3-23-645/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.veebruar 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-645

Haldusasi

Taisto Express OÜ ja OÜ Taisto Liinid kaebus Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi

kohustamiseks

maksma

kaebajatele hüvitist alates 2015. a 01.oktoobrist kuni 7.

septembrini 2019 osutatud tasuta kommertsliiniveo eest või

alternatiivselt mõista kaebajate kasuks välja hüvitis (Taisto

Express OÜ-le 15 673,40 eurot ja OÜ-le Taisto Liinid 137

408,80 eurot) ning mõista vastustajalt kaebajate kasuks välja

viivis VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates kaebuse

esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni (käesoleva määrusega

menetlusse jäävad nõuded).

Menetlusosalised

Kaebajad: Taisto Express OÜ ja OÜ Taisto Liinid, esindaja

v.adv Kalev Aavik

Vastustaja: Regionaal- ja Põllumajandusministeerium

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kohustamiseks maksma kaebajatele

hüvitist alates 2015. a 01.oktoobrist kuni 7. septembrini 2019 osutatud tasuta kommertsliiniveo

eest rahuldamata.

2. Lugeda, et Taisto Express OÜ ja OÜ Taisto Liinid kaebus kahju hüvitise välja mõistmiseks

Taisto Express OÜ-le 15 673,40 eurot ja OÜ-le Taisto Liinid 137 408,80 eurot ning viivise

saamiseks VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates kaebuse esitamisest kuni nõude kohase

täitmiseni on esitatud tähtaja rikkumisega.

3. Jätta Taisto Express OÜ ja OÜ Taisto Liinid tähtaja ennistamise taotlus rahuldamata ja

lõpetada kahju hüvitamise nõuete osas haldusasja menetlus.

4. Jätta Taisto Express OÜ ja OÜ Taisto Liinid taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks

rahuldamata.

5. Tagastada kummalegi kaebajale kaebuselt tasutud riigilõiv 1030 eurot peale käesoleva otsuse

punktide 2-3 jõustumisest.

6. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 04.03.2024. Käesolevas otsuses sisalduva

määruse punktide 2-3 peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva

jooksul arvates selle kätte saamisest (HKMS 204 lg 1).

1(10)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Euroopa Kohus tegi 08.09.2022. a otsuse kohtuasjas C-614/20 Lux Ekspress Estonia AS versus

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM), milles leidis, et Euroopa Liidu õigusest

tulenevalt on liikmesriigil kohustus avaliku teenusena liinivedu teostavatele ettevõtjatele hüvitada

sõitjate tasuta veo kohustuse täitmisega seotud positiivne ja negatiivne finantsmõju, mis tuleneb

kuludest ja tuludest, mis kaasnevad sellega, kui kommertsliini ettevõtjad täidavad neile

üldeeskirjaga kehtestatud kohustust vedada tasuta teatud reisijakategooriaid.

2. Nimetatud infole tuginedes pöördus Taisto Express OÜ 10.10.2022 elektronkirjaga MKM poole

uurides, kuidas hüvitist makstakse.

3. MKM kinnitas oma 09.11.2022 vastuses hüvitise saamise õigust märkides, et MKM kavatseb

töötada välja hüvitise maksmise metoodika, mis oleks samadel alustel rakendatav kõikide

kommertsvedajate võimalike hüvitiste taotluste lahendamisel ning selgitas, et taotluse hüvitise

saamiseks saavad esitada kõik avaliku teenindamise kohustust täitnud ettevõtjad.

4. 22.12.2022 esitasid Taisto Eexpress OÜ (kaebaja 1) ja OÜ Taisto Liinid (kaebaja 2) (ühiselt

kaebajad) taotluse avaliku teenusena liinivedu teostavatele ettevõtjatele sõitjate tasuta veo

kohustuse täitmisega tekkinud kahju hüvitamiseks kaebajale 1 perioodil 01.10.2015 kuni

30.11.2022 eest summas 117 510,9 eurot ja kaebajale 2 perioodi 01.10.2015 kuni 31.03.2020 eest

summas 307 118,3 eurot.

5. 26.01.2023 vastas taotlusele MKM selgitades, et ministeerium on välja töötamas tasuta veo

kohustuse hüvitamise metoodikat ning alles selle metoodika kinnitamise järgselt alustatakse

esitatud taotluste sisulist hindamist.

6. 02.03.2023 informeeris Transpordiamet vedajaid, sh kaebajaid, et avaliku teenindamise

kohustuse täitmise eest makstakse kommertsliiniveo vedajatele hüvitist perioodil 8. detsember

2019 kuni 31. detsember 2023 kehtinud liiniloa alusel osutatud veoteenuste eest, kusjuures hüvitist

makstakse 50% saamata jäänud piletitulust. 10.03.2023 informeeris MKM kaebajaid, et nende

22.12.2022 taotlus edastatakse menetlemiseks Transpordiametile

7. 22.03.2023 esitasid kaebajad kohtule kaebuse Vabariigi Valituselt (Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) hüvitise saamiseks. Kaebaja 1 taotles hüvitist 117 510,6

eurot ja kaebaja 2 307 118,3 eurot. Kaebajad taotlesid ka kaebajate kasuks viivise välja mõistmist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates kaebuse esitamisest kuni nõude

kohase lahendamiseni. Kohus võttis kaebuse 12.05.2023 määrusega menetlusse.

8. Pärast kohtusse pöördumist sai kaebajatele teatavaks, et samal päeval, ehk 22.03.2023 saatis

Transpordiamet elektronkirjaga kommertsliiniveo vedajatele, sh kaebajatele Transpordiameti

21.03.2023 käskkirja nr 1.1-1/23/40, millega tehti ühistranspordiosakonnale ülesandeks korraldada

kommertsliiniveo vedajatele hüvitise maksmine ÜTS §-ga 34 pandud avaliku teenindamise

kohustuse täitmise eest järgmistel tingimustel: hüvitist makstakse kommertsliiniveo vedajatele,

kes osutasid või osutavad kehtiva liiniloa alusel perioodil 8. september 2019 kuni 31. detsember

2023. a ühistranspordiseaduse §-s 34 nimetatud isikutele tasuta kommertsliinivedu (1.1); vedaja

esitab Transpordiametile taotluse, milles taotleb ühistranspordiseaduse §-s 34 nimetatud isikutele

veoteenuse osutamise eest hüvitist 50% iga isiku kohta konkreetsel veol kehtinud täishinnaga

pileti maksumusest (1.2). Käskkiri viitas oma sissejuhatuses majandus- ja taristuministri 3. märtsi

2023. aasta käskkirjale nr 33 „Riigisisesel kommertsliiniveol ühistranspordiseaduse § 34 kohase

tasuta vedamise kohustuse hüvitamisest“. 26.04.2023 ja 02.05.2023 otsustega lahendas

Transpordiamet kaebajate taotlused 08.09.2019 järgneva perioodi osas, rahuldades taotlused 50%

osas saamata jäänud piletitulust.

9. Tulenevalt kaebajate 09.06.2023 taotlusest lõpetas kohus oma 01.09.2023 määrusega menetluse

8. septembrile 2019 järgneva perioodi eest ja lubas kaebajatel kaebust muuta selliselt, et kaebajad

2(10)

taotlevad vastustaja kohustamist muudetud kaebuses märgitud suuruses hüvitise maksmiseks

perioodil 2015. a oktoober kuni 7. september 2019 osutatud tasuta kommertsliiniveo eest või

alternatiivselt nõuavad vastustajalt nende kasuks samas suuruses kahjuhüvitise välja mõistmist.

Kohus võttis vastu kaebusest osalise loobumise (kaebajad loobusid 50% ulatuses kaebuses

taotletud hüvitisest iga perioodi eest) ning lõpetas selles osas haldusasja menetluse, jättes poolte

menetluskulud selles osas poolte endi kanda.

10. Tallinna Halduskohus eemaldas 13.12.2023 määrusega menetlusest Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi

ja

tunnistas

vastustajaks

Regionaal-

ja

Põllumajandusministeeriumi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebajate seisukohad

11. Kaebajate seisukoht on kokkuvõtvalt järgmine.

11.1 Kaebajad on bussiettevõtjad, kellel on ühistranspordiseaduse (ÜTS) §-ga 34 pandud kohustus

vedada ja kes on vedanud tasuta eri isikute gruppe. Vastavalt Euroopa Kohtu 08.09.2022 otsusele

kohtuasjas C-614/20 on kaebajatel õigus saada tasu nimetatud kohustuse täitmise eest.

11.2 Kaebajad esitasid taotluse hüvitise saamiseks 22.12.2022 riigivastutuse seaduse (RVastS) §

18 alusel. Nimetatud nõuete puhul ei ole siiski tegemist hüvitamisnõuetega, vaid

kohustamisnõuetega HKMS § 5 lg 1 p 2 ja § 37 lg 2 p 2 tähenduses. Seega tuli vastustajal teha

kaks selgelt eristuvat otsust: 1) otsus, millega vastustaja täitis kohustuse määrata kindlaks näitajad

hüvitise maksmiseks; 2) otsus, millega ta eeltoodud näitajate alusel võttis seisukoha konkreetsete

vedajate poolt hüvitise saamiseks esitatud taotluse suhtes. Üheks näitajaks määruse 1370/2007

lõike 1 punkti b alapunkti i tähenduses on kahtlemata periood, mille kestel osutatud tasuta

kommertsliiniveo eest hüvitist makstakse. See on ka ainus küsimus, mida kaebus puudutab.

Transpordiameti 03.03.2023 käskkirjast ilmneb otsustus mitte maksta 8. septembrile 2019 eelneva

perioodi eest hüvitist neile kommertsliiniveo teostajatele, kes ei olnud eelnevalt kohtusse

pöördunud. MKM on oma 03.05.2023 vastuses selgitustaotlusele kinnitanud, et majandus- ja

taristuministri 03.03.2023 käskkiri ei lahenda kaebajate 22.12.2022 taotlust, jättes vastamata

küsimusele, kas kaebajate taotluse 8. septembrile 2019 eelneva perioodi osas on lahendanud mõni

muu Transpordiameti otsustest.

11.3 Seega täitis riik 2023 aasta märtsis kohustuse määrata kindlaks näitajad, mille alusel tasuta

kommertsliinivedu teostanud vedajatele hüvitist makstakse, ning kuna üheks näitajaks oli hüvitise

maksmine vaid 8. septembrile 2019 järgneva perioodi eest, siis tulenes sellest automaatselt ka

otsus mitte maksta hüvitist 8. septembrile 2019 eelnenud perioodi eest. Seega ei ole riik jätkuvalt

täitnud määruse nr 1370/2007 artikli 3 lõikest 2 ja artikli 4 lõike 1 punkti b alapunktist i

liikmesriigile tulenevat kohustust maksta vedajatele hüvitist 8. septembrile 2019 eelneval perioodil

osutatud tasuta kommertsliiniveo eest. Eeltooduga kooskõlas on kaebajad formuleerinud oma

nõuded ümber kohustamisnõueteks, jättes kahju hüvitamise nõuded alternatiivseteks.

11.4 Eelnev analüüs näitab, et on ebaselge, millise otsusega MKM või Transpordiamet otsustas, et

8. septembrile 2019 eelneval perioodil osutatud tasuta kommertsliinivedude eest vedajatele

hüvitist ei maksta. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et kohustamiskaebuse võib HKMS § 46 lg 2

kohaselt esitada kahe aasta jooksul haldusakti või toimingu taotlemisest arvates. Kaebajad

taotlesid hüvitise maksmist oma 22.12.2022 taotlusega, mida tuleb käsitleda toimingu tegemise

taotlusena, mistõttu oleks kaebust võimalik esitada kuni 22.12.2024. Kui aga asuda seisukohale, et

mõne MKM või Transpordiameti otsusega on keeldutud kaebajatele 8. septembrile 2019 eelneva

perioodi eest hüvitist maksmast, siis oleks keeldumise alusena kvalifitseeritav majandus- ja

taristuministri 03.03.2023 käskkiri nr 33, mille olemasolust kaebajad said teada 22.03.2023 ja

millega tutvusid 29.03.2023. Kaebajad on pöördunud kohtu poole tähtaegselt, st 30 päeva jooksul

3(10)

arvates toimingu tegemisest keeldumisest. Kaebajad esitasid kaebuse kohtusse 22.03.2023 ning

täiendasid seda 03.04.2023.

11.5 8. septembrile 2019 eelneva perioodi eest hüvitise maksmisest keeldumine on õigusvastane.

On ilmne, et haldusasjas nr 3-19-1535 kinnitatud kompromissi kohaselt AS-ile Lux Express

Estonia makstav hüvitis, samuti 10.03.2023 haldusasjas nr 3-20-942 kinnitatud kompromissi

kohaselt veel kolmele vedajale makstav hüvitis hõlmab ka nimetatud perioodile eelnevaid

perioode. Seega on ilmne, et riik on vähemalt neljale vedajale maksnud hüvitist ka 8. septembrile

2019 eelnenud perioodi eest. Ühtegi mõistlikku seadusele põhinevat põhjendust sellisele

diskrimineerimisele ja turumoonutusele esitatud ei ole ja kaebajatele teada olevalt seda ka ei

eksisteeri. Ilmselt on hüvitist saanud vedajad esitanud oma nõuded selliselt, et riik ei pea neid 8.

septembrile 2019 eelneva perioodi osas aegunuks. Lisaks oletavad kaebajad, et jutuga

aegumistähtaegadest on peetud silmas taotluse ja/või halduskohtule esitatava kaebuse

kaebetähtaega, mis on aga ekslik ja asjakohatu. Kaebajate kohustamisnõue on esitatud kooskõlas

HKMS § 46 lõikes 2 toodud tähtajaga. Lisaks peab Euroopa Kohtu 08.09.2022 otsuse nr C-614/20

kohaselt hüvitise maksmine toimuma vastavalt määruse artiklites 4 ja 6 ning lisas ette nähtud

põhimõttele selliselt, et vältida ülekompenseerimist. Hüvitise maksmise näitajad peavad olema

objektiivsed ja läbipaistvad. Käesoleval juhul riigi tegevus nendele nõuetele ei vasta. Esiteks on

otsustatud neljale vedajale maksta asjaomast hüvitist viisil, mis on mitte üksnes läbipaistmatu,

vaid mida üritatakse ka aktiivselt varjata. Teiseks on oluline tähele panna, et Euroopa Kohtu

08.09.2022 kohtuasjas nr C-614/20 tehtud otsuse kohaselt peab hüvitise maksmine toimima

vastavalt määruse artiklites 4 ja 6 ning lisas sätestatud põhimõtetele vältides ülekompenseerimist.

Olukorras, kus hüvitise maksmise aluseks olevaid näitajaid ei ole kehtestatud, tuleb siiski täita

nõue, et hüvitise saamiseks vajalike nõuete kehtestamine oleks objektiivne ja läbipaistev.

Käesoleval juhul riigi tegevus nendele nõuetele ei vasta, sest esiteks on otsustatud neljale vedajale

maksta asjaomast hüvitist viisil, mis on mitte üksnes läbipaistmatud, vaid mida üritatakse ka

varjata.

11.6 Riigi otsus, mis diferentseerib tasuta kommertsliiniveo hüvitise maksmist lähtuvalt sellest,

kas ja millal on vastavat teenust osutanud vedajad hüvitise puudumise tõttu kohtusse pöördunud,

on juba iseenesest vastuolus määruse nr 1370/2007 artikli 4 lõike 1 punkti b alapunktis i sätestatud

ettenähtavuse, objektiivsuse ja läbipaistvuse nõudega. Lisaks on selline hüvitiste

diskrimineerimine vastuolus Euroopa Liidu Toimimise Lepingu artiklis 107 sätestatud riigiabi

keeluga. On ilmselge, et kui neljale vedajale makstakse ligi 4- aastase tasuta kommertsliiniveo eest

hüvitist ning teistele mitte, põhjusel, et nad ei ole riigi tegevust varem vaidlustanud, saavad

hüvitise adressaatidest vedajad olulise konkurentsieelise. Niinimetatud aktiivsete kaebajate

eelistamine toob vältimatult kaasa olukorra, kus hüvitist makstakse eelkõige niigi kõige suurema

turuosaga vedajatele. Eeltoodust tulenevalt puuduvad õiguspärased põhjendused, miks kaebajatele

ei peaks 8. septembrile 2019 eelneva perioodi eest hüvitist maksma.

11.7 Kaebajate hinnangul on eeltoodud vastuolu niivõrd selge, et eelotsuse küsimine ei ole vajalik.

Kui kohus peaks selles kahtlema, taotlevad kaebajad Euroopa Kohtu eelotsuse küsimist.

Vastustaja seisukoht

12. Vastustaja leiab, et kaebused tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendused on kokkuvõtvalt

järgmised.

12.1 Kaebajad, nagu paljud teised kommertsvedusid tegevad ettevõtjad on ÜTS § 34 alusel

vedanud mitmeid aastaid tasuta lapsi ja puudega isikuid. Suvel 2019 vaidlustasid mitmed

bussiettevõtjad ÜTS § 34 sätestatud kohustuse, mille osas tegi Euroopa Kohus 08.09.2022 otsuse

nr C-614/20, milles toodud tõlgendusest määrusele 1370/2007 tuleneb, et ÜTS § 34 teine lause on

Euroopa Liidu (EL) õigusega vastuolus ja riik on sätet kohaldades rikkunud Euroopa Liidu õigust.

12.2 Euroopa Kohus on aastatepikkuses kohtupraktikas leidnud, et kui riik rikub isikute suhtes

Euroopa liidu õigust, siis kohaldub riigivastutus ja riik peab hüvitama isikule EL õiguse

4(10)

rikkumisest tekkinud kahju (nt Köbler C-224/01 p 30-31). EL õigus aga ei reguleeri küsimust,

mis menetluses ja mis organis saab isik EL õiguse rikkumisega tekitatud kahju välja nõuda.

Euroopa Kohus on näiteks asjas C-445/06 Danske Slagterier p-s 32 öelnud, et liikmesriik on

kohustatud hüvitama tekitatud kahju tagajärjed siseriikliku õiguse vastutust käsitlevate sätete

alusel tagades, et siseriiklikes õigusaktides sätestatud kahju hüvitamise tingimused, sealhulgas ka

tähtajad, ei ole vähem soodsad kui need, mis puudutavad samalaadseid siseriiklikke nõudeid

(võrdväärsuse põhimõte) ega ole korraldatud nii, et hüvitise saamine on praktikas võimatu või

ülemäära raske (tõhususe põhimõte). Kohus selgitas samas lahendis, et tõhususe põhimõtte osas

on Euroopa Kohus tunnistanud ühenduse õigusega kooskõlas olevaks selle, kui nii maksumaksjat

kui asjaomast haldusorganit kaitsva õiguskindluse huvides määratakse mõistlik hagi aegumise

tähtaeg.

12.3 Seega toimub EL õiguse ebaõige kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamine toimub

riigisiseste reeglite alusel. Eestis reguleerib küsimust RVastS § 17 lg 3, mis sätestab kahjunõude

esitamiseks kolmeaastase aegumistähtaja alates hetkest, kui isik subjektiivselt tajus, et talle on

kahju tekitatud. Kaebajad on Eesti turul pikalt tegutsenud bussiettevõtjad, kes kindlasti said juba

oktoobris 2015 aru, et laste ja puudega isikute tasuta vedu toob neile kahju. Seega oli kaebajatel

vastav teadmine ja arusaam juba enne Euroopa Kohtu 2022. a septembris tehtud otsust, kuid

mingil põhjusel ei pöördunud kaebajad kahjunõudega haldusorgani ega kohtu poole. Kaebajad

esitasid kahjunõude alles 22.12.2022. Eelnevast tulenevalt on kaebajate nõue kogu vaidlustatud

perioodi osas esitatud kolmeaastast aegumistähtaega ületades.

12.4 Määruse 1370/2007 järgi on riigil kohustus tasuda ettevõtjatele kehtestatud avaliku

teenindamise kohustuse eest kompensatsiooni. See kohustus on pidev. Arvestades, et finantsmõju

tuleb kompenseerida ettevõtja tegelike tulude ja kulude järgi, arvestades ka määruse 1370/2007

artikli 7 lõiget 1, siis saab järeldada, et finantsmõju tuleks kompenseerida hiljemalt aastase

intervalliga ja kaebajad oleksid pidanud nõuded esitama aastatel 2016 kuni 2020. Kaebajad tegid

seda alles 22.12.2022.

12.5 Kaebajad esitasid 22.12.2022 kahjutaotluse, et neile hüvitataks perioodi 01.10.2015-

30.11.2022 ÜTS § 34 alusel tasuta veetud sõitjate eest saamata jäänud tulu. MKM saatis kaebajate

kahjutaotluse 10.03.2023 lahendamiseks Transpordiametile 08.09.2019 ja sellele järgneva

perioodi osas. MKM informeeris kaebajaid 10.03.2023 kirjas, et edastas asja lahendamiseks

Transpordiametile ning viitas muu hulgas oma 10.03.2023 kirjas majandus- ja taristuministri

03.03.2023 käskkirjale, mille järgi kahju hüvitatakse üksnes 08.09.2019 kuupäevale järgneva

perioodi osas. Käskkirja seletuskiri selgitas, et selle põhjuseks on asjaolu, et sellest perioodist

varasemad kahjunõuded on aegunud ja hüvitatakse tasuta vedamise kohustus kolm aastat alates

Euroopa Kohtu otsusest. MKM oli kaebajatele selgitanud ka 26.01.2023 kirjas, et nõude esitamise

tähtajad vaidlusaluse perioodi osas on möödunud ja kahju saab nõuda ainult nõude esitamisele

eelnenud kolme aasta eest.

12.6 Transpordiameti peadirektor andis 21.03.2023 käskkirja, mis reguleerib ÜTS § 34 alusel

osutatud avaliku teenindamise kohustuse hüvitamisega seonduvat ja sellest tulenes, et hüvitist

makstakse perioodi 08.09.2019 kuni 21.03.2023 eest ning selleks tuleb esitada käskkirja p-s 1.4.1

toodud andmed. Transpordiamet lahendas kaebajate kahjunõuded lõplikult vastavalt 26.04.2023 ja

02.05.2023 otsustega, kus otsustati maksta hüvitist perioodi 08.09.2029 kuni 21.03.2023 eest.

Kaebajad ei ole otsuseid vaidlustanud. MKM tegi otsustuse, mille kohaselt ei hüvitata kaebajatele

08.09.2029 kuupäevale eelnenud kahju 10.03.2023 kirjas koos selles viidatud 03.03.3023

käskkirjaga. Nende järgi pidi kaebajale olema selge, et 08.09.2019 eelneva perioodi osas ei kuulu

taotlus sisulisele läbivaatamisele, sest on esitatud tähtaega ületades.

12.7 Kaebajaid ei ole võrreldes teiste isikutega põhjendamatult erinevalt koheldud. Lux Express

Estonia AS, nagu ka mitmed teised bussiettevõtjad pöördusid aastatel 2019 ja 2020

halduskohtusse ja nõudsid kahju selle eest, et nad on ÜTS § 34 alusel pidanud lapsi ja puudega

isikuid tasuta vedama (kohtuasjad 3-19-1535 ja 3-20-942). Pärast Euroopa Kohtu otsust sõlmis

5(10)

MKM viidatud kohtuasjades kaebajatega kompromissi, kus nõustus hüvitama kahju 50% täispileti

hinnast iga tasuta veetud sõitja kohta. Puudub vaidlus, et sama põhimõtte alusel on

Transpordiamet hüvitanud kahju ka käesoleva vaidluse kaebajatele. Perioodid, mille osas MKM

nimetatud kohtuasjades kahju hüvitamise kohustuse võttis olid erinevad, sest erinevad olid isikute

kohtusse pöördumise ajad. Kõigis kaasustes nõustus kohus MKM-ga, et kahju ei tule hüvitada

pikema perioodi osas kui 3 aastat kahjunõude kohtule esitamisest. Nii arvestati augustis 2019

kohtusse pöördunud ettevõtjale kahjuhüvitist alates augustust 2016 ning mais 2020 kohtusse

pöördunud ettevõtjatele kahjuhüvitist alates maist 2017. Kõik ettevõtjad said hüvitist

maksimaalselt nõude esitamisele eelnenud kolme aasta eest ning ka nendes kohtuasjades leidsid

kohtud, et kahju tekkimine pidi ettevõtjatele olema selge kohe ÜTS § 34 kohustuse kehtima

hakkamisest.

12.8 Puudub vaidlus, et kaebajad pöördusid esmakordselt MKM poole 22.12.2022. Kaebajad said

ja pidid kahju tekkimisest teada saama juba 2015 aastal, kuid ei pidanud vajalikuks kahjunõuet

enne 2022 aasta lõppu esitada. Nõude esitamisele eelnenud kolme aasta eest on kaebajatele

hüvitist makstud samadel sisulistel hüvitamispõhimõtetel nagu aastatel 2019 ja 2020 kohtusse

pöördunud ettevõtjatele (50% täispileti hinnast iga tasuta veetud sõitja kohta). Eelnevast tuleneb,

et riik ei ole kaebajaid võrreldes teiste bussiettevõtjatega erinevalt kohelnud. Kaebajate nõudeid

rahuldades ja varasema perioodi eest hüvitist makstes toimuks ebavõrdne kohtlemine nende

isikute osas, kes teostasid oma õigusi mõistliku aja jooksul ja ettenähtud tähtaegade raames.

12.9 Eelotsustustaotluse esitamiseks puudub põhjus ja kaebaja sellekohane taotlus tuleks jätta

rahuldamata. Käesolev vaidlus on osaliselt EL õiguse rakendamisega seotud vaidlus, sest riik on

rikkunud EL õigust, täpsemalt määrust 1370/2007. EL õigus kohustab riiki hüvitama EL õiguse

rikkumisest tekkiva kahju. Selles osas on Euroopa Kohtu praktika selge ning puudub vajadus

eelotsuse küsimiseks. Esitatud hüvitamisnõude tähtaegsuse küsimus on aga üldreeglina riigisisene

küsimus ning Euroopa Kohus on varasemas praktikas ka selgitanud, et nõude esitamisele kolme

aastase tähtaja seadmine ei ole vastuolus EL õiguse tõhusa rakendamise põhimõttega.

KOHTU PÕHJENDUSED

13. Kohus leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

14. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajad, nagu paljud teised kommertsvedusid tegevad ettevõtjad

on ÜTS § 34 alusel vedanud mitmeid aastaid tasuta lapsi ja puudega isikuid. Vastustaja ei ole

kahtluse alla seadnud kaebajate väidet, mille kohaselt teostas kaebaja 1 vastavaid vedusid

perioodil 01.10.2015 kuni 30.11.2022 ja kaebaja 2 perioodi 01.10.2015 kuni 31.03.2020.

15. Euroopa Kohus tegi 08.09.2022 otsuse nr C-614/20, milles leidis, et Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 23. oktoobri 2007 määruse (EÜ) nr 1370/2007 artikli 4 lõike 1 punkti b alapunkti i tuleb

tõlgendada nii, et säte kohustab pädevaid asutusi liikmesriigi territooriumil avaliku teenusena tee-

ja raudteeliikluses liinivedu teostavatele ettevõtjatele hüvitama positiivse või negatiivse

finantsmõju, mis tuleneb kuludest ja tuludest, mis kaasnevad sellega, kui need ettevõtjad täidavad

üldeeskirjaga kehtestatud kohustust vedada tasuta teatud reisijakategooriaid, eeskätt eelkooliealisi

lapsi ja teatud kategooriatesse kuuluvaid puudega isikuid.

16. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaebajatel on vastavalt 22.12.2022 esitatud taotlusele õigus

saada hüvitist perioodil 01.10.2015 kuni 07.09.2019 ÜTS § 34 alusel tasuta osutatud teenuse eest.

Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajatel on õigus saada hüvitist vastava perioodi eest 50% täispileti

hinnast iga tasuta veetud sõitja kohta ning kaebaja on nimetatud põhimõttest tulenevalt oma

nõuded ka formuleerinud. Seega pooled hüvitise arvutamise põhimõtete üle ei vaidle ning vaidluse

all on üksnes hüvitise arvestamise periood.

Kohustamisnõue

6(10)

17. Kaebajate kohustamisnõue on suunatud sellele, et kohustada vastustajat maksma nende poolt

22.12.2022 esitatud taotluse (dtl 10-11) alusel hüvitist osas, milles taotlust ei ole

rahuldatud/lahendatud perioodi eest alates 2015. aasta 1.oktoobrist kuni 7. septembrini 2019.

MKM on saatnud kaebajate taotluse lahendamiseks Transpordiametile (dtl 23) ning viitas muu

hulgas oma 10.03.2023 kirjas majandus- ja taristuministri käskkirjale, mille järgi kahju

hüvitatakse üksnes 08.09.2019 kuupäevale järgneva perioodi osas. Majandus- ja taristuministri

03.03.2023 käskkirjast nr 33 (dtl 32) ja selle seletuskirjast (dtl 33-34) tulenevalt tehti

Transpordiametile kohustuseks hüvitada ÜTS § 34 alusel avaliku teenindamise kohustuse eest

kommertsliiniveo vedajatele põhjendatud nõuetest 50% saamata jäänud piletitulust. Arvestades

aegumistähtaegu, kuuluvad käskkirja alusel hüvitamisele nõuded, mis hõlmavad perioodi 8.

september 2019 kuni 31. detsember 2023, ehk käskkirja kohaselt hüvitatakse tasuta vedamise

kohustus tagasiulatuvalt kolm aastat alates Euroopa Kohtu otsuse tegemisest. Seega on vastustaja

teinud kaebajale 10.03.2023 kirjaga koos selles viidatud 03.03.2023 käskkirjaga nr 33 teatavaks

hüvitise maksmise põhimõtted, st põhimõtte, mille kohaselt ei kuulu kaebajate nõue hüvitise

saamiseks perioodi eest 01.oktoober 2015 kuni 7. september 2019 rahuldamisele. Seega kontrollib

kohus järgnevalt, kas vastustaja keeldumine oli õiguspärane. Keeldumise kontrollimisel on

tähtsust omavaks asjaoluks, kas hüvitamise nõue oli haldusorganile esitamise ajal tähtaegne, s.t

esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega järgides.

18. Käesolev vaidlus seondub EL õiguse rakendamisega, kuivõrd riik on rikkunud EL õigust,

täpsemalt määrust 1370/2007. Euroopa Kohus on oma praktikas leidnud, et kui riik rikub isikute

suhtes Euroopa Liidu õigust, siis peab riik hüvitama üksikisikutele õiguste rikkumisega

põhjustatud kahju, kui rikutud õigusnorm annab õigusi üksikisikutele, rikkumine peab olema

piisavalt selge ning liikmesriigile pandud kohustuse rikkumise ja kahjustatud isikute kantud

kahjude vahel peab olema otsene põhjuslik seos (Köbler C-224/91 p 30 ja 51). Euroopa Kohus on

samas ka selgitanud, et kahjunõude menetluslikud aspektid, sealjuures kahjunõude esitamise

tähtaeg määratakse kindlaks liikmesriigi õigusega. Näiteks selgitas Euroopa Kohus kohtuasjas

C-445/06 (Danske Slagterier versus Bundesrepublic Deutschand), et liikmesriik on kohustatud

hüvitama tekitatud kahju tagajärjed siseriikliku õiguse vastutust käsitlevate sätete alusel tagades,

et siseriiklikes õigusaktides sätestatud kahju hüvitamise tingimused, sealhulgas ka tähtajad ei ole

vähem soodsad kui need, mis puudutavad samalaadseid siseriiklikke nõudeid (võrdväärsuse

põhimõte), ega ole korraldatud nii, et hüvitise saamine on praktikas võimatu või ülearu raske

(tõhususe põhimõte) (p 31). Kohtulahendis viidatakse, et tõhususe põhimõtte osas on Euroopa

Kohus tunnistanud ühenduse õigusega kooskõlas olevaks selle, kui nii maksumaksjat kui

asjaomast haldusorganit kaitsva õiguskindluse huvides määratakse mõistlik hagi aegumistähtaeg

(vt 17. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-228/95: Aprile EKL 1998 lk I-7141 punkt 19 ja

viidatud kohtupraktika). Sellised tähtajad ei muudaks ühenduse õiguskorra alusel antud

subjektiivsete õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. Eeltoodut

arvestades tundub siseriiklik kolmeaastane aegumistähtaeg mõistlik (vt eelkõige eespool viidatud

kohtuotsus Aprile, punkt 19, ning . aasta otsus kohtuasjas C-62/00:Marks & Spencer EKL 2002, lk

6325, punkt 35) (p 32).

19. Eeltoodust nähtub, et kaebajatel on küll õigus nõuda riigilt EL õiguse rikkumisega tekitatud

kahju hüvitamist, kuid vastavad reeglid, sealhulgas nõude aegumise tähtajad määrab liikmesriik

kindlaks siseriikliku õigusega. Seega toimib EL õiguse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine

riigisiseste reeglite alusel. Eestis reguleerib küsimust RVastS, mille § 17 lg 3 sätestab, et taotlus

või kaebus kahju hüvitamiseks tuleb esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu

kahjust ja seda põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga

10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Käesoleva otsuse

eelmises alapunktis viidatud kohtupraktikast tulenevalt ei ole normis sisalduv kolmeaastane

aegumistähtaeg ebamõistlik. Samuti ei ole kohtu hinnangul norm ebaselge ega raskesti kohaldatav.

Riigikohus ning Eesti kohtud on oma eri lahendites käsitlenud RVastS § 17 lg 3 kohaldamisega

seonduvat temaatikat ning ei ole üheski lahendis tuvastanud, et norm oleks ebaselge või raskesti

7(10)

kohaldatav. Kohus leiab ka käesolevas asjas, et norm on selge, kuivõrd määrab selgelt kindlaks

tähtaja, mille jooksul on kahju kandnud isikul õigus kahju hüvitamise tähtaja. Põhimõte on igati

kooskõlas õiguskindluse põhimõttega.

20. Riigikohus on oma 14.06.2017 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-17 selgitanud, et RVastS § 17

lg 3 seostab kahjunõude esitamiseks kehtestatud kolmeaastase tähtaja kulgema hakkamise kaebaja

subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest. Kaebajad pidid seega esitama kahjunõude kolme aasta

jooksul arvates ajast, mil ta tajus, et talle on kahju tekitatud.

21. Kaebajad on Eesti turul pikalt tegutsenud transpordiettevõtjad, kes pidid juba oktoobris 2015

aru saama, et laste ja puudega isikute tasuta veo tõttu jääb neil saamata piletitulu ja seeläbi tekib

neile kahju. Kaebajad pidid osutama teenust tasuta lastele ja puudega isikutele, kandes seejuures

teenuse osutamisega seotud kulusid. Seega pidi kaebajatele olema juba enne Euroopa Kohtu

2022. a septembris tehtud otsust olema aru saadav, et neile on kahju tekkinud. Kahju tekkimisest

aru saamine ei eelda nõude õiguslikust alusest teada saamist, vaid kahjust teada saamist. Kahjust

teada saamine ei ole kuidagi seotud Euroopa Kohtu poolt teise bussiettevõtja poolt algatatud

kohtuvaidluse käigus tehtud lahendist teada saamisega. Vastustaja on asjakohaselt välja toonud, et

ajakirjandus kajastas juba 2019 aastal probleeme seonduvalt ÜTS § 34 kohaldamisega ning

mõningad ettevõtjad esitasid 2019 ka kahju hüvitamise nõuded kohtusse. Asjaolu, et kaebajad

otsustasid jääda passiivseks ning ilmselt soovisid oodata ära sarnaste vaidluste tulemused, on

kaebajate teadlik valik. Kohtu jaoks ei ole usutav, et kaebajatel jäi ajakirjanduses nende tegevust

otseselt puudutatud info tähelepanuta. Kaebajad esitas nõude haldusorganile alles 22.12.2022, mil

Euroopa Kohus oli juba teinud 08.09.2022 lahendi. Esmakordselt pöördusid kaebajad

haldusorgani poole päringuga 10.10.2022, mis veelgi enam kinnitab seda, et kaebajad soovisid

enne nõuete esitamist oodata ära teiste bussiettevõtjate poolt algatatud kohtuvaidluste tulemused.

22. Eeltoodust tulenevalt on kaebajate nõue perioodi eest, mis eelneb 22.12.2019 esitatud RVastS

§ 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes. Nimetatust järeldub, et vastustaja on kohelnud kaebajaid

võrreldes seadusest tuleneva regulatsiooniga soodsamalt, kuivõrd kaebajatele on makstud kahju

hüvitist perioodi eest alates 08.09.2019. Eeltoodust järeldub, et kaebajate poolt vastustajale

22.12.2022 esitatud taotlus kahju hüvitamiseks oli perioodi osas, mis puudutas kahju hüvitamise

nõuet perioodi eest 01.10.2015 kuni 07.09.2019 ei olnud tähtaegne ning vastustaja on taotluse

nimetatud osas põhjendatult rahuldamata jätnud. Sellega seoses jääb rahuldamata ka kaebajate

poolt kohtule esitatud kohustamisnõue.

23. Kohus leiab, et hüvitise maksmisel ei ole kaebajaid koheldud teisiti võrreldes teiste

bussiettevõtjatega. Nagu kohus juba oma 13.12.2023 määruses selgitas, siis kontrollis kohus

vastustaja poolt kohtule esitatud teabe õigsust, mille kohaselt arvestati augustis 2019 kohtusse

pöördunud ettevõtjatele kahju hüvitist alates augustist 2016 ning mais 2020 kohtusse pöördunud

ettevõtjatele kahjuhüvitist alates maist 2017. Kohus veendus, et ükski 2019 ja 2020 haldusasjades

3-19-1535 ja 3-20-942 kohtusse pöördunud ettevõtja ei ole saanud hüvitist alates 01.10.2015, vaid

kõik ettevõtjad on saanud hüvitist maksimaalselt nõude esitamisele eelnenud kolme aasta eest.

Ettevõtjatele, kes ei olnud nimetatud kohtulahendites kaebajateks hüvitise maksmist reguleerivad

Transpordiameti 21.03.2023 käskkiri ja majandus- ja taristuministri käskkiri, milles ei ole

bussiettevõtjatele hüvitise maksmise osas tehtud erisusi. Seega on kaebaja väited võrdse

kohtlemise põhimõtte rikkumist puudutavas osas asjakohatud.

24. Kaebajad on välja toonud, et taotlevad Euroopa Kohtult eelotsustust, kui kohus leiab, et riigi

otsus tasuta kommertsliiniveo hüvitise diferentseerimise osas lähtuvalt sellest, millal on vastava

teenuse osutaja kohtusse pöördunud, on vastuolus nii määruse nr 1370/2007 artikli 4 lõike 1

punkti b alapunktis i sätestatud ettenähtavuse objektiivsuse ja läbipaistvuse nõudega, kui ka

Euroopa Liidu Toimimise Lepingu artiklis 107 sätestatud riigiabi keeluga. Kaebajad taotlevad

eelotsuse küsimist vaid juhul, kui kohus kahtleb selles, kas vastuolu on ilmselge. Kohus on

käesoleva otsuse punktis 17 selgitanud ning põhjendanud, miks ta leiab, et riigisisene regulatsioon

on kooskõlas EL õigusega ning Euroopa Kohtu asjaomaste lahenditega. Käesolev vaidlus on

8(10)

osaliselt EL õiguse rakendamisega seotud vaidlus, sest riik on oma praktikas rikkunud EL õgust,

täpsemalt määrust 1370/2007. EL õigus küll kohustab riiki hüvitama EL õiguse rikkumisest

tekkinud kahju käesoleva otsuse punktis 17 käsitletud eelduste täitmise korral, kuid esitatud

hüvitamisnõuete tähtaegsuse küsimus on üldreeglina riigisisene küsimus ning Euroopa Kohus on

oma varasemas praktikas selgitanud, et nõude esitamisele kolme aastase tähtaja seadmine ei ole

vastuolus EL õiguse rakendamise põhimõttega. Seega leiab kohus, et puudub alus Euroopa Liidult

eelotsuse küsimiseks nimetatud küsimuses.

Hüvitamisnõue

25. Kaebajad on esitanud alternatiivse nõude kahju hüvitamiseks. Kuivõrd kohus jättis

rahuldamata kaebajate poolt esitatud kohustamisnõude, lahendab kohus järgnevalt kaebajate poolt

esitatud alternatiivselt esitatud hüvitamisnõude.

26. Vastustaja on esitanud taotluse menetluse lõpetamiseks nimetatud nõuet puudutavas osas,

kuivõrd leiab, et nõue on esitatud kaebetähtaega rikkudes.

27. Riigikohus on selgitanud, et riigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamisel on kohalduv

RVastS ning sellest kui eriseadusest tuleneb ka kohtusse pöördumise tähtaeg ning seetõttu ei

kohaldu kohtule kaebuse esitamisel HKMS § 47 lg-tes 47 kg 2 või § 46 lg 4 toodud tähtajad

(Riigikohtu 11.05.2016 määrus nr 3-3-1-18-16, p 11). Seega on kaebetähtaja kontrollimisel

oluline, kas kahju hüvitamise nõue oli juba haldusorganile esitamise ajal tähtaegne, st esitatud

RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega järgides. Kui kolmeaastane nõude esitamise tähtaeg oli

möödas nii vastustaja kui kohtu poole pöördumise ajaks, on kaebus esitatud kaebetähtaega

ületades (Riigikohtu 30.08.2017 määrus nr 3-16-519, p 13). Kohus tuvastas eelnevalt, et kaebajate

poolt vastustajale esitatud taotlus hüvitise saamiseks perioodi eest 01.10.2015 kuni 07.09.2019 ei

olnud tähtaegne. Kuivõrd kaebajad nõuavad alternatiivse nõudena kahju hüvitamist nimetatud

perioodile vastava piletitulu eest, siis on kaebus vastavas osas esitatud kohtule kaebetähtaega

rikkudes.

28. Kaebajad on esitanud taotluse ka kaebetähtaja ennistamiseks põhjendades seda sellega, et neil

puudus mõistlik võimalus nimetatud tähtajast lähtuda olukorras, kus MKM ise isegi ei

tunnistanud, et tal vastav kohustus üldse lasuks, rääkimata sellest, et mistahes õigusaktidest

nähtuks selle kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaeg. Kohus leiab, et kaebajate taotlus tähtaja

ennistamiseks ei ole põhjendatud. Küsimus sellest, kuidas tuleb tõlgendada määrust 1370/2007

koosmõjus ÜTS §-ga 34 ei takistanud kaebajatel pärast 01.10.2015 kohtusse pöördumast.

Kaebajatele pidi olema juba oktoobris 2015 selge, et nad kaotavad osa piletitulust, kuid peavad

sellele vaatamata kandma laste ja puudega isikute tasuta vedamisega kaasnenud kulud. Vastustaja

arusaam sellest, kas tal vastav kohustus oli või mitte, ei ole määrav. Kaebajatel puudusid mistahes

takistused kohtusse pöördumiseks ning kaebajad jäid teadlikult passiivseks ning soovisid oodata

ära teiste bussiettevõtjate poolt esitatud kaebuste lahendamise tulemused. Seega ei kuulu

kaebetähtaeg kahju hüvitamise nõudes ennistamisele.

29. HKMS § 124 lg 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud

tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele (HKMS § 152 lg 1 p 2). Seega lõpetab kohus

kaebajate poolt esitatud kahju hüvitamise nõuete osas haldusasja menetluse, kuivõrd nõuded on

esitatud tähtaega rikkused. Kuivõrd põhinõuded menetlusse jäänud osas on esitatud kaebetähtaega

rikkudes, siis ei ole tähtaegsed ka kaebajate poolt esitatud nimetatud nõuetega seonduvad viivise

tasumise nõuded.

MENETLUSKULUD

30. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus

jääb osaliselt rahuldamata ja osaliselt lõpetab kohus haldusasja menetluse, siis jäävad

menetluskulud kaebajate kanda (v.a tasutud riigilõiv osaliselt). Vastustaja ei ole menetluskulude

hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

9(10)

31. Kaebuselt on kumbki kaebaja tasutud riigilõivu summas 1050 eurot. Vastavalt HKMS § 104

lg 5 punktile 3 tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud

juhul, kui see toimub HKMS § 151 lg 1 punkti 2 või 3 või lg 2 alusel. Käesoleval juhul jätab

kohus kaebuse läbi vaatamata osas, milles taotletakse kahju hüvitamist HKMS § 152 lg 1 p 2

alusel. Vastavalt HKMS § 104 lg 5 punktile 4 tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus lõpetab

menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 või 4 alusel. Käesoleval juhul lõpetab kohus menetluse HKMS §

152 lg 1 punkti 2 alusel. Seetõttu kuulub kaebuselt tasutud riigilõiv osas, milles see ei ole

hõlmatud kohustamiskaebuste esitamisega, tagastamisele. Kohus tagastab kummalegi kaebajale

riigilõivu 1030 eurot peale käesoleva otsuse resolutsiooni punktide 2-3 jõustumist. Ülejäänud osas

jääb asjas tasutud riigilõiv kaebajate endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

kohtunik

MUUDETUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 31.10.2025 KOHTUOTSUSEGA.

10(10)