1-23-4078/42 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

20. veebruar 2024

Kohtuasja number

1-23-4078

Kohtukoosseis

Eesistuja Mario Truu, liikmed Aarne Sarjas ja Erkki Hirsnik

Kohtuasi ja menetluse liik

Kriminaalasi Märt Kase (Kask) süüdistuses KarS § 141 lg 21 p 1

järgi, üldmenetlus

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 3. novembri 2023. a otsus

Apellant

Märt Kase kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

Märt Kask, isikukood 36403090017, elukoht XXX, pakkija-

laadija BD Design AS-s, kriminaalkorras karistatud, tõkendit

pole kohaldatud

Kaitsja

-

Anu Pärtel (riigi õigusabi korras)

Prokuratuur

-

esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Külli Saks

Kannatanu

-

X.X. , esindaja vandeadvokaadi abi Anne Vissak (riigi

õigusabi korras)

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 3. novembri 2023. a otsus osas, millega:

1.1. Märt Kask tunnistati süüdi KarS § 141 lg 2 p-de 5, 6 ja 7 järgi;

1.2. Märt Kaske karistati KarS § 63 lg 1 alusel.

2. Muuta maakohtu otsuse põhiosa KarS § 141 lg 2 p 5 subjektiivse külje tuvastamist

puudutavas osas käesoleva otsuse punktides 51 ja 52 märgitud põhjendusega.

3. Ülejäänud osas, sealhulgas Märt Kase süüditunnistamises KarS § 141 lg 21 p 1 järgi ja talle

10-aastase vangistuse mõistmises, jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Apellatsioon jätta rahuldamata.

5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo In Jure apellatsioonimenetluses Märt Kasele osutatud riigi

õigusabi eest makstava tasu suuruseks 223 eurot 20 senti (sealhulgas käibemaks 37 eurot 20

senti). Jätta see menetluskulu Märt Kase kanda.

2(14)

Edasikaebamise kord

Käesoleva otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja

või kannatanu advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka

isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Märt Kask anti kohtu alla süüdistatuna nii karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 5, 6 ja 7 kui

ka § 141 lg 21 p 1 järgi. Prokuratuur muutis enne kohtuliku uurimise lõppemist maakohtus

kvalifikatsiooni, leides, et menetletav tegu tuleb kvalifitseerida ainult KarS § 141 lg 21 p 1 järgi.

2. Süüdistus seisneb järgnevas. Süüdistatav kutsus kannatanu 15. juuni 2022. a õhtul endaga

jalutama ning 16. juunil 2022 veidi pärast südaööd said nad kokku. Jalutuskäigu ajal pakkus

süüdistatav tal kaasas olnud joogipudelist kannatanule täpselt tuvastamata narkootilist või

psühhotroopset ainet sisaldavat vedelikku, mille süüdistatav oli sinna lisanud kannatanu

uimastamise eesmärgil. Kannatanu arvas, et see on vesi, ning jõi seda. Üsna pea jõudsid

süüdistatav ja kannatanu viimase elukohta, sellest hetkest alates ei mäleta kannatanu enam midagi.

Süüdistatav kasutas kannatanu elukohas ära kannatanu uimastamisest tingitud vastupanu- ja

arusaamisvõimetust ning astus 16. juunil 2022 ajavahemikul kella ühest kuni poole seitsmeni

kannatanuga suguühtesse. Kannatanu ärkas kell pool seitse alasti süüdistatava kõrval ja tundis

alakõhus valu, mäletamata, mis oli vahepeal juhtunud. Süüdistatava tegu viis kannatanu hiljem

korduvate enesetapukatseteni. Süüdistatav on süüdi tunnistatud ja teda karistati Pärnu Maakohtu

18. septembri 2014. a otsusega KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 145 lg 2 järgi.

Maakohtu otsus

(a) Resolutiivosa

3. Tartu Maakohtu 3. novembri 2023. a otsusega tunnistati M. Kask süüdi KarS § 141 lg 2 p-de 5, 6

ja 7 ning § 141 lg 21 p 1 järgi ja teda karistati KarS § 63 lg 1 alusel 10-aastase vangistusega.

(b) Põhiosa

4. Süüdistatava süü on tõendatud. Tema ütlused on osaliselt ebausaldusväärsed, kuna ta on neid

oluliselt muutnud ja need on vastuolus teiste tõenditega. Kannatanu ja tunnistajad andsid seevastu

ühetaolisi ja omavahel ning teiste tõenditega riimuvaid ütlusi.

5. Süüdistatava ja kannatanu ütlused haakuvad selles, et nad olid sõbrad. Nende öeldu kõlab kokku

selleski, et enne menetletavat juhtumit polnud nad suguühtes olnud. Kannatanu pidas end

süüdistatava sõbraks, kuni sai paar päeva enne juhtunut teada, et süüdistataval on kriminaalne

taust, ning hakkas seejärel vältima temaga kahekesi jäämist, sest ta kartis süüdistatavat.

Süüdistatav rääkis väidetavalt kannatanule, et ta on vägistanud enda kasulapse ja peksnud kedagi,

kuid tegi minevikuga lõpparve. Süüdistatav kinnitas kohtus neid sõnu, öeldes ka seda, et kui ta

kannatanule oli esimest korda kõnelenud enda minevikust, siis sellega nende jalutuskäik lõppes,

kuna kannatanu läks minema. Süüdistatava sõnul kohtusid nad hiljem veel, rääkimaks tema

minevikust ja sellest, kas jätkata suhtlemist. See kohtumine lõppes nii, et kannatanu pidi teada

andma, kas nad suhtlevad edasi või mitte, kuid ei teinud seda.

3(14)

6. Kannatanu sõbranna tunnistaja A.A. sõnul rääkis kannatanu talle uuest sõbrast, kellega kannatanu

suhtles telefonitsi, käis jalutamas ning hoidis jalutades käest kinni. A.A. elukaaslane tunnistaja

B.B. kinnitas seda, öeldes lisaks, et kannatanu kõneles ka temale süüdistatavast ja andis mõista,

et „vaatab, mis saab“, kuid suhet siiski eitas. Kui kannatanu sai teada, et süüdistatav on varem

kuritegusid toime pannud, siis soovis ta tunnistajate väitel süüdistatavaga suhtlemist lõpetada ja

kohtuski temaga selleks 16. juunil 2022. A.A. soovitas kannatanul jätta süüdistatavaga

kohtumata.

7. Süüdistatava ütlused on olulisel määral vastuolus teiste tõenditega. Esiteks peitub vastuolu selles,

millal, kuidas ja kelle algatusel sai alguse süüdistatava ja kannatanu tutvus. Sealjuures on

süüdistatava ütlused kõnealuses osas muutunud, kuna esmalt väitis ta kohtus, et nägi kannatanut

ühes teises poes töötajana mitu korda, ent hiljem sõnas, et ainult ühe korra, püüdes vähendada

enda osa kannatanuga tutvuse sobitamisel. Kannatanu räägitu järgi oli süüdistatav juba siis, kui

kannatanu töötas veel teises poes, pealetükkiv ning sellepärast lahkus kannatanu sealt töölt.

Teiseks eitas süüdistatav seda, et saatis kannatanule 15. juuni 2022. õhtul ja südaöö paiku

sõnumeid, samas kui kannatanu ja tunnistajate ütlustega ning sideettevõtjalt saadud andmete

protokolliga on tõendatud vastupidine. Ka sellega üritas süüdistatav enda osa kannatanuga

suhtlemisel pisendada. Kolmandaks väitis süüdistatav, et kohtus kannatanuga ööl vastu 16. juunit

2022 ühe korra, kuid kannatanu ja tunnistajate ütlustega on kindlaks tehtud, et süüdistav ja

kannatanu kohtusid kaks korda: kõigepealt 15. juuni 2022. a õhtul ja seejärel pisut pärast südaööd

16. juunil 2022. Neljandaks eitas süüdistatav joogipudeli kaasavõtmist jalutuskäigule. Kannatanu

aga sõnas, et tal tekkis jalutamise ajal janu, mispeale pakkus süüdistatav talle põuest võetud

pudelist juua. Viiendaks toimus süüdistatava ja kannatanu suguühe süüdistatava versiooni

kohaselt kannatanu algatusel ja soovil, ent kannatanu väitel ei mäleta ta pärast süüdistatava

pudelist joomist midagi ning ärkas alles hommikul kodus süüdistatava kõrval alasti.

8. Süüdistatava ütlused on ka ebajärjepidevad ja ta pole selle põhjust veenvalt selgitanud. Ebakõlasid

puudutavas osas avaldati süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused. Esiteks, kohtus

rääkis süüdistatav, kuidas kannatanu ise soovis temaga suguühtesse astuda, aga kohtueelses

menetluses eitas ta täielikult suguühet kannatanuga. Süüdistatava sõnutsi ei avaldanud ta alguses

suguühte toimumise asjaolu, kuna see võinuks tema arvates kompromiteerida kannatanut. Kui ka

kaitsja küsis süüdistatava käest selle kohta, miks ta ei rääkinud suguühtest, siis ei osanud

süüdistatav aga vastata. Teiseks sõnas süüdistatav kohtus, kuidas ta tarvitas kannatanuga alkoholi

16. juuni 2022. a öösel, kuigi kohtueelses menetluses ütles ta, et temal ega kannatanul alkoholi

ega mõnda teist jooki polnud ja nad ei tarbinud midagi. Vaatamata korduvatele küsimustele selle

vastuolu kohta, ei osanud süüdistatav seda selgitada. Kolmandaks ei selgitanud süüdistatav

veenvalt sedagi, miks ta avaldas kohtus, et kannatanu pani koju jõudes selga pidžaama, ent

kohtueelses menetluses öeldu kohaselt võtsid nad mõlemad kannatanuga riided seljast ja läksid

voodisse aluspesu väel. Süüdistatava väitel pidaski ta aluspesu all silmas pidžaamat, mõni hetk

hiljem kõneles ta aga sellest, et kannatanu tõmbas hoopis aluspesu peale pidžaama.

9. Kannatanu ütlused on läbinisti usaldusväärsed. Süüdistatav hakkas talle peale käima juba teises

poes töötades, et kannatanu temaga suhtleks. Süüdistatavat ei kõigutanud isegi see, kui kannatanu

teatas talle, et tal on elukaaslane. Kannatanu vahetas süüdistatava tähelepanu vältimiseks

töökohta, aga sealgi süüdistatav märkas teda ja jätkas sama moodi. Lõpuks otsustas kannatanu

siiski süüdistatavale enda telefoninumbri anda, sest pidas võimalikuks sõprust ja üheskoos

jalutamist. Kannatanu kõneles sellestki, kuidas ta vahetas süüdistatavaga 15. juuni õhtul ja

16. juunil 2022 pärast südaööd korduvalt sõnumeid, mida kinnitavad teised tõendid. Süüdistatava

saadetud esimese sõnumi peale 15. juunil 2022 ei soovinud kannatanu temaga kokku saada, sest

kartis teda kriminaalse tausta pärast. Viimaks soostus kannatanu ikkagi kokku saama, et

4(14)

suhtlemine lõpetada. Seda kinnitavad ka A.A. ja B.B. . Kannatanu väitel sõnas ta 15. juunil 2022

süüdistatavale, et ei soovi temaga enam suhelda, ning läks 16. juunil 2022 süüdistatavaga

jalutama, tegemaks viimasele lõplikult selgeks, et ta ei jätka enam endist viisi suhtlemist, ja

palumaks end rahule jätta. Kannatanu sõnutsi kohtus ta süüdistatavaga kõigepealt 15. juunil 2022

ja seejärel pärast süüdistatava korduvaid sõnumeid ka 16. juunil 2022. Mõlemal kohtumisel oli

kaasas A.A. , kes jälgis jalutuskäiku vastavalt tema ja kannatanu kokku lepitule eemalt, et

süüdistatav ei näeks A.A. . Tunnistaja oli kaasas seetõttu, et kannatanu kartis süüdistatavat ja

vajadusel oleks talle võimalik appi tulla. Süüdistatav märkas ühel hetkel tunnistajat ja oli sellest

löödud. A.A. ütlused süüdistatava ja kannatanu jalutuskäigu jälgimise kohta on kooskõlas

kannatanu öelduga. Tunnistaja sõnul saatis süüdistatav kannatanu koju. A.A. kuulis hommikul

kannatanult, kuidas süüdistatav oli talle andnud jalutuskäigu ajal pudelist juua ja pärast seda ei

mäleta kannatanu enam, mis edasi sai, kuni ta ärkas enda kodus alasti süüdistatava kõrval. Selles

osas on tunnistaja ütlused lubatav tõend kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 66 lg 21 lg 2

alusel. B.B. kinnitab, et kannatanu palus A.A. l jälgida jalutuskäiku, kuid vahepeal oli A.A.

kaotanud nad silmist. Hiljem nägi A.A. neid enda sõnutsi siiski kannatanu kodu lähedal, kuid

majja sisenemist ei näinud, samas nägi kannatanu korteris lambituld, arvates, et kannatanu läks

üksi koju, misjärel üritas ta üksi ja hiljem ka B.B. iga koos kannatanut kätte saada telefonitsi, ent

see oli välja lülitatud. B.B. kinnitab muu hulgas seda, et hommikul tuli hirmunud ja nutune

kannatanu nende juurde ning rääkis süüdistatava antud pudelist, millest kannatanu jõi ja mis

tundus olevat vesi, mäluaugust ning kartusest, et süüdistatav kuritarvitas teda seksuaalselt. B.B. i

ütlused on samuti KrMS § 66 lg 21 lg 2 järgi lubatav tõend.

10. On tõendatud, et kannatanu soovis süüdistatavaga suhtlemist lõpetada, kuna sai teada viimase

kuritegeliku mineviku kohta, kuid süüdistatav tahtis suhet edasi arendada. Nii 15. juunil kui ka

16. juunil 2022 toimunud kohtumisel oli süüdistatava ja kannatanu vahel kõneks suhtlemise

lõpetamine. Kuna kannatanu andis juba esimesel kohtumisel süüdistatavale teada edasise suhtluse

katkestamisest, võttis süüdistatav teisele kohtumisele kaasa joogipudeli joovastava ainega, mida

pakkus kannatanule joogiks, alates millest ei mäleta kannatanu kuni hommikuni enam midagi.

11. Tõendatud on seegi, et süüdistatav manustas kannatanule uimasust ja mälulünka tekitavat

narkootilist või psühhotroopset ainet. Ehkki toksikoloogiaekspertiisi akti kohaselt ei tuvastatud

kannatanu uriiniproovist 16. juunil 2022 kell 10.30 narkootilist või psühhotroopset ainet, on

sellise aine tarvitamine kindlaks tehtud kannatanu ja asjatundja ütlustega. Asjatundja Mailis

Tõnissoni sõnul kasutatakse tavaliselt seksuaalsel väärkohtlemisel teadvusekao ja mälulünga

tekitamiseks kas GHB-d, flunitrasepaami või alprasolaami. Nende ainete manustamine võib

põhjustada uimasust ja mälulünki. GHB lahustub vees ja selle maitset on raske eristada ning see

kaob organismist üsna kiiresti ega pruugi seetõttu olla hiljem enam tuvastatav. Nimetatud ainete

peamine toime võib avalduda juba 15 minuti jooksul pärast manustamist.

12. Kannatanu võttis 15. juunil 2022 kaks korda epilepsiaravimit ning jõi õhtul natuke alkoholi (pool

klaasi rummi ja Coca-cola segu), ilma et ta oleks purju jäänud. A.A. sõnutsi ei tarvitanud

kannatanu sellel õhtul ravimeid ja alkoholi koos, vaid erinevatel aegadel (vahe oli paar tundi).

B.B. kinnitab kannatanu alkoholi tarvitamist ja ravimi võtmist paar tundi enne alkoholi joomist.

Süüdistatava väitel oli kannatanu aga silmnähtavalt alkoholijoobes ja jõi alkoholi kodus edasi,

kuid see on kummutatud kannatanu ja tunnistajate ütlustega, samuti toksikoloogiaekspertiisi

aktiga, mille kohaselt ei tuvastatud kannatanult 16. juunil 2022 kell 10.55 võetud vereproovist

alkoholi. Asjatundja väitel ei põhjusta epilepsiaravimid ja alkoholi koosmõju mälulünkasid.

13. Tahtevastasele suguühtele osutavad järgmised asjaolud ja nende aluseks olevad tõendid:

1) kannatanu ei mäleta, mis juhtus, ja ärkas alasti; 2) tema kõrval oli alasti süüdistatav, kellele ta

polnud andnud luba suguühtesse astumiseks; günekoloogiaekspertiisi aktiga on tõendatud, et

5(14)

kannatanu võis olla suguühtes 16. juunil 2022 kella ühe ja poole seitsme vahel; 3) kannatanu

alakõhus olid valud ja tunnistajate juurde jõudes kurtis ta lisaks ka seda, et tal tilgub midagi

spermalaadset altpoolt; DNA-ekspertiisi akti kohaselt tuvastatigi kannatanu suguorganilt

16. juunil 2022 süüdistatava spermat ning seksuaalvägivalla ohvri läbivaatuse protokoll kinnitab

seda, et kannatanu suguorgan oli 16. juunil 2022 valulik; 4) kannatanu telefon oli välja lülitatud,

olgugi et kannatanu ja A.A. väitel ei lülita ta kunagi telefoni ise välja, vaid vaigistab selle, telefoni

pidi välja lülitama süüdistatav; 5) kannatanu ja A.A. pöördusid kohe 16. juuni 2022. a hommikul

politseisse, kus kannatanu rääkis sellest, et süüdistatav vägistas ta. Need asjaolud on tõendatud

muu hulgas kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Nii A.A. kui ka B.B. i ütlused on kõnealuses osas

lubatav tõend KrMS § 66 lg 21 p 2 järgi. Kannatanu oli 16. juuni 2022. a hommikul veel öösel

juhtunu mõju all ega moonutanud tõde.

14. Kiirabikaartidega, psühhiaatriakliiniku vastuskirjadega ning kannatanu ja tunnistajate ütlustega

on tuvastatud, et süüdistatava tegu põhjustas kannatanule suuri üleelamisi ja viis ta korduvate

enesetapukatseteni. Süüdistatav oli teadlik, et kannatanu on ka varem üritanud endalt elu võtta,

sest viimane ise ütles seda talle juba enne, kui süüdistatav kannatanu vägistas.

15. Süüdistatav pani vägistamise toime kavatsetult, kuid viis kannatanu enesetapukatseteni kaudse

tahtlusega.

16. Süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida nii KarS § 141 lg 2 p-de 5, 6 ja 7 kui ka § 141 lg 21 p 1 järgi.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Apellatsioon

17. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, kes taotleb

kohtuotsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist. Kaitsja seisukohad on lühidalt järgmised.

18. Süüdistatava süü ei ole tõendatud. Ta selgitas, miks ta kõigest rääkida ei soovi. Nii kannatanu kui

ka tunnistajate ütlustes on vastuolud. Ainuüksi see, et kannatanu kohtueelses menetluses antud

ütlusi ei avaldatud kohtus ütluste usaldusväärsuse hindamiseks, ei näita tema ütluste

usaldusväärsust. Kannatanu sõnutsi ei mäletanud ta juhtunust midagi, aga süüdistatav on öelnud,

et suguühe toimus suisa kannatanu enda ettepanekul. Ehkki kannatanul oli samal ajal väidetavalt

suhe tunnistaja C.C. ga, tutvus ta Tartus süüdistatavaga, käis temaga jalutamas käest kinni ja nad

külastasid teineteist. Tunnistaja B.B. i arvates olid süüdistatav ja kannatanu pigem suhtes. Tõendid

osutavad sellele, et ka kannatanu enda meelest oli tal süüdistatavaga midagi enamat kui pelgalt

sõprus. Samas ei tahtnud kannatanu lõpetada suhet C.C. ga ja seetõttu väitis ta, et süüdistatav

vägistas teda.

19. Abitusseisund pole tuvastatud. Kannatanu väitel kandis süüdistatav endaga joogipudelit, millest

kannatanu jõi, kuid süüdistatav eitab sellise pudeli olemasolu. Tunnistaja A.A. kuulis sellest

kannatanu käest alles järgmisel päeval. 16. juunil 2022 kella 10 paiku võeti kannatanult

uriiniproov, millest ei tuvastatud narkootilisi ega psühhotroopseid aineid. Kohus tugines

asjatundja M. Tõnissoni öeldule, mis on kõigest tema arvamus. Tegu on sõna-sõna vastu

olukorraga. Kannatanu ütlusi ei kinnita ükski tõend.

20. Samuti ei ole tõendatud, et just süüdistatava tegu viis kannatanu enesetapukatseteni. Kannatanu

on ka enne seda väidetavat tegu proovinud endalt elu võtta. Näiteks kui ta töötas poes ja temast

kirjutati halvasti sotsiaalmeedias. Seetõttu tuleb suhtuda kriitiliselt kannatanu sõnadesse

enesetapukatsete põhjuse kohta.

6(14)

Vastus apellatsioonile

21. Apellatsioonile esitas vastuväited prokuratuuri esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Külli Saks, nõustudes maakohtuga. Prokuröri seisukohad on lühidalt

järgmised.

22. Ehkki kannatanu verest ega uriinist narkootilisi või psühhotroopseid aineid ei leitud, võeti temalt

proovid alles üheksa tundi pärast uimastamist. Asjatundja kinnitusel on olemas selliseid

vägistamisel kasutatavaid aineid, mis polegi enam nii pika aja järel tuvastatavad. Asjatundja

ütlused saavad olla tõend KrMS § 60 lg 1 järgi. Need puudutasid näiteks narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete toimet ja mõju ajalist kestust. Kaitsja leiab ekslikult, et uimastava aine

manustamise ainsaks tõendiks on kannatanu ütlused. Lisaks nendele ütlustele tõendavad seda ka

A.A. räägitu ja seksuaalvägivalla ohvri läbivaatuse protokoll. Kannatanu mälulünk ei saanud

tekkida ühelgi teisel viisil kui uimastades.

23. Kannatanu tahtevastast suguühet tõendavad kannatanu ja tunnistajate ütlused ning pärast öist

kohtumist süüdistatavaga alguse saanud sündmuste käik. Kannatanu läks kohe tunnistajate juurde,

et juhtunust rääkida ja tuge saada. Seda polnuks vaja teha, kui suguühe olnuks vabatahtlik.

Dokumentaalsed tõendid näitavad, et kannatanule tekkisid juhtunust seksuaalvägivalla ohvrile

iseloomulikud üleelamised.

24. Kannatanu varem tehtud enesetapukatsed ei välista, et vägistamine viis teda uute selliste katseteni.

Kaitsja märgitud põhjused, miks kannatanu enesetappu üritada võis, on täiesti oletuslikud. Seda,

et vägistamine oli enesetapukatsete põhjuseks, tõendavad kannatanu ja tunnistajate ütlused, aga

ka dokumentaalsed tõendid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(a) Sissejuhatus

25. Kolleegium leiab apellatsiooni piires, et maakohtu otsus on tõendite hindamist ja faktiliste

asjaolude tuvastamist puudutavas osas seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on tõendeid

analüüsinud piisava põhjalikkusega ja näidanud, millised kohtulikul uurimisel tuvastatud

asjaolud, milliste tõendite põhjal ja miks osutavad sellele, et süüdistatav põhjustas kannatanu

abitusseisundi ning kasutas seda ära temaga tahtevastasesse suguühtesse astumiseks ja viis sellega

kannatanu hiljem enesetapukatseteni. Ühtlasi võrdles maakohus prokuratuuri ja kaitsepoole

versiooni kasuks kõnelevaid tõendeid ning kummutas kaitseväited vabatahtlikust suguühtest

süüdistatava ja kannatanu vahel. Ringkonnakohus ei tuvastanud vaidlustatud otsuses süüküsimuse

lahendamisel selle ümberotsustamist tingivaid vigu ning jagab kriminaalasja materjalidega

tutvununa maakohtu järeldust. Apellandi argumendid seda seisukohta ümber ei lükka ega kergita

esile tõsiseltvõetavaid kahtlusi süüdistatava süüdiolekus.

26. Apellatsiooni piirest väljudes ei nõustu kolleegium aga sellega, millise süütegude kogumi

maakohus moodustas. See tingib kohtuotsuse osalise tühistamise materiaalõiguse vale

kohaldamise tõttu ja ringkonnakohtult uue otsuse tegemise. Samuti muudab kolleegium maakohtu

otsuse põhjendust KarS § 141 lg 2 p 5 subjektiivse külje tuvastamise kohta.

27. Kuna ringkonnakohus peab võimalikuks tugineda maakohtu tõendite analüüsile, on seda

kajastatud võimalikult üksikasjalikult ka praeguses otsuses (vt p-d 4–14 ja maakohtu otsuse

lk 6 jj). Arvestades sedagi, et apellatsioonimenetlus pole maakohtu menetluse kordamine

samaväärses mahus ning ringkonnakohus lahendab kriminaalasja KrMS § 331 lg 2 alusel

7(14)

esmajoones apellandi põhjenduste ja taotluste piires (vt nt RKKK 23.11.2016, 3-1-1-76-16, p 8),

keskendub kolleegium üksnes olulisemale ja apellatsiooniväidetele vastamisele. Kolleegium

möönab aga seda, et vaidlustatud otsus pidanuks olema märksa paremini struktureeritud ja

maakohtu seisukohti saanuks esitada sidusamalt, kuna samast tõendusteabest (tõendatuks loetud

asjaoludest) on kohtuotsuses puhuti räägitud läbisegi mitmes erinevas kohas, samuti on otsuses

ulatuslikult kajastatud sellist tõendite sisu, millel pole tõendamiseseme seisukohalt tähtsust.

Sellised vajakajäämised muudavad maakohtu otsuse lugemise raskemaks.

(b) Abitusseisundi tekitamine ja ärakasutamine

Vaidlusküsimus

28. Apellandi väitel on abitusseisundit puudutavate tõendite hindamisel sõna-sõna vastu olukord ja

sellest tingituna kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüs, kuna kannatanu sõnul oli süüdistataval

kaasas joogipudel, samas kui süüdistatav eitab pudeli olemasolu. Kolleegiumi hinnangul veenavad

tõendid neid kogumis hinnates siiski süüdistusversiooni paikapidavuses, täpsemini selles, et

süüdistatav kandis suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust kaasas pudelit, milles oli

kannatanu teadmata narkootiline või psühhotroopne aine. Süüdistatav andis kannatanule sellest

pudelist juua, misjärel muutus kannatanu mõni hetk hiljem uimaseks ja teda tabas kuni hommikuni

kestnud mälulünk. Abitusseisund võib KarS § 141 lg 1 mõistes olla tingitud kannatanule

narkootilise või psühhotroopse ainega põhjustatud narkojoobest ning väljenduda ühtaegu nii

arusaamis- kui ka vastupanuvõimetuses (vt RKKK 02.06.2023, 1-22-1425/82, p 27 koos viitega).

Kolleegium loeb selle tuvastatuks, põhjendades seda järgmiselt.

Kannatanu ja süüdistatava ütlused

29. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus tugines sisuliselt vaid kannatanu ütlustele, mille tõesus

pole kaitsja arvates teiste tõenditega kontrollitav. Kolleegium osutab sellele vastuseks, et

Riigikohtu järjepidevas praktikas peetakse võimalikuks süüdimõistva otsuse tegemist ka ainult

kannatanu ütluste põhjal, aga siis peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema eriti selgesti

jälgitav ning kohtul tuleb igakülgselt ja erapooletult hinnata kannatanu ütluste põhjal tekkinud

kahtlusi ning need veenvalt kummutada (vt nt RKKK 28.01.2022, 1-20-9406/41, p 13 koos

viitega). Lisaks sellele, et käsilolevas asjas tehtud maakohtu otsus vastab nendele nõuetele, pole

kannatanu ütlused sugugi mitte ainus tõend, mille põhjal abitusseisund kindlaks teha.

30. Vaidlustatud otsuses on üksikasjalikult analüüsitud kannatanu ja süüdistatava ütlusi (vt eeskätt

maakohtu otsuse lk 9 jj). Tutvunud süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütluste ning teiste

kriminaalasjas uuritud tõenditega, nõustub kolleegium maakohtuga, et kannatanu ütlused on

usaldusväärsed. Need on küllaltki täpsed, muutumatud ja usutavad ega jäta muljet juhtunu

võimalikust väljamõtlemisest, rääkimata sellest, et kannatanu ütlused kõlavad kokku teiste

usaldusväärsete tõenditega (nt tunnistajate ütlused, ekspertiisiaktid ja haigla vastuskirjad).

Kannatanu rääkis piisava detailsusega ja ühetaoliselt asjaoludest, kuidas ta pealetükkiva

süüdistatavaga tutvus, milliseks nende omavaheline suhe kujunes, aga sellestki, mil moel muutus

kannatanu suhtumine süüdistatavasse, kui ta sai paar päeva enne 16. juunit 2022 teada sellest, et

süüdistatav on varem toime pannud vägistamise. Samuti kõneles kannatanu usutavalt, mis toimus

15. ja 16. juunil 2022 süüdistatavaga kohtudes, süüdistatava antud pudelist joomisest, sellele

järgnenud mälulüngast ning 16. juuni hommikul alasti süüdistatava kõrval ärkamisest ja edasisest

sündmuste käigust (vt KoTo III kd, tl 16 jj). Kannatanu jäi kõigutamatult enda versiooni juurde ja

tema ütluste tõelevastavuses pole põhjust kahelda.

8(14)

31. Süüdistatava ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks on aga kaalukad põhjused (vt maakohtu

otsuse lk 9 jj). Kolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu kõiki seisukohti süüdistatava ütluste

ebakõladest ja osalisest vastuolust teiste tõenditega, vaid jääb vaidlustatud otsuses kirjapandu

juurde. Tähelepanu pälvib näiteks see, et kohtueelses menetluses eitas süüdistatav isegi suguühet

kannatanuga, samas kui kohtus ta seda tunnistas, oskamata vastuolu usutavalt selgitada

(vt käesoleva otsuse p 8 ja maakohtu otsuse lk 11, KoTo III kd, tl 98 ja 100). Kohtueelses

menetluses väitis süüdistatav ka seda, et ta ei tarbinud kannatanuga 16. juunil 2022 viimase kodus

alkoholi, ent kohtus rääkis süüdistatav hoopis vastupidist ja jällegi suutmata millegagi selgitada

sellist vastuolu (maakohtu otsuse lk 11–12 ja KoTo III kd, tl 99). Maakohus tuvastas süüdistatava

ütlustes teisigi tähelepanuväärseid ebakõlasid (vt käesoleva otsuse p-d 7 ja 8 ning maakohtu otsuse

lk 10 jj), mis kahandab tema öeldu usaldusväärsust.

32. Kannatanu kõneles usutavalt muu hulgas sellest, kuidas tal tekkis süüdistatavaga 16. juunil 2022

kohtudes ühel hetkel joogijanu, kannatanu mainis seda süüdistatavale, mispeale pakkus viimane

talle põuest võetud pudelist juua (KoTo III kd, tl 22–23 ja 32, vt ka maakohtu otsuse lk 14). Õige

pea pärast seda tekkis kannatanul seletamatu mälulünk ning ta ärkas alles hommikul endale

ootamatult süüdistatava kõrval alasti (KoTo III kd, tl 24). Maakohtu otsuses on kummutatud

võimalus, just nagu saanuks mälulünga tekitada mõni teine põhjus kui uimastamine (vt otsuse

lk 16–19, eriti lk 19 algusest). Sellega nõustudes märgib kolleegium siiski ka seda, et

vägistamiskoosseisu (KarS § 141 lg 1) täidetuse seisukohalt pole iseenesest oluline see, kas

süüdistatav tekitas ise kannatanu abitusseisundi ehk siis olukorra, kus kannatanu ei suutnud

vastupanu osutada või loobus sellest või tema võime olukorda hinnata ja takistada enda suhtes

toimepandavat suguühet oli oluliselt pärsitud (vt nt RKKK 18.06.2018, 1-17-7206/27, p 28).

Määrav on abitusseisundi olemasolu ja see, et süüdistatav kasutas seda ära suguühtesse astumiseks

(„ära kasutades tema seisundit…“).

Tunnistajate ütlused

33. Osas, mis puudutab seda, mida kannatanu rääkis 16. juuni 2022. a hommikul tunnistajatele A.A.

le ja B.B. ile muu hulgas mälulünga ning hommikul süüdistatava kõrval alasti ärkamise kohta,

nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et tunnistajate ütlused on KrMS § 66 lg 2¹ p 2 alusel

lubatav tõend. Kannatanu pöördus tunnistajate poole peatselt pärast süüdistatava kõrval ärkamist,

tunnistajad kuulsid temalt, mis väidetavalt juhtunud oli ning tunnistajate kirjeldatud kannatanu

käitumine (sh hirmul olek ja nutmine) osutab sellele, et ta oli veel juhtunu mõju all. Samuti pole

põhjust arvata, nagu moonutanuks kannatanu tõde (vt ka maakohtu otsuse lk 17–18). Kannatanu

rääkis A.A. le kohe ka süüdistatava antud pudelist, millest kannatanu jõi (KoTo III kd, tl 44),

mistõttu on A.A. ütlused selleski osas iseseisev tõend. Ehkki ka B.B. väitis kohtus ristküsitluse

alguse poole seda, et kannatanu rääkis hommikul pudelist (KoTo III kd, tl 60), selgitas tunnistaja

mõni hetk hiljem siiski seda, et sellest asjaolust kuulis ta A.A. käest (KoTo III kd, tl 65). B.B. i

öeldut saab märgitud osas kasutada kannatanu ja A.A. ütluste usaldusväärsuse hindamiseks (vt nt

RKKK 15.02.2019, 1-18-1247/58, p 37 koos viitega).

34. A.A. , aga ka B.B. i ütlustest nähtub, kuidas kannatanu rääkis hommikul süüdistatava antud

pudelist joomisest ja õige pea pärast seda hommikuni kestnud mälulünga tekkimisest (vt KoTo

III kd, tl 44 ja 60). Tunnistajad – nagu kannatanugi – andsid uskumisväärseid ja omavahel ning

teiste tõenditega haakuvaid ütlusi ja nende ütlustest ei torka silma midagi sellist, mis viitaks

võimalikule valetamisele ja sellega süüdistatava alusetule süüstamisele (vt KoTo III kd, tl 36 jj

ning 56 jj, samuti maakohtu otsuse lk 7 ning 14–15).

35. Seega on kannatanu ja A.A. ning osalt ka B.B. i ütlustega usaldusväärselt tõendatud, et

süüdistataval oli kaasas pudel ja ta andis sellest kannatanule juua, pärast mida mõni hetk hiljem

9(14)

tekkis kannatanul mälulünk, mis kestis varahommikuni. Kannatanu ja tunnistajate öeldu

usaldusväärsust kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid, nt haigla vastuskiri ja seksuaalvägivalla

ohvri läbivaatuse protokoll võimaliku mälulünga kohta (KoTo II kd, tl 8–9 ja 10). Eelnevat silmas

pidades räägib kaude süüdistusversiooni kasuks seegi, et süüdistatav eitab sootuks pudeli

olemasolu.

Asjatundja ütlused

36. Apellatsioonis on märgitud, et asjatundja arvamust ei saa lugeda tõendiks. Kolleegiumile jääb

selline väide ebaselgeks. KrMS § 63 lg 1 loetleb ühena tõendiliikidest ka asjatundja ütluse. Kuigi

pelgalt asjatundja ütluste põhjal ei saa tuvastada tõendamiseseme asjaolu, saab eriteadmistega

isiku KrMS §-s 1091 sätestatut järgides asjatundjana üle kuulata muu hulgas asjaolude kohta, mis

aitavad tõendamiseseme asjaolu paremini mõista (KrMS § 1091 lg 3 p 2) (vt RKKK 16.03.2023,

1-21-6698/50, p-d 15–18). Seda ongi praegu tehtud, sest asjatundja selgitas GHB ja teiste

seksuaalseks väärkohtlemiseks kasutatavate enamlevinud narkootiliste või psühhotroopsete ainete

toimet ja mõju ohvrile. Asjatundja kaasamist just selliste ütluste andmiseks on kohtupraktikas

tunnustatud (vt RKKK 16.03.2023, 1-21-6698/50, p 19 koos viitega). Maakohus tugines

asjatundja ütlustele üksnes niivõrd, kuivõrd need aitasid paremini mõista kannatanu võimalikku

narkootilise või psühhotroopse aine manustamist ning sellele järgnenud uimasust ja mälulünka

(vt otsuse lk 22–23). Seega toimis kohus korrektselt asjatundja ütlusi selles osas tõendina

arvestades. Kuna apellatsioonis pole ka sõnagagi põhjendatud, miks asjatundja ütlustele tugineda

ei saa, jätab kolleegium selle kaitseväite edasise tähelepanuta.

37. Asjatundja oli kahtlemata pädev selgitama narkootiliste või psühhotroopsete ainete toimet ja mõju

(vt ka RKKK 02.11.2023, 1-22-1988/70, p 24). Maakohtu istungi protokollis on kirjas, et

asjatundja on pikaajalise kogemusega Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi arst-toksikoloogiaekspert.

Samuti nähtub istungiprotokollist, et maakohus küsis asjatundja erialaste teadmiste kohta ja

veendus, et asjatundja on pädev rääkima eeskätt narkojoobest (KoTo III kd, tl 76). Kumbki pool

ei seadnud kahtluse alla asjatundja eriteadmiste olemasolu ning asjatundja ei ületanud ütlusi andes

enda pädevust. Lisaks pole maakohtu otsuses tuginetud valdavas osas asjatundja ütlustele, vaid

neil oli üksnes selgitav tähendus.

38. On tõsi, et kannatanult võeti 16. juunil 2022 kell 10.30 uriiniproov, millest ei leitud

toksikoloogiaekspertiisi akti järgi narkootilist või psühhotroopset ainet (KoTo II kd, tl 71). See

aga ei välista seda, et kannatanu manustas 16. juuni 2022. a öösel teda uimastavat narkootilist või

psühhotroopset ainet. Asjatundja väitel võis kannatanu juua näiteks vees lahustunud GHB-d, mis

väljub organismist väga kiiresti – kuni nelja tunniga. Isegi väga suures koguses GHB manustamise

korral on seda ainet leitud asjatundja sõnul ainult kuni 8 tundi hiljem. Teist asjatundja osutatud

ainet – alprasolaami – saab tuvastada väidetavalt 4–8 tundi pärast tarvitamist (KoTo III kd, tl 78

ja 80, vt ka maakohtu otsuse lk 22–23).

39. Öelda võib sedagi, et kannatanu tarbitud vedeliku kogusest piisas tema uimastamiseks. Kannatanu

ei osanud küll maakohtus öelda, kui palju ta süüdistatava antud pudelist täpselt jõi, ent sõnas, et

vähem kui pool pudelit (KoTo III kd, tl 22 ja 23). Hiljem ei suutnud kannatanu ristküsitlemisel

meenutada sedagi, kui palju vedelikku pudelis oli ja mitu korda ta pudelist jõi (KoTo III kd, tl 32).

Samas on kannatanu ütlused järjepidevad selles, et kõigest natuke aega pärast joomist tekkis tal

kuni varahommikuni kestnud mälulünk (vt nt KoTo III kd, tl 23 ja 24). Asjatundja ütlustest nähtub,

et näiteks GHB on tugevatoimeline aine, mis võib tekitada unisust ja mälulünga ning mille

manustamisel piisab juba küllaltki väikesest kogusest sellise mõju (sh mälulünga) tekitamiseks

(KoTo III kd, tl 77 ja 80). Võimalik on aga lausa seegi, et GHB-d manustanu tegutseb edasi, kuid

hiljem ei mäleta sellest midagi (KoTo III kd, tl 77). Kusjuures ka aja möödudes ei pruugi meelde

10(14)

tulla, mis juhtus selle aine mõju all olles. Kõikide asjatundja nimetatud ainete (GHB, alprasolaam

ja flunitrasepaam) toime avaldub juba 15-30 minuti jooksul (KoTo III kd, tl 78).

Kokkuvõtlik seisukoht

40. Kolleegium leiab maakohtuga nõustudes, et süüdistataval oli kannatanuga kokku saades suure

tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust kaasas pudel, millest ta andis ühel hetkel

kannatanule juua, see uimastas kannatanu ning võimaldas süüdistataval astuda temaga

suguühtesse. Need asjaolud on tõendatud lubatavate tõendite põhjal, mille usaldusväärsust pole

apellatsioonis kummutatud.

(c) Tahtevastane suguühe

41. Süüdistatava ja kannatanu vahel toimunud suguühe 16. juunil 2022 on tõendatud

(vt käesoleva otsuse p 13 ning maakohtu otsuse lk 11 ja 21) ning sellele ei vaidle vastu ka

kaitsepool. Samas leiab apellant, et kannatanu soovis ise süüdistatavaga suguühtesse astuda.

Kolleegiumi arvates pole midagi sellist tõendatud, otse vastupidi.

42. Esiteks on kaitseväide suguühte vabatahtlikkusest ümber lükatud juba sama tõendusteabega, mille

põhjal saab lugeda tuvastatuks abitusseisundi olemasolu (vt käesoleva otsuse p 24 jj). Kuna

kannatanu oli suguühte toimumise ajal suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust

uimastatud ja tal oli mälulünk, siis ei saanud ilmselgelt suguühe süüdistatavaga toimuda

kannatanu vabal tahtel. Selline tahtekujundus oli kannatanul talle tahtevastaselt põhjustatud

joobeseisundi tõttu täienisti välistatud.

43. Lisaks osutavad suguühte soovimatusele järgmisedki asjaolud. Kannatanu ärkas 16. juuni 2022. a

hommikul väga halva enesetundega, ta oli endale ootamatult süüdistatava kõrval alasti ega

mäletanud juhtunust midagi ning tema mobiiltelefon oli välja lülitatud, mida ta ise ei saanud teha,

sest hoiab telefoni alati sees. Kannatanu võttis kohe ühendust A.A. ga ning läks tema ja B.B. i

juurde, kus rääkis võimalikust vägistamisest, misjärel pöördus kannatanu koos A.A. ga ilma

pikemalt ootamata politseisse (vt nt KoTo III kd, tl 25, samuti maakohtu otsuse lk 16–17). Seda

kinnitab esiteks A.A. , kelle sõnul tuli kannatanu hommikul tema ja B.B. i juurde, väites, et ärkas

alasti ega mäleta ööst midagi ja ta vägistati, lisaks meenus kannatanule süüdistatava pudel, millest

ta jõi. Pärast seda pöördus kannatanu koos A.A. ga kahekesi politseisse (vt KoTo III kd, tl 44–45

ja maakohtu otsuse lk 17). Sama nähtub B.B. i ütlustest, kes kõneles muu hulgas sellest, kuidas

kannatanu tuli hommikul tema ja A.A. juurde, oli nutune ja hirmunud ning rääkis võimalikust

vägistamisest, aga ka süüdistataval kaasas olnud pudelist, mille järel pöördus kannatanu koos A.A.

ga politseisse (vt KoTo III kd, tl 60 ja maakohtu otsuse lk 18). Selles osas, mida kannatanu rääkis

16. juuni 2022. a hommikul mõlemale tunnistajale, leiab ringkonnakohus maakohtuga nõustudes,

et tunnistajate ütlused on KrMS § 66 lg 2¹ p 2 alusel lubatav tõend (vt käesoleva otsuse p 33).

44. Kannatanu kurtis pärast juhtunut tunnistajatele muu hulgas alakõhuvalu (vt nt KoTo III kd, tl 24

ning maakohtu otsuse lk 16 ja 18). Sellest rääkis ta ka haiglas, kus kannatanu käitus silmnähtavalt

häiritult: haigla vastuskirja järgi „kaebas [kannatanu] alakõhuvalu, peavalu, käte värisemist [--]

patsient oli murelik ja endast väljas, pulsisagedus keskmisest kiirem“ (vt maakohtu otsuse lk 20

ja KoTo II kd, tl 8–9). Kannatanu kirjeldatud käitumine osutab teiste tuvastatud asjaoludega

kogumis sellele, et süüdistatava tehtu mõjus kannatanule ilmselgelt halvasti ja kannatanu ei

andnud suguühteks nõusolekut.

45. Samuti on kõnekas kannatanu teole eelnenud käitumine. Juba süüdistatava ja kannatanu tutvumine

toimus süüdistatava pideval peale käimisel ning vaatamata korduvale keeldumisele, soostus

11(14)

kannatanu sellega lõpuks siiski (vt nt KoTo III kd, tl 17 jj). Kannatanu sõnul on süüdistatav talle

varem avaldanud soovi seksida ja üritanud teda suudelda, millega kannatanu nõus ei olnud

(KoTo III kd, tl 17 ja 18). Nii kannatanu kui ka süüdistatav sõnasid maakohtule aga sedagi, et

enne 16. juunit 2022 polnud nad suguühtes kordagi olnud (vt maakohtu otsuse lk 6).

46. Kolleegium möönab, et süüdistatava ja kannatanu suhtluses oli ka küsitavusi, kuna kannatanu ei

seisnud mõnda aega vastu süüdistatavaga päris tihedale suhtlusele ja oli nõus temaga jalutama

käest kinni (vt maakohtu otsuse lk 7–8). Samas pole kolleegiumi hinnangul kahtlustki, et lõpuks

ei pidanud kannatanu enam võimalikuks süüdistatavaga suhtlemist vähemasti samasugusel moel

jätkata. Nii kannatanu enda kui ka tunnistajate ühetaoliste ja omavahel kokku kõlavate ütlustega

saab tõendatuks lugeda, et kõigest paar päeva enne 16. juunit 2022 sai kannatanu teada

süüdistatava varem toime pandud vägistamisest. Samade tõenditega on tuvastatud seegi, et pärast

sellest teada saamist soovis kannatanu tema suhtes pealetükkivalt käituva süüdistatavaga

suhtlemist lõpetada, mida ta väljendas nii tunnistajatele kui ka süüdistatavale endale (vt maakohtu

otsuse lk 8–9 ning KoTo III kd, tl 19–22, 38–39 ja 59). Kannatanu ja tunnistajate sõnul kohtus

kannatanu süüdistatavaga ühe korra 15. juunil ning teist korda 16. juunil 2022, mõlemal korral

kutsus kannatanu kohtumist eemalt jälgima A.A. , sest kannatanu kartis süüdistatavat

(vt maakohtu otsuse lk 9, 15, ja KoTo III kd, tl 20 ja 22, ). Kolleegiumi hinnangul kõnelevad

tõendid sellest, et süüdistatava toimepandust teada saades ei soovinud kannatanu ilmselgelt

temaga enam endisel viisil tegemist teha.

47. Kolleegium ei pea usutavaks, et kannatanu, kes tahtis süüdistatavaga suhtlemist lõpetada ja kartis

teda ning kutsus seepärast temaga kohtumisele lausa tunnistaja kaasa, soovib ühtäkki

süüdistatavaga hoopis suguühtesse astuda. Isegi süüdistatava enda ütluste põhjal on selline

sündmuste kulg ebatõenäoline. Süüdistatava sõnul hirmutas kannatanut see, mida süüdistatav on

varem toime pannud ning 16. juuni 2022. a öösel kohtusid nad selleks, et arutada, kas kannatanu

üldse soovib süüdistatavaga suhtlemist jätkata, mille osas kannatanu kohtumise ajal väidetavalt

selgusele ei jõudnud (vt maakohtu otsuse lk 9–10 ja KoTo III kd, tl 84–86). Sellistel asjaoludel on

väheusutav, et kannatanu muutis ootamatult enda meelt suisa niivõrd, et avaldas soovi seksiks või

vähemalt oli sellega nõus.

48. Eelnevaga on ümber lükatud kaitsepoole versioon, et kannatanu mõtles pärast süüdistatavaga

suguühet vägistamise välja, sest ei soovinud lõpetada suhet enda elukaaslasega. Olemasolev

tõendikogum osutab hoopis millelegi muule ja selle põhjal on apellatsioonis esitatud väited

ainetud.

(d) Kannatanu viimine enesetapukatseteni

49. Apellandi arvates pole tõendatud ka see, et just süüdistatava tegu tingis kannatanu hilisemad

enesetapukatsed, kuna kannatanu on varemgi üritanud endalt elu võtta. Kolleegium sellega ei

nõustu, märkides järgmist.

50. Tõsiasi, et kannatanu on ka varem proovinud enesetappu teha, ei välista, et vägistamise ohvriks

langemine võis ta viia järgmiste selliste katseteni. Pigem on isegi tõenäoline, et niigi

suitsiidikalduvusega kannatanu võib talle raskelt mõjuva juhtumi tagajärjel üritada endalt uuesti

elu võtta. Maakohus nimetas tõendid, mis näitavad, et just süüdistatava toime pandud tegu viis

kannatanu järgmiste enesetapukatseteni (vt otsuse lk 23). Kannatanu väitel mõjutas vägistamine

teda väga palju ja ta üritaski just selletõttu hiljem mitu korda enesetappu, esimest korda nädal aega

pärast juhtunut (vt KoTo III kd, tl 26). Teisedki tõendid kinnitavad ilma kahtlusi jätmata, et

kannatanu enesetapukatsed olid tingitud vägistamisest. Sellest on otsesõnu rääkinud nii A.A.

(KoTo III kd, tl 47) kui ka kannatanu elukaaslane tunnistaja C.C. (KoTo III kd, tl 69), B.B. i

12(14)

öeldust tuleneb, kuidas kannatanu käitumine muutus pärast vägistamist ja ta elas seda raskelt üle

(KoTo III kd, tl 61). Kõnealust asjaolu kinnitavad ka näiteks kiirabikaart (KoTo II kd, tl 65) ja

haigla vastuskirjad (nt KoTo II kd, tl 45). Niisiis on kindlaks tehtud, et kannatanu vägistamine viis

ta enesetapukatseteni, mis täidab KarS § 141 lg 2 p 5 objektiivse tunnuse.

51. Küll aga pole maakohus nõuetekohaselt tuvastanud kõnealuse kvalifitseeriva koosseisutunnuse

subjektiivset külge. Vaidlustatud otsus sisaldab järgmist põhjendust: „Kuna süüdistatav Märt

Kask oli tema kohtus antud ütlustest (III, 81-103, 9) nähtuvalt teadlik sellest, et X.X. ul on

kalduvus suitsiidile (III, 89), kuna X.X. oli talle ise seda enne 16.06.2022 avaldanud (III, 89, 100,

101), siis pidi Märt Kask vähemalt möönma ja pidama võimalikuks, et kannatanu vägistamine

võib kannatanu viia enesetapukatseteni (kaudne tahtlus kannatanu enesetapukatseteni viimisel –

KarS § 16 lg 4)“ (otsuse lk 24). Kolleegium märgib, et selline sõnastus ei näita kaudset tahtlust

(KarS § 16 lg 4), vaid osutab hoopis võimalikule hooletusele (KarS § 18 lg 3). Hooletuse korral

ei näe toimepanija tagajärge ette, ent pidanuks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise

korral ette nägema. Maakohtu kasutatud sõnu „pidi vähemalt möönma ja pidama võimalikuks“

võib mõista selliselt, et süüdistatav oleks pidanud kannatanu enesetapukatseteni viimist ette

nägema, aga samas ka ei pruukinud seda teha, mis kõneleb just hooletusest, mitte kaudsest

tahtlusest (vt ka RKKK 03.03.2022, 1-20-3306/139, p-d 14 ja 15).

52. Sellegipoolest leiab kolleegium, et KarS § 141 lg 2 p 5 subjektiivne külg on täidetud. See säte on

sõnastatud järgmiselt: „[s]ama teo eest, kui sellega on kannatanu viidud enesetapuni või selle

katseni“. Kolleegiumi hinnangul peab seadusandja sellega silmas enamohtlikku tagajärge

KarS § 19 tähenduses: vägistamisega kannatanu viimine enesetapuni või selle katseni

(ehk sisuliselt kannatanule vägistamisega sellise seisundi põhjustamine, mis tingib enesetapu

sooritamise või selle katse). Sama seisukohta on väljendatud ka õiguskirjanduses

(Karistusseadustik. Komm. vlj. Tallinn: Juura 2021, § 141, vnr 7.6.1). Enamohtliku tagajärjega

koosseis (praegusel näitel KarS § 141 lg 2 p 5) hõlmab põhikoosseisu (ehk KarS § 141 lg 1)

tunnuseid ja lisab sellele kvalifitseeriva tunnusena enamohtliku tagajärje (kannatanu viimine

enesetapuni või selle katseni). KarS § 19 järgi piisab enamohtliku tagajärje põhjustamise eest juba

sellest, kui selline tagajärg on põhjustatud ettevaatamatusest (seega vähemalt hooletusest

KarS § 18 lg 3 mõistes). (Vt ka RKKK 04.12.2020, 1-20-4729/25, p-d 9 ja 10.) Kuna kannatanu

rääkis süüdistatavale enda varasematest enesetapukatsetest, ei pruukinud süüdistatav küll teada

ega võimalikuks pidada, et kannatanu üritab vägistamise tagajärjel enesetappu teha, ent ta oleks

pidanud sellist tagajärge siiski ette nägema, võttes arvesse kannatanu kalduvust enesetapule, aga

ka vägistamise tõenäolist traumeerivat mõju kannatanule. Seega saab rääkida (vähemalt)

hooletusest KarS § 18 lg 3 mõistes.

53. Isegi aga kui öelda, et KarS § 141 lg 2 p 5 pole enamohtliku tagajärjega koosseis, oleks mõeldav

käsitada selles sättes märgitud kvalifitseerivat tunnust objektiivse karistatavuseeldusena, mille

suhtes ei peaks tahtlust ega ettevaatamatust üldse tuvastamagi ja mis oleks seega süüdistatavale

omistatav ilma subjektiivse külje kindlaks tegemiseta.

(e) Väljaspool apellatsiooni piire

Teo kvalifitseerimine

54. Kolleegium väljub apellatsiooni piirest, asudes seisukohale, et maakohus kvalifitseeris ekslikult

süüdistatava teo nii KarS § 141 lg 2 p-de 5, 6 ja 7 kui ka § 141 lg 21 p 1 järgi. See toob kaasa

maakohtu otsuse osalise tühistamise KrMS § 338 p 2 alusel materiaalõiguse vale kohaldamise

tõttu.

13(14)

55. KarS § 141 lg 21 p 1 näeb ette karistuse KarS § 141 lg-s 2 kirjeldatud teo toimepanemise eest, kui

selle on toime pannud isik, keda on varem karistatud KarS § 141 lg 2 p 6 järgi. Kolleegium leiab,

et KarS § 141 lg 21 p 1 on kvalifitseeriv koosseis ehk siis erinorm KarS § 141 lg 2 kui üldnormi

suhtes,

mistõttu

moodustavad

need

kaks

kuriteokoosseisu

omavahel

seadusainsuse

spetsiaalsuspõhimõttel. See tähendab, et süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida KarS § § 141 lg 21

p 1 järgi, mis hõlmab kogu KarS § 141 lg 2 p-de 5, 6 ja 7 ebaõiguse. Süüdistatav pani ühe teoga

toime kuriteo, mis vastab nii KarS § 141 lg 2 p-dele 5, 6 ja 7 kui ka § 141 lg 21 p-le 1. Ühe teoga

formaalselt vähemalt kahe (erineva) kuriteokoosseisu realiseerimise korral võib kõne alla tulla

ideaalkogum või seadusainsus. Erinevalt ideaalkogumist kohaldub mitteehtsa kogumi korral vaid

üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse. Seadusainsuse ehk mitte-ehtsa kogumi

ehk näivkogumi ehk seaduskonkurentsi üheks võimaluseks on spetsiaalsus, mispuhul

kohaldatakse üld- ja erinormi vahekorras ainult erinormi (lex specialis derogat legi generali). See

on juhtum, mil üldnorm (nt põhikoosseis) kätkeb kõiki erinormi (erikoosseisu ehk siis

kvalifitseeriva või privilegeeriva koosseisu) tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe tunnuse

(vt nt RKKK 02.06.2011, 3-1-1-28-11, p-d 13.1 ja 13.2 ning 11.02.2008, 3-1-1-92-07, p 6.1).

Seepärast ei moodusta KarS § 141 lg 2 p-d 5, 6 ja 7 ning § 141 lg 21 p 1 ideaalkogumit, sest

KarS § 141 lg 21 p 1 hõlmab KarS § 141 lg 2 p-d 5, 6 ja 7 ning lisab sellele kvalifitseeriva tunnuse.

Karistus

56. Karistuse osa pole apellatsioonis vaidlustatud ja süüdistatava teo kvalifikatsiooni muutmine

maakohtu mõistetud karistust ei mõjuta, kuna süüdistuse maht sellest ei vähene ja karistatava

süülise käitumise ulatus sisuliselt ei muutu. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka selliseid eksimusi

maakohtu kaalutlustes karistuse määra valiku tegemisel, mis oleksid tinginud süüdistatava teole

ja isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise ja mille tõttu peaks talle mõistma teistsuguse

karistuse (vt ka RKKK 21.06.2021, 1-20-1108/94, p 16 koos viidetega).

(f) Kokkuvõte ja menetluskulu

57. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu

Maakohtu 3. novembri 2023. a otsuse osas, millega maakohus tunnistas M. Kase süüdi KarS § 141

lg 2 p-de 5, 6 ja 7 järgi ning karistas teda KarS § 63 lg 1 alusel. Ringkonnakohus muudab

KrMS § 337 lg 1 p 3 kohaselt maakohtu otsuse põhiosa KarS § 141 lg 2 p 5 subjektiivse külje

tuvastamist puudutavas osas käesoleva otsuse punktides 51 ja 52 märgitud põhjendustega.

Ülejäänud osas, sh M. Kase süüditunnistamises KarS § 141 lg 21 p 1 järgi ja talle 10-aastase

vangistuse mõistmises, jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

58. Süüdistatava kaitsja esitas ringkonnakohtule 11. detsembril 2023 taotluse riigi õigusabi tasu

määramiseks kokku 223,20 € ulatuses (sh 20%-line käibemaks 37,2 €). Taotluses on kirjas, et

kaitsjal kulus kaitsealusega nõupidamisele ja maakohtu otsusega tutvumisele 50 minutit ning

apellatsiooni koostamisele 1 tund ja 45 minutit. Kolleegium võtab kaitsjatasu kindlaks määrates

aluseks riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3, 22 lg 7, § 23 lg 1 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a

määruse nr 16 § 1 lg-d 6 ja 10, § 3 ning § 6 lg 3. Kuigi apellatsioonis esitatud väited ei too kaasa

vaidlustatud otsuse muutmist, ei saa kaitseargumente pidada ilmselgelt kohatuteks ja kaitsja

toimingutele kulunud aega liiga pikaks. Seetõttu peab kolleegium kaitsja taotlust põhjendatuks.

59. Samas aga jääb märgitud kulu KrMS § 185 lg 2 esimesest lausest tulenevalt süüdistatava kanda,

sõltumata sellest, et ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-de 3 ja 4 kohase otsuse.

Apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise üle otsustamisel (KrMS § 185 järgi) tuleb arvesse võtta

seda, missuguses osas apellatsioon rahuldatakse ja milline on apellatsiooni põhjendatud

argumentide osakaal ning maht (vt RKKK 25.11.2020, 1-18-5815/389, p 60). Kui maakohtu otsust

14(14)

ei tühistata süüdistatava huvides esitatud apellatsiooni alusel ja selline kaebus osutub täiesti

põhjendamatuks, peab selle apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu hüvitama KrMS § 185 lg 2

esimese lause järgi süüdistatav (vt ka RKKK 16.06.2023, 1-21-1421/182, p 151 koos viitega).

Kuna kaitsja apellatsiooni edu ei saada ja ringkonnakohus ei tee KrMS § 337 lg 1 p-de 3 ja 4

järgset otsust kaitsja apellatsiooni alusel, vaid väljaspool apellatsiooni piire, jääb kaitsjatasu

M. Kase kanda.

Mario Truu

Aarne Sarjas

Erkki Hirsnik

(allkirjastatud digitaalselt)