2-20-13662/139 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. veebruar 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-13662

Kohtuasi

Osaühingu Raudteeveod hagi Rain Carbon bvba vastu

võlgnevuse, kasutuseelise, kahju hüvitamise ning viivise

nõudes

Rain Carbon bvba vastuhagi Osaühingu Raudteeveod

vastu võlgnevuse ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22. septembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Raudteeveod apellatsioonkaebus

Rain Carbon bvba vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Apellatsioonkaebuse hind 487 351,89 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind 36 101,17 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing Raudteeveod (registrikood 10457002),

lepingulised esindajad advokaat Katerina Peresypchenko ja

Robert Sarv

Kostja Rain Carbon bvba (Belgia Kuningriigi registrikood

0401947808), lepingulised esindajad advokaat Polina

Tšernjak ja vandeadvokaat Albert Linntam

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 16. jaanuari 2024. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta tsiviilasjas nr 2-20-13662 tehtud Harju Maakohtu 22. septembri 2023. a otsuse

resolutsioon muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.

2. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus lõpetas menetluse haginõudest

loobumise tõttu Osaühingu Raudteeveod nõudes Rain Carbon bvba vastu 37 vaguni

üleandmise kohustamiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 2) ning jättis läbi

vaatamata Osaühingu Raudteeveod nõude Rain Carbon bvba vastu 285 681 eurot

ületava kasutuseelise ja 56 016,30 eurot ületava kahjuhüvitise väljamõistmiseks ning

nendelt ületatavatelt summadelt viivise väljamõistmiseks (maakohtu otsuse

resolutsiooni punktid 3 ja 4). Samuti on maakohtu otsus jõustunud osas, millega

maakohus jättis rahuldamata Osaühingu Raudteeveod haginõude Rain Carbon bvba

vastu 1245,31 euro ja sellelt viivise väljamõistmiseks (vagunite ülevaatuse ja

transportimise kulud) ning Rain Carbon bvba vastuhagi nõude Osaühingu

Raudteeveod vastu kahju 915 euro ja sellelt viivise väljamõistmiseks (vagunite

hoiustamise kulud).

3. Jätta Osaühingu Raudteeveod apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta Rain Carbon bvba vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jaotada ringkonnakohtus kantud menetluskulud järgmiselt:

5.1. Jätta Osaühingu Raudteeveod 1. detsembri 2023. a menetluskulude katteks

tagatise andmise taotluse esitamisest tingitud menetluskulud Osaühingu

Raudteeveod kanda.

5.2. Jätta Osaühingu Raudteeveod lepinguliste esindajate ülejäänud kuludest 7%

Rain Carbon bvba kanda ning Rain Carbon bvba lepinguliste esindajate ülejäänud

kuludest 93% Osaühingu Raudteeveod kanda.

5.3. Poolte muud menetluskulud jätta nende endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing Raudteeveod (hageja) esitas 19. septembril 2020 (täpsustatud 6. veebruaril 2021)

Harju Maakohtule hagi Rain Carbon bvba (kostja) vastu vagunite ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmise, võlgnevuse, kasutuseelise, kahju hüvitamise ning viiviste nõudes.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

9. juunil 2022 loobus hageja vagunite ebaseaduslikust valdusest väljanõudmisest. Kuna

vagunid olid menetluse kestel müüdud, nõuab hageja kostjalt kasutuseeliseid kuni vagunite

müümise päevani.

1.1. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid pooled 7. märtsil 2012 tähtajalise

raudteeveeremi rendilepingu nr 01-03/12 (üürileping), mille alusel andis hageja kostjale tasu

eest üürile tsisternvagunid (vagunid). Üürilepingu kehtivusaeg oli 12 kuud. Juhul, kui pooled

ei teatanud kaks kuud ette enne lepingu tähtaja möödumist soovist leping lõpetada, siis loeti

üürilepingu p 6.2 alusel leping pikenenuks järgnevaks 12 kuuks. Kostja teavitas 6. novembril

2019 hagejat lepingu tähtaja pikendamata jätmise soovist. Seega möödus üürilepingu tähtaeg

2. mail 2012 allkirjastatud üleandmisakti alusel üleantud vagunite suhtes 3. mail 2020,

30. jaanuaril 2013 allkirjastatud üleandmisakti alusel üleantud vagunite suhtes 31. jaanuaril

2020, 14. veebruaril 2013 allkirjastatud üleandmisakti alusel üleantud vagunite suhtes

15. veebruaril 2020, 18. veebruaril 2014 allkirjastatud üleandmisakti alusel üleantud vagunite

suhtes 19. veebruaril 2020, 22. juunil 2018 allkirjastatud üleandmisakti alusel üleantud

vagunite suhtes 23. juunil 2020 ja 13. juunil 2018 allkirjastatud üleandmisakti alusel üleantud

vagunite suhtes möödus üürilepingu tähtaeg üürilepingu lisakokkuleppe nr 5 p 1.1.2 kohaselt

vagunite kasutusaja lõppemise kuupäeval.

1.2. Kostja asus 2020. a esimesel pooles vaguneid tagastama tasudes üüri kuni 1. aprillini 2020.

Kostja jättis alates viidatud kuupäevast kõik talle esitatud arved tasumata, mis hageja hinnangul

tähendab, et kostja luges ka ise üürilepingu lõppenuks. Hageja tagastas osad vagunid tähtaega

rikkudes. Osad tagastatud ja vastuvõetud vagunid olid puudustega ning hageja korraldas nende

remondi. Osad puudustega vagunid on kostja hagejale vastuvõtmiseks esitatud, kuid hageja ei

ole neid vastu võtnud, sest need ei ole tehniliselt korras ega korralikult puhastatud. Lisaks on

vagunid tagastatud valesse jaama.

1.3. Hagejal on alusetu rikastumise sätete alusel õigus nõuda kostjalt 37 tagastamata vaguni ja

tähtaega rikkudes tagastatud 19 vaguni eest üüri 18,30 eurot päevas kuni üürilepingu

lõppemiseni ja sealt edasi kasutuseeliseid. Seega palus hageja kostjalt välja mõista

üürivõlgnevuse 14 200,80 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 2083,60 eurot ja viivise

0,1% päevas alates hagiavalduse esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem

kui võlgnevuse summa. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista kasutuseelised 285 681 eurot

tähtajaks tagastamata vagunite eest, sissenõutavaks muutunud viivise 24 327,60 eurot ja

seadusjärgse viivise kuni võlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui võlgnevuse summa.

1.4. Hagejal on õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist puudustega tagastatud vagunite

remontimise eest. Kahjuhüvitis hõlmab kahju suuruse kindlakstegemiseks vagunite ülevaatuse

kulu, vagunite remonti transportimise kulu ning vagunite puhastamise ja remondikulu. Remonti

ja välist puhastust vajavad 35 vagunit, sisemist puhastust vajavad 27 vagunit, seejuures 7

vagunit vajavad täispuhastust ja 20 vagunit vajavad osalist puhastust. Vagunite ülevaatuse ja

transpordi teostas AS Operail, vagunite remonti ja välist puhastust teostas AS Valga Depoo

ning sisemist puhastust OSAÜHING MAINSAIL. Hageja palus kostjalt välja mõista

kahjuhüvitise 53 656,28 eurot ja seadusjärgse viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni

nõude täieliku rahuldamiseni, kuid mitte rohkem kui kahjuhüvitise summa.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja on hagejale vagunite valduse üle andnud. Kostja märkis, et 23 vagunit olid

nõuetekohaselt tagastatud 14. augusti 2020. a, 20. augusti 2020. a ja 21. augusti 2020. a seisuga

ning 22 vagunit tagastati nõuetekohaselt 31. juuli 2020. a seisuga. Lisaks esitas kostja

15. septembri 2020. a e-kirjas ülevaatliku tabeli 37 vaguni asukoha kohta. Kostja ei saa olla

vagunite valdaja vastu tahtmist olukorras, kus ta on väljendanud hagejale korduvalt, et vagunite

valdus on seoses üürilepingu lõppemisega hagejale kui vagunite omanikule tagasi läinud.

Seejuures on kasutusea ületanud vagunitel keelatud raudteel liikuda ning üürilepingu p 3.1.3.

järgi vastutab hageja vagunite kasutusea pikendamise eest.

2.2. Üürilepingust ei tulene kostjale kohustust transportida vagunid kodujaama. Isegi, kui

kostjal selline kohustus oleks olnud, ei olnud seda võimalik teha, sest vaidlusaluste vagunite

kasutusiga oli lõppenud ning kõnealuste vagunite transportimine ei olnud lubatud. Kuivõrd

hageja pidi vagunid transportima tulenevalt iseenda rikkumisest, ei ole kostja enda kohustusi

rikkunud ega seeläbi hagejale kahju tekitanud (võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 3). Juhul, kui

kohus leiab, et kostja oleks siiski pidanud vagunid kodujaamadesse transportima, oli kostjal

VÕS § 110 lg 1 alusel õigus keelduda vagunite transportimisest. Kostjal oli hageja vastu enam

tasutud üüri nõue, mistõttu oli kostjal õigus omapoolse kohustuse täitmisest keelduda.

2.3. Hageja üürinõue on põhjendamatu osas, milles hageja nõuab üüri ajavahemiku eest, mil

vagunite plaanilise remondi tähtaeg ja kasutusaeg oli möödunud. VÕS § 296 lg 1 kohaselt ei

pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja

sihtotstarbeliselt kasutada VÕS §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu. Kostja ei saanud

vaguneid kasutada pärast plaanilise remondi kuupäeva möödumist või kasutusaja lõppemist.

Hageja nõude nende päevade osas, mille eest oleks hagejal teoreetiliselt üürinõue kostja vastu,

tasaarvestab kostja oma enam tasutud üüri nõudega.

2.4. Ka on põhjendamatu hageja kasutuseelise nõue, sest vaguneid ei ole hagejapoolse

üürilepingu rikkumise tõttu võimalik sihipäraselt kasutada. Seejuures ei ole hageja väitnud ega

tõendanud, et kostja on vaguneid pärast üürilepingu lõppemist kasutanud. Samuti ei ole hageja

selgitanud ega tõendanud, millest tulenevalt ja millises ulatuses on kostja rikastunud.

2.5. Hageja kahju hüvitamise nõue on alusetu. Kostja on vagunite tagastamisel lähtunud

pooltevahelisest praktikast, mille kohaselt tähendab vagunites tootejääkide puudumine, et

vagunites võib olla tootejääke ning selle kiht võib olla kuni 3 mm paks. Lisaks ei ole VÕS § 128

lg-st 4 tuleneva kahju hüvitamise eesmärk vagunite valduse vastuvõtmisest keeldumise aluse

tuvastamiseks kantud kulude hüvitamine. Isegi, kui hagejale oleks tekkinud transpordikulu näol

väidetav kahju, sai see tekkida üksnes hagejast endast tulenevatel asjaoludel, mistõttu tuleks

kahjuhüvitist vähendada nullini (VÕS §-d 139 ja 140).

Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud

3. Kostja esitas 7. aprillil 2021 vastuhagi, milles palus hagejalt kostja kasuks välja mõista

põhivõlgnevuse 95 844,14 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 4236,80 eurot ning

seadusjärgse viivise alates 7. aprillist 2021 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud

palus kostja jätta hageja kanda.

3.1. Hageja on osade vagunite üürimakseid arvutanud ekslikult, mistõttu on kostja 2019. a

jaanuarist kuni 2020. a märtsini tasunud hagejale üüri enam kui 62 878,80 eurot. Nimelt

möödus viidatud perioodil suure hulga hagejalt üüritud vagunite plaanilise remondi tähtaeg või

kasutusaeg, mistõttu muutusid vagunid Eesti ja Venemaa raudteedel kasutuskõlbmatuteks.

Kuivõrd plaanilise remondi korraldamine ja vagunite kasutusaja pikendamine on hageja

lepingujärgne kohustus, muutusid vagunid sihipäraselt kasutamatuks hageja lepingurikkumise

tõttu. Vaatamata sellele, et kostja ei saanud vaguneid sihipäraselt kasutada, jätkas hageja

kostjale vagunite eest üüriarvete esitamist. Kostja nõude alus tuleneb sõltuvalt vagunist kas

VÕS §-st 296 ja § 112 lg-st 3 (alandatud üüri tagastamise nõue perioodi kohta, mil vagunite

kasutamine oli üürilepingu kehtivuse ajal takistatud) või VÕS § 1028 lg-st 1 (alusetu

rikastumise nõue perioodi eest, mil üürileping enam ei kehtinud).

Hageja vastuväited kostja vastuhagile

4. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

4.1. Hageja ei ole üürilepingut rikkunud. Hageja ei saanud vagunite remonti teha, sest kostja ei

andnud vaguneid hageja valdusesse. Vagunid, mis kostja tagastas hageja valdusesse, olid aga

selliste puudustega, mis andis hagejale õiguse keelduda nende vastuvõtmisest, ja sealt edasi

remondi teostamiseks. Kuna kostja avaldas 6. novembri 2019. a kirjas soovi üürileping

lõpetada, ei pidanud hageja vagunite remonti vajalikuks ega asunud selleks vajalikke

toiminguid tegema. Seega ei saa kostja hageja väidetavale lepingurikkumisele tugineda, sest

väidetav hagejapoolne rikkumine oli tingitud kostjapoolsest asjaolust (VÕS § 101 lg 3).

4.2. Kostja hinna alandamise nõue on alusetu, sest kostja ei teavitanud hagejat viivitamatult

vagunite väidetavatest puudustest. Ka kostja alusetu rikastumise nõue on alusetu. Kostja ei

rikastanud hagejat, vaid osas, milles üürimaksed polnud väidetavalt üürilepinguga kaetud,

kujutasid endast hüvitist kasutuseeliste eest. Kasutuseeliseid on asja omanikul õigus nõuda ka

siis, kui valdajal oli mingil põhjusel õigus omaniku asja kinni pidada ja ta sai võõrast asja

vallates jätkuvalt kasu (asjaõigusseaduse (AÕS) § 85 lg 1, VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese

lause).

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus võttis 22. septembri 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) vastu hageja

loobumise ja lõpetas menetluse hageja nõudes 37 vaguni kostja ebaseaduslikust valdusest

väljaandmise kohustamiseks. Samuti jättis maakohus läbi vaatamata hageja nõude

kasutuseelise väljamõistmiseks, mis ületab 285 681 eurot, ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks,

mis ületab 56 016,30 eurot, ning nendelt arvestatud viivise osas. Maakohus rahuldas hagi ja

vastuhagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja üürivõlgnevuse 2974,20 eurot,

kahjuhüvitise 6450,87 eurot ja viivise 4634,17 eurot ning hagejalt kostja kasuks välja enam

tasutud üüri eest 62 878,80 eurot, kahjuhüvitise 9262,50 eurot ja viivise 15 773,25 eurot.

Maakohus tasaarvestas poolte vastastikused nõuded ja mõistis tasaarvestuse tulemusena

hagejalt kostja kasuks välja 73 855,31 eurot ning sellelt viivise seadusjärgses määras alates

23. septembrist 2023 kuni võlgnevuse tasumiseni. Vagunite ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmise nõude menetlemisega tekkinud menetluskulud jättis maakohus hageja kanda

ning ülejäänud menetluskulud 86% ulatuses hageja kanda ja 14% ulatuses kostja kanda.

5.1. Maakohus asus seisukohale, et üürileandjal on seadusest tulenevalt üürieseme korrashoiu

kohustus. Hageja kohustus üürilepingu järgi teostama omal kulul vagunite plaanilist remonti

ning vagunite kasutusea pikendamist (üürilepingu p-d 3.1.2, 3.1.3 ja 3.2.6). Hageja kohustuseks

oli tagada, et kostja käsutuses on iga konkreetse vaguni suhtes üürisuhte lõppemiseni

üürilepingu

tingimustele

vastav

sihtotstarbeliselt

kasutatav

vagun.

Seega

pidid

lepingutingimustele vastavad vagunid olema tehniliselt korras ning ka kehtiva kasutuseaga,

kuivõrd nendega pidi olema võimalik raudteel liigelda. Maakohus nõustus kostjaga selles, et

möödunud kasutuseaga vagun ei vasta ohutus- ja hooldusnõuetele ning selliste vagunitega ei

tohi raudteel täiendavate toiminguteta liigelda.

5.2. Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et pärast kostja 6. novembri 2019. a teatist lõppes

hageja vagunite plaanilise remondi või kasutusaja pikendamise kohustus või et üürilepingu

pikendamata jätmise soovi väljendamine tähendas kostja huvipuudust vagunite vastu. See, et

üürnik otsustas, et edaspidi ta vaguneid enam ei vaja, ei tähenda, et üürnik ei oleks neid vajanud

vaguni üürilepingu lõppemiseni või oleks kaotanud vagunite vastu igasuguse huvi. Asja

materjalidest nähtub, et kostjal oli huvi vagunite seisukorra vastu, kuivõrd pärast kasutusea

lõppemist ei saanud kostja vaguneid iseseisvalt teise jaama transportida. Seejuures on kostja

18. detsembri 2019. a kirjaga hagejat teavitanud sellest, et lähima 45 päeva jooksul muutuvad

21 vagunit lepingutingimustele mittevastavaks ja hagejal on kohustus saata vagunid plaanilisse

remonti. Maakohus leidis, et nimetatud teade vastab VÕS § 282 nõuetele.

5.3. Maakohus asus seisukohale, et ka teiste vagunite osas, mida ei olnud mainitud kostja

18. detsembri 2019. a kirjas, kuid mille kasutusiga möödus või saabus plaanilise remondi

tähtaeg enne üürilepingu lõppemist, ei ole hagejal õigust pärast vagunite kasutusea lõppemist

nõuda üüritasu. Hageja kui üüritud vagunite omanik pidi olema teadlik, millal saabub vagunite

plaanilisse remonti suunamise tähtaeg ja millal möödub vagunite kasulik eluiga ning seega pidi

hageja ette võtma vajalikud toimingud vagunite remonti suunamiseks ja vagunite kasutusea

pikendamiseks.

5.4. Maakohus viitas, et iseenesest saab ka kasutusaja ületanud vaguneid transportida, kuid

selleks on vaja eridokumente. Õige ei ole hageja arvamus, et vagunite kasutusiga oleks pidanud

pikendama kostja ise. Sellist õigust üürilepingust kostjale ei tule. Samas ei nähtu asja

materjalidest, et hageja oleks kasutusea pikendamiseks või vagunitele eridokumentide

vormistamiseks asunud tegema vajalikke toiminguid.

5.5. Maakohus leidis, et kostjal ei ole kohustust tasuda üüri hooldustähtaja ületanud vagunite

eest. Sellel põhjusel ei saa hageja nõuda kostjalt üüri tasumist 14 200,80 eurot, vaid on

õigustatud nõudma 2974,20 eurot. Samuti leidis maakohus, et kostja ei ole rikkunud hageja

valdust, omandit või muud õigust VÕS § 1037 lg 1 mõttes ning ei ole ka kuidagi VÕS § 1037

lg 1 mõttes rikastunud. Vaidlusaluseid vaguneid ei olnud enam võimalik sihtotstarbeliselt

kasutada, mistõttu ei ole hageja nõue kasutuseeliste saamiseks põhjendatud. Ka ei ole

tõendatud, et hagejale on tekkinud kahju 45 960 eurot. Maakohtu hinnangul ei ole

hinnapakkumised praegusel juhul kahju tõendamiseks piisavad, kuna kohtul on vaja kindlaks

teha, et puudused ka tegelikkuses kõrvaldati ja hagejal tekkis sellega seoses maksekohustus.

Maakohus pidas põhjendatuks hageja kahjunõuet 6450,87 eurot.

5.6. Maakohus hindas kostja vastuhagi ja leidis, et kostjal on õigus nõuda hagejalt

enammakstud üüri 62 878 euro tagastamist. Maakohus põhjendas, et VÕS § 296 lg 1 kohaselt

ei pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil ta ei saanud asja

sihtotstarbeliselt kasutada. Maakohus pidas põhjendatuks kostja kohtueelsete õigusabikulude

hüvitamist 5000 euro ulatuses ning vagunite hoiustamise eest 4262,50 eurot.

Apellatsioonkaebus

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi

jäeti rahuldamata ning rahuldati osaliselt kostja vastuhagi, ning teha tühistatud osas uue otsuse,

millega rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta kostja vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

6.1. Maakohus eksis kostja 6. novembri 2019. a teates sisalduva tegeliku tahte tõlgendamisel.

Ka leidis maakohus vääralt, et kostjal oli huvi vagunite plaanilise remondi või kasuliku eluea

pikendamise vastu. Arvestades, et vagunid olid Eesti jaamadesse jõudmisel puhastamata,

mistõttu ei oleks saanud neid muu kaubaga laadida, on eluliselt usutav, et kostja ei kavatsenudki

vaguneid enam kasutada.

6.2. Hageja ei rikkunud üürilepingut. Praegusel juhul tuvastas maakohus vaid selle, et kostja

saatis hagejale 18. detsembril 2019 kirja, millega teavitas, et 21 vagunit vajavad plaanilise

remondi läbiviimist järgmise 45 päeva jooksul ja palus end tsisternide depooremonti saatmiseks

teavitada õigest jaamast. Hageja 23. detsembri 2019. a teatest nähtub, et hageja oli igati valmis

teostama vagunitele remonti või pikendama vagunite kasutusiga, kui kostja oleks teavitanud

hagejat sellest soovist, mida kostja aga ei teinud. Hageja lähtus põhjendatult sellest, et kostja

tegeleb vagunite tagastamise toimingutega ehk kostja ei kasuta vaguneid eesmärgipäraselt ega

hakka vaguneid eesmärgipäraselt kasutama kuni vagunite tagastamiseni.

6.3. Maakohtu järeldus, et hageja kui üüritud vagunite omanik pidi olema teadlik, millal saabub

vagunite plaanilisse remonti suunamise tähtaeg ja millal möödub vagunite kasulik eluiga, ning

seega pidi hageja ette võtma vajalikud toimingud vagunite remonti suunamiseks ja vagunite

kasutusea pikendamiseks, on väär ja ei põhine uuritud tõenditel. Kostjal kui üürnikul lasus

seadusest tulenev teatamiskohutus (VÕS § 282 lg 1) ning lisaks vastaks see ka poolte

varasemale praktikale. Ka eksis maakohus, kui leidis, et kostja 18. detsembri 2019. a teade

vastab VÕS § 282 lg 1 p 1 nõuetele.

6.4. Maakohtu järeldus, et kostjal oli huvi vagunite seisukorra vastu, ei tugine tõenditel. Hageja

tõendas, et vagunite transportimiseks kodujaamadesse oleks kostja saanud transportida

vaguneid kui „kaup oma telgedel“. Seega ei olnud vagunite tsisternide seisukord vagunite

kodujaama transportimisel üldse oluline. Ka ei arvestanud maakohus, et osadel vagunitel ei

olnud kasulik eluiga möödunud ka vagunite tagastamise tähtajaks.

6.5. Maakohus leidis vääralt, et hageja üürinõue on põhjendatud vaid osaliselt. Maakohus jättis

kohaldamata VÕS § 334 lg 1 ja üürilepingu p 3.2.8, mis panid kostjale kohustuse tagastada

vagunid kokkulepitud seisukorras. Kuna kostja ei tagastanud vaguneid kokkulepitud

seisukorras tähtaegselt, oli kostjal kohustus tasuda hagejale üürilepingu kehtivuse jooksul üüri

kuni üürilepingu lõppemiseni või kohase vagunite tagastamiseni. Samuti jättis maakohus

põhjendamatult rahuldamata hageja kasutuseeliste tasumise nõude. Maakohus leidis

üllatuslikult, et kostja ei vallanud pärast vagunite kasutusea möödumist vaguneid

ebaseaduslikult. Ainuüksi asjaolu, et kostja ei soovinud enam vaguneid, jättes need lepingule

mittevastavatesse jaamadesse, ning ei takistanud hagejal vaguneid enda valdusesse saada, ei

tähenda automaatselt seda, et tegemist oleks vagunite nõuetekohase tagastamisega või et kostja

ei oleks enam vagunite valdaja. Maakohus jättis seejuures analüüsimata VÕS §-st 335

tulenevad eeldused ega tuvastanud, kas kostjal võib olla kohustus kasutuseeliste tasumiseks

viidatud sätte alusel.

6.6. Maakohus jättis vääralt rahuldamata hageja kahjunõude 45 960,10 eurot põhjusel, et hageja

ei tõendanud kulude kandmist. Nii õiguskirjanduse kui ka Riigikohtu praktika kohaselt ei

takista kahju hüvitamise nõude esitamist asjaolu, et kulud ei ole veel kantud (RKTKo

21.06.2011, 3-2-1-55-11, p 14). Seejuures tuvastas maakohus õigesti, et vagunitel esinesid

puuduseid. Seega ei saanud hageja nõuet mõjutada asjaolu, et hageja müüs vagunid menetluse

kestel.

6.7. Maakohus eksis, kui rahuldas osaliselt kostja nõude enam tasutud üüri tagastamiseks.

Kostjal puudus õigus nõuda hagejalt enam tasutud üüri tasumist, sest hageja pole üürilepingut

rikkunud, ning kostja ei tagastanud vaguneid õigeaegselt ja nõuetekohaselt. Hagejal on õigus

nõuda üüri tasumist kuni üürilepingu lõppemiseni ning kasutuseeliseid pärast lepingu

lõpetamist kuni vagunite müümiseni. Maakohus oleks pidanud kostja enam tasutud üüri

arvestama hageja kasutuseeliste nõude sisse osas, milles kostja tasus üüri pärast üürilepingu

lõppemist.

Vastustaja seisukoht

7. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.

Vastuapellatsioonkaebus

8. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus hagi rahuldas ja jättis osaliselt vastuhagi rahuldamata, samuti osaliselt

menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas palub kostja teha uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata, rahuldada vastuhagi täiendavalt kahju hüvitise nõude 22 787,84 euro osas ning

jätta vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 10 nimetamata menetluskulud 99,8% ulatuses hageja

kanda ja 0,2% ulatuses kostja kanda. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust vastuhagi 915 euro

ulatuses rahuldamata jätmise osas.

8.1. Maakohus leidis õigesti, et hagejalt kostja kasuks kohtueelsete õigusabikulude

väljamõistmine on põhjendatud. Maakohus nõustus kostjaga ka selles, et praegune vaidlus on

väga mahukas. Vaatamata sellele leidis maakohus täpsemalt põhjendamata, et kostja

kohtueelsed õigusabikulud on põhjendatud ainult ca 18% ulatuses. Kostjale osutatud õigusabi

eest esitatud arvetest nähtuvad toimingud olid vajalikud kvaliteetse õigusabi osutamiseks. Väär

on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole lepinguliste esindajate telefonikõned ja

nõupidamised büroo sees selliseks kahjuks, mida vastaspool peaks hüvitama. Ka osutatud

õigusabi keskmine tunnihind 175,31 eurot vastab Riigikohtu praktikale (nt RKTKo 18.05.2022,

2-21-1824/23, p 13).

8.2. Hagi rahuldamisel jättis maakohus analüüsimata kostja väite, et tal oli õigus omapoolsete

kohustuste täitmisest VÕS § 101 lg 1 alusel keelduda. Olukorras, kus võlgnikul on õigus

kohustuse täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel keelduda, ei ole võlgnik kohustust rikkunud ning

võlgniku suhtes ei saa vähemalt kuni võlausaldaja poolse kohustuse täitmiseni (mida hageja ei

ole senini teinud) rakendada õiguskaitsevahendeid.

Vastustaja seisukoht

9. Hageja vaidleb kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2² alusel muutmata, täiendades otsuse põhjendusi. Osas, milles

ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ei täienda, järgib ringkonnakohus maakohtu

otsuse põhjendusi ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Hageja apellatsioonkaebus ja kostja

vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata.

11. Hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud osas, millega maakohus jättis haginõude

kahjuhüvitise 1245,31 euro (= 7696,18 - 6450,87) ja sellelt viivise väljamõistmiseks

rahuldamata (vagunite ülevaatuse ja transportimise kulud). Kostja ei ole maakohtu otsust

vaidlustanud osas, millega maakohus jättis vastuhagi nõude kahjuhüvitise 915 euro ja sellelt

viivise väljamõistmiseks rahuldamata (vagunite hoiustamise kulud). Samuti ei ole kumbki pool

vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus lõpetas haginõudest loobumise tõttu

menetluse haginõudes 37 vaguni üleandmise kohustamiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni

p 2) ning jättis läbi vaatamata hageja nõude kostja vastu 285 681 eurot ületava kasutuseelise ja

56 016,30 eurot ületava kahjuhüvitise väljamõistmiseks ning nendelt ületatavatelt summadelt

viivise väljamõistmiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4). Eeltoodud osas on

maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

12. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes peamiselt selle üle, kumb pooltest on üürilepingut

rikkunud – kas kostja, kes hageja hinnangul jättis tasumata üüri ega tagastanud kõiki vaguneid

nõuetekohaselt, või hageja, kes kostja hinnangul ei täitnud üürileandja kohustusi ega

pikendanud õigeaegselt vagunite kasutusluba, mistõttu oli kostjal takistatud omapoolse

kohustuse täitmine.

13. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja Eesti äriühing, kelle asukoht on hagiavalduse

kohaselt Eestis. Kostja on Belgia Kuningriigi äriühing, kelle asukoht on asja materjalidest

nähtuvalt Belgias. Kuna poolte asukohad on erinevates riikides, tõusetub kohtualluvuse ja

kohaldatava õiguse küsimus. Kuigi maakohtu otsusest ei nähtu kohtualluvuse ega kohaldatava

õiguse kontrolli, allub asi Eesti kohtule ning õigussuhet reguleerib Eesti õigus. Ringkonnakohus

täiendab maakohtu otsust järgnevaga.

Pooled on üürilepingu p-s 8.1 kokku leppinud, et lepingust tulenevate kohustuste täitmisega

seotud vaidlused lahendatakse Eesti Vabariigis Harju Maakohtus. Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste

tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) art 25 lg 1 p a)

kohaselt on tegemist kohtualluvuse kokkuleppega. Kolleegium TsMS § 106 lg-s 1 sätestatud

kohtualluvuse kokkuleppe tühisuse asjaolude esinemist ei tähelda. Üürilepingule kohaldatav

õigus tuleb kindlaks määrata vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. a

määrusele (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma

I). Selle määruse art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse lepingule lepingupoolte valitud õigust. Valik

tuleb teha sõnaselgelt või see peab nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest.

Omal valikul võivad pooled valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes

kohaldatava õiguse. Üürilepingu p-s 8.2 on pooled kokku leppinud, et leping on allutatud Eesti

Vabariigi seadusandlusele.

14. Maakohus on õigesti pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerinud üürilepinguna VÕS § 271

mõttes. VÕS § 271 järgi üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule

(üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).

Seega, hageja kohustus kostjale andma kasutamiseks vagunid ning kostja kohustus maksma

hagejale nende eest üüri.

15. Ringkonnakohus võtab kaebuste lahendamisel aluseks asjaolud, mille üle pooltel

maakohtus vaidlus puudus:

-

pooled sõlmisid 7. märtsil 2012 üürilepingu, mille alusel andis hageja kostjale üürile 25

vagunit;

-

12. veebruaril 2014 sõlmisid pooled üürilepingu lisa 1, millega suurendati vagunite arvu

39 peale, määrates lepingu tähtajaks 12 kuud;

-

12. veebruaril 2014 sõlmisid pooled üürilepingu lisa 2, millega hageja andis kostjale

üürile 10 vagunit, määrates lepingu tähtajaks 12 kuud;

-

8. detsembril 2014 sõlmisid pooled üürilepingu lisa 3, millega suurendati makstavat

üüri kuni 18,30 euroni ühe vaguni kohta;

-

16. mail 2017 sõlmisid pooled üürilepingu lisa 4, lisades lepingusse p 3.1.4 ja

täiendades p-te 4.8 ja 4.9, millega lepiti kokku, et hageja kohustub tasuma kõik

raudteetariifid ja muud kaasnevad kulutused, mis tekivad vagunite Eesti Vabariigi

territooriumil liikumise ajal plaanilise remondi kohta ning tagasi. Samuti, et kostjal ei

ole üüri maksmise kohustust ajal, mil vagunid viibivad depooalal planeeritud remondis,

millele lisandub kaks päeva, ning kui planeeritud (plaanilise) remondi ajal on vaja

vaguneid produktist puhastada, kohustub hageja maksma kuni kahe tonni puhastamise

eest ja ülejäänu puhastamise kulu kannab kostja;

-

12. juunil 2018 sõlmisid pooled üürilepingu lisa 5, millega suurendati vagunite arvu

25 vaguni võrra, nende vagunite üüriperioodi lõpuks märgiti vagunite kasuliku eluea

lõppemine ja kostja pidi tagastama vagunid lepingu (üüriperioodi) lõppemisel; samuti

muudeti lepingu p 3.2.8 selliselt, et pärast lepingu lõppemist või katkemist peab kostja

tagastama vagunid tehniliselt korras ja äriliste eesmärkide täitmiseks valmis seisus,

võttes arvesse loomulikku kulumist, veetud lastist puhastatuna (auru abil) seest ja

väljast, taastatud elektriseadmestikuga, algsete trafarettidega ning kõrvaldama kõik

vagunite kasutamise ajal tekkinud vigastused. Hageja võtab vagunid vastu üleandmise-

vastuvõtmise akti alusel ning kostja esindaja juuresolekul. Kostja esindaja vagunite

ülevaatuse kohalt puudumist loetakse kostja nõusolekuks üleandmise-vastuvõtmise akt

allkirjastada;

-

21. juunil 2018 sõlmisid pooled üürilepingu lisa 6, millega suurendati vagunite arvu

kolme vaguni võrra;

-

6. novembril 2019 teavitas kostja hagejat üürilepingu pikendamata jätmisest.

16. Asja lahendamisel omab keskset tähtsust 6. novembril 2019 kostja poolt hagejale saadetud

teatis, samuti sellele järgnev kirjavahetus, ennekõike kostja 18. detsembri 2019. a kiri ja hageja

23. detsembri 2019. a kiri, ning nendes avaldatud tahteavaldused (kd I, tl-d 48–49 pöördel; kd

VII, tl-d 90–91 pöördel). Hageja leiab jätkuvalt, et ta lähtus üürilepingu lõpetamisel kostja

6. novembri 2019. a teatest, et kostja tagastab kõik vagunid, ning ootas vagunite saabumist

kodujaama üürilepingus kokkulepitud seisukorras.

16.1. Kolleegium leiab, et maakohus on menetlusnorme rikkumata tuvastanud selle, et kostja

6. novembri 2019. a teatis ei andnud hagejale alust üürilepingust tulenevate kohustuste täitmise

lõpetamiseks enne üürisuhte lõppemist (maakohtu otsuse p-d 51 ja 54). Üürilepingu p 1.2 nägi

ette, et vagunite rendi tähtajaks on 12 kuud arvates üleandmise-vastuvõtmise akti

allkirjastamise päevast. Pooled ei vaidle selle üle, et aktidega on vagunid hageja poolt kostjale

üle antud, samuti ei ole vaidlust üleandmise kuupäevade osas (kd I, tl-d 31, 34, 36–47).

Üürilepingu p 6.2 sätestas, et juhul, kui kumbki pool kaks kuud enne lepingu kehtivuse lõppu

ei teata teisele poolele oma soovist leping lõpetada, loetakse leping pikenenuks järgmise 12 kuu

võrra. Eraldi olid pooled kokku leppinud lisas 5, mille p 1.1.2 kohaselt lõppeb üürileping

vagunite kasutusaja lõppemise kuupäeval. Kuigi hageja on hagiavalduses ja ka teistes

menetlusdokumentides viidanud kostja 6. novembri 2019. a teatisele kui „kostjapoolne lepingu

ülesütlemine“, siis ringkonnakohtu 16. jaanuari 2024. a istungil oli hageja nõus, et tegemist ei

olnud lepingu ülesütlemisega, vaid leping lõppes lepingus kokkulepitud tähtaja möödumisel (vt

ajamärgid 00:05:44 ja 00:07:54).

16.2. Hageja seisukoht, et ta ei rikkunud üürilepingust tulenevat vagunite korrashoiu kohustust,

ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu 16. jaanuari 2024. a istungil avaldas hageja, et kostja

6. novembri 2019. a teatises sisalduvat tahteavaldust tuleb hinnata kogumis kostja käitumisega

– kostja soovis vagunid tagastada ning pärast seda teavitas vagunite remontimise või kasuliku

eluea pikendamise soovist. Hageja kordab apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud väiteid,

kuid need ei anna kolleegiumi hinnangul alust asuda maakohtust erinevale seisukohale kostja

6. novembri 2019. a teates avaldatud tahteavalduse tõlgendamiseks.

Tahteavalduse tõlgendamise reeglid on sätestatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-

s 75. Tahteavaldus saab olla kas otsene, kaudne, samuti saab teatud tingimustel lugeda vaikimist

või tegevusetust tahteavalduseks (TsÜS § 68 lg-d 2–4). Kolleegiumi hinnangul teadis hageja

kostja tahet või pidi seda teadma, sest pooled olid lepingu lõpetamise soovist teatamises kokku

leppinud üürilepingu p-s 6.2. Hageja ei saanud kostja otsesest tahteavaldusest ega ka tema

edasisest käitumisest (kaudne tahteavaldus) eeldada, et kostja ei soovinud kuni üürisuhte

lõppemiseni vaguneid sihtotstarbeliselt kasutada. Poolte vahel oli jätkuvalt kehtiv leping, mida

kumbki pool ei olnud ühepoolselt lõpetanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja

otsustas ühepoolselt oma lepingust tulenevate kohustuste täitmisest loobuda (maakohtu otsuse

p-d 76 ja 78).

17. Maakohus on kolleegiumi hinnangul menetlusnorme rikkumata tuvastatud, et hageja rikkus

üürilepingust tulenevaid kohustusi. Maakohus leidis tõendeid nõuetekohaselt hinnates, et kostja

teavitas hagejat vagunitest, mille kasutusaeg möödub või saabub plaanilise remondi tähtaeg

enne üürilepingu lõppemist. Samuti leidis maakohus, et hageja oli nendest tähtaegades teadlik

ning pidi seetõttu tegema remonti suunamiseks ja kasutusea pikendamiseks vajalikke toimingud

(maakohtu otsuse p-d 53, 55, 57 ja 79). Hageja väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale.

17.1. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kostja rikkus VÕS § 282 lg 1 p-st 1 tulenevat

teatamiskohustust. Hageja kordab maakohtus esitatud väiteid, mille osas on maakohus võtnud

seisukoha. Uue asjaoluna tugineb hageja sellele, et kostja ei vastanud 23. detsembri 2019. a

kirjale (kd VII, tl-d 91 ja pöördel), mistõttu ei olnud hagejal kohustust vaguneid hooldada või

nende kasutusaega pikendada. Kolleegium hagejaga ei nõustu.

17.1.1. Esmalt märgib kolleegium, et hageja on esmakordselt andnud apellatsioonimenetluses

23. detsembri 2019. a kirjale olulise tähenduse, mis tema arvates vabastas ta üürilepingust

tulenevate kohustuste täitmisest. Viidatud kirja esitas kostja 29. augusti 2022. a

menetlusdokumendiga ning maakohtus hageja sellele kirjale oma väidete tõendamiseks ei

tuginenud, mistõttu ringkonnakohus uue väitega TsMS § 652 lg 3 alusel ei arvesta. Hagejal oli

maakohtus võimalus tõendi osas arvamust avaldada. Tulenevalt TsMS § 436 lg 4 teisest lausest

ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, kui ta ei ole

sellisele võimalusele eelnevalt tähelepanu juhtinud. Teiseks märgib kolleegium, et hageja leiab

põhjendamatult, et kostja pidi vagunite kasutamise soovist hagejat täiendavalt teavitama.

Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et hageja pidi tagama, et kostja kasutuses on iga

konkreetse

vaguni

suhtes

üürisuhte

lõppemiseni

üürilepingu

tingimustele

vastav

sihtotstarbeliselt kasutatav vagun (maakohtu otsuse p 51). Poolte kirjavahetusega lepingulisi

kohustusi ei muudetud. Kolmandaks ei saa kolleegium nõustuda hageja väitega, et kostja vaikis

ja oli passiivne. Maakohus on oma otsuse p-s 36 märkinud asjaolud, mille üle pooled ei vaidle,

loetledes üles kostja pöördumised hageja poole nii 2019. aasta lõpus kui ka 2020. aasta alguses,

milles kostja soovis teada jaama, kus vagunid üle anda.

17.1.2. Hageja väidab apellatsioonkaebuses, et maakohus ei tuvastanud, kas hagejal oli

kohustus remontida vaguneid, mille suhtes oli kostja sõnaselgelt avaldanud, et kostja neid

vaguneid enam ei soovi, ega teatanud, et tal on huvi allesjäänud vagunite vastu. Hageja

etteheide maakohtule on kolleegiumi hinnangul põhjendamatu. Maakohus ei saanud sellist

asjaolu tuvastada, sest tõendamist ei ole leidnud, et kostja oleks hagejale avaldanud, et ta

üürilepingu lõppemiseni vaguneid enam ei kasuta. Nagu kolleegium eelnevalt märkis, siis

kostja poolt tehtud tahteavaldusi ei saa hageja soovitud viisil tõlgendada. Kui üürnik peab

tasuma üüritud asja eest üüri, peab üürileandja samal ajal tagama üüritud asja korrasoleku

(VÕS § 276 lg 1). Vastava kokkuleppe puudumisel ei olnud see hageja otsustada, kas ta tagab

vagunite hoidmise kokkulepitud seisundis või mitte. Kuna nii üürileping kui ka seadus

sätestavad üürilepingu pooltele kohustused, mis kehtivad kuni üürisuhte lõppemiseni, siis ei

pidanud maakohus eraldi kostja huvi lepingu täitmise vastu tuvastama. Maakohus tuvastas

menetlusnorme rikkumata, et üürisuhe lõppes iga vaguni osas lepingus kokkulepitud tähtajal

ning kostja ei teavitanud hagejat enne lepingu lõppemist oma üürniku õigustest loobumisest.

Samuti ei saa esitatud asjaoludest järeldada, et kostja käitus hageja suhtes pahatahtlikult või hea

usu põhimõtte vastaselt.

17.1.3. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus eksis, leides, et kostja on hagejat asja

lepingutingimustele mittevastavusest teavitanud või et kostja ei pidanud seda tegema. Ka selles

osas on maakohus hinnanud kõiki hageja väiteid faktilisest ja õiguslikust küljest ning jõudnud

põhjendatud järelduseni, et kostja teavitas hagejat vagunite lepingutingimustele mittevastavuse

saabumisest ning hageja pidi olema teadlik vagunite plaanilise remondi või kasutusaja

lõppemise kuupäevast. Maakohus ei ole asjaolude tuvastamisel menetlusnorme rikkunud ning

on nendele asjaoludele kohaldanud õigesti materiaalõigust.

Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et 18. detsembri 2019. a kirjaga teavitas kostja hagejat

vagunitest, mis vajavad plaanilise remondi läbiviimist järgmise 45 päeva jooksul (kd VII, tl-

d 90 ja pöördel). Nimetatud teade vastab VÕS § 282 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning

pooltevahelisele praktikale. Hageja tugineb jätkuvalt sellele, et kostja ei teavitanud hagejat

vaguni remonti saatmisest vastavalt väljakujunenud praktikale. Hageja on kirjeldanud

pooltevahelist praktikat oma 10. juuni 2022. a menetlusdokumendis, esitades ka vastavad

tõendid varasemate vagunite tagastamise kohta (kd VII, tl-d 1–8). Hageja esile toodud

asjaoludest ja esitatud tõenditest saab kohus järeldada, et vagunite tagastamisel teatas kostja,

milliseid vaguneid ta hakkab tagastama, vagunite tagastamise või plaanilise remondi koht oli

alati hagejaga eelnevalt kooskõlastatud ning vagunid tagastati sellesse jaama. Maakohus on

neid asjaolusid asja lahendamisel arvestanud (maakohtu otsuse p 79).

Kui nüüd võrrelda 18. detsembri 2019. a kirja ning sellele järgnevaid kostja toiminguid, siis

nõustub kolleegium maakohtuga, et erinevalt hagejast järgis kostja väljakujunenud praktikat.

Ka ringkonnakohtu 16. jaanuari 2024. a istungil antud hageja selgitused ei anna alust asuda

maakohtust erinevale seisukohale (vt ajamärk 00:20:03 jj). Kostja teavitas 6. novembri 2019. a

kirjas, et lepingut ei pikendata ning pakkus hagejale vagunite tagastamise protseduuri, kuid

lisaks sellele teavitas kostja 18. detsembril 2019 hagejat, et enne üürilepingu lõppemist oli

lõppemas ka vagunite plaanilise remondi tähtaeg. Tuvastatud asjaoludest järeldub, et kostja

jätkas üürilepingu täitmist, kuid hageja otsustas seda mitte teha.

17.2. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et nende vagunite suhtes, mida ei olnud

18. novembri 2019. a kirjas märgitud, kuid mille plaanise remondi aeg või kasutusaeg saabus,

ei ole kostja rikkunud VÕS § 282 lg-s 1 sätestatud teatamiskohustust. Maakohus on õigesti

jätnud VÕS § 282 lg 3 kohaldamata, sest see säte ei sea üürileandja vastutust sõltuvusse

üürnikupoolsest informeerimiskohustuse täitmisest (maakohtu otsuse p 56). Õige on maakohtu

seisukoht, et hageja pidi olema teadlik, millal saabub vagunite plaanilise remondi aeg või

lõppeb kasutusaeg, ning sai seetõttu tagada, et vagunid vastaksid lepingutingimustele.

18. Maakohus on hageja üüri saamise nõude lahendamisel analüüsinud iga vaguni plaanilise

remondi (maakohus kasutab remondi asemel ka sõna „hooldus“) või kasutusaja lõppemist ning

kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et vaguni puhul, mille osas jättis hageja tagamata

selle lepingutingimustele vastavuse kuni üürilepingu lõppemiseni, ei pea kostja hagejale üüri

maksma (maakohtu otsuse p-d 84–116). Maakohus ei ole asjaolude tuvastamisel

menetlusnorme rikkunud ning kohaldas tuvastatud asjaoludele õigesti VÕS § 278 koosmõjus

VÕS § 296 lg-ga 1.

18.1. Üürilepingu p 2.2 järgi „Rendileandja garanteerib, et kõik rendile antavad vagunid on

tehniliselt korras, lasti jääkidest puhtad seest ja väljast, kauba pealelaadimiseks valmis ja

Venemaa Raudteede ABD GVC-sse kantud ning omavad luba SRÜ riikide ja Euroliidu

raudteedel liikumiseks“. Lisaks kohustus hageja ka üürilepingu kehtivuse ajal kooskõlas

üürilepingu p-dega 3.1.2 ja 3.1.3 omal kulul teostama vagunite plaanilist remonti depoos ja

kapitaalremonti ning vagunite kasutusaja pikendamist. Selline kohustus tuleneb üürileandjale

ka VÕS §-dest 278 ja 279. VÕS § 296 lg 1 järgi ei pea üürnik maksma üüri ega kandma

kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada VÕS §-

s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu või seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema

kasutusse.

Nagu kolleegium eelnevalt maakohtuga nõustudes leidis, on põhjendamatu hageja arusaam, et

kui kostjal oli huvi vaguneid kasutada kuni üürilepingu lõppemiseni, pidi kostja avaldama

hagejale selleks eraldi tahet, ning hageja oleks korraldanud vagunite plaanilise remondi või

kasutusaja pikendamise (maakohtu otsuse p 78). Ka asja arutamisel ringkonnakohtus ei suutnud

hageja selgitada, miks vaatamata üürilepingus kokkulepitule oli kostjal siiski täiendav kohustus

hagejat kuni üürilepingu lõppemiseni vagunite kasutamise soovist teavitada.

18.2. Apellatsioonkaebuses on hageja tuginenud sellele, et kostja ei vastanud 23. detsembri

2019. a kirjale. Hageja ei olnud maakohtu menetluses kõnealusele kirjale tuginenud, mistõttu

on tegemist tõendi kohta avaldatud uue seisukohaga, millega ei saa apellatsiooniastmes

arvestada (vt käesoleva otsuse p 17.1.1). Kostja esitas nimetatud kirja, et tõendada oma väidet,

et hageja oli nõus oma lepingulisi kohustusi täitma üksnes siis, kui kostja pikendab üürilepingut.

Maakohus järeldas kõnealusest kirjast, et hageja ei pidanud vajalikuks vagunite plaanilist

remonti korraldada (maakohtu otsuse p 54). Kolleegium nõustub maakohtuga. Põhjendamatu

on kostjale ette heita koostöö puudumist, sest kostja teavitas hagejat kõikidest olulistest

asjaoludest, mis olid vajalikud selleks, et hageja saaks oma lepingulisi kohustusi täita.

18.3. Maakohus on kolleegiumi hinnangul menetlusnorme rikkumata tuvastanud selle, et kostja

pidi hagejale maksma üüri 2974,20 eurot. Samuti on maakohus õigesti tuvastanud kostja

vastuhagi lahendades, et kostjal on õigus nõuda hagejalt tagasi enamtasutud üür 62 878,80 eurot

(maakohtu otsuse p-d 211–262). Kumbki pool ei ole apellatsiooniastmes vaidlustanud üürivõla

ega enamtasutud üüri arvutuskäiku.

18.4. Üüri maksmise kohustuse olemasolu tuvastamisel on maakohus arvestanud mõlema poole

väidetega ning hinnanud tõendeid TsMS § 232 lg 1 kohaselt igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt. Hageja mittenõustumine maakohtu põhjendustega ei tähenda, et maakohus oleks

asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusnorme või kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

Põhjendamatu on hageja etteheide, et kuni üürilepingu lõppemiseni olid kõik vagunid kostja

valduses, mistõttu on üüri nõudmine õigustatud. Maakohus on seda väidet hinnanud iga vaguni

puhul eraldi ning jõudnud põhjendatud järelduseni, et VÕS § 296 lg 1 alusel ei pidanud kostja

maksma üüri vaguni eest, millel oli plaaniline remont tegemata või kasutusaeg pikendamata

(maakohtu otsuse p-d 216–261).

Samuti on maakohus menetlusnorme rikkumata tuvastanud, et kui vagun oli plaaniliselt

remontimata või kasutusaeg pikendamata, siis ei tohtinud seda raudteeliikluses kasutada

(maakohtu otsuse p-d 47, 48, 59). VÕS § 296 lg-s 1 sätestatud üüri maksmata jätmise eeldused

olid täidetud, sh asja ei saanud sihtotstarbeliselt kasutada. Üürilepingu p 2.2 kohaselt oli kokku

lepitud üüritud asja lepingutingimustele vastavus – vagunid on tehniliselt korras ja omavad luba

SRÜ riikide ja Euroopa Liidu raudteedel liikumiseks. Asja materjalidest ei saa teha teistsugust

järeldust kui seda, et kostja üüris vagunid kaupade transpordiks ja raudteeliikluses

kasutamiseks. Kuna hageja ei toonud esile ega tõendanud, et täies ulatuses üüri tagasi nõudmine

ei olnud põhjendatud, vaid esines VÕS § 296 lg-s 2 alusel eeldus selle vähendamiseks,

vähendas maakohus üüri kostja nõudest tulenevalt nullini. Hageja määras ise, millega kostja

nõudele vastu vaielda (TsMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 2).

19. Hageja nõudis kostjalt kasutuseeliste tasumist VÕS § 1037 lg 1 kui ka alternatiivselt

VÕS § 335 alusel. Maakohus on nõude lahendamisel õigesti esile toonud nõude rahuldamise

eeldused (maakohtu otsuse p 122). Maakohus on kolleegiumi hinnangul menetlusnorme

rikkumata tuvastanud selle, et kostja pärast üürilepingu lõppemist vaguneid ei vallanud,

mistõttu ei esinenud ka valduse rikkumist, mis annaks alust nõuda kostjalt ükskõik kummal

õiguslikul alusel kokkulepitud üüri või kasutuseeliseid. Hageja väited ei anna alust asuda

maakohtust erinevale seisukohale.

19.1. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et asjaolu, et kostja ei tagastanud vaguneid kodujaamas

ja kokkulepitud seisukorras, annab hagejale automaatselt õiguse nõuda kostjalt kasutuseeliste

hüvitamist. Kolleegiumi hinnangul välistab kasutuseeliste üürilepingus kokkulepitud üüri

suuruses nõudmise juba ainuüksi see, et vaguneid ei saanud sihtotstarbeliselt kasutada.

Alternatiivseid rikkumise teel saadud kasutuseeliste arvestamise aluseks olevaid asjaolusid ei

ole hageja esile toonud ega tõendanud.

19.2. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus on üllatuslikult leidnud, et kostja ei vallanud

pärast vagunite kasutusea möödumist vaguneid ebaseaduslikult. Asja materjalidest nähtuvalt

oli see kasutuseeliste nõude lahendamisel üks põhilisemaid vaidlusaluseid asjaolusid. Kostja on

maakohtu 23. novembri 2022. a istungil palunud hagejal esile tuua, millal on hageja vagunid

enda valdusse saanud (kd VII, tl 141 pöördel; ajamärk 00:07:36). Mõlemad pooled pidid oma

väiteid TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama ning kui maakohus leidis, et hageja sai pärast üürisuhte

lõppemist vaguneid vallata, kasutada ja käsutada, on põhjendatud sellest järeldada, et kostja ei

vallanud vaguneid ebaseaduslikult. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud

(maakohtu otsuse p-d 133 ja 134).

19.3. Pooled ei vaidle apellatsiooniastmes selle üle, et vagunite tagastamisel lepiti üürilepingu

p-s 3.2.8 kokku (üürilepingu p 3.2.8 sõnastati ümber lisa 5 p-ga 3), et üürnik peab tagastama

vagunid „tehniliselt korras ja äriliste eesmärkide täitmiseks valmis seisus võttes arvesse

loomulikku kulumist, veetud lastist puhastatuna (auru abil) seest ja väljast, taastatud

elektriseadmestikuga, algsete trafarettidega ning kõrvaldama kõik vagunite kasutamise ajal

tekkinud vigastused“. Sama punkti teise lause kohaselt võtab üürileandja vagunid vastu

üleandmise-vastuvõtmise aktiga üürniku esindaja juuresolekul ning üürniku esindaja

puudumist loetakse tema nõusolekuks akt allkirjastada. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et ainus

viis kostjal kasutuseeliste maksmise kohustusest vabaneda on see, kui kostja tõendab, et ta andis

vagunid üle üürilepingus kokkulepitud jaamas ja seisukorras. Nii nagu maakohus, on ka

ringkonnakohus seda meelt, et hageja ei saanud vagunite vastuvõtmisest, isegi kui need ei olnud

toimetatud kodujaama ega vastanud üürilepingu p-s 3.2.8 toodud seisukorrale, keelduda.

19.4. Maakohus on menetlusnorme rikkumata tuvastanud, et kostja ei saanud oma lepingulisi

kohustusi täita hagejapoolse lepingu rikkumise tõttu. Hageja arvates peaks asja lahendus olema

vastupidine, kui maakohus oleks arvestanud SRÜ Raudteetranspordi Nõukogu protokolliga

nr 58, millega on sätestatud „Raudteevalitsustevahelise koostöö kord rahvusvahelises

ühenduses kurseerivate kaubavagunite ekspluatatsiooni

peatamisel“.

Maakohus on

põhjendatult leidnud, et protokoll ega selle lisa 6 ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest

vaguneid oli vaja transportida Eesti Vabariigis ning ka vagunite transportimisel „kaup oma

telgedel“ oli vaja eridokumente. Samuti on maakohtu seisukoht, et see protokoll ei ole Eesti

Vabariigis kohaldatav, õige (maakohtu otsuse p-d 61–70). Kolleegium nõustub mõlema

küsimuse osas maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.

Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et kostja pidi tõendama, et vagunite transportimiseks

pädev isik oleks keeldunud vaidlusaluste vagunite „kaup omal telgedel“ transportimisest.

Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et isegi, kui 30 vaguni

kasutusaeg ei olnud veel lõppenud, ei saanud kostja transportida ka vaguneid, millel oli

plaanilise remondi tähtaeg möödunud. Vastupidiselt hageja arusaamale ei leidnud maakohtus

tõendamist, et kostjal oleks olnud võimalik pärast vagunite plaanilise remondi tähtaega või

kasutusaja lõppemist neid hageja kaasabita transportida. Vagunid vajasid transportimiseks

eridokumente ning kostja ei olnud sellise asja ajamiseks volitatud. Maakohus on teinud AS-i

Operail kirjast õige järelduse, et vagunite transportimiseks pidi hageja vormistama täiendavad

dokumendid (maakohtu otsuse p-d 69–74). Ka pärast seda, kui ringkonnakohus uuris kõnealust

kirja 16. jaanuari 2024. a istungil (ajamärgid 01:02:38–01:07:41), ei saa sellest teha hageja

soovitud järeldust. Ennekõike viitab kirja p 3 selgelt, et dokumente saab taotleda omanik või

rentnik, kui see on nii lepinguga reguleeritud. Hageja ei ole viidanud lepingus sisalduvale

volitusele. Veel on maakohus kõnealust tõendit hinnanud TsMS § 232 lg 1 järgi koos teiste

tõenditega, mis kõik omavahel haakuvad. Nii nähtub tõenditest, et selleks, et vaguneid, mille

plaanilise remondiaeg või kasutusaeg oli möödunud, transportida, pidi hageja tegema

täiendavaid toiminguid, nt lasi hageja teha vagunitele loa saamiseks tehnoülevaatuse vagunite

„rongi koosseisu kaasamiseks“ (kd I, tl-d 136–138 pöördel, 140–146; kd VI, tl 191).

19.5. Hageja tugineb jätkuvalt sellele, et maakohus ei arvestanud piisavas ulatuses poolte

praktikat vagunite plaanilisse remonti saatmiseks. Maakohus on hageja väiteid koos tõenditega

hinnanud ning põhjendatult leidnud, et hageja ise ei järginud väljakujunenud korda (maakohtu

otsuse p 80). Maakohus tuvastas, et vähemalt kolmel korral (18. detsembril 2019, 9. aprillil

2020 ja 6. juulil 2020) pöördus kostja hageja poole, juhtides tema tähelepanu vagunite

plaanilise remondi või kasutusaja möödumisele, kuid hageja ei teinud midagi selleks, et hoida

vaguneid kuni üürisuhte lõppemiseni kasutamiskõlblikena (kd VII, tl-d 90 ja pöördel; kd III, tl-

d 70–85). Hageja märgib, et vagunid tuli üürilepingu lõppemisel tagastada kodujaamas ning see

ei vajanud täpsustamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja oma apellatsioonkaebuse väidete

esitamisel arvestanud, et kostja ei saanud vaguneid vastavalt üürilepingu p-le 3.2.8 tagastada,

sest hageja ei taganud nende vastavust lepingutingimustele. Vastuseks hageja väitele märgib

kolleegium, et üürilepingu p 4.5 järgi pidi kostja tagastama vagunid nende alalisse asukohta või

teise hagejaga kokkulepitud jaama, jaama kooskõlastamine toimub vagunite saatmisega seotud

dokumentide vormistamise ajal. Maakohus on nõuetekohaselt hinnanud poolte suhtlust ning

jõudnud õige järelduseni, et hageja käitumine oli vastuoluline ning hageja ei saanud kostjale

ette heita, et ta jättis vagunid erinevatesse (hageja hinnangul suvalistesse) jaamadesse seisma

(maakohtu otsuse p-d 128–130).

19.6. Kolleegium ei nõustu ka hageja kriitikaga, mis puudutab maakohtu seisukohti vagunite

tagastamise kohta. Maakohus leidis kolleegiumi hinnangul põhjendatult, et hageja sai pärast

üürisuhte lõppemist võtta vagunid enda valdusse. Vagunite jaamadesse jätmisel soovis kostja

vagunid hagejale tagasi anda. Kostja teavitas hagejat oma seisukohast mitmetes kirjalikes

pöördumistes (kd III, tl-d 74–85, 88–89, 90–94, 97–100, 113–115). Hageja enda seisukohad

vagunite tagastamata jätmise kohta on vastuolus tegeliku olukorraga. Asjas puudub vaidlus

selle üle, et hageja võõrandas maakohtu menetluse kestel vagunid kolmandale isikule ning ta ei

vajanud selleks kostjapoolseid toiminguid.

20. Järgnevalt peab kolleegium vajalikuks tegeleda hageja väitega, mille kohaselt oli hagejal

õigus vagunite vastuvõtmisest keelduda, sest kostja rikkus vagunite tagastamisel üürilepingu p-

s 3.2.8 kokkulepitud kohustust – vagunid olid tagastamiseks korda tegemata.

20.1. Maakohus leidis, et kostjal oli üürilepingust tulenev kohustus vagunid enne tagastamist

puhastada ja korrastada (maakohtu otsuse p-d 137–148). Samuti tuvastas maakohus iga vaguni

puhul eraldi, kas sellel esinesid puudused või mitte, leides kokkuvõtvalt, et kostja rikkus oma

kohustust (maakohtu otsuse p-d 155–184). Kostja maakohtu tuvastatud asjaolusid

apellatsiooniastmes ei vaidlustanud. Kostja on oma vastuapellatsioonkaebuses leidnud, et

maakohus oleks pidanud jätma nõude rahuldamata seetõttu, et kostjal oli õigus keelduda

kohustuse täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel. Kolleegium hindab kõnealust väidet allpool (vt

käesoleva otsuse p 22.5).

20.2. Maakohus leidis kolleegiumi hinnangul õigesti, et kostja andis vagunite valduse pärast

üürisuhte lõppemist hagejale üle. Hageja suutis teostada tegelikku võimu asja üle (AÕS § 36

lg 2), sest kostja oli teda teavitanud, kus vagunid asuvad. Vastates hageja apellatsioonkaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus, et asjaolu, et kostja rikkus oma üürilepingust tulenevat

kohustust vagunid enne tagastamist korrastada ja puhastada, ei andnud hagejale õigust vagunite

vastuvõtmisest keelduda. Seetõttu leiab kolleegium, et hageja sattus vagunite vastuvõtmisel

vastuvõtuviivitusse VÕS § 119 lg 1 mõttes. VÕS § 119 lg 1 järgi satub võlausaldaja

vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu,

eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast

täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust

täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga.

Nagu kolleegium eelnevalt maakohtuga nõustudes leidis, rikkus hageja üürilepingust tulenevat

kohustust tagada vagunite lepingutingimustele vastavus kuni üürilepingu lõppemiseni. Vagunid

pidid olema sihtotstarbeliselt kasutatavad kuni üürilepingu lõppemiseni ning põhjendamatu on

hageja väide, et vagunid pidid jõudma tema otsesesse valdusse enne plaanilise remondi tähtaja

või kasutusaja lõppemist. Asjas on tuvastamist leidnud, et hageja üürnikuna vagunite

korrashoiu kohustust ei täitnud, mis tingis omakorda selle, et vagunite plaanilise remondi või

kasutusaja lõppemise tähtaeg saabus enne üüriperioodi lõppu või sellega samal ajal. See

omakorda viis olukorrani, et kostja ei saanud vaguneid hageja kaasabita enam transportida.

20.3. VÕS § 119 lg 1 puhul on tegemist erinormiga VÕS § 101 lg 3 suhtes. Sõltumata

konkreetse lepingulise võlasuhte sisuks olevatest kohustustest tuleneb võlausaldaja kohustus

teha võlgnikuga koostööd VÕS § 23 lg-st 2. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt,

millega ringkonnakohus nõustub, ei saanud hageja vagunite vastuvõtmisest, isegi kui tegemist

oli mittekohase täitmisega, keelduda ning tema poolt kohustuse täitmise takistamine tõi kaasa

vastuvõtuviivitusse sattumise. VÕS § 119 lg-st 1 tulenevalt võib ka mittekohase täitmise

vastuvõtmisest keeldumine tuua kaasa vastuvõtuviivitusse sattumise. Asjas tuvastatud

asjaoludel ei kõrvaldanud hageja takistusi üürile antud asja sihtotstarbeliseks kasutamiseks, ei

andnud täpsemaid juhiseid ega hankinud vajalikke lube vagunite transportimiseks. Lisaks

märgib kolleegium, et praeguses asjas saab hageja vagunite vastuvõtmisest keeldumine olla

vastuolus ka hea usu põhimõttega. Hageja jättis kostja kohustuse täitmiseks temaga vajaliku

koostöö tegemata, mida saab hinnata võlausaldaja vastuvõtuviivitusena. Asja materjalidest

VÕS § 119 lg 2 kohaldamise eelduseid kolleegium ei tähelda.

21. Vagunite asukoha osas on maakohus põhjendatult leidnud, et ka see väide ei andnud

hagejale alust vagunite vastuvõtmisest keelduda. Maakohus on poolte väiteid hinnanud

VÕS § 101 lg 3 alusel ning jõudnud põhjendatud järelduseni, et kostja poolt kantud vagunite

hoiustamiskulud olid põhjustatud hagejast, kes jättis üürilepingust tulenevad kohustused

täitmata ja keeldus

alusetult

vagunite vastuvõtmisest

(maakohtu

otsuse

p 272).

Ringkonnakohus täpsustab, et kostja kohustuse täitmine oli takistatud hagejast sõltuvate

asjaolude tõttu (vajalike tegude tegemata jätmine), mistõttu sattus hageja VÕS § 119 lg 1 järgi

vastuvõtuviivitusse. Vastuvõtuviivitusse sattumine tähendas hageja puhul kohustuse rikkumist.

Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti kostja vastuhagis esitatud vagunite hoiustamisega

seotud kulutuste hüvitamise nõude 4262,50 eurot rahuldanud. Maakohus ei ole nõude eelduste

ega ka kahju suuruse tuvastamisel menetlusnorme rikkunud (maakohtu otsuse p-d 271–272).

22. Järgnevalt hindab ringkonnakohus poolte täitmata kohustuste vastuväiteid (VÕS §-d 110

ja 111), täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.

22.1. Mõlemad pooled on teineteise nõuetele vastuväiteid esitades tuginenud nii VÕS §-le 110

kui ka VÕS §-le 111, leides, et see välistab tema vastu esitatud nõude rahuldamise. Kolleegium

märgib, et õigussuhte kvalifitseerimine on tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 kohtu

ülesanne sõltumata poolte väidetest. Ainuüksi normile viitamisel, toomata esile normi

kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid, ei saa kohtule ette heita normi kohaldamata jätmist,

sest kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Ringkonnakohus arutas kõnealuste

sätete kohaldamise eeldusi 16. jaanuari 2024. a istungil, kus pooled said täiendavalt selgitada

ja põhjendada oma seisukohti (vt ajamärgid 00:35:16–00:38:01).

22.2. Mõlemad viidatud sätted annavad aluse kohustuse täitmisest keeldumiseks. Samas,

täitmata kohustuse vastuväite esitamisel ei jäta kohus nõuet rahuldamata, vaid teeb VÕS § 110

lg 5 järgi otsuse, millega võlgnikku kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja

on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud

viivitusse. Tegemist on kohustuse täitmist edasilükkava (mitte lõpetava) vastuväitega, mis

kaitseb võlgnikku soorituste tegemise eest oma kohustusi rikkunud poolele, sundides teist poolt

täitmisele. Sellise otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi

kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes, sarnanedes tasaarvestusega, mis

võimaldab samaliigilised kohustused tasaarvestada.

Kohus saab vastastikust täitmist kohaldada üksnes poole taotlusel, st mitte omaalgatuslikult.

Lisaks sellele on tagajärjeks see, et VÕS § 113 lg 4 järgi on välistatud kohustuse täitmisest

keeldunud poole kohustust maksta viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise aja eest, kui

ta raha maksmisest õigustatult keeldus. Kolleegium märgib, et kuigi maakohus ei selgitanud

pooltele menetluslikku olukorda, et pooled saaksid esitada vajadusel TsMS § 445 lg 1 järgse

taotluse otsuse täitmise viisi kindlaksmääramiseks, ei ole see menetluslik minetus mõjutanud

asja lahendust, sest kohustuse täitmisest keeldumise asjaolusid ei ole kumbki pool esile toonud

ega tõendanud.

22.3. VÕS § 111 lg 1 kohaldamise eelduseks on, et lepingupooltel on vastastikused kohustused

– ühe täitmine peab sõltuma teisest (üldjuhul soorituse-tasu suhe). Üürilepingu järgne üüri

maksmise kohustus on vastastikune kohustus üürileandja kohustusega anda üürnikule asi

kasutamiseks (vt VÕS § 296 lg 1). Täitmisest keelduda sooviv pool, kes peab kohustuse täitma

enne teist poolt, võib keelduda lepingu täitmisest üksnes põhjendatud kahtluse korral selle

suhtes, et vastaspool ei suuda oma kohustust täita maksejõuetuse tõttu või et kohustus jääb

tõenäoliselt täitmata muul põhjusel. See tähendab, et vastaspoole kohustuse täitmata jätmise

suhtes peab sätte järgi olema tekkinud oluline ja objektiivne kahtlus, et kohustused jäävad

täitmata.

Kõrval- ja kaitsekohustuste puhul VÕS § 111 vastastikususe puudumise tõttu kohaldatav ei ole.

VÕS § 110 kohaldamise eelduseks ei ole vastastikku seotud kohustused. Kui VÕS § 111 lg 1

järgse täitmisest keeldumise õiguse puhul on lähtekohaks vastastikususe tagamine täitmisel, siis

VÕS § 110 puhul on vastaspoole maksejõuetusrisk. VÕS § 110 kohaldamise eelduseks on, et

võlausaldaja ja võlgniku nõuded on piisavalt seotud, nt sama õigussuhe, ja võlgnikul on

võlausaldaja vastu sissenõutav nõue, mis ei ole piisavalt tagatud.

22.4. Hageja väidab apellatsioonkaebuses, et kostja poolt üürilepingu p-de 3.2.8 ja 4.5

rikkumine andis hagejale õiguse vagunite vastuvõtmisest keeldumiseks VÕS § 111 lg 1 alusel.

Kuna tegemist ei ole vastastikuste kohustustega, siis ei ole VÕS § 111 lg 1 kohaldatav. Ka ei

esine VÕS § 110 lg 1 kohaldamise eeldusi. Lisaks on asjas tuvastamist leidnud, et hageja ei

saanud vagunite vastuvõtmisest kostjapoolse lepingurikkumisele tuginedes keelduda.

22.5. Kostja heidab vastuapellatsioonkaebuses maakohtule ette VÕS § 110 lg 1 kohaldamata

jätmist, mistõttu on maakohus ebaõigesti kostjalt hageja kasuks välja mõistnud üürivõlgnevuse

2974,20 eurot ja kahjuhüvitise 6450,87 eurot ning nendelt viivise. Kostja hinnangul välistas

kostja alusetult tasutud üüri tagastamise nõue hageja vastu temalt hageja kasuks 14 059,24 euro

(koos viivistega) väljamõistmise. Kostja on hagejat kohustuse täitmisest keeldumisest

teavitanud 24. juuli 2020. a nõudekirjaga (kd VII, tl-d 90–96). Kolleegiumi hinnangul ei ole

kostja vaatamata VÕS § 110 lg 1 viitamisele selle sätte kohaldamise eeldusi välja toonud ega

tõendanud. Ka ringkonnakohtu 16. jaanuari 2024. a istungil möönis kostja esindaja, et „et nõue

ei ole piisavalt tagatud, ei ole eraldi kostja menetluses välja toonud“ (vt ajamärk 00:38:01).

Eelnevat arvestades ei anna kostja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide VÕS § 110 lg 1

ebaõigesti kohaldamata jätmise kohta alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Kolleegium märgib, et kuigi asja materjalidest nähtuvalt on kostja mitmes menetlusdokumendis

viidanud

võimalikule

poolte

vastastikuste

nõuete

tasaarvestusele,

ei

ole

kostja

vastuapellatsioonkaebuses selle õiguskaitsevahendi kasutamisele tuginenud. Seega ei saa

ringkonnakohus kontrollida, kas poolte vastastikused nõuded on enne kohtumenetlust või

kohtumenetluse kestel tasaarvestusega lõppenud (VÕS § 186 p 2). Samuti omaks see tähtsust

üksnes 9425,07 euro suuruselt põhinõudelt välja mõistetud 4634,17 euro suuruse viivise osas,

sest maakohus on oma otsuse resolutsiooni p-s 8 poolte vastastikused nõuded TsMS § 445 lg 1

järgi õigesti tasaarvestanud. Kuna tasaarvestusele kostja apellatsiooniastmes ei tuginenud, siis

võtab kolleegium aluseks selle, et poolte vastastikused nõuded lõppevad tasaarvestuse tagajärjel

maakohtu otsusega.

23. Maakohus rahuldas hageja kahjuhüvitise nõude 6450,87 euro suuruses osas. Hageja

vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus leidis, et vagunite puhastamise ja

remondiga seotud 45 960,10 euro suurust kahju ei ole hagejale tekkinud ning nõue jäeti

rahuldamata. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus kõnealuse nõude rahuldamata jätmise osas

on õiguslikult põhjendatud. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust

erinevale seisukohale.

23.1. Pooled ei vaidle maakohtu poolt tuvastatud asjaolu üle, et kostja rikkus üürilepingu

p 3.2.8, sest osad vagunid ei vastanud tagastamisel üürilepingus kokkulepitud tingimustele

(maakohtu otsuse p-d 156–184 ja 206). Vaidlus on selle üle, kas maakohus leidis õigesti, et

hagejale ei ole kahju tekkinud, sest kahjuna nõutud kulude kandmine on tõendamata. Hageja

tugineb VÕS § 128 lg 3 kohaldamise osas õiguskirjandusele ja kohtupraktikale, leides, et

selleks, et kulutuste hüvitamist saaks kahjuna nõuda, ei pea kulutused olema tingimata juba

kantud, vaid need võivad tekkida ka tulevikus (VÕS I komm (2016), § 128, p 4.2.3; RKTKo

21.06.2011, 3-2-1-55-11, p 14).

23.2. Riigikohtu praktikas on leitud, et otseseks varaliseks kahjuks on VÕS § 128 lg 3

sõnastuse kohaselt ka kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud

kulud ning kohus ei saa jätta kahju hüvitamise nõuet rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole

kalkulatsioonis esitatud kulusid veel kandnud, st kahjustatud asja korda teinud, või kui asi on

korda tehtud, nõudnud kahju hüvitamist kalkulatsiooni alusel (vt eespool viidatud RKTKo 3-2-

1-55-11, p 14). Selleks, et kulutuste hüvitamist saaks kahjuna nõuda, ei pea kulutused tingimata

olema juba kantud, vaid need võivad VÕS § 128 lg 3 järgi tekkida ka tulevikus. VÕS § 127 lg 1

sätestab

kahjuhüvitise

suuruse

arvestamise

põhimõtte,

milleks

on

lähtumine

diferentsihüpoteesist, st võrrelda kahjustatud isiku varalist olukorda pärast kahju tekitanud

sündmust olukorraga, mis oleks eksisteerinud juhul, kui kahju tekitanud sündmust ei oleks

toimunud. Kahju hüvitamise peamine eesmärk on asetada kahjustatud isik võimalikult samasse

olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekitatud (VÕS I komm (2016), § 127, p-

d 4.1 ja 4.2).

23.3. Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et hageja on maakohtu menetluse kestel osa

vaguneid müünud Ukraina äriühingule „Концерн Галнафтогаз“ (kd VII, tl-d 116–127; tõlge

tl-d 130–136). Hageja tugineb kahju suuruse tõendamisel hinnapakkumistele (kd III, tl-d 138–

149), kuid lõplik kahju suurus on arvestatud 11. mai 2021. a müügilepingu juurde 11. juunil

2021 sõlmitud lisast, mille p-de 1 ja 2 alusel võttis hageja kohustuse müüdud vagunite

remontimiseks ja puhastamiseks, leppides kokku, et tööde maksumus on 45 960,10 eurot (vt

kokkulepete sisu kd VII, tl 136). Müügilepingu sisust tulenevalt oli ostja nõus ostma vagunid

puudustega, st müügilepingu sõlmimise aja seisukorras, ning vaguni müügihinda ei mõjutanud

asjaolu, kas vaguni elektriseadmed olid korras või mitte (vt tõlget kd VII, tl 135 ja pöördel).

Maakohus märkis põhjendatult, et see, mida hageja leppis ostjaga kokku vagunite

müügilepingus, ei oma tähtsust kostja üürilepingust tulenevate kohustuste täitmise hindamisel.

Küll aga võivad need kokkulepped omada kolleegiumi hinnangul tähtsust kahju tekkimise

hindamisel.

23.4. Praeguses vaidluses on tekkinud küsimus, et kui vagunid on müüdud kolmandale isikule

seisukorras, milles need hagejale tagastati, ning need on hiljemalt 19. juulil 2021 uuele

omanikule üle antud (hageja enda esitatud andmed; kd VII, tl-d 112–113 pöördel), kas

vaatamata sellele saab hageja kostjalt nõuda kahju hüvitamist, kuigi hageja ei ole vagunite

kordategemise kulusid kandnud ega kanna neid ka tulevikus, sest vagunid on uuele omanikule

üle antud müügilepingu sõlmimise aja seisukorras, st puudustega. Selliste asjaolude esinemisel

nõustub kolleegium maakohtuga, et vaatamata sellele, et kulutuste hüvitamise nõudmisel ei pea

kulutused olema tingimata juba kantud, tuli hagejal tõendada, et ta on vagunid korda teinud ja

sellega seotud kulud kandnud. Maakohus on nendele asjaoludele 22. septembri 2022. a istungil

tähelepanu juhtinud (vt ajamärgid 00:25:03 ja 01:27:09) ning hagejal oli võimalik nõude

aluseks olevate asjaolude esile toomiseks ja tõendamiseks. Müügilepingus ja selle lisas 2

sätestatud kokkulepped kinnitavad, et pärast vagunite uuele omanikule üleandmist ei saa lisa 2

p-s 2 märgitud summas hagejale enam kulutusi tekkida.

VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda,

mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus asjas esitatud

tõendite alusel õigesti tuvastanud, et hageja on vabanenud vagunite kordategemise kulude

kandmisest. Ka on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja varalises sfääris negatiivset

varalist diferentsi VÕS § 127 lg 1 tähenduses ei esinenud (maakohtu otsuse p-d 186–189).

Eelnevast tulenevalt on maakohus põhjendatult jätnud hageja 45 960,10 euro suuruse kahju

hüvitamise nõude rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka

viivise nõue.

24. Kostja ei ole nõus maakohtu otsusega osas, milles maakohus jättis vastuhagis esitatud

kohtueelsete õigusabikulude nõude 5000 eurot ületavas osas rahuldamata, paludes maakohtu

otsuse tühistada ning mõista hagejalt kostja kasuks välja täiendavalt 22 787,94 eurot ja sellelt

viivise.

Kolleegiumi

hinnangul

on

maakohtu

otsus

põhjendatud

ning

kostja

vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

24.1. Kostja ei ole kahju hüvitamise nõude lahendamisel maakohtule ette heitnud

menetlusnormide rikkumist tulenevalt sellest, et maakohus asus ise omal algatusel kulude

mõistlikkust hindama. Tegemist ei ole menetluskulude kindlaksmääramise menetlusega

TsMS § 174 lg 8 mõttes, kus kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita

menetluse sätete kohaselt. Praegust nõuet lahendatakse võistlevas menetluses poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning pool määrab ise, millega ta vastaspoole

esitatu ümber lükkab või sellele vastu vaidleb (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2). Muu hulgas pidi hageja

vastuhagile vastu vaieldes avaldama, kas ta on nõus sellega, et kostja kantud kulutused olid

VÕS § 128 lg 3 mõttes vajalikud, ning kas ta kulutuste vajalikuks tunnistamise korral nõustub

kostja nõutud kahjuhüvitise ulatusega või vaidleb sellele vastu.

Hageja vaidles kuludele vastu, väites, et kuna kostja nõue üüri tagastamiseks on põhjendamatu,

on põhjendamatu ka kostja kohtuväliste õigusabikulude hüvitamise nõue. Asja materjalidest ei

nähtu, et maakohus oleks selgitanud, millised vastuhagi nõudes esitatud asjaolud hageja omaks

võtab ning kas ta vaidleb vastu kostja nõutud kulutuste suurusele ka tingimuslikult, st kulutuste

vajalikkust küll tunnistamata, kuid pidades silmas võimalust, et kohus siiski tunnistab kulutused

vajalikeks. Sellised väited on hageja, tulenevalt maakohtu menetlusnormi rikkumisest, saanud

esitada ringkonnakohtule 28. detsembri 2023. a menetlusdokumendi p-des 6–16.

24.2. Maakohus on kostja kohtueelsete õigusabikulude nõude õigesti kvalifitseerinud kahju

hüvitamise nõudena VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel. Samuti on maakohus arvestanud

sellise nõude hindamise aluseks võetavaid asjaolusid – kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult

võttes vajalik, kas ilma selleta oleks menetlusosaline saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta ning

kas kantud kulud on mõistliku suurusega. Üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi

kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks (vt RKTKo

09.02.2011, 3-2-1-138-10, p 29). Sõna „mõistlikkus“ selles sättes hõlmab kõigepealt kulude

vajalikkust, st kas kulutused olid mõistlikult võttes paratamatud (RKTKo 03.04.2013, 3-2-1-

19-13, p 12).

24.3. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kohtueelse vaidluse staadiumis on 5000 eurot

mõistliku suurusega hüvitis (maakohtu otsuse p-d 267–268). Kohus mõistab kostja seisukohta,

et kõik toimingud olid kliendi huvide õigeaegseks ja kvaliteetseks kaitsmiseks vajalikud, mida

nõuab ka advokatuuriseaduse §40 lg 2, kuid vaatamata sellele sätestab kulude hüvitatavusele

piirangu VÕS § 128 lg 3 järgne mõistlikkuse põhimõte. Vastasel juhul tähendaks kostja väitega

nõustumine seda, et kõik kohtuväliselt kantud õigusteenuse kulud on alati hüvitatavad. Ka

praegusel juhul nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et büroosisesed nõupidamised,

telefonikõned kliendiga, sh vaidluse strateegia kujundamine ja tööjaotuse otsustamine, on

sellised toimingud, millega seotud kulusid ei pea vastaspool ilmtingimata hüvitama. Kui

kohtuväliselt ei ole võimalik vaidlust lahendada, tuleb poolel pöörduda vaidluse lahendamiseks

kohtu poole. Hagiavalduse esitamisel või sellele vastamisel kaasnevad samuti toimingud nagu

strateegia kujundamine ja tööjaotuse otsustamine ning nende toimingutega seotud kulud on

menetluskuludena TsMS § 174 lg 11 järgi hüvitatavad (vt nt kostja maakohtus kantud

menetluskulude nimekiri; kd VII, tl-d 171–172).

24.4. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on kohtueelse vaidluse staadiumis kantud kulud

ajamahu ja toimingute mõttes väljunud selle mõistlikkuse piiridest. Seda ilmestavad ka hageja

poolt viidatud kulud, mis on pigem seostatavad hagiavalduse esitamisega (nt kohtualluvuse

analüüs, korduvate dokumentide analüüs). Isegi, kui ajakulu 158,4 tundi tunnihinnaga 175,31

eurot oli vajalik, et tagada kostjale õigeaegne ja kvaliteetne õigusteenus, siis kogukulu

27 787,94 eurot ei saa praeguse vaidluse mahtu ja keerukust arvestades pidada kohtueelse

vaidluse staadiumis kostja õiguste tõhusaks kaitseks mõistlikuks. Maakohus on põhjendatult

pidanud hüvitatavateks kuludeks 5000 eurot (s.o 25 tundi tunnihinnaga 200 eurot) kostja

õiguslikku positsiooni kajastavate nõudekirjade eest.

25. Eelnevast tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse väited alust

maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti kostjalt hageja kasuks välja mõistnud

14 059,24 eurot ja hagejalt kostja kasuks 87 914,55 eurot. Tasaarvestuse tulemusena kuulub

hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 73 855,31 eurot, millelt tuleb alates 23. septembrist

2023 kuni kohustuse täitmiseni tasuda seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras) viivist. Pooled ei esitanud sisulisi väiteid, et sõltumata lahendamise tulemusest vajaks

maakohtu otsuse resolutsioon viivise määra osas täpsustamist või muutmist.

Menetluskulude jaotus

26. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Pooled ei ole esitanud sisulisi väiteid, et maakohus oleks

pidanud tulenevalt lahendamise tulemusest jaotama menetluskulud teisiti.

27. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude

jaotuse. Mõlema poole kaebused jätab ringkonnakohus rahuldamata, mistõttu TsMS § 171 lg 1

järgi kannab kumbki pool oma kaebusega seotud menetluskulud. Kuna asjas on esitatud

apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus, nendele on pooled vastanud ning esindajad on

osalenud kohtuistungil, siis ei ole lepinguliste esindajate kulude TsMS § 171 lg 1 järgi

jaotamine kolleegiumi hinnangul võimalik. Nii hagis kui ka vastuhagis esitatud asjaolud on

omavahel tihedalt seotud ning väiteid on esitatud samades menetlusdokumentides.

TsMS § 169 lg-st 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus hageja menetluskulude tagatise andmise

taotluse esitamisest tingitud menetluskulud hageja kanda (hageja 1. detsembril 2023. a esitatud

taotlus). Hageja lepinguliste esindajate ülejäänud kuludest jäävad 7% kostja kanda ning kostja

lepinguliste esindajate ülejäänud kuludest jäävad 93% hageja kanda. Tulenevalt TsMS § 171

lg-st 1 jäävad poolte muud menetluskulud nende endi kanda.

28. Menetluskulud määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus.

29. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)