3-24-44/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(21)

M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2024. a, Tallinn Haldusasja number 3-24-44 Haldusasi Rahapesu Andmebüroo 05.01.2024 taotlus nr 1.2-1/5-1 vara riigi omandisse kandmiseks (X. X.) Menetlusosalised Taotleja – Rahapesu Andmebüroo, volitatud esindaja Karin Kook Puudutatud isik – X. X. RESOLUTSIOON 1. Jätta Rahapesu Andmebüroo 05.01.2024 taotlus rahuldamata. 2. Tunnistada kohtumenetlus osaliselt kinniseks – s.o 05.01.2024 kohtule esitatud taotluse ja selle lisade 2, 4 ja 10 terviktekstide (KISis dok nr 1S) ning 29.01.2024 seisukoha lisade 1 ja 2 terviktekstide osas (KISis dok nr 10S; kuupäevaga 29.01.2024). 3. Keelata puudutatud isikul, sh tema võimalikul esindajal tulevikus, tutvuda ja saada ärakirju käesoleva määruse punktis 2 nimetatud dokumentidest. 4. Määruse avaldamisel pärast jõustumist asendada füüsiliste isikute nimed ning rahasummad koos vääringutega tähemärkidega. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rahapesu Andmebüroo (RAB) kehtestas 05.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/916-6 X. X.i valduses olnud varale xxx xxx Xxxxxxx xxxxxxx (XXX), mis on hoiule võetud Maksu- ja Tolliameti poolt, käsutuspiirangu 30 kalendripäevaks, 03.01.2023 ettekirjutusega nr 3-1/2-4 käsutuspiirangu 60 ka- lendripäevaks ja Tallinna Halduskohtu 28.02.2023 haldusasjas nr 3-23-430 antud loa alusel 03.03.2023 ettekirjutusega nr 3-1/220-2 käsutuspiirangu kuni vara tegeliku omaniku kindlakstege- miseni, aga mitte kauemaks kui üheks aastaks.

2. RAB esitas 05.01.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse X. X.i valduses olnud vara xxx xxx XXX riigi omandisse kandmiseks (isikule avaldatud versioon dtl 42-58).

Taotluse põhjendused (täiendatud 29.01.2024):

2(21) 1. X. X.i valduses olnud ja Maksu- ja Tolliameti (MTA) poolt 30.11.2022 hoiule võetud Xxxxxxx xxxxxxd kogusummas xxx xxx XXX on kuritegelikku päritolu. 1.1. X. X. saabus 30.11.2022 kell 11:48 Narva piiripunkti ja deklareeris suuliselt xxx xxx Xxxxxxx xxxxxxx. Tolliseaduse alusel teostatud läbivaatuse käigus leiti tema jope taskust xxx xxx-xxxxxxst rahatähte (xxx xxx xxxxxxx; konverteerituna ca xxxx xxxxx). 1.2. X. X. selgitas tolliametnikele, et sularaha on tema oma. X. X.i erinevatele ametkondadele antud ütlused on vastuolulised ega ole eluliselt usutavad. Isiku RAB-ile esitatud selgitused ja tõendid tõendavad küll isikul rahaliste vahendite olemasolu eurodes, kuid ei tõenda xxxxxxde päritolu. Seejuures on kahtlane, kuidas isik, kelle sissetuleku moodustab töövõi- metoetus, saab anda võlgu teistele isikutele. 1.3. Avalikus meedias on kirjutatud juhtumitest, milles Venemaa sõdurid on varastanud Xxxxxxx xxxxxxxxxx. Teada on, et Xxxxxxx peaprokurör on algatanud vähemalt 9300 sõ- jakuritegudega, sh rüüstamisega seonduvat uurimist. Seega võivad Eestisse toodud xxxxxxd olla varastatud okupeeritud Xxxxxxx aladelt. Xxxxxxx xxxxxxde üle Venemaa-Eesti piiri toomine on toimunud ka pärast käesolevat juhtumit. 1.4. Sularaha vedajad, sh X. X. tegutsesid rahamuuladena. Tegevus, kus mitu isikut lühikese aja jooksul veavad sarnase ümmarguse väärtusega ning sarnaselt pakendatud rahalisi vahendeid ilma arusaadavate selgitusteta Venemaalt Narva piiripunkti, viitab rahapesu „smurfing“ tü- poloogiale. Smurfing on tegevus, mille käigus kurjategijad värbavad mitmeid erinevaid isi- kuid (rahamuulasid), kes aitavad rahalisi vahendeid alla deklareerimise või teavitamisko- hustuse piirmäära osadena üle tollipiiri vedada, eesmärgiga vältida õiguskaitseasutuste tä- helepanu. 2. RAB on teinud omapoolseid toiminguid ja mõistlikke jõupingutusi rahapesukahtlusega vara le- gaalse omaniku või tegeliku kasusaaja välja selgitamiseks, kuid vara legaalset omanikku ei ole õnnestunud tuvastada. Seejuures on RAB analüüsinud erinevaid infoallikaid ning isiku selgitusi ja käitumist kogumis. 3. X. X. ei ole raha legaalne omanik ega ole RAB-ile tõendanud vara legaalset omanikku. X. X.i esitatud selgitused ja tõendid ei tõenda vara legaalset päritolu. 4. Kriminaalmenetluse käigus konfiskeerimine ja halduskonfiskeerimine ei ole menetlused, mis omavahel võistleksid ja kus menetlustel oleks hierarhia. Taotluses toodud „viimase võimaluse“ all ei ole RAB pidanud silmas seda, et nn halduskonfiskeerimist tuleb rakendada, sest krimi- naalmenetluse läbiviimine ei ole põhjendatud või võimalik. Nimetatud eristamist ja hierarhia seadmist ei näe ette RahaPTS § 57, muud seadused ega ka FATF-i soovitused või hindamise metodoloogia. Seega ei ole küsimused, miks kriminaalmenetlust on või ei ole alustatud, miks vara on või ei ole antud menetluse raames arestitud ning kas või kuidas on kriminaalmenetlus kannatanutele soodsam, antud juhul relevantsed. 5. RAB-i pädevuses ega ülesandeks ei ole kriminaalmenetluse läbiviimine. Seega ei saa RAB hin- nata ega kommenteerida, kas kriminaalmenetlust alustatakse, kas see on juba alustatud või isegi lõpetatud. Samuti ei saa RAB kontrollida, kas ja milliseid kuriteoepisoode prokuratuur koostöös uurimisasutustega uurib või kontrollib. RAB ei otsusta selle üle, kas lõppastmes rahapesu või terrorismi rahastamine on toimunud, sh kas alustada kriminaalasi või mitte ning ka selle üle, kas keegi mõistetakse kriminaalkorras süüdi rahapesus või terrorismi rahastamises. Isegi, kui RAB-i teavitatakse kriminaalmenetluse algatamisest, mittealgatamisest või menetluse lõpetamisest, ei ole RAB-il õigust sellist infot avaldada. Kriminaalasja algatamise või algatamata jätmise põhju- si saab selgitada vaid uurimisasutus ja prokuratuur ise. See aga ei tähenda, et RAB ei saaks läbi viia RahaPTS §-i 57 kohast menetlust ning esitada taotlust vara kandmiseks riigituludesse, kui esinevad vastavad tingimused ja alused. 6. RAB-i korraldatava haldusmenetluse eesmärk ei ole tagada kriminaalmenetluse eesmärke. Isegi, kui kriminaalmenetlust ei algatata ei ole õiguspärane tagastada illegaalse päritoluga vara isikute- le, kes küll ise võib olla kuritegu toime ei pannud, kuid nende omandis olev vara on illegaalse päritoluga. Kannatanud võivad jõuda võrdselt oma vahenditeni nii siis, kui vara konfiskeeritakse kriminaalmenetluses kui ka haldusmenetluses. Kriminaalmenetluse käigus isikute süüdimõist-

3(21) mine ja vara konfiskeerimine ei ole informatsioon, mis jõuaks suurema tõenäosusega kannata- nuteni kui see, et vara konfiskeeriti nn haldusmenetluses. 7. Vara omanikul on riigi tuludesse kantud summa väljanõudmise õigus kolme aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates. Selleks peab esitama RAB-ile vastavad vara legaalset omandiõigust tõendavad dokumendid.

3. Kohus edastas taotluse puudutatud isikule avaldatava versiooni X. X.ile. X. X. edastas kohtule 22.01.2024 venekeelse e-kirja, millest on võimalik aru saada, et isik leiab, et ta ei ole midagi rikku- nud ning RABi otsus ei ole õiglane, sh kuidas on võimalik raha niimoodi ära võtta. Esindaja on va- rem korduvalt selgitanud valuuta päritolu.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus selgitab esmalt asja lahendamise üldisi põhimõtteid (I), seejärel õigusnorme ja nende ku- junemist (II); seejärel hindab taotluse rahuldamise võimalikkust haldusmenetluse ja meetme pro- portsionaalsuse aspektidest (III ja IV) ning lõpuks lahendab RABi taotluse ja puudutatud isiku eest toimiku osaliselt varjamise taotluse, selgitab ka edasist õiguslike vahendite kasutamist ning otsustab kohtulahendi avalikustamise (V).

I

5. HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigus- vastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Sellest tuleneb ka eeldus, et reeglina on avalik võim avalik-õiguslikus suhtes n-ö tugevam osapool, kes tagab vajadusel enda korralduste täitmise ka riikliku sunnijõuga.

HKMS 27. ptk näeb eraldi ette haldustoiminguks loa andmise. HKMSi kommenteeritud väljaandes1 on toodud, et see menetlus on mõeldud reeglina kaheks juhuks: - kui loa vajadus tuleneb otse põhiseadusest; - kui kaalul on olulised põhiõigused ja on tegemist menetlusega, millest puudutatud isik ei pruugi olla teadlik või on ta äärmiselt kaitsetus olukorras.

Omandiõiguse piiramiseks kohtu loa vajadus ei tulene põhiseadusest. Ka ei ole käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus kohaldataks isiku suhtes väga riivavat meedet ning kohtu loaga on vajalik kompenseerida seda, et enne meetme kohaldamist ei ole meetme vältimise ärahoidmiseks võimalik isikut ära kuulata (nt MKS § 1361). Käesoleval juhul on RABil ja kohtul võimalik isik ära kuulata nii RahaPTS § 57 lg 6 (1-aastane arest) kui ka lg 7 kohaldamisel (riigi omandisse kandmine), kui- võrd isiku vara on eelduslikult juba varem arestitud (samas lg-d 1 ja 3) ning meetmest kõrvale hoi- dumine ei ole võimalik. Käesoleval juhul loa andmise vajaduse kohta tuleb märkida ka täiendavalt2: - kohtulikku eelkontrolli ei sisalda ka KAHOS, mis võimaldab täidesaatval riigivõimul haldusak- tiga kinnisasju sundvõõrandada; - halduskohus kontrollib reeglina riigivõimu tegevuse seaduslikust ex post ning toodud lahendus võib olla vastuolus võimude lahususe põhimõtte ja õigusemõistmise põhiolemusega; - vastav HKMS 27. ptk menetlus ei vasta soovitud kohtuliku kontrolli mehhanismile, sh selle ula- tusele (s.o kohustus lahendada viivituseta, st eelisjärjekorras);

1 § 264 p A; lk 713 2 Refereeritud Riigikohtu ja Tallinna Halduskohtu seisukohti rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus eelnõu, 332 SE suhtes analoogse normistiku osas; kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d2665559-f09b-43ec-9c69-5fdb5fd1cdae/rahvusvahelise-sanktsiooni- seaduse-muutmise-ja-sellega-seonduvalt-teiste-seaduste-muutmise-seadus

4(21) - eelkontroll ei asenda hilisemat vaidlustamise õigust, sh tekib samas küsimuses kaks kohtuvaid- lust; - kui halduskohus kohaldab sellises menetluses tavapärast haldustoiminguks loa andmise menet- lustes kohaldatavat menetluslikku standardit, võib see anda ebaõige indikatsiooni meetme õigus- pärasuse kohta. Kohut ei tohi kasutada haldusakti adressaadi eksitamiseks.

Seega on käesoleva regulatsiooni olemasolu üldse küsitav, sh kas see võib olla vastuolus võimude lahususe põhimõttega.

6. Lähtudes olemasolevast regulatsioonist, on halduskohtu tegevuse lähtepunktiks seega see, et koh- tuliku kontrolli eesmärgiks on üksikisiku kaitse avaliku võimu võimaliku ülemäärase tegevuse eest. Kohtu ülesanne ei ole kaheldavas olukorras kaitsta haldusorganit ega võimaldada täitevvõimu teos- tamist igaks juhuks üksikisiku arvelt.

RahaPTS § 57, sh lg 7 regulatsioon on üpris napp, sh määratlemaks, mida üldse kohus peaks selli- ses olukorras loa andmisel hindama, arvestades ka loa andmisel antava ettekirjutuse kaebevõima- lust. Võrdlusena on taotluse nõuded ja kohtu poolt hinnatav põhjalikumalt määratletud nii VSS § 23, VRKS § 361-362 ning MKS § 1361 korral.

Kohus leiab, et loa andmisel tuleb kohtul kontrollida, kas riigi omandisse kandmine on kohtu ette toodud asjaolude pinnalt ilmselgelt välistatud, sh arvestades ka, milliseid toiminguid RAB veel saab ja võib teha enne aresti lõppu. Kui kohus leiab, et kogutud asjaolud viitavad sellele, et väga suure tõenäosusega on õiguspärase haldusakti tegemine toodud ajaraamis välistatud, võib kohus jätta ka taotluse rahuldamata. Samuti kontrollib kohus valitud meetme proportsionaalsust, sh sobivust, vaja- likkust ja mõõdukust.

II

7. Kuivõrd kehtiva RahaPTS redaktsiooni seletuskirjaga tutvumisel selgub, et see tugineb varase- male analoogsele redaktsioonile, selgitab kohus esmalt välja normi kujunemisloo.

7.1. Rahapesu tõkestamise seaduse esmane redaktsioon3 analoogset normistikku ei sisaldanud. Vara arestimise ja riigi omandisse kandmise võimalus lisandus 01.01.2004 jõustunud seaduse muudatu- sega, millega muudeti ka seaduse pealkirjaks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise sea- dus4. Paragrahvi 152 kohta seletuskirjas5, mis nägi esialgu ette üksnes arestimist, sisulised põhjen- dused puuduvad.

Seadust täiendati läbivalt teise lugemise eel ning teisel lugemisel6 on muudatusettepanekut põhjen- datud järgmiselt [kohtu rõhutused]: 16. muudatusettepanekuga on muudetud vara arestimise regulatsiooni. Esialgse eelnõu kohaselt oli raha- pesu andmebürool õigus vara arestida kuni selle legaalse päritolu väljaselgitamiseni. See oleks pannud isikule kohustuse tõendada, et vara on legaalne, kuid kriminaalmenetluses peaks hoopis uurija tõestama, et vara ei ole legaalne. Seetõttu on arestimise tähtaega piiratud kümne päevaga ning juhul, kui vara on va- ja kauem arestida, toimub see juba kriminaalmenetluse seadustiku alusel. Lisatud on regulatsioon sellise olukorra jaoks, kus vara valdaja on valmis vara valdamisest loobuma ja vara omanik ei ole teada, tegemist on n-ö peremeheta varaga. Sellisel juhul on võimalik kanda raha uurija taotlusel ja halduskohtu loal riigi

3 https://www.riigiteataja.ee/akt/76607 4 Jõustunud redaktsioon: https://www.riigiteataja.ee/akt/689311; muutmise eelnõu: https://www.riigiteataja.ee/akt/685917 5 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5d3c3075-abd5-3807-8101-2f9d57258210/rahapesu-tokestamise- seaduse-finantsinspektsiooni-seaduse-krediidiasutuste-seaduse-politseiseaduse-ja-vaartpaberituru-seaduse-muutmise- seadus (algteksti lõpus) 6 https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/200311191300#PKP-7677

5(21) omandisse. Kui omanik peaks hiljem välja ilmuma, on tal õigus nõuda vara tagastamist kolme aasta jook- sul vara riigi omandisse kandmise päevast arvates.

7.2. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse 28.01.2008 jõustunud uues redaktsioo- nis7 reguleeris § 40 tehingu peatamist, vara käsutamise piiramist ja vara riigi omandisse kandmist. Sealjuures nägi seadus ette: - RABil oli võimalik vara arestida kokku kuni 90 päevaks (lg-d 1 ja 3); - pikemaaegsem arestimine on võimalik, kui asjas on alustatud kriminaalmenetlus (lg-d 4 ja 5) - taotluse loa saamiseks vara riigi omandisse kandmiseks esitab prokuratuur ja uurimisasutus ning eelduseks on, et vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha ning vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ning loobub vara valdamisest (lg 7).

Seaduse seletuskirjas8 on toodud järgnev: - Vastavalt Strasbourg’i konventsiooni artiklile 2 kohustub konventsiooni osalisriik võtma kõiki õiguslikke ja muid meetmeid, mis võimaldavad konfiskeerida kuriteovahendeid, kriminaaltulu või vara kriminaaltulu väärtuses. /…/ Eeltoodud konventsiooni sätete täimise eesmärgil on eelnõus antud RAB-ile laialdased õi- gused rakendada administratiiv- ehk halduskonfiskeerimist, s.t. piiratakse seaduses sätestatud tähtaja jooksul vara kasutamist, mille suhtes keegi pretensioone ei esita. Üldreeglina peavad konfiskeerimisega seotud asjaolud saama lahenduse koos süüküsimuse lahendamisega. Karistusõigusliku konfiskeerimise alused sätestavad karistusseadustik ja kriminaalmenetluse seadustik. - Lõigetes 4—7 toodud regulatsioon on sarnane kehtiva õigusliku olukorraga. Eelnõuga on muudetud täh- taega, millal prokuratuur või uurimisasutus võib taotleda luba vara riigi omandisse kandmiseks, kui vara omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha. Kehtiva seaduse kohaselt võib halduskohtult taotleda luba, kui ühe aasta jooksul pärast vara arestimist ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ja vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ning loobub vara valdamisest.

Seletuskirja kohaselt on seadus kooskõlas direktiiviga 2005/60/EÜ9 rahandussüsteemi rahapesu ning terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (n-ö III direktiiv), sh selle art 24 lg-ga 1, mis näeb ette tehingute sooritamata jätmise ja teavitamiskohustuse (seletuskirja lisa 1).

Kooskõlastustabeli kohaselt (lisa 4) jäeti arvestamata FI ettepanek vara kasutamise piirangute mitte- lõpetamise kohta arvestamata, sest tähtaeg aitab paremini tagada regulatsiooni kooskõla põhiseadu- sega, kuna annab piirangud omandiõiguse piirangutele. Vastava raamistiku puudumine, mille jook- sul saab riik ulatuslikult piirata isikute õigust omandit vabalt kasutada ja käsutada, moonutaks omandiõiguse olemust, mis poleks aga kooskõlas põhiseaduslike õiguste piiramise reeglitega (lk 41).

7.3. Seadust täiendati 18.05.2012 jõustunud redaktsiooniga10, millega anti tollase § 40 lg-tele 4-7 uus tekst. Järgnevalt seletuskirjast asjakohases osas11: - Pärast RAB-i poolt kuriteo tunnuste avastamisel pädevale asutusele materjali edastamist otsustatakse vara arestimine selle konfiskeerimise tagamiseks kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras ning KrMS § 126 lõike 2 kohaselt vara suhtes, mille seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud, kohaldatakse konfiskee- rimist kriminaalmenetluse käigus. Üldreeglina peavad konfiskeerimisega seotud asjaolud saama lahendu- se koos süüküsimuse lahendamisega. Karistusõigusliku konfiskeerimise alused sätestavad karistusseadus- tik ja kriminaalmenetluse seadustik.

7 https://www.riigiteataja.ee/akt/12909786 8 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/046802d9-335d-415b-c4a1-650aa487eb33/rahapesu-ja-terrorismi- rahastamise-tokestamise-seadus 9 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=celex%3A32005L0060 10 https://www.riigiteataja.ee/akt/108052012001 11 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/de57c3c9-e33c-4c3f-bf2f-72ed213870cc/rahapesu-ja-terrorismi- rahastamise-tokestamise-seaduse-rahvusvahelise-sanktsiooni-seaduse-ja-eesti-vaartpaberite-keskregistri-seaduse- muutmise-seadus

6(21) - Muudatusettepaneku eesmärk on lahendada praktikas tõusetunud probleem. Nimelt peavad kehtiva re- daktsiooni kohaselt korraga esinema mõlemad tingimused: a) vara valdaja peab kinnitama, et vara ei kuu- lu talle ning b) vara valdaja peab loobuma selle valdamisest. Praktikas on aga esinenud olukordi, kus vara valdaja küll kinnitab, et vara ei kuulu talle, kuid ei loobu vara valdamisest. Samuti esineb situatsioone, kus vara valdaja RAB-i või uurija kutsel ei ilmu kohale (talle ei ole võimalik esitada küsimusi vara päri- tolu kohta) või ei suuda ega soovi vara päritolu või tegeliku omaniku kohta selgitusi anda või ei ole antud selgitused ja esitatud dokumendid veenvad ning vara tegelik omanik jääb vaatamata RAB-i püüdlustele tuvastamata. Enamasti on tegemist olukordadega, kus vara on variisiku valduses. Kehtiv redaktsioon kõi- ki kirjeldatud olukordi ei reguleeri ja loob olukorra, kus tuvastamata päritoluga varale saab küll seada si- suliselt tähtajatu piirangu, samas kui riigi edasised tegutsemisvõimalused juhtudel, kus vara omanikku kindlaks teha ei õnnestu või vara valdaja selle vara valdamisest vabatahtlikult ei loobu, hoolimata kinni- tustest, et tegemist ei ole tema varaga, on praktiliselt olematud. Seetõttu on praktikas tekkinud olukord, kus vara valdaja teadliku koostööst keeldumisega vara omaniku kindlakstegemisel on vara omaniku õigu- sed halvemini kaitstud kui vara valdaja õigused, kuna vara valdaja ei pea valduse säilitamiseks tõendeid esitama, kuid tegelik omanik peaks enda staatust tõendama. - Eelnõus toodud muudatustega nähakse ette võimalus kehtestada vara käsutamisele piirang ka juhtudel, kus isik vaatamata kutse kättesaamisele ei ilmu kohale või ei esita piisavat teavet, mis aitaks kindlaks teha vara päritolu või tegeliku omanikku. Üldreeglina peavad konfiskeerimisega seotud asjaolud saama lahen- duse koos süüküsimuse lahendamisega, kuid käesolevas paragrahvis toodud sätted lubavad halduskonfis- keerimist teatud tingimustel sõltumata kriminaalmenetlusest. Halduskonfiskeerimise meetmete rakenda- misele viidatakse FATFi soovituses12 nr 3, mille kohaselt peaksid riigid kaaluma selliste meetmete kasu- tuselevõtmist, mis võimaldaksid tulu või vahendite konfiskeerimist ilma, et oleks nõutav kriminaalkorras süüdimõistmine või mis nõuaksid, et õigusrikkuja näitaks konfiskeerimisele kuluva vara legaalset päri- tolu, kooskõlas riigi õigusprintsiipidega. Selleks, et võimaldada halduskonfiskeerimist sõltumata krimi- naalmenetlusest, oleks võimalik kasutada RTRTS § 40 lõikes 7 sätestatut (omanikuta vara kandmine riigi omandisse). Samuti toetab selline korraldus omaniku õiguste kaitset, kuna otsuse vara riigi omandisse kandmiseks teeb halduskohus ning vastavasisulise taotluse esitanud asutus peab taotlust igakülgselt moti- veerima, sh tõestama, et vara tegelikku omanikku on püütud kindlaks teha. - Õigusselguse huvides ning eesmärgiga vähendada prokuratuuri ja uurimisasutuste halduskoormust § 40 lõige 7 rakendamisel, on otstarbekas anda RAB-ile halduskohtule vastava taotluse esitamise õigus, kui va- ra tegelikku omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha ühe aasta jooksul pärast vara käsutuspiirangu keh- testamist. Nimetatud haldustoiminguks loa andmise otsustab halduskohus kohtuistungil. Isiku, kelle val- duses oleva vara suhtes riigi omandisse kandmist taotletakse, põhiõiguste kaitse tagatakse eelkõige me- netlusnormidega.

7.4. Kehtiva RahaPTS vastuvõtmisel oli seletuskirjas13 selgitatud järgmist: - Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sät- teid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Erikord on seatud haldusaktide osas (§ 55). Haldus- menetluse seaduse sätteid kohaldatakse ka järelevalve teostamisel RahaPTS erisustega (§-d 64 ja 68). - § 9 tegeliku kasusaaja mõiste kohta: Tegelikud kasusaajad võivad olla ka füüsilistel isikutel (vt lõige 1), mistõttu tuleb mõiste rakendamisel ka selle võimalusega arvestada14. - Paragrahvi 57 eesmärk on rakendada IV rahapesu tõkestamise direktiivi art 32 (7) nõuded15.

12 Seletuskirjas viidatud dokumendile viitega https://www.fi.ee/failid/9_soovitust_est.pdf, mille soovitud 3 seondub terrorismi, mitte rahapesu tõkestamisega (lk 2 ja 8 jj). 13 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/fb03e20e-caf7-463d-9b60-ddf6021742b2/rahapesu-ja-terrorismi- rahastamise-tokestamise-seadus 14 20.07.2020 jõustunud täpsustuses on seletuskirjas toodud täiendavalt: nõuab seadus tegeliku kasusaaja tuvastamist alati, st ka juhul, kui kliendiks või juhutehingu tegijaks on mitte juriidiline vaid füüsiline isik. Kuna füüsiline isik ise ei saa olla kellegi teise omandis, tuleb kohustatud isikul vastava hoolsusmeetme rakendamiseks füüsilise isiku suhtes välja selgitada, kas füüsiline isik soovib ärisuhet luua või juhutehingut teha kellegi teise „huvides, kasuks või arvel“ 15 Direktiiv nr 2015/849, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32015L0849. Art 32 lg 7: Liikmesriigid tagavad, et rahapesu andmebüroole antakse volitused võtta juhul, kui on kahtlus, et tehing on seotud ra- hapesu või terrorismi rahastamisega, viivitamata vahetult või kaudselt meetmeid, et pooleliolev tehing peatada või kee- lata selle tegemine, et tehingut analüüsida, leida kinnitust kahtlustele ja edastada analüüsi tulemused pädevatele asutus- tele. Rahapesu andmebüroole antakse volitused võtta selliseid meetmeid vahetult või kaudselt teise liikmesriigi rahape-

7(21) - Kui vara muutub kriminaalmenetluse osaks, st selle käsutamist piiratakse teiste õigusaktide alu- sel, tuleb samuti RAB piirang koheselt lõpetada. - Kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omaniku osas selgust saada, võib RAB või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks. Vara valdajal on õigus vara riigi omandisse kandmine halduskohtus vaidlustada. - Sarnased sätted on ka hetkel kehtivas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses (§ 40). Võrreldes kehtiva õigusega täpsustatakse, et kontol asuva vara korral käsitletakse konto omanikku vara valdajana, mis tähendab, et talle laienevad kõik valdaja õigused, kuid teda ei loe- ta automaatselt kontol oleva vara omanikuks ja tegelikuks kasusaajaks.

8. Asjakohased normid näevad ette järgmist: - § 57 lg 7: Kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha või kui vara valdaja tea- tab Rahapesu Andmebüroole või prokuratuurile kirjalikult soovist varast loobuda, võib Rahapesu Andmebüroo või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks. Vara müüakse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ja müügist saadud summa kantakse riigi tuludesse. Riigi tuludesse kantud summa väljanõudmise õigus on vara omanikul kolme aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates. - § 9 lg 1: Tegelik kasusaaja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik: 1) kellel on omandi või muul viisil kontrollimise kaudu lõplik valitsev mõju füüsilise või juriidilise isiku üle või 2) kelle huvides, kasuks või nimel tehing või toiming tehakse. - § 1 lg 3: Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse sea- duse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. - § 54 lg 3: Rahapesu Andmebüroo analüüsib ja kontrollib teavet rahapesu ja terrorismi rahastami- se kahtluse kohta, võtab vajaduse korral tarvitusele abinõud vara säilimiseks ning edastab kuriteo tunnuste avastamisel materjali viivitamata pädevale asutusele.

9. Nagu nähtub direktiivi nr 2015/849 art 32 lg 7 tekstist (vt allmärkus punktis 7.4), ei nõua Euroo- pa Liidu õigus vara konfiskeerimist; küll aga pädevatele asutustele analüüsi tulemuste edastamist. Kohustust algatada rahapesu kahtluse korral kriminaalmenetlus on rõhutatud ka Euroopa Kohtu 02.09.2021 otsuses nr C-790/19 (p-d 48, 51 ja 62) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.10.2018 direktiivis nr 2018/1673 rahapesu vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse abil (preambuli punktid 1 ja 11, art 3 jj). Kohus leiab, et selle kohustuse olemuslikuks osaks on ka kuriteo kahtluse korral pä- devale asutusele teabe edastamine (RahaPTS § 54 lg 3).

10. Taotleja on viidanud FATFi soovitustele põhjendusega, et nendest tuleneb suunis halduskonfis- keerimiseks (p 3.3).

Kohus märgib esmalt, et FATFi soovitustel ei ole üksikisikute õiguseid piirav mõju, vaid selleks peavad need olema sisseviidud asjakohasesse õigusakti. Sama on leidnud ka Euroopa Kohus direk- tiivide FATFi soovitustega kooskõlla viimisel (otsuse nr C-790/19 p-d 60 ja 68). Samas tuleb mär- kida ka, et lisaks on üks Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte, et direktiivi ei saa otse kohaldada ük- sikisiku kahjuks.

Tutvudes taotleja viidatud FATF soovitusega16, toob kohus olulisena välja järgmist:

su andmebüroo taotluse korral selle liikmesriigi siseriiklikus õiguses sätestatud ajavahemikeks ja tingimustel, kus taot- luse saanud rahapesu andmebüroo asub. 16 https://www.fatf-gafi.org/content/dam/fatf- gafi/recommendations/FATF%20Recommendations%202012.pdf.coredownload.inline.pdf

8(21) - Riikidel peaksid olema meetmed, mis võimaldavad pädevatel asutustel konfiskeerida kuritege- likku vara süüdimõistva kohtuotsuse alusel; samuti ilma süüdimõistva kohtuotsuseta (non- conviction based confiscation) (lk 13). - Konfiskeerimise meetmete osas on oluline, et neid rakendataks viisil, mis austab materiaalseid ja menetluslikke õiguseid (lk 42 p 8). - Riikidel peaksid olema meetmed, mis võimaldavad kuritegeliku vara konfiskeerimist ilma süü- dimõistva kohtuotsuseta, kuivõrd see nõue on kooskõlas siseriikliku õiguse aluspõhimõtetega. Riikidel on süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise rakendamisel paindlikkus (lk 42 p 11).

Taotleja on viidanud ka FATF parimatele praktikatele17, mille osas toob kohus välja järgmise: - Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise kaalumist on soovitatud üksnes niivõrd, kui selline nõue on kooskõlas riigi siseriikliku õiguse põhimõtetega (VI.13). - Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimist võib rakendada kriminaalseaduste ja -menetluse kaudu või eraldi süsteemi või seaduse kaudu väljaspool kriminaalmenetlust (samas, p 15). - Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine võib olla tõhus vahend järgmise lahtise loetelu kor- ral (samas, p 17): a) süüdimõistvat kohtuotsust ei saavutatud menetluslikel või tehnilistel põhjustel (nt aegumis- tähtaeg on ületatud); b) on olemas olulisi tõendeid selle kohta, et tulu saadi kuritegelikust tegevusest, kuid krimi- naalmenetlusliku tõendamiskoormuse täitmiseks ei ole piisavalt tõendeid; c) kriminaaluurimine või süüdistuse esitamine on ebareaalne või võimatu; d) kurjategija on eelkuriteos õigeks mõistetud tõendamiskohustuse täitmata jätmise tõttu; e) vara tulenes süüdimõistetu muust või sellega seotud kuritegevusest (st laiendatud konfiskee- rimine); või f) võimalikul süüdistataval on immuniteet.

11. Edasise parema jälgimise huvides, peab kohus välja tuua ka asjakohase kohtupraktika: - Riigikohus selgitas asjas nr 3-20-664, et vara riigi omandisse kandmise sisulisteks eeldusteks on jätkuv rahapesu kahtlus ja see, kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtesta- mist ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha (p 17). Nimetatud kohtuasjas on ka oluline detail, et samas asjas vaidluse all olnud vara osas al- gatati kriminaalmenetlus, mis lõpetati kuriteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu (ringkon- nakohtu määruse p 17). - Riigikohus selgitas 20.06.2013 kohtuotsuses nr 3-3-1-33-13, et järelevalvemenetlust ei viida läbi ning haldussunnivahendeid ei kohaldata kriminaalmenetluse eesmärkide tagamiseks. Ettekirjutu- se tegemise ajal oli ka rahapesuga seonduvates kriminaalasjades kohtu loal kohaldatav analoogne meede. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, kas ettekirjutusega hõlmatud vara oli asjassepuutuv ka kriminaalmenetluses ning kas sellele oli kohtu loal seatud käsutamispiirang (p 12). - Otsusele lisatud E. Kergandbergi eriarvamuses on toodud: Sellises olukorras on minu meelest mõistetamatu, miks pidi menetleja kriminaalasjas loobuma vara arestimise taotlusest ja taotlema hoopis käsutamise piirangute pikendamist RahaPTS alusel. Ilmselge on aga see, et menetleja kõ- nealuse sammuga ja sellele järgnenud RAB ettekirjutusega välistati nii KrMS §-s 142 ettenähtud menetluslike garantiide kasutamine kui ka kriminaalmenetluses korrakohane edasikaebe võim- alus (p 3). - Riigikohus selgitas 14.05.2014 määruses nr 3-3-1-77-13, et rahapesu saab esineda siis, kui vara on kriminaalset päritolu, st omandatud kuritegeliku tegevuse tulemusena, või seda kavatsetakse kasutada kuritegelikel eesmärkidel. Vara selline kriminaalne päritolu on lõppastmes tuvastatav kriminaalasja menetluses. RAB-i põhiülesanne on RahaPTS § 37 kohaselt koguda ja analüüsida

17 https://www.fatf-gafi.org/content/dam/fatf- gafi/guidance/Best%20Practices%20on%20%20Confiscation%20and%20a%20Framework%20for%20Ongoing%20Wo rk%20on%20Asset%20Recovery.pdf.coredownload.pdf

9(21) rahapesule või terrorismi rahastamisele viitavat teavet, samuti võtta vajaduse korral tarvitusele abinõud kahtlusega seotud vara säilimiseks. RAB-i pädevuses ei ole otsustada selle üle, kas ra- hapesu või terrorismi rahastamine on toimunud (p 10). Vara päritolu legaalsuse selgitamine tä- hendab kontrollimist, kas vara ei ole saadud kuritegelikul teel (p 14).

Kohus möönab, et osa viidatud praktikast jääb aega, mil puudus RahaPTS § 57 lg-ga 8 analoogne säte.

III

12. RahaPTS § 57 lg 7 tõlgendamisel koosmõjus sama paragrahvi ja laiemalt sama seaduse muude sätetega tuleneb, et taotluse rahuldamise eelduseks on: a) vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud 1 aasta; b) kohtule taotluse esitajaks on RAB või prokuratuur; c) ei ole õnnestunud kindlaks teha…; d) vara omanikku või vara tegelikku kasusaajat.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et vara käsutamise piirangute esmasest kehtestamisest on möödunud 1 aasta ning RABil on volitus taotluse kohtule esitamiseks. Kohus ei sea kahtluse alla ka RAB-i järeldust, et piiratud vara võib olla kuritegeliku päritoluga ja et selle osas esineb rahapesu kahtlus. RAB on seda järeldust taotluses piisaval määral põhistanud (vt taotluse p 4.10-4.14).

RABi pingutused vara omaniku vms väljaselgitamisel 13. RahaPTS § 57 lg 7 ei võimalda riigi omandisse kanda vara, mille omanik või tegelik kasusaaja on teada; samuti kui teada on, et varal on legaalne päritolu. Seega on vara riigi omandisse kandmise eelduseks jätkuv kahtlus, et vara suhtes on rahapesu kahtlus (RahaPTS § 57 lg 1).

Ringkonnakohus leidis 20.12.2019 määruses nr 3-19-1973 seda, et RahaPTS § 57 lg 6 kohaldamisel on tegemist jagatud tõendamiskoormusega: RahaPTS § 57 lg 3 p-st 1 tulenevalt peab rahapesukaht- lusega vara valdaja või omanik RAB-le tõendama vara legaalset päritolu (milles saaks järeldada ka legaalse omandiõiguse olemasolu), kuid ka RAB-l või kriminaalasja menetlejal tuleb teha pingutusi, et teha kindlaks vara omanik või kontol oleva vara tegelik kasusaaja (määruse p 6).

Sarnaselt on Tallinna Ringkonnakohus 07.05.2020 määruses nr 3-20-664 selgitanud, et rahapesu- kahtlusega vara valdaja või omaniku tõendamiskoormus hõlmab tõendeid, mis eelduslikult on tema mõjusfääris (eeskätt tõendid ja teave selle kohta, kellega ja millistel asjaoludel tehtud tehingutest ning millistel asjaoludel tema pangakontole raha laekus). Samas tuleb ka RAB-l teha mõistlikke jõupingutusi, et välja selgitada rahapesukahtlusega vara legaalne omanik või tegelik kasusaaja. See hõlmab muu hulgas rahapesukahtlusega vara valdajalt või omanikult saadud teabe ja tõendite kont- rollimist ning vajadusel kolmandatelt isikutelt täiendava teabe kogumist. RAB-i uurimiskohustuse sisustamisel tuleb siiski arvestada tema pädevuse ja volitustega (vt RahaPTS 6. ptk).

RABi püüdlustele vara tegeliku omaniku kindlaks tegemisel on viidatud ka RahaPTS 18.05.2012 jõustunud redaktsiooni seletuskirjas (vt eelnevalt), millele ka kehtiv seadus tugineb.

14. Olukorras, kus RABil on kohustus ise asjaolusid välja selgitada, on tegemist uurimispõhimõtte- ga HMS § 6 mõttes, mis kuulub käesoleval juhul kohaldamisele ka RahaPTS § 1 lg lg 3 alusel. Uurimispõhimõtet ei välista ka RahaPTS 6. peatükk, vaid § 58 lg 1 annab RABile selge volituse seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks saada enda määratud tähtajaks teavet pädevatelt järele- valveasutustelt ja teistelt riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustelt ning ettekirjutuse alusel kohusta- tud isikult ja kolmandalt isikult.

10(21) Määruse eelmises punktis viidatud lahendites on puudutatud ka tõendamiskoormust. Kohus märgib, et tõendamiskoormus ei vabasta haldusorganit täielikult uurimispõhimõtte järgimisest, küll aga võib luua eelduse, kelle kasuks või kahjuks tõendite puudumisel asjaolu lõplikult tuvastatakse.

HMS § 6 sätestab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendu- sega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Asjas olulise tähtsusega asjaolud võivad olla nii menetlusosalise kasuks kui ka kahjuks rääkivad. Uurimispõhimõtte osaks ei ole see, et haldusorgan kogub ainult tõendeid, mis räägivad menetlusosalise kahjuks või kinnitavad haldusorgani versiooni, ning annab menetlusosalisele üksnes korralduse või suunise „tõendada vas- tupidist“. Haldusmenetluse käsiraamatus on selgitatud, et kuna menetluse läbiviimise juhiks oli ja on otsust tegev haldusorgan, siis peab ta hoolt kandma selle eest, et isikud oleksid teadlikud neid puudutavast kohustusest esitada vajalikke tõendeid ning kirjeldada asjaolusid. Selle eesmärgi saavu- tamiseks peab haldusorgan vajadusel inimestele aktiivselt nõu andma ning neid tõendite esitamisel toetama (lk 187). Käesoleval juhul annab vastava volituse, mh puudutatud isikult tõendi kogumi- seks nii RahaPTS § 58 lg 1 kui ka HMS § 38 lg-d 1 ja 3 koosmõjus.

15. Kohtule esitatud materjalidest nähtub haldusmenetluse kulgemine järgnevalt: - 05.12.2022 on mh puudutatud isikule adresseeritud ettekirjutus (käsutuspiirang 30 kalendripäe- vaks; dtl 59-60), kus on viidatud, et RAB kontrollib rahapesu kahtlusega seotud informatsiooni, kohustab kehtestama käsutuspiirangu X. X.i varale summas xxx xxx UAH; ning puudutatud isi- kul on õigus esitada RABile tõendid vara legaalse päritolu kohta. - 03.01.2023 on mh puudutatud isikule adresseeritud ettekirjutus (60 päevaks arestimise kohta; dtl 64-65), kus on viidatud, et vara valdaja või omanik ei ole tõendanud RABile vara legaalset päri- tolu; kohustab jätkama käsutamispiirangut ning puudutatud isikul on õigus esitada Rahapesu Andmebüroole tõendid vara legaalse päritolu kohta. - 17.02.2023 on RAB saatnud puudutatud isikule e-kirja (dtl 70), milles juhib tähelepanu, et isikul on õigus seoses RAB-i poolt 05.12.2022 seatud käsutuspiiranguga esitada tõendid vara legaalse päritolu kohta. - 19.02.2023 esitas X. X.i esindaja RAB-ile tõendid ja selgitused vara päritolu kohta (dtl 71). - 22.02.2023 esitas RAB puudutatud isikule täiendavaid küsimusi (dtl 72). - 23.02.2023 esitas R. Spiridonivi esindaja täiendavad selgitused (dtl 73). - 03.03.2023 on mh puudutatud isikule adresseeritud ettekirjutus (1 aastaks arestimise kohta; dtl 75-76), kus kohustab jätkama käsutamispiirangut ning puudutatud isikul on õigus esitada Raha- pesu Andmebüroole tõendid vara legaalse päritolu kohta. - 11.10.2023 saatis RAB puudutatud isikule e-kirja (dtl 85), milles palub eelnevaid selgitusi täp- sustada ja annab võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. - 20.10.2023 esitas X. X.i esindaja täiendavad selgitused (dtl 86). - Igas ettekirjutuses on viidatud: Ettekirjutuse tegemist põhistavad faktilised asjaolud kajastatakse eraldi dokumendis [viide]. Isikul, kelle vara käsutamise piiramiseks ettekirjutus tehti, on õigus tutvuda faktilisi asjaolusid kajastava dokumendiga. Rahapesu Andmebürool on õigus keelduda dokumendi tutvustamisest, kui see takistaks rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamist või dokumendis sisalduva teabe avaldamine on vastuolus seaduse või rahvusvaheliste kokkulepete- ga, sealhulgas rahvusvahelise koostöö raames kehtestatud piirangutega või see ohustaks tõe väl- jaselgitamist kriminaalmenetluses. - Kohtuasja nr 3-23-430 toimikust nähtub (juurde võetud 16.01.2024 määrusega), et halduskohtule esitati aastaks arestimiseks loa saamisel 05.12.2022 ja 03.01.2023 ettekirjutuste faktilised as- jaolud, samas RAB kinnitas, et need sisaldavat teavet, mis puudutatud isikule ei ole teatavaks saanud ja millisele teabele pole neil juurdepääsu õigust (27.02.2023 taotluse nr 1.2-1/22-1 p 1.4 ja 4.1). - Kohtuasjas nr 3-23-430 esitatud taotlusest (s.o isikule edastada lubatavast versioonist 1S) nähtu- vad järgmised asjaolud, mis võiksid seletada isikule tõendamiseset:

11(21) o X. X. üritas 30.11.2022 ületada Narva piiripunkti suunaga Venemaalt Eestisse koos Xxxxxxx xxxxxxdega (UAH) kogusummas xxx xxx UAH. Maksu- ja Tolliamet võttis vara hoiule (p 1.2). o RAB-il on põhjendatud kahtlus, et tegemist on ebaseaduslikult omandatud varadega, mida põhistab ka asjaolu, et X. X. ei ole siiani RAB-ile põhistanud ega tõendanud vara legaalset pä- ritolu (3.5).

Eeltoodust nähtuvalt ei ole välistatud, et puudutatud isik sai ettekirjutuste faktiliste asjaoludega tut- vuda alles käesoleva kohtumenetluse raames, tutvudes 05.01.2024 taotluse lisadega 2, 4 ja 10 (kin- nistest andmetest puhastatud versioonidega). Sealjuures nähtub ka RABi kinnitusest kohtuasjas 3- 23-430, et mistahes viisil varasemalt faktiliste asjaolude tutvumist ei ole võimaldatud ning seda ka ei võimaldataks (RABi seisukoht, et isikutel pole juurdepääsuõigust, viidatud kohtuasjas taotluse p 1.4). Lisaks ei saa järeldada, et puudutatud isik sai teada võimalusest esitada vara päritolu kohta tõendeid 06.03.2023, mil talle toimetati kätte kohtumäärus haldusasjas nr 3-23-430 (luba 1-aastase käsutuspiirangu seadmiseks); sh ei ole määruses tõendamiskoormust ja tõendamisvõimalust selgita- tud.

16. Kohus soovis 16.01.2024 määruses RAB-ilt teavet, kas ja mida on RAB välja selgitanud isiku kohta, keda puudutatud isik on kirjeldanud (taotluse p-d 4.6, 4.16 ja 4.19). Kui täiendavaid toimin- guid ei ole tehtud, tuleb seda põhjendada.

RAB selgitas 29.01.2024 vastuses, et eraldiseisvaid menetlustoiminguid seoses küsitud telefoni- numbriga ei ole tehtud (p 5.1).

Kohus selgitab, et RABi ülesanne ei ole siinkohal tingimata isiku enda ütluste kummutamine, vaid vara tegeliku omaniku osas uurimiskohustuse täitmine ning vastavate pingutuste tegemine. Olukor- ras, kus piisavaid pingutusi ei ole tehtud, ei ole ka RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise tingimus „ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha“ täidetud. Koh- tu poolt kirjeldatu on täiesti tavapärane menetlustes, mis võivad samuti päädida kriminaalmenetlu- sega ja/või isikut koormava haldusaktiga, olgu tegemist siis maksumenetluste või sisejulgeoleku- alaste piirangutega. Kui haldusorganile saavad teada asjaolud, mida saaks uurida vara tegeliku omaniku või kasusaaja kindlakstegemiseks või kummutamiseks, tuleb tal neid asjaolusid ka uurida. Haldusorgan vabanenuks käesoleval juhul asjaolu väljaselgitamise kohustusest alles siis, kui nt ni- metatud dokumendid olnuks üksnes puudutatud isiku või temaga seotud isikute käsutuses, kes keel- duvad dokumente esitamast (HMS § 38 lg 3). Käesoleva asja asjaolud aga sellist järeldust ei või- malda. Samuti on isik esitanud viited tõenditele (isikud, telefoninumbrid), millega saab lugeda ka isiku tõendamiskoormuse HMS § 38 lg 3 kohaselt täidetuks.

17. Puudutatud isik on esitanud tõendeid, mida RAB on taotluse punktides 4.17-4.18 analüüsinud ning 29.01.2024 vastusega koos ka otsustanud puudutatud isikule edaspidi avaldada (29.01.2024 vastuse lisa 5, dtl 268-269). Sh kohus ei tuvastanud üheselt samas ulatuses analüüsi avaldamist puudutatud isikule kohtuasjas nr 3-23-430 (vt RABi 29.01.2024 seisukoha p 10.2).

Kohus möönab, et isiku selgitustes esineb puudujääke ja vastuolusid ning selgitused tekitavad uusi küsimusi. Samas küsimuste tekkimisel ei saa piirduda üksnes tõdemusega, et küsimused on tekki- nud, vaid haldusorgani ülesandeks on ka asjaolud välja selgitada. RAB on seda mingil määral teha proovinud (dtl 72 ja 85), kuid on tõstatanud kohtule esitatud põhjendustes uusi küsimusi, mille koh- ta ta puudutatud isikult selgitusi või tõendeid küsinud ei ole. Nii on isikult küsitud tehingu tegemise ja tuttava kohta (dtl 72) ning miks puudutatud isik ei teinud tehinguid ametlikult ning mis oli isiku välisriiki mineku eesmärk (dtl 85). Samas ei ole isiku käest küsitud, kuidas tema sissetulekuid ar- vestades saab võlgu andmisega tegeleda; millega on selgitatavad tema ülekanded; kust nähtuksid tema väljaminekud. Ühelt poolt on RAB möönnud isikul raha olemasolu (taotluse p 4.17 teine lau-

12(21) se), samas järgnevalt samas lõigus nagu välistab raha olemasolu. RAB on kirjeldanud isikul raha olemasolu või saamist ning soovi puudutatud isiku hinnangul hädas olevaid isikuid aidata ka 29.01.2024 seisukoha punktides 5.4 ja 5.5.

Isiku enda selgitusi arvestades (taotluse p 4.15) ei ole ka välistatud, et isik lisaks väidetavale aitami- se soovile soovis teenida sellise abistava tegevusega ka tulu. Seda versiooni ei ole RAB kontrolli- nud, kuigi seda võib RABi analüüsi kogumi pinnalt pidada üheks uurimisversiooniks. RABi ana- lüüsist võib tekkida kahtlus, et tegemist võib olla muul viisil pikemaajalise varjatud sissetuleku tee- nimisega või varjatult arveldamisega ehk isikul võisid rahalised vahendid olemas olla (vt RABi järeldus isiku konto väljavõtetelt nähtuvate laekumiste kohta). Samas selline tegevus kogumis võib seada kahtluse alla järelduse, et puudutatud isik on üksnes teadmatuses variisik, mitte aga vara või- malik tegelik omanik või vähemalt kasusaaja (sõltuvalt tegevusele antavast hinnangust). Seega, kuivõrd RAB on ise möönnud küsitavusi, samas analüüs ei lükka ümber, et puudutatud isik võibki olla tegelik kasusaaja (mitte variisik), on taotleja jätnud uurimiskohustuse täitmata. Tegelikuks ka- susaajaks olemine (vt ka RahaPTS § 9 lg 1 p 2) välistab aga RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise.

Olukorras, kus RAB ei ole enda analüüsis toodu kohta isikult asjaolude kohta uurinud, ei saa ka sedastada, et RAB on piisavalt täitnud uurimis- ja põhjendamiskohustust, et puudutatud isik on käesoleval juhul variisikuks. Taotluses ei ole tuginetud sellele, et edasine uurimine on RAB-ist sõl- tumatutel asjaoludel osutunud võimatuks.

Omandi, omaniku ja tegeliku kasusaaja tuvastamine 18. Kohus kordab, kuidas saab aru käesoleva määruse osas II kokku võetud regulatsiooni eesmär- gist: - Vara riigi omandisse kandmise esmane eesmärk oli olukorra lahendamine, kus vara omanik on variisik, kes on vara loovutamisega nõus; on kinnitanud enda variisikuks olemist, samas ei anna nõusolekut; või ei tee koostööd, kaob või muutub kättesaamatuks. Tavapäraselt on tegemist va- raga, mille suhtes keegi, sh variisik pretensioone ei esita. Sellisel juhul tuleb pikema aja jooksul lahendada küsimus, mis arestitud varaga edasi saab. - Kui RABil on veendumus või arusaam, et tegemist on rahapesuga, edastatakse materjalid päde- vale asutusele ning konfiskeerimise küsimused saavad üldreeglina lahenduse koos süüküsimuse lahendamisega. Kriminaalmenetluses on võimalik vara arestimine, mille tulemusel lõpetab RAB oma toimingud viivitamata. - On ka võimalik, et puudutatud isik kummutab RABi kahtluse rahapesu toimepaneku kohta, s.o tõendab vara legaalse päritolu RahaPTS § 57 lg 10 mõttes. Siis puudub mistahes alus vara edasi- seks arestimiseks, veel vähem riigi omandisse kandmiseks.

Kohtule ei nähtu eeltoodust, et kui vara tegelik omanik või kasusaaja on teada või võiks olla tuvas- tatav uurimiskohustust täites, aga küsimuse all on n.ö vara legaalsus (st kuidas isik on vara omani- kuks saanud), saaks selle vara ära võtta ilma kriminaalmenetluseta; haldusmenetluses, sh tavapära- seid haldusmenetluse reegleid järgimata.

Vara riigi omandisse kandmisel on olnud järjepidev eesmärk variisikute korral, kui võimalikku kur- jategijat ei ole võimalik leida, vara osas lõpliku otsuse tegemine; aga mitte FATFi parimate prakti- kate elluviimine või KarSis konfiskeerimise laiendamine haldusmenetlusse, vähemate garantiide ja kontrollimehhanismidega. Sellist seadusandja eesmärki ei nähtu kuskilt ning haldusorganil on ko- hustus tegutseda rangelt seadusandja antud volituste ja nende eesmärkide alusel, austades isikute põhiõiguseid (HMS §-d 3 ja 4). Üksikisiku õiguseid piiravaid norme tuleb kahtluse korral tõlgenda- da kitsamalt ja rangemalt; mitte laiemalt, haldusorganile mistahes volitusi andvana. Ka kohtuasjas nr 3-20-664, mis on oluliseks kohtu- ja halduspraktika kujundaks, oli üheks oluliseks aspektiks as- jaolu, et asjas vaidluse all olnud vara osas algatati kriminaalmenetlus, mis lõpetati kuriteo toime- pannud isiku tuvastamatuse tõttu.

13(21)

RAB on taotluses järjepidevalt tuginenud sellele, et vara võib olla kuritegeliku päritoluga (nt p 1.3). RABi ülesandeks on ka edastada kuriteo tunnuste avastamisel materjali viivitamata pädevale asutu- sele (RahaPTS § 54 lg 3). Seda enam võivad olla RABi ülesannete täitmiseks olulised uurimistoi- mingud, sh puudutatud isiku versiooni kontrollimine, et selgitada välja vara omanik või tegelik ka- susaaja. Kui taotleja siinkohal oma uurimiskohustust ei täida, ei ole täidetud võimalikule variisikule kuulunud vara riigi omandisse kandmise eeldused; samas ei pruugi olla ka piisavat teavet, et algata- da süüteomenetlus.

Kohus toonitab ka, et Euroopa Liidu õigusest tuleneb kohustus võidelda rahapesu vastu ennekõike kriminaalmenetluslike ja karistusõiguslike vahenditega (käesoleva kohtumääruse p 10).

19. RAB on esitanud 29.01.2024 põhjenduse, et Eesti riik, kuigi see ei nähtu seletuskirjast või muu- dest dokumentidest (RAB on olnud asja arutamise juures ja seetõttu teab), kehtestas halduskonfis- keerimise võimaluse 2017. aastal suuremal määral just seetõttu, et ületada kitsaskohti seoses krimi- naalmenetluse käigus konfiskeerimisega (p 12.7). Seega ei tähenda kriminaalmenetluses vara mit- tearestimine või kriminaalmenetluse algatamata jätmine automaatselt rahapesu kahtluse kadumist ning vara suhtes seatud piirangute tühistamist. Vastupidisele järeldusele jõudmine muudaks sisutüh- jaks seadusandja kehtestatud nn halduskonfiskeerimise institutsiooni, mis ongi loodud selleks, et kriminaalmenetluse väliselt oleks rahapesu kahtluse korral samuti võimalus piiratud vara krimi- naalmenetluse väliseks konfiskeerimiseks ja riigi tuludesse kandmiseks (p 12.8).

Kohus kontrollis kehtiva normistiku kehtestamisel toimunud arutelu materjale (viited määruse punktis 7.4) ega leidnud, et 459 SE arutamisel Riigikogus oleks taotleja toodud eesmärki, sh hal- duskonfiskeerimist selliselt sisustades arutatud. Kohus ei saa arvestada õigustloova akti legitiimse eesmärgina selgitusi, mida õigustloova akti andja ei saanud akti andes teada ega arvestada.

Küll aga on sarnaseid eesmärke arutatud n-ö pööratud tõendamiskoormuse ja halduskonfiskeerimise eelnõu raames, mis langes koosseisu lõppemisega välja (771 SE)18. Eelnõu seletuskirjas leiti [alla- joonituna senise olukorra kirjeldus – kohtu märkus]: - Eelnõu kohaselt on võimalik rakendada meetmeid ja piirata vara käsutamist selliste juhtumite korral, mil- le osas on kindlaks tehtud, et vara suhtes esinevad rahapesu tunnused, ent vara päritolu ja selle üksikasja- list seost konkreetse eelkuriteoga ei ole võimalik tõendada (lk 19). Vara päritolu uurides on uurimisasutu- sed jõudnud olukorda, kus sellistes skeemides kasutatava raha päritolu ei ole tuvastatav, /…/. Seega puu- dub tihti võimalus algatada skeemis osalejate suhtes kriminaalmenetlust rahapesu kuriteo tunnustel (sa- mas). - Kui varem kehtinud RahaPTSi alusel oleks saanud hõivata rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega peremehetu vara või sellise vara, mille omanikku või tegelikku kasusaajat ei olnud õnnestunud kindlaks teha, siis kavandatav regulatsioon võimaldaks vara riigi omandisse kanda ka siis, kui vara legaalset päri- tolu ei ole tuvastatud ja samas on teadaolevate objektiivsete faktiliste asjaolude põhjal alus arvata, et vara on pärit kuritegelikust tegevusest (lk 21). - RABi menetlus peaks olema võimalik nii juhtudel kui kriminaalmenetlust ei ole alust algatada kui ka juhtudel, mil kriminaalmenetlus on lõpetatud, ent varade legaalset päritolu ei ole kindlaks tehtud ega ra- hapesukahtlust ei ole kõrvaldatud või vara omanik ei ole teada või vara kasutatakse terrorismi rahastami- seks (lk 65). - Praegu kehtiva seaduse kohaselt võib seda teha, kui vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasu- saajat ei õnnestunud kindlaks teha. Eelnõus ettenähtud § 57 lg 6 muudatuste kohaselt võib seda teha: 1)

18 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/789782cb-80df-4e9e-9bcb- a09b5b318755/Audiitortegevuse%20seaduse,%20finantskriisi%20ennetamise%20ja%20lahendamise%20seaduse%20ni ng%20teiste%20seaduste%20muutmise%20seadus%20(finantsvaldkonna%20v%C3%A4%C3%A4rteokaristuste%20re form,%20EL- i%20%C3%B5igusest%20tulenevad%20karistused,%20vara%20legaalse%20p%C3%A4ritolu%20p%C3%B6%C3%B 6ratud%20t%C3%B5endamiskoormus)

14(21) rahapesu kahtluse korral ei ole vara omanik või valdaja ei ole tõendanud selle legaalset päritolu; 2) vara suhtes on kahtlus, et seda kasutatakse terrorismi rahastamiseks, on ära langenud (lk 96). /…/ Kehtiva sea- duse § 57 lõikest 6 järeldub, et piisab sellest, kui esitatakse täiendavaid tõendeid omandiõiguse kinnitami- seks või selgitatakse, kellele kõnealune vara kuulub. Edaspidi on kavandatava § 57 lõike 61 kohaselt vara omanikul või valdajal kohustus mitte üksnes selgitada omandisuhteid vaid lisaks: 1) tõendada vara legaal- set päritolu /…/.

Kohtule nähtub eeltoodust, et RABi kirjeldatud eesmärkide ja volitustega seadust ei ole sellisena kehtestatud. Vastava eelnõu raames oli pikemat aega küsimuse all ka sellise regulatsiooni põhisea- duspärasus (vt seletuskirjas analüüs lk 96-101, samuti Rahandusministeeriumi 11.02.2019 arvamu- ses toodud analüüs lk 11 jj)19. Vastuvõtmata seaduseelnõu eesmärke ei ole võimalik olemasolevale regulatsioonile üle kanda.

Seega ei ole RABil volitust vara riigi omandisse kandmiseks halduskonfiskeerimise korras, kui RAB ei ole teinud piisavalt pingutusi tegeliku omaniku või kasusaaja väljaselgitamiseks ja/või asjas on piisavalt teavet, et võib-olla võimalik ka kriminaalmenetluse algatamine või läbiviimine. Krimi- naalmenetluse algatamine või läbiviimine ei ole kohtu ette toodud asjaolude kohaselt ka ilmselgelt võimatu (vt käesoleva määruse p 28, aga ka RABi 29.01.2024 vastuse p 8.1 ja lisa 1). Ka FATFi parimaid praktikaid või hindamise metodoloogiat (29.01.2024 seisukoha p 12.1) ei saa siinkohal laiendavalt, üksikisikute kahjuks tõlgendada. Ka puudub RABil õigus otsustada otstarbekuse või kaalutlusõiguse alusel, kas valida kriminaalmenetluse asemel halduskonfiskeerimine.

20. RABi taotluse punkti 5.10.320 alusel võib seada kahtluse alla, kas RABi analüüsi aluseks olevad tõendid on lubatavad nii, et neile saaks haldus- või halduskohtumenetluses tugineda. RAB on leid- nud, et välisriigi rahapesu andmebüroost saadud teavet ei ole lubatud esitada isegi kriminaalmenet- luses tõendina, kui erandjuhul vastav riik selleks vastavasisulist luba ei ole andnud. Sealjuures on taotleja andmete varjamisel tuginenud alusele, et dokumendis sisalduva teabe avaldamine on vas- tuolus rahvusvaheliste kokkulepetega, sh rahvusvahelise koostöö raames kehtestatud piirangutega (p 5.7). Samale asjaolule võib viidata ka RABi seisukoht kohtuasjas nr 3-23-430 (23.08.2023 vastus kohtunõudele, p 1.10.5).

Kohus märgib esmalt, et kohtule ei ole esitatud tegelikult tõendeid, millele RABi taotluses toodud kirjeldused tuginevad. Arvestades käesoleva määruse muid põhjendusi, ei pea kohus vajalikuks seda alusteavet välja nõuda. Küll aga leiab kohus, et RAB ei saa samale teabele erinevates võimali- kes menetlustes kasutada erinevaid määratlusi, kas teave on n-ö kasutatav: ühelt poolt välistades teabe kasutamise kriminaalmenetluses; teiselt poolt taotledes, et halduskohus kasutaks sama teavet lubatava teabena (haldusmenetluses või kohtumenetluses kasutatav teave). Egmont Groupi printsii- bid teabe vahetamise kohta21 sedastavad järgmist: - ainult „luureteavet“ (for intelligence purpose only) võib kasutada analüüsiks või juhtlõnga saa- miseks, kuid mitte tõendina; - haldusmenetluses või kohtumenetluses kasutatav teave märgitakse eraldi tähistusega „for admi- nistrative/prosecutorial/judicial/investigative purposes“.

Juhul, kui tegemist on üksnes analüüsi või juhtlõnga saamiseks lubatava teabega, ei saa sama teave olla piisava n-ö kvaliteediga, et seda saaks kasutada teises kohtumenetluses ega haldusmenetluses.

19 Õiguskantsleri seisukohad sama eelnõu kohta: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Arvamus%20p%C3%B6%C3%B6ratud%20t%C3%B 5endamiskoormust%20puudutava%20eeln%C3%B5u%20SE%20771%20kohta.pdf ja https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Arvamus%20p%C3%B6%C3%B6rdt%C3%B5endami se%20kohta.pdf 20 Isikule avaldatud taotluses on lõigu number varjatud. 21 https://egmontgroup.org/wp-content/uploads/2022/07/2.-Principles-Information-Exchange-With- Glossary_April2023.pdf lk 8

15(21) Seega osas, milles RAB võib olla tuginenud rahvusvahelise koostöö raames saadud teabele (viidates sellele võimalusele oma taotluse punktides 5.7, 5.10 koos alapunktidega; lähtudes puudutatud isiku- le avaldatud versioonist), mis võib sisaldada välistust, et tegemist on üksnes analüüsiks ja juhtlõnga saamiseks lubatud teabega („luureteave“), ei pruugi olla tegemist halduskohtumenetluses lubatava teabega. Täiendavalt: - Kui teave on saadud n-ö „luureinfo“ märkega, siis saab seda tõlgendada keeluna, teabe kasutami- seks haldusmenetluses ja kohtumenetluses, sh käesoleva taotluse lahendamisel. Kohustus järgida teise büroo piiranguid tuleneb ka RahaPTS § 63 lg-st 8. - Kui tegemist on n-ö Eesti siseriikliku õiguse mõttes jälitusteabe või selle analoogiga, on see võimalik tõendiks muuta KrMS § 63 lg 11 alusel. Sellise teabe kasutamine üksikisiku vastu tugi- nedes haldusmenetluses on piiratud ning võimalik üksnes kindlate tingimuste täitmisel (vt Riigi- kohtu 07.10.2021 kohtuotsuse nr 3-19-467 p 22).

Juhul kui tegemist on teabega, mida ei ole võimalik kriminaalmenetluses kasutada, on nii sama pii- rangu olemusest kui ka Eestis siseriiklikult jälitusteabega analoogse teabe kasutamise piirangutest tulenevalt küsitav, kas RABil on võimalik sellele teabele kui tõendile haldusmenetluses ja haldus- kohtumenetluses üldse tugineda. Seisukoht, et sellele teabele kui tõendile saab haldusmenetluses isiku vastu – raskemat tagajärge ette nähes ja väiksemaid menetlusgarantiisid pakkudes – tugineda, kuid kriminaalmenetluses mitte; ei ole üksikisiku õiguste tasakaalu arvestades põhjendatud.

Osa kokkuvõte 21. Kokkuvõttes leiab kohus, et täitmata on mõlemad tingimused (1) RABil ei ole õnnestunud kind- laks teha (2) vara omanikku või vara tegelikku kasusaajat. RAB on rikkunud uurimiskohustust; sh on jätnud uurimata puudutatud isiku selgitustest nähtuvad tõendiallikad ning on põhjendustes tugi- nenud n-ö küsitavustele, mille osas RAB puudutatud isikule küsimusi esitanud ei olegi. Seega ei ole RAB piisavalt põhjendanud kahtlust, et puudutatud isik ei saa olla tegelikuks omanikuks või kasu- saajaks, sõltumata sellest, mis olid puudutatud isiku motiivid või meetodid.

Kohtule ei nähtu, et RABil oleks võimalik need puudused kõrvaldada korrakohast haldusmenetlust järgides enne seaduses sätestatud tähtaja lõppu.

IV

22. Kohus kontrollib järgnevalt, kas taotleja soovitud meede on proportsionaalne, järgides väljaku- junenud kriteeriume (vt mh KorS § 7), s.o meetme legitiimset eesmärki, sobivust, vajalikkust ja mõõdukust; kaaludes viimast riivatava põhiõiguse, s.o ennekõike omandiõiguse riive osas.

Kuigi proportsionaalsuse hindamine ei ole RahaPTS § 57 lg 7 regulatsiooni osaks, hinnatakse kohtu toodud kriteeriume ligikaudu mistahes loa andmise menetluses. Nii ei ole kohus lubanud isiku jät- kuvat kinnipidamist, kui see ei toimu enam isiku väljasaatmise eesmärgil; kohus kontrollib KPKs kinnipidamise lubamisel, kas isiku olukorda ja kinnipidamise pikkust arvestades on edasine kinni- pidamine ikka veel proportsionaalne; MTA loataotluste osas on nt kujundatud kohtupraktika, et ebaproportsionaalne on füüsilise isiku arvelduskonto arestimine ilma, et isikule jäetaks elementaar- sed elatusvahendid.

Legitiimne eesmärk 23. Mistahes meetmel, mida haldusorgan rakendab isiku õiguste piiramisel, peab olema mõistlik ja asjakohane eesmärk; sh lähtudes seadusandja tahtest. Käesoleva asja raames ei sea kohus kahtluse alla seda, et rahapesu tõkestamine on oluline legitiimne eesmärk, sh säilitamaks avalikkuse usaldus Eesti finantssüsteemi vastu, tagades sellega finantssüsteemi stabiilsust ja Eesti atraktiivsust investo- ritele. Iga üksikisiku vaatest on ka oluline see, et kui isik peaks sattuma kuriteo ohvriks, on riigil

16(21) meetmed selleks, et neid kuritegusid avastada, ning kurjategijaid heidutataks nii kuritegude toime- panemiselt kui ka varade varjamiselt.

Kitsalt – vara riigi omandisse kandmisel RahaPTS § 57 lg 7 – samaväärne legitiimne eesmärk puu- dub, võrreldes sama paragrahvi teistes lõigetes tooduga. Normi eesmärk on pigem selle kujunemis- lugu arvestades ummikseisu lahendamine, kui ühelt poolt ei ole võimalik seadusega lubatud muude meetmete kaudu rahapesu juhtumi juurteni jõuda (ennekõike kriminaalmenetluse raames); teiselt poolt on ka selge veendumus, et tõenäoliselt on tegu variisikuga ning tegemist ei ole tema varaga. Riigil on sellisel juhul võimalik ühelt poolt kehtestada normistik, mis võimaldab vara alalist või pikaajalist arestimist, kuid see võib pika aja jooksul tuua kaasa õigusselgusetuse ja/või ülemäärase halduskoormuse. Vara riigi omandisse kandmise legitiimseks eesmärgiks loebki kohus seega enne- kõike ebaselge olukorra lõpetamise ning riigi ja riigist eraldiseisva vara haldaja (nt panga) haldus- koormuse vähendamise. Mööndes küll legitiimse eesmärgi võimalikku olemasolu, ei saa sedastada selle kuigi suurt kaalukust.

24. Kohtule ei nähtu vara riigi omandisse kandmisel muud legitiimset eesmärki, mis tuleks mõnest muust õiguslooja pädevusega organi tahtest. FATFi parimates praktikates (käesoleva määruse p 10) on küll toodud näidisloetelu muudest juhtudest, kuid neid ei saa lugeda legitiimseks eesmärgiks ilma seadusandja (või Euroopa Liidu õigusaktide andja) vastava tahteta.

Meetme sobivus 25. Vara riigi omandisse kandmine on RahaPTS, sh § 57 üldist eesmärki – võidelda rahapesuga – arvestades ilmselgelt sobiv meede. Kui isikud, kes võivad soovida rahapesu toime panna, teavad, et mistahes kahtluse korral võtab riik neilt raha ära, heidutab see neid rahapesu toime panemast (karis- tusõiguslikult üldpreventiivne eesmärk). Sh ei pea meetme efektiivsus olema absoluutne, st meetme olemasolu ei pea ära hoidma kõiki juhtumeid, aga selle tõhusus eesmärgi saavutamisel peab olema mõistlikult järeldatav.

Ka sobib meede selleks, et lõpetada ära ebaselge olukord, kui ühelt poolt on menetlus n-ö liiva jooksnud ning seda ei ole võimalik jätkata; samas (vari)isik ei loobu ka selgesõnaliselt varast, sh muutub riigile kättesaamatuks.

Meetme vajalikkus 26. Meetme vajalikkuse kriteeriumi sisuks on, kas on olemas mõni muu sama tõhus meede, millega oleks võimalik saavutada sama eesmärk, üksikisikut vähem riivates.

Tavapäraselt saab pidada riigi karmimaks reageeringuks sekkumist karistusõiguslike meetmetega. Käesolev asi on sellest erandlik, sh on ka RAB rõhutanud, et vara riigi omandisse kandmine hal- dusmenetluse raames on ultima ratio vahend (taotluste p 3.4). Mitteammendava loeteluna tuleb väl- ja tuua: - kriminaalmenetluse kestel vara säilitatakse (st arestitakse, mitte ei kanta riigi omandisse); - kriminaalmenetluse käigus proovitakse võimalikult ulatuslikult välja selgitada, kelle oma vara on, sh kui vara omandamise osas on kuriteokahtlus. Kui tuvastatakse, et kuritegu puudub, saab isik vara tagasi, sh sõltumata kriminaalmenetluse pikkusest (vrdl RahaPTS § 57 lg 7 tähtajad, sh kas norm üldse võimaldab samal isikul 3 aasta jooksul korduvalt tõendama hakata või loetakse omandisse kandmisega küsimus lõplikult otsustatuks). Süüdi mõistmisel on arestitud vara arvelt võimalik kanda karistust (nt rahaline karistus); tasuda menetluskulusid ja hüvitada tekkinud kah- ju kannatanutele. Kriminaalmenetluses on isikul mingis menetlusetapis võimalik tutvuda tõendi- tega ning ka riigivõimu põhjendustega, kes eelkuritegu ja rahapesu ette heidab; ning esitada nen- de pinnalt oma vastuväited ja -tõendid; - menetlejal on kohustus kaasata iga isik, kes vastab kannatanu legaalmääratlusele, sh sõltumata sellest, kas isik end kannatanuks peab (KrMS kommentaarid, § 37, p 3 ja 3.2, lk 143). Seega on

17(21) riigil kriminaalmenetluses aktiivne kohustus otsida üles ja kaasata isik, kellelt võib eelkuriteoga olla rahapesu objekt saadud.

Kriminaalmenetlust saab pidada tõhusaks vahendiks rahapesu vastu võitlemisel, sh tuleneb ka Eu- roopa Liidu õigusest kohustus võidelda rahapesu vastu ennekõike kriminaalmenetluslike ja karistu- sõiguslike vahenditega (vt ka viited käesoleva määruse punktis 10). Kriminaalmenetluse raames on võimalik varaline nõue tagada või vara arestida (KrMS §-d 1414 ja 142), sh laiendatud konfiskeeri- mise tarbeks (KarS § 832). Sealjuures ei nõua vara arestimine rahapesu objektiks oleva vara konfis- keerimise tagamiseks tingimata vahetuid tõendeid või teavet toimepandud eelkuriteo kohta (vt Rii- gikohtu 14.12.2023 määruse nr 1-23-4049 p-d 14, 16 ja 18).

Kriminaalmenetluse tulemusel on võimalik lahendada ka küsimus, et omanikuta vara ebaselge olu- kord ei jätkuks ega tekitaks riigile või muul viisil vara haldajale halduskoormust. Kui konfiskeeri- misele kuuluva vara seaduslikku omanikku ei tuvastata, on võimalik kohaldada konfiskeerimist kriminaalmenetluse käigus (KrMS § 126 lg 2).

27. Kui kohus annab loa vara riigi omandisse kandmiseks, on käesolevas asjas puudutatud isikul võimalik vastav ettekirjutus halduskohtus vaidlustada. Riigi tegevuse peale kohtusse pöördumise võimaluse olemasolu (mida nõuab PS § 15 lg 1) ei muuda meetme olemust, st tegemist on siiski kriminaalmenetlusest omandiõiguse kaitse mõttes koormavama menetlusega. Ka kriminaalmenetlu- ses on isikul kaebevõimalused, sh nii vara arestimise kui ka lõppotsuse osas.

Kohus peab oluliseks ka tuua, et RahaPTS sätetest ei nähtu, et pärast vara riigi omandisse kandmist (erinevalt eelnevast) lasuks RABil mistahes kohustus tegelikke omanikke/kannatanuid/ohvreid välja selgitada ja teavitada, ka käesolevas asjas juba teadaolevaid või selguvaid asjaolusid arvestades. Sh arvestades RABi tegevuse varjatust avalikkuse eest, võib pidada kaheldavaks, kas kannatanu oma vara riigi omandisse kandmisest 3 aasta jooksul teada saab. Võimaluse asemel, et välisriigis viibi- vad võimalikud kannatanud (vt taotluse punktid 4.10, 4.12 ja 4.14) oskavad 3 aasta jooksul tulla vara RABi käest küsima; saaks ennekõike tõenäolisem olla, et kannatanud saavad oma vara tagasi kriminaalmenetluse käigus (vt ka lisa nr 4, 03.01.2023 faktiliste asjaolude p 5, dtl 25), kuivõrd selle raames võib olla võimalik esitada tsiviilhagi ja/või kriminaalmenetluse järel hagi tsiviilkorras raha kättesaamiseks. Vaatamata RahaPTS § 57 lg 7 sätte lõpus toodust, peab kohus vara tegeliku omani- ku teadasaamist RABi menetlusest ning selle tulemusel enda vara tagasisaamist sisuliselt võima- tuks. Tegemist ei ole reaalse õiguskaitsevahendiga nende kannatanute tarvis.

28. Olukorras, kus kohus on tuvastanud, et on olemas meede, mis on sama tõhus, aga riivab isikut vähem, tuleb ka kontrollida, kas sellise meetme kohaldamine on võimalik.

Normi ajalugu järgides tuleb selgelt välja, et vara riigi omandisse kandmise menetlus on mõeldud üksikute juhtumite lahendamiseks; kus kõrvaldatud ei ole rahapesu toimepanemise kahtlust, samas ei ole võimalik ka kriminaalmenetluslikke meetmeid kasutada. Seletuskirjades on korduvalt rõhuta- tud, et üldreeglina peavad konfiskeerimisega seotud asjaolud saama lahenduse koos süüküsimuse lahendamisega.

Kohus selgitas 16.01.2024 määruses, et kohtule esitatud taotluses on korduvalt tuginetud, et tege- mist on kuritegelikul teel saadud varaga, sh taotleja kirjelduse pinnalt (taotluse punktid 4.10 ja 4.12) teeb kohus järelduse, et eelduslikult on tegemist sõjakuriteoga, st inimsuse ja rahvusvahelise jul- geolu vastaste süüteoga (KarS 8. peatükk, 4. jagu): KarS § 108 - varavastane süütegu sõjategevuse piirkonnas ja okupeeritud territooriumil, s.o sõjategevuse piirkonnas või okupeeritud territooriumil võõra asja ebaseadusliku hõivamine, asja rikkumine või hävitamine relvajõududesse kuuluva või sõjategevusest osavõtva isiku poolt, kui see ei olnud tingitud sõjalistest vajadustest ja kui puudub KarS §-s 95, 106 või 107 sätestatud süüteokoosseis. Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi olla välistatud

18(21) ka KarS §-s 981, §-s 109 või §-s 95 nimetatud tegu, mille tagajärjeks on tsiviilelanikelt rahaliste vahendite äravõtmine. KarS § 8 kohaselt kehtib Eesti karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, kui teo karistatavus tuleneb Eestile siduvast rahvusvahelisest kohustusest. Sõjakuriteod on sellisteks tegudeks22, st Eestil on nende menetlemise pädevus ning asjaolude ilm- nemisel on ka kohustus toimetada kriminaalmenetlust (KrMS § 6). Nagu nähtub taotleja kirjeldu- sest, on samadel asjaoludel Xxxxxxxs kriminaaluurimisi alustatud (taotluse p 4.10). Kriminaalme- netluse tulemuseks saab olla ka uurimise ning konfiskeeritud vara üleandmine Xxxxxxx ametivõi- mudele, mille tulemuseks võib olla kuritegelikul teel saadud vara jõudmine kas kannatanuteni või nende mitteleidmisel sama raha kasutamine Xxxxxxx ülesehitamiseks.

RAB taotlusest nähtub, et kriminaalmenetluse algatamine või läbiviimine on võimalik – isikule avaldatud taotluse punktidest 5.7 ja 5.8 – andmete varjamise õigusliku alusena on toodud, et sellele alusele tuginemiseks peaks kriminaalmenetluse alustamine olema ettenähtav või tõenäoline; samuti punktis 5.11 toodu. 29.01.2024 vastuses kohtunõudele kinnitab sama – kriminaalmenetluse algata- mise või läbiviimise võimalikkust – punktis 8.1 viidatu ning sama vastuse lisa 1; sh kui kontrollida lisa 1 päises toodut (pealkirja kolmas rida) kohtute infosüsteemist.

Osas, milles taotlust ja selle lisasid ei ole puudutatud isikule avaldatud, kinnitab kriminaalmenetluse algatamise või läbiviimise võimalikkust või vähemalt ilmselgete välistuste puudumist ka taotluse punktides 5.11.2 ja 5.11.3; 03.01.2023 faktiliste asjaolude (lisa 4) p 5, 03.03.2023 faktiliste asjaolu- de (lisa 10) p-d 6 ning ennekõike punktis 18 toodu.

RAB on käesolevas asjas taotluses korduvalt (p 1.3, 1.11 jj) toonud, et tegemist on kuritegelikul teel saadud varaga. Juhul, kui pädev asutus ei pea kriminaalmenetluse algatamist võimalikuks (lähtudes samas KrMS § 6 kohasest kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest), tuleb seejärel RABil ka oma taotlust läbivalt muuta, nt kui kriminaalmenetluse algatamise raames on selgunud, et puu- dub kuriteo koosseis, süüteo toimepanijat ei ole võimalik tuvastada vms. Kohtule nähtub ka, et Ra- haPTS § 54 lg 3 teine lause, § 57 lg-d 5 ja 6, samuti § 58 tagavad RABi teavitamise, kui kriminaal- menetlus ei ole tulemuslik.

Laiemalt leiab kohus ka, et riigi tegevus peab olema järjepidev, st õiguspäraselt ei ole võimalik, et pädev asutus, juhul kui ta möönab kuriteo toimepanemise võimalikkust, algatab käesoleva taotluse asjaolude alusel kriminaalmenetluse ning samas jätab kriminaalmenetluse raames vara arestimata, võimaldades võimaliku kriminaaltulu võtta haldusmenetluse raames riigi omandisse, jättes seega võimalike kannatanute huvid kaitseta. Riigikohus on 22.12.2023 määruses nr 1-23-2939 selgitanud, et menetleja ei tohi kasutada muid menetlusreegleid selleks, et minna mööda vara arestimise või muu varalise nõude tagamisabinõu kohaldamise korrast, kui eseme menetleja käes hoidmise tegelik eesmärk on konfiskeerimise tagamine (p 17). Menetleja ei või muul alusel hoida eset konfiskeerimi- se või selle asendamise tagamiseks enda kontrolli all kauem, kui see on vältimatult vajalik vara arestimise (või muu tagamisabinõu) kohaldamise taotluse esitamiseks ja lahendamiseks (p 18). Sel- line taotlus tuleb esitada viivitamatult, s.o 24 tunni jooksul (p 19). Halduskohus leiab, et analoogia korras, isikute põhiõiguste tagamiseks kuriteokahtluse olemasolu korral (millele RAB on käesole- vas asjas korduvalt viidanud), on Riigikohtu seisukoht kohaldatav ka käesolevas asjas, st juhul kui kriminaalasi algatatakse, tuleb sama menetluse raames ja reegleid järgides otsustada ka vara säili- mise tagamine ja/või riigi kätte hoiule võtmine. Menetleja (pädev asutus) või ka muu haldusorgan ei või kasutada muid menetlusreegleid analoogse, karistava või konfiskeeriva eesmärgi saavutamiseks. Riik on isiku vaatest üks ning ühe riigiasutuse (võimalik hüpoteetiline) tegevusetus ei anna teisele asutusele õigustust isiku omandiõiguse enimriivavaimal viisil piiramiseks.

Meetme mõõdukus

22 Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne, 8. peatükk, p 5; lk 412

19(21) 29. Kuigi meetme vajalikkuse juures eitavalt vastates ei tule jätkata meetme mõõdukuse hindamise- ga, leiab kohus lühidalt, et meede ei ole ka mõõdukas, st taotleja tõlgendust seaduse sisu ja eesmär- gi kohta järgides ei ole tasakaalustatud rahapesu vastu võitlemise ja vara valdajate halduskoormuse vähendamist isiku omandipõhiõigusega. Kui kohus peaks lugema taotluse muus osas lubatavaks, meetme vajalikuks ja haldusmenetluse järgimise käesolevas asjas toodud viisil põhiseaduskonform- seks, tuleks alustada regulatsiooni osas tervikuna põhiseaduslikkuse järelevalvet. Kohus leiab, et omaniku põhiõigused on käesoleval juhul tasakaalustamata; st mistahes isikul, kes satuks analoog- sesse olukorda, puuduks juurdepääs tõenditele, võimalus esitada sisulisi vastuväiteid, sh saada aru, mis asjaolu ta üldse tõendama peaks. Lisaks käsitletaks isikut sõltumata kriminaalmenetluse alga- tamisest või lõpetamisest ikka veel kuritegelikul teel vara saanuna, võimaluseta see eeldus tegelikult ümber lükata.

Halduskonfiskeerimist saab käsitleda karistusõigusliku konfiskeerimise analoogina. Samas on Rii- gikohus korduvalt selgitanud, et kannatanul on eelisõigus konfiskeerimise ees (11.04.2011 kohtuasi nr 3-1-1-97-10; viimati 27.01.2022 määrus nr 1-21-2156 p-d 23 ja 25). N.ö halduskonfiskeerimine sellisel kujul väidetavate tegelike omanike ehk kannatanute õiguseid ei kaitse, sh ei näe ette ka pii- savaid menetluslikke kaitsemehhanisme (vrdl Riigikohtu 20.30.2014 otsuse nr 3-4-1-42-13 p-d 43- 44 ja 48-49 tõhusa kontrollisüsteemi puudumise kohta, kui isikut ei teavitata).

V

Taotluse lõpplahendus 30. Kohus jätab kokkuvõttes taotluse rahuldamata, kuna (1) seaduses toodud eeldused vara riigi omandisse kandmiseks ei ole täidetud ning (2) meede ei ole proportsionaalne. Kuivõrd kohus ei anna luba vara riigi omandisse kandmiseks, ei ole taotlejal võimalik ka vastavat haldusakti anda.

31. Vara arestimise maksimaalne tähtaeg lõppeb 05.03.2024. Kuivõrd halduskohus ei anna luba vara riigi omandisse kandmiseks ning seaduses ei ole ka volitust arestimise tähtaja pikendamiseks, tuleb RABil muude võimaluste ammendamisel (vt allpool) vara vabastada. Olukorras, kus kohus leiab, et loa andmise eeldused on täitmata (määruse III osa), sh tuleks kasutada teisi meetmeid (osa IV), ei pea kohus ka põhjendatuks täiendavalt analüüsida, kas riigi omandisse kandmise asemel alternatiivina pikema aja jooksul arestimise võimaluse puudumine on põhiseadusvastane.

RABil on eeldatava avaliku huvi kaitseks võimalik kasutada järgmisi õiguskaitsevahendeid: - käesoleva määruse vaidlustamisel on võimalik taotleda kõrgema astme kohtult määruse tagamist HKMS § 208 lg 2 korras, st kõrgema astme kohus saab kohaldada esialgse õiguskaitse vahen- deid, sh vara arestida (HKMS § 251 lg 1 p 4); - edastada kuriteo tunnuste avastamise tõttu, millele RAB on käesolevas asjas korduvalt tugine- nud, vastav materjal viivitamata pädevale asutusele (RahaPTS § 54 lg 3) ning lõpetada pärast kriminaalmenetluses vara arestimise määruse jõustumist vara käsutamise piirangud (RahaPTS § 57 lg 5); - juhul kui pädev asutus leiab, et kuritegu ei ole toime pandud ja/või vara ei ole võimalik krimi- naalmenetluse käigus arestida, on RABil võimalik esitada vastavalt muudetud taotlus uuesti hal- duskohtule. Korduva samasisulise (samadel asjaoludel ja samal alusel) taotluse võib kohus jätta läbi vaatamata (HKMS § 55 lg 3).

Taotluse osaline varjamine ja menetluse kinniseks kuulutamine 32. Taotleja on puudutatud isiku eest järgmiste dokumentide varjamist: - kohtule esitatud tervikversioon taotlusest (KISis dok nr 1S, dtl 1 jj); - kohtule 29.01.2024 esitatud seisukoha lisa 4 (KISis dok nr 10S, dtl 258-259) ning lisa 1 viimane lehekülg (dtl 236).

20(21) Tervikversioonis on võrreldes puudutatud isikule esitatud versiooniga (KISis dok nr 2S, dtl 37 jj) täiendav osa järgmine: - terviklik taotlus ilma kinni katmata osadeta (dtl 4 jj); - faktilised põhjendused 05.12.2022 ettekirjutuse juurde (dtl 21 jj), millest on kinni kaetud teiste isikute, kelle õigusi piiratakse, andmed, osaliselt faktilised asjaolud punktides 1-5 ja koostaja andmed – lisa 2; - faktilised põhjendused 03.01.2023 ettekirjutuse juurde (dtl 24 jj), millest on kinni kaetud teiste isikute, kelle õigusi piiratakse, andmed, osaliselt faktilised asjaolud punktides 1-4 ja 7-9, täieli- kult faktilised asjaolud punktides 5-6 ja koostaja andmed – lisa 4; - faktilised põhjendused 03.03.2023 ettekirjutuse juurde (dtl 68 jj), millest on kinni kaetud teiste isikute, kelle õigusi piiratakse, andmed, osaliselt faktilised asjaolud punktides 1-5 ja 7-8, 13, 16, 21, täielikult faktilised asjaolud punktides 6, 9-12, 14-15, 17-18 ja koostaja andmed – lisa 10.

29.01.2024 seisukoha lisas 2 on võrreldes puudutatud isikule avaldatava versiooniga (KISis dok nr 12S, dtl 280-281) kinni kaetud teate esitaja nimi ja kontaktandmed. Sama seisukoha lisa 1 viima- seks leheks (dtl 236) on digitaalallkirja kinnitusleht, millel on toodud teised failid, mis on samas konteineris sama allkirjaga allkirjastades; sisaldades seega muude isikute isikuandmeid, mille aval- damise vastu puudutatud isikule saab eeldada õigustatud huvi. Ka ei saa siinkohal välistada olulist avalikku huvi. RAB on ilma kinnitusleheta versiooni isikule avaldamiseks edastanud (dtl 339).

Kohus rahuldab RABi taotluse puudutatud isiku eest teabe varjamiseks RABi taotluse (dtl 1 jj), taotluse lisade 2, 4 ja 10 osas ja 29.01.2024 seisukoha lisade 1 ja 2 osas. Nimetatud dokumente ei ole puudutatud isiku eest täies ulatuses varjatud, vaid need dokumendid on osaliselt tehtud puuduta- tud isikule kättesaadavaks. Nimetatud dokumendid sisaldavad varjatavas osas järgmisi andmeid: - kolmandate isikute isikuandmed (AvTS 35 lg 1 p 12) - andmeid RABi allikate kohta, sh kui andmete avaldamine võib takistada RABi rahvusvahelist koostööd (RahaPTS § 55 lg 3); - andmed teataja kohta (RahaPTS § 521 lg 1).

Kohus kordab, et juhtis 16.01.2024 tähelepanu taotluse punktide 4.17-4.18 varjamisele ning RAB esitas 29.01.2024 taotluse uue versiooni puudutatud isikule esitamiseks (dtl 260 jj), kus nimetatud osad on puudutatud isikule avaldatud (dtl 268-269).

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et esineb vajadus viidatud osas menetluse kinniseks kuulutami- seks (varjamine avalikkuse eest) ning ka puudutatud isiku eest varjamiseks HKMS § 79 lg 1 p 1 ja § 88 lg 2 alusel, kuivõrd kaitstakse asutusesisest avaliku korra kaitseks varjatud teavet.

Kohus selgitab, et osas, milles RABi 29.01.2024 esitatud dokumendid sisaldavad nii varjatavaid kui ka mittevarjatavaid lisasid, on kohus teinud kohtute infosüsteemi eraldi kande nimelt lubatavate dokumentide puudutatud isikule edastamiseks.

Lahendi avaldamine 33. Riigikohtu varasemas praktikas on analoogsed kohtulahendid avalikustatud, varjates vajadusel puudutatud isiku nime (haldusasjad nr 3-3-1-22-12, 3-3-1-77-13, 3-3-1-76-13, 3-20-664). Kohus lähtub samast praktikast ka käesolevas asjas ega avalikusta käesoleva määruse jõustumisel puuduta- tud isiku nime. Arvestades käesoleva asjaga seotud muid avalikke huve, jätab kohus avaldamata ka vaidlusalused summad ja vääringud (valuuta).

Kohus on kohtumääruse kirjeldava ja põhjendava osa sõnakasutuses lähtunud RABi taotluse ver- sioonist, milles on kaitsmist vajavad andmed varjatud ega ole seega kirjeldanud osa, milles menet- lus on kinniseks kuulutatud. Kohtulahendid kuulutatakse reeglina avalikult, sh on kohtupraktika ja halduskohtu tegevuse vastu täidesaatva võimu kontrollimisel ka avalik huvi. Kohtulahendi ja me-

21(21) netluse avalikkusega on seadusandja eelduslikult loakohustuse sätestamisel ka arvestanud. Kohus ei ole seotud ka RahaPTS sätetega, vaid hindab ja kaalub avalikustamise piiramist HKMSi alusel. Ai- nuüksi võimalus, et kohtulahendi lugemisel võivad isikud saada aimu, kuidas riik toiminguid teeb, et edaspidi oma tegevusi paremini varjata, ei välista reeglina kohtulahendite avalikustamist (vrdl kohtulahendid kriminaalmenetluses, maksuasjades, toetuste tagasinõudmise asjades vms). Seega kohtule ei nähtu vajadust täiendavalt kohtumääruse kirjeldavat osa ega ka põhjendusi määruse jõus- tumisel avaldamata jätta.

Juhul, kui selline vajadus siiski esineb, tuleb kohtule HKMS § 175 konkreetsele sättele tuginev taot- lus, sh viidates ka konkreetsele kohtulahendi lõigule, lausele või fraasile, esitada aegsasti enne, kui kohtumääruse avalikustamine võib toimuda.

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin

Osaliselt jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 07.05.2024 määrusega.