1-24-200/14 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 19. veebruar 2024 Kohtuasja number 1-24-200 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Ingeri Tamm ja Mario Truu Kohtuasi kriminaalasi kokkuleppemenetluses Veiko Vilparki (Vilpark; 39601135717) süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 26. jaanuari 2024 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Veiko Vilpark, apellatsioon Menetluse vorm kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Veiko Vilparki taotlus talle riigi õigusabi korras määratud kaitsja asendamiseks.

2. Jätta Veiko Vilparki apellatsioon Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2024 otsuse peale läbi vaatamata ja tagastada see esitajale.

Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale on kohtumenetluse poolel või sellisel menetlusvälisel isikul, kelle seaduslikke õigusi või seaduslikke huve määrus piirab, võimalik esitada Tartu Ringkonnakohtule kirjalik määruskaebus. Seda tuleb teha 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Kaebus tuleb esitada advokaadi vahendusel (v.a juhul, kui kaebajaks on prokuratuur).

PÕHIOSA

Menetluse käik

1. 12. jaanuaril 2024 sõlmisid prokurör, süüdistatav Veiko Vilpark ja tema kaitsja Rein Napa kriminaalasjas nr 23261050927 kokkuleppe. Selle järgi taotleb prokuratuur V. Vilparkile 4.–5. novembrini 2023 toime pandud kuriteo eest KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel tuleb sellele karistusele liita V. Vilparkile Pärnu Maakohtu 6. novembri 2023 otsusega (kriminaalasjas nr 1-23-6502) mõistetud 11 kuu pikkune vangistus. 25. novembril 2023 sooritatud kuriteo eest taotleb prokurör KarS § 121 lg 2 p 3 järgi karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 ja § 74 lg 5 alusel tuleb V. Vilparkile lõplikuks liitkaristuseks mõista 1 aasta ja 10 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel on vaja karistuse aja hulka arvata V. Vilparki kahtlustatavana kinnipidamine, millest alates tuleb arvata karistuse kandmise aega. Ka lepiti kokku, et V. Vilparkile seatakse kannatanu M.V. i suhtes 3-aastane lähenemiskeeld.

2(3) 2. Tartu Maakohtus 26. jaanuaril 2024 toimunud kohtuistungil andis abiprokurör sõlmitud kokkuleppest ülevaate. V. Vilpark kinnitas kohtule, et sõlmitud kokkulepe on talle arusaadav ja ta jääb selle juurde.

3. Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2024 otsusega tunnistati V. Vilpark KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi ning teda karistati kokkuleppe kohase karistusega. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistuse kandmise algusajaks 5. detsember 2023, mil V. Vilpark peeti kahtlustatavana kinni. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 3101 lg 1 ja võlaõigusseaduse § 1055 lg 1 alusel kohaldati V. Vilparkile M.V. i suhtes lähenemiskeeldu tähtajaga 3 aastat.

4. V. Vilpark esitas 1. veebruaril 2024 maakohtu otsuse peale apellatsiooni. Süüdistatav märgib, et ta pole 26. jaanuaril 2024 kokkuleppega nõus. Ta ei tunnista end KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdi, kuna kannatanu ründas teda esimesena – see oli enesekaitse. Nõustuda ei saa ka lähenemiskeeluga, kuna tal pole 3 aasta jooksul võimalik oma vanaema M.V. iga suhelda. Lähenemiskeeld on ebavajalik. V. Vilpark suudab elada seaduskuulekalt. Ühiskonnale ohtlik ta ei ole.

5. 2. veebruaril 2024 laekus ringkonnakohtule V. Vilparki avaldus, milles ta soovib riigi poolt ette nähtud kaitsjat. Praeguse esindajaga ei soovi ta enam asju ajada.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Tagajärjetuks jääb V. Vilparki taotlus määrata talle riigi õigusabi korras uus kaitsja. Kohtutoimikust selgub, et V. Vilparkile on juba riigi õigusabi korras kaitsja tagatud. Riigi õigusabi seaduse § 20 lg 31 ls 1 annab aluse määratud kaitsja kõrvaldamiseks üksnes juhul, kui advokaat on end näidanud asjatundmatu või hooletuna. V. Vilpark pole oma taotluses esitanud ainsatki sisulist argumenti, mis kinnitaks, et talle määratud kaitsja on olnud asjatundmatu või hooletu. Märgitud aluste esinemist ei tuvasta ka ringkonnakohus. Niisiis jääb V. Vilparki sellekohane taotlus rahuldamata.

7. Kuna V. Vilparki kriminaalasja on maakohus lahendanud kokkuleppemenetluses, tuleb apellatsiooniõigusesse puutuvalt lähtuda KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4. Nende normide kohaselt on apellatsiooniõigus kokkuleppemenetluses piiratud. Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on KrMS 9. peatüki 2. jao sätete (ehk kokkuleppemenetlust reguleerivate normide) või § 339 lg 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe.

8. V. Vilparki apellatsioonis kokkuleppemenetlust reguleerivate normide rikkumisele ei viidata. Küll aga esitab apellant kaks materiaalõigusega seonduvat väidet: a) 25. novembril 2023 toime pandud tegu polnud kuritegu, kuna selle õigusvastasuse välistas hädakaitse (enesekaitse) ja b) V. Vilparkile ei tohiks seada M.V. ile lähenemise keeldu. Viide läheemiskeelu ebaõigusele kokkuleppemenetluse otsuse peale apelleerides lubatav pole: tegemist ei ole väitega, et kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, et see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või et süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Niisiis peaks selline väide üksikuna võetuna tooma endaga kaasa apellatsiooni läbi vaatamata jätmise KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel. Nii siiski talitada ei saa, sest viitamine enesekaitsele tähendab väidet, et V. Vilparki tegu polnud kuritegu. Seetõttu tuleb V. Vilparki apellatsioon lugeda KrMS § 318 lg 4 ls 2 kohaselt lubatavaks.

3(3) 9. Kohtukolleegium leiab aga üksmeelselt, et esitatud apellatsioon tuleb jätta KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. Osutatud sätte kohaselt võib ringkonnakohus jätta eelmenetluses apellatsiooni läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Tegemist on olukorraga, kus apellatsioon on küll kooskõlas sellele esitatavate nõuetega, kuid sellel puudub ilmselgelt edulootus. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et praegusel juhul see nii ongi.

10. Nimelt pole ringkonnakohtul V. Vilparki hädakaitse-väite paikapidavust käesolevas menetlusetapis võimalik kontrollida. Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni lahendades lähtub ringkonnakohus süüdistuse tekstist. Nii on Riigikohus selgitanud, et lahendades küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Seejuures ei saa kohus väljuda kokkuleppes toodud teokirjelduse piiridest ega omistada isikule mõnd karistusõigusliku vastutuse eeldust täitvat faktilist asjaolu, mida kokkuleppes ei nimetata. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2013 määrus asjas nr 3-1-1-80-13, p-d 7.1 ja 7.2.1.) Seega ei olegi kokkuleppemenetluse puhul vähemalt üldjuhul võimalik esitada apellatsioonimenetluses edukalt kaitseväidet, et süüdistatava vastutuse välistab hädakaitse või mõni muu õigusvastasust välistav asjaolu: selliseid asjaolusid puudutavaid fakte kokkuleppe tekstis reeglina ära ei tooda. Ringkonnakohus leiab, et V. Vilparkile esitatud süüdistusele antud õiguslik hinnang (kvalifikatsioon) on korrektne: teise inimese rusikaga näkku löömine ja talle seeläbi valu ning hematoomi tekitamine kujutab endast KarS § 121 pärast kehalist väärkohtlemist. Kui apellant tugineb rikkumisele, mis selles menetluses pole võimalik, on üldjuhul mõistlik jätta apellatsioon KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1- 20-3298/21, p 8). Ka ei näe ringkonnakohus maakohtu otsuse ja kaebuse põhjal vajadust väljuda apellatsiooni piirest.

11. Toodud põhjustel jätab ringkonnakohus V. Vilparki apellatsiooni ilmselgelt põhjendamatuna läbi vaatamata ja tagastab selle esitajale.

(allkirjastatud digitaalselt)