1-10-11515/25 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 (5)

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25.05.2011. a, Tallinn Kohtuasja number 1-10-11515 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tõlk Kea Lemming Svetlana Talli Kohtuistungi aeg ja koht 16.05.2011.a., Tallinn Kriminaalasi D.I süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi ja Igor V.A süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 25.02.2011.a. otsus Apellandid süüdistatavad ja nende kaitsjad Prokurör Ringkonnaprokurör Saskia Kask Süüdistatavad 1. D.I ik: XXX, Eesti kodanik, põhiharidusega, elukoht: xxxxxx

xx-xx, xxxxxxx; ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud

19.11.2008.a Harju Maakohtu otsusega KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi 3 aastase vangistusega, KarS § 74 alusel 3 kuud vangistus

pöörati koheselt täitmisele, 2 aastat 9 kuud vangistust tingimisi katseajaga 3 aastat, katseaja lõpp: 18.11.2011.a; väärteokorras

karistatud korduvalt; tõkend - vahistamine alates 01.05.2010.a (kahtlustatavana oli kinni peetud 29.04.2010) 2. V.A

ik: xxx, kodakondsuseta; põhiharidusega; elukoht:

xxxxxxx x ja xxxxxxx xx-xx, xxxxxxxx; ei tööta; varem

kriminaalkorras karistatud 6 korral, viimati: 27.11.2009.a Harju

Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi vangistusega 45 päeva, KrMS § 238 lg 2 alusel vangistus 30 päeva; väärteokorras

karistatud korduvalt; tõkend - vahistamine alates 01.05.2010.a (kahtlustatavana oli kinni peetud 29.04.2010)

2 (5) Kaitsjad vandeadvokaadid Natalia Lausmaa ja Leelo Viil

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 22.02.2011. a otsus muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 25.02.2011. a otsusega tunnistati D.I süüdi KarS 200 lg 2 p 4, 7 järgi ja

talle mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Harju Maakohtu 19.11.2008.a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa – 2 aastat 9 kuud vangistust – võrra ja mõistis liitkaristuseks 6 aastat ja 9 kuud vangistust. V.A mõistis maakohus süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja mõistis karistuseks 4 aastat vangistust. Otsuse kohaselt panid D.I, keda on röövimise eest varem karistatud, ja V.A koos

toime röövimise, võttes 29.04.2010.a kella 20.15 paiku Tallinnas, Angerja 14 juures vägivallaga

13-aastaselt I. Mlt ära mobiiltelefoni. Nimelt võttisD.I I. Mlt ümbert kinni, surus ta asfaldile pikali, hoidis tema pead vastu asfalti, kattis käega tema suu ja nõudis, et I. M oleks vait. Samal ajal astus V.A jalaga I. M vasaku käe peale, põhjustades kannatanule valu ja kriimustusi pöidla

piirkonda ning võttis kannatanu vasakust püksitaskust ära mobiiltelefoni NOKIA 3120 Classic,

koos sim-kaardiga. Seejärel põgenesid D.I ja V.A koos kannatanu telefoniga sündmuskohalt.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid nii mõlemad süüdistatavad kui nende kaitsjad.

2.1 kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist V.A-le mõistetud karistuse V.A osas ja uue otsusega V.A-le kergema karistuse mõistmist. Kaitsja leiab, et kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks ta peab põhjendatuks 4-aastast vangistust. Kaitsja rõhutab, et KarS § 56 kohaselt peab karistus lähtuma eelkõige toimepandud teost ja üldjuhul

ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. V.A-le mõistetud karistus ei vasta aga tema poolt toime pandud teole. V.A on süüdi tunnistatud ühes kuriteos, kohtuotsustest ei nähtu veenvad põhjendused, miks ei ole

kuriteo raskusest ja konkreetse teo sisemisest ebaõigusest tulenevalt võimalik mõista sanktsiooni

alammäära lähedast karistust. Seadusandja on KarS § 200 lg 2 sanktsioonis ette näinud laiad

karistusraamid, igal konkreetsel juhul seab kohus oma karistusraamid tulenevalt röövimise raskusest ja laadist. Üheks peamiseks asjaoluks, mis mõjutab röövimise raskust, on kasutatud vägivald või sellega ähvardamine ja kannatanule tekitatud kehavigastuste iseloom. Käesoleval juhul tundis kannatanu valu, tema käe peale astus üks süüdistatav ettevaatamatult. Harju Maakohus ei ole märkinud, miks karistusest tingimisi vabastamine ei ole otstarbekas, samuti ei ole veenvalt põhjendatud, miks kohtu arvates ei ole kohaldatav lühemaajaline vangistus. Kaitsja leiab, et karistust kergendavate asjaoludena ei ole süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust,

süü tunnistamist ja kaasaaitamist menetlusele piisaval määral arvestatud. Kuigi kohus ei ole

karistuse mõistmisel viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule ja tuvastatud on karistust

3 (5)

kergendava asjaolu esinemine, ei ole kohus pidanud võimalikuks mõista vangistust sanktsiooni alammääras.

2.2 V.A taotleb esitatud apellatsioonis kergemat karistust.

Ta tunnistab, et pani kuriteo toime ja põhjendab seda sellega, et oli narkomaan. Samas leiab

V.A, et mõistetud karistus on põhjendamatult raske, kuna ta ei tekitanud kannatanule

mingisuguseid tõsiseid vigastusi. Lisaks väidab, et on vanglas juba vabanenud narkosõltuvusest, kavatseb veel võtta osa mitmesugustest programmidest.

2.3 D.I kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist D.I-le mõistetud karistuse osas ja

uue otsusega sanktsiooni alammäärale vastava karistuse, s.o 3-aastase vangistuse mõistmist ning vastavalt ka kergema liitkaristuse mõistmist. Kaitsja märgib, et D.I on oma süüteost aru saanud ja seda kohtus kahetsenud. Kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad tema poolt kuriteo toimepanemist ning kriminaalasja asja võinuks läbi vaadata lühimenetluses või ka kokkuleppemenetluses. Kokkulepe enne kohtuistungit jäi sõlmimata, kuna D.I ilmselt oma arusaamisvõime ja otsustusvõime puudulikkuse tõttu sellest keeldus.

Üldmenetluses asja arutamisel taotles prokurör D.I karistamist pikema vangistusega kui

kokkuleppe järgi. Kaitsja arvates ei tohiks asjaolu, et D.I omaenda arusaamisvõime

puudulikkuse tõttu ei soostunud pakutud kokkuleppega, mõjutada temale mõistetava karistuse pikkust. Lisaks leiab kaitsja, et pikaajaline vangistus mõjutaks D.I ilmselt eelkõige negatiivses

suunas ning tema võime ühiskonnas adapteeruda ning lõpetada kuritegude toimepanemine väheneks veelgi.

2.4 D.I taotleb samuti kergemat karistust. Ta väidab apellatsioonis, et teda oli 29.04.2010. a

tugevasti pekstud ja ta küsis I. Mlt telefoni, et kutsuda kiirabi, I. M aga keeldus. Seejärel haaras

I. Mt seljatagant ja palus, et viimane helistaks ise kiirabisse. Samal ajal V.A hakkas I. M taskust telefoni võtma. I. M kükitas asfaldile ja V.A astus talle käe peale. Isegi tunnistaja nägi aknast, et D.I ei surunud kannatanut asfaldile. D.I väidab, et ta ei teadnud, et ta ei teadnud, et V.A võtab kannatanult telefoni ära.

3. Kohtuistungil jäid kõik apellandid esitatud apellatsioonide juurde, prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ja palus jätta need rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium leiab, et Harju Maakohtu poolt D.I-le ja V.A-le mõistetud karistused

vastavad KarS § 56 lg 1 nõuetele ja maakohus on mõistetud karistusi ka nõuetekohaselt põhjendanud.

5. Õige on V.A kaitsja väide, et KarS § 56 lg-st 1 tulenevalt peab karistus lähtuma eelkõige

toimepandud teost. Kohtukolleegium leiab aga, et käesoleval juhul ei ole kuriteo asjaolusid

arvestades tegemist ebaproportsionaalselt raske, s.t süü piirest väljuva karistusega ning nõustub

seejuures maakohtu otsuses esitatud seisukohtadega. Maakohtu otsusest nähtuvalt ei ole kohus põhjendanud mõistetud karistust ainult V.A isikut iseloomustavate asjaoludega, vaid esmalt on analüüsitud isiku süüd, näidates ära nii süüdistatavate kasuks kui kahjuks rääkivad asjaolud. Nii on maakohus negatiivse asjaoluna viidanud sellele, et ohvriks valiti 13-aastane nooruk, s.o isik, kes

ilmselgelt pidi kahele täiskasvanud mehele jõu poolest alla jääma. Veel nimetas maakohus negatiivse asjaoluna seda, et kuriteo toimepanemisel ei pööratud tähelepanu sellele, et sellel võib olla pealtnägijaid. Ka arvestas kohus seda, et V.A puhul esines üks röövimise kvalifitseeriv

4 (5)

tunnus, D.I puhul kaks. Samas nimetas maakohus ka süüdistatavate kasuks arvestatavaid

asjaolusid – seda, et varastatu väärtus ei olnud suur ja kannatanule ei tekitatud raskeid

tervisekahjustusi. Seega on maakohus arvestanud neid asjaolusid, millele oma apellatsioonis on

viidanud V.A. Loetletud asjaolude vaagimise tulemusena leidis maakohus, et mõistetav karistus võib jääda alla sanktsiooni keskmise määra. Seega ei pidanud maakohus juba süü suurust hinnates põhjendatuks sanktsiooni alammäärale vastavat karistust. Arvestades, et KarS § 200 lg 2

sanktsiooni alammääraks on 3 aastat vangistust ja ülemmääraks 15 aastat vangistust, tähendas

tõdemus, et süüle vastav karistus peab jääma alla sanktsiooni keskmise määra, seda, et karistus peab olema vähem kui üheksa aastat vangistust. Maakohus on otsuses märkinud, et karistust raskendavaid asjaolusid ei esine, kergendava asjaoluna arvestas kohus süü ülestunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust, D.I puhul ka tema tervislikku

seisundit, s.o kerget vaimset alaarengut. Asjaolu, et kohus mõistis mõlemale süüdistatavale

karistuseks 4-aastat vangistust, näitab, et maakohus on tõepoolest võtnud karistust kergendavaid

asjaolusid arvesse – mõistetud karistus jääb pigem sanktsiooni alammäära kui keskmise määra lähedale. Ehkki D.I puhul esines maakohtu hinnangul kaks kergendavat asjaolu ja V.A puhul üks, on mõlemale süüdistatavale võrdse karistuse mõistmine õigustatud, kuna D.I puhul esines erinevalt V.A-st kaks röövimise kvalifitseerivat tunnust.

Maakohus on otsuses võtnud arvesse ka eripreventiivseid kaalutlusi, märkides, et mõlemat süüdistatavat on varem kriminaalkorras karistatud. Mis puutub V.A väitesse, et ta on juba

vabanenud narkosõltuvusest ja kavatseb osa võtta veel mitmesugustest programmidest, siis need

väited ei lükka kohtukolleegiumi arvates ümber maakohtu kahtlusi ega anna alust kergema

karistuse mõistmiseks. Samas – juhul kui V.A on vabanenud narkosõltuvusest ja läbib

edukalt talle vangistuse raames ettenähtud programmid, on kahtlemata tegemist asjaoluga, mida saab võtta täitmiskohtunik arvesse ennetähtaegse vabastamise otsustamisel KarS § 76 järgi.

6. Asjaolu, et kohtumenetluse pooled pidasid läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks ja nende

läbirääkimiste kohaselt oleks prokurör kokkuleppe järgi taotlenud kergemat karistust kui üldmenetluses, ei anna alust maakohtu otsusega mõistetud karistuse muutmiseks. On üldteada, et kokkuleppemenetluses lepitaksegi kokku karistustes, mis on mõnevõrra kergemad prokuröri poolt

sama teo eest üldmenetluses taotletavatest karistustest. Tegemist on n.ö kompensatsiooniga

süüdistatavale selle eest, et ta loobub ajamahukamast ja kulukamast üldmenetlusest. Samas on kohtul KrMS § 2451 lg 1 p 3 ja § 248 lg 1 p 2 kohaselt õigus kokkuleppe kinnitamisest keelduda ja

ei ole teada, kas leebema karistusega kokkulepe oleks kinnitatud. Lisaks tuleb märkida, et kuigi

eksperdiarvamuse kohaselt oli D.I teo toimepanemise ajal võimeline oma teo keelatusest aru saama ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima (kd I; tl 126) ning maakohus ei ole

tuvastanud, et D.I oleks olnud piiratult süüdiv KarS § 35 tähenduses, on kohus arvestanud D.I kerget vaimset alaarengut karistust kergendava asjaoluna.

7. Ka D.I apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Kriminaalasjas uuritud tõendid, sh D.I enda maakohtus antud ütlused (kd II; tl 21 pöördel - 22)

ei kinnita D.I väidet, et ta soovis I. Mlt telefoni selleks, et helistada kiirabisse. D.I

kahtlustatavana kinnipidamise protokollis (kd I; tl 56-61) on küll fikseeritud tal peas ja näo

piirkonnas esinevad vigastused, kuid kriminaaltoimikus ei ole tõendeid selle kohta, et nende vigastuste tõttu oleks olnud vajalik kiirabi kutsumine. Juhul, kui telefoni läks D.I arvates vaja kiirabi kutsumiseks, oleks ta võinud pärast seda, kui nad koos V.A-ga olid I.Mlt telefoni ära

võtnud, helistada kiirabisse ja siis telefoni tagastada. Ühtegi tõendit selle kohta, et D.I oleks kiirabisse helistanud, ei ole. Selle asemel, et esimesel võimalusel I.Mle telefon tagastada, lahkusid

V.A ja D.I kiiresti sündmuskohalt ja müüsid telefoni hoopis kiiresti A. Müllerile, kes omakorda pantis selle koheselt (kd II; tl 20 pöördel).

5 (5) 8. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Sten Lind

Ivi Kesküla

Malle Preimer