3-23-1135/4 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 3-23-1135 Määruse kuupäev 15. veebruar 2024 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi XXi kaebus Tartu Vangla kohustamiseks paigutada kaebaja S- majast ümber E-majja Menetlusosalised Kaebaja – XX Vastustaja – Tartu Vangla RESOLUTSIOON 1. Tagastada XXi kaebus. 2. Jätta XXi riigi õigusabi taotlus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused Määrus toimetatakse kaebajale kätte.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas kinni peetav isik XX (edaspidi kaebaja) esitas Tartu Vanglale 17. aprillil 2023 taotluse, milles soovis ümberpaigutamist E-majja põhjusel, et ta on rahulik kinnipeetav, kuid S-majas on väga halvad kinnipeetavad ja ametnikud. Kaebaja väitis ka, et osadel ametnikel on intellektipuue. Samuti teostatakse kaebaja väitel S-majas ebaseaduslikke ravikuure, lastes läbi ventilatsiooni rahusteid ja pannes neid ka vangla söögi sisse.

2. Tartu Vangla vastas kaebaja pöördumisele 4. mai 2023. a vastuskirjaga nr 2-3/695-2, milles selgitas, et kinnipeetaval puudub seadusest tulenev õigus nõuda enda vanglasisest paigutamist vastavalt tema soovile.

3. Kaebaja esitas 8. mail 2023 Tartu Vanglale vaide, milles vaidlustas vastuskirja nr 2-3/695-2 ning nõudis E-majas viibimise võimaldamist, kuna S-majas kaebavad kõik tema peale ja S-maja ei sobi talle.

4. Tartu Vangla 19. mai 2023. a vaideotsusega nr 1-11/98-2 jäeti kaebaja vaie rahuldamata.

5. Kaebaja esitas 23. mail 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles viitab vaideotsusele nr 1-11/98-2 ja palub otsustada uuesti ning paigutada ta E-majja, sest S-maja tema jaoks ei sobi. Koos kaebusega esitas kaebaja ka riigi õigusabi taotluse, paludes võimaldada talle juriidiline abi või kaitsja. Kaebaja palus saata talle pangarekvisiidid, kuhu maksta kaebuselt riigilõiv.

3-23-1135 2

6. Tartu Vangla esitas Tartu Halduskohtule 3. jaanuaril 2024 vastusena kohtunõudele vaidlusega seonduvad kohtueelse menetluse materjalid.

KOHTU SEISUKOHT

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohtu hinnangul saab kaebaja tahet mõista selliselt, et kaebaja soovib praeguse kaebusega nõuda Tartu Vangla kohustamist paigutada ta vanglasiseselt S-majast ümber E-majja (s.o kohustamiskaebus vastavalt HKMS § 37 lõike 2 punktile 2).

8. Kohus leiab, et kaebajal puudub eeltoodud kohustamisnõude esitamiseks ilmselgelt kaebeõigus ning kaebus tuleb HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel tagastada. Eelnimetatud sätte kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

9. HKMS § 44 lõige 1 sätestab, et kaebusega võib isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. See tähendab, et kaebajale peab kuuluma mõnest seadusest või muust õigusaktist tulenev subjektiivne õigus, mida kaebaja soovib kaebuse esitamise kaudu maksma panna. Vanglasisese paigutamise kord ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lõige 1 sätestab, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Paigutamisel tuleb arvestada ka VangS § 12 lõikes 1 sätestatud eraldihoidmise printsiipi, sh nõuet, et eraldi hoitakse kinnipeetavaid ja vahistatuid. Vangla sisekorraeeskirja § 6 lõike 1 kohaselt paigutatakse isikud ühevõi mitmekohalisse tuppa või kambrisse. Kohtupraktika põhjal on vanglal vahistatu või kinnipeetava vanglasisesel paigutamisel avar kaalutlusruum (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 28. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-10-11 ja 19. jaanuari 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-76-11). Vangistust reguleerivad õigusaktid ei sisalda õigusnorme, millel saaks rajaneda kaebaja õigus nõuda enda vanglasisest ümberpaigutamist vastavalt tema isiklikule soovile. Kohus leiab, et vahistatul või kinnipeetaval võib olla vanglasisese ümberpaigutamise osas kaebeõigus eelkõige juhul, kui isik on paigutatud kokku teiste vahistatute või kinnipeetavatega tema põhiõigusi rikkudes, näiteks kui kaebaja on paigutatud kokku tema elule või tervisele ohtliku isikuga. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et S-majas hoidmisega riivatakse tema põhiõigusi. Kaebusest ja kohtule esitatud haldusmenetluse materjalidest nähtub, et tegemist on pigem kaebaja subjektiivse negatiivse hinnanguga antud maja teiste kinnipeetavate ja ametnike suhtes. Pelgalt asjaolu, et kaebajale konkreetses majas viibivad isikud ei meeldi või ta enda arvates nendega kokku ei sobi, ei anna aga alust nõuda vanglalt teise majja ümberpaigutamist. Ei saa eeldada, et kõik kaaskinnipeetavad ja ametnikud, kes kaebajaga kokku puutuvad, peaksid olema talle meelepärased. Tegemist on vangistusega paratamatult kaasneva ebamugavusega. Ka kaebaja väited vanglale esitatud taotluses S-majas kinnipeetavate teadmata neile ravimite manustamise kohta on kohtu hinnangul paljasõnalised ja ebausutavad ega anna samuti alust kaebeõiguse jaatamiseks ümberpaigutamise nõudes. Seega eelnevat arvestades puudub kaebajal HKMS § 44 lõike 1 alusel ilmselgelt kaebeõigus nõuda, et kohus kohustaks vanglat paigutama ta S-majast ümber E-majja.

10. Eelnevast tulenevalt tagastab kohus O. Poltraki kaebuse HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

3-23-1135 3

11. Kaebaja on esitanud koos kaebusega ka riigi õigusabi taotluse, mida kohus mõistab selliselt, et kaebaja soovib saada riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses vastavalt riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punktile 5. Kaebaja põhjendab, et tal puuduvad juriidilise abi või kaitsja jaoks rahalised vahendid. RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lõikes 1 on sätestatud alusel, mil riigi õigusabi ei anta vaatamata taotleja majanduslikule olukorrale. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti sätestab RÕS § 7 lõike 1 punkt 5, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene.

Kohus leiab, et kaebaja on võimeline end ise halduskohtumenetluses esindama. Käesolevas asjas on kaebaja esitanud iseseisvalt halduskohtule kaebuse ning läbinud ka iseseisvalt kohtueelse vaidemenetluse. Kaebus on küll napisõnaline, kuid kohtule on kaebaja tahe arusaadav. Tegemist ei ole keeruka õigusliku vaidlusega. Kohus märgib, et halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika välja kohus enda initsiatiivil ning isiku õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip. Lisaks on kohtu hinnangul kaebajale riigi õigusabi andmine välistatud ka põhjusel, et kohtu hinnangul puudub kaebajal praeguse kaebuse esitamiseks kaebeõigus, mistõttu on kaebaja võimalused oma õiguste kaitseks vähesed. Seega eelnevat arvestades jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)