2-20-4445/91 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 19.02.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-4445

Kohtuasi

X (X) kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11.10.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isikud/võlausaldajad:

PLACET

GROUP

OÜ

(registrikood

11198910),

lepinguline esindaja NA

AS Inbank (registrikood 12001988), lepinguline esindaja

ML

Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja SR

Holm Bank AS (registrikood 14080830), lepinguline

esindaja AJ

Renovum OÜ (registrikood 14042462), lepinguline

esindaja IB

Bondora AS (registrikood 11483929), lepinguline esindaja

EB

IPF Digital AS (registrikood 11034137), lepinguline

esindaja MK

AS LHV Finance (registrikood 12417231), lepinguline

esindaja LH

Creditstar

Estonia

AS

(registrikood

11251314),

lepinguline esindaja KV

Coop Finants AS (registrikood 12087992), lepinguline

esindaja RE

Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline

esindaja MK

OMEGA

INVEST

OÜ

(registrikood

10866568),

lepinguline esindaja EM

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood 14304235),

lepinguline esindaja HK

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 11.10.2023 määrus ja saata asi tagasi maakohtule X

kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks.

2. Rahuldada määruskaebus.

3. Avaldada kohtumääruse jõustumisel teade väljaandes Ametlikud Teadaanded

Harju Maakohtu 11.10.2023 määruse tühistamise ja X kohustustest vabastamise

menetluse jätkamise kohta.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohtu 28.04.2020 määrusega kuulutati välja X (võlgnik) pankrot. Maakohus

lõpetas 15.09.2020 määrusega võlgniku pankrotimenetluse ja algatas tema suhtes kohustustest

vabastamise menetluse. Usaldusisiku kohustusi määrati täitma võlgnikku ennast.

2. Pankrotimenetluses jäid rahuldamata PLACET GROUP OÜ (võlausaldaja I) nõue

1962,08 eurot, AS-i Inbank (võlausaldaja II) nõue 6905,13 eurot, BB Finance OÜ nõue 5243,02

eurot [nõue loovutatud Aktiva Finance Group OÜ-le (võlausaldaja III)], Holm Bank AS-i

(võlausaldaja IV) nõue 4238,39 eurot, Ühisraha OÜ nõue 1362,73 eurot [nõue loovutatud

Renovum OÜ-le (võlausaldaja V)], Bondora AS-i (võlausaldaja VI) nõue 10 858,44 eurot, IPF

Digital AS-i (võlausaldaja VII) nõue 1247,40 eurot, LHV Finance AS-i (võlausaldaja VIII)

nõue 1776,21 eurot, Creditstar Estonia AS-i (võlausaldaja IX) nõue 2062,06 eurot, Bigbank

AS-i nõue 3157,25 eurot (nõue loovutatud võlausaldajale III), Coop Finants AS-i (võlausaldaja

X) nõue 3501,11 eurot, Swedbank AS-i (võlausaldaja XI) nõue 17 502,26 eurot, Omaraha OÜ

nõue 3072,37 eurot [nõue loovutatud OMEGA INVEST OÜ-le (võlausaldaja XII)] ja TF Bank

AB (publ.) Eesti filiaali (võlausaldaja XIII) nõue 8276,97 eurot.

3. Maakohus andis 14.08.2023 kirjaga võlgnikule ja võlausaldajatele teada, et 15.09.2023

möödub võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest kolm aastat ning kohtul

tuleb pankrotiseaduse (PankrS) § 1933 lg 1 alusel otsustada võlgniku kohustustest vabastamine.

Kohus määras menetlusosalistele tähtaja seisukoha esitamiseks.

4. Võlausaldaja I leidis, et käesoleval juhul ei olnud kohustustest vabastamine põhjendatud ja

võlgnik tuli jätta kohustustest vabastamata. Nõude jääk oli 1714,40 eurot. Kohustustest

vabastamise menetlus ei olnud automaatne õigus kõikidele võlgnikele oma võlgadest

vabanemiseks, vaid menetluse ajal tuli oma võlad tagastada.

5. Võlausaldaja II ei soovinud nõudest loobuda. Võlgnik tasus võlast 721,07 eurot.

6. Võlausaldaja III palus jätta võlgniku täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Võlgnik

töötas alates 2009. aastast samal ametikohal ning ei tegelenud vastavalt PankrS § 173 lg 1

mõistliku tulutoova tegevuse otsimisega. Bigbank AS ning BB Finance OÜ loovutasid oma

nõude loovutamislepinguga võlausaldajale III. Bigbank AS nõude jääk oli 2908,34 eurot ja BB

Finance nõude jääk 4547,80 eurot.

7. Võlausaldaja IV oli seisukohal, et võlgnik tuli jätta kohustustest vabastamata. Menetluse

kestel laekus võlgnikult 562,45 eurot ja nõude jääk oli 3703,53 eurot.

8. Võlausaldaja V hinnangul rahuldas võlgnik võla liiga väikses ulatuses võrreldes kogu võlaga,

mille tõttu palus jätta võlgniku kohustustest vabastamata. Nõude jääk oli 1708,45 eurot.

9. Võlausaldaja VI ei olnud nõus täitmata jäänud kohustustest vabastamisega enne viie aasta

möödumist. Võla jääk oli 9488,99 eurot.

10. Võlausaldaja IX ei nõustunud võlgniku kohustustest vabastamisega ja palus kohustustest

vabastamise menetlust pikendada, et võlgnik saaks kohustused tasuda suuremas ulatuses.

Menetluse kestel tasus võlgnik 259,17 eurot ning võla jääk oli 1816,32 eurot.

11. Võlausaldaja XI palus jätta võlgniku kohustustest vabastamata ja jätkata kohustustest

vabastamise menetlust kuni viie aasta täitumiseni. Maakohus tõlgendas PankrS § 1933 lg-t 1

ebaõigesti. PankrS § 193³ lg 1 näol oli tegemist üleminekusättega olukorras, kus füüsilise isiku

maksejõuetuse seadus (FIMS) lühendab kohustustest vabastamise perioodi kolme aastani.

PankrS § 193³ lg 1 eesmärk ei olnud anda võimalus otsustada menetluse lõpetamist kõigis enne

01.07.2022 algatatud kohustustest vabastamise menetlustes pärast kolme aasta möödumist

kohustustest vabastamise menetluse algatamisest. Käesoleval juhul algatati võlgniku

kohustustest vabastamise menetlus 15.09.2020, mistõttu oli 01.07.2022 PankrS § 175 lg 1 järgi

jäänud võlgniku kohustustest vabastamise otsustamiseni rohkem kui kolm aastat, mis andis

aluse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aja vähendamiseks kolme aastani.

Otsustamiseni jäänud aega tuli kolme aastani vähendada arvestades kolme aasta alguseks

01.07.2022. Seega sai kohus otsustada kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist PankrS

§ 1933 lg 1 alusel alles 01.07.2025. Antud juhul sai tegemist olla üksnes võlgniku ennetähtaegse

kohustustest vabastamisega PankrS § 175 lg 11 kohaselt, mille eeldused ei olnud täidetud.

Võlgnik ei täitnud kohustusi arvestatavas ulatuses. Võlgnik tasus nõudest 13,17% ja nõude jääk

oli 15 295,53 eurot.

12. Võlausaldaja XII ei olnud nõus võlgniku kohustustest vabastamisega, kuivõrd võlgnik ei

täitnud menetluse ajal PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi. Võlausaldajale teostati menetluse

jooksul makseid 407,68 euro ulatuses, mis oli 13,27% kogu nõudest. Nõude jääk oli 2664,69

eurot, mida ei saanud lugeda arvestatavaks nõude rahuldamiseks.

13. Võlausaldaja XIII nõude jääk oli 7179,43 eurot. Nõude rahuldamine 13,26% ulatuses oli

marginaalne, kuid võlausaldaja märkis, et kui kohus leiab, et suuremas ulatuses nõudeid

rahuldada ei olnud võimalik, tuleb kohustustest vabastamise menetlus lõpetada ja võlgnik

täitmata jäänud kohustustest vabastada.

Maakohtu määrus

14. Maakohus

vabastas

11.10.2023

määrusega

(vaidlustatud

määrus)

võlgniku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ja lõpetas kohustustest vabastamise menetluse.

Menetluskulud jättis kohus võlgniku kanda.

Kuivõrd pankroti- ja kohustustest vabastamise avaldus esitati enne FiMS-i jõustumist, s.o enne

01.07.2022, kohaldas kohus asja menetlemisel kuni 30.06.2022 kehtinud PankrS redaktsiooni.

Määruse tegemise ajaks oli võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest

möödunud kolm aastat, mistõttu otsustas kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest vabastamise vastavalt PankrS § 1933 lg-le 1.

Kohus oli seisukohal, et võlgnik ei rikkunud talle seadusega ettenähtud kohustusi ja

kohustustest vabastamisest keeldumise alused antud juhul puudusid. Võlgnik oli menetluse

kestel kohtule kättesaadav ja esitas nõuetekohaselt usaldusisiku aruandeid koos ettenähtud

lisadega. Võlgnik tegi kolme aasta jooksul võlausaldajatele väljamakseid kokku 9437,34 euro

ulatuses. Arvestades, et pankrotimenetluses jäi võlausaldajatel saamata kokku 71 165,42 eurot,

siis rahuldas võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel võlausaldajate nõudeid 13,26%

ulatuses. Ühtlasi oli alusetu etteheide, et kuna võlgnik töötas alates 2009. aastast samal

ametikohal, siis rikkus ta kohustust, mille kohaselt tuli tal otsida tulutoovat tegevust. PankrS §

173 lg-s 1 ettenähtud kohustuse rikkumist sai eelkõige tõdeda olukorras, kus võlgnik on terve

menetluse vältel ilma mõjuva põhjuseta olnud töötu või arvestades tema oskuseid ja teadmisi

töötab ilmselgelt tema jaoks alamakstud tööpositsioonil. Samuti ei saanud võlgniku

kohustustest vabastamata jätmise aluseks olla pelgalt asjaolu, et võlausaldajate nõudeid ei

rahuldatud nende hinnangul piisavas ulatuses.

Kuivõrd käesolevas asjas algatati kohustustest vabastamise menetlus 15.09.2020, siis lühendas

maakohus menetluse kestust kolmele aastale, sest 01.07.2022 seisuga jäi kohustustest

vabastamise otsustamiseni rohkem kui kolm aastat. Ebaõige ja vastuolus isikute võrdse

kohtlemise põhimõttega oli võlausaldajate seisukoht, mille kohaselt saab kohus PankrS 1933 lg

1 alusel otsustada kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist alles 01.07.2025. Sellise

tõlgenduse puhul peaks kohus otsustama kohustustest vabastamise üle samaaegselt nii nende

isikute puhul, kelle suhtes menetlus algatati 01.07.2022 kui ka nende puhul, kelle menetlus

algas juba 01.07.2020 ning tekiks olukord, kus need võlgnikud, kelle kohustustest vabastamise

menetlus algatati enne seadusemuudatust, peaksid taluma menetluse kestust viis aastat ja teised

vaid kolm aastat. Kohtu hinnangul nägi seadusandja sellise ebavõrdse olukorra vältimiseks

üleminekusättena ette PankrS § 1933 lg 1.

Käesoleval juhul ei olnud tegemist võlgniku ennetähtaegse kohustustest vabastamise

otsustamisega PankrS § 175 lg 11 alusel, mistõttu ei omanud tähtsust asjaolu, kas isik suutis

menetluse käigus võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses vähendada. Võlgnik tuli tema

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Kohus ei pidanud põhjendatuks

kohustustest vabastamise menetluse pikendamist, kuivõrd võlgnik täitis oma kohustusi

nõuetekohaselt ja ei olnud tõenäoline, et võlgnik suudaks talle seadusega pandud kohustusi

paremini täita.

Määruskaebus

15. Võlausaldaja XI esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uus

määrus, millega jätta võlgnik kohustustest vabastamata ja pikendada kohustustest vabastamise

menetlust kuni 01.07.2025. Samuti palus kaebuse esitaja tagastada määruskaebuse

rahuldamisel sellelt tasutud riigilõiv.

Määrus ei vastanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-s 1 ja 2 toodud nõuetele.

Kohus kohaldas ebaõigesti PankrS § 1933 lg-t 1. Kohustustest vabastamise otsustamiseni

jäänud aega tuli vähendada kolme aastani arvestades kolme aasta alguseks 01.07.2022. Kuna

võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati 15.09.2020, saab kohus otsustada

kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist PankrS § 1933 lg 1 alusel alles 01.07.2025.

Seega sai käesoleval juhul tegemist olla üksnes võlgniku ennetähtaegse kohustustest

vabastamise otsustamisega PankrS § 175 lg 11 alusel.

Maakohtu tõlgendus PankrS § 1933 lg 1 osas tekitas ebavõrdse olukorra, mida seadusandja

antud üleminekunormi sätestamisega vältida soovis. Seadusandja eesmärk oli, et seaduse

jõustumise hetkest ei oleks enam kohustustest vabastamise menetlusi, mis kestaksid kauem kui

kolm aastat ning seetõttu tuli kolme aastani vähendamise alguseks lugeda 01.07.2022 ehk aeg,

mil jõustus FiMS. Seadusandja mõte oli panna isikud võrdsesse olukorda alates seaduse

jõustumisest. Selliselt on võrdses olukorras isikud, kelle suhtes algatati menetlus enne FiMS-i

jõustumist ja need, kelle kohustustest vabastamise menetluse osas kohaldatakse FiMS § 68 lg

2 alusel jätkuvalt pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 30.06.2022. Seadusandja mõte

ei olnud rakendada tagasiulatuvalt kõigile võlgnikele kolme aasta pikkust kohustustest

vabastamise menetlust, vaid luua olukord, kus isikud, kelle suhtes algatati menetlus enne FiMS-

i jõustumist, ei peaks taluma pikemat menetlust, kui need, kelle menetlus kestab FiMS § 49 lg

1 alusel kolm aastat.

Eelnevast tulenevalt oleks tulnud jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamata ning pikendada kohustusest vabastamise menetlust kuni 01.07.2025. Samuti ei

olnud võimalik vabastada võlgnikku kohustustest PankrS § 175 lg 11 alusel, sest võlgnik tasus

võlausaldaja nõudest vaid 13,17%, mida ei saanud pidada arvestatavaks ulatuseks.

Menetluse edasine käik

16. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele

vastamiseks.

17. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse

muutmata. Võlausaldajad I, III, IV, V, IX, XII nõustusid määruskaebuse ja selles toodud

põhjendustega ning palusid pikendada kohustustest vabastamise menetlust kuni 01.07.2025.

18. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja saata

asi maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks. Määruskaebus

rahuldatakse.

20. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati 15.09.2020 määrusega. Maakohus

asus põhjendatult seisukohale, et kohustustest vabastamise menetlusele tuleb kohaldada kuni

30.06.2022 kehtinud PankrS sätteid (PankrS §-d 169–177). Samas jättis maakohus

tähelepanuta, et PankrS § 175 lg 1 järgi võib kohus üldreeglina otsustada võlgniku kohustustest

vabastamise viie aasta möödumisel võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise

otsustamisest. Maakohus vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata kohustustest ja ühtlasi

lõpetas kohustustest vabastamise menetluse. Maakohtu määruse tegemise ajaks 11.10.2023 oli

võlgniku kohustustest vabastamise menetlus kestnud kolm aastat.

21. Ringkonnakohus märgib, et alates 01.07.2022 reguleerivad kohustustest vabastamise

menetluse algatamist ja läbiviimist FiMS §‑d 45 jj. Viidatud seadust kohaldatakse pärast

füüsilise isiku maksejõuetusseaduse jõustumist (01.07.2022) esitatud maksejõuetusavalduste

alusel algatatud menetlustele (FiMS § 68 lg 1). FiMS § 49 lg 1 kohaselt otsustab kohus võlgniku

kohustustest vabastamise kolme aasta möödumisel menetluse algatamisest. Kohus võib

menetlust ka pikendada, kuid mitte rohkem kui neli aastat menetluse algatamisest (FiMS § 49

lg 9). Seega lühenes alates 01.07.2022 esitatud maksejõuetusavalduse alusel algatatud

menetlustes tähtaeg, mille järgselt saab kohus otsustada füüsilise isiku vabastamise

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

22. PankrS § 193³ lg 1 sätestab, et kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes on enne 01.07.2022

algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on

sama seaduse § 175 lg 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat, vähendatakse kohustustest

vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani.

23. Maakohus asus vaidlustatud määruses seisukohale, et kuna võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse algatamisest on möödunud kolm aastat, tuleb kohtul PankrS § 1933 lg 1

alusel otsustada võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine.

Ringkonnakohtu hinnangul eksis maakohus, leides, et kolme aasta algust tuleb arvestada

võlgniku kohustustest vabastamise menetluse alustamisest, s.o 15.09.2020 ja seega tõlgendas

maakohus PankrS § 193³ lg 1 ekslikult.

24. PankrS § 193³ lg 1 näol on tegemist üleminekusättega olukorras, kus FiMS‑i kohaselt

lüheneb kohustustest vabastamise periood kolme aastani. Sellise tingimuse näeb ette Euroopa

Parlamendi ja nõukogu 20.06.2019 direktiivi (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava

saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-,

maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning

millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv) art 21

lg 1. Seadusandja on PankrS § 193³ lg 1 osas selgitanud, et säte on vajalik tagamaks isikute

võrdne kohtlemine võrreldes nende isikutega, kelle suhtes algatatakse menetlus uue seaduse

redaktsiooni alusel ning kellele kohaldub seega lühem kohustustest vabastamise periood

(füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu (575 SE), seletuskiri lk 101). Eelnevast tuleneb

seadusandja tahe, mille kohaselt ei tohiks pärast füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse

jõustumist ühegi võlgniku kohustustest vabastamise menetlus olla pikem kui kolm aastat. Seega

nõustub ringkonnakohus määruskaebuse esitajaga, et sättes viidatud kolme aasta alguseks tuleb

lugeda 01.07.2022, mil jõustus füüsilise isiku maksejõuetuse seadus. Maakohus ei saanud antud

juhul PankrS § 1933 lg-le 1 tuginedes võlgniku kohustustest vabastamise menetlust lõpetada.

25. Eelnev tõlgendus ei riku isikute võrdse kohtlemise põhimõtet, sest võlgniku suhtes ei toimu

pärast 01.07.2022 pikema kestusega menetlust, kui nende isikute suhtes, kes esitasid avalduse

alates 01.07.2022 kehtiva õiguse alusel. Samuti ei ole ringkonnakohtu tõlgendus vastuolus

viidatud direktiivi sätete ja eesmärgiga. PankrS § 193³ lg‑st 1 ega direktiivist ei tulene, et kõigis

enne 01.07.2022 algatatud kohustustest vabastamise menetlustes on võimalik menetluse

lõpetamine otsustada pärast kolme aasta möödumist kohustustest vabastamise menetluse

algatamisest (TlnRnKm 28.02.2023, 2-16-13557, p 13).

26. Käesoleval juhul ei esine alust võlgniku kohustustest vabastamiseks ka enne PankrS § 175

lg‑s 1 nimetatud tähtaega. PankrS § 175 lg 1¹ kohaselt võib kohus oma kohustusi nõuetekohaselt

täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta

möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal

nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses.

27. Kuigi PankrS § 175 lg 11 alusel võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks piisab ka

ainuüksi sellest, et võlgnik ei ole võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses rahuldanud, tuleb

kohtul arvestatava ulatuse määramisel oma seisukohta põhjendada. Ringkonnakohus märgib, et

kohtud on pidanud võlgniku poolt võlausaldajate nõuete rahuldamist 30% ja 41% ulatuses

PankrS § 175 lg 11 tähenduses arvestatavas ulatuses nõude täitmiseks (TlnRnKm 22.11.2018,

2-11-59550, p 31; TlnRnKm 07.09.2016, 2-12-39281, p 20). Arvestatava ulatuse

kindlaksmääramisel ei saa siiski lähtuda pelgalt ja ainuüksi nõuete rahuldamise protsentuaalsest

suurusest, kuivõrd see võib oluliselt erineda olenevalt nõuete suurusest. Nõude rahuldatuse

ulatuse arvestatavaks lugemisel tuleb lähtuda asja kogumist (TrtRnKm 08.05.2023, 2-18-9677,

p 14).

28. Antud juhul tegi võlgnik kolme aasta jooksul võlausaldajatele väljamakseid kokku 9437,34

euro ulatuses. Arvestades, et pankrotimenetluses jäi võlausaldajatel saamata kokku 71 165,42

eurot, siis rahuldas võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel võlausaldajate nõudeid

13,26% ulatuses. Asjaolude kogumist lähtudes ning võttes arvesse, et võlgnik esitas menetluse

jooksul nõuetekohaselt usaldusisiku aruandeid, käitus heas usus ning pingutas selle nimel, et

rahuldada võlausaldajate nõuded võimalikult suures ulatuses, ei saa ringkonnakohtu hinnangul

siiski pidada sellises ulatuses nõuete rahuldamist arvestatavaks ulatuseks. Seega puudus

maakohtul alus lõpetada võlgniku suhtes algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja

võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Kohustustest vabastamise

menetlus jätkub.

29. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse, tuleb käesoleva määruse jõustumisel

avaldada väljaandes Ametlikud Teadaanded teade maakohtu määruse tühistamise ja võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse jätkumise kohta.

30. Ringkonnakohus saadab asja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks

tagasi maakohtule, seega jaotab menetluskulud maakohus TsMS § 174 lg‑st 6 tulenevalt asja

uuel läbivaatamisel. Menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel tuleb maakohtul

lahendada ka määruskaebuse esitaja taotlus kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks.

31. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse

peale saab kaevata kuni 30.06.2022 kehtinud PankrS § 175 lg 6 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)