele (I kd, tl 41-41 pöördel; dtl 69-70) vastates edastada, selle asemel, et viidata,

et (Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud kliendilepingute sõlmimise) juhend ei sätesta

lepingule kirjalikku vorminõuet (I kd, tl 42-42 pöördel).

13.2. Õige ei ole kostja väide, et 12.02.2013 kliendilepingus puudub viide sellele, et Y on

allkirjastanud lepingu ka kostja nimel. Lepingus on märgitud käsundiandjatena Y ja X ning

nende isikukoodide, aadressi ja kontaktandmete järel „Esindaja lepingu sõlmimisel: Y“.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 117 lg 1 kohaselt on esindusõigus õiguste kogum,

mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Praegusel juhul sai Y esindusõigus olla

vaid tehinguline, s.o tuleneda volitusest (TsÜS § 117 lg 2).

13.3. Kohtupraktikast tulenevalt saab esindatav volituse anda nii otsese kui ka kaudse

tahteavaldusega ehk konkludentselt (TsÜS § 118 lg 1, § 68 lg-d 2 ja 3) (RKTKo 16.02.2022, nr

2-18-8699, p 18). Kohtu hinnangul saab praegusel juhul lugeda volituse Yle antuks vähemalt

konkludentselt. Volituse andmisele viitab kostja väide, et tal oli Yga omavaheline kokkulepe,

et viimane tasub advokaaditeenuse eest. Kui hageja ja kostja vahel puudunuks tasuline

kliendileping, poleks loogiliselt olnud vajadust kostjal oma vennaga kokku leppida, kes nende

omavahelises suhtes kulud kannab. Kostja välistas vande all ütlusi andes vennale volituse

andmise põhjendusega, et viimane oli pidevalt kellelegi võlgu ja tema arved olid arestitud,

mistõttu ei oleks kostja usaldanud venda enda nimel kliendilepingut sõlmima ja rahalisi

kohustusi võtma. See on aga vastuolus kostja väitega, et omavahelise kokkuleppe kohaselt pidi

Y advokaaditeenuste eest tasuma. Kui kostjale teadaolevalt olid Yl rahalised raskused, poleks

kostjal olnud põhjust eeldada, et vend tasub kõik advokaadiarved. Siinkohal ei anna kohus

hinnangut sellele, kas kostja ja Y vahel oli omavaheline kokkulepe advokaaditeenuse eest

tasumise kohta kohta või mitte, kuivõrd see ei ole praeguse vaidluse lahendamisel oluline. Yle

volituse andmist kinnitab kaudselt ka asjaolu, et Y palus hagejal koostada arved kostja ettevõtte

OÜ AAA nimele ning kostja ka tasus arvete eest (I kd, tl 162-163 pöördel; dtl 276-279). Arvete

esitamine kinnitab ühtlasi tasukokkuleppe olemasolu.

Seejuures võis ka hageja lähtuda sellest, et kostja on Yle andnud volituse enda nimel

kliendileping allkirjastada. Olukorras, kus kaks sarnaste huvidega lähisugulast on käinud

advokaadibüroos kliendikohtumisel eesmärgiga leppida kokku nende ühises esindamises,

järgmisel päeval allkirjastab üks neist enda ja sugulase nimel kliendilepingu, mille järel asub

selle advokaadibüroo advokaat mõlemaid nende teadmisel kohtumenetluses esindama, võib

advokaat mõistlikult eeldada, et lepingu allkirjastanud isikul oli teise isiku volitus lepingu

allkirjastamiseks ka viimase nimel.

13.4. Kohus märgib, et ka juhul kui Yl kostja volituse olemasolu eitada, siis eeltoodud

asjaoludel on usutav, et vastavate isikutega on sõlmitud kliendilepingud samadel tingimustel.

2-18-14598

10 (15)

Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaks alust arvata, et tema puhul lepiti kokku

teistsugustes tasumistingimustes, kui on sätestatud 12.02.2013 lepingus. Kostja ei ole

selgitanud, sh ka kohtu poolt 12.01.2014 istungil esitatud küsimusele vastates (II kd, tl 53; dtl

419), millised olid täpsemalt tema ja hageja vahelise (suulise) lepingu tingimused, mille alusel

S. Pello teda esindas. Kokkulepe, et kostja midagi ei maksa, oli kostjal tema enda väidetest

tulenevalt Y, mitte hagejaga. Asjaoludest ei nähtu ka seda, et hageja ja Y sõlmisid lepingu kostja

kasuks (VÕS § 80) või kaasnes nendevahelise lepinguga kohustus arvestada kostja huvidega

(VÕS § 81).

14. Y poolt kohtuistungil esitatud väitest, et ta tasus kostja eest arveid, kui kostja viibis

Ameerikas (I kd, tl 49 pöördel; dtl 412), ei ole võimalik üheselt aru saada, milliseid arveid ja

millal ta kostja eest väidetavalt tasus. Seega ei saa teha järeldust, et tunnistaja pidas silmas just

advokaaditeenuse arveid, mis puudutavad esindamist tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-13-

11105. Samamoodi ei saa tunnistaja väitest, et ta laenas OÜ-le AAA raha erinevate arvete

tasumiseks, järeldada, et tunnistaja pidas silmas just advokaaditeenuse arveid. Tunnistaja väited

on küll kohati ebamäärased (mis võib vähemalt osaliselt olla selgitatav sündmustest möödunud

ajaga), kuid kohtul ei ole alust pidada tunnistaja ütlusi tervikuna ebausaldusväärseks.

15. Kostja väidab, et ta ei olnud oma isa pärandvarast huvitatud ja osales menetlustes vaid

venna palvel, viidates 03.09.2012 (kostja kohtukõne teesides ekslikult märgitud 03.12.2012)

notar Marika Leisi poolt Wle saadetud e-kirjale (I kd, tl 164 pöördel – 165; dtl 281-282), kus

on välja toodud kostja soov pärandist loobuda. Kohus ei pea seda väidet veenvaks. Isegi kui

kostja kaalus enne notari 03.09.2012 kirja koostamist pärandvarast loobumist või selle

võõrandamist kaaspärija(te)le, siis juba 21.09.2012 esitasid kostja ja Y pärandaja abikaasa Wle

pärandvara jagamise ettepaneku, mille kohaselt oleks W saanud suurema osa pärandvarast ning

ettepaneku tegijad kumbki 126 600 eurot (I kd, tl 121; dtl 222-226). W esitas 31.01.2013 kostja

ja Y vastu hagi kinnisasjade ja osaühingute osade ühisomanikuks tunnistamiseks ning

pärandvara koosseisu tuvastamiseks (tsiviilasi nr 2-13-4990). 27.02.2013 tegid Y ja kostja Wle

uue pärandvara jagamise ettepaneku (I kd, tl 100-101; dtl 191-195), milles pakkusid välja, et

pärandavara jääb kogu ulatuses Wle, kes vastutasuks maksab hüvitist kummalegi 100 000

eurot. Ettepaneku koostas S. Pello (I kd, tl 99; dtl 180). Samuti kirjutas kostja hagejale

28.03.2018 e-kirjas seoses W esindaja vastusega pärandvara jagamise ettepanekule, et nad

(kostja ja Y) peaksid oma nõuet suurendama, kui Y sellega nõus on (I kd, tl 114-115; dtl 172-

173). Samuti edastas kostja 03.04.2013 vennale ka oma seisukoha (I kd, tl 116-117 pöördel; dtl

217-221) ning nii Yle kui ka S. Pellole 07.04.2013 täiendava seisukoha (I kd, tl 119-119

pöördel; dtl 215-216). Näiteks küsis kostja ka S. Pello arvamust Wle saadetava kirja kohta,

millele advokaat lisas oma täiendused (I kd, tl 124-124 pöördel; dtl 199-200). Seega oli kostjal

endal märkimisväärne varaline huvi pärandvara jagamise kokkuleppe sõlmimiseks või

vähemalt kohtuvaidlustes temale soodsa tulemuse saavutamiseks ning ta osales aktiivselt

kohtumenetluses ja S. Pellole juhiste andmisel. Võimaliku huvide konflikti tekkimine seoses

sellega, et S. Pello esitas Y esindajana mh kostja vastu hagi tsiviilasjas nr 2-15-7825, ei anna

alust järelduseks, justkui ei oleks hageja käsitanud kostjat käsundiandjana.

16. 12.02.2013 kliendilepingu p 13 esimese lause kohaselt pidi hageja esitama arveid vastavalt

käsundi täitmiseks tehtud sooritustele jooksvalt, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

Viidatud punkti viimase lause kohaselt leppisid pooled kokku, et tulenevalt käsundiandjate

piiratud majanduslikest võimalustest esitatakse arve käsundiandjate soovil, kuid mitte hiljem

kui kliendilepingu lõppemisel. Sellist kokkulepet ei saa asjaolusid arvestades pidada

ebamõistlikuks, arvestades, et vaidlus, mille esindamiseks kostja ja Y advokaati vajasid,

puudutas märkimisväärse väärtusega pärandvara, s.o kliendilepingu sõlmimisel võisid lepingu

pooled eeldada, et vaidluse kostja ja Y jaoks soodsal viisil lahenemise tulemusel on neil

vähemalt käsundi lõppemise ajaks piisavalt vahendeid advokaaditeenuse eest tasumiseks. Seda,

2-18-14598

11 (15)

et nii kostjal kui ka Yl olid rahalised raskused, kinnitab muuhulgas Harju Maakohtu 31.07.2014

määrus tsiviilasjas nr 2-13-4990 (I kd, tl 137-139, dtl 246-250), millega rahuldati Y ja kostja

(nimetatud menetluses kostjad) taotlus määrata kindlaks menetluskulude tasumise kord

selliselt, et neilt välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda 55 euro suuruste igakuiste

osamaksetena kuue kuu jooksul (resolutsiooni p 5). Viidatud määruse p-s 15 on Y ja kostja

taotlusest välja toodud, et kostja I (Y) saab igakuiselt miinimumtasu ja kostja II (X) on töötu

ning neil puuduvad vahendid ja võimalused menetluskulude hüvitamiseks. Y poolt 12.01.2024

istungil antud ütlused on eelnevaga kooskõlas: tunnistaja kinnitas, et tal oli majanduslikult raske

aeg, kohtutäitur oli arestinud tema kontod ning tal polnud raha (II kd, tl 49; dtl 411).

17. S. Pello märkis 03.08.2015 kell 12.50 edastatud e-kirjas kostjale (I kd, tl 149; dtl 234), et

temale arusaadavalt on kostjal tekkinud usalduse kaotus Advokaadibüroo Concordia vastu ning

ta ei soovi enam kliendilepingu jätkumist. E-kirja saatmise ajal oli pooleli kohtuvaidlust

tsiviilasjas nr 2-13-53045, milles S. Pello esindas OÜ-d AAA. S. Pello palus kostjal hiljemalt

09.08.2015 teatada, kas ta on nõus kliendilepingu lõpetamisega, lisades, et kui kostja e-kirjale

ei vasta, loetakse seda sooviks kliendileping lõpetada ning leping lõpetatakse 09.08.2015. E-

kirjaga edastati kostjale ka OÜ AAA arved teenuse eest. Lisaks edastas S. Pello 03.08.2015 kell

13.55 kostjale ka teise e-kirja (I kd, tl 37 pöördel; dtl 62), milles märkis, et „kuivõrd tsiviilasjad

nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105 on nüüd lõppenud, siis on Advokaadibüroo Concordia käsund

nimetatud tsiviilasjades Teie esindamiseks lõppenud ning edastame Teile arve projektid

vastavates asjades arvete esitamiseks“. S. Pello märkis, et ootab kostja seisukohta arvete

projektidele hiljemalt 09.08.2015 ning juhul, kui selleks ajaks ei ole kokkulepet arvete esitamise

osas saavutatud, esitatakse arved vastavalt projektidele. Hageja kinnitas 12.01.2024

kohtuistungil, et kliendilepingud kostjaga ja OÜ-ga AAA lõppesid 09.08.2015 (II kd, tl 48).

Kostja ei ole väitnud, et (tema väitel suuline) leping oleks üles öeldud varem. Seega saab hageja

ja kostja vahelise lepingu lugeda lõppenuks 09.08.2015.

18. Tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105 kostja ja Y nimel menetluskulude nimekirju

kohtule ei esitatud. Kohus märgib, et kuigi hageja väitel oli esindajal tsiviilasja nr 2-13-4990

esimesel istungil kaasas selleks ajaks tekkinud menetluskulude nimekiri, siis kohtule seda ei

esitatud. Hageja on 16.11.2023 menetlusdokumendis toonud välja iga toimingu kohta viited

vastava tsiviilasja toimiku lehekülgedele või täiendavalt esitatud tõendile (II kd, tl 7-20; dtl

345-364), mis kinnitab toimingute reaalset tegemist. Kostja ei ole hageja 16.11.2023

menetlusdokumendi järel toimingute kohta konkreetseid vastuväiteid esitanud. Kohus märgib,

et kuna tegemist on hagi esemega, mitte vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmisega, ei

kohaldu siinkohal TsMS § 174 lg-d 1 ja 8, mille kohaselt toimub menetluskulude

kindlaksmääramine hagita menetluse sätete kohaselt ning kohus hindab omal algatusel kulude

vajalikkust ja põhjendatust.

19. AdvS § 60 lg 4 kohaselt tasub klient advokaadibüroo pidajale kokkulepitud viisil ja ajal

arve alusel. AdvS § 63 järgi on advokaat kohustatud kliendile andma advokaaditasu ja

õigusteenuskulude kohta arve, milles on eraldi märgitud tasu ja kulude suurus. Kliendilepingu

p 13 kohaselt esitab käsundisaaja käsundiandjale arve, mis tuleb tasuda seitsme päeva jooksul

käsundiandja poolt kättesaamisest, s.o tasu sissenõutavaks muutumine on seotud arve esitamise

ja käsundisaaja poolt kättesaamisega (VÕS § 821 lg 1 p 1).

19.1. 12.02.2013 kliendilepingu p 13 järgi tuli arved esitada hiljemalt selle lepingu lõppemisel.

Hageja edastas kostjale tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105 esindamisega seotud arvete

projektid 03.08.2015. Arved koostati 01.10.2015 ja edastati samal päeval kostjale e-kirjaga (I

kd, tl 44; dtl 75).

2-18-14598

12 (15)

19.2. Kostja toob välja, et algselt väljastas hageja arveid regulaarselt ning need tasuti OÜ AAA

kaudu, mis kostja arvates kinnitab seda, et hageja pidi esitama arveid jooksvalt, iga kuu või

paari tagant. S. Pello ja Y vahelisest e-kirjavahetusest (I kd, tl 162-163 pöördel; dtl 276-279)

nähtub, et S. Pello edastas 13.03.2013 Yle vahemikus 01.10.2012–13.03.2013 Y esindamisel ja

vahemikus 01.12.2012–13.03.2013 Q esindamisel tehtud toimingute AAAed. S. Pello märkis,

et „Kuivõrd meil jäi kokkulepe, et lepime kokku, kuidas tasuda, siis saadan sulle ülevaate

ajakulust nii sinu, kui vanaema asjades.“ S. Pello lisas, et ootab Ylt tagasisidet selle kohta, mis

puudutab arve koostamist – kas ühes osas või mitmes ning kui mitmes osas, siis millistes

summades ja mis tähtaegadeks. Y vastas, et soovib maksta 200 euro kaupa näiteks igal 10.

kuupäeval. Ühtlasi palus Y teha arved OÜ AAA nimele. Kohtule nähtuvalt, arvestades e-kirja

manuseid (I kd, tl 163 pöördel; dtl 279), ei puuduta see kirjavahetus ja kõnealused arved

tsiviilasjades nr 2-13-11105 ja nr 2-13-4990 tehtud toiminguid. Selle kirjavahetuse põhjal ei

saa teha järeldust, et hageja oleks pidanud arveid väljastama jooksvalt (iga kuu või paari järel)

ja muud võimalused oleksid välistatud.

19.3. S. Pello 01.08.2013 e-kirjast Yle ja kostjale (I kd, tl 153; dtl 253) nähtub, et OÜ AAA

nimele tehtud arvetest olid viimased kaks jäänud tasumata. S. Pello palus arved tasuda ja lisas:

„Kui järgmine kuu ei saa tasuda, siis peaksime vist arvete esitamisega ootama?“. Vaidlust ei

ole, et seejärel arvete esitamine hageja poolt katkes pikemaks ajaks. Kuivõrd 12.02.2013

kliendilepingu p 13 nägi ette võimaluse arvete esitamine lükata edasi kuni kliendilepingu

lõppemiseni, on arvete esitamise katkemine lepinguga kooskõlas ning sellest ei ole alust

järeldada, et hageja loobus kostjalt ja Ylt tasu nõudmisest. Kostja ei ole väitnud, et hageja või

S. Pello oleks talle teatanud, et ta ei pea advokaaditeenuse eest tasu maksma. Kostja kinnitas

vande all, et tal ei olnud vestlusi S. Pelloga maksmise küsimuses (II kd, tl 52-52 pöördel; dtl

417-418). Samuti kinnitas kostja, et tal oli Yga vestlus, kus viimane ütles kostjale, et „kui see

asi läbi on“, siis peavad nad S. Pellole tõenäoliselt midagi andma (II kd, tl 52 pöördel; dtl 418).

19.4. Arve nr 20150393 spetsifikatsiooni (I kd, tl 6-7; dtl 11-13) järgi tegi S. Pello seoses

tsiviilasjaga nr 2-13-11105 viimase toimingu 28.05.2015 ning arve nr 20150394

spetsifikatsiooni (I kd, tl 8-9; dtl 8-10) järgi tehti seoses tsiviilasjaga nr 2-13-4990 viimane

tunnitasu alusel tasustatav toiming 04.08.2014 ja viimane makse Advokaadibüroole Reinmaa

20.02.2015 (kajastatud kulude ja maksude all). Hageja on selgitanud, et ta tasus kostja ja Y eest

tsiviilasjas nr 2-13-4990 Harju Maakohtu 31.07.2014 määrusega W kasuks välja mõistetud

menetluskulusid (II kd, tl 20; dtl 364). Lepingus ei ole arvete esitamist seotud esindaja poolt

konkreetsete toimingute tegemisel käsundisaajate esindamisel, sh konkreetses kohtuasjas

viimase toimingu tegemisega. Samas isegi kui asuda seisukohale, et hageja ja kostja vahel oli

iga kohtumenetluse kohta eraldi kliendisuhe ja lugeda vastava kliendisuhte lõppemise ajaks

vastavas kohtumenetluses tehtud viimast toimingut, siis ei saaks kummagi kohtuasja puhul

lugeda lepingut lõppenuks enne 2015. aastat.

19.5. Kliendilepingus ei ole täpsemalt kokku lepitud, millise aja jooksul arved esitatakse. Seega

tuleb asuda seisukohale, et arved tuli esitada mõistliku aja jooksul kliendilepingu lõpetamisest.

Hageja esitas kostjale arved veidi vähem kui kolm kuud pärast kliendilepingu ülesütlemist, olles

eelnevalt (03.08.2015) kostjale edastanud arvete projektid. Arvestades projektide esitamisel

kostjale arvamuse avaldamise võimaldamist ning seda, et 2015. a augustis ja septembris

vaidlesid hageja ja kostja e-kirja teel tasumiskohustuse üle (I kd, tl 41-43 pöördel ja tl 84-86;

dtl 71-74 ja 150-154), on arved esitatud mõistliku aja jooksul. Arvete projektide esitamise ajaks

ei olnud ka tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105 viimaste toimingute tegemisest

möödunud sedavõrd kaua aega, et kostja võinuks eeldada, et arveid ei esitatagi. Arvete

esitamisega viivitamine ei lõpeta tasunõuet, kuid omab tähtsust aegumise kontekstis.

2-18-14598

13 (15)

20. Hageja nõuab kostjalt arvete tasumist kostjale kui solidaarvõlgnikule langevas osas.

Arvetelt nähtuvalt on tasumisele kuuluvast summast 50% (teisele solidaarvõlgnikule langev

osa) maha arvatud. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse

solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist

täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. See, kui palju on Y hagejale

tasunud, ei mõjuta hageja õigust nõuda kohustuse täitmist kostjalt. VÕS § 66 lg-st 1 tuleneb, et

kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on

teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses.

21. Kostja arvates on hageja nõue aegunud.

Kuna praegusel juhul on tasunõude sissenõutavaks muutumine seotud arve esitamisega,

reguleerib tasunõude aegumist TsÜS § 147 lg 3 (vt analoogselt töölepingu kohta RKTKo

06.05.2015, nr 3-2-1-25-15, p 10). TsÜS § 147 lg 3 sätestab, et kokkulepitud tasu maksmise

nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue

muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta

lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada.

Kuivõrd kliendileping lõppes 09.08.2015, oli hageja õigustatud esitama kostjale arve 2015.

aastal. Ka juhul, kui siduda arve esitamise õigus konkreetses kohtuasjas viimaste toimingute

tegemise ajaga, võis hageja esitada arve nii tsiviilasjas nr 2-13-4990 kui ka tsiviilasjas nr 2-13-

11105 esitada 2015. aasta jooksul. Seega hakkas advokaadi tehtud toimingute eest tasumise

nõue aeguma 01.01.2016 ning lõppes TsÜS § 146 lg 1 alusel 31.12.2018. Hagi esitati kohtule

30.09.2018 ja seega aegumistähtaja jooksul.

22. Kuna hageja põhinõue on põhjendatud ja selles osas kuulub hagi rahuldamisele, tuleb hagi

rahuldada ka viivisenõude osas. Kohtu hinnangul ei ole alust viivisenõuet vähendada või jätta

viivis välja mõistmata. Hageja nõuab kostjalt viivist seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1

teine lause). Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summa on 3171,07 eurot.

Sellele lisandub edasiulatuv viivis alates 01.10.2018. Seega tuleb (arvestades hagist osalist

loobumist) kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 13 227,50 eurot, hagi esitamise ajaks

(30.09.2018) sissenõutavaks muutunud viivis 3171,07 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses põhivõlalt (13 227,50 eurot) alates 01.10.2018 kuni võlgnevuse

13 227,50 eurot täieliku tasumiseni.

Menetluslikud otsustused

23. Kohus rakendas käesolevas tsiviilasjas hageja taotlusel 03.10.2018 määrusega hagi

tagamise abinõu, keelates kostjal käsutada talle kaasomandina kuuluvat 536/1000 mõttelist osa

kinnistust asukohaga xxx, Tallinn (reg. osa nr xxxxxxxx). Kohus jätab TsMS § 445 lg 2 alusel

kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, nagu hageja on

taotlenud.

24. Hageja esitas 29.01.2024 menetlusdokumendis taotluse hagi tagamise tagatise (1400,76

eurot) tagastamiseks.

TsMS § 195 lg-st 1 tuleneb, kui tagatise andmise põhjus on ära langenud, tagastab tagatise

määranud või selle andmist võimaldanud kohus tagatise selle andja avalduse alusel või omal

algatusel. TsMS § 391 lg 1 kohaselt peab hagi tagamist taotlenud pool hüvitama hagi

tagamisega teisele poolele ja kolmandale isikule tekitatud kahju, kui: jõustub kohtulahend,

millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata või läbi vaatamata või kui asjas lõpetatakse menetlus

muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega; ilmneb, et hagi tagamise ajal puudus hagi

tagamise nõue või hagi tagamise alus; enne hagi esitamist tehtud hagi tagamise määrus on

2-18-14598

14 (15)

tühistatud põhjusel, et hagi ei esitatud tähtaegselt. TsMS § 391 lg 2 kohaselt tagastatakse hagi

tagamisega tekkida võiva kahju hüvitamiseks hagi tagamist taotlenud isikult sissenõutud tagatis

hagi tagamist taotlenud poolele, kui teine pool või kolmas isik ei ole esitanud hagi kahju

hüvitamiseks kahe kuu jooksul TsMS § 391 lg-s 1 nimetatud ajast alates.

Kohus leiab, et kuna hetkel ei ole asjas jõustunud kohtulahendit, ei ole kohtul võimalik hinnata,

kas võib esineda kostja jaoks TsMS § 391 lg-s 1 nimetatud aluseid kahjunõude esitamiseks ja

kas hageja poolt tagatise andmise vajadus on ära langenud. Hagejal on võimalik esitada uus

taotlus tagatise tagastamiseks pärast TsMS § 391 lg-s 2 sätestatud tähtaja möödumist.

TsMS § 195 lg 3 alusel võib tagatise tagastamata jätmise määruse peale esitada määruskaebuse

avaldaja. Tagatise tagastamise määruse peale võib määruskaebuse esitada pool, kelle kasuks

tagatis anti.

Menetluskulude jaotus

25. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 168 lg 4

sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud,

välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast

hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti.

26. 24.01.2024 määrusega võttis kohus vastu hagist osalise loobumise. Kohus märkis

nimetatud määruses, et menetluskulude jaotus määratakse lõpplahendis. Hageja on loobunud

hagist ligikaudu 38% ulatuses ja seega rahuldab kohus esialgselt esitatud hagi ligikaudu 62%

ulatuses.

27. Hageja palub hagi osalisest loobumisest hoolimata jätta menetluskulud täielikult kostja

kanda, leides, et menetluskulude suurus ei ole seotud nõude summaga. Samuti viitab hageja

sellele, et ta on kostjale kompromissiettepanekuna pakkunud kohtueelselt (08.02.2016)

17 066,50 euro tasumist ja 20.03.2019 istungil 15 000 euro tasumist. Kostja avaldas, et on nõus

tasuma 2000 eurot. Hageja arvates esineb seega TsMS § 163 lg 2 alusel menetluskulude kostja

kanda jätmiseks.

Kohtu hinnangul ei ole alust jätta menetluskulusid tervikuna kostja kanda, aga ka mitte

tervikuna hageja kanda või poolte endi kanda. TsMS § 163 lg-t 2 saab kohaldada juhul, kui

kohus on hagi osaliselt rahuldanud. Hagist osalise loobumise puhul ei ole tegemist hagi osalise

rahuldamisega. Algse nõude selle osa suhtes, millest hageja menetluse ajal loobus, tuleb

kohaldada TsMS § 168 lg-s 4 sätestatut, st hageja kannab vastavas osas kostja menetluskulud.

Menetlusse jäänud nõuete osas kuulub kohaldamisele TsMS § 162 lg 1. Praegusel juhul ei ole

hageja hagist osaliselt loobunud selle tõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.

Hageja loobus nõudest osaliselt selle tõttu, et arvete spetsifikatsioonide ülevaatamisel ilmnesid

vead, mille tõttu oli teatud toimingute puhul kajastatud ajakulu minutite asemel tundides. See

viga oli hagejale välditav, mistõttu ei oleks loobutud osale vastavas osas menetluskulude kostja

kanda jätmine õiglane.

28. Eelneva põhjal jätab kohus menetluskulud 62% ulatuses kostja kanda ja 38% ulatuses

hageja kanda.

29. Kooskõlas TsMS § 177 lg 1 p-ga 2 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

määrusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist.

2-18-14598

15 (15)

30. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark

kohtunik