4-11-163/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-11-163

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. mai 2011.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-11-163 Kohtunik Marie Tammsaar Kohtuistungi sekretär Helle Koppel Väärteoasi

L.D kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse 09.12.2010.a otsusele väärteoasjas nr 2302,10,018222

L.D karistamine liiklusseaduse (LS) § 74 22 lg 2 järgi

põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega

4 (neljaks) kuuks, kaebuse esitaja vaidlustab määratud karistust Kaebuse esitaja

L.D (isikukood XXX, elukoht xxx; Eesti Vabariigi kodanik; töökoht: LF AS) Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet, Põhja Prefektuur, korrakaitsebüroo Istungi toimumise aeg, koht 23. mai 2011.a, Liivalaia kohtumaja Istungil viibinud isikud Kaebuse esitaja L.D Kohtuvälise menetleja esindaja Hannes Küünarpuu

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 132 p 2, § 133-135, § 155-156 kohus otsustas:

1. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo 09.12.2010.a otsus väärteoasjas nr

2302,10,018222, teha väärteoasjas uus otsus.

2. Süüdi tunnistada L.D LS § 74

22

lg 2 järgi ja mõista karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks. Juhtimisõiguse äravõtmise 2-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kaebuse esitaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal

on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul

2

alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Kassatsioonikaebuse

esitamise soovist tuleb Harju Maakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Kui kassatsiooniteadet ei esitata, jõustub kohtuotsus 7 päeva möödumisel kohtuotsuse kuulutamisest.

Asjaolud, menetluse käik

19.11.2010.a on koostatud väärteoprotokoll AB1167260 selle kohta, et L.D juhtis

19.11.2010.a kell 15:55 Harjumaal Tallinn-Pärnu-Ikla mnt 20. km mootorsõidukit

sõidukiirusega 115 +-4 km/h, lubatud 90 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h. Sellega rikkus L.D liikluseeskirja (LE) § 124 p 2 ja pani toime liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

09.12.2010.a Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsusega väärteoasjas nr 2302,10,018222 karistati L.D LS § 74 22 lg 2 järgi põhikaristusena mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmisega 4 (neljaks) kuuks. Otsuse kohaselt on väärteo toimepanemise

aeg vastavalt väärteoprotokollile 19.11.2010.a kell 15:35, väärtegu on toime pandud Saue vallas Harjumaa Tallinn-Pärnu-Ikla mnt 20. kilomeetril ja rikkumine seisneb menetlusaluse

isiku poolt mootorsõiduki juhtimises asulavälisel teel kiirusega, millega ta ületas lubatud sõidukiiruse 21 km/h võrra, sõites kiirusega 115+-4 km/h, rikkus LE § 124 p 2 ja pani toime LS § 7422 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Karistust kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja arvestanud kahetsust, karistust raskendavad asjaolud puuduvad, otsuse kohaselt on menetlusalust isikut varem korduvalt karistatud liiklusalaste nõuete rikkumise eest, sh lubatud sõidukiiruse ületamise eest, isik jätkab samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemist, mistõttu

ei ole määratud karistused mõjutanud isikut seaduskuulekalt käituma ning rikkumistest ja nende võimalikest tagajärgedest soovitud järeldusi tegema.

L.D esitas eelnimetatud otsuse peale 03.01.2011.a Harju Maakohtule kaebuse, milles

palus asendada juhtimisõiguse äravõtmine väikese rahatrahviga. Kaebaja palub ümber vaadata tehtud otsuse, mis on keerulises majandusolukorras äärmiselt range. Juhtimisõiguse äravõtmine takistab oluliselt töötegemist ja asetab kaebaja olukorda, kus ta võib kaotada töö.

Kaebaja on juhtunut kahetsenud ja selle asjaolusid selgitanud - ta liikus Haruteel suunaga

Tallinna poole teelõigul, kus liiklus on ühes suunas kaherealine, kiiruse ületamine oli minimaalne, lagedal alal, hea nähtavusega ja väikese liiklusega kohas. Kaebaja leiab, et ta ei olnud kellelegi ohtlik. Kuna sellel teelõigul on tavapäraselt lubatud suuremad kiirused, siis sellest ka arusaamine, et tegemist on turvalisema teelõiguga ja ainukese kohaga Eestis, kus

autojuht saab tunda rõõmu autoga liiklemist. Kaebaja leiab, et ühe kilomeetrine kiiruseületamine ei ole nii suur rikkumine, et ära võtta juhtimisõigus. Kaebaja ei ole kunagi tekitanud liiklusohtliku olukorda ega avariisid.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja L.D kaebuse juurde. Kaebaja ütluste kohaselt ei ole ta talle määratud karistusega rahul, kuna sõitis parimal teelõigul, kus võibki tavapäraselt sõita

kiirusega 110-120 km/h, rikkumine oli väike, rikkumise ajal oli ilus päikseline kuiv hea nähtavusega ilm, korraks ei jälginud spidomeetrit. Autos on püsikiirusehoidja olemas, kuid selle kasutamine ei ole harjumuspärane ja on ebamugav. On avaldanud kahetsust.

Kohtuväline menetleja palus kohtuistungil jätta kaebuse rahuldamata, rahatrahvi määramine ja lühemaajaline juhtimisõiguse äravõtmine on välistatud arvestades varasemaid karistusi ja nende puuduvat eeldatud toimet.

3 Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, kuulanud ära kaebuse esitaja ja kohtuvälise menetleja esindaja ning uurinud

väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid, hinnates kõiki uuritud tõendeid kogumis, on

seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, kuid asjas on võimalik teha uus otsus, raskendamata sellega kaebuse esitaja olukorda.

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasjas täies ulatuses, sõltumata esitatud ka

ebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

L.D on kohtuvälise menetleja otsusega karistatud 19.11.2010.a kell 15:35 toime pandud rikkumise eest. Väärteoprotokolli kohaselt on L.D talle etteheidetava teo toime 19.11.2010.a kell 15:55. Seega on kohtuväline menetleja karistanud L.D teo eest, mille

toimepanemises teha väärteoprotokolli kohaselt süüdistatud ei ole. Ka liiklusjärelevalve

kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt on Siim Aljas mõõtnud L.D juhitud mootorsõiduki Audi A6 Avant (XXX) sõidukiirust 19.11.2010.a kell 15:55. Kohus on

seisukohal, et selline rikkumine väärteo toimepanemise aja määratlemisel kohtuvälise menetleja otsuse koostamisel on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine V™S § 150 lg 2

tähenduses, kuivõrd on kaasa toonud asjas põhjendamatu otsuse tegemise. Samas kuivõrd

asjas on koostatud väärteoprotokoll ning kogutud väärteoprotokollis märgitud ajal teo

toimepanemist kinnitavad tõendid, on kohtul võimalik teha V™S § 132 p 2 alusel väärteoasjas uus otsus, väärteomenetluse lõpetamise aluseid asjas ei esine.

LE § 124 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 km/h. Mootorsõiduki juhi poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamine 21-40 kilomeetrit tunnis on karistatav LS § 7422 lg 2 järgi.

L.D ei ole vaidlustanud 19.11.2010.a kell 15:55 Harjumaal Tallinn-Pärnu-Ikla mnt 20. km mootorsõiduki juhtimist sõidukiirusega 115 +-4 km/h asulavälisel teel alas, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 90 km/h, seega lubatud kiiruse ületamist mitte vähem kui 21 km/h, LE § 124 p 2 rikkumist ja LS § 7422 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivsetele tunnustele vastava teo toimepanemist.

Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 sätetele peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Vastavalt sama seaduse sama paragrahvi lõike 1 sätetele on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab

kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat.

Väärteoasjas ei ole mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatus vaidluse all ning

kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist ega muudest asjas uuritud tõenditest kohtu hinnangul selles ka mistahes alust kahelda ei ole.

Kohus on seisukohal, et L.D on pannud väärteo toime tahtlikult. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et kaebaja juhitud sõiduki kiirus on mõõdetud ajal ja alal, kus ja millal ta möödus kõrval sõidurajal liikuvatest sõidukitest, kaebaja on kinnitanud teadlikkust

teelõigul kehtinud suurimast lubatud sõidukiirusest, samuti et ta ei kasutanud tema juhitud sõidukis asunud tehnilist abivahendit sõiduki kiiruse fikseerimiseks (püsikiirusehoidja) ning

4 et hetkeliselt ta ei pööranud spidomeetrile tähelepanu. Sellistel asjaoludel olid kaebajal kõik

võimalused fikseerida ja korrigeerida oma sõiduki kiirust nii sõiduki spidomeetri, püsikiirusehoidja kui ka teiste (temast aeglasemate) liiklejate kiiruse abil, millest kõigest ta

ise teadlikult loobus, juhi hinnangul suurepäraste teeja liiklusolude ning iseenda hea tuju

järgi sõiduki kiiruse vabalt kujuneda laskmisel ei saa rääkida väärteo toimepanemisest hooletusest.

LS § 7422 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste esinemise tõttu ning teo õigusvastasust ja isiku süüd välistavate asjaolude puudumise eeldatavuse tõttu on kaebaja käitumine kvalifitseeritav LS § 7422 lg 2 järgi ja arvestades varasemate mitmete ja üldlevinud

liiklusalaste rikkumiste eest kohaldatud kehtivate karistuste olemasolu põhjendatud tema

karistamine selle teo toimepanemise eest. Otstarbekuse kaalutlusel väärteomenetluse lõpetamise aluseid kohtu hinnangul arvestades kaebaja süü suurust ja avaliku menetlushuvi ilmset olemasolu asjas ei esine.

L.D-le karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

karistamise aluseks isiku süü ja k

aristuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel

kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

LS § 7422 lg 2 järgi on mootorsõiduki juhi poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamine 21-

40 kilomeetrit tunnis karistatav rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. L.D on ületanud mootorsõidukijuhina suurimat

lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h, seega LS § 7422

lg 2 järgi kvalifitseeritava käitumise alammääras.

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga põhikaristuse liigi osas, nimelt et asjas on

põhjendatud kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus

juhindub põhikaristuse liigi valikul asjaolust, et karistusregistri andmetel on L.D

19.11.2010.a rikkumisele eelnevatel aastatel karistatud korduvalt (ja kehtivate karistustega)

erinevate LS § 7422

järgi kvalifitseeritud rikkumiste eest nii erinevates määrades

rahatrahvidega kui ka nii lisakui põhikaristusena erineva pikkusega juhtimisõiguse

äravõtmisega, kuid sellele vaatamata on L.D jätkanud suurima lubatud sõidukiiruse

ületamist ning pannud ka toime arvukalt teisi liiklusalaseid rikkumisi, sh ignoreerinud mootorsõiduki juhtimise keeldu ja saanud karistada LS § 741 lg 2 järgi (09.03.2009.a tegu), samuti pannud ühel korral LS § 7422 lg 3 järgi kvalifitseeritud rikkumise samaaegselt raske, LS § 7419 lg 1 järgi kvalifitseeritud rikkumisega (08.11.2008.a tegu). Ainuüksi 19.11.2010.a

rikkumisest kahe varasema aasta jooksul on L.D pannud toime kümme liiklusalast väärtegu, lisaks on tal kehtivad karistused ka arvukate teiste süütegude toimepanemise eest. Osundatud süütegude eest määratud rahatrahvide määramine ja tasumine ei ole omanud seega

L.D suhtes õiguskuulekale käitumisele mõjutamise toimet, sh on kaebaja jätkanud

õigusvastast ja taunimisväärset käitumist liikluses. Seejuures nähtub nii kohtuvälisele

menetlejale esitatud vastulausest, kaebusest kui ütlustest kohtuistungil, et L.D ei ole mõistnud ei liiklusnõuete kehtestamise ega liiklusjärelevalve, samuti mitte tema karistamise

tegelikku peamist eesmärki, milleks on liiklusohutuse tagamine ning et kaebaja eksliku

seisukoha järgi kuulub õigus liiklusohutuse tagatust hinnata vaid juhile endale. Kuivõrd kohaldatud rahatrahvidel kaebajale uusi rikkumisi ärahoidvat ja seega liiklusohutust tõstvat toimet olnud ei ole, ongi põhjendatud raskemaliigilise põhikaristuse kohaldamine. Asjaolu, et mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu on kaebajale vajalik tööülesannete täitmiseks ning

5 sellise karistuse mõjust oma elukorraldusele, oli talle teada juba oluliselt enne 19.11.2010.a rikkumist ning sama argumenti on kaebaja esile toonud ka varasemates kohtuasjades (4-09-

23269 ja 4-09-28410), seega ei ole tegemist kaebajale pärast rikkumise toimepanemist avaldunud või muul viisil erandliku asjaoluga, mis võiks mõjutada põhikaristuse liigi valikut üksnes kergemaliigilise karistusliigi kasuks.

Samuti on kohus seisukohal, et arvestades varasemate kehtivate karistuste paljusust, juba

varasemat karistatust ka juhtimisõiguse äravõtmisega sanktsiooni keskmises määras ning kaebaja põhjendamatult vaid ennastõigustavat suhtumist toime pandud järjekordsesse teosse

on põhjendatud karistuse kohaldamine sanktsiooni alammäära ületavas määras. Arvestades samas aga V™S § 132 p 2 sätestatud keeldu mitte raskendada uue otsuse tegemisel isiku

olukorda ning asjaolu, et kohtuväline menetleja on tuvastanud asjas karistust kergendava asjaolu esinemine, samuti teo toimepanemist LS § 7422 lg 2 rikkumise alammääras ja vaid 1 km/h väiksema kiiruse juures karisetuna mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise võimatust

ei pea kohus põhjendatuks käesolevas asjas L.D karistamist mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega pikemaks ajaks kui 2 kuud.

Marie Tammsaar Kohtunik