3-23-320/68 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Oliver Kask, Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

09.02.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-320

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja piken-

damiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

EK

Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.12.2023 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.12.2023 määrus

haldusasjas nr 3-23-320 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 02.09.2021 otsusega nr 15.3-3.1/6334-3

kehtetuks Venemaa Föderatsiooni kodaniku X (puudutatud isik) tähtajalise elamisloa, tegi

ettekirjutuse

Eesti

Vabariigist

lahkumiseks,

mis

kuulub

sundtäitmisele

isiku

kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates

lahkumiskohustuse täitmisest. Puudutatud isik vabanes Viru Vanglast 17.02.2023.

2. PPA esitas 15.02.2023 Tartu Halduskohtule taotluse saada luba puudutatud isiku

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kaheks kuuks. Tartu

Halduskohus andis 17.02.2023 määrusega loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 17.04.2023.

Tallinna Halduskohus pikendas 14.04.2023 määrusega isiku kinnipidamist kuni 14.08.2023

ning 11.08.2023 määrusega kuni 11.12.2023.

3-23-320

2(6)

3. PPA

esitas

04.12.2023

Tallinna

Halduskohtule

taotluse

puudutatud

isiku

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise

tähtaja

pikendamiseks

kuni

neljaks

kuuks

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 25 lg 2 ja § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel.

Puudutatud isik vabanes 17.02.2023 Viru Vanglast. Tal puudub seaduslik alus Eestis

viibimiseks. Talle on 02.09.2021 tehtud sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Isik on

vaidlustanud otsuse, millega PPA tunnistas tema tähtajalise elamisloa kehtetuks, tegi

ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldas kolmeaastast sissesõidukeeldu. Isiku jätkuv

kinnipidamine on vajalik tema dokumenteerimiseks ning väljasaatmismenetluse lõpule

viimiseks. Isiku reisidokumendi taotlemine on pooleli. Tagasipöördumiseks vajalike

dokumentide hankimine viibib. PPA esitas 28.04.2023 Venemaale korduva tagasivõtutaotluse.

25.07.2023 vastuse kohaselt lükati taotlus tagasi. PPA suhtluses Välisministeeriumiga on

selgunud, et Venemaa kodanike tagasivõtutaotluste menetlemisel on liikmesriikidel sarnased

mured – isikute dokumenteerimine on raskendatud ja seetõttu võtab see tavapärasest palju

rohkem aega. PPA jätkab siiski isiku dokumenteerimist ja edastas Välisministeeriumi kaudu

04.12.2023 korduva tagasivõtutaotluse. Praegu ootab PPA sellele vastust.

Esineb põgenemisoht. Isikut on kahel korral kriminaalkorras karistatud (VSS § 68 p 4). Teda

on karistatud reaalse vangistusega. Varasemad karistused viitavad sellele, et ta suhtub

õiguskorda negatiivselt. Alates kinnipidamisest ei ole tema käitumine ja hoiakud muutunud.

Isik ei soovi Eestist lahkuda ega täida kaasaaitamiskohustust. Ta keeldub koostööst enda

dokumenteerimiseks. Põgenemisoht esineb ka tulenevalt VSS § 68 p-st 6. Isikul puudub

reisidokument. PPA pakkus 27.02.2023 vestlusel isikule võimalust minna taotlema

tagasipöördumistunnistust, kuid ta keeldus sellest. Ta on enda dokumenteerimisest tänaseni

keeldunud. Isiku sõnul kahetseb ta Venemaa kodakondsuse võtmist 2000. a-l. Isik soovis

02.05.2023 minna Venemaa Föderatsiooni saatkonda. Seal püüdis ta anda sisse kodakondsusest

loobumise taotlust, mida saatkond vastu ei võta, kuna ei võimalda kodakondsusest loobumist.

See näitab isiku soovimatust lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki. Isikuga vesteldi 04.12.2023

kaasaaitamiskohustusest ja dokumenteerimisest, kuid isik ei olnud nõus end dokumenteerima

ega koostööd tegema. Isiku ütlustest ja käitumisest nähtub, et ta ei soovi Eestist lahkuda ja

endale tagasipöördumiseks dokumenti taotleda. Sellega takistab isik enda väljasaatmist. PPA

praktika kohaselt on isikutega koostöös võimalik Venemaa kodanikele dokumendid hankida

umbes poole aastaga. Tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on aeganõudvam ning

võib võtta aega üle 1,5 a. Seda ajakulu saaks vältida, kui isik endale ise dokumenti taotleks.

PPA-le teadaolevalt on isikul olnud varem Venemaa Föderatsiooni pass, kuid ta ei ole andnud

PPA-le selle koopiat.

Leebemate meetmete tulemuslik kohaldamine ei ole võimalik, arvestades isiku varasemat

õigusvastast käitumist ja sellest tulenevat usalduse puudust, isiku soovimatust Eestist lahkuda

ja väljasaatmist vältida ning kahtlust, et vabaduses viibides hakkaks isik ennast varjama ega

täidaks järelevalvemeetmeid. Seega võib ta jääda Eestis PPA-le kättesaamatuks. Pole ka usutav,

et isik hakkaks vabaduses viibides ennast dokumenteerima.

4. Puudutatud isik selgitas 06.12.2023 kohtuistungil, et ta ei soovi kinnipidamiskeskusesse

jääda, vaid olla koos oma perega. Eestis on tal vanemad ja lapsed. Ta ei nõustu Venemaa

tegevusega ega soovi sinna minna. Venemaaga ei seo teda miski. Ta on nõus järgima kõiki

nõudeid ja koostööd tegema. Kunagi tulevikus võib tekkida vajadus isikut tõendava dokumendi

hankimiseks.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 08.12.2023 määrusega PPA taotluse ning andis loa

puudutatud

isiku

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise

tähtaja

pikendamiseks

kuni

kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 08.04.2024.

3-23-320

3(6)

Puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning tal ei ole Eestis viibimiseks õiguslikku

alust. PPA tunnistas tema tähtajalise elamisloa 02.09.2021 otsusega kehtetuks, tegi

sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ning kohaldas sissesõidukeeldu 3 aastaks. Puudutatud isik

on otsuse peale esitanud tühistamiskaebuse (haldusasi nr 3-21-2346), mille menetlus on pooleli

Tartu Halduskohtus. Esialgse õiguskaitse korras keelas Tartu Halduskohus isiku Eestist

väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, ent Tartu Ringkonnakohtu

25.04.2023 määruse kohaselt on esialgne õiguskaitse tühistatud. Seega on puudutatud isik

väljasaadetava staatuses. Kohtule teadaolevalt ei ole isiku Venemaale väljasaatmiseks takistusi.

PPA kinnitas ka kohtuistungil, et piiriületust ja väljasaatmist takistavaks teguriks on vaid

reisidokumendi puudumine.

PPA tugineb põgenemisohu sisustamisel VSS § 68 p-dele 4 ja 6. Nende kohaselt esineb

välismaalase põgenemise oht juhul, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke

kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (p 4) ning samuti

juhul, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või see järeldub tema hoiakutest ja käitumisest,

et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6). Ehkki isikul on Eestis vanemad ja lapsed, saab

põgenemisohu hindamisel arvesse võtta ka minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist.

Vaidlust ei ole, et puudutatud isikut on kahel korral kriminaalkorras karistatud, neist viimasel

korral vangistusega karistusseadustiku § 114 p 1 järgi. Lisaks karistusele on PPA arvesse

võtnud ka muid asjaolusid – juba 15.02.2023 taotluses põhjendati, et puudutatud isik on varem

eiranud katseaja nõudeid, kuigi oli teadlik, et nõuete eiramine (kohustus alkoholi mitte

tarvitada, kohustus mitte lahkuda oma elukohast) toob kaasa vanglakaristuse täitmisele

pööramise. Isikut ei motiveerinud õiguskuulekale käitumisele isegi reaalse vangistuse oht, kuigi

ka siis olid kaalul isiku jaoks olulised väärtused – võimalus osaleda laste kasvatamises ja elada

koos perega. Põhjendatud on kahtlus, et isik ei suuda vabaduses viibides järgida talle seatud

järelevalvemeetmeid ning olla PPA ametnikele kättesaadav. Tema varasem käitumine viitab

hoolimatule suhtumisele oma kohustustesse või vähemalt suutmatusele oma käitumist juhtida

ja kohustusi alati nõuetekohaselt järgida. Põgenemisohu vähenemist ei kinnita mh eeskujulik

käitumine vangistuses viibimise ajal kontrollitud keskkonnas, kus ka alkohol ei olnud

kättesaadav. Seega esineb isiku varasematest õigusrikkumistest ja käitumismustrist tulenevalt

põgenemisoht. Samuti on isik väljendanud, et ei soovi Venemaale minna ega taotleda endale

tagasipöördumistunnistust. Seda kinnitas ta kohtuistungil ja möönis, et ei asuks vabadusse

pääsedes endale tagasipöördumiseks vajalikke dokumente hankima, kuna ei soovi, et teda

Venemaale saadetaks. Eelnevast tulenevalt saab pidada tõenäoliseks, et isik ei pruugi vabaduses

viibides püsida PPA-le väljasaatmismenetluse toimingute tegemiseks kättesaadav ja asub enda

väljasaatmist takistama. Põgenemise oht VSS mõistes ei pea tähendama ohtu, et isik põgeneb

välisriiki, vaid ka ohtu, et isik ei ole edasiste väljasaatmistoimingute tegemiseks vajalikul ajal

kättesaadav ning hoiab kõrvale koostöö tegemisest enda väljasaatmisele kaasa aitamiseks.

Kohtupraktikas on leitud, et isiku tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele võib

isiku kinnipidamisel tugineda siis, kui isik ei aita nende dokumentide hankimisele kaasa. See

eeldus on praegusel juhul täidetud. VSS § 264 lg 1 p 3 kohaselt on väljasaadetav kohustatud

kaasa aitama väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. PPA on näidanud, et isik

on keeldunud endale tagasipöördumistunnistust taotlemast. Seega ei ole ta väljasaatmiseks

vajalike

dokumentide

hankimisele

kaasa

aidanud.

Kohtupraktika

kohaselt

peaks

kaasaaitamiskohustuse rikkumine seisnema muus kui väljasaatmiseks vajalike dokumentide

hankimisele kaasa aitamata jätmises. PPA taotluses ei ole esitatud põhjendusi, mis seostuksid

muude, sh VSS § 264 p-des 1, 2 või 4 nimetatud kaasaaitamiskohustuste täitmata jätmisega.

Seega ei nähtu, et puudutatud isik rikuks muus osas kaasaaitamiskohustust.

Leebemad järelevalvemeetmed ei ole põgenemisohu tõttu tõhusad. Isik on näidanud, et ta ei

järgi kohtulahendist tulenevaid kohustusi, ka tema korduv kuritegude toime panemine ja selgelt

3-23-320

4(6)

väljendatud soov Eestist mitte lahkuda viitavad sellele, et vabaduses viibides ei ole tal

motivatsiooni enda Eestist lahkumist korraldada ega väljasaatmiseks PPA-ga koostööd teha.

On usutav, et ta asub end varjama ja püüab leida võimalusi Eestis ebaseaduslikult viibimise

jätkamiseks ega pruugi ilmuda määratud aegadel PPA-sse. Siiani ei ole isik soostunud aitama

kaasa dokumentide hankimisele. Kuna isikul puudub kehtiv reisidokument, ei saa seda hoiule

võtta.

Kuna isikut on praeguseks kinni peetud peaaegu 10 kuud, on tema kinnipidamise pikendamine

kuni 4 kuuks VSS § 25 lg 2 alusel võimalik. Samuti ei ole ületatud kinnipidamise maksimaalset

lubatud pikkust 18 kuud (VSS § 25 lg 2). On usutav, et isiku väljasaatmine on aeganõudev, kui

Eesti asutused peavad diplomaatilisi kanaleid kaudu asuma Venemaalt vajalikke dokumente

taotlema, ent olemasoleva teabe pinnalt ei saa väita, et puudutatud isiku väljasaatmine oleks

muutunud perspektiivituks. PPA-ga koostööd tehes on puudutatud isikul võimalik vabaneda

kinnipidamiskeskusest kiiremini. Pole ka ühtki muud puudutatud isikuga seotud kaalukat

asjaolu, mis välistaks tema edasise kinnipidamise. Ei nähtu, et isiku kinnipidamine oleks

vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega. Kinnipidamist välistavateks

asjaoludeks ei saa olla soov jääda Eestisse ja elada koos Eestis elavate lähedastega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 08.12.2023 määrus ja teha uus määrus,

millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Puudutatud isik

selgitas, et on kõik temale määratud karistused ära kandnud ning kahetseb tehtut. Isikut

karistatakse põhjendamatult kinnipidamiskeskuses kinnipidamisega. Isiku kinnipidamine ei ole

proportsionaalne. Kohus ei ole isikuga seotud asjaolusid piisavalt kaalunud. Hinnang on antud

tema varasema käitumise põhjal, kuid ta on seda praeguseks parandanud. Isiku karistatus ei või

teda saata kogu elu. Põgenemisoht puudub, sest puudutatud isikul elavad Eestis alaealised

lapsed, abikaasa ja vanemad ning tal on siin kindel elukoht. Kaasaaitamiskohustuse rikkumine

peaks seisnema muus kui väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele kaasa aitamata

jätmises ning kuna PPA taotluses ei ole esitatud põhjendusi, mis seostuksid muude nimetatud

kaasaaitamiskohustuste täitmata jätmisega, siis ei nähtu praegusel juhul, et puudutatud isik

rikuks kaasaaitamiskohustust.

7. PPA palub jätta määruskaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu määruse

põhjendustega. Puudutatud isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses ei ole karistus, vaid tema

kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne meede tagamaks isiku kättesaadavus

väljasaatmismenetluse lõpule viimiseks. Kinnipidamise eesmärk on üksnes puudutatud isiku

väljasaatmise tagamine, kuid isik ei ole ise teinud püüdlusi endale reisidokumendi hankimiseks.

PPA on võimaldanud isikul kasutada internetiga mobiiltelefoni, mille kaudu on tal endal

võimalik kiirendada dokumenteerimise protsessi, broneerides nt Venemaa saatkonna e-

süsteemis endale aja dokumendi vormistamiseks. Asjaolu, et isikul on Eestis olemas elukoht,

kus elavad tema abikaasa, kolm last ja vanemad, ei saa teha kindlat järeldust, et tema käitumine

ja ellusuhtumine on õiguskuulekaks muutunud. Vastupidi, puudutatud isiku varasem käitumine

kinnitab pigem, et sotsiaalse tugivõrgustiku, kindla elukoha, abikaasa ja laste olemasolu ei taga

tema õiguskuulekat käitumist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase kinni pidada,

kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist

lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust, ja

eelkõige juhul, kui 1) esineb välismaalase põgenemisoht; 2) välismaalane ei täida

3-23-320

5(6)

kaasaaitamiskohustust; 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid

või nende hankimine vastuvõtvast või transiitriigist viibib. VSS § 23 lg 11 kohaselt peab

kinnipidamine olema ka kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab

igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 23 lg 1 p-s 1

nimetatud põgenemise ohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud on loetletud VSS §-s 68. VSS

§ 25 lg 1 kohaselt pikendab halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks väljasaadetava

kinnipidamise päevast arvates, kui esinevad VSS § 23 lg-s 1 sätestatud alus ja sama paragrahvi

lg-s 11 nimetatud põhimõtted. Pärast kuuekuulist kinnipidamist võib kohus anda loa

väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu kaupa

VSS § 25 lg 2 alusel tingimusel, et väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või

tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.

VSS § 23 lg 1 p-des 1–3 loetletud kinnipidamise alused olid varem samas sõnastuses toodud

VSS § 15 lg 1 p-des 1–3. Kuna sätete sisu ei ole muutunud, saab nende tõlgendamisel lähtuda

varasemast kohtupraktikast.

9. Põgenemise ohu kindlakstegemiseks ei piisa üksnes mõne VSS §-s 68 nimetatud asjaolu

tuvastamisest, vaid arvestada tuleb ka muid isikuga seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu

31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Seejuures võib arvesse võtta ka minevikusündmusi

ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19).

Arvestada tuleb ka põgenemisohtu maandavaid tegureid, samuti hinnata isiku kuriteo

toimepanemise järgset käitumist.

10. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas halduskohus õigesti, et puudutatud isikul on

põgenemise oht. Sellele osutavad VSS § 68 p-des 4 ja 6 nimetatud asjaolud koosmõjus

konkreetset juhtumit ja isikut iseloomustavate asjaoludega. Nagu kohtuasja toimikust nähtub

(Viru Vangla koostatud puudutatud isiku iseloomustus, dtl 34 jj), on isik varem eiranud katseaja

nõudeid, kuigi oli teadlik nõuete eiramise tagajärjest. Halduskohus on asjakohaselt märkinud,

et siis ei motiveerinud reaalse vangistuse oht isikut õiguskuulekalt käituma, hoolimata pere ja

laste olemasolust. Samuti on isik teada andnud, et ei soovi Venemaale minna ega selleks

vajalikke dokumente hankida (vt 06.12.2023 kohtuistungi protokoll kell 13:26,18:12, 19:40, dtl

332–333). Isik kinnitas seejuures, et kui ta Venemaa saatkonda viidi, ei taotlenud ta seal endale

tagasipöördumistunnistust.

11. Kuna puudutatud isikut oli halduskohtu määruse tegemise ajaks kinni peetud üle kuue kuu,

võis halduskohus tema jätkuvaks kinnipidamiseks anda loa siiski ainult tingimusel, et isik ei

täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine

vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (VSS § 23 lg 1 p-d 2 ja 3, § 25 lg 2). Kohtupraktika järgi

on tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele võimalik tugineda üksnes siis, kui

isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele (nt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-

24-17, p 11). Ühtlasi tuleneb eelnevast, et VSS § 23 lg 1 p 2 kohaldamine nõuab

kaasaaitamiskohustuse muul viisil täitmata jätmist kui dokumentide hankimisega seonduvalt.

See tähendab, et kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmine peaks seonduma eeskätt VSS § 264 lg

1 p-s 1 (väljasaatmist täideviivatele valitsusasutustele suuliste ja kirjalike andmete ja seletuste

esitamine), p-s 2 (isiku valduses ja väljasaatmismenetluses tähtsust omavate andmete,

dokumentide ja tõendite esitamine) või p-s 4 (isiku tuvastamiseks ja kontrollimiseks vajalike

andmete kogumine) sätestatud kohustuse täitmata jätmisega. Kohustus peab olema piisavalt

konkreetselt piiritletud. Kaasaaitamiskohustuse rikkumist ei saa tuletada isiku väidetest, et ta ei

soovi Eestist lahkuda ega päritoluriiki naasta (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus

nr 3-20-1268, p 12; 12.09.2019 määrus nr 3-19-334, p 16).

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praegusel juhul ei saa isikut kinni pidada

kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu. PPA ei ole ära näidanud, et puudutatud isik rikuks

3-23-320

6(6)

kaasaaitamiskohustust VSS § 264 lg 1 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud kohustustega seonduvalt. Küll

on halduskohus õigesti leidnud, et puudutatud isikut võib kinni pidada tagasipöördumiseks

vajalike dokumentide puudumise tõttu, sest isik ei aita kaasa nende hankimisele. Nagu eespool

märgitud, kinnitas isik ise, et ta ei ole taotlenud tagasipöördumistunnistust, kuigi tal on selleks

võimalus olnud. Seejuures on isikule selgitatud, et tema väljasaatmise kiirem korraldamine

oleks võimalik, kui ta esitaks ise Venemaale kõnealuse taotluse (vt nt 12.04.2023 halduskohtu

istungi protokoll isiku varasemas kinnipidamise tähtaja pikendamise menetluses, dtl 212;

Tallinna Halduskohtu 14.04.2023 määrus). Olukorras, kus isik ei ole varem käitumiskontrolli

nõudeid järginud ning on selgesõnaliselt väljendanud enda soovimatust Eestist Venemaale

lahkuda ja selle tarvis dokumente taotleda, on põhjendatud alus arvata, et vabaduses viibides ei

oleks ta PPA-le väljasaatmismenetluse toimingute tegemiseks kättesaadav ja asuks enda

väljasaatmist takistama. Seega ei ole leebemate järelevalvemeetme kohaldamine võimalik.

13. Puudutatud isiku jätkuvat kinnipidamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks. VSS § 25 lg

2 kohaselt võib isikut kinni pidada kokku 18 kuud. Isik on praeguseks viibinud

kinnipidamiskeskuses veidi üle 11 kuu. Kuigi kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ei saa

puudutatud isik suhelda piiranguteta oma pereliikmetega, kaalub praegusel juhul vajadus tagada

isiku kättesaadavus üles riive tema perekonnaelule. Pereliikmetel on võimalik puudutatud isikut

kinnipidamiskeskuses külastada. Isik on 06.12.2023 istungil kinnitanud, et sugulased

külastavad teda kahe nädala tagant (istungi protokoll, kell 21:45, dtl 333). Samuti ei ole

puudutatud isiku väljasaatmine muutunud perspektiivituks. Väljasaatmine on faktiliselt

välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise juhtumiga on tegemist, kui välisriik,

kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul

vastu (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 02.07.2020 määrus nr 3-19-334, p 18; 18.11.2022

määruse nr 3-22-231, p 16). Praegusel juhul ei ole dokumentide taotlemine Venemaalt lõppenud

ega muutunud võimatuks. PPA on esitanud Välisministeeriumi kaudu Venemaale korduva

tagasivõtutaotluse ja ootab praegu vastust.

14. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 08.12.2023 määrus

muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)